3-15-1942/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

17. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1942

Haldusasi

K.R.i kaebus Harku ja Murru Vangla 18. juuni 2015 kirjas nr

3-1/15/1582-1

sisalduva

ettepaneku

ning

Sisekaitseakadeemia rektori 3. juuli 2015 käskkirja nr 6.1-

5/254 tühistamise nõuetes.

Menetlusosalised

Kaebaja: K.R.

Esindaja: v.adv Indrek Västrik

Vastustaja: Harku ja Murru Vangla

Esindaja: Merit Jõgi

Vastustaja: Sisekaitseakadeemia

Esindaja: Sirje Asu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

K.R.i

kaebus

osaliselt.

Tühistada

Sisekaitseakadeemia

rektori

3. juuli 2015 käskkiri nr. 6.1-5/254. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Sisekaitseakadeemialt K.R.’i kasuks välja menetluskulu 375 (kolmsada

seitsekümmend viis) eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 17. detsembril 2015.

ASJAOLUD JA VAIDLUSALUSED AKTID

1. Sisekaitseakadeemia rektori 4. septembri 2009 käskkirjaga (tl 9) immatrikuleeriti K. R.

Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri suunamisel (tl. 8) justiitskolledži korrektsiooni

eriala kaugõppesse 2. kursusele. Sisekaitseakadeemia rektori 4. juuli 2011 käskkirjaga (tl. 11)

eksmatrikuleeriti K. R. lõpueksamil saadud puuduliku hinde tõttu. Nimetatud käskkiri ja selle

aluseks olnud lõpueksamikomisjoni protokolliline otsus tühistati haldusasjas nr 3-11-1812

tehtud kohtuotsusega, millega kohustati samas lõpueksamikomisjoni uue otsuse tegemiseks.

Seejärel määras Sisekaitseakadeemia rektor 5. detsembri 2012 käskkirjas (tl. 26) muuhulgas

kindlaks, et K.R. peab lõpueksami uuesti sooritama. Kohtuasjas nr 3-12-2731 tehtud otsusega

tühistas Tallinna Ringkonnakohus eelnimetatud käskkirja vastavas osas, kuna leidis, et seda,

kas K.R. peaks sooritama eksami uuesti, oleks pidanud otsustama lõpueksamikomisjon, mitte

rektor. Sisekaitseakadeemia ei ole haldusasjas nr 3-11-1812 tehtud kohtuotsust täitnud osas,

milles kohustati lõpueksamikomisjoni uue otsuse tegemiseks.

2. Sisekaitseakadeemia rektori 3. juuli 2015 käskkirjaga nr 6.1-5/254 K.R. eksmatrikuleeriti.

Käskkirja alusena on välja toodud asjaolu, et K. R. teenistussuhe Harku ja Murru Vanglaga on

lõppenud 13. oktoobril 2013 ning Harku ja Murru Vangla direktor on teinud

Sisekaitseakadeemiale 18. juunil 2015 ettepaneku nr 3-1/15/1582-1 K.R. eksmatrikuleerida.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. K.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida on menetluse kestel täiendanud ning

milles taotleb Harku ja Murru Vangla direktori 18. juuni 2015 ettepaneku nr 3-1/15/1582-1

tühisuse või selle õigusvastasuse tuvastamist ning Sisekaitseakadeemia rektori 3. juuli 2015

käskkirja nr 6.1-5/254 tühistamist. Esiteks leiab kaebaja, et teenistussuhte lõppemise tõttu

eksmatrikuleerimiseks oleks Sisekaitseakadeemia õppekorralduseeskirja punktist 216.16

tulenevalt saanud ettepaneku teha Justiitsministeerium, kes kaebaja õppima suunas, mitte

aga Harku ja Murru Vangla. Teiseks peab kaebaja eksmatrikuleerimist õigusvastaseks ka

seetõttu, et tegelikult on ta juba 2011. aastal sooritanud kõik lõpueksamid, ent

lõpueksamikomisjon ei ole senini täitnud kohtuotsusega pandud kohustust kaebaja eksami

kohta uus otsus teha. Kaebaja selgitab, et kõnealuse lõpueksami tegemise ajal oli ta veel

teenistuses. Kaebaja leiab, et kui eksamitulemuse kohta tehtav uus otsus oleks positiivne,

oleksid täidetud kõik rakenduskõrgkooli seaduse §-s 19 sätestatud eeldused diplomi

saamiseks. Kaebaja leiab, et olukorras, kus kõik eelnimetatud eeldused on täidetud, ei saa

üliõpilast eksmatrikuleerida põhjusel, et tema teenistussuhe on lõppenud. Samuti heidab

kaebaja ette, et ei enne Harku ja Murru Vangla ettepaneku tegemist ega Sisekaitseakadeemia

rektori käskkirja andmist ei tagatud kaebajale ärakuulamisõigust.

SISEKAITSEAKADEEMIA SEISUKOHT

4. Sisekaitseakadeemia vaidleb K. R. kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja

selgitab,

et

ametkondliku

konkursi

korras

täidetavale

õppekohale

immatrikuleeritud isiku õppimise eelduseks oli teenistuslik suhe neid õppima suunanud

ametkonnaga ning selle suhte lõppemine oli kaebaja immatrikuleerimise hetkel kehtinud

Sisekaitseakadeemia nõukogu 31. augusti 2009 otsusega nr 1.1-6/31 kehtestatud

„Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja“ punkti 166.10 kohaselt vääramatu

eksmatrikuleerimise alus. Vastustaja möönab, et teave kaebaja teenistusest vabastamise

kohta laekus Sisekaitseakadeemiale olulise hilinemisega, ent vastustaja hinnangul ei tähenda

see, et kaebajal tekkis automaatselt õigus jätkata õpinguid. Vastustaja leiab, et

Sisekaitseakadeemia nõukogu 18. augusti 2014 otsusega nr 1.1-6/17 kehtestatud

„Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja“ punkti 216.16 kohaselt saab ettepaneku isiku

eksmatrikuleerimiseks teha ametkond, kes reguleerib selle isiku teenistussuhteid ning kuna

K.R.

vabastati

teenistusest

Harku

ja

Murru

Vangla

direktori

käskkirjaga,

oli

eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemise õigus ainult Harku ja Murru Vangla direktoril.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega eksmatrikuleerimise vastuolust rakenduskõrgkooli

seaduse §-ga 19 ja selgitab, et kuivõrd K. R. lõpueksamit pole hinnatud, ei ole RaKS §-s 19

nimetatud eeldused täidetud. Vastustaja on viimaks seisukohal, et kuivõrd kaebaja õppis riigi

turvalisuse valdkonna rakenduskõrgharidusõppes, mille alusel omandatud pädevused on

rakendatavad vaid väga konkreetsel erialal ning omandatud pädevuste kasutamine

tsiviilkäibes on keelatud, siis on teenistuskohalt vabastamine piisavaks õigustuseks sellele, et

kaebajal edasist õppimist ei võimaldata.

HARKU JA MURRU VANGLA SEISUKOHT

5. Harku ja Murru Vangla peab K.R.i kaebust samuti põhjendamatuks. Esiteks selgitab

vastustaja, et Sisekaitseakadeemia küsis temalt seisukohta K.R.i eksmatrikuleerimise kohta

ning vanglal polnud mistahes alust selle ettepaneku tegemisest keelduda. Samuti selgitab

vastustaja, et immatrikuleerimise ajal töötas K.R. Tallinna Vanglas ning jätkas hiljem teenistust

Harku ja Murru Vanglas, kusjuures Sisekaitseakadeemia käsitles seda ametkondliku

teenistussuhte

jätkumisena,

millest

tulenevalt

võiks

Harku

ja

Murru

Vanglal

eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemise pädevus olla. Vastustaja ei pea põhjendatuks

kaebaja etteheiteid ärakuulamisõiguse rikkumisele, kuivõrd Harku ja Murru Vangla poolt

eksmatrikuleerimisettepaneku tegemine või mitte tegemine ei oleks kaebaja ära kuulamisest

kuidagi sõltuda saanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leian, et K.R.i kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Harku ja Murru Vangla oli pädev

eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemiseks, küll aga on Sisekaitseakadeemia rektor

eksmatrikuleerimise

otsustamisel

õigustamatult

tähelepanuta

jätnud

K.R.i

ja

Sisekaitseakadeemia

vahelise

õigussuhte

olulised

asjaolud,

eeskätt

selle,

et

eksmatrikuleerimise hetkel oli Sisekaitseakadeemial täitmata kaebaja ees haldusasjas nr 3-11-

1812 tehtud kohtuotsusest tulenev kohustus eksami osas uus otsus teha, millest omakorda

tulenes K.R.i õiguspärane ootus sellele, et tema poolt akadeemia lõpetamine või tema

eksmatrikuleerimine otsustatakse lõpueksami tulemuse põhjal.

7. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud Sisekaitseakadeemia nõukogu 18. augusti 2014

otsuse nr 1.1-6/17 „Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskiri“ (tl. 43 jj) punkti 216.16

kohaselt eksmatrikuleeritakse üliõpilane teda õppima suunanud ametkonna ettepanekul, kui

üliõpilase teenistussuhe vastava ametkonnaga on lõppenud. Kaebaja leiab ekslikult, nagu

saanuks sellise ettepaneku Sisekaitseakadeemiale teha Justiitsministeerium. Eelnimetatud

sättest ei tulene, et eksmatrikuleerimiseks saaks ettepaneku teha seesama asutus või

ametiisik, kelle suunamisel üliõpilane kunagi immatrikuleeriti. Nimetatud sättes kasutatakse

mõistet ametkond, mida tuleb tõlgendada laiemalt kui mõiste täidesaatva riigi võimu asutus

Vabariigi Valitsuse seaduse § 38 tähenduses või ametiasutus avaliku teenistuse seaduse § 6

tähenduses. Leian, et kaebaja Sisekaitseakadeemiasse õppima suunanud ametkonnaks ei ole

seega mitte Justiitsministeerium, vaid vanglateenistus, mis vangistusseaduse § 1051 lõikest 2

tulenevalt koosneb vanglatest ja Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete

täitmiseks ettenähtud ametikohtadest. Nõustun vastustaja selgitusega, et ametkondliku

konkursi korras täidetaval õppekohal õppima asumise ja sestap ka õppimise jätkamise

põhimõtteliseks eelduseks oli teenistussuhe mõnes vastavasse ametkonda kuulunud

asutuses. Vanglaametnikuna töötanud isikute teenistussuhteid reguleerivad õigusaktid ei

sätesta mistahes piiranguid ega nõudeid selles osas, kes võiks vanglaametniku teenistusest

vabastamise korral teha Sisekaitseakadeemiale ettepaneku teenistusest vabastatud üliõpilane

eksmatrikuleerida. Samuti ei ole teenistusest vabastatud üliõpilasel iseenesest mingit

subjektiivset õigust nõuda, et sellist ettepanekut ei tehta. See omakorda tähendab seda, et

õppekorralduse eeskirja punktis 216.16 nimetatud ettepaneku sisuline tähtsus seisneb

Sisekaitseakadeemia informeerimises asjaolust, et teenistussuhe, millest tulenevalt üliõpilane

immatrikuleeriti, on lõppenud ning üliõpilase jätkuv õppimine ametkondliku konkursi

tulemusena täidetaval õppekohal, ei ole selle aluseks oleva asjaolu ära langemise tõttu

võimalik. Tegelik faktiline asjaolu seega, mis õigustab eksmatrikuleerimist, on teenistsussuhte

lõppemine. Selles olukorras on mõistlik ja igati loogiline, et Sisekaitseakadeemiale saab

vastava ettepaneku teha see vastavasse ametkonda kuuluv asutus, mille koosseisus olevalt

teenistuskohalt vabastamine kujutab endast üliõpilase jaoks teenistussuhte lõppemist vastava

ametkonnaga. Teenistussuhe vanglateenistuses lõppes kaebajal Harku ja Murru Vangla

teenistusest vabastamisega. Seega võis Harku ja Murru Vangla teha Sisekaitseakadeemiale

ettepaneku kaebaja eksmatrikuleerimiseks. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja etteheidet

ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Kuna kaebajal ei oleks subjektiivset õigust keelata Harku

ja Murru Vanglal Sisekaitseakadeemiale eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemist ning

viimase ainsaks põhjuseks selle ettepaneku tegemisel võiski olla see, et teenistussuhe on

lõppenud, ei pidanud ettepaneku tegemise otsustamisel arvestama kaebaja huvidega ning

seega polnud mingit vajadust teda ka ära kuulata.

8. Sisekaitseakadeemia rektori käskkiri on õigusvastane aga seetõttu, et enne seekordse

eksmatrikuleerimise otsustamist, olgugi, et õppima suunanud ametkonna ettepanek olemas

oli, oleks Sisekaitseakadeemia pidanud täitma K.R.i ees haldusasjas nr 3-11-1812 tehtud

kohtuotsusega pandud kohustuse tema lõpueksami osas uus otsus teha. Viimatinimetatud

haldusasjas tehtud kohtuotsuses on tuvastatud, et kaebaja osales 2011. aasta kevadel

Justiitskolledži korrektsiooni eriala lõpueksamil, mille tulemus hinnati hindega mitterahuldav.

Fakt, et K.R. lubati lõpueksamile, kinnitab, et 2010/2011 õppeaasta kevadsemestri lõpuks oli

ta õppekava täitnud. Lõpueksami positiivsele hindele sooritamine oleks andnud kaebajale

õiguse saada Sisekaitseakadeemia lõpetamist tõendav diplom. Seega tekkis kaebajal

lõpueksami sooritamisel õiguspärane ootus sellele, et eksami kohta tehakse õiguspärane

otsus ning positiivse hinde saamisel on paratamatuks järelmiks diplomi saamine. Haldusasjas

nr 3-11-1812 tehtud otsuses leidis kohus, et lõpueksamikomisjon hindas kaebaja sooritust

lõpueksamil valesti. Kohus tühistas lõpueksamikomisjoni hindamisotsuse ning kohustas

lõpueksamikomisjoni uue otsuse tegemiseks. See uus otsus on lõpueksamikomisjonil senini

tegemata. Kuigi kohtuotsuses ei antud uue otsuse tegemiseks selget tähtaega, oleks igal juhul

tulnud see otsus teha mõistliku aja jooksul. Selle asemel, et lõpueksamikomisjon oleks

kohtuotsusega nõutud uue otsuse teinud, andis Sisekaitseakadeemia rektor oma pädevust

ületades 2012. aasta detsembris käskkirja, milles kohustas kaebajat eksamit uuesti sooritama,

ent mis haldusasjas nr 3-12-2713 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tühistati.

9. Vanglateenistusest vabastamise ajal, s.t. 13. oktoobril 2013, oli Sisekaitseakadeemial seega

kohtuotsusest tulenev kohustus kaebaja lõpueksami osas uus otsus teha. Kaebajal oli seevastu

aga õigus sellele, et vastav uus otsus tehakse. Selle uue otsuse sisu oleks võinud olla

muuhulgas kaebaja lõpueksami hindamine positiivse hindega, mille tagajärjeks oleks olnud

kaebajale diplomi andmine. Sisuliselt jäi kohtuasjas nr 3-11-1812 tehtud otsuse jõustumisest

õhku võimalus, et kaebaja on omalt poolt kõik vajaliku ja nõutava Sisekaitseakadeemia

lõpetamiseks juba teinud. Kuna kohus ei saanud teha vastavat hindamisotsust

lõpueksamikomisjoni eest, kohustatigi lõpueksamikomisjoni asjas uut otsust tegema. Leian, et

selles situatsioonis ei olnud põhimõtteliselt lubatav kaebaja eksmatrikuleerimine mistahes

selliste faktiliste asjaolude tõttu, mis leidsid aset pärast tema poolt lõpueksami sooritamist.

Lõpueksami sooritamisel tekkis kaebajal subjektiivne õigus sellele, et tema poolt akadeemia

lõpetamine või tema eksmatrikuleerimine otsustatakse lõpueksami tulemuse põhjal.

Olukorras, kus akadeemia ei ole lõpueksami kohta õiguspärast otsust teinud, olles seeläbi

jätnud täitmata ka selleks kohustava kohtuotsuse, on kaebaja eksmatrikuleerimine 2015.

aastal seoses teenistussuhte lõppemisega, lubamatus vastuolus kaebaja õiguspärase

ootusega.

10. On tõsi, et ametkondliku konkursi tulemusena täidetud õppekohal õppimise eelduseks on

teenistussuhe vastavas ametkonnas. Sellisele õppekohale immatrikuleeritud õliõpilane peab

põhimõtteliselt arvestama kohustusega olla kogu stuudiumi vältel vastava ametkonna (antud

juhul vanglateenistuse) teenistuses. Küll aga ei saa seda üliõpilaselt nõuda siis, kui õppe

lõpetamise takistuseks on akadeemia poolne õigusvastane käitumine. Nõnda see käesoleval

juhul aga just ongi. Kuivõrd K.R.i poolt 2011. aasta kevadel tehtud lõpueksam on seniajani

Sisekaitseakadeemial hindamata ja nõuetekohane otsus tegemata, on kaebaja õppe

lõpetamise takistuseks Sisekaitseakadeemia õigusvastane käitumine. Kui akadeemia oleks

2011. aasta kevadel K.R.i lõpueksami soorituse osas õiguspärase otsuse teinud, oleks K.R.il kas

õigus diplomile (eksami positiivse hinde korral) või oleks tehtud õiguspärane otsus ta

eksmatrikuleerida (eksami negatiivse hinde korral). Kummalgi juhul ei oleks K.R.i ja

Sisekaitseakadeemia vaheliste õigussuhete seisukohast olnud oluline K.R.i teenistussuhe

lõppemine 2013. aasta sügisel. Üliõpilaselt saab nõuda küll seda, et ta aktsepteeriks

tegevuspiiranguna vanglateenistuses töötamist kogu akadeemias õppimise aja vältel, küll aga

mitte seda, et ta jätkaks teenistust ka siis, kui ta on omalt poolt kõik vajaliku kooli lõpetamiseks

juba teinud, ent akadeemia õigusvastase tegevuse tõttu pole õiguspärast otsust kooli

lõpetamise (või tema eksmatrikuleerimise) kohta tehtud. Leian, et kuni haldusasjas nr 3-11-

1812 tehtud kohtuotsusega tühistatud lõpueksamikomisjoni protokollilise otsuse asemel uue

otsuse tegemiseni ei ole võimalik kaebaja eksmatrikuleerimine akadeemia algatusel ühegi

sellise asjaolu tõttu, mis aset leidnud pärast kaebaja poolt lõpueksami sooritamist. Ainsana

oleks mõeldav üliõpilase eksmatrikuleerimine akadeemia algatusel üliõpilase surma korral.

Seetõttu tuleb vaidlusalune Sisekaitseakadeemia rektori käskkiri tühistada.

11. Viimaks ei ole asjakohane Sisekaitseakadeemia seisukoht, nagu ei rikuks

eksmatrikuleerimine kaebaja õigusi seetõttu, et kaebaja ei saa väljaspool vanglateenistust

oma hariduse omandamisel saadud teadmisi ja oskusi kasutada. Haldusasja nr 3-11-1812

tehtud otsusest tulenevalt on kaebajal subjektiivne õigus sellele, et lõpueksamikomisjon teeks

eksami kohta uue otsuse. Sellest otsusest (mis on senini tegemata) tulenevalt võib tal olla

subjektiivne õigus saada diplom. Rakenduskõrgkooli seadus ei sea õppekava nõuetekohaselt

läbinud ja kõik eksamid positiivselt sooritanud üliõpilasele diplomi andmise täiendava

eeldusena ette seda, et üliõpilane õppe käigus saadud oskusi ja teadmisi tulevikus mingil

kindlal moel kasutama hakkaks. Lisaks sellele võib kaebajal olla huvi ka pelgalt selle vastu, et

tal oleks rakenduskõrghariduse saamist tõendav diplom, kuna rakenduskõrgharidus (ükskõik,

mis erialal) võib olla teatud ameti- ja töökohtade saamise juures kas õigusaktidest või

tööandja soovist tulenevalt lausa eelduseks või igal juhul anda tööjõuturul konkurentsieelise.

See, et kaebaja tõenäoliselt eluski vanglateenistusse enam tööle ei lähe, ei välista talle

korrektsiooni eriala lõpudiplomi andmist.

12. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse kulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga.

Kaebuse võib rahuldatuks lugeda pooles ulatuses, arvestades, et eeskätt oli kaebaja huviks

kindlasti rektori käskkirja tühistamine, ent samas on kaebaja esitatud menetlusdokumentides

oluliselt rohkem pühendanud ruumi (ja seega ka kulu) vangla poolt tehtud ettepaneku

õigusvastasuse või tühisuse käsitlemisele. Kaebaja kasuks tuleb Sisekaitseakadeemialt välja

mõista 15 euro suurune riigilõiv ning pool põhjendatud õigusabikulust. Õigusabikulu seondub

lisatud dokumentide kohaselt kokku 6 tunni õigusabi osutamisega. Õigusabi pole asja

keerukust, mahukust ja kaebaja jaoks olulisust arvestades põhjendamatult suur. Seega tuleb

kaebaja kasuks välja mõista Sisekaitseakadeemialt 15+720:2=375 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik