3-15-1121/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 10.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1121 Haldusasi L.T. kaebus Harku ja Murru vangla 17.02.2015 käskkirja nr 43- d tühistamiseks. Menetlusvorm Kirjalik menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja L.T. ning vastustaja Harku ja Murru vangla, volitatud esindaja Merit Jõgi. Resolutsioon 1.Jätta L.T. kaebus rahuldamata. 2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

L.T. suhtes alustati distsiplinaarmenetlust seoses vanglateenistuse ametnike korraldustele mitteallumisega. 17.02.2015 käskkirjaga nr 43-d tunnistati kinnipeetav L.T. süüdi Vangistusseaduse § 67 p 1 nõuete rikkumise eest ning määrati distsiplinaarkaristuseks 20 ööpäeva kartserit. Käskkirja kohaselt seisnes L.T. distsipliinirikkumine selles, et ta 01.02.1015 kella 12.22 paiku ei allunud valgateenistuse ametnike korraldusele, läbiotsimiseks lahti riietuda.

2 13.03.2015 esitas L.T. Harku ja Murru vangla 17.02.2015 käskkirjale nr 43-d vaide. 13.04.2015 vaideotsusega nr 5-11/15/1-2 jäeti L.T. vaie rahuldamata. 29.04.2015 esitas L.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku ja Murru vangla 17.02.2015 käskkirja nr 43-d tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebuse kohaselt tuli kaebaja suitsetamast ning vangla trepikojas hakkas valvur A. Vesternin kaebajat läbi otsima. Läbiotsimise ajal olid välisuksed lahti ning seetõttu olid miinuskraadid ning trepikojas tõmbetuul. A. Vesternin käskis kaebajal jope lahti nööpida ning müts ära võtta. Kaebaja märgib, et tal on probleemid kõrvadega. Kaebaja vastas valvurile, et siin on külm, mille peale läks ametnik kurjaks. Seejärel tuli ka teine valvur ning kaebaja saadeti läbi otsimiseks duširuumi eesruumi, kus kaebaja võttis kohe jope seljast, mütsi peast, saapad jalast ning istus pingi peale. Kaebaja märgib, et võttis ise riidest, ilma, et keegi oleks tal seda teha käskinud. Sama on kirjutanud ka A. Vesternin ja T. Priske enda ettekannetes. Kaebaja märgib, et sellel ajal A. Vesternini seal ruumis ei olnud. Kaebaja on seisukohal, et viimasel ajal otsitakse kinnipeetavaid läbi nii, et täitsa paljaks ei pea riietuma. Selle põhjuseks on asjaolu, et eesruumi aken on katki, käepide puudub ning aken on alati avatud. Kaebaja märgib, et ta ütles valvur T. Priskele, et läbiotsimine peab toimuma reeglite järgi ning läbi otsida kahe valvuriga. Selle peale kutsus T. Priske valvuri A. Vesternini, kes koheselt läks kaebaja juurde ning asetas jalamati kaebaja kõrvale. A. Vesternin ütles kaebajale, et viimane võtaks sokid jalast ära. Seepeale lükkas kaebaja mati jalaga eemale ning ütles, et ei astu selle mati peale, kuna see on must. Kaebaja märgib, et jalaseen on vanglas levinud ning kaebaja ei soovinud, et see ka temale leviks. Kaebaja on seisukohal, et ei näidanud ülesse mitte mingisugust agressiivsust. Kaebuse kohaselt pani kaebaja saapad rahulikult jalga, tõusis üles ning lausus valvurile A. Vesterninile, et viimane ta läbi otsiks. Valvur A. Vesternin vastas kaebajale, et ta püksid maha võtaks. Kaebaja vastas, valvurile, et peab võtma riided seljast vastavalt seaduslike reeglite järgi. Kaebuse kohaselt ei öelnud kaebaja kordagi, et ta keeldub riiete seljast võtmisest. A. Vesternin käskis seejärel kaebajal keerata selg ning panna käed selja taha. Kaebaja käed pandi raudu. Kaebuse kohaselt soovis valvur kaebajat provotseerida, mis aga ei õnnestunud. Seejärel käskis A. Vesternin kaebajal riided selga panna, kuid käeraudade tõttu ei olnud see võimalik. Pärast käsku eemaldas valvur kaebajalt käerauad ning kaebaja pani riided selga. Pärast kirjeldatud intsidenti saadeti kaebaja meditsiiniosakonda, kus A. Vesternin kutsus naissoost medõe läbiotsimise juurde. Kaebaja märgib, et temalt ei leitud mitte midagi keelatut. Kaebaja märkis kaebuses, et duširuumi eesruum ei ole spetsiaalne ega sobiv ruum läbiotsimiseks, kuna see on läbikäidav. Asjaolu, et sellel sinna keegi ei tulnud, on puhas juhus. Kaebaja märgib, et ajalehes „MK Estonia“ kirjutati läbiotsimise korrast. Kaebaja hinnangul ei ole Harku vanglas meestele vastavaid läbiotsimise tingimusi, kuna tegemist on naistevanglaga. Kaebaja sõnul on ta allunud valvurite korraldustele, kuna mitteallumisega oleks tegemist siis, kui kaebaja oleks täielikult keeldunud lahti riietumast ning seda ka meditsiiniosakonnas. Kaebaja nõustus nii läbiotsimise kui ka lahtiriietumisega. Lisaks märgib kaebaja, et tal puudus võimalus ennast kaitsta, kuna direktor ei jõudnud vastata kaebaja poolt kirjutatud protokolli vastuväidetele. Kaebaja heidab vanglale ette veel ka seda, et vaidemenetlus kestis kauem kui 30 päeva. Lisaks viitab kaebaja ka inimväärikuse alandamisele ja piinamisele.

Vastustaja: Kaebaja poolt esitatud sündmuste kirjeldus kattub paljuski ametnike ettekannete sisuga, seega puudub vaidlus selles, et kaebaja läbiotsimine toimus, puudub vaidlus selles, et talle anti korraldus võtta ära sokid ja püksid, isegi mati jalga löömine (kaebaja sõnul lükkamine) on kõikides ütlustes kajastunud.

3 Kaebaja tunnistab, et ta ei täitnud korraldust põhjusel, et tema hinnangul ei viidud protseduuri õigusaktidele vastavalt läbi. Vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, eluja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Justiitsministri 05.09.2011 vastu võetud määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi ka Määrus) § 32 p 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasisesel saatmisel. Määruse § 2 p 6 kohaselt on järelevalve toiminguteks ka vangla territooriumi ja ruumide, vanglasse sisenevate ja sealt väljuvate transpordivahendite ja isikute, kinnipeetavate ja nende asjade läbiotsimine. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Ükski kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaolu ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda. Ükski antud korraldus ei olnud ilmselgelt tühine ning kinnipeetava teistsugune arusaam kehtivast õigusest, ei muuda vanglateenistuse tegevust õigusvastaseks. Kaebuse esitaja poolsed põhjendused, et miks ta keeldus korraldusi täitmast ja venitas tahtlikult läbiotsimist on otsitud ega õigusta kuidagi kaebaja käitumist. Kaebuse esitaja nõue, et läbiotsimist peavad teostama vähemalt kaks vanglaametnikku ja meditsiinitöötaja on täiesti alusetud kuna vangistusseadus ei sätesta, mitu vanglateenistuse ametnikku võib kinnipeetava läbi otsida. Riigikohus on selles osas leidnud, et kinnipeetava läbiotsimisega kahe temaga samast soost vanglaametniku poolt kinnipeetava õigusi ei rikuta (RKHK 17.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-32-12, p 10) kuid kuskil pole öeldud, et neid ametnikke peab tingimata kaks olema. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on erinevates lahendites leidnud, et kehaliste läbiotsimiste juures viibivate isikute arv peaks olema võimalikult väike, kuid samas rohkema kui ühe vanglaametniku juuresolek on õigustatud väärkohtlemise vältimise tagamiseks. Läbiotsimise eesmärk on leida ja ära võtta keeletud aine või ese /--/ Läbiotsimist võib teha plaaniliselt või vastavalt vajadusele; Selleks ei ole vaja konkreetset põhjust või kahtlust õigusrikkumise toimepanemise kohta (Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-05-211). Kinnipeetav otsitakse alati läbi vanglasse sisenemisel ja sealt väljumisel, enne ja pärast kokkusaamist ja enne saatmist, objekti läbiotsimise ajal kui ta viibib seal objektil, kartserisse paigutamisel ja vanglasisesel saatmisel. Lisaks eelnimetatud alustele võib vanglaametnik kinnipeetava läbi otsida ka muul alusel. Kinnipeetava läbiotsimine ei ole distsiplinaarkaristus (§ 63) ega täiendav julgeolekuabinõu § 69 mõttes, vaid vangla julgeoleku tagamise üks vahendeid. Kinnipeetava läbiotsimine on vangla julgeoleku tagamise üks korralisi toiminguid, millega kaasnevad-nagu vangistuses viibimisega üldiseltteatud ebamugavused. Nii ei saa lugeda õigusvastaseks kinnipeetava kohustust olla läbiotsijate ees alasti, lõpetama tualeti kasutamist nii, et uks on avatud, samuti olukorda kus läbiotsimine teostatakse mitte kambris või selleks ettenähtud ja isiku privaatsust tagavas ruumis, vaid koridoris vm kohas, mitme vanglaametniku juures olekul ning võtta ennast alasti (Tartu Ringkonnakohtu lahend 3-10-1026). Kuigi riigisisestest õigusaktidest, ei tulene otseselt kohustust tagada läbiotsimise privaatsus, ei ole vastustaja kaebaja privaatsuse tagamisel eksinud. Kaebaja otsiti läbi dušširuumi eesruumis ning vanglateenistuse ametnikel oli reaalne võimalus piirata sinna kolmandate isikute sisenemist, seega oli kaebaja privaatsus tagatud. Samas on tegemist kohtumenetluses esitatud uue argumendina, mis distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse hindamisel sisulist tähendust ei oma. Kaebaja sõnul teostati läbiotsimist õigusvastselt, kuna läbiotsimise juures ei viibinud vähemalt kahte ametnikku ega meedikut. Kaebaja sõnul sai ta selle info ajalehest „MK Estonia“ kuid pole esitanud ühtegi viidet artikli kuupäevale (vastustaja tutvuks küll selle artikliga), seega on vastustaja seisukohal, et tegemist on pigem otsitud vabandusega kuna iga mõistlik inimene saab või peab saama, aru sellest, et ajalehe artikkel ei ole õigusakt ning selle põhjal mingeid nõudmisi esitada on alusetu. Pealegi on kaebaja vanglas juba aastast 2006 ning on ilmselgelt teadlik kuidas vanglas asjad toimivad sh ka läbiotsimised. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega on tuvastatud, et kaebuse esitajale anti seaduslik korraldus läbiotsimiseks lahti riietuda. Kuna vanglaametniku korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, oli see kaebuse esitajale täitmiseks kohustuslik. Asjaolu, et kinnipeetava arvates ei toimunud läbiotsimine

4 selleks ettenähtud tingimustes, ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Kinnipeetav on kohustatud vastuväideteta ja vaidlustamata täitma vanglaametniku seaduslikke korraldusi. Riigikohus on oma 01.03.2007 lahendis nr 3-3-1-103-06 asunud seisukohale, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmise saab olla õigustatud vaid juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. Kuna korralduse adressaadiks oli vaide esitaja ja vanglaametniku korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, siis oli see vaide esitajale täitmiseks kohustuslik. Seega on distsiplinaarmenetluse käigus piisavalt tõendatud L.T. distsipliinirikkumise toimepanek. Kaebajal ei olnud ühtegi alust vanglaametniku korralduse täitmisest keelduda. Seega oli kaebaja poolne korralduse täitmata jätmine õigusvastane ning selle eest võis kaebajale distsiplinaarkaristuse määrata. Vanglateenistuse ametniku korraldusele allumatus on väga raske rikkumine, seda enam et kaebajat on allumatuse eest karistatud ka varem. Kaebaja poolt kaebuses esitatud argumendid ei anna küll ühtegi alust seniste seisukohtade ümbervaatamiseks. Kaebaja tunnistab ka ise, et hakkas korraldusele sokid ära võtta vastu, kuna ei soovinud astuda matile, ning korraldusele püksid ära võtta, vastas kaebaja, et võtab riided seljast vastavalt seaduse reeglitele. Kaebaja tunnistab oma rikkumist, kuid leiab, et see on vabandatav. Kaebaja viitab inimväärikuse alandamisele ja piinamisele, kuid ei selgita, kuidas see puutub distsiplinaarmenetlusse ja määratud distsiplinaarkaristusse. Kahjuhüvitamise nõuet ei ole kaebaja vanglale esitanud. Vastustaja hinnangul tuleb viited piinamisele ja inimväärikusele alandamisele, kui asjasse mittepuutuvad, antud kohtuasjast kõrvale jätta. Kaebaja heidab vanglale ette, et vangla ei lahendanud vaiet 30 päeva jooksul. Selle etteheitega vangla osaliselt nõustub. Vaide lahendamise tähtaeg langes nädalavahetusele, seega oli vaide lahendamise tähtaeg esmaspäev (13.04.2015), kuid ametnikud tutvustasid vaiet kaebajale alles 14.04.2015. Seega võib kaebaja etteheitega selles osas nõustuda, et kaebaja oleks pidanud vaideotsusega tutvuma 13.04.2015, kuid tutvus päev hiljem. Samas ei ole kaebaja selgitanud, kas see tõi talle kaasa kahjulikke tagajärgi või kuidas see täpselt tema õigusi rikkus. Vastustaja vabandab kaebaja ees. Kaebaja väitis, et ta ei saanud koridoris mütsi ära võtta kuna tal on kõrvadega probleeme. Kaebajal ei olnud sellel hetkel ühtegi tervisest tulenevat põhjust, et mütsi peast võtmisest keelduda. Kaebaja väidab, et ruum kus teda läbi otsiti oli jahe kuna aknalink oli katki ja seetõttu oli aken koguaeg lahti. Tegemist oli väikese õhutusaknaga, mis oli poolkinnises/lahtises olekus ja see ei ole katki olnud. Vastustaja kinnitusel vanglas köetakse.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Harku ja Murru vangla 17.02.2015 käskkirjaga nr 43-d tunnistati kinnipeetav L.T. süüdi VangS § 67 p 1 nõuete rikkumise eest ning määrati distsiplinaarkaristuseks 20 ööpäeva kartserit. Rikkumine seisnes vanglaametnike korduvatele korraldustele mitteallumises. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et kaebaja ei täitnud 01.02.2015 kella 12.22 paiku M-1 osakonna duširuumi eesruumis vanglateenistuse ametnike korduvaid korraldus läbiotsmiseks lahti riietuda (võtta jalast püksid ja sokid). Kaebaja on asunud seisukohale, et ta on allunud valvurite korraldustele, kuna mitteallumisega oleks tegemist siis, kui kaebaja oleks täielikult keeldunud lahti riietumast. Kaebaja märgib, et nõustus nii läbiotsimise kui ka lahtiriietumisega. Kaebaja leiab, et vaidlusalune käskkiri tuleb tühistada, sest temale antud korraldused ei olnud seaduslikud. Kaebuse asjaoludest

5 nähtub, et kaebaja ei täitnud valvurite antud korraldusi põhjusel, et kaebaja arvates valvurite antud korraldused ei olnud kooskõlas kehtivate seadusesätetega. Kaebaja märgib, et läbiotsimist teostati õigusvastaselt, kuna läbiotsimise juures ei viibinud vähemalt kahte ametnikku ega meditsiinitöötajat. Samuti märgib kaebaja, et keeldus lahti riietumast, kuna duširuumi eesruumi aken oli katki ja seetõttu avatud. Lisaks märgib kaebaja, et matt, mille peale tal astuda kästi, oli must.

VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, eluja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. VangS § 68 lg-st 4 tulenevalt kehtestab läbiotsimise korra justiitsminister määrusega. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasisesel saatmisel. Määruse § 2 p 6 kohaselt on järelevalve toiminguteks ka vangla territooriumi ja ruumide, vanglasse sisenevate ja sealt väljuvate transpordivahendite ja isikute, kinnipeetavate ja nende asjade läbiotsimine. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Kohus nõustub vastustajaga, et Vangistusseadus ega viidatud määrus ei sätesta mitu isikut peab kinnipeetava läbiotsimist läbi viima. Käesoleval juhul on kaebaja läbiotsimist läbi viinud kaks kinnipeetavaga samast soost ametnikku. Kuna meditsiinitöötaja ei teostanud läbiotsimist, siis ei oma käesoleval juhul tähtsust meditsiinitöötaja sugu.

VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametniku korraldust. Riigikohus on 01.03.2007 kohtuotsuse nr 3-3-1-103-06 puntktis 14 leidnud: „/…/Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13) /…/ üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest/…/“.

Seega võib täitmata jätta vaid ilmselgelt õigusvastase korralduse kui tühise haldusakti. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebaja tõendanud ega ka kohtumenetluse käigus ilmnenud, et vanglaametnike poolt talle antud korraldused oleksid vastanud tühise haldusakti tunnustele. Järelikult tuli kaebajal need korraldused täita. Käesolevas asjas kohus ei ole tuvastanud vanglaametnike kõnesolevate korralduste õigusvastasust.

Eeltoodust järeldub, et kaebaja rikkus VangS § 67 punkti 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, mis on vastustaja poolt õigesti tuvastatud.

Vaidlustatud käskkirjas viitab vastustaja asjaolule, et vanglaametnike korduvatele korraldustele mitteallumine näitab L.T. negatiivset suhtumist nii vanglateenistuse ametnikesse kui kehtivasse korda. Vastustaja leidis, et L.T. on süüdi distsipliinirikkumise toimepanemises ning selline käitumine ohustab vangla julgeolekut. Vastustaja on asunud seisukohale, et tegemist on raske rikkumisega. Lisaks märgib vastustaja, et võttes arvesse kinnipeetava senist käitumist ning asjaolu, et viimati määrati L.T.le

6 samalaadse rikkumise eest kartserisse paigutamine 13 ööpäevaks, jätkas kinnipeetav vanglas kehtestatud korra rikkumist. Vastustaja on asunud õigele seisukohale, et kuna varasemad karistused ei ole kinnipeetava käitumisele mõju avaldanud ega suunanud kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele, peab karituse määr antud rikkumise eest olema selline, et kinnipeetav mõistaks oma teo tagajärgi ning soovib edaspidi õiguskuulekalt käituda.

Kohus märgib, et kaebaja ei ole kohtule esitatud seisukohtades esile toonud selliseid asjaolusid ning ka kohtumenetluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla vastustaja poolt määratud karistusliigi ja määra valiku ning põhjendatuse. Kohus asub seisukohale, et läbiviidud distsiplinaarmenetlusetoimingud ei sisalda vigu, mis tingiksid käskkirja tühistamise.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja rikkus VangS § 67 punkti 1 nõudeid. Samuti märgib kohus, et vastustaja on käskkirja koostamisel rakendanud õigesti kaalutlusõigust ja toonud välja karistuse valiku põhjendused. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve. Määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumise suhtes.

Kaebaja heidab vastustajale ette, et vangla ei lahendanud kaebaja vaiet 30 päeva jooksul. Vastustaja nõustub osaliselt kaebaja väitega. Vastustaja selgitab, et vaide lahendamise tähtaeg langes nädalavahetusele, seega oli vaide lahendamise tähtaeg esmaspäev (13.04.2015), kuid ametnikud tutvustasid vaiet kaebajale alles 14.04.2015. Kohus märgib, et vaideotsuse koostamise kuupäevaks on 13.04.2015, millest tuleneb, et vastustaja ei rikkunud vaide lahendamise tähtaega. Asjaolu, et kaebajale tutvustati vaiet järgmisel päeval, s.o 14.04.2015, ei tähenda, et vastustaja ei oleks vaiet tähtaegselt lahendanud. Lisaks märgib kohus, et asjaolu, et kaebaja sai 13.04.2015 koostatud vaideotsuse kätte 14.04.2015, ei rikkunud kaebaja õigusi. Vaideotsuse vaidlustamistähtaeg hakkab kulgema alates vaideotsuse kaebajale kättetoimetamisest. Vastustaja on ka vabandanud kaebaja ees.

Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik