3-14-50952/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

19.11.2015. a, Tartu

Haldusasja number

3-14-50952

Haldusasi

Oleg Kallase kaebus Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamise nõudes summas 5200 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla ja Oleg Kallase apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Oleg Kallas

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Tallinna Vanglale apellatsioonkaebuse lisa kahel lehel.

2. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

3. Muuta osaliselt halduskohtu 21.11.2014. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele.

4. Jätta Oleg Kallase poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 19.11.2015 arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oleg Kallas esitas 15.01.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt

nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 5200 eurot, viidates

peamiselt ruumipuudusele, aga ka pesemis- ja valgustustingimuste puudulikkusele. Tallinna

Vangla andis oma 06.03.2014. a kirjaga O. Kallasele tähtaja kahju hüvitamise taotluses

puuduste kõrvaldamiseks. O. Kallas täiendas oma taotlust 12.03.2014 koostatud kirjaga, mis

on registreeritud Tallinna Vanglas 14.03.2014.

2. O. Kallas esitas 27.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt

mõista välja mittevaralise kahju hüvitis summas 5200 eurot seoses ebapiisava isikliku ruumi

tagamisega ning ebapiisavate pesemis-, ventilatsiooni- ja liikumistingimustega tema Tallinna

Vanglas viibimise perioodil 09.02.2012-06.03.2013.

3. Tallinna Vangla teatas 05.06.2014 Tartu Halduskohtule, et O. Kallas on kahjunõude küll

esitanud, kuid vangla ei ole seda suure töökoormuse tõttu veel lahendanud.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 21.11.2014. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt O. Kallase kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1020 eurot.

Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil

09.02.2012-06.03.2013. a ehk kokku 391 päeva. Kohus leidis, et kaebaja on viibinud

391 päevast 384 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m2,

sealjuures on kaebaja 45 päeval viibinud tingimustes, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris

põrandapinda kas 2,5 m2 või alla 2,5m2. Kohus lähtus isikliku ruumi arvutamisel Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis Tunis vs. Eesti välja toodud seisukohast, et isikliku ruumi

arvutamiseks tuleb kambri üldpindalast maha arvata WC alune pind, kuid mööbli alune pind

jäetakse maha arvamata. Seega leidis halduskohus, et enamikel Tallinna Vanglas viibitud

päevadel jäi kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt EIK praktika kohaselt lubatavaks peetud

määra, mistõttu olid kaebaja kinnipidamistingimused Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tuleneva alandava kohtlemise keeluga vastuolus.

Kaebaja tegelike liikumisvõimaluste osas tuvastas kohus, et kaebaja pidi kambri viibima

vähemalt 23 tundi ööpäevas. Eeltoodust tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et

isiku hoidmine pikaajaliselt kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2

põrandapinda ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega.

Kaebuses viidatud muude puuduste osas Tallinna Vangla olmetingimustes märkis

halduskohus, et kaebaja ei ole neid Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ehk

kohtueelses menetluses välja toonud, kuid vastustaja vastusest nähtub, et pesemisvõimalused

olid kaebajale vangistusseaduse § 50 lg-s 2 sätestatud ulatuses tagatud. Kaebaja väite osas, et

kambri akende ette paigaldatud metallplaadid takistavad õhuvahetust, märkis halduskohus, et

see on liialt üldsõnaline.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 märgitud esialgsete õiguskaitsevahendite

kasutamise osas järeldas kohus, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega

mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Kaebaja on küll pöördunud enda väitel oma

kontaktisiku poole kitsaste tingimuste küsimustes, kuid on saanud vastuse, et tingimused on

samad, mis teistes Eesti vanglates ja olukorda muuta ei ole võimalik.

Halduskohus on hinnanud ka vastustaja süüd ja leidnud, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine

isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda

süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestas kohus nii nõuetele

mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimise kestust, kui seda, et ei ole ilmnenud muid

asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne

toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud

mittevaralise kahju olemust. Kohus on arvestanud ka sellega, et minimaalse isikliku ruumi

nõuet rikuti osadel päevadel minimaalselt (21 päeval 0,01m2).

Halduskohus pidas kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks

1020 eurot. Halduskohus märkis, et hüvitise suuruse määramisel saab kohus lähtuda eelkõige

Eesti siseriiklikust kohtupraktikast, arvestades seejuures ühiskonna võimalusi. Kohus on

viidanud, et EIK aktsepteerib võimalust ja olukorda, kui siseriiklikud meetmed kahju

hüvitamiseks ei küüni EIKi poolt määratava hüvitiste tasemele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 14.12.2014 Tartu Halduskohtu 21.11.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies

ulatuses. Kaebaja leiab, et halduskohtu poolt talle väljamõistetud summa ei ole

proportsionaalne ega õiglane. Halduskohus ei ole arvestanud piisavalt EIKi praktikaga ning

kohtuotsusest ei nähtu, miks on halduskohus määranud mittevaralise kahju hüvitiseks

1020 eurot, mis on viis korda väiksem kaebuses nõutud summast.

6. Vastustaja esitas 16.12.2014 Tartu Halduskohtu 21.11.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

kaebuse osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

6.1.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, mis

vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele ning ei nõustu

kohtu seisukohaga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel

välja arvata. Vastustaja viitab, et kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumide

kehtestatud nõuded ning kuna tualett asub kambris ja kinnipeetav saab seda igal ajal

kasutada, ei ole selle väljaarvamine ruumi kogupinnast põhjendatud.

6.2.

Vastustaja leiab, et halduskohus ei ole võtnud arvesse seda, et kaebaja viibis

vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatuna ning selles tulenes ka tema

liikumispiirang.

6.3.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tema tegevus oli süüline vähemalt

raske hooletuse vormis. Halduskohus on jätnud arvestamata vastustaja seisukohaga, et

inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja

jooksul rangemaks ja täieneb, mistõttu on reaktsioon inimõiguse rikkumisele seonduvalt

väärkohtlemisega üha rangem. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIKi

lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et

seda loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Õiguspärane halduspraktika

saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsuses toodud

seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Eestis kuni 31.12.2013. a

kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada

Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli

põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades

teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m²

kambripinda peetakse EIKi praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on

astutud samme siseriikliku õiguse EIKi praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014

tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda.

6.4.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu väitega, mille kohaselt kaebaja ei oleks saanud oma

tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagastamist kambris. Vastustaja küll

möönab, et kinnipeetaval ei ole õigust valida vanglat, kuid nii paljude häirivate asjaolude

puhul oleks kaebaja saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega

(vajadusel kohtusse pöördudes).

7. Vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta selle rahuldamata. Kaebaja

märgib, et vastustaja apellatsioonikaebuse põhjendused ei puuduta tema kaebust ja on esitatud

eesmärgiga ajada asja menetlust keerulisemaks.

8. Vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele palub vastustaja jätta see rahuldamata. Vastustaja

märgib, et kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel individuaalse otsuse

ning hüvitise suuruse määramisel tuleb lisaks muule võtta arvesse ka seni Riigikohtu praktika

alusel välja mõistetud summasid ja ühiskonna üldist heaolu. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja

väitega, et halduskohus ei ole otsuses hüvitise suurust põhjendanud. Kohus on piisavalt

selgitanud mittevaralise kahju olemust ja põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tagastab Tallinna Vanglale alles apellatsioonkaebuse lisana esitatud

uued tõendid (väljavõtted vangiregistri infosüsteemist O. Kallase lühiajaliste kokkusaamiste

kohta kahel lehel), sest sellist väljavõtet ei ole esitatud tõendina halduskohtule, kuigi

ilmselgelt oli samasisulist väljavõtet võimalik O. Kallase osas esitada juba

halduskohtumenetluses. Vastustaja ei ole tõendi hilinemisega esitamist oma

apellatsioonkaebuses ka millegagi põhjendanud, kuigi HKMS §-d 182 lg 2 ja 198 lg 3 seda

nõuavad.

10. Ringkonnakohus leiab, et ei Tallinna Vangla ega ka O. Kallase apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks ei ole alust, sest ükski neis esitatud väide ei anna alust vaidlustatud

halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub suuremas osas halduskohtu

otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Samas peab

ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi osaliselt muuta vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele ja seda osas, mis puudutavad O. Kallase poolt Tallinna Vanglas viibitud

päevade arvu tuvastamist ja eraldi sellise päevade arvu tuvastamist, millal kaebaja viibis

kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2, 2,5-2,9 m2 ja 3 või enam

ruutmeetrit.

11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et O. Kallas viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil

09.02.2012-06.03.2013. Halduskohus on vaidlusaluse otsuse p-des 18 ja 22 tuvastanud, et

O. Kallas viibis Tallinna Vanglas kokku 391 päeva, mis ei ole aga õige, sest 2012. aastal

(periood 09.02.2012-31.12.2012) viibis O. Kallas Tallinna Vanglas 327 päeva ja 2013. aastal

(periood 01.01.2013-06.03.2013 (k.a)) 65 päeva, kokku seega 392 päeva. Eeltoodut kinnitab

ka vastustaja poolt 18.11.2014 halduskohtule esitatud tabel (tl 50-55). Samuti märkis

halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s 22, et kaebaja viibis eelviidatud tabelis toodud andmetel

384 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, seejuures 45 päeval

viibis kaebaja tingimustes, kus kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda kas 2,5 m2 või

alla selle. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellist infot võimalik viidatud tabelist välja lugeda

ja sellest nähtub hoopis järgnev: O. Kallas viibis vahistatuna kambris, kus ühe kinnipeetava

kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda 19-l päeval; kambris, kus põrandapinda oli ühe

kinnipeetava kohta 2,5-2,9 m2 349-l päeval ja kambris, kus oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta 3 m2 või enam 24-l päeval. Seega võib ka öelda, et kaebaja viibis

kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 368-l päeval, mitte 384-l päeval;

kambrites, kus oli põrandapinda kuni 2,5 m2 47-l päeval, mitte 45-l päeval ja kambrites, kus

oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,6-2,9 m2 viibis kaebaja 321-l päeval. Alla 3 m2 oli

kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 392-st päevast 368-l päeval ja nende päevade osas

saab seega tuvastada, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid O. Kallase osas

õigusvastased ja vastuolus EIÕK art-ga 3 ning vastava EIKi praktikaga.

12. Vastuseks Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

13. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna

Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) kuni 31.12.2013 redaktsioonis

(v.r) kehtinud § 6 lg-ga 6, mille kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt

2,5 m² põrandapinda. Vastustaja leiab, et WC-d ei tule kambri pinnast välja arvata ja seetõttu

ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.

Nagu märgitud, ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna

ajavahemikul 09.02.2012-06.03.2013 ehk 392 päeva.

Halduskohus on kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambrite

üldpindalast õigesti maha WC aluse pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind

ilma WC pinnata e. eelpoolviidatud tabel) saab tuvastatuks lugeda, et kaebaja viibis 19 päeva

ka sellistes kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m² ning 349

päeva viibis kaebaja kambrites, mille põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m².

Seega rikuti 19-l päeval ka VSkE kuni 31.12.2013 redaktsioonis (v.r) kehtinud § 6 lg 6

nõudeid.

14. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla

jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus on

vaidlustatud otsuse p-s 21 tuginenud EIKi 19.12.2013. a otsusele asjas Tunis vs. Eesti

(avaldus nr 429/12) ja leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri

üldpindalast WC pindala välja jätta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.

Kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis pidi VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber

vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri suuruse ja

selle sisustusse kuuluvate esemete loetelu oli justiitsministri poolt kehtestatud vangla

sisekorraeeskirjas.

VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral ka WC.

Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud kambritesse, kus WC asub kambris sees.

Vastustaja esitatud andmetel on WC eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda.

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele

esitatavad nõuded“ (määrus nr 38) p-st 4, arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa

laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Vastustaja on ka ise viidanud, et kambri

põrandapinna arvutamisel tuleb juhinduda nimetatud sättest. Määruse nr 38 p-s 4 on

muuhulgas sätestatud elu-, töö- ja magamistoa põrandapinna miinimumsuurus ning põhimõte,

et toa laiust mõõdetakse vastasseinte vahelisest kaugusest. Kinnipeetavate kambri

minimaalsele suurusele kohaldub küll teistsugune regulatsioon, kuid antud sättest saab

järeldada, et kambri suuruse mõõtmisel tuleb samuti võtta aluseks vastasseinte vaheline

kaugus, ning seda, et miinimumsuurus on kehtestatud mitte kogu eluruumi, vaid ühe toa

põhiselt.

Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna WC on kambris eraldiseisev ruum,

siis ei ole WC aluse pinna kambripinna hulka arvutamine põhjendatud, kuna määruse nr 38 p

4 kohaselt tuleb toa põrandapinda arvutada selle sama toa vastasseinte vahelisest kaugusest.

Antud juhul on üheks kambri vastasseinaks, millest lähtuvalt tuleb kambri suurust arvutada,

WC kambripoolne sein. Seega on halduskohus kambripinna suuruse arvutamisel õigesti WC

alla jääva pinna kambri pinna hulgast välja arvanud.

Seda, et WC kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna

ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasemates otsustes (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused

asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades

nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23).

15. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud

kambritesse, mis vastasid VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei

ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.

Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või

kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga, et

kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2

põrandapinda. Asjas on tuvastatud, et kaebaja viibis 19 päeva kambrites, kus põrandapinda

oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m² ning 349 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli

põrandapinda alla 3 m². 349 päeva osas ei ole vangla rikkunud küll 2012-2013 aastail

siseriiklikust õigusest tulenevat kohustust, kuid vanglal oli kohustus järgida ka EIÕK-st ning

seda tõlgendavast EIKi praktikast tulenevaid nõudeid, kuna EIÕK-i näol on tegemist Eestile

siduva välislepinguga.

Halduskohus on eeltoodust tulenevalt põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse

määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumitest.

EIKi praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui

3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr

7910/10), p 41; 19.12.2013. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49;

10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p

145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66).

16. Järelikult ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus

kehtivast õigusest, ei saanud olla õigusvastane, sest kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis

VSkE § 6 lg-t 6 ei ole kohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistatud. Õige on küll vastustaja

seisukoht, et nimetatud säte ei ole põhiseadusvastaseks tunnistatud, kuid Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 p-s 44

märkinud, et kui isikule oli tagatud vaid minimaalne vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud

põrandapind, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks

hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil. Seega on iseenesest õige vastustaja seisukoht, et

ainuüksi 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei pruugi isiku õigusi rikkuda.

Samas on halduskohus põhjendatult inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks

hinnanud ka kinnipeetava tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi sel

perioodil. Kuna kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli isiklikku pinda nõutud minimaalsest

pinnast vähem ja suurema osa ajast e. 23 tundi ööpäevas pidi kaebaja vahistatuna olema

kambris, leidis halduskohus, et kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud kooskõlas

inimväärikuse austamise nõudega. Muude kinnipidamistingimuste rikkumisi halduskohus ei

tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja kinnipidamisel kambrites,

kus isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,43-2,9 m² ja seda 368-l päeval 392-st Tallinna

Vanglas viibitud päevast, kusjuures kaebaja pidi kambris viibima praktiliselt kogu aeg 23

tundi ööpäevas, v. a nende 392 päeva jooksul veel 26 tunni ulatuses

sotsiaalprogrammis osaledes, tuleb vastustaja käitumine 368 päeva osas lugeda

õigusvastaseks ja kinnipidamise pika kestuse tõttu ka inimväärikust alandavaks. See, et

vastustaja andmetel oli kambrites tagatud piisav valgustatus ja küte, sundventilatsioon,

magamisruumist eraldatud veega WC ning kraanikauss, igal kinnipeetaval oma voodikoht ja

voodiriided ning vahistatutel mõningane meelelahutus, võimalus lugeda raamatuid ja ajalehti,

saada pakke, kanda isiklikke riideid, ei korva ringkonnakohtu arvates asjaolu, et isik pidi

enamuse asjast viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta alla 3 m². Ka asjaolu, et praktiliselt ööpäevaringse kambris viibimise tingis

kaebajale kohalduv vahistatute kinnipidamisrežiim, ei anna alust lugeda Tallinna Vangla

tegevust õiguspäraseks, sest ringkonnakohtu hinnangul peaks sellisel juhul olema kinni

peetavale isikule seda enam tagatud siseriiklikult ettenähtud ja EIKi praktikaga kooskõlas

olev põrandapind kambris. Seega ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas muid

asjaolusid, mis võiksid kompenseerida kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud mõju.

17. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a

astunud samme siseriikliku õiguse EIKi praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti

tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIKi praktikaga

kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa

sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a

otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult

põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik

on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIKi praktikaga kooskõlla viimiseks, ei

muuda toimunud rikkumist olematuks.

18. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pikaajaline

kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja

tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohus on põhjendatult järeldanud, et vastustaja on kaebaja õiguste rikkumisel käitunud

süüliselt. Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite

ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete

rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul

halduskohus lugenud põhjendatult vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s. o

vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (võlaõigusseadus § 104 lg 4).

19. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest

ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus

vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel.

Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba

toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba

vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri

suurust puudutavates EIKi lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud

kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri

suuruste osas tehtud EIKi lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on

minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei

olnud.

20. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma

tegevusega vanglat mõjutada kambris suurema ruumi tagamiseks, ning leiab, et kaebaja ei ole

rakendanud riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei

ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja on

apellatsioonkaebuses ise märkinud, et üksnes kuni 2,5 m² oli põrandapinna suurus, mida oli

Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale

Tallinna Vanglas tagada ning et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest

ruumikitsikusest. Samuti on vastustaja möönnud seda, et ilmselt ei oleks olnud võimalik

ruumi suurusega seotud nõuete täitmiseks ka kaebajat Tartu või Viru Vanglasse üle viia, sest

ka nendes vanglates oli maksimaalne kinnipeetavate arv juba saavutatud. Seega on vastustaja

ise kinnitanud vanglate ülerahvastatusest tulenevat ruumiprobleemi ning ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada

vanglat tagama talle suuremat isiklikku ruumi. Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti

leidnud, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei

anna alust hüvitise nõude rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus märgib veel, et päevade

osas, kui kambrites oli kaebaja jaoks vähem kui 2,5 m2 põrandapinda, ei saa isikult esmase

õiguskaitsevahendi tulutut kasutamiskatset nõuda. 2,5 m2 põrandapinna nõue oli

imperatiivselt sätestatud norm, mille täitmise kohustus lasus üheselt vastustajal. Ka

Riigikohus on leidnud, et imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saa vangla jaoks olla

ootamatu ning seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vangla

mõjusfääri (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 15; 18.04.2012, 33190-11, p 19).

Ajavahemike osas, kui kambris oli 2,5-2,9 m2 põrandapinda isiku kohta, tugineb

ringkonnakohus õiguskirjanduses väljendatud seisukohale, et esmase õiguskaitsevahendi

kasutamist ei saa kannatanult nõuda siis, kui selle kasutamise vajalikkus ei olnud kannatanu

jaoks reaalselt võimalik või arusaadav (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52 j).

Kaebaja on esitatud kaebuses märkinud, et jättis kaebamise ära, kuna arvas, et eksib selles, et

teda koheldakse ebainimlikult (tl 1), sest vanglatöötajad vastasid tema sellekohastele

pöördumistele nii, et tingimused on seaduslikud ja samad, mis teistes vanglates ja nende

muutmiseks ei ole raha ega muid võimalusi. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et

kaebamine Tallina Vanglale seoses sellega, et kambrites on ruumikitsikus, oleks olnud

ilmselgelt tulutu. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et ka siis ei saa isikult esmase

õiguskaitsevahendi kasutamist nõuda, kui see ei oleks kahju tekkimist vältinud (E. Andresen.

Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Eelneva põhjal

leiab ringkonnakohus, et kaebajalt ei saanud käesolevas kaasuses nõuda esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamist. Kokkuvõttes tuleb niisiis lugeda see nõue täidetuks.

21. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus käesolevas asjas asjaolusid põhjalikult analüüsides

jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kinnipidamistingimused olid osas, mil ta viibis 23 tundi

ööpäevas kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,43-2,9 m²,

õigusvastased, mille tulemusena on kaebajale väärikuse alandamisega kaasnenud

mittevaraline kahju, mille kohaseks rahaliseks hüvitiseks on 1020 eurot, s. o sisuliselt 2,77

eurot iga 368 päeva eest, mil kinnipidamistingimused nõuetele ei vastanud.

22. Halduskohus on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena

sisuliselt 2,77 eurot iga kaebaja isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, kokku 1020 eurot.

Kuna vastavalt Riigikohtu praktikale (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus

asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1) teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel individuaalse otsuse kaalutlusõiguse alusel, ning vastustaja ei ole

apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et halduskohus on kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teinud kaalumisel vea, ei ole halduskohtu otsuse muutmiseks alust ka

välja mõistetud hüvitise suuruse osas.

23. Kaebaja on apellatsioonkaebuses jäänud nõude juurde, et tema kasuks mõistetaks välja

mittevaralise kahju hüvitisena kaebuses taotletud kogusumma, s. o 5200 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja kogu kaebuses

nõutud summa ulatuses hüvitise väljamõistmiseks ei ole alust.

Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2,77 eurot

iga õigusvastastes tingimustes viibitud ööpäeva eest nii, nagu halduskohus selle summa ka

välja mõistnud on. Ringkonnakohus arvestab väljamõistetud hüvitise suuruse hindamisel ka

asjaoluga, et 392 päeva jooksul viibis kaebaja 24 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava

kohta 3 või rohkem kui 3 m² põrandapinda ning üksnes 19-l päeval jäi ruumi suurus ühe

kinnipeetava kohta alla 2,5 m2. Ülejäänud 349-l päeval oli kaebaja kambrites, kus

põrandapinna suuruseks kinnipeetava kohta oli 2,5-2,9 m2. Muid kõrvalekaldeid halduskohus

kaebaja kinnipidamistingimustes Tallinna Vanglas kaebuses märgitud perioodi jooksul ei

tuvastanud. Lisaks eeltoodule selgitab ringkonnakohus veel, et kohus teeb mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus

teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja

lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi

praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas märkinud, et „EIK on

täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab

välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud

summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema

kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on

põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKi 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti

(avaldus nr 38967/10), p 31).

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses

väljamõistetud hüvitise suurust põhjendanud. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 29,

et halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse kaebaja Tallinna Vanglas viibimise

aega ja vastavaid kambritingimusi ruumi osas ja ka seda, et kaebaja pidi vahistatuna sellisel

pinnal viibima suuremal osal ajast vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas halduskohus

ka sellega, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju

kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt

muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Nagu juba märgitud, ei viibinud

kaebaja ka kõik 392 päeva järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m2, selle perioodi sees

oli päevi, kus kambris oli alla 6 kinnipeetava ja iga kinni peetava isiku kohta rohkem kui 3 m2

põrandapinda. Halduskohus arvestas ka sellega, et minimaalse isikliku ruumi nõuet rikuti

osadel päevadel väga vähe (umbes 0,01 m2 ulatuses). Kambrites olid olemas ka osaliselt

avatavad aknad, kambrid olid piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon ja nõutava

temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Igal isikul oli oma voodikoht ning igas kambris oli

eraldatud WC ja kraanikauss. Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates pidaski

halduskohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks

1020 eurot ja ka ringkonnakohus nõustub selle summa väljamõistmisega kaebaja kasuks ning

ei näe käesolevas asjas selliseid asjaolusid või põhjusi, mis tingiks hüvitisesumma

suurendamist kaebaja poolt nõutud 5200 euroni e. umbes 14 euroni ühe ööpäeva eest

(arvestades neid 368 päeva, mil Tallinna Vangla kambrite põrandapind jäi kaebaja

suhtes alla 3 m2.

24. Kuna apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108

lg-le 1.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/