3-14-51487/57 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-51487

Otsuse kuupäev

17. november 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Kalle Kulboki kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 500 eurot

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Kalle Kulbok

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

1. Tagastada Kalle Kulboki kaebus nõudes tuvastada

Siseministeeriumi tegevuse õigusvastasus kaebaja kahju

hüvitamise taotluse menetlemisel.

2. Jätta rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti taotlus

menetluse kinniseks kuulutamiseks 22. oktoobril 2015

esitatud tõendite osas.

3. Jätta tõendina kogumata Kalle Kulboki 27. oktoobri 2015

menetlusdokumendis osutatud võrguaadressil asuv videofail.

4. Jätta Kalle Kulboki kaebus rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 17. detsember 2015. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kalle Kulbok soovis 13. aprillil 2011 osta kasutatud sõiduautot Volkswagen Passat. Enne

ostutehingut küsis ta Maanteeameti registritöötajalt, kas ta võib auto muretult osta, andes seejuures

kontrollida sõiduki registreerimistunnistuse. Saanud positiivse tagasiside, sooritas ta ostu. Hiljem

selgus, et sõiduk oli alates 11. novembrist 2010 Soomes tagaotsitav, kuigi see oli juba 1. oktoobril

2010 Eestis arvele võetud. Selgus ka, et sõiduki müügiks oli kasutatud võltsitud allkirjaga

müügilepingut. 7. jaanuaril 2011 oli sama sõiduki registreerimiskatsel Tartus juba

registreerimistunnistus ära võetud ja politseile antud, ent politsei ei pidanud sõiduki arestimist

vajalikuks.

2. 14. aprillil 2014 esitas K. Kulbok Siseministeeriumile kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ning Maanteeameti tegevusega põhjustatud kahju hüvitamist.

Siseministeerium edastas taotluse PPA-le, mis jättis selle 16. juuni 2014 otsusega nr 1.2-3/66198-3

rahuldamata.

3. 15. juulil 2014 esitas Kalle Kulbok Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta nõudis

Siseministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist, Siseministeeriumi kohustamist

lahendama Schengeni infosüsteemis tagaotsitavate sõidukite ja liiklusregistri automaatse võrdluse

koostöös Politsei- ja Piirivalveameti, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse ning

Maanteeametiga ning likvideerima õiguslikku lünka, mis ei anna sõiduki ostjale sõiduki

tagaotsimise kohta informatsiooni ning võimaldab neid kahtlustada karistusseadustiku §-s 202

sätestatud kuriteos. Samuti nõudis K. Kulbok tema 14. aprilli 2014 kahjunõudes toodud alustel kahju

hüvitamist.

4. 21. augustil 2015 esitas K. Kulbok taotluse tema riigilõivu tasumisest osaliselt vabastamiseks

ning taotluse kohtunik Tanel Saare taandamiseks. 1. septembri 2014 määrusega jättis kohtunik T.

Saar taandamise taotluse rahuldamata ning 9. septembril 2014 jättis selle rahuldamata ka Tartu

Ringkonnakohtu esimees.

5. Tartu Halduskohus tagastas 14. novembril 2014 kaebuse Siseministeeriumi tegevusetuse

õigusvastasuse

tuvastamise

nõudes

ning

samuti

Siseministeeriumi

vastu

suunatud

kohustamisnõuetes. Kohus jättis läbi vaatamata K. Kulboki menetlusabi taotluse ning võttis

menetlusse kaebuse PPA ja Maanteeameti tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 500 eurot. Ühtlasi luges kohus kaebuse Maanteeameti vastu esitatuks

tähtaega ületades ning andis K. Kulbokile võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

6. K. Kulbok esitas 17. novembril 2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014

määruse peale osas, millega kohus tagastas osaliselt kaebuse ning luges kaebuse Maanteeameti

vastu esitatuks kaebetähtaega ületades. 9. detsembril 2014 tagastas Tartu Halduskohus

määruskaebuse osas, millega K. Kulbok vaidlustas kaebetähtaja ületamise tuvastamist. Tartu

Ringkonnakohus jättis menetlusse võetud osas määruskaebuse 19. märtsil 2015 rahuldamata.

7. Maanteeamet esitas 15. detsembril 2014 taotluse menetluse lõpetamiseks seoses kaebetähtaja

ületamisega.

8. Tartu Halduskohus andis 21. aprillil 2015 kaebajale täiendava tähtaja kaebetähtaja ennistamise

taotluse esitamiseks. 4. mail 2015 esitas K. Kulbok taotluse Maanteeameti vastu esitatud

hüvitamisnõude tähtaja ennistamiseks.

9. 7. mail 2015 rahuldas Tartu Halduskohus K. Kulboki kaebetähtaja ennistamise taotluse ning jättis

rahuldamata Maanteeameti taotluse menetluse lõpetamiseks. Maanteeamet esitas 7. mai 2015

määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 26. augustil 2015 rahuldas. Ühtlasi

jättis Tartu Ringkonnakohus kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas Maanteeameti vastu suunatud

hüvitamisnõude osas menetluse.

10. 4. juunil 2015 esitas PPA kirjaliku vastuse kaebusele, milles paluti see rahuldamata jätta.

11. Tartu Halduskohus määras 6. oktoobril 2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis

menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks 30. oktoobrini

2015 ning täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks 6. novembrini 2015. Ühtlasi teatas kohus,

et asjas tehakse kohtuotsus teatavaks 17. novembril 2015.

12. 26. oktoobril 2015 ja 6. novembril 2015 esitas K. Kulbok täiendavaid seisukohti, milles märkis,

et ei ole nõus sellega, kuidas kohus on kaebuse eseme määratlenud.

Kaebuse põhjendused

13. K. Kulbok selgitab, et soovis 13. aprillil 2011 osta kasutatud sõiduautot Volkswagen Passat.

Enne ostutehingut küsis ta Maanteeameti registritöötajalt, kas ta võib auto muretult osta, andes

seejuures kontrollida sõiduki registreerimistunnistuse. Saanud positiivse tagasiside, sooritas ta ostu.

Hiljem selgus, et sõiduk oli alates 11. novembrist 2010 Soomes tagaotsitav, kuigi see oli juba 1.

oktoobril 2010 Eestis arvele võetud. Selgus ka, et sõiduki müügiks oli kasutatud võltsitud allkirjaga

müügilepingut. 7. jaanuaril 2011 oli sama sõiduki registreerimiskatsel Tartus juba

registreerimistunnistus ära võetud ja politseile antud, ent politsei ei pidanud sõiduki arestimist

vajalikuks. PPA alustas kriminaalmenetlust ning vormistas K. Kulbokiga asitõendi vastutavale

hoiule andmise leping. Kuna aga sõidukit polnud võimalik oma nimele registreerida ega sellega

liikluses osaleda, lõpetas K. Kulbok lepingu. 5. aprillil 2012 nõustus Siseministeerium, et 7. jaanuari

2011 sündmustes eksisid politseiametnikud ja oleksid pidanud sõiduki arestima. Ka PPA möönis

17. mai 2012 kirjas, et politseiametnikud eksisid.

14. Kaebaja märgib, et PPA väidab, et kuna sõiduki oleks saanud arestida kuni kaheks kuuks, oleks

aprilliks 2011 sõiduk aresti alt vabanenud. Samas vabastatakse sõiduk aresti alt üksnes juhul, kui

kahe kuu jooksul ei esita välisriik väljaandmistaotlust. Kui välisriik selle aja jooksul

väljaandmistaotlust ei esita, tekib tal kohustus kustutada sõiduki tagaotsimine ka Schengeni

infosüsteemist. Seega oleks sõiduki arestimise puhul välistatud võimalus, et arestist vabanemisel ja

sõiduki edasimüümisel oleks sõiduk jätkuvalt tagaotsitav. Tekkinud kahju on sündmusega

põhjuslikus seoses, sest sõiduki arestimise korral oleks sõiduk kas Soomele välja antud, teavitatud

Soomet vormiga H seadusandluse lahknemisest või nõutud tagaotsimise Schengeni infosüsteemist

eemaldamist. Igal juhul oleks olnud välistatud sõiduki konkreetsete tagajärgedega ostmine. Kaebaja

toob välja, et kuigi Riigiprokuratuuri seisukoha järgi on prokuröril õigus konkreetsetele asjaoludele

tuginedes ka sõiduk arestimata jätta, siis 7. jaanuari 2011 sündmuses PPA Prokuratuuri poole ei

pöördunud.

15. K. Kulbok rõhutab, et peab ekslikuks PPA seisukohta, mille järgi läks sõiduki omand 13. aprillil

2011 talle asjaõigusseaduse § 92 lõike 1 kohaselt üle. Sõiduki omandisuhe ei ole jätkuvalt selge.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on sõiduki omanik Natalia Gourine, kuid väidetav tehing

toimus Alexandre Gourine’i ja Margus Põdra vahel, kusjuures seda justkui tõendav

registreerimisavaldus sisaldab kuupäevade parandusi. Samuti on K. Kulbok müügilepingust

taganenud. Kaebaja on seisukohal, et PPA oleks pidanud tellima tagaotsitavaks muutunud sõidukite

VIN-koodide automaatvõrdluse liiklusregistri andmebaasiga.

Vastustaja vastuväited

16. PPA selgitab, et 12. detsembril 2010 oli Tiiu Soosaar ostnud sõiduki Volkswagen Passat, mille

hiljem ostis kaebaja, ning soovis 7. jaanuaril 2011 liiklusregistri Tartu büroos registreerida seda

enda nimele. Registritoimingu tegemisel selgus, et sõiduk on Schengeni Infosüsteemis üleval

märkega „kadunud, varastatud või ebaseaduslikult omastatud“. Selle avastamisel võttis

Maanteeameti peaspetsialist ühendust politseiga (juhtimiskeskuse ja SIRENE bürooga). SIRENE

büroo kontrollis Soome Vabariigist kõnealuse sõiduki tagaotsimise kehtivust ning sai kinnituse

sõiduki tagaotsimise kohta. Samuti tuli Soome Vabariigist tagasiside, et tegemist ei ole varastatud

sõidukiga ning tagaotsimise märge on Schengeni infosüsteemis seetõttu, et sõiduki ostja oli müüjale

sõiduki eest võlgu jäänud. Vastustaja märgib, et lähtudes Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

seisukohast, et heausksetele kolmandatele isikutele müüdud sõidukeid, mis ei ole omaniku valdusest

välja läinud tema tahte vastaselt, ei minda arestima, hindas PPA Lõuna prefektuuri Tartu

kriminaaltalituse erimenetleja Jaan Tomingas olukorda selliselt, et sõiduki kinnipidamiseks ja

arestimiseks puudub alus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lõikest 2 nähtub, et vara arestitakse

prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel.

17. PPA on seisukohal, et asjas puudub esmane kahju hüvitamise eeldus, kuna PPA ja K. Kulboki

vahel puudus 7. jaanuaril 2011 avalik-õiguslik suhe. Samas leiab PPA ka, et asjas puudub ka PPA

õigusvastane tegu või tegevusetus, sest PPA-l puudus õigus vaidlusalust sõidukit kinni pidada. Eesti

õiguses reguleerib Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate sõidukite kinnipidamist

KrMS § 470 lg 6, mille järgi koostatakse taolise teate alusel vastava sõiduki kinnipidamise protokoll

ning sõiduk arestitakse KrMS § 142 lõikes 9 sätestatud alustel kaheks kuuks. Kui nimetatud tähtaja

jooksul välisriik vara väljaandmise taotlust ei esita, siis vabastatakse sõiduk aresti alt. KrMS § 142

lg 2 näeb ette, et sõiduki võib arestida prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse

alusel. Seega nähtub riigisisesest õigusest, et sõiduki arestimiseks kohtule taotluse esitamise

otsustab prokuratuur ja selle taotluse esitamine prokuratuuri poolt või rahuldamine kohtuniku poolt

ei ole kohustuslik.

18. Seoses sõiduauto omanikuga märgib vastustaja, et kuivõrd sõiduauto läks omaniku valdusest

välja tema tahte kohaselt, on võimalik ka selle heauskne omandamine, mistõttu sai K. Kulbok 13.

aprillil 2011 sõiduauto omanikuks. KrMS § 142 lõike 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk

tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamine. Kuivõrd Schengeni konventsioon näeb

ette meetmete võtmise siseriiklikust õigusest lähtuvalt, siis ei ole konventsiooni rikkumisega

tegemist juhul, kui rahvusvahelises tagaotsimises olevat sõidukit ei arestita, sest riigisisene õigus

seda konkreetsetel asjaoludel ei võimalda.

19. Kõnealuse sõiduki tabamisest informeeriti Soomet jaanuaris 2011. Alles 13. mail 2011 saabus

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Riigiprokuratuuri kaudu Soome Vabariigi Ida-Uusimaa politsei

õigusabitaotlus, milles taotletakse vaidlusaluse sõiduauto Volkswagen Passati väljaandmist. KrMS

§ 470 lõikest 6 tulenevalt arestitakse sõiduk kaheks kuuks ning kui nimetatud tähtaja jooksul ei esita

välisriik vara väljaandmise taotlust, vabastatakse sõiduk aresti alt. Järelikult jaanuaris 2011 sõiduki

kinnipidamine ja arestimine ei oleks takistanud müüjal kaebajale sõiduki müüki 13. aprillil 2011.

Seega puudub põhjuslik seos kaebajale väidetavalt tekkinud kahju ning PPA tegevuse või

tegevusetuse vahel. Samuti on PPA seisukohal, et kaebajale ei ole kahju tekkinud.

Kohtu seisukoht

20. Kaebuse kohaselt koosneb vastustaja õigusvastase tegevusetusega K. Kulbokile põhjustatud

varaline kahju sõiduki müügihinnast, müügieelse tehnilise ülevaatuse tasust, sundkindlustusmaksest

ja asendussõiduki remondikulust. Lisaks on alandatud kaebaja au ja väärikust.

21. Vastustajale etteheidetav tegevusetus seisneb selles, et PPA 7. jaanuaril 2011, pärast

Maanteeametilt info saamist selle kohta, et hiljem kaebajale müüdud sõiduki kohta on Schengeni

Infosüsteemis märge „kadunud, varastatud või ebaseaduslikult omastatud“, ei asunud tegema

toiminguid sõiduki arestimiseks.

22. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohtupraktikas on tunnustatud, et sellest sättest

tuleneb ühtlasi ka põhjusliku seose nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel.

Sama paragrahvi teise lõike järgi tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes

juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti

isiku õigusi. Kohus mõistab toodud sätet selliselt, et tegevusetusega põhjustatud kahju hüvitamist

on isikul õigus nõuda juhul, kui haldusorganil oli õigusnormist tulenevalt kohustus toimingu

sooritamiseks ja norm oli samaaegselt kaitsenorm isiku õiguste suhtes, kusjuures normi eesmärgiks

oli isikule tekkinud kahju ärahoidmine. Seejuures saab kahju hüvitamist nõuda ainult juhul, kui

toimingu sooritamine isiku õigusi vahetult rikub, s.t isikul oleks õigus nõuda toimingu tegemist.

23. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 470 lg-st 6 Rahvusvahelise

Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis

oleva teate alusel tagaotsitava sõiduki kinnipidamisel koostatakse sõiduki kinnipidamise protokoll.

Sõiduk arestitakse KrMS § 142 lg-s 9 sätestatud alustel kaheks kuuks. Kui nimetatud tähtaja jooksul

ei esita välisriik vara väljaandmise taotlust, vabastatakse sõiduk aresti alt. KrMS 2011. aasta

jaanuaris kehtinud redaktsioonis sätestas § 142 lg 9, et sõiduki võib arestida prokuratuuri taotlusel

eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kusjuures sõiduki arestimiseks esitab

prokuratuur arestimismääruse autoregistrile.

Vara arestimise eesmärgina nimetab KrMS § 142 lg 1 tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise

karistuse tagamise. KrMS § 470 lg 6 ega kriminaalmenetluse seadustiku muu säte ei näe ette, et vara

välisriigile väljaandmisega seotud arestimisel oleks KrMS 142 lg-s 1 sätestatust erinev eesmärk.

Eelkõige ei tulene kriminaalmenetluse seadustiku 2011. aasta jaanuaris kehtinud ega käesoleval ajal

kehtivast redaktsioonist, et vara arestimise eesmärk oleks muu hulgas eraõiguslike tehingute

käibekindluse tagamine. Arvestades, et seadusandja on pidanud vajalikuks vahetult seaduses

sätestada need eesmärgid, mida kriminaalmenetluse toiminguga taotletakse, tuleb KrMS §142 lg-s

1 tsiviilkäibe kaitse eesmärgi nimetamata jätmist pidada seadusandja teadlikuks valikuks.

Seetõttu on kohus seisukohal, et kuigi PPA-l võis vastava info saamisel olla kohustus asuda

teostama toiminguid tagamaks sõiduki väljaandmine välisriigile, ei olnud K. Kulbok isikuks, kelle

õiguste ja huvide kaitseks PPA-l selline kohustus oli. KrMS § 470 lg 6 koostoimes KrMS § 142 lg-

ga 9 ei ole K. Kulboki suhtes kaitsenormiks. Vastavalt ei olnud K. Kulbokil 2011. aasta jaanuaris

õigust nõuda, et PPA asuks sõiduki arestimise toiminguid teostama. Seega ei ole alust pidada PPA

võimalikku õigusvastast tegevusetust, isegi, kui see aitas kaasa võimalusele sõiduk kaebajale

võõrandada, sõiduki omandamisest tingitud kahjulike tagajärgede õiguslikuks põhjuseks.

Vastavalt puudub PPA-l kohustus K. Kulbokile tekkinud kahju hüvitamiseks.

24. Kohus märgib täiendavalt, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge ka see, kas PPA tegevusetus

sõiduki arestimise ettevalmistamisel on üldse soodustanud kaebuses väidetud kahjulikke

tagajärgede saabumist.

Nimelt juhul, kui 2011. aasta aprillis sai kaebaja sõiduki müügilepingu alusel ühes sõiduki valduse

saamisega ka sõiduki omanikuks vastavalt AÕS § 95 lg-le 1, nagu pidas võimalikuks maakohus ja

ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-11-10163 Soome Vabariigi õigusabitaotluse lahendamisel, ja

kaebaja on müügilepingust taganemise kaudu ise loobunud sõiduki omandiõigusest, pole üldse alust

seostada sõiduki omandi kaotamisest tingitud kahju vastustaja tegevusetusega. Selles olukorras on

kaebaja müügilepingust taganemise avalduse tegemisega ise võtnud tehingu tagasitäitmise

ebaõnnestumise riski. Samuti ei ole selge, kas sõiduki kasutamise takistamine seoses kriminaalasja

nr 11260101501 menetlemisega oli põhjendatud ja vajalik, kui seda Soome Vabariigile välja ei

antud, mistõttu ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et vastustaja tegevusetus on soodustanud kaebuses

nimetatud asenduskasutuse kulude tekkimist.

Samuti ei ole selge, kas PPA toimingute tegemine sõiduki arestimiseks 2011. aasta jaanuaris oleks

takistanud sõiduki müümist kaebajale sama aasta aprillis, pidades silmas KrMS § 470 lg 6 ls-tes 2

ja 3 sätestatud aresti kahekuulist tähtaega. Samuti osutab kohus sellele, et PPA saanuks teha üksnes

aresti ettevalmistavad toimingud, kuid arestimise sai vastavalt KrMS § 142 lg 9 ls-le 1 otsustada

kohus prokuratuuri taotlusel. Kuna kohus on hiljem keeldunud Soome Vabariigi õigusabitaotluse

alusel sõidukit Soome Vabariigile välja andmast, siis jääb vähemalt kahtlus, et sõltumata PPA

tegevusest ei oleks sõidukit arestitud.

PPA toimingud pärast sõiduki müümist kaebajale, s.o pärast 13. aprilli 2011 ei saanud aga

müügilepingu sõlmimisele mõju avaldada, mistõttu puudub PPA hilisemal tegevusel seos kaebuses

nimetatud kahjulike tagajärgedega. Kohus märgib, et kaebuses ei ole K. Kulbok väitnud endale

kahju tekitamist seoses kriminaalasjaga nr 11260101501, sõiduki kriminaalmenetluses asitõendina

äravõtmise õigusvastasust või selle toimingu vaidlustamist kriminaalmenetluses. Juhul, kui kaebaja

on jätkuvalt seisukohal, et müügilepingu sõlmimisega ei saanud ta sõiduki omanikuks, siis ei saanud

sõiduki asitõendina äravõtmine tema õigusi ka rikkuda.

25. Haldusmenetluses asjakohaste vastuste ja analüüsi viibimise tõttu sellise mittevaralise kahju

tekkimist, mille hüvitamiseks oleks õigustatud raha hüvitis, ei pea kohus kaebuse asjaoludel

võimalikuks. Asjast ei nähtu sedavõrd erakordseid asjaolusid PPA haldusmenetluses, millest

lubaksid jaatada kaeba isikuõiguste riivet, mille intensiivsus ulatuks inimväärikuse alandamiseni.

Kohtu hinnangul ei saanud kaebuse asjaoludel kaebajale tekkida RVastS § 9 lg 1 kohaselt rahas

hüvitatavat mittevaralist kahju.

26. 14. novembri 2014 määruses on kohus selgitanud, et juhul, kui kaebaja soovib nõuda kahju

hüvitamist ka Siseministeeriumilt, tuleb kohtule esitada sellekohane selge tahteavaldus. Hilisemas

menetluses ei ole kaebaja sellekohast selget tahteavaldust esitanud, kuid on erinevates

menetlusdokumentides selgitanud, et vastav nõue sisaldus juba algses kaebuses ja ta peab jätkuvalt

Siseministeeriumi vastutavaks talle kahju tekitamise eest põhjusel, et Siseministeerium ei ole tema

kahju hüvitamise taotlust haldusmenetluses õiguspäraselt lahendanud, on jätnud selle edastamata

kahju hüvitamiseks kohustatud haldusorganile ning andnud kaebajale eksitavaid selgitusi.

Kohus on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses esitanud kaebuse

kvaliteediga nõuet Siseministeeriumi vastu. Käesolevaks ajaks kujunenud olukorras ei pea kohus

põhjendatuks suunata kaebajat sellist nõuet esitama. 26. augusti 2015 määruses käesolevas asjas on

ringkonnakohus sedastanud, et K. Kulbokile oli Maanteeameti 3. mai 2011 vastuses esitatud

piisavalt infot selleks, et kaebaja saanuks Maanteeametile tähtaegselt nõuetekohase kahju

hüvitamise taotluse esitada. Vastavalt, Siseministeeriumi haldusmenetluses hiljem antud selgitused

ei õigusta Maanteeameti vastu kahju hüvitamise nõude esitamata jätmist seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Kohus leiab, et olukorras, kus kahju hüvitamise taotluse teisele haldusorganile edastamata

jätmine ja ekslike selgituste andmine kaebajale ei ole mõjuvaks põhjuseks Maanteeameti vastu

kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, on ilmne, et samadel asjaoludel

Siseministeeriumi vastu kahju hüvitamise kaebusel puuduvad eduväljavaated. Sellise kaebuse

esitamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki ja kohus peaks otsustama kaebuse

tagamise vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 2. Kaebaja suunamine sellise nõude esitamisele ei oleks

kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.

27. 4. mail 2015 esitatud menetlusdokumendis on kaebaja esitanud taotluse kaebuse täiendamiseks

nõudega tuvastada Siseministeeriumile esitatud kahjunõude menetlemise õigusvastasus. Kuna

kohus on eelnevalt leidnud, et Siseministeeriumi vastu suunatud kahju hüvitamise nõue oleks

ilmselgelt perspektiivitu, siis tulenevalt HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise

piirangust puudub K. Kulbokil kaebeõigus Siseministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamise

nõude esitamiseks halduskohtumenetluses. Tuvastamiskaebust ei ole õigust esitada üksnes

eesmärgil veenduda haldusorgani tegevuse õigusvastasuses, kui see kaebaja õiguste kaitsele kaasa

ei aita. Käesoleval juhul on kaebeõiguse puudumine ilmne, mistõttu ei ole vajalik kaebeõiguse

täiendav selgitamine asja sisulisel lahendamisel ja kohus peab põhjendatuks tagastada

tuvastamisnõue vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1.

28. 22. oktoobril 2015 esitas PPA kohtule kolm SIS teadet, millest nähtub vaidlusaluse sõidukiga

seonduv suhtlus Soome Vabariigi pädeva asutusega. Vastustaja on taotlenud nende tõendite osas

menetluse kinniseks kuulutamist, kuna tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega

AvTS 35 lg 1 p-de 3 ja 12 järgi ning teabe edastamine kaebajale võib kahjustada Eesti Vabariigi

välissuhtlust.

Kohus ei pea vastustaja taotlust põhjendatuks. Vastavalt HKMS § 77 lg-le 1 menetluse kinniseks

kuulutamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 37–42. TsMS § 38 lg 1 p 1 järgi

kuulutab kohus menetluse kinniseks riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige

riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud

teabe kaitseks. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et vastustaja oleks otsustanud

tunnistada need asutusesiseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Samuti ei nähtu PPA

menetlusdokumendist, et tegemist oleks salastatud välisteavet või riigisaladust sisaldavate

tõenditega. Kohus ei näe ka sisulist vajadust nende tõendite osas menetlus kinniseks kuulutada, kuna

neist nähtuvad isikuandmed on kaebajale kriminaalasja nr 11260101501 menetluses teatavaks

saanud. SIS süsteemi kaudu edastatav teave ei ole avalikuks kasutamiseks mõeldud. Ka

kohtumenetluses esitatud tõendid ei ole avalik teave, kuna isikute ring, kellel on õigus

kohtutoimikuga tutvuda, on HKMS § 89 kohaselt piiratud.

PPA taotlus kolme SIS teate osas kohtumenetluse kinniseks kuulutamiseks jääb rahuldamata.

Vastavalt ei tee kohus toiminguid kaebaja 27. oktoobri 2015 e-kirjas osutatud võrguaadressil asuva

videofaili tõendina kogumiseks, kuna asjaolu, mida kaebaja tõendada soovib ei vaja tõendamist.

Kaebaja teadmine vaidlusaluse sõiduki eelmiste omanike isikust, kui ka sõiduki Soome Vabariigi

poolt tagaotsitavana märkimise asjaoludest nähtub juba Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2012

määrusest kriminaalasjas nr 1-1-10163.

29. Kohus jätab tähelepanuta kaebuses esitatud nõuded võtta seisukoht vastustaja haldusmenetluse

korraldamise, konkreetsete toimingute tegemise viisi, aja ja koha või toimingute tegemata jätmise

kohta, mis ei puuduta kaebuse eset ega ole vajalikud halduskohtumenetluses esitatud kahju

hüvitamise nõude lahendamiseks. Olukorras, kus kohtu seisukoht nendes küsimustes ei mõjuta

kaebuse lahendamist, puudub kohtul õigus haldusorgani tegevuse õiguspärasuse kohta seisukoha

esitamiseks.

30. Kaebus jääb rahuldamata.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja.

Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei

mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik