3-15-1623/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

13. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1623

Haldusasi

OÜ VVÜ Areng kaebus Maksu- ja Tolliameti 25. mai 2015

maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ VVÜ Areng

Esindaja: v.adv Allar Jõks, v.adv. Tanel Molok

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Marika Salmistu

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ VVÜ Areng kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 14. detsembril 2015.

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ VVÜ Areng kajastas oma 2013. aasta veebruari-, märtsi- ja aprillikuu käibedeklaratsioonidel

kokku 33 910,08 euro sisendkäibemaksu üheteistkümne OÜ Isocom arvete alusel. Kõnealuste

arvete esemeks oli suhkru müük.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 25. mail 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47, millega suurendas

OÜ VVÜ Areng käibemaksukohustust 2013. aasta veebruari-, märtsi- ja aprillikuu eest kokku 33

910,08 euro võrra. Maksuotsuses leiti, et OÜ VVÜ Areng ei soetanud suhkrut OÜ-lt Isocom, vaid

tundmatult kolmandalt isikult ning oli seejuures teadlik, et OÜ Isocom ei olnud suhkru tegelik

müüja. Seda seisukohta põhjendatakse maksuotsuses (tl. 7) ning selles viidatud 9. aprilli 2015

kontrollaktis (tl. 13) kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega:

OÜ VVÜ Areng ei kontrollinud lepingu sõlmimisel Roman Safonovi õigust OÜ-d Isocom

esindada.

OÜ VVÜ Areng ja OÜ Isocom ei pidanud sõlmitud lepingust kinni: kirjalikke tellimuskinnitusi

enamikul juhtudest ei vormistatud ega fikseeritud kokkuleppeid kauba kvaliteedi osas; OÜ

Isocom ei nõudnud OÜ-lt VVÜ Areng lepingus lubatud tagatisraha, kuigi viimase

põhitegevusalaks ei olnud toiduainete müük ning tasumine toimus pärast kauba

kättesaamist; kaebaja ei nõudnud OÜ-lt Isocom ebakvaliteetseks osutunud kauba ümber

vahetamist, nagu lepingus kokku lepitud;

Roman Safonov ja Valter Koltšin pidid teineteist juba varem tundma, sest üksteist

mittetundvad isikud sellisel viisil lepinguid ei vormista ega tehinguid ei teosta.

OÜ VVÜ Areng ei omanud ladu ega korraldanud suhkru transporti, tema käest käisid läbi

üksnes arved ja CMR-d, mis tähendab, et ta usaldas hankijat nii palju, et ei kontrollinud kauba

kvaliteetigi.

OÜ VVÜ Areng ja OÜ Isocom vahel tehtud tehingute kohta koostatud dokumendid on

vastuolulised ja puudulikult täidetud, nii on samade tehingute kohta koostatud erineva sisuga

CMR-e ning tehingutega seoses on ilmnenud võltsitud kvaliteedisertifikaadid;

OÜ-l Isocom, samuti isikutel, kellelt viimane väidetavalt OÜ-le VVÜ Areng edasi müüdud

suhkru soetas, puudusid reaalse majandustegevuse tunnused;

Roman Safonov, olles varem kinnitanud tehingute toimumist, selgitas maksuhaldurile hiljem,

et pole suhkrut ei ostnud ega müünud.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ VVÜ Areng esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 25.

mai 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et oli piisavalt

hoolas OÜ-ga Isocom tehinguid tehes ning talle ei ilmnenud ega pidanud ilmnema asjaolusid, mis

oleksid seadnud kahtluse alla selle, et OÜ Isocom ei ole suhkru tegelik müüja. Esmalt selgitab

kaebaja, et teda esindas tehingutes Valter Koltšin, kes varem töötas pikka aega AS-is OG Elektra

muuhulgas suhkru ostmisega, mistõttu olid erinevatel suhkru pakkujatel tema kontaktid ning

need võtsid temaga ühendust ja pakkusid suhkrut müüa. Kaebaja selgitab, et V. Koltšin kontrollis

tehingupartnerite tausta ning kuna kauba eest maksti alles pärast selle nõuetekohast

toimetamist kaebaja kliendile, ei kandnud kaebaja mingit riski. Seetõttu peab kaebaja

asjakohatuks maksuhalduri etteheiteid selle kohta, et kaebaja ei tundnud huvi kauba kvaliteedi

vastu.

4. Kaebaja on seisukohal, et tegutses äris tavapärase hoolsusega, arvestades, et samasuguseid

tehinguid oli V. Koltšin varem samal moel teinud töötades AS-is OG Elektra. Kaebaja rõhutab, et

ei rikkunud tehinguid tehes mitte ühtegi kohustuslikku nõuet, mis kehtib suhkru ostu-müügi

vormistamisel. Seda kinnitavad kaebaja väitel ka teiste suhkru müügiga tegelenud ettevõtted (AS

OG Elektra ja OÜ Nexen Trade). Asjakohatuks peab kaebaja etteheidet, et ta ei kontrollinud ostja

registreerimist Veterinaar- ja Toiduametis. Kaebaja väitel ei kuulu suhkru käitlemine

teavituskohustusega tegevuste hulka ning lisaks ei ole sel moel registreeritud ka Eestis väga

suured ja tuntud suhkrukäitlejad nagu AS Antomin, OÜ Antomin Trading ning OÜ Montemar.

Kaebaja peab asjakohatuks vastustaja viiteid sellele, et suhkrukäitlejad AS Haljas ja OÜ Kanpol on

registreeritud, kuna nende tegevuse ampluaa on palju laiem kui ainult suhkru käitlemine ning

seetõttu on nad toidukäitlejatena registreeritud ilmselt mingil muul põhjusel, mitte suhkru

käitlemisest tingituna.

5. Kaebaja leiab, et ei pidanud Roman Safonovi esindusvolitusi täiendavalt kontrollima ja viitab

selles osas Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-49-03 ja 3-3-1-27-14. Kaebaja märgib veel, et

R. Safonov on isegi maksuhaldurile selgitanud, et tegutses OÜ Isocom nimel juba enne juhatuse

liikmeks saamist ning ka OÜ Orosilver esindaja Ain Antonsi ning OÜ Kaubaekspress seletused

kinnitavad, et Roman Safonov OÜ-s Isocom suhkrutehingutega tegeles. Nende valguses on

kaebaja hinnangul ebausutavad Roman Safonovi enda hilisemad selgitused, et OÜ Isocom

suhkrut ei müünud ei ole.

6. Kaebaja selgitab, et kirjalike hinnapakkumiste ja tellimuste vormistamine, kauba saatelehtede

koostamine ega kauba eelnev kontrollimine ei olnud vajalik, kuna kauba kvaliteedi kontrollis üle

lõppklient ning kaebaja ei tasunud OÜ-le Isocom enne, kui tema klient oli kauba vastavust

kinnitanud. Mis puudutab ebakvaliteetse kauba ümber vahetamist, siis selles osas selgitab

kaebaja, et konkreetsel juhtumil jõudsid pooled kokkuleppele, et OÜ Isocom maksis tellimuse

täitmata jätmise eest leppetrahvi (mille kohta tehti 400 euro ulatuses kreeditarve) ega pidanud

seetõttu kaupa ümber vahetama.

7. Seoses maksuhalduri poolt välja toodud vastuoludega kauba veodokumentides ja

kvaliteedisertifikaatidel, selgitab kaebaja esiteks, et kuna riigisiseste vedude puhul CMR'i

koostamine üldse vajalik ei ole, ei pööranud ta sellistele dokumentidele mingit tähelepanu,

samuti ei pidanud kaebaja kontrollima, milliste sõidukitega kaupa tegelikult veeti.

Kvaliteedisertifikaadi osas selgitab kaebaja, et OÜ Isocom saatis sertifikaadi näidisena sama

tootja poolt toodetud suhkru kvaliteedi osas, kusjuures see sertifikaat ei olnud väljastatud

konkreetselt sellele koormale, vaid pidi üksnes näitama, kes on kauba tootnud ja millistele

näitajatele vastab tarnitud suhkur.

8. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et ükski asjaolu ei viita sellele, et ta oleks pidanud kahtlema selles,

et tehingu teiseks pooleks on käibemaksukohustuslasest äriühing OÜ Isocom. Samuti ei esine

mitte ühtegi viidet sellele, et kaebaja oleks teadlikult osalenud maksupettuses. Kaebaja toob ka

välja, et arvestades, et OÜ VVÜ Areng näol oli tegemist Valter Koltšini isale kuuluva pikka aega

tegutsenud äriühinguga, ei ole mõistlik väita, et Valter Koltšin valis maksupettuse

toimepanemiseks just selle äriühingu, riskides sellega perekondlikke suhete rikkumisega.

9. Viimaks selgitab kaebaja, et tema jaoks oli tegemist kasumlike tehingutega. Kaebaja toob välja,

et 62-päevase perioodi jooksul suutus ta teenida ilma selleks märkimisväärselt vaeva nägemata,

omalt poolt riskimata ega kulutusi tegemata 4532,40 eurot, mida ei saa pidada väga väikeseks

kasumlikkuseks, nagu vastustaja leidnud on.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Maksu- ja Tolliamet peab OÜ VVÜ Areng kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega heauskse käitumise kohta. Esiteks

toob vastustaja välja, et Valter Koltšin oli endise AS OG Elektra töötajana kindlasti kursis suhkru

eriliste kvaliteedinõuetega, mistõttu pidanuks ta tundma huvi ka soetatud ja müüdud suhkru

kvaliteeti kinnitavate dokumentide vastu. Samuti ei ole vastustaja hinnangul usutav Valter

Koltšini seletus, et kontrollis OÜ Isocom tausta Krediidiinfost ja Inforegistrist, sest sel juhul oleks

ta ka märganud, et OÜ Isocom juhatuse liige ei ole tehingute tegemise ajal Roman Safonov vaid

Jelena Bobrihhina. Mis puudutab kaebaja väidet, et kuivõrd ta müüs kauba kohe edasi, polnud

tal vaja selle kvaliteeti kontrollida, siis viitab vastustaja OÜ Nexen Trade selgitusele, mille kohaselt

viimane sarnastes olukordades siiski kauba kvaliteeti kontrollib.

11. Vastustaja selgitab ka, et toidukaupade hulgimüügiettevõtted, sh ladustamise ja üksnes

vahendamisega tegelevad ettevõtted on kõik käsitletavad toidukäitlejatena ning peavad teatama

järelevalveasutusele ettevõttest, kus toitu käideldakse. Vastustaja hinnangul tulenes suhkru

müügiga tegeleva ettevõtte teavitamiskohustus kontrolliperioodil kehtinud toiduseaduse § 7

lõikest 1 ning asjaolu, et kaebaja ei kontrollinud seda, kas OÜ Isocom on Veterinaar- ja

Toiduameti veebilehel asuvas andmekogus registreeritud või mitte, on käsitatav kaebaja

hoolsuskohustuse rikkumisena.

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ja OÜ Isocom vahel sõlmitud lepingu punktidest 2.4 ja

2.7 tulenes vajadus vormistada kirjalikud tellimuskinnitused, kuna vastasel juhul oleks võimatu

tuvastada tellimuse kinnituses fikseeritud hinda, kui tellimus osaliselt või täielikult tühistatakse.

Samuti leiab vastustaja, et tavapäraselt kontrollivad kauba kvaliteeti kõik suhkruostjad.

Vastustaja ei pea usutavaks kaebaja väidet OÜ-lt Isocom leppetrahvi nõudmise kohta, kuna

sellekohase väite esitas kaebaja esmakordselt alles kohtumenetluses. Vastustaja toob ka välja, et

lepingu kohaselt kohustusid pooled koostama saatelehed, ent neid ei koostatud, küll aga liikusid

arvetega koos CMR'id, mida siseriiklikul kaubaveol üldse pole vaja koostada. Vastustaja leiab

veel, et kui kaebaja väitel ei oma CMR-d mingit tähendust, siis tekib küsimus, miks kaebaja nad

üldse vastu võttis ja nendel osaliselt viidatud andmeid aktsepteeris. Samamoodi on vastustaja

väitel ka kvaliteedisertifikaatidega. Vastustaja hinnangul tekib küsimus, kuidas sai kaebaja olla

veendunud, et temale müüdud suhkur vastab samadele kvaliteedinõuetele. Sellele on vastustaja

hinnangul vaid üks vastus – nimelt kaebaja teadis, et ta ei soeta suhkrut OÜ-lt Isocom.

13. Vastustaja jääb seisukohale, et tehingute kasumlikkus oli väga madal. Siinkohal toob

vastustaja välja, et seda kinnitavad menetluse käigus OÜ Nexen Trade esitatud dokumendid, kelle

jaoks samas tehinguahelas oli kasumlikkus märksa suurem.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leian, et OÜ VVÜ Areng kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kuigi

üksikute maksuotsuses esitatud põhjenduste osas ei saa maksuhalduriga täielikult nõustuda, on

tuvastatud asjaolude kogumi pinnalt tehtud siiski õige lõppjäreldus, et OÜ VVÜ Areng teadis või

vähemalt pidi teadma, et talle vaidlusaluse suhkru tegelikuks müüjaks ei olnud OÜ Isocom. Sellest

tulenevalt on maksuhaldur õigesti leidnud, et kaebajal ei olnud õigust OÜ Isocom arvete alusel

sisendkäibemaksu arvestada.

15. Käibemaksuseaduse § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus käibelt

arvestatud käibemaksu vähendada teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või

teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu (st. sisendkäibemaksu) võrra. Sisendkäibemaksu

maha

arvamise

õigus

eeldab

niisiis,

et

kaup

või

teenus

on

soetatud

teiselt

käibemaksukohustuslaselt.

Kui

hiljem

selgub,

et

käibemaksuarvestuses

näidatud

käibemaksukohustuslane ei ole tegelik müüja ja tegelik müüja ei ole teada, võib teine isik

eelnimetatud käibemaksukohustuslase nimel esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha

arvata juhul, kui see teine isik põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik

müüja. Põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et isik ei teadnud ega pidanudki teadma,

et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja, ning teiseks seda, et olukorras, kus isik käitus

äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et

tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt

täitnud ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene

juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses.

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel ei pea maksuhaldur tõendama, et

kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu võib seda

otseselt tõendavate asjaolude (nt. selle, et arve esitajale tasutud rahasummad jõudsid tagasi arve

saajani) tuvastamine olla praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui maksuhaldur põhjendab oma

kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on maksupettuses osalenud, et tema

maksuarvestuse

aluseks

olevatel

raamatupidamisdokumentidel

kajastatud

tehinguid

tegelikkuses toimunud ei ole ning ta oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel

tõendada tehingute tegelik toimumine, et maksuhalduri põhjendatud kahtlused hajutada.

Eeltoodud käsitlus põhineb vajadusel vältida käibemaksupettustest tulenevat riigi maksutulude

kahjustamist. Kui lähtuda üksnes formaalselt nõuetekohaste dokumentide olemasolust, ei

takistaks

miski

seda,

et

mingisuguses

reaalses

tehinguahelas

kasutatakse

käibemaksukohustuslasena registreeritud, ent tegeliku majandustegevuseta ning varatuid isikuid

fiktiivsete vahelülidena, kelle kanda jääb tegelik käibemaksukoormus, ent kellelt see

riigieelarvesse iialgi ei laeku. Selle vältimiseks lasub ostuarve alusel sisendkäibemaksu arvestaval

ostjal kohustus tuvastada müüja isikusamasus. Ostja ei vabane sellest vastutusest muuhulgas

põhjendusega, et tehingust tuleneva majanduslike riskide jaotuse mõttes ei olnud tema jaoks

müüja isiku kontrollimine oluline.

16. Olukorras, kus esemelises mõttes on tehing toimunud, see tähendab kaup või teenus saadud,

ei ole selle kohta, et ostja teadis, et müüjaks pole arvel näidatud isik, enamasti võimalik otseseid

tõendeid leida. Tõsikindlalt saaks sellist teadmist väita vaid juhul, kui oleks võimalik üheselt

tuvastada, et ostja teadis, kes on tegelik müüja. Kuna sisendkäibemaksu maha arvamine on

keelatud nii ostja poolse teadmise kui teadma pidamise puhul, siis ei ole neid kahte tegelikult

vaja eristada. See tähendab, et juhul kui maksuotsuse tegemise aluseks on olnud asjaolu, et ostja

teadis, et arve esitaja pole tegelik müüja, siis on maksuotsus õiguspärane ka juhul, kui menetluse

käigus kogutud tõendid on veenvad selles, et ostja vähemalt pidi seda teadma.

17. Kaebaja leiab esiteks ekslikult, nagu taanduks käesolev vaidlus eeskätt küsimusele, kas

kaebaja on osalenud maksupettuses. Vaidlusaluses maksuotsuses ega kontrollaktis ei ole

maksuhaldur tegelikult väitnud ega avaldanud kahtlust, et kaebaja on osalenud maksupettuses.

Siinkohal tuleb märkida, et maksupettuses osalemise mõistet tuleb üldjuhul tõlgendada laialt –

maksupettuses osalejaks pole üksnes maksupettuse organiseerija või sellest pettusest kasu saaja,

vaid ka iga isik, kes teadlikult kajastab oma maksuarvestuses majanduslikule sisule mitte

vastavaid tehinguid ja saab aru, et aitab seeläbi kaasa maksupettuse tagajärje saabumisele, isegi

kui ta ise sellest tagajärjest mingit lubamatut kasu ei saa. Maksupettuses osalemine saab olla vaid

tahtlik, ettevaatamatusest osalemine ei ole võimalik.

18. Kontrollakti punkti 1.2.2.10 punktis d on küll märgitud, et VVÜ Areng OÜ-d kasutati teadlikult

vahelülina maksupettuses suhkrutehingutes, et ei oleks võimalik tuvastada suhkru tegelikku

päritolu ega tehingutega seotud tegelikke asjaolusid, ent seejuures ei selgu, mida peetakse silmas

sõna "kasutati" all. Seda seisukohta võib mõista ka nii, et tehingute ahelas maksupettuse toime

pannud isikud kasutasid ära kaebaja kergemeelsust, jättes talle mulje, nagu osaleks ta tegelikult

tehingute ahelas. Seega taandub antud juhul vaidlus pigem sellele, kas kaebaja oli piisavalt hoolas

müüja isikusamasuse tuvastamisel ning kas hoolsama käitumise korral oleks talle pidanud

ilmnema, et OÜ Isocom ei ole suhkru tegelik müüja. Maksuotsuses viidatud kontrollaktis

märgitakse küll sõnaselgelt, et kaebaja teadis, et OÜ Isocom ei ole tegelik kauba müüja, ent selle

seisukoha kohta esitatud põhjenduste (kontrollakti p. 1.2.2.10) valguses tuleb tegelikult

kontrollida seda, kas kaebaja pidi seda teadma. Järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et

tegemist pole tegeliku müüjaga, saab teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta,

mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või kui maksukohustuslane saanuks

sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (vt. Riigikohtu otsus

kohtuasjas 3-3-1-18-10).

19. Nõustun maksuhalduri seisukohaga, et kaebaja ei olnud tehingupartneri isikusamasuse

tuvastamisel piisavalt hoolas. Kui tehingupartneriks on juriidiline isik, tuleb partneri

isikusamasuse tuvastamiseks tuvastada ka see, et juriidilise isiku nimel tegutseval inimesel on

esindusõigus. Vastasel juhul ei ole konkreetse inimese tegevust alust omistada sellele juriidilisele

isikule. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja ning OÜ Isocom vahelise lepingu (tl. 30)

sõlmimise ajal ei olnud sellele lepingule OÜ Isocom poolt alla kirjutanud Roman Safonov OÜ

Isocom seaduslik esindaja. Ka lepingusse on märgitud, et ta tegutses volikirja alusel. Vaidlust pole

ka selles, et kaebaja Roman Safonovi esindusõigust, s.t volituse olemasolu, ei kontrollinud. Seega

jättis kaebaja lepingu sõlmimisel tehingupartneri isikusamasuse tuvastamata. Nõustuda ei saa

kaebaja väitega, et juriidilisest isikust tehingupartneri nimel tegutseva isiku esindusõiguse

tuvastamine polegi oluline. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-27-14 ei ole

asjakohane. Nimetatud kohtuasjas tehtud lahendis käsitletud asjaolud olid teised – nimelt polnud

seal vaidlust selles, et tehingupartneri nimel tegutsenud isik oli tehingupartneri seaduslik

esindaja. Selles olukorras leidis Riigikohus, et isegi kui ostja oleks müüja nimel tehingu teinud

isiku esindusõigust kontrollinud, ei oleks see midagi muutnud, sest kontrollimise tulemusena

oleks ostja tuvastanud, et tegemist on müüja esindajaga. Käesoleval juhul see nii ei ole. Seda, kas

Roman Safonovil oli lepingu sõlmimise ajal OÜ Isocom esindamiseks mingisugune volitus või

mitte,

ei

ole

senini

teada.

Ainuüksi

see,

et

OÜ

Isocom

oli

registreeritud

käibemaksukohustuslasena ning Roman Safonov väitis end olevat selle esindaja, samuti see, et

ta hiljem selle äriühingu juhatuse liikmena äriregistrisse kanti, ei saanud kaebajas lepingu

sõlmimise ajal tekitada mistahes põhjendatud veendumust, et tegemist on OÜ Isocom esindajaga

ehk teisisõnu, et kaebajaga lepingu sõlminud isikuks oli OÜ Isocom. Möönan, et ostjalt ei saa

nõuda müüja nimel tegutseva isiku esindusõiguse kontrollimist juhtudel, kui sellist esindusõigust

saab mõistlikult eeldada. Antud juhul aga ei esinenud ühtki sellist asjaolu, mis sellist eeldust

õigustanud oleks. Seega, erinevalt eelnimetatud Riigikohtu otsuses käsitletud juhtumist, ei saa

käesoleva asja puhul väita, et kui kaebaja oleks lepingu sõlmimisel Roman Safonovi volitusi

nõuetekohaselt kontrollinud, oleks ta igal juhul tuvastanud esindusõiguse olemasolu ja tehingud

oleksid ikka samamoodi tehtud. Vastupidi, mõistlikult käituva ettevõtjana oleks kaebaja sel juhul

suure tõenäosusega jätnud need tehingud sellisel kujul tegemata, sest kuigi neist tehinguist

terendas võimalus teenida sisuliselt mitte midagi tehes kasumit, oleks kaebaja aimanud, et selline

kasumlikkus on välistatud, kui hiljem ilmneb, et kauba müüjaks pole lepingu sõlminud ja arvel

nimetatud isik ning kaebajal tehingute kohta esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha

arvamise õigust ei teki.

20. Järeldust, et kaebaja pidi teadma, et kauba müüjaks ei ole OÜ Isocom, õigustavad ka ebakõlad

tehingu kohta vormistatud dokumentide ja tegelike asjaolude vahel. Iseenesest ei saa ette heita

üldsõnalise lepingu sõlmimist ega seda, et kauba tellimusi ega kauba üleandmist kirjalikult ei

fikseeritud. Sellise üldsõnalise raamlepingu sõlmimine pole iseenesest lubamatu ning kuivõrd

suhkru müügilepingule ei ole seaduses ettenähtud kindlat vorminõuet, võinuks selline leping ka

üldse sõlmimata jääda. Samamoodi pole eraldivõetuna lubamatu tellimuste esitamine suuliselt.

Samas viitab kirjaliku lepingu sõlmimine poolte vajadusele omavahelised suhted kindlaks

määrata. Kui aga sellise kirjaliku lepingu sõlmimise järgselt toimub kogu edasine asjaajamine

sisuliselt vaid suuliste kokkulepete alusel, kusjuures lepingu esemeks olev kaup ei sattu hetkekski

kaebaja kontrolli alla, on õigustatud järeldus, et tegelikult polnud lepingu sisu poolte jaoks oluline

ning isikutevahelised tegelikud suhted, mille esemeks oli OÜ Isocom arvetel kajastatud suhkru

ost-müük, olid reguleeritud mingil muul viisil. Seda, kuidas need tegelikult reguleeritud oli või

millel põhines kaebaja usaldus selle vastu, et tema klientidele tarnitakse kvaliteetne suhkur õigel

ajal, ei ole olnud võimalik kindlaks teha. Küll aga õigustab see järeldust, et 31. jaanuaril 2013

sõlmitud kirjalik leping ei olnud ette nähtud poolte vahelisi suhteid reguleerima. See omakorda

õigustab järeldust, et kaebaja jaoks ei olnud oluline ka see, kellega see leping sõlmitud on ehk

kes on tehingupartneriks.

21. Eelnevat seisukohta kinnitab veelgi enam see, et väidetav tehingupartner esitas kaebajale

koos arvetega CMR'id, mille sisu mitmel juhul tegelikult toimunud asjaolusid õigesti ei

kajastanud, ent kaebaja ei pööranud neile dokumentidele mistahes tähelepanu. Samuti ei ole

vaidlust selles, et kaebajale suhkrut müünud isik ei esitanud suhkru päritolu ega kvaliteedi kohta

ühtki tõsiseltvõetavat tõendit. OÜ Isocom nimel saadetud e-kirjale lisatud kvaliteedisertifikaadid

ei puudutanud OÜ Isocom arvete alusel müüdud suhkrut. Kaebaja seletus, et kõnealune

sertifikaat oli esitatud vaid näitena kauba kvaliteedi kohta, ei ole usutav. Mingit selget kokkulepet

kauba kvaliteedi osas poolte vahel fikseeritud ei olnud, samuti jääb mõistetamatuks, mis

asjaoludel võis kaebaja usaldada, et suhkur tegelikult sellistele parameetritele vastab. Kaebaja ei

saa end õigustada pelgalt sellega, et tehingud olid korraldatud nii, et kaebaja mingit erilist riski ei

kandnud. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ja talle suhkrut müünud isiku vaheline usaldus

kõnealuste tehingute tegemisel oli kaebaja ning OÜ Isocom ja Roman Safonovi vaheliste suhete

kohta teada olevaid asjaolusid arvestades põhjendamatult suur. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda,

et olukorras, kus kaebaja sai oma hankijale kauba eest tasuda alles pärast seda, kui tema enda

klient oli kauba vastu võtnud ja selle nõuetekohasust kinnitanud, ei kandnud kaebaja

tehingujadas olulist riski. Samas ei ole siiski eluliselt usutav, et kaebaja, kelle enda selgitusel

põhinesid suhkru edasimüügiga seotud kontaktid eeskätt klientide isiklikul usaldusel Valter

Koltšini vastu, nõustus oma nimel võõrandama suhkrut oma klientidele selliselt, et tal endal

polnud tegelikult mingisugust teavet selle suhkru päritolu ega kvaliteedi kohta. Pigem on

tehingute sellise korralduse juures usutav, et kaebaja teadis tegelikult väga hästi, kust kaup

pärines ning tal pidi olema mingi isiklik usaldus nende vastu, kes korraldasid kauba tarnimise

tema klientidele. Ühtki loogilist põhjust, miks kaebaja oleks pidanud sel määral usaldama OÜ-d

Isocom või Roman Safonovit, ei ole. Seetõttu on usutav, et see usaldus põhines millelgi muul ehk

konkreetselt sellel, et kaebaja tegelikult teadis nii suhkru päritolu kui tundis ka lähemalt selle

hankimist tegelikult korraldanud isikuid.

22. Kaebaja leiab ekslikult, et igal juhul on tõendatud, et suhkru hankimisega tegeles Roman

Safonov. Ühtki tõendit selle kohta, et Roman Safonov isiklikult oleks teinud mistahes liigitusi

kõnealuste suhkrutehingute raames, ei ole. Kahelda pole põhjust selles, et Roman Safonov

allkirjastas kaebajaga sõlmitud lepingu, samuti on Valter Koltšin maksuhaldurile antud seletuses

öelnud, et Roman Safonov kohtus temaga hiljem ka arvete allkirjastamiseks. Samas selle kohta,

et Roman Safonov reaalselt kõnealuse suhkru tarneahelas kuidagi osalenud oleks, pole ühtki

tõendit. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et Roman Safonovi seotust selle suhkruga kinnitavad

Ain Antonsi ja OÜ Kaubaekspress antud seletused. OÜ Kaubaekspress (MTA lisa 29) kinnitas küll

seda, et osutas OÜ-le Isocom laoteenust, küll aga ei nähtu, et sellega oleks mistahes moel olnud

seotud Roman Safonov. Vastupidi, OÜ Kaubaekspress väitel ajas OÜ Isocom nimel asju e-posti

teel A. P. Siinkohal tuleb tähele panna, et 26. augustil 2014 maksuhaldurile seletusi andes (MTA

lisa 46) väitis Roman Safonov, et OÜ Isocom nimel tegi kõike tema ise. Samas oli Roman Safonov

varem väitnud, et OÜ Isocom suhkrutehinguid tegelikult ei toimunud. Eeltoodud asjaoludel on

pigem usutav, et OÜ Isocom nimel toimetasid tegelikult mingisugused kolmandad tundmatud

isikud ning reaalselt Roman Safonovil suhkrutehingutega mingit pistmist polnud. Mis puudutab

OÜ Orosilver juhatuse liikme Ain Antonsi seletust (MTA lisa 49), siis nimetatud isik tõepoolest

kinnitas tehingute tegemist Roman Safonoviga, ent samas selgub tema seletustest, et reaalselt

tegi OÜ Orosilver nimel suhkrutehinguid Andrei Sapunov. Seega pigem piirnes Ain Antonsi

teadmine Roman Safonovist sellega, et ta on viimase nime näinud mingisugustel dokumentidel,

küll aga ei saa Ain Antonsi seletustest teha järeldust, et Roman Safonov reaalselt

suhkrutehingutega tegeles (pidas sisulisi läbirääkimisi, korraldas kauba transporti ja vastuvõtmist

jne).

23. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et ta tegutses tehinguid tehes samamoodi nagu teised

sellel tegevusalal tegutsejad, tuues näitena AS-i OG Elektra ja OÜ Nexen Trade. Kummagi

nimetatud isiku esindajad (tl. 27 ja 28) on selgitanud suhkru soetamisega seotud asjaolusid, ent

mõlemad juhtumid erinesid käesolevas asjas vaidluse all olevast esiteks selle poolest, et viidatud

isikud soetasid kauba selliselt, et see jõudis reaalselt nendeni. AS OG Elektra selgitas seejuures,

et Valter Koltšini isik oli neile teada. Samuti ei saanud neile OÜ VVÜ Areng kohta äriregistrist

teavet hankides olla teadmata, et selle ühingu juhatuse liige on eelimetatud Valter Koltšini isa.

Võib vaielda, kas eeltoodud asjaolude pinnalt võis AS OG Elektra põhjendatult eeldada, et Valter

Koltšin junioril oli õigus OÜ-d VVÜ Areng esindada, ent vähemalt suutsid nad välja tuua mingi

loogilise põhjuse, miks nad sellisest eeldusest lähtusid (isegi kui nad volikirja olemasolu ei

kontrollinud). Seevastu pole ühtki asjaolu, mille pinnalt saanuks sellesarnane põhjendatud

usaldus tekkida Valter Koltšini ja Roman Safonovi vahel.

24. Nõustun kaebaja seisukohaga, et hoolsuskohustuse rikkumisena ei ole põhjust käsitada

eraldivõetuna seda, et OÜ Isocom ei olnud toidukäitlejana registreeritud Veterinaar- ja

Toiduameti veebilehel. Iseenesest ei tulene keeldu soetada suhkrut sel moel registreerimata

isikult ning vastustaja pole iseenesest vastu vaielnud ka kaebaja põhjendusele, et mitu tuntud

suhkru hulgimüügiga tegelevat ettevõtet sel moel registreeritud ei ole. Kuna kõnealuse

registrikande tegemise aluseks oleks üksnes ettevõtja enda poolt registripidajale esitatud teade,

siis ei annaks selle kande olemasolu või puudumine tegelikult mingit märkimisväärset infot

ettevõtja usaldusväärsuse vms kohta. Vastava tegevusteate esitamine on ettevõtja jaoks küll

avalik-õigusliku iseloomuga kohustus, ent selline registrikanne ei ole võrreldav näiteks

tegevusloaga, mille puudumine peaks võimalikke tehingupartnerit kohe alarmeerima.

25. Samuti ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri etteheidet, et tehingud olid majanduslikult

põhjendamatult väikese kasumlikkusega. Vaidlust pole selles, et ükski tehing ei olnud kahjumlik.

Maksuhaldur ei ole esitanud ka mingit tõsiseltvõetavat analüüsi, mille põhjal saaks väita, et

tavapärasega võrreldes oli kasumlikkus eriti madal, arvestades kaebaja poolt vajalikke pingutusi

ja kulusid, mis tehingute sellise tegemisega kaasnesid.

26. Kokkuvõttes on eluliselt kõige usutavam, et kaebaja, olles teadlik suhkru tegelikust päritolust

ja sellega seotud isikutest, samuti oma klientide soovist sellist suhkrut osta, ent mitte seda osta

tundmatu taustaga OÜ-lt Isocom, nõustus olema vahendajaks väikese, ent hõlpsalt saadava

kasumiosa eest. Sisuliselt müüs kaebaja seega usaldust iseenda vastu. See pole aga usutav

olukorras, kus tal endal polnud piisavat põhjust usaldada neid isikuid, kellelt suhkur tegelikult

hangiti. Kuna kaebajal OÜ-d Isocom ja Roman Safonovit mingit loogilist põhjust usaldada ei olnud,

pidi see usaldus olema suhkru tegeliku müüja (või suhkru päritolu) vastu, mis pidi kaebajale teada

olema. Kui kaebajal oleksid olnud näiteks varasemast pikaajalised ja usaldust õigustavad suhted

Roman Safonoviga või OÜ-ga Isocom, ei oleks loogiline sellise lepingu sõlmimine, nagu pooled

sõlmisid, kuna selle järele poleks sel juhul olnud mingit vajadust. Samuti poleks sel juhul loogiline,

et OÜ Isocom esitab kaebajale CMR'id, mis on kas täidetud puudulikult (nii et kauba liikumise

kõik olulised asjaolud seal ei kajastu) või valesti. Kui kaebaja ja OÜ Isocom oleksid olnud

teineteisest sõltumatud ning varasema erilist usaldust õigustava koostööta ettevõtjad, oleks igal

juhul olnud loogiline leppida igal konkreetsel juhul mingiski taasesitamist võimaldavas vormis

kokku tehingu üksikasjad (nt. kauba kvaliteet, seda tõendavate dokumentide olemasolu, kauba

kaebaja kliendile tarnimise aeg jne). Vastasel juhul jäänuksid pooled hätta omavahelise vaidluse

tekkimisel näiteks selle üle, kas kaup vastas kvaliteedinõuetele või mitte või kas kaup jõudis

sihtkohta ettenähtud ajal. Asjaolu, et OÜ-l VVÜ Areng oli kõnealuste suhkrutehingute kõrval

olemas muu majandustegevus ning tegemist oli nö. perefirmaga, ei ole antud juhul piisavad

väitmaks, et kaebaja tegutses heauskselt. Jättes lepingu sõlmimisel kontrollimata

tehingupartneri nimel lepingu allkirjastanud isiku esindusõiguse, suhtudes hooletult vajadusse

fikseerida lepingu täitmisega seotud asjaolud (tellimuste esitamine, nõuded kauba kvaliteedile,

tarneajad jms) ning usaldades isikut, kelle usaldamiseks mingit põhjust polnud, ei saa kaebaja

väita, et tegutses heauskselt ja nõutava hoolsusega.

24. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks

menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik