3-14-52755/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-52755

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 16.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52755 Haldusasi S.K.i kaebus Haapsalu Linnavalitsuse 01.04.2009 korraldusele nr 206 Menetlustoiming Menetlusosalised Kaebetähtaja küsimuse lahendamine Kaebaja – S.K. Vastustaja – Haapsalu linn Kolmas isik – L.E. RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata S.K. taotlus kaebuse tähtaja ennistamiseks.

2. Lugeda S.K.i kaebus esitatuks pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning lõpetada haldusasja nr 3-14-52755 menetlus.

3. Mõista S.K.ilt L.E. kasuks välja kolmandate isikute menetluskulud 1205 (tuhat kakssada viis) eurot ja 10 senti. Teiste menetlusosaliste kulud jätta nende endi kanda.

4. Sekretäril saata määruse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.11.2014 saabus Tallinna Halduskohtule S.K.i kaebus Haapsalu Linnavalitsuse 01.04.2009 korralduse nr 206 õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks koos taotlusega kaebetähtaja ennistamiseks. 12.11.2014 saabusid kohtule kaebuse lisad.

2. 12.11.2014 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning andis selles esinevate puuduste (riigilõivu tasumiseks, kaebuse täpsustamiseks ja kaebetähtaja ennistamise taotluse põhjendamiseks) kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja.

3-14-52755

3. 26.11.2014 esitas kaebaja kohtule kaebuse täpsustuse. Kaebaja leiab, et kaebus Haapsalu Linnavalitsuse 01.04.2009 korralduse nr 206 tühistamiseks on esitatud tähtaegselt, arvestades, et kaebaja sai vaidlustatava haldusakti esmakordselt kätte 13.10.2014. Kui aga kohus peaks asuma seisukohale, et kaebaja on ebamõistlikult venitanud tühistamiskaebuse esitamisega, palub kaebaja ennistada kaebuse läbivaatamise tähtaja. Kaebaja märgib, et ei soovi esitada esialgse kaebuse punktis 4 märgitud nõuet, s.o teha vastustajale 01.04.2009 korralduse 206 tühistamisel ettekirjutus tunnistada kehtetuks kasutusluba 2141 Haapsalus Mihkli 8 asuva elamu laiendamisel.

4. 01.12.2014 määrusega tagastas kohus kaebuse Haapsalu Linnavalituse 01.04.2009 korralduse nr 209 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ning võttis kaebuse nimetatud korralduse ning selle alusel antud kasutusloa tühistamise nõudes menetlusse. Kohus tunnistas vastustajaks Haapsalu linna ning kaasas kolmandate isikutena menetlusse S. R. ja L.E.

5. Kolmandad isikud esitasid oma seisukoha 11.12.2014, vastustaja vastas kaebusele 30.12.2015.

6. 06.01.2015 esitasid kolmandad isikud menetluskulude nimekirja.

7. 07.01.2015 esitas kohus kaebajale kohtunõude, millele kaebaja 14.01.2015 vastas. 13.02.2015 esitas kohus uue kohtunõude. Kaebaja vastas sellele 02.03.2015.

8. 11.06.2015 esitas kolmandate isikute volitatud esindaja taotluse menetluse peatamiseks, kuna kolmas isik S. R. suri xx xx xxxx.

9. 25.06.2015 peatas Tallinna Halduskohus haldusasja nr 3-14-52755 menetluse kuni peatamise aluse äralangemiseni, s.t kuni füüsilisest isikust kolmanda isiku õigusjärgluse selgumiseni.

10. 29.09.2015 esitas kolmanda isiku volitatud esindaja taotluse menetluse uuendamiseks, kuna käesolevaks hetkeks on S. R. õigusjärglus kindlaks tehtud ning tema pärijaks on L.E., kes on juba varasemalt kolmanda isikuna menetlusse kaasatud.

11. 21.10.2015 määrusega uuendas halduskohus menetluse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. KAEBUSE ESITAJA

13. S.K. nõuab Haapsalu Linnavalitsuse 01.04.2009 korralduse nr 206 (tl 25) tühistamist. Nimetatud korraldusega anti kasutusluba nr 2141 (tl 23) Mihkli tn 8 elamu korteri nr 2 laiendusele. Kaebaja väidab, et sai kasutusloa linnavalitsuse käest esmakordselt kätte 02.10.2014 ning 01.04.2009 korralduse nr 206 sai kaebaja kätte täiendava päringu alusel alles 13.10.2014. Kuna ta elab samas majas, siis nägi, kui korter 2 omaniku poolt elamu juurdeehitust teostati ja võeti vahetult pärast selle valmimist kasutusele. Kui algas elamu juurdeehitus, ei olnud kaebaja tegevuseta, vaid püüdis takistada juurdeehitust: ta pöördus S. R. poole eesmärgiga takistada ehitust ja sai vastuseks – see on enamusomanike otsus ja mingeid dokumente selleks vaja ei ole, ise projekteerin, ise ehitan. Kaebaja pöördus korduvalt ka juristi poole, kes avaldas, et tegemist on ebaseadusliku juurdeehitusega, mida saab teha kohaliku omavalitsuse (KOV) nõusolekul. Ehitamise ajal pöördus ta korduvalt Haapsalu Linnavalitsuse poole, selleks ise kohale minnes KOV ehitusosakonda, kus teatas, et Mihkli 8 toimub ebaseaduslik ehitamine. KOV teatas vastuseks igakordselt ja korduvalt, et selles asjas ei ole taotlusi ehitusloaks, ehitusprojekte ega muud ja ehitis saab olla kaasomanike enamuse otsus, kui sellele enamusele

3-14-52755

kuulub suurem osa ühises asjas või korteriomanike häälteenamuse otsus, milles kaebajal puudub sõnaõigus, KOV selles järelevalvet ei tee, järelevalve tegijaks on korteriomanik nr 2. Esmane pöördumine krt 2 omaniku poolt KOV-i oli kuid pärast juurdeehituse kasutuselevõttu 24.03.2009. KOV –il oli tõrjuv hoiak kaebaja suhtes, kellele asjaolusid ei selgitatud ja neid kajastavaid dokumente alates 01.04.2009 kuni 02.10.2014 ei väljastatud. Kaebaja sai nii suusõnaliselt kui ka kirjalikult teada 02.10.2014, et S.R.i poolt on korduvalt täiendatud kasutusloa taotlusest, mis kannab kuupäeva 24.03.2009, (tõend kaebuse lisas 10); et elamu juurdeehitus oli teostatud ilma ehitusloata, et S.R. esitas valeandmeid KOV - ile väites, et kavandatava juurdeehituse kasutuselevõtu aeg on märtsis 2009 (kuigi tegelik kasutuselevõtt oli toimunud tunduvalt varem vähemalt eelmise 2008. aasta suvel); et kasutusloa taotlusele ei lisatud ega olnud lisatud etteantud vormikohaseid lisasid 1-6 loetelus: ehitise olulisi tehnilisi tingimusi (tõend 10 ja 15), korteri olulisi tehnilisi tingimusi (tõend 10 ja 15), mitteeluruumi olulisi tehnilisi tingimusi (tõend 10 ja 15); kinnistu osa (millele rajati ehitise juurdeehitus) olulisi tehnilisi tingimusi (tõend 10 ja 15), projekti (tõend 10 ja 15), ega kooskõlastustusi (vesi, elekter tuletõrje/päästeamet) vastavuses ehitusnõuete täitmises (tõend 10 ja 15); tõendite, nimetatud esmase kaebuse lisas 10 ja 13, kohaselt võttis KOV krt 2 ja krt 1 omanike elamu juurdeehituse kasutuselevõtu taotluse menetlusse samal päeval selle lõpliku täitmisega – riigilõivu tasumises 28.03.2009 – p 6 - 30.03.2009, vaatas läbi viisil, kus taotlusele ei olnud lisatud taotlejate poolt eelnevas punktis nimetatud ettenähtud vajalikku dokumentatsiooni, projekte, asjaomaste isikute kooskõlastusi jms vajalikku. Kuigi taotluse esitaja oli täiendanud akti 28.03.2009 kuupäeva kandvana, sai KOV menetleda taotlust varasemalt ja teostada ehitise ülevaatuse akti (tõend 15) ning otsustas 01.04.2009 anda välja vastava haldusakti nr 2006. Kaebaja sai teada 02.10.2014 elamu juurdeehituse kasutuselevõtus, seda KOV-i poolt esitatud kasutusloast nr. 2141, et asjas on välja antud haldusakt – KOV korraldus nr 206, 01.04.2009. Koheselt nõudis kaebaja KOV-ist korralduse nr 206 – haldusakti väljaandmist. Haldusakti nr

206 ehitistoimikus ei olnud (tõend lisas 15), KOV ametisik Tammesalu palus haldusakti 206 otsida kaebajal KOV avalikustatud andmetest KOV-i koduleheküljelt. Kaebaja esindaja otsis korraldust nr 209, kuid ei leidnud, mistõttu esitas kirjaliku järelepärimise, millele sai vastuse 13.10.2014, milles sisaldus korraldus 206. Krt 2 omanik pöördus 25.03.2009 enne kasutusloa taotluse lisa 1 esitamist KOV-ile kaebaja poole ja palus allkirja kasutusloa lisale 1 nimetusega „Ehitise omanike nimekiri“. Kaebaja teatas, et kuna juurdeehitus on ebaseaduslik, KOV-is puuduvad asjas igasugused vajalikud dokumendidehitusluba, projekt ja ehitus on teostatud ilma tema nõusolekuta ja rikub tema õigusi, seetõttu ta taotluse lisale 1 allkirja ei andnud. Kaebaja eeldas, et kasutusluba ei anta juhul, kui krt 2 omanik, ebaseadusliku juurdeehituse kasutusloa taotluse esitab, sest õigusteadmistega isikud pidid nägema, et krt 2 omaniku taotlus ehitusoa saamiseks juurdeehitusele ei olnud seadusenõuetele vastav. Kaebaja eeldas ka, et kui KOV siiski asja menetleb, saadab ta haldusakti ka puudutatud isikule - kaebajale. Kaebaja pöördus ajavahemikul 01.04.2009 kuni 2014. a. 25/28.08.14 kirjaliku avalduse esitamiseni KOV poole mitmeid kordi, nii elamu juurdeehituse tõttu, kui ka 2014. a. krt 2 omaniku poolt teostatud uue ehitise - terrassi ehitamise tõttu, taotledes nii ehitusjärelevalvet või riiklikku järelevalvet juhindudes EhS § 62 lg 2 p 5 sisalduvatest sätetest ehitustöödele esitatavate nõuetele vastavuse kontrollimise õigusest ja kohustusest. Kirjalikud tõendid antud väites pöördumiste kohta puuduvad - v.a. 25. ja 28.08.2014 kirjalikud pöördumised (kaebaja poolt kohtule esitatud). KOV hoidis kaebajat teadmatuses, infosulus ja eksimuses eksitades kaebajat oma väidetega korteriomandi omanike enamuse otsustustest. KOV vastus oli kogu aeg samane nagu see avaldub kaebajale ka kirjalikus vastuses 14.10.2014 tõend lisas 8: „See on kaasomanike

3-14-52755

enamuse otsus, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas või korteriomanike häälteenamuse otsuse alusel. KOV ei ole pädev lahendama kaasomanike vahelisi erimeelsusi“. KOV jättis riikliku järelevalve nõude vastuses kaebajale tähelepanuta. KOV ei märkinud ka selles kirjalikus vastuses, et on olemas korraldus 206 ja juurdeehituse kasutusluba nr 2141 alates 01.04.2009 (kirjalik seisukoht KOV kirjas nr 7-2.12/2725 14.10.2014 – tõend avalduse lisas 8). KOV korraldust nr 206 01.04.2009 kodulehel korralduste nimekirjas ei ole avaldatud käesoleva ajani, kust võinuks kaebaja haldusaktist teada saada juba varasemalt. Kuna asjas on tõendatud, et kaebaja sai teada haldusaktist 206 saadetuna haldusorgani poolt 13.10.2014, tuleb HKMS § 46 lg 1 kohaselt lugeda kaebaja poolt esitatud tühistamiskaebus esitatud 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates - kaebus on formaalselt esitatud tähtaegselt.

Kohtule vastuseks HKMS § 46 lg 7 kohaldamise korral selgitab kaebaja järgmist. Kaebaja kinnitab, et ei ole muul viisil haldusaktist teada saanud ega viivitanud ebamõistlikult tühistamiskaebuse esitamisega. Kaebaja ei ole tühistamisnõudega viivitanud, vaid on selle esitanud 30 päeva jooksul haldusakti teadasaamisest. KOV ei avaldanud kordagi, et haldusakt on olemas, seda nii suusõnaliselt kui ka kirjalikult vastuseks kaebaja 25.08.2014 ja 28.08.2014 esitatud nõuetele: KOV kiri nr 7-2.12/2725 14.10.2014 – tõend avalduse lisas 8. Eelmärgitu hoidis kaebajat ajavahemikul 25.03.2009 - kuni 02.10.2014 eksimuses ja tekitas ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, milles kaebaja rajas otsustuse heausksetele eeldustele KOV-ist. 25.03.2009 ei andnud ta elamu juurdeehituse kasutuselevõtuks nõusolekut ja taotles sellele kui ebaseaduslikule ehitusele riiklikku järelevalvet.

Kaebaja riikliku järelevalve taotlust (esitatud 25.08.2014 ja 28.08.2014) KOV poolt ei rahuldatud ega lahendatud – pöördumine jäeti tähelepanuta. Seni ei ole teada, kas on ehitatud vastavuses ehitusnõuetega, kuna puudub vastav akt ja kooskõlastused puuduvad -märgituid ei ole lisatud ka kasutusloa taotlusele. Kaebaja on esitanud kohtule 10.11.2014 tõendid, so lisad 2,3,9, millest nähtuvalt on ehitisregistris 01.04.2009 kasutusloa nr 2141 alusel muudetud elamu ehitusalune pind suuruseks 109 m2, köetav pind suuruseks 105.6 ja korteri 2 pind suuruseks 33.3 m2 - võrreldavalt esialgsega.

Korteri nr 2 suurus ei ole vastavuses kinnistusraamatu kandega, mille õigsust eeldatakse (tõend lisas 7), kus on korteri 2 suuruseks 28.1 m2. Kasutusloas ja selle lisades näitajad, millised andsid aluse muuta elamu ehitusalune pind suuruseks 109 m2, köetav pind suuruseks 105.6 ja korteri 2 pind suuruseks 33.3 m2 - puuduvad. Kaasomanikud on asunud otsima lahendusi, kuidas kasutada hoonestamata ja hoonestatud kinnistu osi Mihkli 8 eesmärgil määrata neis kokkuleppeline kasutuskord, milline on peatunud käesoleva vaidluse tõttu. Märgitu ei ole siduv antud kaebuse lahendamisel ega ole puutumuses ka korterile nr 2 kohustustega täita Ehitusseaduse sätestatut.

Eraõiguslike õiguste rikkumise ja omandiõiguse riive osas kavatseb ta esitada Pärnu maakohtule nõude, so pärast käesoleva asja lahendamist halduskohtus, milline ei takista poolte vahel kokkulepete sõlmimist. Kui kohus peab vajalikuks haldusasjas HKMS § 46 lg 7 kohaselt kindlaks teha, mil põhjusel ei ole teinud kaebaja kõike endast olenevat, et haldusaktist 206 teada saada varem ega esitanud tühistamiskaebust haldusaktile viivituseta, avaldab kaebaja, et KOV ja krt 2 ja krt 1 omanik S.R. hoidsid kaebajat pikka aega eksimuses ja infosulus ning seda viisil, et kaebajal oli alust tuginedes juristilt saadud seisukohtadele heauskselt eeldada, et asjas puudubki/puuduvadki haldusakt/haldusaktid ja KOV poolt nende alusel väljastatud luba/load ning vajalik EhS-is ettenähtud dokumentatsioon.

13.VASTUSTAJA HAAPSALU LINN

3-14-52755

14. Haapsalu Linnavalitsus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Kaebaja teadis väljaantud kasutusloast vahetult peale korralduse vastuvõtmist. Kaebaja on esitanud kaebuse enam kui 5 a hiljem ehk kuni tänase päevani on kaebaja 2009. aastal tekkinud olukorda talunud. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et alles pärast 5 aastast viivitust jõuab isik arusaamisele, et tema õigusi on rikutud. Millegagi ei ole põhjendatud nii pikaajaline viivitus, kui juba kasutusloa taotluse esitamise hetkel ei saavutatud kolmandate isikutega kokkulepet.

Kaebaja pidi teadma, et vaidlusaluse ehitise suhtes on dokumente/haldusakte välja antud ja tehtud toiminguid, kuna ta on ise avaldanud, et on ka varasemalt kohtusse pöördumist planeerinud, kuid pole seda teinud madala palga ja juristi surma tõttu. Ehitisregister on kõikidele avalik. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui isikul on teadmine, et haldusakt võib rikkuda tema õigusi ning ta soovib seda vaidlustada, peab isik ise astuma mõistliku aja jooksul saame, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (09.05.2007 määrus haldusasjas nr 3-3-1-23-07).

Kaebaja ei ole oma kaebuses esitanud asjaolusid, mida võiks kvalifitseerida olulisteks ja kestvateks takistusteks kaebeõiguse kasutamisel. Vastupidiselt – kaebaja on ise selgitanud oma kaebuse täienduses, et: „Kui S.R. alustas ehitustöödega ilma selleks kaebaja nõusolekut küsimata, näitas kaebaja S.R.i suhtes rahulolematust, mittenõustumist ja protestis pidevalt...“. Kaebaja väide, et ta on pöördunud linnavalitsuse poole, kuid talle on vastatud, et mingeid haldusakte pole välja antud, on paljasõnaline ja põhistamata. Kaebaja ei ole tähtaja ennistamiseks esitanud ühtegi mõjuvat põhjust (HKMS § 150) ja ta ei ole kinni pidanud HKMS § 71 lg 2 sätestatud nõudest.

Riigikohus on oma 14.05.2002 määruses haldusasjas nr 3-3-1-25-02 p 11 märkinud „Käesolevas asjas vaidlustatud linnavalitsuse korraldust ja selle alusel antud ehitusluba tuleb vaadelda lahutamatu tervikuna, s.t ühe ja sama haldusaktina.“. Kaebajale esitati juba 02.10.2014 koopia kasutusloast (kaebuse lisa 11). Viidatud Riigikohtu seisukohast tulenevalt tuleb kasutusluba ja korraldust vaadelda ühe ja sama haldusaktina. Seega hakkas 14 päeva tähtaeg kulgema juba 02.10.2014. Kaebus on esitatud 10.11.2014. Isegi kui arvestada 14 päevast tähtaega alates 13.10.2014, millal väljastati ka korraldus, ei ole kaebaja järginud HKMS § 71 lg 2 sätestatud tähtaega.

Kaebuses esitatud sisulise osa väited ja põhjendused ei ole aluseks korralduse tühistamiseks. Kaebusest ei selgu, kuidas rikub või riivab kasutusluba/korraldus kaebaja õigusi. Kaebusest ja kaebaja varasematest pöördumistest tulenevalt on kaebuse tegelik eesmärk kaasomandi kasutamise reguleerimine Mihkli 8 asuvate korteriomandite omanike vahel. Arvestades kaebaja eeldatavat lõppeesmärki kaebuse esitamisel on tegemist eraõigusliku vaidlusega kaasomanike vahel (Riigikohtu 18.10.2007.a määrus haldusasjas nr 3-3-1-60-07). Enne laienduse ehitamist või ehitamise ajal ei pöördunud ükski korteriomanik vastustaja poole, et juhtida tähelepanu võimalikule ehitamisnõuete või kaasomandi kasutamise rikkumisele.

Vastustajale esitati alles koos kasutusloa taotlusega teade, et üks korteriomanik ei nõustu kasutusloa väljastamisega. Isegi kui kohus rahuldab kaebuse, esitavad kolmandad isikud uuesti kasutusloa taotluse arvestades juba muutunud EhS. Kasutusloa alusel ei muutu omandisuhe ning kasutusluba ei reguleeri kaasomanike vahelisi suhteid. Korralduse andmisel ei ole rikutud menetlusnõudeid ning see vastab vorminõuetele.

14. KOLMANDAD ISIKUD

15. Kolmandad isikud kaebaja seisukohtadega ei nõustunud.

16. Väide, mille kohaselt sai kaebaja korraldusest teada alles 13. oktoobril 2014, ei ole tõene. Koopia korraldusest andis kolmas isik S.R. kaebajale viimase palvel 2009 aastal vahetult pärast kasutusloa väljaandmist.

3-14-52755

17. Korraldus on avalikult kättesaadav ja terviktekstina väljaprinditav ka Haapsalu linna kodulehel (http://vana.haapsalu.ee/include/linnavalitsusekorraldus.htm). Asjaolu, et ehitise laienduse kohta on antud kasutusluba, on avalikult kättesaadav Ehitisregistri kodulehel (https://www.ehr.ee/app/w/page?5). S.K. pöördus Haapsalu Linnavalitsuse poole korralduse saamiseks 2. oktoobril 2014, seega rohkem kui viis aastat pärast seda, kui tal oli piisavalt informatsiooni, et teda puudutav haldusakt on/võib-olla välja antud. Käesoleval juhul ootas kaebaja ehitamise lõpetamisest enam kui viis aastat enne kui hakkas Haapsalu Linnavalitsusele järelepärimisi tegema. Kaebaja ei astunud mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et temale haldusakt Haapsalu Linnavalitsuse poolt teatavaks tehtaks. Kaebaja oli juba aastaid teadlik kaebuse esitamise aluseks olevatest asjaoludest (haldusaktist), kuid vaatamata sellele ei esitanud ta Haapsalu Linnavalitsusele taotlust haldusakti saamiseks ega kaebust, vaid jäi ootama. Kaebusest ja selle täiendusest võib välja lugeda, et kaebetähtaja mittejärgimise kaebaja väitel tingis see, et kaebaja ei teadnud, et korraldus on välja antud. Kaebaja väitel sai ta korralduse 13. oktoobril 2014. Kaebus halduskohtule ja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks on esitatud alles 10. novembril 2014, seega 28 päeva pärast seda, kui kaebaja enda väitel korraldusest teada sai. Seega on taotlus kaebetähtaja ennistamiseks esitatud hilinenult, s.t HKMS § 71 lg-t 2 rikkudes. Lähtuvalt HKMS § 71 lg-s 2 sätestatud tähtajast oli taotluse esitamise viimaseks päevaks 27. oktoober 2014. 06.01.2015 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses märgivad kolmandad isikud, et õigusabi on osutatud 7 tunni ja 30 minuti ulatuses. Taotlusest nähtub ka menetluskulude nimekiri (tl 104). Kolmandad isikud paluvad hüvitatavate õigusabikulude suuruseks määrata 1205,10 eurot.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ning sama paragrahvi lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse. HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Käesoleval juhul väidab kaebaja, et talle ei ole haldusakti teatavaks tehtud ja ta ei saanudki varem haldusakti vaidlustada. HKMS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamisvõi kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Vastustaja ja kolmandad isikud leidsid, et kaebaja oli haldusaktist teadlik, kuid viivitas kohtusse pöördumisel ebamõistlikult kaua, seega tuleb lugeda kaebetähtaeg möödunuks ja menetlus lõpetada. Riigikohus on leidnud, et kui haldusakt, mis väidetavalt rikub kaebaja õigusi, on asjaosalisele saatmata, siis tuleb kohtusse pöördumise tähtaja arvutamiseks kindlaks määrata päev, mil isik sai teada või pidi teada saama sellest korraldusest (RKHKm 11.12.1998 nr 3-3-1-35-98). Ühtlasi tuleneb Riigikohtu praktikast, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHKm 29.04.2009 nr 3- 3-1-19-09, RKHKo 28.01.2008 nr 3-3-1-82-07, RKHKm 09.05.2007 nr 3-3-1-23-07).

3-14-52755

Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-23-07 märkinud, et teatavaks tegemata haldusakti puhul on isik teistsuguses olukorras võrreldes isikuga, kellele haldusakt teatavaks tehakse. Esimene peab eelnevalt selgusele jõudma haldusakti olemasolus ning siis selle välja nõudma. Seetõttu ei saa sellise isiku suhtes rakendada üldist 30-päevast kaebetähtaega. Viidatud asjas leidis Riigikohus, et teatavaks tegemata haldusakti puhul ei ole kahekuuline ajavahemik kohtusse pöördumiseks ebamõistlikult pikk. Sellesse ajavahemikku mahub tavapärane 30-päevane periood, mis on teatavaks tehtud haldusakti puhul ette nähtud haldusaktiga tutvumiseks ja selle õiguspärasuse üle otsustamiseks, kaebeõiguse kasutamise või mittekasutamise vahel valiku langetamiseks, kaebuse esitamiseks vajalike toimingute tegemiseks ning kaebuse koostamiseks.

19. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud kasutusluba antud välja 01.04.2009 korraldusega nr 206, seega on loa andmisest möödunud märkimisväärne ajavahemik ning loa hiline vaidlustamine kahjustaks õiguskindlust. Mida enam on haldusakti andmisest aega möödunud, seda kaalukamad peavad olema põhjused tähtaja ennistamiseks. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kaebetähtaja ennistamiseks peab kaebuse esitajal olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks (nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-65-09 p 16). Kaebaja põhjendustest on võrdlemisi raske saada ülevaadet, kuna need ei ole eriti täpsed ja järjepidevad. Kaebajast võib aru saada nii, et kui temale haldusakti ei saadetud, siis võib ta praktiliselt piiramatu aja jooksul asuda seda välja küsima ning kui see on kätte saadud, siis hakkab kulgema kohtusse esitamise tähtaeg. Kohus leiab, et vastustaja ja kolmandad isikud on märkinud õigustatult, et isik pidi astuma aktiivselt samme, et haldusaktist teada saada ning antud juhul ei ole tegemist juhtumiga, mil isik ei teadnud enda õiguste rikkumisest juba objekti kasutusele asumisest. Vastavalt väidab kaebaja ka ise, et 2009. aastal on ilma kaebaja nõusolekuta muudetud elamu suurust: ehitusloata on ehitatud krt nr 2 huvides vannituba, WC ja muudetud elamu fassaadi. S.K. nimetab, et need tööd teostas S.R. ja ta ei ole suutnud märgitud isiku tegevuse vastu pikki aastaid oma seaduslikke huve kaitsta. Kaebaja on täpsustanud, et ta elas samas majas ja nägi, kui krt 2 omaniku poolt elamu juurdeehitust teostati ja et see võeti kasutusele vahetult pärast selle valmimist, so hoopis 2008. aastal. Kaebaja selgitab, et ta ei mäleta, millisel ajavahemikul täpselt ehitus toimus ja millal elamu juurdeehitus kasutusele võeti, kuid väidab, et teab, et see ei olnud aastal 2009, sest kaebaja teab, et krt

2 kasutas juurdeehitust juba 2008. a suvel. Samas nähtub, et kaebaja pöördus alles 25.08.14 ja 28.08.14 Haapsalu Linnavalitsuse poole ja kaebaja märgib kaebuses, et kuna ta oli veendunud, et S.R. rikkus ehitamisega EhS § 12 lg 2 sätteid, kui viis ehitustööd läbi kaebaja nõusolekuta. Kaebaja kasutusluba ei vaidlustanud, vaid EhS § 62 lg 2 p 5 kontrolliõigusest lähtudes taotles ta linnavalitsuselt ehitustöödele esitatavatele nõuetele vastavuse kontrollimist ja taotles ettekirjutust taastada esialgne olukord, likvideerida ilma tema nõusolekuta/loata omavoliliselt ehitatud juurdeehituse (ja terrassi). Seega nähtub, et kaebaja oli teadlik, et ehitada ei tohi ilma ehitusloata või kirjaliku nõusolekuta ja kaebaja ei olnud nõustunud ka sellise ehitise kasutamisega. Ehitusluba kui haldusakti on selleks ettenähtud tähtaja jooksul võimalik vaidlustada kõigil isikutel, kes leiavad, et õigusvastase haldusakti andmisega on rikutud nende õigusi. Kuna kaebaja on ilmselgelt teadlik enda elukohaks olevast ebaseaduslikust ehitamisest, siis tuli tal õiguste rikkumine koheselt vaidlustada. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oli võimatu vaidlustada väidetud ehitustegevus varem, seda enam, et kaebaja täpsustatud andmetel on ta märganud ebaseaduslike ehitiste valmimisest nende kasutamist juba 2008. aastal. Kaebaja nimetab, et kui algas elamu juurdeehitus, ei olnud kaebaja tegevuseta ja püüdis takistada juurdeehitust. Kuna kaebaja ei suuda meenutada, millal algas tegelikult väidetav ebaseadusliku juurdeehituse rajamine, siis ei saa ka kohus kontrollida, kas ja millal kaebaja tegelikult pöördus S.R.i poole eesmärgiga takistada ehitust. Samuti ei saa täpsemalt kontrollida, millal ta juristi ja/või kohaliku omavalitsuse poole on pöördunud. Vastustaja on selgelt eitanud seda, et kaebaja on tema poole pöördunud ehitus-või kasutusloa väljastamiseks või esitanud varasemalt ebaseadusliku juurdeehitusega seotud kaebusi, seda ei teinud kaebaja ka suulises vormis nagu väitis.

3-14-52755

Aastast 2008 või 2009 ei ole kaebajal olemas KOV vastuseid, millest võiks näha, et ta tegi pöördumisi ning sai vastused, seega on vastav väide paljasõnaline. Loogiline ei ole kaebaja järeldus, et KOV kiri nr 7-2.12/2725 14.10.2014 on tõend sellest, et vastustaja hoidis kaebajat ajavahemikul 25.03.2009 - kuni 02.10.2014 eksimuses ja tekitas ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, kuna aastal 2014.a. koostatud kiri ei saanud mõjutada kaebaja tegevust juba aastal 2009 ja sealt edasi. Aastal 2014 avaldatud KOV seisukoht ei ole esitatud kaebaja pöördumisele 2009 aastast. Kaebaja väidab, et ehitist kasutati juba 2008. a kuid enda väidetel pöördus ta ehitusosakonda alles 02.10.14 ja tutvus toimikuga, milles oli kasutusloa taotlus 24.03.09, kasutusluba nr 2141 väljastusajaga 01.04.14 ja tõend, et ta on nõusolekust andmisest keeldunud. Seega ei ole kaebaja ka enda väidetel tutvunud toimikuga enne seda aega, kuid kaebuse esitajal ei ole esitada mõjuvaid põhjuseid, miks ta ei saanud ehitamist nähes teha sedasama ning pöörduda ehitusosakonda toimikuga tutvuma juba ehitamise alustamisel. Kaebaja on selgelt teadvustanud, et ehitamine viidi lõpule ning seda kasutatakse, see rikub tema õigusi. Kaebajal ei olnud sellises olukorras mingit mõistlikku põhjust viivitada toimiku tutvumisega arvates 2008. aastast kuni 2014. a ka siis, kui ta oleks saanud nn valeinformatsiooni, sest väidetud valeinformatsioonile vaatamata ta lõpuks toimikuga siiski tutvus. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi asjaolu, mis võiks selgitada, miks ta ei saanud tutvuda toimikuga varem ja justnimelt nüüd oli õige aeg sellega tutvumiseks. Eelnevast selgub, et isik oli teadlik oma õiguste rikkumisest vähemalt aastast 2008 ja 2009. Kuna ebaseadusliku ehitustegevuse tulemusel väljastati 01.04.2009 ehitise laiendamiseks kasutusluba, siis selle vaidlustamiseks on kaebaja pöördunud kohtusse hilinemisega. Käesolevalt on tegemist juhtumiga, mil isik oli teadlik enda õiguste rikkumisest ning ta pidi teadma, et võib olla välja antud tema õigusi rikkuv haldusakt. Kaebaja ei ole mõistliku aja jooksul vaidlusalust haldusakti välja nõudnud ja pöördus sellega tutvumiseks linnavalitsuse poole hulk aastaid peale kasutusloa andmist.

Kaebajaga on märkinud, et tal esinesid takistused haldusakti väljanõudmiseks ja sellega tutvumiseks. Kohus märgituga ei nõustu. Kaebaja ei ole selgelt avaldanud, milline olukorra muutus toimus 2014.a., et ta ootamatult hakkas haldusakti nõudma ja väitma, et ta alles nüüd selle olemasolu aimab. Isikule võib haldusaktist teadasaamine toimuda erinevatel viisidel, nt teatab talle keegi selle andmisest või siis avaldatakse see linnavalitsuse kodulehel, registriandmetest jms. Kaebaja väited, justkui oleks ta senimaani saanud valeinformatsiooni, oleksid asjakohased juhul, kui ta oleks küsinud haldusakti olemasolust ja talle oleks teatatud näiteks, et seda pole välja antud. Käesoleval juhul midagi niisugust ei ole juhtunud, kuna kaebaja sellist informatsiooni ei ole küsinud ei kolmandatelt isikutelt ega vastustajalt. Kaebaja sai kätte kasutusloa aluseks oleva linnavalitsuse

01.04.09 korralduse nr 206 tema enda nõudmisel, so 13.10.14 ja kasutusloa 02.10.14. Miski ei viita sellele, et kaebajal oleks need jäänud kätte saamata, kui ta oleks oma taotluse haldusaktide saamiseks esitanud varem.

Kuna kasutusluba oli avaldatud, siis ei ole tegemist salastatud ja varjatud dokumentidega ühegi isiku jaoks ning kui informatsioon oli avalik, siis ei ole võimalik seda varjata ühegi isiku eest, sj kaebaja eest ning puudub eksitamise võimalikkus. Iga isik oleks koheselt saanud teha kontrolli registriandmete kaudu, eriti veel siis, kui teda teenindab jurist. Kaebaja on märkinud, et teda on ka varasemalt teenindanud jurist. Kaebaja märkis, et KOV ja krt 2 ja krt 1 omanik S.R. hoidsid kaebajat pikka aega eksimuses ja infosulus ning seda viisil, et kaebajal oli alust tuginedes juristilt saadud seisukohtadele heauskselt eeldada, et asjas puudubki/puuduvadki haldusakt/haldusaktid ja KOV poolt nende alusel väljastatud luba/load ning vajalik EhS-is ettenähtud dokumentatsioon. Kohus märgib, et kui kaebaja tõepoolest oli juba algusest peale konsulteerinud juristiga, siis nähtub, et juba 01.09.2006 jõustunud HKMS § 9 lg 9 nägi ette, et juhul, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud

3-14-52755

kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kui isik oli mõistliku aja jooksul haldusakti välja nõudnud, oli tal seejärel 30 päeva aega haldusakti vaidlustamiseks. Sellisel juhul loetakse, et kaebus on tähtaegne (vt nt Riigikohtu HK lahendeid 28.01.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-82-07 (p 15), 29.04.2009 määrus nr 3-3-1-19-09 (p 16) ja 10.06.2009 määrus nr 3-3-1-25-09 (p 11)). Seega nähtub, et ka eri aegadel kehtinud regulatsioone arvestades ei olnud põhjust eeldada, et haldusakti ei tule välja nõuda, selle olemasolu kontrollida, kui esineb õigusi rikkuv olukorda ja see tuleb kõrvaldada ning et sellise tegevusega ei saa viivitada ning ei ole eeldatav, et jurist seda ei teadnud. Pigem võib uskuda kaebaja seda väidet, et majanduslikel põhjustel ja seotut juristi surmaga jäi asjaajamine pooleli.

20. Kohus oli menetlusosalistele märkinud, et antud juhul tuleb käsitleda olukorda HKMS §

46 lg 7 alusel, kuna haldusakt jäi kätte andmata ja see nõuti aastaid hiljem välja nõudekorras. Halduskohtusse pöördumise tähtaegade regulatsiooni sisuliselt ei ole muudetud, ning olulisema muudatusena nähtub, et teatud juhtudel loetakse kaebus tähtaja ennistamise asemel formaalselt tähtaegseks.

21. Kaebaja ei ole ise enam uuel vastamisel täpsemalt märkinud, millal ehitamisega alustati, kuid nagu nähtub, kasutusloa taotluse esitamise aega kaebaja teadis ja hiljemalt sellel ajal pidid ehitustööd olema ka lõpetatud, et anda välja kasutusluba. Kaebaja kinnitab, et ta teadis ehitise kasutusele asumisest. Taotlus kasutusloa väljastamiseks oli esitatud 2009. a 24 märtsil, et ehitus laiendatud kujul kasutusele võtta. Kasutusluba väljastatigi peale taotluse esitamist, so 01.04.09. Kasutusloa väljastamiseks oli kaebajalt küsitud nõusolekut, kuid kaebaja keeldus sellest.

Seega oli kaebajale põhimõtteliselt teada, et selline taotlus võidi KOV-ile esitada ja et seal ei ole tema nõusolekut kasutusloa andmiseks. Asjaolu, et kaebaja oma nõusolekut ei andud ei tähenda, et S.R.il puudus võimalus ja õigus taotlus sisse anda. Taotluse lahendamist pidi kaebaja eeldama, kuna seadusest ei tulene keeldu taotluse esitamiseks ja selle lahendamiseks olukorras, kus kaebaja kasutusloa andmiseks nõusolekut ei anna. Kaebajale olid seadused kättesaadavad, vastupidist ta ei väida. Kaebaja oli märkinud (tl 38 pöördel), et kui S.R. alustas ehitustöödega temalt nõusolekut küsimata, avaldas ta koheselt selles osas suulisi proteste; ta oli ehitamisest teadlik, kuna elas samas majas.

Seega on näha, et kaebaja oli oma õiguste rikkumises veendunud, mistõttu ei sõltunud tema tegevus teiste isikute soovitustest. Kaebaja märgib veel, et talle selgitas S.R., et kaebaja nõusolekut ehitamiseks ei ole vaja ja et kaebaja pöördus linnavalitsuse poole, kuid sai vastused, et neil ehitustöödega asja ei ole ja haldusakte välja ei ole antud. Kuni käesoleva ajani ei ole vastava pöördumise kohta kaebaja mingeid tõendeid esitanud. Vastustaja niisuguseid pöördumisi ei kinnitanud. Kuna aga kaebaja nimetab, et ta kavandas kohtusse pöördumist, ent erinevatel põhjustel ei teinud seda, saab märgitust järeldada, et kaebaja mõistis enda õiguste rikkumist ja ta kasutas ka juristi teenuseid, ent ikkagi ei pöördunud kohtusse.

Need põhjused, miks ta seda ei teinud, ei ole tingitud vastustaja või kolmandate isikute tegevusest ega haldusakti puudumisest ja on pigem subjektiivset laadi. Kaebaja selgitas, et ta pöördus linnavalitsusse alles 2014. a augustis toimunud sündmuste tõttu, st mil S.R. teatas, et ehitab terrassi ja kavandab pööningukorrusel ehitamist. Kaebaja nimetab, et märgitud asjaolud ajendasid kaebajat aktiviseerima oma tegevust ja ta oma esindaja abiga tegi kirjalikud pöördumised 25.08.14 ja 28.08.14.a.; suusõnalistele pöördumistele sai ta vastused, et ehitamiseks on korteriomanike tahe ja otsus olemas.

Kui ta tähtaegset vastust (eeldatult 25.09.14) ei saanud, siis pöördus ta 02.10.14 esindajaga linnavalitsusse ja kasutusloast teadasaamine venis. Kaebaja hilisemad vastused püüavad seda olukorda küll eitada, ent kohtule nähtub, et selline kaebaja tegevus ja ajend on loogilised ja ühtivad tegeliku

3-14-52755

faktilise olukorraga, st et kaebaja teadis ehitamisest ja selle tulemusel valminud ehitise osa kasutamisest, ka oli talle teada, et ta keeldus nõusoleku andmisest kasutusloa väljastamiseks, ent ta talus olukorda ajani, mil oli pööratud tülli ning kui tal tekkis soov algatada vaidlusi seetõttu, et ehitamisel oli terrass, mille likvideerimist ta nõudis. Pöördumise põhjuseks oli selliselt pigem uute objektide rajamise kavatsus, mille dokumente ta võis minna küsima. Kaebaja pöördumistest ei selgu üheselt, et ta sooviks oleks olnud dokumentide või haldusaktide saamine, kuna kaebuse lisast nr 1 (tl 40) nähtub, et ta taotleb õigusvastase ehitise (vannituba ja WC) likvideerimist, kuna see on ehitatud omaniku loata.

Veel taotles ta 23.08.14, et alustatud terrassi ehitamine peaks lõppema selle likvideerimisega, kuna selle rajamine toimub omaniku loata. Seletavast osast nähtub, et kaebaja on seisukohal, et S.R. on elamu juurdeehitusega (vannituba ja WC) rikkunud tema õigusi. Täpsustusena nimetas ta kaebuse lisas nr 2 (28.08.14 tl 42), et kohustused lähevad üle L.E.le. S.K. on saatnud 14.10.14, oma esindajaga K. Kaasik vastuse S.R.i esindajale, millest nähtub, et ta heidab ette S.R.ile vannitoa ja WC õigusvastast rajamist (p 3 tlk 72). Ühelgi märgitud pöördumisel ei nimeta kaebaja, et ta sooviks on saada teavet haldusaktide andmisest või olemasolust.

Kui kaebaja vaidles õigusnormi kohaldamise küsimuses, siis ei ole vastustajale etteheidetav, et ta andis oma selgituse õigusküsimuses ning oleks pidanud lisaks selgitama, kas ja missugune haldusakt on olemas. Kaebuse tähtaegsuse küsimuse arutamisel ei oma iseseisvat tähendust esile toodud rikkumise tõsidus või õigusvastaste toimingute rohkus, mistõttu kohus jätab siinkohal tähelepanuta väidetud kasutusloa menetluses kaebajale teatavaks saanud asjaolud dokumentide eri aegade koossisus. Iseenesest ei ole selles midagi tavatut, kui esitatakse taotlus ja selles on kõrvaldatavad puudused, et siis neid asutakse kõrvaldama.

Loamenetlust puuduste kõrvaldamise ajaks ei pea peatama ja loa saab välja anda peale seda, kui puudused on kõrvaldatud. Puuduste kõrvaldamine võib toimuda järk-järgult, vastavalt, kuidas need esile tuuakse ning neid on vajalik ja võimalik kõrvaldada. Väidetava pahatahtliku eksitamisega ei saanud takistada kaebajat kohtusse pöördumast ka kaebaja naaber S.R.. S.K. elas ja elab samas eluhoones, milles toimus väidetav ebaseaduslik ehitamine, mida kaebaja pidevalt nägi ja ta sai ka aru, et objekt valmis ning leidis kasutamist. Saab järeldada, et kui talle teatati, et taotletakse kasutusluba, millele taotlemisele ta oma nõusolekut ei andud, pidi kaebajale olema selgunud, et ehitist ei hakata mitte lammutama, vaid kasutataks edasi ja kavatsetakse seadustada kasutusloa andmise kaudu.

Kasutusloa andmise taotluse lisa nr 1 kohaselt pidi kaebaja keelduma nõusolekust 25.03.2009 paiku (sel ajal andsid S.R. ja P. N. oma nõusolekud). Kohtule nähtub, et saades lisaks teada kasutusloa taotlusest, oli kaebajal igal juhul võimalus kontrollida, kas ehitamine on toiminud seaduslikult, sj kas selleks anti välja ehitusluba ja taotlusest tulenevalt kasutusluba. Mingit objektiivset takistust selles osas kaebaja kohtule nimetanud ei ole. Kaebaja on kogu aeg ja pikka aega saanud aru, et ehitamise õiguspärasuses esineb põhjendatud kahtlusi, vastupidiselt poleks tal olnud põhjust teha ka S.R.ile suulisi etteheiteid.

Kui kaebaja avastas ebaseadusliku tegevuse, siis tavapärase hoolsuse korras oleks see viinud kannatanu kiirele tegutsemisele, et sellist ehitamist tõkestada ja lõpetada selle mõjud. Kohus juba nimetas, et kaebaja oleks saanud kontrollida ehitusloa olemasolu või selle puudumist koheselt, kui sai teatavaks, et juurdeehitust ehitatakse ja ehitist kasutatakse. S.R. oli esitanud taotluse kasutusloa saamiseks, kaebaja saanuks igal juhul kontrollida, kas selline menetlus algas vaatamata kaebaja nõusoleku puudumisele. Kaebaja väidetest saab järeldada, et ta teadis, et taotlusi lahendatakse haldusmenetluses vastavate tegevuste/toimingute kaudu.

Kaebaja märgib, et ta eeldas ka nüüd, et taotlust kasutusloa andmiseks asutakse menetlema, mistõttu kohus ei nõustu kaebajaga, et tal puudus aimdus või igasugune võimalus tegelikke asjaolusid kontrollida. Ehitusloa puudumist või selle olemasolu

3-14-52755

oleks kaebaja saanud kontrollida juba 2009. aasta märtsi lõpust nt ka ehitisregistri andmetega tutvudes või tehes päringud linnavalitsusele, selliseid takistusi kaebajal ei olnud. S.R. on muuhulgas märkinud, et ta andis kaebajale haldusakti koopia. Ehitisregistri andmetega seotult märgib kohus, et kaebaja ei kontrollinud ei enne ega ka peale 2009.a. märtsikuud registriandmeid, ehkki võib eeldada, et huvi korral kasutusloa vastu isik seda kontrollib. Haldusaktist muul viisil teadasaamine tähendab andmete uurimist ka nt registritest, kus haldusaktidest tulenevad kasutusload avaldatakse.

Kaebaja jättis olemasolevad õiguskaitsevõimalused välja selgitamata omal tahtel. Kuigi ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus, saab eeldada, et need on üldjuhul õiged. Selle registri mõte on abistada muuhulgas ka kaebajat, sest juhul, kui ehitisregistri andmetest nähtub isikule mingi teda puudutava haldusakti olemasolu või vastupidiselt selle puudumine, on võimalus ebaseaduslikku ehitamist takistada või keelata. Oletades, et kaebaja ise ei teadnud midagi sellisest registrist, oli kaebajal kõrval õigusteadmistega nõustaja ning on väheusutav, et jurist ei teadnud midagi sellisest registrist.

Kaebaja seda ka ei väida. Kohus järeldab siinkohal, et ehitusloa ja kasutusloa andmata jätmist sai igal juhul kontrollida selle registri kaudu. Kui selliste lubade puudumise/andmise kontrolli on keerukas teha elektrooniliselt, saab teha ka lihtkirjalikke päringuid või uurida olukorda linnavalitsuses. Neid võimalusi kaebajalt ära ei ole võetud ja kohtule jääb arusaamatuks kaebaja loogika, et ta mitte midagi varasemalt ehitamise takistamiseks ette ei võtnud ja ta ka ei kontrollinud registriandmeid või ei pöördunud vastustaja poole. Mõistlik ei ole lasta ehitis valmis ehitada ja alles siis hakata uurima, kas see on seaduslik ning aastaid pärast kasutusloa andmist asuda nõudma koheselt selle likvideerimist.

Isiku õiguste kaitse on võimalik mõistliku aja jooksul, st astudes selleks kohaseid samme. Antud juhul oli Ehitisregistris tehtud kanne hoone laiendamise kasutustööde loa kohta 01.04.2009.a. ja see kanne on senimaani kehtiv ja nähtav. Lisaks saab märkida, et vastustaja on juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et ka kodulehelt saanuks teada haldusakti andmisest. Praktiliselt ei ole kaebaja olukorras mitte midagi vahepealsel ajal muutunud ent ometi asus ta alles nüüd nõudma haldusakti vastustajalt ja uuris ka registriandmeid. Mingeid mõistlikke põhjusi kaebaja selles osas ei ole avaldanud.

Kaebajal oli võimalus kontrollida kõiki asjaolusid, seda enam, et S.R.i seletused teda ei veennud. Ka siis, kui registritele ligipääs olnuks tõepoolest raskendatud, saanuks ta küsida infot vastustajalt või kolmandatelt isikutelt. Kaebaja väited sellest, justkui oleks talle korduvalt kinnitatud, et kasutusloa võibki anda välja ilma tema nõusolekuta pidid igal juhul kaebajas tekitama põhjendatud kahtluse, et kasutusluba on välja antud, mitte aga vastupidi. Kohtu arvates esines piisavalt asjaolusid, et kaebaja pidanuks asuma koheselt oma õigusi välja selgitama ja ta sai igal juhul vahetult küsida, kas kasutusluba anti välja või mitte ning puudus mõistlik põhjus jätta see küsimata, kui juba oli juttu sellest, kas tema nõusolekuta on kasutusloa andmine lubatav.

Pöördumist linnavalitsuse poole või ehitisregistrist andmete uurimist ei saa pidada ülemääraselt keerukaks ei varasemalt ega ka nüüd, sest nagu nähtub, on kaebaja seda hiljem niikuinii teinud ja puudub selgitus, mis takistas sedasama tegemast varem. Kaebajal oli võimalus kasutada juristi abi pikemal ajavahemikul, so kuni juristi surmani (2014. aastal), vajadusel oleks kaebajal olnud võimalus kasutada ka riigi õigusabi, et ikkagi kohtusse pöördumine oleks õigel ajal tehtud. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-57-02 tehtud 1. oktoobri 2002 määruse p-s 19 märkinud, et:

„Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. /…/ Ka õiguslikult

3-14-52755

kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul./…/ Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist. Riigikohtu 29.04.09 lahendis nr 3-3-1-19-09 selgitatakse, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82- 07; 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud (HKMS § 9 lg 6).

22. Kaebaja ei ole esitanud selgitust, mis lõppeks ajendas teda haldusakti ikkagi nõudma, kui ta väidetult selle olemasolust ei olnud teadlik. Kolmas isik S.R. on avaldanud, et ta andis koopia kasutusloa korraldusest kaebajale koheselt peale kasutusloa väljaandmist. Kaebaja ei ole seda seletust ümber lükanud, samas nähtub, et kaebaja ei ole kordagi ka märkinud, et ta ei saanud küsida vahetult S.R.ilt, mismoodi lahendati kasutusloa taotlus. Isegi juhul, kui kõik muud vahendid saada teavet olid väidetult kulukad ja ei andnud tulemusi, siis naabrilt küsimine oli kõige loogilisem ja kiireim viis saada vajalikku teavet.

Kui S.R. ka andis selgitusi ehitamisest ja need olid kaebajale ebausutavad, siis ei märgi kaebaja, et kolmandad isikud oleksid keeldunud haldusakti kohta informatsioonist või selle väljastamisest. Eelnevast nähtus, et kaebaja ei ole esitanud ka neid andmeid, millest nähtuks, et kaebaja on selgelt küsinud vastustajalt kasutusloa andmise lahendust ja et vastustaja on sellise taotluse peale esitanud valeandmeid ja eitanud kasutusloa andmist. Seega nähtub, et kaebaja võis küll asuda vaidlusesse KOV-iga ja S.R.iga teemal, kas tema nõusolekuta saab asuda ehitama ja väljastada kasutusluba, kuid see ei kinnita veel, et KOV on teda hoidnud infosulus ja talle on teadvalt hoidutud haldusakte väljastamast.

S.R. kinnitab, et S.K.i väide, mille kohaselt sai ta korraldusest teada alles 13.10.2014, ei ole tõene, kuna koopia korraldusest andis kolmas isik kaebajale viimase palvel 2009. aastal vahetult pärast kasutusloa väljaandmist. Kohus siinkohal märgib, et kohus seda tagantjärele enam kontrollida ei saa, kuid nagu nähtub, on pigem usutav, et see niimoodi ka oli. Vastupidiselt oleks kaebaja asunud koheselt nõudma ehitise likvideerimist ega oleks jäänud veel midagi ootama. Lisaks on asjas tõendatud, et korraldus oli avalikult kättesaadav ja terviktekstina väljaprinditav kõigile huvilistele Haapsalu linna kodulehel (http://vana.haapsalu.ee/include/linnavalitsusekorraldus.htm) ja on seda siiani.

Ehitise laienduse kohta on antud kasutusluba, ka see on senimaani avalikult kättesaadav Ehitisregistri kodulehel (https://www.ehr.ee/). Vastustaja on samuti lisanud andmed, millest nähtub, et korraldus oli avalikustatud veebilehel www.haapsalu.ee (vastuse lisa 1). Kõik dokumendid olid kokkuvõttes iga isiku poolt kontrollitavad. Kohus juba nimetas, et Ehitisregister on kõikidele avalik, seal on kanne olemas ning ka ehitis on käesoleva ajani olemas. Sellest tulenevalt ei oleks vastustaja või kolmanda isiku valeinfo või n-ö varjamine praktiliselt võimalik olnud.

Nende asjaolude valguses ei ole usutav, et isegi peale võimalikku konsulteerimist juristiga ei teadnud kaebaja korraldusest/kasutusloast midagi või et ta ei saanud seda varem enda kätte küsida. Kaebaja oli pikal perioodil teadlik enda õiguste rikkumisest, haldusakti olemasolust pidi ta aimama ning selle kättesaamine oli muul viisil tagatud. Kohus leiab, et kaebajal oli võimalik astuda reaalseid samme asjaolude selgitamiseks, objektiivsed takistused selleks puudusid.

3-14-52755

23. Kohus leiab, et antud juhul tuleb käsitleda olukorda HKMS § 46 lg 7 alusel, kuna haldusakt jäi kätte andmata ja see nõuti aastaid hiljem välja nõudekorras. Kohus leiab, et kaebaja teadis haldusakti olemasolust ent ei astunud mõistlikke samme selle väljanõudmiseks ja seejärel ei ole ta kohtusse pöördunud omakorda mõistlikul ajal, et lugeda kaebus tähtaegseks. Kohus leiab, et kaebaja on viivitanud ebamõistlikult tühistamis kaebuse esitamisega ja kaebetähtaeg tuleb lugeda möödunuks. Selle hindamiseks, kas tühistamisnõudega on ebamõistlikult viivitatud, arvestab kohus nii möödunud aega, kui ka seda, kas kaebajal oli mõjuv põhjus kaebuse esitamisega viivitamiseks. Kui haldusakti väljanõudmiseni või kohtusse pöördumiseni kulunud ajavahemiku õigustamiseks on mõjuv põhjus, ei ole tegemist ebamõistliku viivitusega ning kaebus on tähtaegne.

24. Kohus leiab, et kaebajale pidi olema teada hiljemalt kasutusloa taotluse esitamise aja seisuga (25.03.09), mil fikseeriti kaebaja mittenõustumine kasutusloa andmiseks, et hakatakse menetlema esitatud kasutusloa taotlust ning kuna kaebaja pidas ehitamist juba ka varem õigusvastaseks, siis ei saanud kaebajale jääda märkamata, et ehitist kavatsetakse selliselt seadustada, mitte lammutada. Kuigi kaebaja ei olnud ise esitanud lammutamisnõuet, siis oli loogiline, et kasutusloa taotluse lahendamisel ka selle väljastamisest keeldumisega poleks saanud jääda olukord muutumatuks.

Ka see oleks pidanud äratama kaebaja tähelepanu, kui ehitatud objekti sai endiselt kasutada. Kaebaja ei saanud eeldada sellisel juhul nt seda, et vaidlusalused objektid oleksid jäänud alles. Seega ei saa antud olukorras kuidagi pidada usutavaks, et kaebaja ei osanud huvi tunda, mis menetlusest saab, seda enam, et objektid jäid alles ja keegi väidetult midagi ei teinud õigusvastase olukorra lõpetamiseks. Kaebaja aga oli asunud väidetult aktiivselt õigusvastast olukorda likvideerima. Isegi, kui polnud selge, kas ehitusluba tulnuks anda või mitte, mida kaebaja samuti üle ei küsinud, sai ta kontrollida, kas kasutusluba anti.

Kaasomandi jagamise küsimustes päringute tegemine ja kirjavahetus ei ole samane, mis küsida ehitus-või kasutusloa olemasolu kohta, kuid ka neid päringuid asus kaebaja tegema alles 2014.a, mitte varem. Seega ei olnud tal mingit põhjust eeldada, et keegi teostab kontrolli, millest talle teatada. Kaebaja ei märgi, et tal polnud teada, et lubade kohta annab pädevat teavet linnavalitsus, nii nagu vastustaja andis vastused nüüd hulk aastaid hiljem, kui kaebaja sinna pöördus. Nähtub, et nii kaebaja kui ka tema juristi arvates esines õigusvastase olukorra tekkimise oht, st et ka sellel põhjusel ei saanud kaebaja jätta huvi ilmutamata.

Asjaolu, et kaebaja lootis õiguspärase haldusmenetluse läbiviimist, enda kaasamist ja ära kuulamist ja tema mittenõustumisega arvestamist, kinnitab samuti, et talle ei olnud haldusmenetluse põhimõtted võõrad ja tal oli võimalik välja uurida, kas objekt omab ehitusluba ja kas tema seisukohti arvestati, sh kas kasutusluba jäeti andmata tema nõusoleku puudumisest. Nende küsimuste kontrollimisel saanuks kaebaja oma õiguste rikkumise või puudumise välja selgitada, mitte aga jätta seda tegevust määramata tulevikku. Pigem võib kaebajast aru saada, et kui nii kaebaja kui ka S.R. teostasid hoones ehitustöid ilma lubadeta ja kuni puudus otsene tüli, puudus kaebajal tegelik huvi algatada kohtuvaidlusi ja vaidlustada kasutusluba.

Nagu nähtub, otsustas kaebaja pöörduda linnavalitsuse poole alles 2014. aasta augustis toimunud sündmuste tõttu, st mil S.R. teatas, et ehitab terrassi ja kavandab pööningukorrusel ehitamist ehk teiste sõnadega sai kaebajal kannatus otsa ja märgitud asjaolud ajendasid kaebajat aktiviseerima oma tegevust, mitte aga teadmatus kasutusloa olemasolust. Kaebaja oma esindaja abiga tegi kirjalikud pöördumised alles 25.08.14 ja 28.08.14. Kohtule ei nähtu mõjuvat põhjust, miks kaebaja arvates kasutusloa menetluse eeldatavast ajast pöördus vastustaja poole sedavõrd suure hilinemisega ja tegi seda alles augustikuus 2014.a.

Kuigi kaebaja nimetab, et kui ta tähtaegset vastust (eeldatult 25.09.14) ei saanud, siis ta pöördus esindajaga linnavalitsusse 02.10.14 ja kasutusloast teadasaamine venis, ei ole see enam asjakohane, sest selle tulemusel kaebaja kaebuse esitamine ei hilinenud. Mistahes põhjusel

3-14-52755

kaebaja ka ehitamist õigusvastaseks pidas või ei pidanud, pidi ta oma õiguste rikkumise ulatuses selguse looma juba siis, kui ta õigusvastast tegevust märkas. Kaebaja juhtum ei ole seotud selliste asjaoludega, mil isik mingil põhjusel üldse ei teadnud õiguste rikkumisest ja haldusakti andmisest, nt viibis välismaal. Kaebaja juhtum on seotud asjaoludega, mil ta teadis õiguste rikkumisest ja pidi selle kõrvaldamiseks astuma koheseid samme. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et kaebaja ei astunud mõistliku aja jooksul samme selleks, et teatavaks tegemata haldusakt mõistliku aja jooksul välja nõuda ja seda vaidlustada kohtus.

Antud juhul pöördus S.K. Haapsalu Linnavalitsuse poole Korralduse saamiseks 02. oktoobril 2014, so rohkem kui 5 aastat pärast seda, kui tal oli piisavalt informatsiooni, et teda puudutav haldusakt võib olla välja antud. Et kaebaja on asunud tagantjärgi väitma haldusaktist mitteteadmist võib olla tingitud põhjusest, et ta on samal ajal soovinud ruumide kasutuskorra seadmiseks kokkuleppeid ja kui see ei ole kulgenud temale meelepärasel viisil, siis on ta asunud olukorda vaid survestama ning nõuab kasutusloa tühistamist. Kohtule nähtub, et kaebaja on loonud tahtlikult olukorra, mil on fikseeritud haldusakti nr 206 kättesaamine alles 13.10.14 ja kasutusloa kättesaamine 02.10.14.

Kaebuse esitamise tähtaja regulatsioon aga ei ole loodud selleks, et tunnustada kunstlikult loodud olukordi ja tekitada tähtaja küsimuses meelevaldsust ja luua piiramatu tähtajaga kaebeõigus. Seega nõustub kohus vastustaja ja kolmanda isikuga, et kaebaja teadis enda õiguste rikkumisest ja talus olukorda temale endale teadaolevatel eesmärkidel ja põhjustel enam kui 5 a. Kuna kaebajale oli teada, et kasutusloa taotlus esitati, ta sellega ei nõustunud ja kokkuleppeid ei saavutatud, siis ei saanud ta veel seetõttu eeldada, et taotluse osas menetlust ei algatata.

Kui ehitist ei asutud likvideerima ning seda kasutati edasi, ei olnud mõistlikku põhjust järeldada, et taotlus jäigi rahuldamata. Isegi kui kaebaja eeldas, et haldusakti ei antud, ei saanud ta jääda tegevusetuks, kui oli näha et olukord ei muutunud. Kasutusloa andmata jätmine ei oleks seejuures taastanud kaebaja väidetult rikutud õigusi. Kaebajal ei ole esitada mõjuvaid põhjusi kaebuse tähtaja ennistamiseks, sest ei esine olulisi ja kestvaid takistusi kaebeõiguse kasutamiseks. Kuigi kaebaja nimetas, et juristi sõnul ei saaks haldusorgan anda tema õigusi rikkuvaid haldusakte, ei saanud sellisele teadmisele tuginedes jätta kontrollimata, kas õigusi rikutakse.

Kaebajal oli võimalus ehitustegevust jälgida algusest peale, ta nägi ka ehitise kasutamisele asumist, teadis kasutusloa taotluse esitamisest, seega tuli tal viivituseta välja nõuda ehitustegevuse aluseks olevad haldusaktid. Kuivõrd seni kehtinud EhS § 33 lg 6 sätestas läbivalt, et loa väljastamise tuleks otsustada 20 päeva jooksul viimase dokumendi esitamise päevast arvates, siis oli kaebajal võimalik prognoosida, millal peaks haldusmenetlus läbi viidud olema. Kuigi Riigikohus on märkinud, et kui haldusakt rikub kaebaja õigusi, on asjaosalisele saatmata, siis tuleb kohtusse pöördumise tähtaja arvutamiseks kindlaks määrata päev, mil isik sai teada või pidi teada saama sellest korraldusest, on seda kaebajalt saadud andmete alusel raske kindlaks teha.

Kohtule nähtub, et kui kaebaja oleks arvestanud tavapärase haldusmenetluse kulgemiseks eelmärgitud vajaminevat aega, oleks ta saanud vähemalt 2009.a. aprillikuu teisel poolel teada, et kasutusluba anti välja. Kaebaja saanuks seejärel haldusakti välja nõuda ja seejärel selle kohtus vajadusel vaidlustada. Kaebajal oli igati võimalik esitada seejärel kaebus kohtusse mõistliku aja möödudes, mitte jätta seda 2014.aastasse. Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud, ent antud juhul on kaebaja viivitanud ebamõistlikult tühistamiskaebuse esitamisega, seega on kaebetähtaeg möödunud.

25. Kuigi kaebaja on palunud ka kaebetähtaja ennistamist, ei ole kaebaja esile toonud mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ennistamiseks, puudub tähtaja ennistamiseks alus. Kohus nõustub menetlusosalistega, et kaebaja esitatud tähtaja ennistamise taotlus ei ole põhjendatud.

3-14-52755

Kaebaja on hulk aastaid hiljem asunud taotlema järelvalvemenetluse läbiviimist ja haldusaktide väljastamist, kuigi selleks oli võimalusi varem, sj uurida ehitisregistri andmeid ja tehes nõudeid vastustajale. Järelevalvemenetluse taotlemisel kaebetähtaeg ei pikene, ent antud juhul ei taotlenud kaebaja ka sündmuste toimumise ajal järelvalvemenetluse algatamist, mille tulemusi oodata. Puuduvad mõjuvad põhjused, mis selgitaksid kasutusloa sedavõrd hilist väljanõudmist ja seda ei põhjenda väited, et kaebaja usaldas, et haldusorgan kasutusluba ei väljasta või et teda on hoitud infosulus.

Olukorras, mil ehitamine oli toimunud ning seda ei lammutatud, oli mõistlik eeldada, et kasutusluba siiski anti. Kaebusest ja selle täiendusest võib välja lugeda, et kaebetähtaja mittejärgimise tingis kaebaja väitel see, et talle haldusakti ei väljastatud. Varasemalt uuritud kokkuvõtteks nähtub kohtule, et kaebaja ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid tal pärast ehitise valmimist ja kasutusele võtmist haldusakti väljanõudmist nii, et kaebuse oleks kohtule saanud esitada tunduvalt varem. Vaidlust ei jäänud selles, et vastustaja ise haldusakti kaebajale ei esitanud.

Haldusakti teatavaks tegemata jätmine iseenesest ei ole aga kaebetähtaja ennistamise aluseks. Nagu kohus selgitas eelnevalt, ei saanud ehitustegevuse korral ja selle kasutamisel enam ootama jääda, vaid haldusakt tuli välja nõuda. Kohus eelnevalt leidis, et kaebaja ei astunud mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et temale haldusakt teatavaks tehtaks, kuigi selline võimalus oli igati olemas. Kaebaja ei saagi väita, et talle ei antud haldusakti ajal, kui selle andmist sai eeldada. Asjaolu et aastal 2014 oli arusaamatusi otsuse väljastamisel, ei puuduta varasemat perioodi.

Haldusakti kättesaamiseks ei olek pidanud kaebaja tegema ülemääraseid pingutusi ja väidetav infosulus hoidmine osutus valeks. Riigikohus on 08.10.2002 haldusasjas nr 3-3-1-56-02 tehtutud määruses (p-s 9) märkinud, et „isik peab tema õigusi riivavast haldusaktist teada saades astuma mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kui sellised isikud saaksid nõuda akti tühistamist piiramata tähtaja jooksul, kahjustaks see õiguskindluse põhimõtet.“ Käesolevas haldusasjas oleks õiguskindluse põhimõttega vastuolus, kui kaebaja saaks nõuda Haapsalu Linnavalitsuse 01.04.2009 korralduse tühistamist ja seda olukorras, kus juurdeehitus, millele kõnesoleva korraldusega kasutusluba anti, valmis 2009. aastal (kaebaja väidetel 2008. a).

Riigikohus on määruses nr 3-3-1-57-02 p 20 märkinud, et kolmas isik ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke tagajärgi seoses kaebaja kogenematusega. Kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud. Käesolevalt on kaebaja pöördunud kohtusse pikki aastaid peale kasutusloa andmist ja nagu nähtus, ei esinenud ühtegi mõjuvat põhjust ning kestvat takistavat asjaolu, mis võiks selgitada, et ta ei saanud kaebust esitada varem. Kaebaja isegi ei selgita, missugused asjaolud muutusid võrreldes varasema ajaga, et just äsja taipas ta haldusakti vastustajalt välja küsida, enne aga ei saanud seda kuidagi teha.

Kaebaja ei saanud loota, et ta piiramatul ajavahemikul pöördub kohtusse. Kolmandate isikute huvi kaalub üles kaebaja huvid kaebetähtaja ennistamiseks. Kuna HKMS § 46 lg 7 kohaselt tuleb lugeda kaebetähtaeg möödunuks, siis tuleb tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata.

26. Kuna kaebus on hilinenud ja kohus kaebetähtaega ei ennista, siis kuulub asja menetlus HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetamisele.

27. HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv muu hulgas menetluse lõpetamisel, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kaebaja on tasunud 15 euro suuruse riigilõivu (kahes osas). Riigilõivu tagastamiseks tuleb kaebajal kohtule pärast käesoleva määruse jõustumist esitada riigilõivuseaduse §-de 12 ja 13 nõuetele vastav taotlus, kuhu muuhulgas tuleb märkida, millisele kontole riigilõiv tagasi tuleb kanda ja kontonumber.

28. HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbivaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui HKMS §-s 108 ei ole teisiti sätestatud. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi

3-14-52755

nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid kandma, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kolmandad isikud esitasid 06.01.2015 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ning menetluskulude nimekirja. Taotluse kohaselt on kolmandatele isikutele tekkinud Advokaadibüroo Tark Grunte Sutikene AS-ga sõlmitud õigusabilepingu alusel lepingulise esindaja kulu summas 1205,10 eurot. Kolmandad isikud on õigusabikulude eest tasunud (tl 107). HKMS § 108 lg-st 4 lähtudes ning HKMS § 108 lg-t 8 silmas pidades peab käesoleval juhul menetluskulud kandma kaebaja. Kaebuse esitamisel pidi kaebaja ette nägema, et menetluse lõpetamisel tuleb tal hüvitada vastaspoolel olevate kolmandate isikute menetluskulud. Kolmandate isikute õiguste kaitseks oli advokaadist esindaja palkamine põhjendatud ja vajalik. Kohtu arvates ei saa asja sisu ja mahtu silmas pidades asuda seisukohale, et menetluskulude taotlus ei ole põhjendatud. Kolmandad isikud on menetluskulud kandnud ja kantud kulusid ei saa pidada ebamõistlikeks ega ülemääraselt suureks. Kolmandate isikute huvides esitatud menetluskulude nimekiri on esitatud ja selles on nimetatud kohtu arvates vajalikud tööd. Kolmandate isikute esindaja on vastanud kaebaja poolt esitatud seisukohtadele ning kui kaebaja on neid muutnud, siis on see tinginud täiendavate positsioonide esitamise vajaduse. Ka töötundide arv 7 tundi ja 30 minutit vastab vajaliku töö mahule ning siin ei ole midagi ülemäärast. Kuigi teenust on osutanud kaks lepingulist esindajat, on arve esitatud ühe advokaadi (E.Mägi) tehtud töö eest ja kaebajalt ei ole nõutud kahe lepingulise esindaja kulusid. Õigusabikulud on kandnud L.E. maksekorraldusega nr 406 SEB panka. Seega tuleb taotlus rahuldada ning mõista kaebajalt L.E. kasuks välja 1205,10 eurot.

Karin Kalmiste kohtunik