3-14-51825/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

11. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51825

Haldusasi

E.G.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

summas

5850

eurot

seoses

vangistustingimustega perioodil 26.03.2013-28.04.2014

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - E.G.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.G.i kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt E.G.i kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 309 (kolmsada üheksa) eurot.

2. Mõista Tallinna Vanglalt E.G.i kasuks välja kaebuse rahuldamisele vastav osa

tasutud riigilõivust summas 3 eurot ja 96 senti. Muus osas jäävad poolte

menetluskulud nende enda kanda.

3. Kaebajal teatada Tallinna Vanglale 10 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse

jõustumisest andmed, millisele arveldusarvele välja mõistetud kahju hüvitis ja

menetluskulud tuleb kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

so

hiljemalt

11.12.2015.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.08.2014 (koos 03.10.2014 ja 13.10.2014 kaebuse täpsustusega) esitas E.G. Tallinna

Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5850

eurot seoses vangistustingimustega perioodil 26.03.2013-28.04.2014.

2. Tallinna Halduskohus vabastas 21.10.2014 määrusega E.G.i kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumisest 75 eurot ületavas osas. 26.11.2015 määrusega võttis kohus kaebuse Tallinna Vangla

vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5850 eurot seoses vangistustingimustega

perioodil

26.03.2013-28.04.2014

menetlusse

kaebetähtaja

küsimuse

lahendamiseks.

29.01.2015 määrusega luges kohus kaebuse tähtaegseks ning jätkas haldusasja menetlusega.

10.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebuse esitaja palub mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise summas 5850 eurot seoses vangistustingimustega perioodil 26.03.2013-28.04.2014,

mis alandasid kaebaja väitel tema inimväärikust. Kaebaja palub välja mõistetava hüvitise kanda

tema vanglasisesele arveldusarvele.

3.1. Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites, kus ka kaebajat on

vaidlusalusel perioodil hoitud, on enamasti vaba põrandapinda 2,5 m2 inimese kohta või natuke

vähem. Vaba pinda, kust on maha arvatud mööbli ja muu inventari alla jääv ruum, on aga vähem

kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa kambri üldpind 4 m2

inimese kohta.

3.2. Kaebaja väidab, et ka Tallinna Vangla vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik

ruum alla 3 m2 inimese kohta. Tualetid asuvad seal koridoris ja on üldkasutatavad. Sel ajal kui

uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla üks tund või kauemgi. Vahistatute

ja kinnipeetavate ootekambrites on isikud lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas. Ka

tavakinnipeetavatele on kambri uksed reeglina avatud üksnes 4 tundi ööpäevas. Kõigile on ette

nähtud 1 tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi

kambrikaaslastega. Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu on seal pidevalt

niiske ja rõske ning paljude kambrite seintel on hallitust. Sellest võib järeldada, et ka

ventilatsioon on puudulik.

3.3. Kambrite kunstvalgustus ei vastanud VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele – vähene

valgustus kurnab silmi. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75 W elektripirni.

Arvestades, et inimesed peavad kambrites lugema, kirjutama, tegelema riiete hooldamisega,

siis sellisels tegevuseks on vajalik valgustus vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et

150 w elektripirni sisselülitamisel on keskmine valgustus 100 luksi ringis (Tallinna

Halduskohtu lahend nr 3-06-204).

3.4. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab Tallina Vangla ühte 20 min dušikorda

nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik näeb

ette vähemalt kaks dušši korda nädalas.

3.5. Kaebaja viitab oma väidete tõendamiseks juba haldusasjades nr 3-13-1589 ja 3-13-1885

kohtule esitatud kambri plaanile ja teistele materjalidele.

3.6. Kaebaja leiab, et tema nõude alus tuleneb EIÕK art 3 rikkumisest. Samuti põhjendab

kaebuse esitaja oma nõuet vastava EIK praktikaga, kus on korduvalt rõhutatud, et isikliku ruum

alla 3 m2 on juba iseenesest art 3 rikkumine. Üldine kriteerium on, et kinnipeetavale peab olema

tagatud isiklikku pinda 4 m2. Samuti tuleb hinnata kinnipidamistingimusi kogumis (EIK

lahendid nr 14437/05, 24378/04, 41828/10, 69095/10 ja 429/12).

Kaebaja toob välja, et EIK on korranud oma eelkirjeldatud seisukohta ka asjas Tunis vs Eesti,

milles hinnati isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebuse esitajaga sarnastes tingimustes.

EIK lahendis Feher vs Ungari on põrandapinnast tulenev rikkumine tuvastatud vaatamata

sellele, et kambrite uksed olid 4 tundi avatud.

3.7. Ka CPT raport Tallinna Vanglat puudutavas osas soovitab kiiresti vähendada

kinnipeetavate arvu eelvangistusosakonnas, nii et kambrisse ei oleks paigutatud rohkem kui 4

inimest. CPT soovituse eiramine Eesti Vabariigi ja Justiitsministeeriumi ning Tallinna Vangla

poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse panna toime tegusid, mille tõkestamiseks

on CPT ellu kutsustud.

3.8. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks kaebaja arvates lähtuda eelpool mainitud EIK praktikast

ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-14.

3.9. Kaebaja lisab, et Tallinna Vanglas on tekkinud tal ka terviseprobleemid – kaebuse esitaja

immuunsus on langenud, lisaks pidi kaebaja pöörduma psühhiaatri poole ning tal tekkisid

vererõhu probleemid.

3.10. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja poolt esitatud seisukohtadega ning jääb oma kaebuse

juurde ning palub selle rahuldada.

Kaebuse esitaja märgib vastates täiendavalt vastustaja vastusele, et ta ei nõustu vastustajaga

selles, et vaba põrandapinna hulka tuleb arvata ka WC ja mööbli alune pind. Kaebaja viidates

EIK praktikale leiab, et need tuleb vabast põrandapinnast maha arvata (EIK 13.03.2014 otsus

63727/11 p 95, ja 10.05.2007 otsus nr 14437/05, 429/12 p 11).

Kaebaja leiab, et kinnipeetaval on õigus 4 m2 isiklikule ruumile lähtuvalt CPT standarditest ja

EIK otsusest nr 43517/09.

Kaebaja ei nõustu sellega, et vastustaja õiguspäraselt ei võimaldanud kaebuse esitajal

spordisaali külastada ning ei võimaldanud spordiinventari kasutada.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei oleks saanud kuidagi oma olukorda parandada ega

muuta, kui kaebaja oleks vangla poole pöördunud sellekohase selgitustaotluse või

märgukirjagagi, kas või juba selle pärast, et vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et on käitunud

õiguspäraselt. Järelikult ei ole kaebajale ette heidetav see, et ta ei ole midagi teinud kahju

ärahoidmiseks.

Kaebaja viitab, et alla 3 m2 suuruse vaba põrandapinna puhul eeldatakse inimväärikuse

alandamist, millest tulenevalt ei ole asjakohased vastustaja viited sellele, et kaebaja ei oleks

saanud teha midagi märkimisväärselt rohkem, kui talle oleks olnud 2,5 m2 asemel tagatud 3 m2

vaba põrandapinda.

Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga selles, et vastustaja ei ole süüliselt kaebaja

inimväärikust alandanud. Kaebaja on vastupidisel seisukohal, kuivõrd CPT raportitest oli juba

varasemalt teada, et Tallinna Vanglal oleks tulnud kinnipeetavate kohtade arvu kambrites

vähendada. Kaebaja leiab, et vähemalt kaudne tahtlus on asjas tõendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

4.1. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks tuleb tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 kindlaks teha, kas

isikule on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse

tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui

ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub alus kahjunõude

rahuldamiseks. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstava õigushüvede väärtuse vähenemist,

millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada.

4.2. VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse

majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis oleks olemas

igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale

kinnipeetavale peab olemas kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale,

millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta

olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse

kohustuslikud elemendid.

4.3. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

(edaspidi kinnipeeturegister) andmetel oli kaebaja perioodil 26.03.2013 - 04.11.2014

paigutatud Tallinna Vanglasse. Kogu vaidlusaluse Tallinna Vanglas viibimise aja (26.03.2013

– 15.12.2013) oli kaebaja vahistatu staatuses, s.t ta oli VangS § 90 lg 3 alusel hoiti teda ööpäev

läbi lukustatud kambris, v.a jalutuskäiguks ette nähtud aeg.

4.4. Vastustaja märgib, et koostas E.G.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 87-89) ja

esitas selle tõendina kohtule. Tabelist nähtub paiknemise periood, kambri number, kambri

pindala ruutmeetrites üldiselt, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta. Vaidlusalusel

ajaperioodil oli kaebaja perioodil 26.03.-31.07.2013 paigutatud kambrisse 452 ja perioodil

01.08.-15.12.2013 kambrisse 445.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013

kehtinud VSKE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt

2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSKE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või

kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse

korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC.

Eeltoodud tabelist nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud

VSKE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind.

Seega oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva

õigusega.

4.5. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata

mööbli ja tualettruumi alla jääv pind.

4.5.1 Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja paigutatud oli, asub WC kambris ning see on

eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud

kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal

hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see

võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

4.5.2.

Lisaks

tuleneb

EIK-i

lahenditest,

et

pidev

juurdepääs

tualettidele

on

kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Holland (2006) leidis kohus, et

kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus

võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti

(2009) oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas

rikkumist tuvastades.

4.5.3. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks

vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte

vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel)

WC pinda selle kogupinnast välja. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi

(esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära

võtab.

4.5.4. Vastustaja leiab küsimuses mis puudutab seda, kas VSKE § 6 lõikes 6 või ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendis (Tunis vs Eesti) on peetud silmas kambri vaba põrandapinda või

arvestatud ka pinda, millel asuvad kambri sisustuselemendid, et kummagi puhul ei ole peetud

silmas seda, et kambris peaks olema vastavalt kas 2,5 või vähemalt 3 ning soovitavalt 4

ruutmeetrit vaba põrandapinda iga seal viibiva isiku kohta. Vastustaja on seisukohal, et kambri

pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud ning üksnes

selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala. Vastupidist

ei saa järeldada ei VSKE-st, mille § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks

ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest.

4.5.5. Tallinna Vangla lähtus oma tegevuses kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6

sätestatust ja tagas taotluse esitajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha

arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud

eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC

pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või

esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult

kambripinda.

4.6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr

3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…]

Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks

ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga

ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“

4.7. Tallinna Vangla peab vajalikuks osundada, et muid kaebusi peale ebapiisava põrandapinna

tagamise kaebaja seoses kinnipidamistingimustega esitanud ei ole.

4.8. Vastustaja leiab, et kohtule esitatud tabelist nähtuvalt oli taotluse esitajale tagatud vähemalt

2,75 m2 põrandapinda. Vastustaja peab oluliseks, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja

sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli

maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus

kambris oli isikuid vähem.

4.9. 265-st päevast 103-l päeval oli E.G.ile tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,75 m2 vaba

põrandapinda ja 162-l päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3,3 m2. Eeltoodust nähtub, et

enam kui 61% Tallinna Vanglas viibitud ajast oli kaebaja kasutada suurem põrandapind kui 3,3

m2.

4.10. Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalustel päevadel olnud

tagatud 3 m2 suurune miinimumpindala, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha

märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille

tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2

suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See

tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse

miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud

mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

4.11. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub

õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on

täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

4.12. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt

võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud

haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda

vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema

kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud

mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on

seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju

tekkimist ära hoida või vähendada.

Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et E.G. ei ole rakendanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud

eelmises punktis väidetud kahju tekkimist ära hoida. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-90-11

märkinud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud

võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-

09 märkinud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude

õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning

võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks.

Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik

sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud

ei teinud ning juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele peale seda, kui

mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole Tallinna Vanglal enam

võimalik. Kaebuse esitaja ei ole seega väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem

täheldanud, vaid hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele

kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus

Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013, kaebaja esitas vanglale

kahjunõude 27.02.2014).

Riigikohus on 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 leidnud, et seadusandja on HKMS §-s 9 lg

1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga

selle õigusvastasusest teadasaamisest. 23.03.2005 lahendis nr 3-3-1-86-04 on Riigikohtu

halduskolleegium märkinud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest

teadasaamine. Seega pidi kaebaja kohaselt Tallinna Vanglasse paigutamisel aru saama, et talle

tekitatakse kahju ja sellele koheselt ka reageerima.

Seoses eeltooduga esitab vastustaja kohtule kaebaja poolt Tallinna Vanglale alates 2013 kuni

29.04.2014 kahjunõudeni seoses ebapiisava põrandapinnaga esitatud pöördumiste nimekirja

ning esitatud pöördumiste sisu lühiülevaate (vt tl 90-94). Kaebaja esitas Tallinna Vanglale

järgmise sisuga pöördumised: 19.04.2013 – soovib teha vereanalüüsi; 16.10.2013 – soovib

andmeid täitemenetlusregistrist; 16.10.2013 - andmeid täitemenetlusregistrist; 30.12.2013 –

soovib saada asitõendite markeeringut, mis politseist saadeti; 13.03.2014 – kaebus läbiotsimise

kohta; 08.04.2014 – soovib ravimit; 29.04.2014 – kahjunõue seoses ebainimlike

vangistustingimustega.

Vastustaja leiab, et esitatud pöördumiste nimekirjast nähtub ilmselgelt ja ümberlükkamatult, et

kaebaja kannatused ja rahulolematus vangistustingimustega on ajendatud soovist Eesti

Vabariigilt „kergelt“ raha saada ja tegelikke kaebusi ega üleelamisi tal Tallinna Vanglas

viibides ei olnud. Nimekiri tõendab asjaolu, et enne EIK-i lahendit Tunis vs Eesti ei ole E.G.

kordagi Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste üle kaevelnud. Eeltoodust nähtub, et kaebaja

ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid.

4.13. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis

õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud

ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust.

Käesoleval juhul tuleb seega hinnata kaebaja õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju.

Vastustaja toob välja, et enamikes kohtulahendites, kus EIK on isiku kasuks välja mõistnud

rahalise hüvitise, on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset

mõju avaldanud tegurid. Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei

olnud need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas

ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud

keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss,

samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda

kuus. Vastustaja selgitab, et kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga

kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti

väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid,

televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel

sooritada reeglina kaks korda kuus, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga, vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad,

psühholoogid ning meditsiinipersonal, vahistatutele oli tagatud toitlustamise kolm korda

päevas, samuti võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist.

Lisaks tuleb arvestada RVastS §-s 13 sätestatud vastuse piirangutega, samuti tuleb mittevaralise

kahju hüvitamisel arvestada kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja

hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada

kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja

loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest.

Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega

võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba

ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja

kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud

objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses.

Isiku vahistamine on kriminaalmenetluse tagamiseks võetav kõige karmim tõkend, mille

kohaldamine on võimalik vaid kohtu loal, samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik ette vahi

all pidamise jätkuva põhjendatuse kontrollimise. Isiku vahi all hoidmine on avalikes huvides

ning selle eesmärk on vältida kas kuriteos kahtlustatava isiku pakkuminemist, tema poolt

kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist või uute kuritegude toime panemist.

Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale

seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline

hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate

miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle

tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu

olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi

vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel

määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva

inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla

põhjendatud. Märkimist väärib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud

antud juhul vastuolus vastustajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud

põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et

inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu

võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal

ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas

kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

4.14. Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega

seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui

vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus tal oleks ruumi olnud 0,25 m2 rohkem. Seega leiab

Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud.

4.15. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiivne ebameeldivus peab

kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning

ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks.

Kahjuhüvitise

maksmine

on

suunatud

õigushüve

terviklikkuse

taastamisele

või

kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid

ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja

väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised

üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades

intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste

riivele.

4.16. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea

Tallinna Vangla käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud

väidete pinnalt. Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise

ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast

kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja

võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise

ajendiks.

4.17. Perioodil 16.12.2013 – 28.04.2014 oli kaebaja kinnipeeturegistri andmetel vahistatu

staatuses. Seega viibis ta ööpäevaringselt lukustatud kambris. Vaidlusalusel perioodil oli

kaebaja paigutatud kambrisse 445, milles on eraldi uksega suletav WC. Kambri suurus koos

WC-ga on 16,5 m2 ja ilma WC-ta 15,0 m2. Vastustaja koostas E.G.i Tallinna Vanglas

paiknemise kohta tabeli (tl 113-114), millest nähtub kambri pindala ruutmeetrites üldiselt,

kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta.

Tabelist nähtuvalt oli taotluse esitajale tagatud vähemalt 3,3 m2 põrandapinda (ilma WC-alust

pinda arvesse võtmata vähemalt 3,0 m2 põrandapinda). Vaidlusalusel ajal oli kaebajale

igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Täiendavaks

liikumisvõimaluseks oli kaebajal osalemine suitsetamisest loobumise nõustamisel perioodidel

02.12.2013 - 13.12.2013 ja 02.09.2014 - 09.09.2014 (tl 115-116).

Eeltoodust nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale perioodil 16.12.2013 –

28.04.2014 tagatud VSKE § 6 lg-st 6 tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Seega oli

kaebajal Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

Eeltooduga on tõendamist leidnud, et vangla tegevus kaebaja vanglasisesel paigutamisel

perioodil 16.12.2013 – 28.04.2014 oli kooskõlas nii siseriikliku õiguse kui ka EIK-i

kohtupraktikas osundatuga ning seega on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest – vangla

õigusvastane tegevus.

Tulenevalt asjaolust, et vangla tegevus taotleja paigutamisel oli õiguspärane, ei saa esineda ka

põhjuslikku seosest vangla tegevuse ja taotlejale väidetavalt tekitatud kahju vahel. Õigusvastase

haldustegevusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud

kõik RVastS § 7 lg 1 sätestatud tingimused, kui kas või üks tingimustest on täitmata, kaebus

rahuldamisele ei kuulu.

4.18. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kuna ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks

olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju

tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades eeltoodut, tuleb

E.G.i kaebus jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Vaidlus seisneb selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt

õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 26.03.2013 kuni 28.04.2014 tekitatud

mittevaraline kahju.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli

ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi (dušši alla sai käia

üksnes üks kord nädalas), ventilatsioon oli puudulik, tehisvalgustus oli puudulik ja

sportimisvõimalused puudusid. Lisaks viitas kaebuse esitaja enda tervise halvenemisele

(immuunsuse langusele, vererõhu probleemidele ja vaimse tervise probleemidele).

Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat 24 tundi ööpäevas lukustatud kambris,

võimaldades vaid ühe tunni jalutuskäikudeks. Kaebaja oli perioodil 26.03.2013 kuni

28.04.2014 vahistatu staatuses.

6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

7. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda

ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikul kaebaja suhtes.

8. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale

väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

01.01.2014 kehtinud VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud

3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

9. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite

täituvuse kohta (tl 87-89 ja 113-114). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis

kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri

täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites.

Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka

kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

10. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus

ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil

kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja

rohkem), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja ei ole

ajavahemikus 26.03.2013-28.04.2014 viibinud päevagi tingimustes, kus pinda ühe inimese

kohta oleks alla VSKE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Seega tuleb eraldi hinnata

kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites.

Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega

hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas

kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga

kaetud osa kambripinnast.

11. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei

saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise

kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus

pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata.

Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud

ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta

ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest

nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas viis kuni kuus kinnipeetavat), kes

kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks pinda kinnipeetava

vabaks liikumiseks lisaks kambri elupinnale. Samuti peab kohus oluliseks seda, et WC

otstarbeks on selle olemusest tulenevalt eelkõige ja ainult loomulike vajaduste rahuldamine

inimorganismile mittevajalike jääkainete väljutamise kaudu, mitte liikumisruumi tagamine

tavaliseks inimtegevuseks piiratud ruumis.

12. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus

nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda

ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust,

mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka

EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-

50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015

otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust

hinnates.

EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist

kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni

3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega

väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).

Arvestades erinevate tegurite koosmõju, ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna

mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis

on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustus-

likud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine

omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist

õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks

kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13),

25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.)

13. Arvestades otsuse punktides 11-12 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja

paigutamise kohta (tl 87-89 ja tl 113-114), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta

järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 26.03.2013 kuni 28.04.2014 (kokku 399 päeva)

kohta. Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles

viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem

(296 päeva). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe

kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla

3 m2 (103 päeva).

14. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda

aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9

lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-

9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

15. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul 26.03.2013-

28.04.2014 Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3

sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu

töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.

Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives,

samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega.

Kaebuse esitaja osales suitsetamisest loobumise programmis (tl 115-116). Samas ei olnud see

programm nii pikaajaline, et kohus saaks asuda seisukohale, et see oleks oluliselt mõjutanud

kaebaja vangistusrežiimi. Kaebajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlust ei

ole ka asjaolus, et kaebajal ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada

spordisaali.

16. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja

vee

puudumist,

ventilatsiooni

puudulikkust,

tehisvalgustuse

puudulikkust

ja

sportimisvõimaluste puudumist. Kohus leiab, et nimetatud väited tuleb käesoleval juhul jätta

tähelepanuta, kuna sellistele asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust vanglale esitatud

ei ole (vt tl 5 ja selle pöördel), mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse haldusasja

lahendamisel. Kohus saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub kohtueelses

menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega.

Samas peab kohus võimalikuks nende asjaoludega seotut käesolevas otsuses kaebajale

selgitada, et välitada uue eraldiseisva kaebuse esitamist. Nii näiteks ei tulene vangistusseadusest

ega muudest õigusaktidest nõuet, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega ja

kaebajal puudub subjektiivne õigus seda nõuda.

Ebapiisava pesemisvõimaluse osas selgitab kohus, et kui näiteks eraldivõetuna võib VangS §

50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse

kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust mõnevõrra vaieldavaks pidada, ei ole

praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kohus

märgib siinkohal ka seda, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kaitstava

hüve võimaldamine vähemalt või ainult minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste

kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p

34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist

subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja

(vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

Kohus märgib samuti, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et kambris

olev ventilatsioon oli puudulik. Kaebuse esitaja on oma seisukohtade tõendamiseks viidanud

haldusasjade nr 3-13-1589 ja 3-13-1885 materjalidele. Kohus märgib, et kummaski haldusasjas

ei tuvastatud venitaltsioonisüsteemi puudlikkust. Kaebaja ei ole muus osas oma sellekohaseid

väiteid täpsustanud. Kohus viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2015 otsusele nr

3-13-70099, kus kohus on ebapiisava ventilatsiooni küsimust põhjalikult käsitlenud ning

asunud

lõppjäreldusena

seisukohale,

et

Tallinna

Vanglas

on

olnud

tagatud

ventilatsioonisüsteemide toimimine (vt viidatud otsuse p 15 ja 16).

Valgustuse osas märgib kohus, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette

nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas

oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja ise. Seega

olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud aken kui ka kunstlik

valgustus. Kaebaja ei ole ka enne kahjunõude esitamist esitanud selle osas vanglale ühtki

kaebust või palunud selle tugevust suurendada.

17. Kohus on seisukohal, et asjasssepuutmatud on ka kaebuse esitaja väited seoses väidetava

tervise halvenemisega (immuunsuse langus, vererõhu ja vaimse tervise probleemid). Ka neile

asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust vanglale esitatud ei ole (vt tl 5 ja selle pöördel),

mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse haldusasja lahendamisel. Kohus kordab

siinkohal, et saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub kohtueelses

menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega.

18. Kuivõrd kaebuse esitaja ei esitanud Tallinna Vangale esitatud kahju hüvitamise nõudes selle

alusena ühtegi täiendavat asjaolu peale ebapiisava põrandapinna, siis leiab kohus kokkuvõttes,

et olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada

vastustaja rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise

ühtegi sammu, et oma olukorda parandada – ehk püüdnud väidetava mittevaralise kahju

tekkimist ära hoida.

19. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

20. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna

Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja

isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6

sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Samuti leiab

vastustaja, et kaebaja liikumisvõimaluse puudumist leevendas suitsetamisest loobumise

koolitusel osalemine. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

21. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu

kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile

siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku

õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK

tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud

kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku

õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud,

et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades

silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem

kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust EIK arvates pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord

iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

22. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku

kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku

kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks

ning

määras

sellega

isikule

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

rahalise

kompensatsiooni.

23. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas,

kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse

õiguspärasuse põhjendamisel VSKE v.r § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud

redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka

VangS § 41 lg-ga 1.

24. Kohus jääb ka seisukoha juurde, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks

inimväärikust austavalt kasutatav viibimiseks väljaspool selle põhilist otstarvet, mistõttu oleks

selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse

isikliku ruumi olemusega.

25. Vastustaja leiab, et ei ole süüliselt rikkunud kaebaja õigusi, sest kambrite ülerahvastatus on

tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu

võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha

järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt.

26. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas

ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes

majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK

10.09.2009 otsus, p 9).

27. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab

isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja

seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK

praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas

Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind

kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv

kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik.

Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse, kui

mitte otsese tahtluse, vormis.

28. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 26.03.2013 kuni 28.04.2014 isikliku ruumi vähesusest

tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9

lõikele 1 välja arvatud 296 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja

sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks.

29. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust

piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise

õiglust.

Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud

ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes

tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot haldusasjades nr 3-14-

51038 ja 1 euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu

kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või

raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus

diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu

halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika

järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna

üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel

võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13;

nr 3-2-1-85-08, p 13).

30. Ühtedeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat

keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Seega on põhjendatud ka käesoleval hetkel

lähtuda nendes otsustes hüvitiste suuruse määratlemisel lähtutud arutluskäigust, mille kohaselt,

lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks ligikaudselt samasugusel ajavahemikul

piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2

3 eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda

kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna 2 eurot

päeva kohta (viimast olukorda käesoleva juhul ei esinenud).

31. Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus oma 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-

38-13 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu

analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas

märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise

andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt

välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad

olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on

põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“.

32. Lisaks eeltoodu arvestamisele hüvitise määramisel, peab kohus arvestama ka asjaoluga, et

kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise

vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile

(RVastS § 13 lg 1 p 4) ja ka EIÕK lahendites määratud hüvitiste suurust.

33. Kohus nõustub kahjude limiteerimise osas kõigepealt osaliselt kaebajaga selles, et sõltumata

tema pöördumisest vangla poole, ei oleks ta pöördumine tõenäoliselt selle perioodi osas, millal

kehtis VSKE-s määratud 2,5 ruutmeetrine miinimumpinna nõue kinnipeetava kohta, edukas

olnud, sest nähtuvalt vastustaja vastusest pidas ta ise nimetatud nõuet õiguspäraseks ja

kehtivaks. Küll aga ei tähenda kohtu selline seisukoht seda, et ta ei arvestaks kaebaja sellist

käitumist üldse. Kohtu arvates tuleb sellist käitumist kahjuhüvitise piiramisel arvesse võtta koos

ja seoses EIK kahjuhüvitiste määramise praktikaga.

34. Kaebaja on oma kahjunõuet esitades lähtunud EIK lahendiga asjas Tunis vs Eesti välja

mõistetud hüvitise suurusest. Vastuseks kaebaja väidetele hüvitise suuruse kohta märgib kohus,

et hüvitise suuruse määramisel saab kohus eelkõige lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust

kohtupraktikast ja arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et

siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele.

Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane

hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud ka seda, et kaebajal

oleks sarnaselt T.Tunisega EIK asjas olnud tervisehäireid, mis oleks raskendanud kitsaste

elutingimuste mõju. Lisaks on kohus arvestanud asjaolu, et kaebaja ei ole teinud enne

kahjunõude esitamist midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest

tulenenud kahjusid. Seetõttu ei ole käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK

poolt asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise

õiglases ulatuses.

35. Arvestades kõike eelpooltoodut peab kohus põhjendatuks rahaline hüvitis välja mõista

järgmiselt.

Kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku

103 päeva), liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes 1 tunnine jalutuskäik vabas õhus) ning

muid leevendavaid tegureid sel ajal ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud

kahju peab kohus kohaseks hüvitada arvestades kaebaja poolt kahju ärahoidmiseks avalduste

esitamata jätmist, EIK praktikat ning Eesti ühiskonna jõukust rahas summas 3 (kolm) eurot

päeva kohta, seega kokku 309 (kolmsada üheksa) eurot ehk kohus peab võimalikuks ja

õiglaseks rahuldada kaebuses esitatud kahjunõue ca 5,3% ulatuses.

36. Kaebaja taotles, et väljamõistetav hüvitis kantaks tema vanglasisesele isikuarvele. Kuivõrd

kaebuse esitaja on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal vanglast vabanenenud, siis tuleb

kaebuse esitajal teatada vastustajale andmed, kuhu arveldusarvele hüvitis tuleb kanda.

37. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on

21.10.2014 kohtumäärusega vabastatud osaliselt riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel so 75

eurot ületavas osas. Kaebaja tasus reaalselt kaebuselt riigilõivu summas 75 eurot. Kohus

rahuldas kaebuse osaliselt so ca 5,3% osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt

kaebuse esitaja kasuks välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv summas 3,96 eurot (so 5,3%

75st). Muus osas kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust vastavalt seaduse nõuetele

esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik