3-14-51791/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 19.11.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51791 Haldusasi Arto Järvekülje kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Arto

Järvekülje

ja

Tallinna

Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Arto Järvekülg Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta Arto Järvekülje 01.11.2015. a taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus ja lõpetada asja menetlus. 3. Tagastada Ervin Koppelile 22.10.2014 ja 07.04.2015 tasutud riigilõiv kokku summas 200 eurot. 4. Jätta kaebaja taotlus 01.11.2015. a taotlusest koopia saamiseks rahuldamata. 5. Tagastada Tallinna Vanglale 24.09.2015. a täiendav seletus koos lisadega 3-l lehel. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse teatavakstegemisest. Määrus ei ole resolutsiooni p-de 4 ja 5 osas edasi kaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla registreeris 21.01.2014 A. Järvekülje kahju hüvitamise nõude, milles ta palus hüvitada perioodil 24.11.2010-17.10.2012 alandavates tingimustes hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju summas 11 919,60 eurot. A. Järvekülje väitel tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on kinnipeetaval õigus

kambris isiklikule ruumile, mille standardiks on minimaalselt 4 m². Vangla registreeris 10.04.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles A. Järvekülg väitis, et ta on täitnud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 nõuded ning ta sai EIK 19.12.2013. a lahendist teada vangla õigusvastasest tegevusest. Lisaks märkis A. Järvekülg puudustena, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske; pesta sai vaid kord nädalas; ventilatsioon oli puudulik; kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi, mille tagajärjel halvenes nägemine. 2. A. Järvekülg esitas 18.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 08.01.2015 täiendava seisukoha. Kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 11 919,60 eurot. Kaebaja põhjendused: 1) 24.11.2010-17.10.2012 viibis kaebaja suurema osa ajast kambrites, kus isiklik ruum oli alla 3 m², mis on alus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamiseks. Lisaks tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal liigniiskus; duši all võimaldati käia kord nädalas; puudulik ventilatsioon; kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele; kambris oli nn Aasia tüüpi WC; suvisel ajal oli kambrites talumatult palav. 2) Nõue ei ole 24.11.2010-19.01.2011 osas aegunud. Kaebajale oli arsti poolt seoses selgroovigastusega näidustatud võimlemine, mis kitsastes tingimustes osutus võimatuks. 3. Tallinna Vangla tagastas 24.10.2014. a vastusega nr 5-18/14/2088-7 A. Järvekülje kahju hüvitamise nõude perioodi 24.11.2010-19.01.2011 osas läbivaatamatult ning jättis kahju hüvitamise nõude perioodi 20.01.2011-17.10.2012 osas rahuldamata. 4. Tartu Halduskohus tagastas 25.11.2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis hüvitist seoses nn Aasia tüüpi WC-ga ja suvise palavusega ning võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse. 5. Tartu Halduskohus rahuldas 16.02.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt A. Järvekülje kasuks välja hüvitise 1982 eurot ja menetluskulud 16,63 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Kahju hüvitamise taotlus on esitatud tähtaegselt. Põrandapinnast ei tule maha arvata mööbli alla jääv pind ning kambris asuvat tualetti ei saa põrandapinna määramisel arvesse võtta. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus põrandapinda isikul ilma WC pinnata oli alla 3 m² 562l päeval, järelikult alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mistõttu tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK artst 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses, mistõttu nn 3 m² reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes on olnud teadlik valik. Vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. 2) Kinnipidamise režiimi tõttu umbes 270-l päeval ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda, v.a tund aega päevas värskes õhus. Vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning kambrites oli osaline sundventilatsioon. Samuti oli kambris laes 2 valgustit, lisaks 2 seinalampi. Kambrites oli keskküte ja liigniiskust ei saanud olla. VangS § 50 lg 2 kohustab tagama kinnipeetavale vähemalt kord nädalas sauna, vanni või dušši, mistõttu on vangla tegutsenud õiguspäraselt. Kaebaja silmaprobleem on seotud kuiva silma sündroomiga, seega ei ole põhjuslikku seost kambri valgustusega. Kohane hüvitis on 1982 eurot. 2

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 6. A. Järvekülg esitas 16.03.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada täies ulatuses ning mõista vastustajalt välja menetluskulud täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti arvanud isikliku ruumi hulka mööbli ja inventari alla jääva ala. CPT on 09.11.2012. a raporti p-s 50 tuvastanud Tallinna Vanglas samad puudused, millele kaebaja on viidanud. Seega on kohus ebaõigesti jõudnud järeldusele kambris valgustuse, ventilatsiooni ja niiskuse osas. 2) Kohus ei ole hüvitise summat millegagi põhjendanud. Väljamõistetud hüvitise määra vähendab olukord, kus kohus kohustas vastustajat kandma osaliselt kaebaja menetluskulusid. 7. Tallinna Vangla esitas 18.03.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus, millega kohus rahuldas A. Järvekülje kaebuse osaliselt ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. Kui lugeda 24.11.2010-17.10.2012 kaebaja kinnipidamist jätkuvaks toiminguks, siis ei ole kahjunõue täies ulatuses esitatud tähtaegselt, kuna kaebaja sai inimväärikust alandavatest tingimustest teada nendes tingimustes viibides, millest hakkas kulgema kaebetähtaeg. Arvestades, et kaebaja esitas nõude kahju hüvitamiseks 20.01.2014, saab tähtaegseks lugeda nõude alates 20.01.2011. Õigustatud on piiritleda kaebeõiguse tähtaeg rangelt kolme aastaga ja tähtaja piiride laiendamine ei ole põhjendatud. 2) Kohus jättis õiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud, kui tegemist oleks ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, millist nõuet vangla täitis. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest saanuks ja tulnuks A. Järveküljel vanglale koheselt teada anda, mil vangla saanuks kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata ja vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida. Kuna vangla tegevus on A. Järvekülje paigutamisel olnud õiguspärane, siis on hüvitis mõistetud välja alusetult. 8. A. Järvekülg esitas 23.04.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta märgib, et jääb haldusja ringkonnakohtule esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. 9. Tallinna Vangla esitas 29.04.2015 vastuse A. Järvekülje apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A. Järvekülje apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub kohtuotsuses märgituga, et kambri põrandapinnast ei pea välja arvama kambri inventari alla jäävat pinda ning leiab, et kohus ei ole eksinud menetluskulude väljamõistmisel. 10. Tallinna Vangla esitas 24.09.2015 täiendava seletuse, milles teatab, et kaebaja oli kuni 27.02.2012 vahistatu staatuses ja viibis lukustatud kambrites ning alates 08.03.2012 paigutati ta avatud sektsiooni. 11. A. Järvekülg esitas 02.11.2015 tähtaja ennistamise taotluse, milles ta palub ennistada hüvitamiskaebuse tähtaeg ja seada vastustajale sanktsioonid menetlustähtaja rikkumise eest. Kaebaja leiab, et ta ei ole tähtaega rikkunud, kuna vastustaja on hüvitamiskaebust tunnistanud ja halduskohus on kaebuse osaliselt rahuldanud. Kaebaja märgib, et vastustaja on rikkunud 3

tähtaegu, kui nõudis kaebajalt puuduste kõrvaldamist kahju hüvitamise nõudes 27.03.2014, mistõttu ta eeldas, et vastustaja nõutud puuduste kõrvaldamisega hakkab kahjunõude menetlustähtaeg RVastS §-st 18 tulenevalt uuesti lugema. Kaebaja väitel ei pöördunud ta peale 2 kuu möödumist kahjunõude esitamisest koheselt 30 päeva jooksul kohtusse, kuna eeldas, et vangla vastab, arvestades ka, et kahjunõude lahendamine viibib seoses massiliselt esitatud kahjunõuetega ja kahjunõudes on ta teinud vanglale ettepaneku kohtuväliseks kokkuleppeks. Kaebaja väitel on vastustaja tegevus toonud kaasa kaebuse tühisuse ning ka varalise kahju summas 200 eurot riigilõivu näol. Kaebaja arvates peaks kohus arvestama, et ta ei ole juriidiline isik ja tal puuduvad piisavad õigusteadmised. 12. Tallinna Vangla esitas 06.11.2015 seisukoha, milles ta palub jätta A. Järvekülje taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetada haldusasjas kaebuse menetlemine. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitanud ühtegi mõjuvat põhjust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Vastustaja leiab, et mõjuvaks põhjuseks ei ole asjaolu, et vangla viivitas kahju hüvitamise nõude lahendamisega, mis ei anna kaebajale alust kaebuse esitamisega viivitada ning kaebaja ei ole väitnud, et ta ei olnud teadlik RVastS § 18 lg-s 2 sätestatust. Vastustaja märgib, et õigusalaste teadmiste puudumine ei ole kaebajat takistanud kaebuse koostamisel ja kohtusse pöördumisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.02.2015. a otsus tuleb tühistada olenemata menetlusosaliste apellatsioonkaebuste sisust ja lõpetada asja menetlus. 14. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15.01.2014. a otsus nr 3-3-1-71-12, p 13.3; 13.11.2008. a otsus nr 33126- 08, p 11; 11.03.2004. a otsus nr 3-3-1-8-04, p 24; 16.10.2002. a otsus nr 3314102, p 15). Seega on ringkonnakohtul käesolevas asjas õigus kontrollida, kas halduskohus on A. Järvekülje hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud. 15. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla registreerinud A. Järvekülje poolt esitatud kahju hüvitamise nõude vanglale 21.01.2014 ning seejärel on registreerinud 10.04.2014 kahju hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldamise avalduse. Halduskohus menetles 18.08.2014 kohtusse saabunud A. Järvekülje hüvitamiskaebust, milles kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 11 919,60 eurot. Seega loeb ringkonnakohus käesoleva vaidluse eset arvestades asjassepuutumatuks kaebaja 02.11.2015. a taotluses esitatud nõude seada vastustajale sanktsioonid menetlustähtaja rikkumise eest, mistõttu jätab selle tähelepanuta. 16. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb VangS § 1¹ lg 8 ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tuleneb vanglale 2kuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse 4

menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev 30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 08.10.2008. a määrus nr 3314108, p 9; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud tähtajast A. Järvekülg iseenesest ka teadlik olnud nähtuvalt tema tähtaja ennistamise taotluses märgitust, et ta ei pöördunud peale 2 kuu möödumist kahjunõude esitamisest koheselt 30 päeva jooksul kohtusse, kuna eeldas, et vangla vastab. Seejuures on kaebaja taotluses asjakohaselt märkinud, et menetlustähtaeg hakkab kulgema vastustaja nõutud puuduste kõrvaldamisest arvates. Seega oli kaebajal käesolevas asjas kohustus esitada halduskohtule kaebus, arvestades vanglale 10.04.2014 esitatud kahju hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldamise avalduse esitamise aega, hiljemalt 10.07.2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtusse esitanud alles 18.08.2014. Seega on A. Järvekülg esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule mittetähtaegselt. Kaebuses ei ole kaebaja tähtaja ennistamise taotlust esitanud. Kaebaja esitas ringkonnakohtule 02.11.2015 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. 17. Kohtupraktikas on sedastatud, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Ka on rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu 16.01.2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p-d 16 ja 17). Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). 18. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et ta oli teadmatuses halduskohtusse pöördumise tähtajast, vaid tema väitel ei pöördunud ta peale kahju hüvitamise nõude esitamisest 2 kuu ja 30 päeva möödumist kohtusse, kuna eeldas, et vangla vastab ja kuna ta oli teinud vanglale ettepaneku kohtuväliseks kokkuleppeks. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja ei ole pidanud oluliseks järgida kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega, mitte et ta ei olnud sellest teadlik ning seda hoolimata õigusalaste teadmiste väidetavast puudumisest. Ringkonnakohus peab siinkohal ka vajalikuks märkida, et kaebaja väidetav õigusalaste teadmiste puudumine ei ole asja materjalidest nähtuvalt takistanud tal esitamast kohtueelses menetluses kahju hüvitamise nõuet ning ka kohtumenetluse raames kaebust, apellatsioonkaebust ja täiendavaid seisukohti. Kaebaja eelduslik ootus vastustaja suhtes ega ka vastustaja käitumine kahju hüvitamise nõude menetluses ei vabanda kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja ületamist, vaid pigem järeldub sellest kaebaja ebapiisav huvi enda õiguste kaitsmise suhtes ja sellest tingituna ka kaebetähtaja järgimise olulisuse suhtes, mistõttu ei põhista ringkonnakohtu hinnangul kaebaja 02.11.2015. a taotluses nimetatud asjaolud kaebetähtaja ennistamise vajalikkust. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebaja tähtaja ennistamise taotluses esitatust, et esineksid objektiivsed või subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. Eeltoodust arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kuna käesolevas asjas ei esine selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule tähtaegselt esitamast, siis tuleb A. Järvekülje kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata. Seega on halduskohus võtnud A. Järvekülje kaebuse ebaõigesti menetlusse ja teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes. 5

19. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 155 lg 3 ls 1 kohaselt kui kaebuse jätab läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Kuna Tartu Halduskohus on menetlenud tähtaja rikkumisega esitatud kaebust, siis tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse täielikult ja lõpetab asja menetluse. 20. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse, siis puudub vajadus koguda käesolevas asjas täiendavaid tõendeid, mistõttu tagastab ringkonnakohus vastustajale 24.09.2015 esitatud täiendava seletuse koos lisadega. 21. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse saada koopia 02.11.2015. a taotlusest. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal käesolevas asjas vajadus enda õiguste kaitseks taotlusest koopia saamiseks. Seega on kaebaja taotlus läbimõtlematu ja ringkonnakohus jätab selle rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitavalt märkida, et menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad HKMS §-d 88 ja 89. Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas on selgitatud, et HKMS § 88 kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga 2. Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a määrus nr 37150215). 22. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 või p 4 alusel. Tartu Halduskohus rahuldas 16.10.2014. a määrusega (tl 18-20) kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel 257,59 euro ulatuses ning määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 100 eurot. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27.03.2015. a määrusega (tl 86-87) osaliselt kaebaja menetlusabi taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 100 eurot. Nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme kohtus nõutud riigilõivu on asjas tasunud E. Koppel vastavalt 100 eurot 22.10.2014 ja 100 eurot 07.04.2015. Kuna ringkonnakohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, siis kuulub asjas tasutud riigilõiv kokku summas 200 eurot E. Koppelile tagastamisele. 23. Kuna apellatsiooniastmes oli Tallinna Vangla riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud, puudub alus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 6

7