3-15-1151/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 16.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1151 Haldusasi E-A. A.i kaebus Maksuja Tolliameti kohustamiseks võtta vastu kaebaja esitatud parandusdeklaratsioon 2010. aasta tulude kohta ja tegema sellega seonduvaid toiminguid. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja E-A. A., lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus ning vastustaja Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Liisa Nikkarinen.

Resolutsioon 1.Jätta E-A. A.i kaebus rahuldamata. 2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

27.12.2010 sõlmis kaebaja notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu, millega võõrandas Raplamaal Märjamaa vallas Velisemõisa külas asuva Võidula kinnistu. Võõrandatud kinnistu kaasomanikuks oli kaebuse esitaja saanud pärimise teel oma abikaasa seadusjärgse pärijana. Kaebuse esitaja abikaasa oli kinnistu omakorda pärinud L. M. L. M. oli kinnistu tagastatud õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi raames. 2011. aasta veebruaris esitas E-A. A. Maksuja Tolliametile (MTA-le) tuludeklaratsiooni, milles ta kinnistu võõrandamisest saadud tulu ei kajastanud. Kaebaja muutis MTA-lt saadud juhiste kohaselt tuludeklaratsiooni andmeid ja esitas 16.03.2011 parandusdeklaratsiooni. 03.10.2011 tasus kaebaja kinnistu võõrandamiselt tulumaksu summas 3458,77 eurot. 12.02.2014 tegi Riigikohtu halduskolleegium otsuse haldusasjas nr 3-3-1-97-13. Kaebuse kohaselt jõudis E-A. A.ini nimetatud Riigikohtu lahendi kohta informatsioon 2015. aasta jaanuarikuus. 10.02.2015 esitas kaebaja oma esindaja vahendusel MTA-le taotluse, milles palus õigusliku aluseta enammakstud tulumaks summas 3458,77 eurot tagastada. 30.03.2015 otsusega jättis maksuhaldur kaebuse esitaja tagastustaotluse rahuldamata, asudes seisukohale, et esitatud tagastusnõudel puudub alus. Kaebaja esitas 07.04.2015 uue taotluse, millega esitas 2010. aasta tulude kohta parandusdeklaratsiooni ja palus maksuhalduril parandusdeklaratsioon vastu võtta. 16.04.2015 vastas MTA kaebajale, et maksuhaldur samasisulise taotluse osas on juba oma seisukoha andnud 30.03.2015 keelduvas otsuses, mistõttu ei pea põhjendatuks uue haldusakti koostamist. MTA asus seisukohale, et parandusdeklaratsiooni esitamise aegumistähtaeg on möödunud. 04.05.2015 esitas E-A. A. Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA kohustamiseks vastu võtma 2010. aasta tuludeklaratsiooni parandusdeklaratsiooni ja tegema sellega seonduvaid toiminguid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebuse esitaja jääb kaebuses esitatud nõuete juurde ja leiab, et menetluses esitatud seisukohad ja tõendid ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamata jätmisel. Poolte vahel puudub vaidlus sellest, et kaebuse esitaja poolt esitatud parandusdeklaratsiooni materiaalsed alused oleksid võimaldanud esitatud deklaratsioonis kajastada andmeid selliselt nagu need on esitatud parandusdeklaratsioonis. Samuti puudub poolte vahel vaidlus sellest, et ekslike andmetega esitas kaebuse esitaja maksudeklaratsiooni lähtudes maksuhalduri poolt saadud ekslikest juhistest.

Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et ekslike andmetega maksudeklaratsiooni on võimalik parandada ning esitada selleks parandusdeklaratsioon. Sisuliselt on käesolevas menetluses ainsaks vaidlusküsimuseks see, millise tähtaja jooksul on maksukohustuslasel võimalik maksudeklaratsiooni endale soodsas suunas muuta ja missugune normatiivne alus on sellise piirangu aluseks. Tulenevalt Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 3 sätestatust on isiku subjektiivseid õigusi lubatud piirata üksnes normatiivse aluse kaudu, mis tähendab, et piirang peab olema seaduses sätestatud.

Aegumistähtaeg ja/või õigust lõpetav tähtaeg, mis lõpetavad isikule kuuluvate materiaalselt tagatud õiguste kasutamise, on kahtluseta isiku õigusi piiravad positsioonid. Olukord, kus isiku õigus esitada parandusdeklaratsioon on ajaliselt piiratud kas aegumistähtajaga või õigust lõpetava tähtajaga, eeldab seega vastava normatiivse aluse esinemist olukorda reguleeriva seadusesätte näol. Normatiivse alusena ei ole käsitletav seaduse analoogia kasutamine, samuti erinevate sarnaste normide tõlgendamine koostoimes. Ka kohtupraktikas antud tõlgendused ei ole käsitletavad normatiivse alusena.

Käesolevas asjas ei ole vastustaja suutnud esitada normatiivset alust, mis piiraks ajaliselt isiku õigust maksudeklaratsioonis esitatud andmeid endale soodsas suunas parandada. Kaebuse esitaja on veendunud, et sellist normatiivset alust seaduses ei leidu. Vastustaja üritab aegumistähtaja saabumist esmalt põhistada Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2009 otsuse nr 3-3-1-91-08 tõlgendusega. Kaebaja leiab, et kõrgema kohtu lahend ei saa asendada normatiivset alust seaduses. Teiseks juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et viidatud lahend käsitleb Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 kohaldamist, mis on kohustav norm ja käsitleb maksukohustuslase kohustusi olukorras, kus deklaratsioonis esitatud andmete kohaselt on deklareeritud maksukohustus väiksem seaduse alusel tasumisele kuuluvast summast (parandus maksukohustuslasele ebasoodsas suunas).

Viidatud säte ei puuduta maksukohustuslase õigusi ja on seega normatiivse alusena käesoleval juhul niikuinii sobimatu. Maksuhaldur viitab normatiivse alusena MKS § 98 lg-le 1, mis käsitleb maksusumma määramise aegumistähtaega. Maksusumma määramise definitsioon on esitatud MKS §-s 92 ja see käsitleb olukordi, kus maksuhalduril tuleb endal tekkinud maksukohustus teatud juhtudel kindlaks määrata. Selliselt on maksusumma määramine kitsalt maksuhalduri poolne tegevusakt. Järelikult on MKS § 98 lg 1 normatiivse alusena käsitletav normina mis piirab maksuhalduri tegevust ja annab maksukohustuslasele kehtiva vastuväite tema suhtes täiendava kohustuse tekkimise suhtes.

Vastav olukord on sisult vastupidine olukorrale, kus maksukohustuslasele on antud õigus enda nõue riigi suhtes tagasiulatuvalt maksma panna. Seega ei saa MKS § 98 lg 1 olla käsitletav alusena mis piirab ajaliselt maksukohustuslase õigust esitada parandusdeklaratsioon endale soodsas suunas. Sellisele järeldusele on võimalik jõuda üksnes tõlgendamise kaudu normi analoogia alusel, mis ei ole haldusõiguses aga lubatud. Vastustaja poolt 06.08.2015 kohtuistungil esitatud avaldus, mille kohaselt on kaebuse esitajale 25.08.2011 väljastatud maksuteade, mille aegumistähtaeg (eelduslikult siiski vaidlustamise tähtaeg) on möödas, ei ole tõsiseltvõetav.

Vastustaja ei ole sellist tõendit kohtule esitanud. Kaebuse esitajale teadaolevalt ei ole talle kunagi sellist dokumenti kätte toimetatud, mistõttu ei saa sellist kehtivat haldusakti olemas olla. Isegi kui selline haldusakt eksisteeriks, ei omaks see sisulist tähendust deklaratsiooni muutmise õiguse kontekstis. Vastustaja on seisukohal, et tuludeklaratsiooni saab muuta kolme aasta jooksul. Selline seisukoht ei oleks aga kehtiv juhul, kui algse, ekslike andmetega deklaratsiooni alusel väljastatud maksuteate vaidlustamistähtaja möödumisel lõpeks pöördumatult ka parandusdeklaratsiooni esitamise õigus.

Selline seisukoht on ebaloogiline ja väär, mistõttu ei omaks eksliku maksudeklaratsiooni alusel väljastatud maksuteade käesoleval juhul õiguslikku tähendust isegi, kui see oleks olemas ja oleks tõepoolest kaebajale kätte toimetatud. Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja jätkuvalt seisukohal, et normatiivset keeldumise alust ei ole käesoleval juhul olemas. Arvestades asjaolu, et algse, ekslike andmetega deklaratsiooni, esitas kaebuse esitaja just vastustajalt saadud ekslike juhiste tõttu, on vastustaja tegevus kaebuse esitaja arvates vastuolus hea halduse põhimõttest tuleneva õiguse üldprintsiibiga.

Kaebuse esitaja hinnangul on sellises olukorras aegumisele tuginemine ülimalt küüniline ja kohatu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et hea halduse põhimõte haldusõiguses on käsitletav sarnase instituudina nagu hea usu põhimõte tsiviilõiguses. Tsiviilõiguses ei kohaldata seadusest või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (Võlaõigussedus § 6 lg 2). Samaselt tuleb kaebuse esitaja arvates ka haldusõiguses jätta seadusest tulenev piirang või kohustus kohaldamata olukorras, kus see on vastuolus hea halduse põhimõttega.

Seega tuleks aegumise vastuväide käesoleval juhul jätta kohaldamata isegi siis, kui selline normatiivne alus eksisteeriks.

Vastustaja: Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole parandusdeklaratsiooni esitanud tähtaegselt ning puudub alus MTA kohustamiseks kaebaja 2010. aasta parandusdeklaratsiooni vastuvõtmiseks ja sellega seonduvate toimingute tegemiseks. 2010. aasta tuludeklaratsiooni parandusdeklaratsiooni esitamise tähtaeg on möödunud 31.03.2014. Vastustaja nõustub kaebajaga, et MKS § 89 lg 1 ei reguleeri maksukohustust vähendava parandusdeklaratsiooni esitamise õiguse aegumistähtaega ning vastustaja pole sellele sättele ka toetunud. Tegemist on tõepoolest maksukohustust suurendavat parandusdeklaratsiooni esitama kohustava normiga, mitte maksukohustuslasele deklaratsiooni parandamise õigust andva või seda õigust piirava normiga.

Kuigi MKS-s ei ole eraldi sätet, mis maksumaksja kasuks parandusdeklaratsioonide esitamise pärast aegumistähtaja möödumist sõnaselgelt kindlaks määraks, on ajalised piirid siiski leitavad MKS-i üldise loogika ja struktuuri ning selle normide tõlgendamise abil. Vastustaja on seisukohal, et parandusdeklaratsioonide esitamise ajalised piirid sisalduvad MKS §-s 98 ehk sarnaselt maksude määramise õigusele on deklaratsiooni parandamise õigus reeglina 3 aastat alates selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.

Vastustaja rõhutab, et parandusdeklaratsioonide esitamise õigus ei saa olla ühepoolne ning see ei saanud olla ka seadusandja tahe. Mõeldamatu oleks olukord, kus maksumaksjal on võimalik esitada ammuste perioodide kohta parandusdeklaratsioone ja tagastusnõudeid, ent samas ei ole tal enam dokumentide säilitamise kohustust (§ 58) ning omakorda maksuhalduril ei ole MKS § 98 lg 4 kontrolli läbiviimise keelu ja ka dokumentide mittesäilitamise tõttu võimalik samade parandusdeklaratsioonide ja tagastusnõuete sisulist õigsust kontrollida. Kaebaja seisukoht, justkui võiks parandusdeklaratsioone esitada piiramatu aja jooksul, viiks olukorrani, kus maksuhalduril tuleks nii parandusdeklaratsioone kui tagastusnõudeid n-ö pimesi ning igavesti aktsepteerida.

Seetõttu ongi põhjendatud tõlgendada MKS-i selliselt, et maksude määramiseks ja parandusdeklaratsioonide/tagastusnõuete esitamiseks kehtib sama tähtaeg (reeglina 3 aastat). Käesoleval juhul oli 2010. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg 31.03.2011 (Tulumaksuseadus § 44 lg 1). Seega täitus MKS § 98 lg-st 1 tulenev 3-aastane aegumistähtaeg 31.03.2014. Järelikult puudub pärast 31.03.2014 alus kaebaja parandusdeklaratsioonide vastuvõtmiseks nii 06.02.2015 kui 07.04.2015 taotlusega. Arvestades, et kaebaja on seisukohal, et normatiivse aluse puudumise tõttu võiks parandusdeklaratsioone esitada piiramatult, osutab vastustaja, et Maksukorralduse seaduses puudub konkreetne õiguslik alus maksumaksja kasuks parandusdeklaratsioonide esitamiseks.

Sellest tulenevalt võiks asuda ka seisukohale, et maksumaksja kasuks parandusdeklaratsioonide esitamine pole lubatud. Ka kohtud on parandusdeklaratsioonide esitamist pidanud võimalikuks piiratud 3-aastase aegumistähtaja jooksul. Riigikohus lahendis nr 3-3-1-91-08 (p 12) leidis, et maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuse kohta ei ole tehtud maksuotsust. Teisiti öeldes leidis kohus vastustaja hinnangul seda, et 1) kui konkreetse maksustamisperioodija maksustamisobjekti kohta on tehtud maksuotsus, siis maksumaksja ise enam vastavat maksudeklaratsiooni muuta ei saa, aga 2) kui samas asjas maksuotsus puudub, saab maksumaksja seda parandada kasvõi mitu korda, aga seda kuni aegumistähtaja möödumiseni ja mitte kauem.

Seega on parandusdeklaratsioonide esitamise võimalus ajaliselt piiratud. Seejuures ei oma tähtsust, et Riigikohtu lahend käsitleb olukorda, kus parandusdeklaratsioon esitati maksukohustuse suurendamiseks, mitte vähendamiseks. Välja toodud Riigikohtu seisukoht käsitleb parandusdeklaratsioonide esitamist üldiselt, mitte konkreetses suunas. Parandusdeklaratsioonide esitamise õiguse aegumine teenib põhiseaduslikke õiguskindluse ning omakorda sellest tuleneva õigusrahu põhimõtteid. Parandusdeklaratsioonide esitamise piiramatu tähtaeg oleks vastustaja hinnangul ilmselgelt vastuolus nimetatud põhimõtetega.

Ka õigusteooria toetab vastustaja seisukohta. Maksuvaidlust ei saa suvaliselt nihutada ebamäärasesse tulevikku. Vastasel juhul ei pruugi vaidluse teine pool olla suuteline oma seisukohti kohtus kaitsma, sest vajalikud tõendid ei ole võib-olla enam kättesaadavad. Samuti kinnitab õigusteooria, et pärast aegumistähtaja möödumist ei saa maksusummat suurendada ega vähendada. Aegumine puudutab nii maksunõudeid, maksutagastusnõudeid kui ka kõrvalnõudeid. Seega rikuks kaebaja õigus piiramatult parandusdeklaratsioone esitada selgelt õiguskindlust ja õigusrahu.

Sellele, et maksude tasumise õigsuse kontrollimise ja maksude määramise ning parandusdeklaratsioonide ja tagastusnõuete esitamise õigused on seotud ja neile kehtib üks, MKS § 98 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg, viitab ka MKS § 99 lg 1 p 6. Säte ei näe ette võimalust, et maksukohustuslane esitab parandusdeklaratsiooni pärast maksude määramise aegumistähtaega ja ka maksuhalduri kontrolliõigus pikeneb sel juhul sama aegumistähtaja kulgemise peatumise läbi vaid ühe aasta võrra. Kaebaja tulumaksukohustus on kindlaks määratud 25.08.2011 maksuteatega, mille vaidlustamise võimaluse on kaebaja minetanud.

MTA on 30.03.2015 otsuses osutanud, et 16.03.2011 esitas E-A. A. 2010. aasta tuludeklaratsiooni, milles deklareeris muuhulgas kasu vara võõrandamisest summas 265

000 krooni. Selle tulemusena arvutas MTA kaebaja poolt juurde maksmisele kuuluva maksusumma ja väljastas selle kohta 25.08.2011 maksuteate nr 31318 summas 3458,77 eurot. Kaebaja on juurde maksmisele kuulunud maksusumma tasunud. Arvestades, et 25.08.2011 maksuteate näol on tegemist kehtiva ja jõustunud haldusaktiga, kehtivad siingi õiguskindluse ja õigusrahu põhimõtted. Vastustaja on kaebaja taotluse lahendanud 30.03.2015 otsusega. Vastustaja rõhutab, et MTA on kaebaja taotluse 30.03.2015 otsusega lahendanud, leides muuhulgas, et deklareeritud andmete muutmise aegumistähtaeg on möödunud. Sisulised asjaolud ning kaebaja eesmärk jäi ka teise taotluse ja parandusdeklaratsiooni esitamise puhul samaks, mistõttu on ka maksuhalduri seisukoht endine ja piisavalt motiveeritud 30.03.2015 otsuses. Seega polnud põhjendatud samasisulise taotluse lahendamiseks uue haldusakti koostamine ning kaebaja vastav väide ei oma käesoleva vaidluse kontekstis tähendust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Käesolevas haldusasjas vaidlust ei ole selles, et kaebaja on 2011. aastal esitanud tuludeklaratsiooni, mille andmete alusel tasus kaebaja 03.10.2011 kinnistu võõrandamiselt tulumaksu summas 3458,77 eurot. 10.02.2015 esitas kaebaja MTA-le taotluse tasutud tulumaksu tagastamiseks, mille MTA jättis 30.03.2015 otsusega rahuldamata. Vastustaja on vastu võtnud kaebaja 10.02.2015 taotluse tasutud tulumaksu tagastamise kohta ning lahendanud selle sisuliselt 30.03.2015 otsusega nr 8-3/855-2, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. 07.04.2015 esitas kaebaja tuludeklaratsiooni parandusdeklaratsiooni ja taotluse tasutud tulumaksu tagastamiseks, mille osas MTA ei teinud sisulist otsust põhjusel, et viidatud asjas on sisuline kehtiv otsus olemas. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et parandusdeklaratsioonid on esitatud pärast kolme aasta möödumist 2010. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamise tähtajast (31.03.2011). Pooled kohtus vaidlevad selle üle, kas käesoleval juhul kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg kaebaja parandusdeklaratsiooni esitamisele.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg 3 aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.

Kohus nõustub menetlusosalistega, et MKS § 89 lg 1 käsitleb maksukohustust suurendava parandusdeklaratsiooni esitamise õigsuse aegumistähtaega. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud parandusdeklaratsiooni maksukohustuse vähendamise eesmärgiga. Riigikohtu halduskolleegium on 05.03.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-91-08 punktis 12 leidnud: „/…/Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104/.../“.

Riigikohtu ülaltoodud lahendist tulenevalt ei ole isikul võimalik maksududeklaratsioone parandada, kui deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta on tehtud otsus. Pärast otsuse koostamist on isikul võimalik tuvastatud maksukohustust korrigeerida üksnes otsuse vaidlustamise teel. Vastustaja märgib, et kaebajale oli koostatud 25.08.2011 maksuteade, milles määrati kaebajale juurdemaksmisele kuuluv maksusumma, mida kaebuse esitaja ei vaidlustanud. Kaebaja tasus eelviidatud maksuteates määratud maksusumma. Kaebaja väidab, et temale ei ole kunagi sellist dokumenti kätte toimetatud, mistõttu ei saa sellist kehtivat haldusakti olemas olla. Kohus leiab, et kaebaja väide, et temale ei ole viidatud otsust kätte toimetatud, ei oma antud juhul tähtsust. Samas aga kaebaja on tasunud maksusumma selles ulatuses, mis temale maksuteatega määrati.

Riigikohtu halduskolleegium on 28.11.2007 otsuse nr 3-3-1-56-07 punktis 13 sedastanud, et „/…/Riigikohus juhib ka tähelepanu MKS §-dele 88 ja 89, mille kohaselt on maksudeklaratsiooni parandamine ja maksuteate muutmine võimalik maksu aegumise tähtaja piires/…/“. Käesolevas asjas kohus märgib, et MKS § 88 lg 2 ja lg 4 kohaselt kui seaduse või määrusega on nii ette nähtud, arvutab deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur ning saadab tasumisele kuuluva summa kohta maksuteate. Nimetatud maksuteadet võib maksu määramise aegumistähtaja jooksul muuta või kehtetuks tunnistada nii maksukohustuse suurendamiseks kui vähendamiseks. Viimase suhtes seadus pikemat aegumistähtaega ei ole kehtestanud.

Kaebuse esitaja väidab, et käesolevas asjas ei ole vastustaja suutnud esitada normatiivset alust, mis piiraks ajaliselt isiku õigust maksudeklaratsioonis esitatud andmeid endale soodsas suunas parandada ning et kaebuse esitaja on veendunud, et sellist normatiivset alust seaduses ei leidu. Kohus kaebaja poolt väidetuga ei nõustu. Kohus nõustub vastustajaga, et parandusdeklaratsioone ei ole võimalik esitada piiramatu aja jooksul, vastasel juhul viiks see olukorrani, kus maksuhalduril tuleks parandusdeklaratsioone ajalise piiranguta aktsepteerida. Kohtu arvates õige on maksuhalduri seisukoht, et põhjendatud on tõlgendada MKS-i selliselt, et maksude määramiseks ja parandusdeklaratsioonide/tagastusnõuete esitamiseks kehtib sama tähtaeg (reeglina 3 aastat). Seadus ei ütle, et parandusdeklaratsioonide esitamiseks on erandina ette nähtud pikem tähtaeg. 2010. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg oli 31.03.2011 (TuMS § 44 lg 1), seega täitus MKS § 98 lg-st 1 tulenev 3-aastane aegumistähtaeg 31.03.2014.

MKS § 98 lg 1 käsitleb maksusumma määramise aegumistähtaega. Kui maksusumma määramise tähtaeg on aegunud, siis ei ole enam võimalik määratud maksusummat muuta. Kohus märgib, et aegumine on lõplik, selle üle ei saa vaidlust olla (tähtaja pikendamine võib kõne alla tulla üksnes menetlustähtaja osas). Antud juhul on kaebajale määratud maksusumma ning pärast aegumistähtaja möödumist ei ole nimetatud maksusummat enam võimalik muuta. Kohus on seisukohal, et nimetatud sätte aegumistähtaeg kohaldub nii maksukohustust suurendava kui ka maksukohustust vähendava parandusdeklaratsiooni esitamisele. Mõlema puhul on tegemist maksusmma määramise muutmisega, millele kohaldub MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg. E-A. A.i poolt 2011. aastal esitatud deklaratsiooni alusel määrati tasumisele kuuluv maksusumma. 2010. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg oli Tulumaksuseaduse (TuMS) § 44 lg-st 1 tulenevalt 31.03.2011 ning seega täitus MKS § 98 lg-st 1 tulenev 3-aastane aegumistähtaeg 31.03.2014. Eeltoodust tuleneb, et 10.02.2015 ja 07.04.2015 esitatud kaebaja 2010. aasta tuludeklaratsiooni parandusdeklaratsioonid ei ole esitatud 3-aastase aegumistähtaja jooksul. Seetõttu on vastustaja õigesti leidnud, et kaebuse esitaja taotlused parandusdeklaratsioonide vastuvõtmiseks nii 10.02.2015 kui ka 07.04.2015 puudub alus, kuna need taotlused on esitatud hiljem kui 31.03.2014.

Kohus märgib, et vastustaja on kaebaja taotluse lahendanud 30.03.2015 otsusega, milles muuhulgas leidis, et deklareeritud andmete muutmise aegumistähtaeg on möödunud. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna sisulised asjaolud ning kaebaja eesmärk jäid ka teise taotluse ja parandusdeklaratsiooni esitamise puhul samaks, siis ei olnud vajalik ega põhjendatud samasisulise taotluse lahendamiseks uue haldusakti koostamine.

Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebaja poolt 10.02.0215 ja 07.04.2015 esitatud taotlused on esitatud pärast 3-aastase aegusmistähtaja möödumist. Kohus kordab ja rõhutab, et aegumine on lõplik ning aegumistähtaega pikendada/muuta ei ole võimalik. Seega jääb kaebus rahuldamata.

Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik