2-13-45962/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-45962

Tsiviilasi

AS-i Nordea Finance Estonia hagi Erkki Salaki ja

OÜ

Endurox

vastu

solidaarselt

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Erkki Salaki ja OÜ Endurox vastuhagi AS-i Nordea

Finance Estonia vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. juuni 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Endurox OÜ ja Erkki Salaki apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (kostja I): Endurox OÜ (registrikood: 11688873);

Apellant II (kostja II): Erkki Salak (isikukood: XXX);

Apellantide volitatud esindaja Raido Reinsalu;

Vastustaja (hageja /vastuhagis kostja): AS Nordea Finance

Estonia (registrikood: 10237140); volitatud esindaja Reelika

Tuisk

RESOLUTSIOON

2

1. Viru Maakohtu 19. juuni 2015 otsus tühistada osaliselt, hagi rahuldamise ja

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AS-i Nordea Finance

Estonia hagi Erkki Salak ja OÜ Endurox vastu rahuldamata ja menetluskulud poolte endi

kanda. Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu 19. juuni 2015 otsus muutmata.

2. Lugeda Viru Maakohtu 19. juuni 2015 otsus sõnastatuks järgmiselt:

2.1.

Jätta AS-i Nordea Finance Estonia hagi Erkki Salak ja OÜ Endurox vastu rahuldamata.

2.2.

Jätta Erkki Salak ja OÜ Endurox vastuhagi AS-i Nordea Finance Estonia kahjuhüvitise

nõudes rahuldamata.

2.3.

Jätta poolte menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

3. Erkki Salaki ja OÜ Endurox apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda ning menetluskulud ringkonnakohtus

vastustaja AS-i Nordea Finance Estonia kanda.

2. Mõista AS-ilt Nordea Finance Estonia Erkki Salak kasuks välja menetluskulud

ringkonnakohtus 525 (viissada kakskümmend viis) eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Erkki

Salak arveldusarvele nr EE831010010038358018 AS-s SEB Pank.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 02. oktoobril 2013 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

Endurox OÜ (kostja I) ja Erkki Salaki (kostja II) vastu võlgnevuse 1 433,06 eurot ja viivise 66,94

eurot väljamõistmiseks. Seoses õigeaegselt esitatud vastuväitega jätkus menetlus Viru Maakohtus

hagimenetluses. Hagiavalduses palub hageja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja

liisingulepingust nr 20116477 tulenev võlgnevus 1 584,81 eurot ning viivised 415,19 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja I ning müüja 22. oktoobril 2010 liisingulepingu

nr 20116477 (I kd tl 56–59) koos maksegraafikuga, mille esemeks oli sõiduauto Volvo XC70,

väljalaskeaasta 2003. Lisaks sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu (I kd tl 60–61), mille

kohaselt kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest

täies ulatuses, kuid maksimumsummas 8 947,63 eurot.

Kuivõrd kostja I jättis liisingumaksed tähtaegselt tasumata, ütles hageja 02. jaanuaril 2012

liisingulepingu üles (I kd tl 62–63). Kostjad on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Ülesütlemise

3

hetkeks oli kostja I lepingujärgsete maksete võlgnevus 1 400,37 eurot. Seoses liisingulepingu

ennetähtaegse lõpetamisega kohustus liisinguvõtja hagejale tagastama liisingueseme 5 päeva jooksul.

Hagejal õnnestus vara valdus taastada Reeborn OÜ abiga 17. jaanuaril 2012, mille kohta vormistati

vara üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd tl 68–69). Hageja kandis vara tagastusteenuse kulu 203,33

eurot (I kd tl 70). Liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli vara jääkmaksumus 2 694,73 eurot.

Vara tagastamisel lisaks välistele puudustele tuvastati ka tehnilised puudused, mis langetasid sõiduki

turuhinda. Tuignedes tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11 väljendatud Riigikohtu seisukohale ei lasknud hageja

enam tagastatud sõidukit remontida. Tagastatud liisinguese suunati müüki koos sellel olnud

puudustega ning selle turuväärtuseks määrati 3 000 eurot vastavalt 06. septembri 2012 hindamisaktile

(I kd tl 71). 22. oktoobri 2012 kuupäevaga akti puhul on tegemist eksitusega.

Hageja müüs sõiduki 3 000 euro eest (ei sisalda käibemaksu). Sõiduk oli avalikult müügis United

Motors OÜ müügiplatsil ja interneti portaalis www.auto24.ee. Kui kostjatel või nende tuttavatel /

lähedastel oleks olnud reaalselt huvi tagastatud sõiduk osta või ise ostja leida, siis oleksid nad saanud

seda teha, kuna sõiduk oli avalikult müügis.

Kostjate poolt esitatud müügipakkumise hinnad ei saa kajastada tagastatud vara väärtust. Kostjate

poolt esitatud müügikuulutusest ei nähtu, et tegemist oleks sama sõidukiga. Kuulutuses pole märgitud

sõiduki VIN koodi ning samuti ei ühti sõiduki tehnilised andmed vaidlusaluse sõiduki omadega.

Tagastatud sõidukil esinesid ulatuslikud puudused, mis on fikseeritud vara üleandmise aktis ja

kostjate poolt kinnitatud ning lisaks oli tagastatud varal läbisõit 50 0000 kuni 100 000 km suurem,

kui kostjate poolt esitatud portaali www.auto24.ee müügipakkumistes märgitud sõidukitel.

Seoses liisingulepingu ülesütlemisega ja vara müügiga kaasnesid hagejale puhastuseteenuse kulu

90,83 eurot ja müügikulu 191,67 eurot, lisaks kandis hageja kaskokindlustuse kulu 223,35 eurot ja

liikluskindlustuse kulu 115,24 eurot. Vara võõrandamisest saadud kasu 305,27 eurot tasaarvestas

hageja liikluskindlustuse kuluga 115,24 eurot ja osaliselt kaskokindlustuse kuluga summas 190,03

eurot. Peale liisingulepingu ülesütlemist 06. jaanuaril 2012 tasus kostja I hagejale 334,71 eurot,

millega loeti tasutuks arve nr 11451285 summas 322,83 eurot ning vähendati arve nr 11479419

võlgnevust 11,88 euro võrra. Seega on liisingulepingust tulenev kostjate võlgnevus 1 584,81 eurot,

mis koosneb tasumata lepingumaksetest 1 065,66 eurot, millest põhimaksed 784,33 eurot, intress

48,88 eurot, kindlustusmaksed 126,94 eurot, võlateatise saatmise tasu 8,44 eurot ja viivised 97,07

eurot, vara tagastusteenuse kulu 203,33 eurot, puhastusteenuse kulu 90,83 eurot, vara müügikulu

191,67 eurot ja kaskokindlustuse kulu 33,32 eurot. Lisaks võlgnevusele palub hageja mõista kostjatelt

solidaarselt välja viivise 0,25% päevas tasumata põhimaksetelt alates 19. oktoobrist 2012 kuni

hagiavalduse esitamiseni, mis on 919,63 eurot, kuid tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest ja arvestades

hagihinda vähendas hageja viivise nõuet 415,19 euroni.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Makseviivitus sai võimalikuks seetõttu, et kostjad ei saanud

nõuetekohaselt kätte arveid. Liisingulepingu kohaselt kohustus liisinguandja lepingu ülesütlemisest

teavitama liisinguvõtjat kirjalikult. Kostjatele ei ole ülesütlemisavaldus kätte toimetatud.

Ülesütlemisavaldusi sisaldanud saadetiste kättetoimetamisel on tehtud väljastamiskatse, mille

ebaõnnestumisel on jäetud postkasti teade, saadetised ise on liikunud ilma väljastamata tagasi

postkontorisse, kust need on hoiutähtaja möödumisel tagastatud saatjale

Hageja on õigusvastaselt lugenud lepingu lõppenuks, takistanud kostja I seaduslikku valdust

liisinguobjekti üle ning võõrandanud kostja I tahte vastaselt liisinguobjekti, millest tulenevalt on

kostja I kaotanud võimaluse omandada liisinguobjekt ja kaotanud liisinguobjekti omandamiseks

tasutud summad. Hageja lülitas kostjad müügiprotsessist välja eirates kostjate pöördumisi olukorra

lahendamiseks. Kui kostjad oleksid saanud ülesütlemisavaldused kätte, oleks neil olnud võimalus

kõiki tagajärgi ennetada. Kostja II on allkirjastanud sõiduki üleandmis-vastuvõtu akti, kuid sellest ei

ole võimalik järeldada, et selle akti koostamisega on üle antud taganemisavaldus. Üksnes postkasti

teate panemisega ei saa lugeda tahteavaldust kätte toimetatuks.

4

Kostjad on tasunud hagejale 16. detsembril 2011 ja 06. jaanuaril 2012 vastavalt 318,60 eurot ja 322,83

eurot. Mõlemad maksed on teostatud enne sõiduki teisaldamist, mis näitab, et kostjad oli huvitatud

osamaksete tasumisest eesmärgiga sõiduk omandada ning hageja poolt viidatud ülesütlemisavalduse

kättesaamisel oleks kindlasti kasutatud ülesütlemisavalduses kirjeldatud õigust liisingulepingu

ennistamiseks 5 päeva jooksul vastava teate kättesaamisest.

Hageja võõrandas vara ebamõistlikult madala hinnaga. Hageja soovis võõrandada liisinguobjektiks

olevat sõidukit hinnaga 7 490 eurot, samas nähtub hagiavaldusest, et vara tegelik võõrandamishind

oli 3 000 eurot. Seega vähendas hageja müügiprotsessi jooksul võõrandatava vara hinda. Hageja ei

teavitanud kostjaid ei liisingueseme võõrandamisest ega müügihinna alandamisest. Hageja ei ole

tõendanud, et ta müüs liisingueseme kohaliku keskmise müügihinnaga, mis oleks vastavuses

liisingueseme tegeliku väärtusega. Seda, et sõiduki tegelik müügihind oli oluliselt suurem hinnast

millega sõiduk müüdi, tõendab liisingueseme müügikuulutus portaalis www.auto24.ee, kus müüdi

sama sõiduk hinnaga 6 890 eurot (I kd tl 106–107) ja hageja enda poolt 22. oktoobril 2012 tellitud

hindamisakt, mille kohaselt hinnati sõiduki väärtuseks 7 000 eurot (I kd tl 108).

Hageja võõrandas liisingueseme turuväärtusest oluliselt madalama hinnaga oma koostööpartnerile,

leides, et selle tulemusel tekkinud hinnavahe peaks hüvitama kostjad. Ebasoodsa tehingu tegemisega

kaasneva kahju on tekitanud hageja endale ise, millest tulenevalt ei saa tekkinud kahju omistada

kostjatele. Hageja jättis arvestamata, et kahju hindamisel tuleb hinnata ka kannataja osa kahju

tekkimises. Isegi 2 aastat hiljem sõiduki tagastamisest liisinguandjale on sarnaste sõidukite tegelikud

müügihinnad oluliselt kõrgemad sellest hinnast, millega hageja otsustas sõiduki oma

koostööpartnerile võõrandada.

Nii 22. oktoobri 2012, kui ka 06. septembri 2012 sõiduki müüki suunamise aktid ei ole allkirjastatud.

Küll aga on allkirjastatud sama akti koostaja poolt tehtud 02. veebruari 2012 akt (I kd tl 129), millest

nähtub, et sõiduki väärtuseks on hinnatud 7 000 eurot. Hageja poolt ekslikuks nimetatud 22. oktoobri

2012 akt näitab sõiduki ligilähedast väärtust, mis kattub ka 02. veebruari 2012 koostatud aktis oleva

hinnaga, kostjate poolt esitatud sarnaste sõidukite müügipakkumistes kajastuvate hindadega ja

portaalis www.auto24.ee esitatud sama sõiduki müügikuulutuses (I kd tl 109) toodud hinnaga. Väide,

et müügikuulutuses nähtav sõiduk ei ole sama sõiduk kui liisinguobjektiks olnud sõiduk, on eksitav.

Auto24 müügikuulutusel kajastuv sõiduk kannab sama registreerimisnumbrit XXX, seega tegemist

on liisingulepingu esemeks olnud sõidukiga.

3. Kostjad esitasid vastuhagi. Hagejaga sõiduauto omandamiseks kapitalirendilepingu sõlmimisel oli

kostjal I tahe liisingulepingu lõppedes sõiduk omandada. Sellist tagajärge ei saabunud ning selle

asemel on kostja I hageja süül kaotanud võimaluse saada viimase osamakse tasumisel sõiduki

omanikuks, kaotades ühtlasi sõiduki omandamiseks osamaksetena tasutud raha.

Kostja I otseseks varaliseks kahjuks on kõik liisingulepingu alusel kostja kasutusse antud sõiduki

omandamiseks tehtud osamaksed. Sõiduki valduse kaotamise hetkeks 17. jaanuaril 2012 oli kostja I

tasunud kokku 5 187,24 eurot. Tekkinud kahju arvestamisel ei lähtu kostja I sõiduki

soetusmaksumusest, vaid selle tegelikust turuväärtusest. Hageja poolt on kostjale tekitatud otsene

varaline kahju kokku 3 239,61 eurot, mis moodustub sõiduki turuväärtusest summas 7 000 eurot,

millest on lahutatud tasumata osamaksed 1 065,66 eurot ja jääkväärtus 2 694,73 eurot.

4. Hageja leidis, et vastuhagi on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Kostja I oli teadlik, et

liisingulepingu ülesütlemisel arvete mittetasumise tõttu tasutud lepingumakseid ei tagastata. Kostjad

on ise süüdi kõnealuse olukorra tekkimises ning vastutavad võimaliku kahju tekkimise eest.

Kostja II kostja I esindajana tagastas liisingueseme valduse 17. jaanuaril 2012, seega sai ta hiljemalt

samal hetkel teadlikuks liisingulepingu ülesütlemisest. Hageja poole pöördusid kostjad sooviga asja

lahendada enam kui 3 nädalat hiljem. Seega ei ole kohane ega usutav kostjate väide, et kui nad oleksid

liisingulepingu ülesütlemise teate kätte saanud, oleks nad võlgnevuse tasunud ja sõiduki välja ostnud.

5

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus rahuldas 19. juuni 2015 otsusega hagi, mõistis OÜ-lt Endurox ja E. Salakilt

solidaarselt välja AS-i Nordea Finance Estonia kasuks võlgnevuse 1 584,81 eurot ning viivise 415,19

eurot. Maakohus jättis E. Salaki ja OÜ Endurox vastuhagi kahjuhüvitise nõudes rahuldamata, hageja

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.

5.1. Maakohus leidis, et kostjatele ülesütlemise teatiste saatmisega ei saa lugeda liisingulepingut üles

öelduks.

Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu p 9.2. kohaselt kõik lepinguga seotud teated tuleb esitada

lepingus fikseeritud aadressil liht- või tähitud kirjaga, kiireloomulistel juhtudel faksi või elektronposti

teel. Hageja on tõendanud, et lepingu ülesütlemise teade edastati kostjatele tähitud kirjadega (I kd

tl 127–128) nende lepingujärgsetele aadressidele. Kostjate poolt esitatud AS-i Eesti Post vastusest

(I kd tl 147) nähtub, et tulenevalt väljastuskatse ebaõnnestumisest jäeti saajate postkasti saadetise

saabumise teade. Saajad saadetistele hoiutähtaja jooksul järgi ei tulnud ja saadetised on 20. jaanuaril

2012 saatjale AS-ile Nordea Finance Estonia tagastatud. Maakohus leidis, et ainuüksi tähitud kirja

saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahteavaldust kätte antud. Tähitud kirja saabumise ja

postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub

tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda

tahteavaldust kättesaaduks.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on liisinguleping hageja poolt kehtivalt üles öeldud.

Liisingulepingu p 6.5., mille kohaselt liisinguandja on kohustatud liisinguvõtjale lepingu

ülesütlemisest kirjalikult teatama, mittejärgimine ei muuda hageja poolset ülesütlemist tühiseks,

kuivõrd kostja oli teadlik lepingu ülesütlemisest.

Maakohtu hinnangul kostjad, andes liisingulepingu eseme üle liisinguandja volitatud esindajale,

võisid järeldada sellest liisinguandja tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o leping üles öelda TsÜS

§ 68 lg 1 ja 3 järgi. Liisingulepingu p-st 6.4. tuleneb liisinguandja õigus öelda leping üles, kui

liisinguvõtja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi, sh ei tasu lepingumakseid.

Hageja poolt esitatud arvete ja laekumiste väljavõttest (I kd tl 75–76) nähtub, et kostja I on jätnud

arve tasumata esmakordselt septembris 2011, ning seejärel oktoobris, novembris ning detsembris

2011. Seejärel kahel kuul on kostja I teinud maksed. Maakohus leidis, et jättes maksed tasumata, pidi

kostja I arvestama asjaoluga, et hageja võib liisingulepingu üles öelda. Maakohtu hinnangul ei ole

usutav, et kostja I, jättes liisingumaksed maksmata ning andes vara üle liisinguandja esindajale, ei

olnud teadlik liisinguandja tahtest leping üles öelda.

Esitatud kirjavahetusest (I kd tl 102–103) nähtuvalt on E.S. 03. veebruaril 2012 edastanud hageja

esindajale kirja, milles teatab, et on huvitatud Erkki Salaki kasutuses olnud Volvo väljaostmisest ning

palub infot tingimuste kohta. Nimetatud kirjast ja sellele järgnenud kirjavahetusest võib järeldada, et

kostjad olid teadlikult liisingulepingu ülesütlemisest, kuivõrd kehtiva liisingulepingu olemasolu

korral ei oleks kostjatel olnud vajadust sõiduk välja osta.

5.3. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja nõude arvestust, mistõttu hageja nõue kuulub rahuldamisele

ja kostjatelt tuleb solidaarselt mõista välja liisingulepingust tulenev võlgnevus 1 584,81 eurot ning

viivised 415,19 eurot. Hageja on põhistanud sõiduki hinna muutuse esialgse (I kd tl 129, 148) ning

hilisema hindamise ajal, kuivõrd olemasolevate puuduste hindamisel on sõiduki hind vähenenud.

Hageja on esitanud kohtule sõiduki müüki suunamise hindamisakti (I kd tl 71), millest nähtuvalt on

sõidukil mitmeid turuhinda langetavaid puuduseid. Sõiduki hinnaks on märgitud 3 000 eurot. Kui

sõidukilt oleks eemaldanud kõik vara üleandmisel ilmnenud välised ja tehnilise kontrolli käigus

tuvastatud puudused, oleks vara turuväärtus olnud 7 000 eurot (käibemaksuga). Kuivõrd tulenevalt

6

Riigikohtu praktikast hageja enam tagastatud sõidukeid remontida ei laskunud, suunati tagastatud

liisinguese müüki koos sellel olnud puudustega ning selle turuväärtuseks määrati 3 000 eurot.

Vastavalt hageja selgitusele (I kd tl 124) on 22. oktoobri 2012 hindamisakt (I kd tl 108) selles esineva

vea tõttu ekslik ning maakohus seda tõendina ei arvestanud. Portaalis www.auto24.ee olev

müügikuulutus kannab 08. novembri 2012 kuupäeva, AS United Motors on esitanud sõiduki

müügiarve 3 000 eurot 06. septembril 2012. Portaalis olevat müügikuulutust ei saa pidada

asjakohaseks tõendiks, kuivõrd see ilmus pärast sõiduki müüki ega näita sõiduki väärtust selle

müümisel AS-ile United Motors. Asjaolust, et kuulutuses on kõnealuse liisingulepingu eseme fotod,

ei saa järeldada, et tegemist on selle eseme müügiga. Fotol on illustratiivne tähendus, see ei tõenda

liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müüki kuulutuses toodud hinnaga.

Kostjate tegevusest ei nähtunud nende tahet lepingulist suhet hagejaga jätkata. Esitatud

kirjavahetusest nähtub, et hageja esindaja on viidanud kostjate võimalusele osaleda avalikul müügil

ning teatanud, kes tegeleb sõiduki müügiga. Kostjad ei ole põhistanud oma väidet, nagu oleks hageja

eiranud nende soove liisinguesemeks olnud sõiduk osta.

5.4. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata.

Vastavalt liisingulepingu p-le 6.5. ei kuulu tasutud liisingumaksed lepingu ülesütlemisel

tagastamisele, ehk lepingu p 6.5. välistab kostjate nõudeõiguse. Kahjuhüvitise väljamõistmine

hagejalt ei oleks kooskõlas kahju hüvitamise eesmärkidega VÕS § 127 lg 1 mõttes. Kuigi

liisingulepingu ülesütlemise teate kostjatele kätte toimetamine ei ole toimunud kõiki liisingulepingust

tulenevaid nõudeid järgides, ei ole kahju hüvitamise nõue esitatud nende rikkumistega kaasnenud

võimaliku kahju hüvitamiseks, vaid kapitalirendi lepingu alusel tehtud maksete hüvitamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. OÜ Endurox ja E. Salak esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustavad

maakohtu otsust apellantide vastu suunatud hagi rahuldamise osas, paluvad Viru Maakohtu otsus

tühistada ja jätta hagi apellantide vastu täies ulatuses rahuldamata. Apellandid paluvad jätta

menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei saa sõiduki teisaldamine olla tahteavalduse väljendus, millest iga mõistlik isik mõistab, et

liisinguleping on üles öeldud. Liisingulepingu p 6.5. kohaselt kohustub liisinguandja liisinguvõtjat

kirjalikult teavitama lepingu ülesütlemisest. Ülesütlemisteate kättesaamisel oleks apellantidel olnud

võimalus kõiki vastustaja poolt hagiavalduses kirjeldatud tagajärgi ennetada. Liisingueseme

liisinguvõtja valdusest väljanõudmise eelduseks on liisingulepingu p-st 1.2. lähtuvalt ja VÕS § 233

lg 2 kohaselt lepingust eelnev taganemine vastavalt lepingu p-le 6.5. Kuna liisinguandja pole

tegelikult lepingust taganenud, siis on alusetud ka tema edasised tegevused valduse äravõtmisel ja

sõiduki võõrandamisel ning apellantidele süüks pandav kahju on vastustaja enda poolt tekitatud;

2) on arusaamatu maakohtu seisukoht, et apellandid ei ole esitanud vastustaja poolt esitatud nõude

arvestusele vastuväiteid, mistõttu kuulub kogu nõue hagis toodud ulatuses rahuldamisele. Apellandid

on hagile läbivalt vastu vaielnud ega tunnistanud ühtegi vastustaja nõuet;

3) on maakohus jätnud tuvastamata liisingueseme väärtuse selle tagastamise hetkel ja tuginenud

otsuse tegemisel üksnes vastustaja poolt esitatud liisingueseme müügimaksumusele. Kui tagastatud

liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist (antud juhul pärast valduse kaotamist)

liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisinguandja kulude hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o TsÜS § 65 järgi

sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel.

Sõiduki väärtuse vähenemine ca aasta ja kolme kuuga 8 947,63 eurolt 3 000 euroni on ebatõenäoline.

7

Sõidukit kasutati sihipäraselt ja sõiduk oli tehniliselt korras, mida muuhulgas kinnitab ka vastustaja

enda esindaja poolt 02. veebruari 2012 seisuga tehtud akt. Tegelik sõiduki turuväärtus sai olla ca

7 000 eurot, mida tuleks käsitleda ka konkreetse sõiduki mõistliku turuhinnana;

4) ei ole maakohus asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud, rikkudes

sellega TsMS § 232 lg-t 1. Maakohus on jätnud hindamata tõendina esitatud võrdlevad

müügipakkumiste väljavõtted portaalist www.auto24.ee ja vaidlusaluse liisingueseme hilisema

müügipakkumise. Riigikohtu seisukoha kohaselt (tsiviilasi nr 3-2-1-157-14) saab liisingueseme

väärtust tõendada avalikes müügiportaalides toodud pakkumistega;

5) ei teavitanud vastustaja apellante ei liisingueseme faktilisest võõrandamisest ega ka müügihinna

alandamisest.

7. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud apellantide kanda.

Vastuse kohaselt.

1) on liisingulepingu p-s 6.6. pooled kokku leppinud erisuse juhuks, kui lepingu ülesütlemise teate

kättetoimetamine ei ole võimalik. Vastustaja tegi omaltpoolt kõik, et apellantidele liisingulepingu

ülesütlemise teade kooskõlas liisingulepingu p-ga 9.2. kätte toimetada. Pooled olid käenduslepingu

p-s 7 kokku leppinud, et teatis või nõue loetakse edastatuks kolmandal päeval postitamise kuupäevast,

seega võib lepingu ülesütlemise teate lugeda apellandile II kättetoimetatuks 05. jaanuaril 2012.

Arvestades asjaolu, et tähitud kirjad tagastati vastustajale hoiutähtaja möödumisel, oli igati kohane

vastustaja poolt liisingulepingu tingimuste p 6.6. kohaldamine;

2) on maakohus õigesti leidnud, et andes liisingulepingu eseme üle liisinguandja volitatud esindajale,

võisid apellandid järeldada sellest liisinguandja tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Apellandid ei ole

vastustajat teavitanud arvete mittesaamisest vastavalt lepingu p-le 4.5. Seega vastavalt

liisingulepingule oli liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda ning kuivõrd ülesütlemise teadet ei

olnud võimalik apellantidele kätte toimetada, siis oli liisinguandjal õigus vara valdus tagasi nõuda;

3) ei ole vastustaja keeldunud kellelegi sõidukit müümast ega varjanud sõiduki müügiinfot.

Vastustaja ei eiranud apellantide ja nende lähedaste pöördumisi, vaid suunas nad sõiduki müügiga

tegeleva äriühingu poole ning andis lingi, millelt sai internetis sõiduki müügikuulutust, kogu

müügiprotsessi ja hinna kujunemist jälgida;

4) ei olnud tagastatud sõiduk tehniliselt korras. 17. jaanuaril 2012 liisingueseme tagastamisel

vormistati vara üleandmise–vastuvõtmise akt (I kd tl 68–69), milles märkustena märgiti ka varal

esinenud visuaalsed puudused. Seejärel suunas vastustaja tagastatud sõiduk tehnilisse kontrolli ja

müügi ettevalmistusse United Motors OÜ-sse. Kuivõrd 2012. aasta alguses võttis vastustaja vastu

sisulise otsuse, et enam ei teostata tagastatud liisinguesemetele remonttöid, suunati varad müüki

sellises seisukorras, nagu nad olid tagastamise hetkel. 02. veebruari 2012 hindamisaktis määrati aga

vara hind kooskõlas teiste samade tehniliste näitajatega ja tervete sõidukite pakkumushindadega.

Selle koostamisel lähtus United Motors OÜ eeldusest, et tagastatud liisinguesemele on teostatud

remonttööd ning sõidukilt on eemaldatud kõik välised ja tehnilise kontrolli käigus tuvastatud

puudused. Sel juhul oleks sõiduki turuväärtus olnud 7 000 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd

vastustaja enam tagastatud sõidukeid remontida ei laskunud, siis suunati tagastatud liisinguese müüki

koos sellel olnud puudustega ning selle turuväärtuseks määrati 3 000 eurot vastavalt 06. septembri

2012 hindamisaktile (I kd tl 71), milles on kirjas ka kõik sõidukil esinenud puudused;

5) ei ole apellandid tõendanud tagastatud sõiduki suuremat turuväärtust kui 3 000,00 eurot (ilma

käibemaksuta). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku

väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle

8

väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Apellantide poolt

esitatud müügikuulutusest ei nähtu, et tegemist oleks sama sõidukiga;

6) on 22. oktoobri 2012 akti puhul tegemist eksitusega ning maakohus on õigesti jätnud nimetatud

akti tõendina arvestamata. Vastustaja müüs sõiduki juba 06. septembril 2012, seega ei saa

22. oktoobril 2012 märgitud sõiduki omanikuks olla AS Nordea Finance Estonia.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise osas materiaal- ja menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt teha ise

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele. Menetluskulud maakohtus tuleb jätta poolte endi kanda, ning menetluskulud

ringkonnakohtus vastustaja kanda.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellandid ei vaidlusta maakohtu otsust

vastuhagi rahuldamata jätmise osas, seega ei käsitle ringkonnakohus vastuhagiga seonduvat.

Puudub vaidlus, et kostja I ja hageja sõlmisid 22. oktoobril 2010 liisingulepingu (I kd tl 56–59), mille

esemeks oli sõiduk Volvo XC70 ning kostja II ja hageja sõlmisid liisingulepingu täitmise tagamiseks

käenduslepingu nr 20116477 (I kd tl 60–61). Kostjad ei vaidlusta hageja väidet, et nad on jätnud

tasumata maksegraafiku järgsed maksed alates septembrist 2011 kuni detsembrini 2011 (I kd tl 97).

17. jaanuaril 2012 võttis hageja volitatud isik kostjalt I liisingueseme valduse üle (I kd tl 68–69) ning

liisingu ese müüdi hageja poolt 3 000 euro eest 06. septembril 2012 (I kd tl 72).

Pooled vaidlevad, kas liisinguandja on liisingulepingu kehtivalt üles öelnud ning kas liisinguese

võõrandati turuhinnaga või alla selle.

9. Õige on maakohtu järeldus, et hageja poolt kostjatele liisingulepingu ülesütlemise teatise

saatmisega ei saa lugeda lepingut üles öelduks.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09 leidnud, et lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele

peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu

ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele

poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele

ülesütlemisavalduse tegemisega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole ülesütlemisteateid kostjatele kätte

toimetanud. Ainuüksi tähitud kirja saatmise teate postkasti panekuga ei ole kostjatele hageja

tahteavaldust kätte antud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kohaldada tuleks liisingulepingu

p-i 6.6, mille kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguvõtja ruumidesse siseneda vara valdusest

äravõtmiseks, kui liisinguandja ei tagasta vara lepingu ülesütlemise teates märgitud tähtaja jooksul

või liisinguandja poolt määratud kohta. Hageja ei ole tõendanud, et kostjatele polnud võimalik

ülesütlemisteateid kätte toimetada. Hageja on üritanud edastada kostjatele ülesütlemisteateid postiga

vaid ühel korral 02. jaanuaril 2012, kostjale I aadressile XXX Haljala alevik Haljala vald (I kd tl 119,

127) ning kostjale II aadressil XXX Kadrina vald (I) kd tl 119, 128). Ringkonnakohus märgib, et

hageja poolt saadetud ülesütlemisteated tagastati saatjale hoiutähtaja möödumisel (I kd tl 147) 20.

jaanuaril 2012, s.o pärast hageja poolt liisingueseme valduse äravõtmist kostjalt I. Seega on

asjakohatu tugineda liisingulepingu p-le 6.6., kuivõrd 17. jaanuaril 2012, s.o päeval, mil hageja võttis

auto valduse üle, hageja ei teadnud, et ülesütlemisteateid ei õnnestu kostjatele kätte toimetada.

Samuti ei kohaldu asjas käenduslepingu p 7, mille kohaselt käenduslepingu alusel edastatavad teated

või sellest tulenevad nõuded tuleb saata tähitud postiga lepingus sätestatud aadressil, või muul

aadressil, millest üks lepingupool on teisele kirjalikult teatanud ning selliselt saadetud teatis või nõue

9

loetakse edastatuks kolmandal päeval postitamise kuupäevast. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

lugeda liisingulepingut liisinguvõtja suhtes ülesöelduks käendajale ülesütlemisteate postkasti

panekuga. Vastavalt käenduslepingu p-le 6 täidab käendaja liisinguvõtja kohustused juhul, kui

liisinguvõtja ei ole neid täitnud liisingulepingus fikseeritud tähtajal ja viisil. Käendaja kohustus täitma

kohustused 7 päeva jooksul vastava kirjaliku teate saamisest liisinguandjalt. Hageja ei ole väitnud

ega tõendanud, et ta on käendajalt kohustuse täitmist lepingus sätestatud viisil ja tähtajal nõudnud.

Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et hageja ülesütlemisteated ei vastanud ka seadusega

kehtestatud nõuetele. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib lepingupool kestvuslepingut mõjuval põhjusel

erakorraliselt üles öelda. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine

lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise

lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Seega üldiseks eelduseks lepingu

erakorralisele ülesütlemisele on, et eelnevalt oleks kohustusi rikkunud poolele määratud mõistlik

täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole väitnud, et ta on makseviivituse tekkimisel

pöördunud kostjate poole nõudega kohustus täita. Kuigi hageja nõuab hagiavalduses muuhulgas

võlateatise saatmise tasu (I kd tl 51, 66), ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta on kostjatele

kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andnud ning kostjad said kohustuse täitmise nõude kätte.

Nimetatud võlateatist ei ole hagiavaldusele lisatud.

10. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186, mille kohaselt võib võlasuhte lõpetada

mh ka poolte kokkuleppega (p 4). Seadus ei sätesta liisingulepingu lõpetamise tahteavaldustele

vorminõuet. Pooled said lepingu lõpetada ka kaudsete tahteavaldustega. TsÜS § 68 lg 3 järgi saab

kaudseks tahteavalduseks pidada tegu, millest võib järeldada poole tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.

Vaidlust ei ole, et kostja II andis liisingueseme valduse hageja volitatud esindajale isiklikult üle

17. jaanuaril 2012 (I kd tl 68–69). Valduse üleandmine kostja II poolt on toimunud vabatahtlikult,

vastavalt sõiduki üleandmise-vastuvõtuaktile (I kd tl 68–69) ühtegi vastuväidet asja üleandmisel

kostjad esitanud ei ole. Seega saab liisingulepingu lugeda ülesöelduks kostja II kui kostja I esindaja

poolt liisingulepingu valduse üleandmisega hagejale 17. jaanuaril 2012. Ringkonnakohtu hinnangul

pidi kostja I sõiduki valduse loovutamisel hagejale aru saama hageja tahtest leping lõpetada ja on

sellega nõustunud. Seega on leping lõppenud poolte kokkuleppel ja hagejal oli õigus liisinguese

realiseerida.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduk müüdi turuhinnaga.

Hageja nõudis maakohtus liisingulepingust nr 20116477 tuleneva võlgnevuse 1 584,81 eurot, ning

sissenõutavaks muutunud viivise, mida hageja vähendas 415,19 euroni, väljamõistmist. Maakohus

tuvastas, et kostjad ei ole vaidlustanud hageja nõude arvestust, mistõttu hageja nõue kuulub

rahuldamisele. Maakohus leidis, et sõiduk müüdi turuväärtusega, s.o 3 000 eurot, kuivõrd sellel

esinesid väärtust vähendavad puudused.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb liisingueseme väärtus teha kindlaks selle tagastamise ajal (vt

Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-184-12, nr 3-21-33-08, nr 3-2-1-157-14, nr 3-2-1-156-13).

Väärtus on keskmine turuhind (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-184-12, nr 3-2-1-33-08).

Liisinguandja peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad

asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguandja esitatud ja

tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et

liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Seejuures tuleb arvestada

asjaolu, et liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused

liisingueseme väärtust tõendada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14). Seega peab

liisinguandja tõendama, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel oli 3 000 eurot ning kostjad, et see oli

kõrgem.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil

koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli

10

madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-184-12,

nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-124-08). Pooled on esitanud kohtule kokku kolm erinevat liisingueseme

hindamisakti. Ringkonnakohtu hinnangul saab otsuse tegemisel tugineda eelkõige 02. veebruari 2012

hindamisaktile (I kd tl 129), mille kohaselt on sõiduki hind (koos käibemaksuga) 7 000 eurot.

Tegemist on ainsa hindamisaktiga, mis on selle koostaja poolt allkirjastatud. Akt on koostatud

vahetult pärast sõiduki valduse ülevõtmist hageja poolt ning on tehtud hageja initsiatiivil.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja väited, et nimetatud akt on koostatud eeldusega, et sõiduk

on remonditud, mitte millegagi tõendatud. Muuhulgas on nimetatud hindamisaktis turuhinda tõstva

või langetava asjaoluna märgitud, et sõiduk külmaga ei käivitu. Jääb selgusetuks asjaolu, miks jäeti

selline märkus hindamisakti juhul, kui hindamisakti koostamisel lähtuti asjaolust, et sõidukil esinevad

puudused parandatakse. 06. septembri 2012 akt (I kd tl 71) on allkirjastamata ning koostatud 7,5 kuud

pärast liisingueseme valduse kostjatelt äravõtmist. 22. oktoobri 2012 akt on samuti allkirjastamata

ning on koostatud pärast sõiduki müüki. Seega on kahe viimase akti tõenduslik väärtus oluliselt

madalam kui 02. veebruari 2012 hindamisaktil.

Sõiduki väärtuse hindamisel lähtub ringkonnakohus ka hageja töötaja M.M. ja kostja II venna E.S. e-

kirjavahetusest (I kd tl 102–103). Kirjavahetusest nähtuvalt teatas hageja töötaja M. M 07. veebruaril

2012, et vara realiseerimist alustatakse hinnaga 7 490 eurot. Seega soovis hageja müüa sõidukit

tegelikust müügihinnast, s.o 3 000 eurot, oluliselt kõrgema hinnaga. Ringkonnakohtu hinnangul jättis

maakohus põhjendamatult nimetatud tõendiga arvestamata.

Portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla

tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastavad dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1

mõttes. Need võivad olla nii asjakohased kui ka lubatavad tõendid TsMS § 238 mõttes. Asja väärtuse

tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt Riigikohtu otsused

tsiviilasjades nr 3-2-1-110-09, nr 3-2-1-11-12). Kuna kostjad esitasid 2014. a müügikuulutuste

väljavõtted (I kd tl 109), millega tõendasid, et 2014. aastal oli sama vanade autode väärtus oluliselt

suurem kui hageja väidetud liisinguesemete väärtus tagastamise ajal 2012. aastal, tuli maakohtul võtta

seisukoht, kas hageja esitatud tõendid on usaldusväärsed ja kajastavad esemete tegelikku turuväärtust

2012. aastal (tsiviilasi nr 3-2-1-157-14). Õige on apellantide väide, et maakohus ei ole portaalist

www.auto24.ee müügipakkumiste väljavõtteid analüüsinud. Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi,

miks maakohus jättis nimetatud tõendiga arvestamata.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 08. novembri 2012 müügikuulutuses (I kd

tl 106–107) esitatud liisingulepingu eseme fotodest ei saa järeldada, et tegemist on liisinguesemeks

olnud sõiduauto müügiga. Ringkonnakohus märgib, et müügikuulutuses olevatel fotodel näha oleval

sõidukil on sama registreerimisnumber XXX, mis liisinguesemel. Pelgalt väide, et müügikuulutuses

on märgitud teine odomeetri näit ning kuulutuses ei ole märgitud sõiduki VIN-koodi, ei tõenda, et

tegemist ei ole sama sõidukiga, kui muud tunnused langevad kokku.

Seega ringkonnakohus, tuginedes 02. veebruari 2012 hindamisaktile, portaali www.auto24.ee

17. veebruari 2014 väljavõttele ning 08. novembri 2012 müügikuulutusele, leiab, et liisingueseme

turuväärtus selle tagastamise hetkel oli ca 7 000 eurot (käibemaksuga). Hageja ei ole tõendanud, et

sõiduki väärtus oli vaid 3 000 eurot, s.o tegelik müügihind.

12. Hagiavalduse kohaselt oli liisingulepingu ülesütlemise seisuga vara jääkmaksumus 42 163,14

EEK-i, s.o 2 694,73 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja ka kulude, s.o puhastusteenuse kulu

90,83 eurot, müügikulu 191,67 eurot, kaskokindlustuse kulu 223,35 eurot, liikluskindlustuse kulu

115,24 eurot ning tasumata liisingumaksete 1 065,66 eurot hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul

oleks juhul, kui hageja oleks müünud liisingueseme turuväärtusega 7 000 eurot, kõik hageja kulud

müügihinnaga kaetud (7 000 – 2 694,73 – 90,83 – 191,67 – 223,35 – 115,24 – 1 065,66 = 2 618,52

eurot) ja hageja oleks saanud kasu üle 2 500 euro (koos käibemaksuga). Hageja müüs sõiduki ca 4 000

eurot odavama hinnaga oma koostööpartnerile United Motors AS-ile. Niivõrd suur hinnavahe oleks

11

katnud kõik hageja kulud ja kahjud. Maakohus jättis tähelepanuta, et liisingueseme väärtuse hindaja

ja ostja on üks ja sama isik, s.o United Motors AS, kelle huvides võis olla liisingueseme väärtuse

alahindamine.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13 selgitanud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda

liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud lähtuda selle asemel

liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal

on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel

võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada,

peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust

ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on

sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu

saamiseks sel juhul täitnud (vt Riigikohtu tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Kuivõrd

käesolevas asjas ületas müügihind sõiduki võimalikku väärtust enam, kui 10% (tegelikult üle 50%),

hageja ei ole tõendanud, et liisinguesemel esinesid selle väärtust niivõrd olulisel määral vähendavad

puudused, ei ole põhjendatud liisinguandja võimaliku nõude kindlakstegemisel lähtuda ka

liisingueseme müügihinnast.

13. Seoses maakohtu otsuse tühistamise ja hagi rahuldamata jätisega tuleb tühistada maakohtu otsus

menetluskulude jaotuse osas.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus menetles nii hagi kui ka vastuhagi. Kuivõrd hagi

jääb ringkonnakohtu otsusega rahuldamata, maakohus jättis rahuldamata ka vastuhagi, tuleb

menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel vastustaja kanda.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses. Apellantide menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt

on apellantide menetluskulud ringkonnakohtus riigilõiv apellatsioonkaebuselt 225 eurot ning

lepingulise esindaja kulud 300 eurot (ilma käibemaksuta).

Vastustaja peab apellandi menetluskulude suurust ebamõistlikuks ja palub seda vähendada.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Riigilõiv on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 kohaselt ning kuulub

TsMS § 162 lg 1 alusel vastustajalt väljamõistmisele. Apellantide lepingulise esindaja kulu

ringkonnakohtumenetluses 4 töötunni eest (tunnitasuga 75 eurot/h) 300 eurot on ringkonnakohtu

hinnangul asja sisu ja keerukust arvestades TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja mõistlik kulu

ning kuulub vastaspoolelt väljamõistmisele. Apellantide taotlus menetluskulu rahaliseks

kindlaksmääramiseks ringkonnakohtu menetluses summas 525 eurot kuulub rahuldamisele.

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/