3-13-2380/40 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-2380 Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2015, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi V .N ’i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 500 euro hüvitamise nõudes

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja V .N Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja I. I

Resolutsioon

1. Jätta V .N ’i kaebus osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses kambrite nr 145 ja 208 ülerahvastamisega ajavahemikul 29.07.2013- 21.08.2013 läbi vaatamata.

2. Jätta V .N ’i kaebus ülejäänud osas rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. detsember 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited

1. V .N esitas 12.08.2013 Tallinna Vanglale 09.08.2013 allkirjastatud taotluse nr 5- 18/13/26618-1 (tl 21p-22) mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot. Taotluse kohaselt 29.07.2013 paigutati kaebaja kambrist nr 210 kambrisse nr 145, milles puudusid eluks vajalikud olmeelektriseadmed. Kambris nr 145 ei töötanud pistikupesa ja WC-s puudus elektrilüliti ning kamber oli ka ülerahvastatud. Kaebaja teavitas 29.07.2013 õhtuse loenduse ajal valvurit ja 30.07.2013 hommikuse loenduse ajal üksuse juhti kambri kõikidest puudustest. 31.07.2013 edastas avalduse puuduste kohta Tallinna Vangla direktorile ning alles 08.08.2013 tuli elektrik ning parandas kambri valgustuse, kuid voolulüliti ja pistikupesa jäeti korda tegemata. Seoses kambri ülerahvastatusega ei võetud midagi ette.

2. 22.08.2013 esitas V .N Tallinna Vanglale uue taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot (tl 19-19p). Taotluse kohaselt 16.08.2013 paigutati kaebaja kambrist nr

145 kambrisse nr 208, milles puudus öövalgusti, laevalgusti, elektripistik, WC lüliti ümbris, TV kaabel ja riiete kuivatusrest. Kaebaja teavitas koheselt valvurit kambri kõikidest puudustest. Samuti teavitas kõikidest puudustest 17.08.2013 hommikuse loenduse ajal ning 19.08.2013 Tallinna Vangla direktorile edastatud avalduses. 21.08.2013 tuli elektrik ja paigutas kambrisse valgustuse ja voolupistiku, kuid ülejäänud puudused kambris nr 208 jäeti kõrvaldamata. Kaebaja leidis ülalmärgitud taotlustes, et talle on tekitatud mittevaralist kahju summas 500 eurot, kuna ta oli sunnitud 15 ööpäeva hakkama saama ilma valgustuseta; taluma väljakannatamatuid ebamugavusi seoses mittetöötava pistikupesa ja lülitiga; oli sunnitud viibima ülerahvastatud kambris suvisel aastaajal. Kaebajal puudus võimalus tegeleda igapäevaste asjadega: lugeda, kirjutada, mängida lauamänge, taludes füüsilisi kannatusi ja moraalseid piinu. Kaebaja soovib selle summa eest soetada endale öölambi, et ei peaks edaspidi enam pimeduses olema (tl 22jj).

3. Tallinna Vangla 29.10.2013 vastusega nr 5-18/13/27460-2 (tl 20-21) jäeti V .N ’i taotlus rahalise hüvitise saamiseks täies ulatuses rahuldamata. Tallinna Vangla pidas õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamises viisiks V .N ’i ees vabandamist (millega kaebajat hoiti kunstliku valgustuseta kambris kokku neli päeva jne).

4. Tallinna Vangla 19.12.2013 vastusega nr 5-18/13/26618-6 (tl 26-27) jättis vangla rahuldamata V .N ’i mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 500 eurot ning tagastas kaebaja nõude elektrita kambris viibimisega väidetavalt kaasnenud kahju osas.

5. 20.11.2013 saabus Tartu Halduskohtule V .N ’i 19.11.2013 allkirjastatud kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot. Kohtule esitatud kaebuses ta vaidlustab Tallinna Vangla 29.10.2013 vastust, millega jäeti kaebaja kahjunõue rahuldamata. Kaebaja selgitab, et ta paigutati 29.07.2013 kambrisse nr 145, kus puudus elektri kasutamise võimalus ning kunstlik valgustus, millest koheselt teavitati ka ümberpaigutamist teostanud valvurit. Kaebaja pöördus 31.07.2013 avaldusega Tallinna Vangla poole, et taastataks valgustus, kuid elektrik käis alles 08.08.2013. Seega valgustus puudus ajavahemikul 29.07.2013 kuni 08.08.2013. Vangla 30.08.2013 vastuse kohaselt kõrvaldati puudused 31.07.2013, kuid kaebaja väitel see ei vasta tõele, mida tõendab ka vangla vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele. Kaebaja paigutati 16.08.2013 edasi kambrisse 208, kus olid samad probleemid, mis kõrvaldati osaliselt 21.08.2013. Kaebaja pöördus 19.08.2013 märgukirjaga vangla poole ning vangla 11.09.2013 vastuses ilmneb, et vangla ei ole kohustatud midagi parandama. Kaebaja leiab, et tulenevalt VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku valgustuse. Kambris peab olema kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja on seisukohal, et vanglal lasub kohustus tagada kinnipeetavatele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Kaebaja viibis 15 päeva kambris, kus puudus elekter, seega kamber ei vastanud kunstliku valgustuse osas kambrile kehtestatud nõuetele. Tallinna Vangla on kaebaja taotluse lahendamisel jätnud tähelepanuta, et kambrid nr 145 ja nr 208 olid ülerahvastatud, mis tekitas olukorra, kus kinnipeetavatel ei olnud piisavalt põrandapinda. Mittevaraline kahju seisnes kaebaja alandamises ja piinamises ning psüühilisele seisundile kannatuste tekitamises. Kaebaja tundis reaalselt hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet, et vangla ei soovi järgida VangS §

45 lg 1 nõudeid.

6. Kaebaja esitas kohtule täiendavad seisukohad (tl 120-124), mille kohaselt kaebaja hinnangul on usaldusväärselt tõendatud, et kaebaja viibis kambris, kus puudus kunstlik valgustus kokku viieteistkümnel päeval. Kaebaja rõhutab, et kambrite nr 145 ja 208 puhul oli põhiliseks probleemiks nende seisukord, mitte ruutmeetrid. Kaebaja on oma avaldustest juhtinud kambris olevatele puudustele tähelepanu. Kaebaja hinnangul ei ole tabel kambripinna kohta täpne, kuna kambri pindalast ei ole maha arvestatud WC pindala, samuti vähendas kambripinda mööbel.

7. 31.01.2014 vastuses kaebusele (tl 39-40) leiab vastustaja, et kaebus on põhjendamatu. Vangiregistri infosüsteemi kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 29.07.2013-16.08.2013 kambris nr 145 ja 16.08.2013-22.10.2013 kambris nr 208. Ajavahemikel 30.07.2013- 01.08.2013 ja 06.08.2013-08.08.2013 puudus kambris nr 145 tõepoolest kunstlik valgustus, kuna puudusid laelambid, kuid kambris nr 208 ei ole kaebaja poolt väidetud puudust tema sealviibimise ajal esinenud. Eelmärgitud asjaolud tuvastas vangla kinnisvarahooldusprogrammi „Archibus“ tehtud kannete pinnalt ning kuna kunstliku valgustuse taastamiseks vajalikke töid ei oleks ilma „Archibus“ kanneteta tehtud, siis on tegemist usaldusväärsete andmetega, mis lükkavad kaebaja poolt väidetu ümber.

Seega on usaldusväärselt tõendatud, et kaebaja viibis kambris, kus puudus kunstlik valgustus, kokku neljal päeval, mitte viieteistkümnel päeval nagu ta seda ise väidab. Kaebaja väide, mille kohaselt on kambris nr 208 kunstliku valgustuse puudumine leidnud tõendamist Tallinna Vangla 11.09.2013 vastuses toodud selgituste pinnalt, on väär. Vangla on 19.12.2013 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/13/26618-6 märkinud, et kuigi taotluse esitaja väidab, et nimetatud kambrid olid ülerahvastatud, selgus kahju hüvitamise nõude menetluse käigus, et kambris nr 145 viibis taotluse esitaja koos 4 isikuga, kambris nr 208 olenevalt ajast koos 4-5 kinnipeetavaga ning võttes lisaks arvesse ka kambrite ruutmeetreid, siis oli igale kinnipeetavale tagatud 2,85 m² kuni 3,42 m², mistõttu oli täidetud VSkE § 6 lg-st 6 tulenev nõue.

Seega ei vasta kaebaja väide, et vangla ei lahendanud tema nõuet kambrite ülerahvastatuse osas, tõele. Kuigi kaebaja väidab, et vangla alavääristas tema väärikust, kui paigutas ta kambritesse, mis ei vastanud valgustuse osas kehtestatud nõuetele, tuleb märkida, et inimväärikus on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. Asjaolu, et kaebaja pidi kahel korral olema kahel järjestikusel päeval kambris, milles puudus kunstlik valgustus, ei ole selline asjaolu, mille pinnalt saaks väita, et sellise tegevusega kaasnes kaebaja isikuõiguste intensiivne riive või et sellest tingituna oleks kaebaja pidanud tundma reaalset hirmu, ängistust või alandatust.

Vastustaja leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused rahalise hüvitise väljamõistmiseks ning kaebaja õiguste rikkumist taastavaks tegevuseks tuleb lugeda see, et vangla tunnistas, et vangla tegevus kaebaja kunstliku valgustuseta kambris hoidmisel oli õigusvastane ning vabandas tekkinud olukorra pärast. Vastustaja palub jätta V .N i kaebus rahuldamata ja V .N i menetluskulud tema enda kanda.

8. 15.09.2015 kohtule saabunud vastuses kaebusele (tl 110-112p) vastustaja peab esitatud kaebust põhjendamatuks. Kaebaja on 09.07.2014 esitanud halduskohtule kaebuse seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega, milles nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 27.11.2007-23.10.2013 eest, sh ka käesolevas asjas vaidluse all oleva perioodi eest. Nimetatud kaebus on praegusel hetkel Tallinna Ringkonnakohtu menetluses (haldusasi nr 3-14-51413). Sellest tulenevalt palub vastustaja kaebus tagastada osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas. Vastustaja märgib, et kaebaja hoidmine neljal päeval kunstliku valgustuseta kambris oli küll õigusvastane, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et sellisest õigusvastasest tegevusest on talle tekkinud kahju ning selle hüvitamine oleks võimalik vaid rahalise hüvitise väljamõistmisel. Samuti ei saa väita, et vangla, olles teadlik õigusvastasest olukorrast, jättis selle kõrvaldamata. Vangla on koheselt reageerinud teostades kambris nr

145 elektritöid. Arvestades, et periood, kui kaebajal puudus kambris kunstlik valgustus, oli lühike ning nö pimedat aega oli minimaalselt (päike tõusis kell 05:00 ja loojus kell 21:48), siis ei olnud kaebaja õiguste rikkumine niivõrd intensiivne, millest tulenevalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebajale ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis RVastS § 9 lg-s 1 toodud alustel kuuluks rahalisele hüvitamisele. Kunstliku valgustuseta kambris viibimine nelja päeva jooksul võis põhjustada kaebajale mõningast ebamugavustunnet, kuid mitte inimväärikuse alandamist. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et talle on vangla tegevuse tagajärjel kahju tekkinud ning kahjunõudes esitatud asjaolude pinnalt ei saa mittevaralise kahju tekkimist ka eeldada. Kuna Tallinna Vangla hinnangul ei ole kaebuse esitajale rahas hüvitatavat mittevaralist kahju tekkinud, siis saab vangla hinnangul antud juhul pidada õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamise viisiks V .N i ees vabandamist ja vangla tegevuse, millega kaebuse esitaja viibis nelja päeva jooksul ilma kunstliku valgustuseta kambris, õigusvastaseks tunnistamist. Tallinna Vangla vabandab veelkord kaebuse esitaja ees. Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud seoses väidetava ebapiisava põrandapinna tagamisel õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kohtu seisukoht

9. Kaebaja on halduskohtule esitanud kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot seoses sellega, et ajavahemikul 29.07.2013-08.08.2013 kambris nr 145 16.08.2013-21.08.2013 kambris nr 208 puudus elektri kasutamise võimalus ning kunstlik valgustus ning kamber oli üle rahvastatud.

10. HKMS § 43 lg1 p 3 kohaselt halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses.

11. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et V .N on 06.07.2014 esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-14-51413) Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks 40 000 eurot seoses ebapiisava kambripinna tagamisega ajavahemikul 27.11.2007-23.10.2013 Tallinna Vanglas. V .N on 03.11.2015 esitanud kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu 01.10.2015 otsuse peale ning käesoleval hetkel on kaebus Riigikohtu menetluses.

12. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 3 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses.

13. Tulenevalt eeltoodust kohus on seisukohal, et V .N ’i kaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses kambrite nr 145 ja 208 üle rahvastamisega ajavahemikul 29.07.2013-21.08.2013.

14. Kaebuse kohaselt 29.07.2013 paigutati kaebaja kambrisse nr 145, milles puudus kunstlik valgustus, ei töötanud WC elektrilüliti ja pistik. Kaebaja väitel esitas ta koheselt nii suuliselt ümberpaigutamist teostanud valvurile kui ka 31.07.2013 kirjalikus avalduses Tallinna Vangla direktorile kambris nr 145 olevate puuduste kohta. Kaebaja väitel alles 08.08.2013 kell 14:05 tuli elektrik ja paigutas kambrisse valgustuse 15 minutiga, aga jättis tegemata pistiku ja voolulüliti. 16.08.2013 paigutati kaebaja kambrisse 208, kus kaebaja väitel olid samad probleemid, mis tema sõnul kõrvaldati 21.08.2013.

15. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

16. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 29.07.2013-16.08.2013 kambris nr 145 ja 16.08.2013-22.10.2013 kambris nr 208. Kohtule esitatud tõendi V .N ’i 31.07.2013 avalduse (Tallinna Vanglas registreeritud 02.08.2013 nr 5-18/13/25829-1 tl 50) kohaselt nähtub, et kambris nr 145 puuduvad valgustavad elektriseadmed, pistik on katki ja lülitit ei ole.

17. Tallinna Vangla 30.08.2013 vastuses märgukirjale nr 5-18/13/25829-2 (tl 51) kohaselt on võetud kaebaja poolt edastatud info teadmiseks ning kaebajat teavitati, et elektrik käis kambris nr 145 laetuld parandamas 31.07.2013. Vastusest nähtub ühtlasi, et elektritöid on kambris tehtud 31.07.2013, 08.08.2013 ning 12.08.2013. Tallinna Vangla on vabandanud kaebajale tekitatud ebameeldivuste pärast. Kohus tuvastas, et hilisemas kohtule esitatud vastuses kaebusele on vastustaja siiski tunnistanud oma eksimust 31.07.2013 toimunud laetulede parandamise kohta.

18. Kohtule esitatud kinnisvarahoolduse programmi „Archibus“ väljavõtte (tl 41) kohaselt nähtub, et 30.07.2013 taotluse kohaselt on kambris nr 145 laetuled puudu, tööde täitmise tähtajaks on märgitud 04.08.2013 kell 13:03 ning tööd on teostatud 01.08.2013 kell 9:34. Lisaks on töid täiendavalt teostatud 08.08.2013. Seega kohus loeb nimetatud tõendiga tuvastatuks, et kambris 145 on laevalgustus parandatud 01.08.2013 ja täiendavalt on töid teostatud 08.08.2013. Eeltoodust nähtub, et kaebaja paigutati vaidlusalusesse kambrisse 29.07.2013, kaebaja kohaselt teavitas kambris olevates puudustest, tööde tegemiseks on edastatud taotlus 30.07.2013 ja 06.08.2013 ning tööd on teostatud vastavalt eelnimetatud taotlustele 01.08.2013 kell 09:34 ja 08.08.2013 kell 14:49. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla on reageerinud koheselt kaebaja poolt edastatud kambris 145 olevatele puudustele, mis on kõrvaldatud ca 48 tunni jooksul. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et valgustuse taastamise puhul sõltub elektriku tööde järjekorrast, mitte vangla tegevusetusest, kuna kinnisvarahoolduse programmi „Archibus“ väljavõtte kohaselt nähtub, et lisaks kambrile 145 ka kambrites nr 124; 128; 133; 130; 132; 136; 143; 147 on laetuled puudu ja tööde toimise ajaks märgitud 11.08.2013 ning tööd oli teostatud 08.08.2013 kell 14:49. Seega nimetatud perioodil tuli elektritöid teostada ka teistes kambrites, mis võis põhjustada mõningase elektritööde teostamise järjekorra.

19. Kohtule esitatud tõendi kohaselt nähtub, et kaebaja on 19.08.2013 pöördunud märgukirjaga reg 19.08.2013 nr 5-18/13/27231-1 (tl 48) Tallinna Vangla direktori poole, milles juhib tähelepanu asjaolule, et kambris puudub igasugune päevane ja öine valgustus, TV kaabel, WC tule lüliti on katki, puudub prügikühvel koos harjaga.

20. Tallinna Vangla 11.09.2013 vastusest märgukirjale nr 5-18/13/27231-2 (tl 49) ei nähtu, et kambris 208 oleks väidetavaid puudusi esinenud või vangla oleks teavitanud kaebajat kambris 208 väidetavate puuduste kõrvaldamisest. Vastupidi Tallinna Vangla on juhtunud kaebaja tähelepanu asjaolule, et puudused registreeritakse nende ilmnemisel selleks ettenähtud programmis ning saadetakse Riigi Kinnisvara AS-ile.

21. Vastuses kaebusele vastustaja kinnitab, et kambris nr 208 ei ole kaebaja poolt väidetud puudust kaebaja seal viibimise ajal esinenud. Eelmärgitud asjaolud tuvastas vangla kinnisvarahooldusprogrammi „Archibus“ tehtud kannete pinnalt ning kuna kunstliku valgustuse taastamiseks vajalikke töid ei oleks ilma „Archibus“ kanneteta tehtud, siis on tegemist usaldusväärsete andmetega, mis lükkavad kaebaja poolt väidetu ümber.

22. Kohtu hinnangul kinnisvarahoolduse programmi „Archibus“ väljavõtte (tl 41) kohaselt nähtub, et 26.08.2013 taotluse kohaselt on kambrisse nr 208 paigaldatud kuivatusrest 30.08.2013 ja 26.08.2013 on kambris teostanud töid santehnik. Taotlusi elektritööde tööde tegemiseks ega teostatud elektritöödest kambris 208 kohtule esitatud kinnisvarahoolduse programmi „Archibus“ väljavõttest ei nähtu. Kohtu hinnangul lähtudes eeltoodust ei nähtu, et kambris nr 208 oleks kaebaja poolt kaebuses väljatoodud puuduseid esinenud. Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda vastustaja selgituses, et valgustuse taastamiseks vajalikke töid ei oleks ilma „Archibus“ kanneteta tehtud ning vastustaja poolt esitatud tõendite mh kinnisvarahoolduse programmi „Archibus“ väljavõtte ja Tallinna Vangla 11.09.2013 vastusest märgukirjale nr 5-18/13/27231-2 ebausaldusväärsuses..

23. Tulenevalt eeltoodust on kohus on tuvastanud, et kaebaja viibis kambris nr 145, kus puudus laevalgustus ajavahemikul 29.07.2013-01.08.2013 ja 06.08.2013-08.08.2013, st kokku neljal päeval.

24. Kaebaja väitel pidi ta taluma väljakannatamatuid ebamugavusi seoses mittetöötava pistikupesa ja lülitiga ning kaebajal puudus võimalus tegeleda igapäevaste asjadega: lugeda, kirjutada, mängida lauamänge, taludes füüsilisi kannatusi ja moraalseid piinu.

25. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

26. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega, mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve.

RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus.

27. Kohtu hinnangul kaebusest ei nähtu, millised väljakannatamatuid ebamugavusi seoses mittetöötava pistikupesa ja lülitiga kaebaja taluma pidi. Kaebaja ei ole täpsustanud, milles täpselt väidetav ebamugavus seisnes. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud elektriseade, mida ta mittetöötava pistikupesa puhul ei saanud kasutada. Kaebaja väide selle kohta, et ta ei saanud puuduva valgustuse tõttu lugeda, kirjutada, mängida lauamänge, mis põhjustas füüsilisi kannatusi ja moraalseid piinu, on väheusutav. Kohus möönab, et neli päeva (29.07.2013-01.08.2013 ja 06.08.2013-08.08.2013) kambris ilma töötava laevalgustuseta võis tekitada kaebajale mõningaid ebamugavusi. Samas kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et arvestades asjaolu, et kaebaja viibis kunstliku valgustuseta kambris ajal, mil päike tõusis kell 5:00 ja loojus kell 21:48 ja päevakava kohaselt on öörahu kella 22:00st kuni 06:00ni, siis oli pimedat aega, mil kunstlik valgustus hädavalik oli, minimaalselt. Kohtu hinnangul oli kaebajal võimalik kaebuses märgitud soovituid tegevusi mh lugeda, kirjutada ja lauamänge mängida ka päevasel ajal.

28. Lähtudes eeltoodust, et kaebaja pidi viibima kambrites, kus puudus laevalgustus suhteliselt lühikest aega, vangla reageeris koheselt kaebaja taotlustele, elektritöid teostati lühikese aja jooksul, kaebaja viibis kunstliku valgustuseta kambris ajal, mil oli pimedat aega oli minimaalselt, Tallinna Vangla on ka ebameeldivuste pärast kaebaja ees vabandanud, on kohus seisukohal, et kunstliku valgustuse puudumine võis küll tekitada mõningaid ebamugavusi, kuid mitte inimväärikuse alandamist, mistõttu kohtu hinnangul puuduvad alused rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Tulenevalt eeltoodust jääb kaebus rahuldamata.

Menetluskulud

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuselt on riigilõiv summas 15 eurot tasutud 03.12.2013. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

Ülle Polluks Kohtunik

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2016 lahendis toodud muudatustega 22.09.2016