3-15-966/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-966

Haldusasi

MFV

Lootus OÜ kaebus

põllumajandusministri

23. märtsi 2015. a käskkirja nr 50 tühistamiseks ning

Põllumajandusministeeriumi kohustamiseks vaadata

läbi apellandi 3. märtsi 2015. a kalapüügiloa taotlus

Loode-Atlandi piirkonna püügirajoonis 3NO pikklesta

(WIT) püügivõimaluse andmiseks kalapüügiseaduse

§ 16 lg 33 alusel

Menetlusosalised

Kaebaja – MFV Lootus OÜ, volitatud esindaja

vandeadvokaat Margus Reiland

Vastustaja – Maaeluministeerium, volitatud esindaja

Geir Veski

Kolmas isik I – Reyktal AS, volitatud esindaja

vandeadvokaat Toomas Tamme

Kolmas isik II – OÜ Tromtal, volitatud esindaja

vandeadvokaat Toomas Tamme

Kolmas isik III – Reval Seafood OÜ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29. mai 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MFV Lootus OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MFV Lootus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

29. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-966 muutmata.

2. Mõista MFV Lootus OÜ-lt Reyktal AS kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 930 eurot ja 60 senti. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

so

hiljemalt

21. detsembril

2015. a,

välja

arvatud

3-15-966

2(6)

halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Loode-Atlandi Kalastusorganisatsiooni (edaspidi NAFO) 2014. a aastakoosolekul lepiti

kokku pikklesta (WIT) (edaspidi pikklest) püügi avamine NAFO püügipiirkonnas 3NO.

Nõukogu 19. jaanuari 2015. a määrusega (EL) 2015/104, millega määratakse 2015. aastaks

kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu

vetes ja liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu (edaspidi määrus 2015/104),

eraldati Eesti Vabariigile selles piirkonnas pikklesta püügivõimaluseks 44 tonni.

Põllumajandusministri 23. märtsi 2015. a käskkirjaga nr 50 „Loode-Atlandi piirkonna

püügirajooni 3NO pikklesta (WIT) püügivõimaluse müük enampakkumise korras“

(edaspidi käskkiri nr 50) otsustati 2015. aasta kutselise kalapüügi püügivõimalused pikklesta

püügiks kalalaeva kalapüügiloaga Loode-Atlandi piirkonna püügipiirkonnas 3NO müüa

suulisel avalikul enampakkumisel. Käskkirja nr 50 põhjenduste kohaselt esitati Põllumajandus-

ministeeriumile 5 taotlust pikklesta püügivõimaluse saamiseks 220 tonni osas, ületades seega

määrusega 2015/104 Eesti Vabariigile eraldatud 44 tonni. Püügivõimaluse jaotamine

kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 16 lg 3 alusel ei ole võimalik, sest pikklesta püük antud

piirkonnas on olnud keelatud üle 10 aasta. KPS § 16 lg-st 3 tulenevalt moodustub ajalooline

püügiõigus kolmel eelneval aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste alusel. Kui kolmel

eelmisel aastal püügivõimalusi õiguspäraselt omandatud ei ole, ei ole ka ajaloolist püügiõigust.

Pikklesta puhul on tegemist püügivõimaluse esmakordse kehtestamisega, taotlejatel puudub

ajalooline püügiõigus kalapüügiseaduse tähenduses. KPS § 16 lg 3 kolmanda lause kohaselt

loetakse püügivõimalus omandatuks, kui see on kalapüügiloale kantud ja selle eest on tasutud.

KPS § 134 lg 1 kohaselt nimetatakse püügivõimaluseks kutselise kalapüügi luba, mis antakse

lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või kalalaevade arvu

piires. Eeltoodut arvestades ei ole ükski ettevõtja viimase kümne aasta jooksul pikklesta

püügivõimalust omandanud. Samuti ei saa kohaldada KPS § 16 lg-t 33, kuna eelnevatel aastatel

ei ole NAFO kaitse- ja rakendusmeetmetega ning EL püügivõimaluste määrustega pikklesta

püügivõimalust 3NO püügipiirkonnas kehtestatud. Seetõttu ei saa eelnevatel aastatel selles

püügipiirkonnas muude sihtliikide püüdmisel kaaspüügina saadud pikklesta käsitada muul kujul

oleva püügivõimalusena. Eestile eraldatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade

taotluste rahuldamist, seega tuleb püügivõimalused KPS § 16 lg 32 kohaselt müüa

enampakkumisel.

3-15-966

3(6)

2. MFV Lootus OÜ esitas 15. aprillil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega

tühistada käskkiri nr 50 ning kohustada põllumajandusministrit (alates 9. aprillist 2015

maaeluminister) KPS § 16 lg 33 alusel vaatama uuesti läbi tema 3. märtsil 2015 esitatud taotlus

pikklesta kalapüügiloa andmiseks 3NO piirkonnas. Kaebuse kohaselt oleks tulnud

enampakkumise korraldamise otsustamise asemel anda püügivõimalus kaebajale kui ainukesele

selles piirkonnas ka varasemalt õiguspäraselt pikklesta püüki teostanud isikule. Nimelt teostab

kaebaja kõnealuses piirkonnas railiste (SKA) ja meriahvenate (RED) sihtpüüki, millega on

kaaspüügina paratamatult kaasnenud ka pikklesta püük. Kaaspüüki tuleb käsitleda „muul kujul

püügivõimaluse kasutamisena“ KPS 16 lg 33 tähenduses, mistõttu on enampakkumise

läbiviimine õigusvastane.

3. Põllumajandusministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus jättis 29. mai 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebajal

puudub kaebeõigus käskkirja nr 50 vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole KPS § 16 lg-s 33 sätestatud

pikklesta püügivõimalust muul viisil omavaks isikuks, mistõttu käskkiri ei saa tema

subjektiivseid õigusi puudutada. KPS § 16 lg-s 33 sätestatud muul kujul püügivõimaluse

varasem kasutamine ei ole samastav KPS § 17 lg-s 3 sätestatud mittesihipärase kaaspüügiga.

Püügikeelu all oleva liigi kaaspüügina püüdmine ei ole käsitatav KPS § 134 lg-s 1 defineeritud

püügivõimalusena, mida saaks varasemalt püügivõimaluse vormilt kanda üle uuele vormile

(KPS § 16 lg 33). Kaaspüük on soovimatu püük, mille puhul püügiõigusega mittehõlmatud

kalaliigid jäävad püügivahendisse nende kalade kõrval, kelle püüdmiseks isikule püügivõimalus

ja püügiluba on antud. Kaaspüük ei anna püügiluba omavale isikule õigust püüda püügiloale

kandmata liike. Selle regulatsiooni eesmärgiks on välistada õiguspärase kalapüügiga tegelevate

isikute õigusvastane käitumine olukorras, kus püügivahendisse satuvad ka teised kalaliigid.

Seda ei saa aga samastada püügivõimalusega kalapüügiseaduse mõttes, kuivõrd tegemist on

kalapüügi olemusest tuleneva paratamatusega, mitte olukorraga, mida kalapüügiseaduses

reguleeritakse kui püügivõimalust. KPS § 16 lg 33 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et

muul kujul varem kasutatud püügivõimalus on KPS § 134 lg-s 1 nimetatud püügivõimalus, mille

asemel või mille kõrvale kehtestatakse täiendavalt uus KPS § 134 lg-s 1 sätestatud

püügivõimalus. Olukorras, kus varasemat KPS § 134 lg-s 1 sätestatud püügivõimalust

konkreetse liigi püüdmiseks ei ole kehtestatud, kohaldub KPS § 16 lg 32 ning see esmakordselt

kehtestatud püügivõimalus tuleb müüa enampakkumisel, kui esitatud taotlused ületavad

püügivõimalusi. Enampakkumise korraldamisega tagatakse püügivõimaluse eest suurima tasu

saamine ning ettevõtjatele võrdne võimalus püügiluba saada. See ei kahjusta kaebaja ettevõtluse

majanduslikku stabiilsust, arvestades, et tal varasemalt pikklesta püügiluba puudus ning ta

püüdis

pikklesta

kaaspüügina

selle

eest

eraldi

kalapüügiõiguse

tasu

maksmata.

Majandustegevuse stabiilsuse sidumine kaaspüügiga on asjakohatu. Kaaspüük ei tekita ka

õiguspärast ootust seeläbi hõivatud kalaliigi püügivõimaluse saamiseks.

Ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus, sest kalapüügiseadusest tulenevalt ei ole

Põllumajandusministeeriumil kohustust KPS § 16 lg-s 33 sätestatud viisil kaebajale

püügivõimaluse eraldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. MFV Lootus OÜ esitas 29. juunil 2015 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse,

milles palub Tallinna Halduskohtu 29. märtsi 2015. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Apellant jääb oma seniste seisukohtade juurde. Kaebuse põhjendused on

järgmised:

1) Püügivõimaluste jaotamine on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. a

määruse (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta (edaspidi määrus 1380/2013) art 16

3-15-966

4(6)

lg 6 kohaselt küll iga liikmesriigi enda otsustada, kuid määruse preambula p-st 29 tulenevalt

tuleb nende jaotamisel lähtuda põhimõttest, et kvoodid peegeldaksid nii palju kui võimalik

kalapüügi eeldatavat liigilist koosseisu. Sätte mõttest tulenevalt peab seega sihtpüügi lubade

jaotamisel lähtuma nii palju kui võimalik põhimõttest anda püügiõigus isikule, kes varem on

kõnealust kalaliiki õiguspärasel viisil püüdnud või kes püüab seda paratamatult kaaspüügina;

2) Halduskohus on valesti leidnud, et kaaspüük on „muul kujul varasema püügivõimaluse“ alt

välistatud. Kohtu selline tõlgendus ei põhine normi tekstil, sest KPS § 16 lg 33 ei viita KPS

§ 134 lg-le 1 ega nimeta, et muul kujul varasem kasutamine peab olema üks KPS § 134 lg-s 1

loetletud püügivõimaluste liikidest. Selline tõlgendus pole kooskõlas ka sätte eesmärgi ega

normide loogikaga, sest juhul, kui püügivõimalus on varem juba kehtestatud (teise püügiühiku

alusel), ei ole seda võimalik uuesti esmakordselt kehtestada. KPS § 16 lg-de 3 ja 33 sisuks on,

et kui üks isik on varem püüdnud kalaliiki kaaspüügina, siis sihtpüügi võimaluse esmakordsel

kehtestamisel tuleb püügivõimalus anda sellele isikule;

3) Apellant on ainus isik, kes on viimasel kolmel aastal omandanud pikklesta püügivõimaluse.

Kaaspüük on üheks kalapüügiseadusega reguleeritud püügiviisiks. Halduskohtu järeldus, et

kuivõrd kaaspüüki ei reguleerita loaga, ei ole tegemist püügivõimalusega, on vale, sest sihtpüügi

loaga kaasneb ka kaaspüügi õigus ning õiguspärast kaaspüüki ei saaks toimuda ilma

sihtpüügiloata.

6. Põllumajandusministeerium (alates 1. septembrist 2015 Maaeluministeerium) jääb oma

kirjalikus vastuses seniste seisukohtade juurde ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Määruse nr 1380/2013 preambula p 29 ei oma KPS § 16 lg 33 sisustamisel tähendust. See

määrus ei sisalda normi ega eesmärki, mis paneks liikmesriigile kohustuse määrata kalaliigi

püügivõimalus sellele isikule, kes varem on seda kalaliiki ükskõik millisel õiguspärasel viisil

püüdnud võib püüab seda kaaspüügina. Lisaks ei pea saagi eeldatavat liigilist koosseisu

tingimata hindama minevikus toimunud asjaolude, nt kaaspüügi alusel. Püügivõimaluse

definitsioon on sätestatud KPS § 134 lg-s 1 üheselt ja seaduse tekstis läbivalt. Kaaspüügi teataval

määral aktsepteerimine ei tähenda üldist luba selle liigi püügiks ning tahtlik kaaspüük pole

lubatud. KPS § 16 lg 33 eesmärk on reguleerida olukorda, kus enne püügivõimaluse esmakordset

kehtestamist on kõnealust kalaliiki püütud muul kujul püügivõimaluse alusel, nt asendatakse

aastase

lubatud

püügipäevade

arvuna

kehtestatud

püügivõimalus

aastase

lubatud

väljapüügimahuna.

Apellandi

väide

viimasel

kolmel

aastal

omandatud

pikklesta

püügivõimaluse kohta on paljasõnaline. NAFO püügipiirkonnas 3NO ei olnud aastatel 1995-

2014 pikklesta püügivõimalust kehtestatud. Teist liiki kalade sihtpüügiload püügipiirkonnas

3NO ei tõenda selles piirkonnas pikklesta püügivõimaluse omandamist.

7. Reyktal AS ja OÜ Tromtal paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Asjas on vaidlus kalapüügiseaduses kasutatud püügivõimaluse mõiste sisustamise üle.

Apellandi arvates on kalapüügiloale kandmata kalaliigi püüdmine õiguspärase kaaspüügi korras

KPS § 16 lg-s 33 sätestatud „püügivõimaluse kasutamine muul kujul.“ Taoline tõlgendus

tähendaks, et püügivõimaluste piiratuse olukorras, millega praegusel juhul tegemist on, tuleks

ajaloolise püügiõiguse regulatsioonist (KPS § 16 lg 3) tulenevalt eelistada püügivõimaluste

jaotamisel apellanti.

3-15-966

5(6)

10. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud KPS § 134 lg 1 sätestas, et kutselise kalapüügi

luba antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või

kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt. KPS § 16 lg-st 3 tulenevalt

jagati juhul, kui veeala lubatud püügivõimalused kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies

ulatuses ei võimalda, püügivõimalused nende taotlejate vahel, kes olid eelmisel kolmel aastal

sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud, tagades nõnda ajaloolise

püügiõiguse. Sama lõike 3. lause nägi ette, et püügivõimalus loetakse omandatuks, kui see on

loale kantud ja selle eest on tasutud või see on loaga välja võetud, kui tasu maksmine ei ole

nõutav. KPS § 16 lg 33 kohaselt tuli juhul, kui esmakordselt kehtestatud lubatud püügivõimalust

on varem kasutatud muul kujul ja lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade

taotluste rahuldamist täies ulatuses, rakendada püügivõimaluste jaotamisel sama paragrahvi

lõikes 3 sätestatut, arvestades ajaloolise püügiõiguse arvutamisel varasemal kujul kasutatud

püügivõimaluse ümber uuele kujule. Kaaspüügi definitsiooni andis KPS § 17 lg 3, sätestades,

et kaaspüük on püügiloaga lubatud kalaliigi kõrval püünisesse sattunud ja väljapüütud

alamõõdulised kalad või teised kalaliigid.

11. Halduskohus ei ole tõlgendanud „esmakordselt kehtestatud püügivõimaluse muul kujul

kasutamist“ ekslikult. Nõustuda ei saa hinnanguga, et kaaspüüki selle tingimuse alt välistav

tõlgendus ei põhine normi tekstil ega ole kooskõlas sätte eesmärgi ja normide loogikaga.

Kalapüügiseadus sidus kalapüügivõimaluste omandamise läbivalt kalapüügiloaga. KPS § 16

lg 3 tekstis olid need samuti sõnaselgelt seotud, kuivõrd püügivõimalus loeti omandatuks, kui

see oli loale kantud või loaga välja võetud. Ka uue kalapüügiseaduse sisu pole selles osas

muutunud. Arvestades seejuures KPS § 17 lg-s 3 sisaldunud kaaspüügi definitsiooni ning KPS

§ 134 lg 1 määratlust, oleks meelevaldne paigutada püügivõimaluse muul kujul kasutamise alla

teatud kalaliikide püüdmine kaaspüügi korras.

12. Kalapüügiluba antakse püügivõimaluste kasutamiseks ehk teisisõnu kehtestatakse

püügivõimalused püügiloa alusel. Konkreetse kalaliigi püüdmiseks väljastatud püügiloa

omamisest ei saa aga tuletada kaaspüügi korras püütud teist liiki kalade püügivõimalust

kalapüügiseaduse mõttes. Ehkki kaaspüük on kalapüügiseaduse järgi õiguspärane, ei saa seda

käsitada püügivõimaluse muul kujul kasutamisena. Erinevalt kaaspüügist on püügivõimalus

KPS § 134 lg-st 1 tulenevalt määratletud konkreetsete koguste kaupa, väljendades

väljapüügimahtu või püügipäevade, püügivahendite või kalalaevade arvu. Seda seisukohta

toetab ka nõukogu 20. novembri 2009. a määruse (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse

kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, art 4 p-s 32 sisalduv

definitsioon, mille kohaselt kalapüügivõimalus on koguseliselt kindlaks määratud

kalapüügiõigus väljendatuna saagis ja/või püügikoormuses. Kuna pikklesta püük oli praegu

kõne all olevas püügipiirkonnas enne NAFO 2014. a kokkulepet keelatud, ei saanud apellant

eelneval kolmel aastal omada seal koguseliselt määratletud pikklesta püügivõimalust. Apellandi

poolt viidatud teiste kalaliikide püügilubade omamine kõnealuses piirkonnas ei tõenda pikklesta

püügivõimaluse omamist selles püügipiirkonnas.

13. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et määrus 1380/2013 ei kanna endas apellandi poolt

väljatoodud eesmärki. Määruse art 16 lg 6 kohaselt otsustab püügivõimaluste jaotamise iga

liikmesriik ise. Ehkki määrus lähtub püügitegevuse jätkusuutlikkuse tagamise eesmärgist, nähes

mh ette tagasiheite järk-järgulise vähendamise, ei tulene sellest liikmesriigile kohustust jagada

püügivõimalusi üksnes senisele kaaspüügile tuginedes.

14. Ülaltoodust tulenevalt on õige halduskohtu järeldus, et käskkiri nr 50 ei riku apellandi

subjektiivseid

õigusi.

Apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata

nii

tühistamis-

kui

kohustamisnõude osas.

3-15-966

6(6)

15. HKMS § 109 lg 2 teise lause alusel esitab ringkonnakohus seni kantud menetluskulude

jaotuse. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS

§ 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

Reyktal AS on taotlenud menetluskulude väljamõistmist 3828 euro ulatuses (sellest 1861 eurot

ja 20 senti moodustavad menetluskulud esimese astme kohtus). Menetluskulude kandmine on

nõuetekohaselt tõendatud.

Kolmandate isikute I ja II menetluskuludeks esimese astme kohtus oli 1861 eurot ja 20 senti.

Halduskohus mõistis selles ulatuses menetluskulud kaebajalt välja.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selles asjas kolmandate isikute menetluskulude

väljamõistmine apellandilt täies ulatuses põhjendatud, sest õigusabikulud on põhjendamatult

suured. Kolmanda isiku I menetluskulud apellatsiooniastmes on 1966 eurot ja 80 senti.

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes

olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. aprilli

2015. a otsust asjas nr 3-3-1-5-15, p 32; 3. märtsi 2015. a otsust asjas nr 3-3-1-82-14, p 28;

9. veebruari 2011. a otsust asjas nr 3-3-1-90-10, p 21 ja 30. novembri 2010. a otsust asjas nr 3-

3-1-63-10, p 31). Praeguses asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esimeses

kohtuastmes kantud kuludega võrdväärseid või suuremaid õigusabikulusid apellatsiooniastmes.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtus kantud menetluskulud on põhjendatud ja tuleb

apellandilt täies ulatuses välja mõista (õigusabikulud 1861 eurot ja 20 senti). Arvestades, et

ringkonnakohtus on kolmandad isikud vaidlusaluses küsimuses oma õiguslikku positsiooni

selgitades osaliselt saanud tugineda oma varasematele seisukohtadele ning asja maht

apellatsiooniastmes ei ole suur, saab pidada põhjendatud ja proportsionaalseteks

menetluskuludeks apellatsioonastmes 930 eurot ja 60 senti. Ülejäänud osas jäävad

menetluskulud apellatsiooniastmes menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets