3-14-52867/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52867

Haldusasi

mogo OÜ kaebus Tarbijakaitseameti 22.10.2014 ettekirjutuse

nr EK-TRT-2014-00101 osaliseks tühistamiseks ning

27.10.2014 otsuse nr 6-25/14-008189-006 ja 30.10.2014

otsuse nr 6-25/14-008189-008 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – mogo OÜ, volitatud esindaja advokaat Kristel Tuul

Vastustaja – Tarbijakaitseamet, volitatud esindaja Katrin

Malm

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta mogo OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 07.12.2015, välja arvatud HKMS

§ 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-52867

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarbijakaitseamet (vastustaja) juhtis 22.10.2014 ettekirjutusega nr EK-TRT-2014-

00101 mogo OÜ (kaebaja) tähelepanu õigusrikkumisele, mis seisnes reklaamiseadusega (RekS)

vastuolus oleva reklaami avalikustamises, ning kohustas kaebajat lõpetama RekS-ga vastuolus

oleva reklaami avalikustamise televisioonis, raadios, välimeedias ja internetis ning kõikides

avalikustatud kohtades igasugusel kujul. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli 24.10.2014.

Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et selle tähtajaks täitmata jätmise korral määratakse sunniraha

400 eurot iga kalendripäeva eest kuni rikkumise lõppemiseni.

2. Vastustaja määras 22.10.2014 ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise eest kaebajale

27.10.2014 otsusega nr 6-25/14-008189-006 sunniraha 800 eurot ja 30.10.2014 otsusega nr 6-

25/14-008189-008 sunniraha 1200 eurot.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks jäid pärast kaebuse

muutmist tühistada 22.10.2014 ettekirjutus nr EK-TRT-2014-00101 selles määratud täitmise

tähtaja osas ning tuvastada 27.10.2014 otsuse nr 6-25/14-008189-006 ja 30.10.2014 otsuse nr 6-

25/14-008189-008 õigusvastasus. Põhjendused:

3.1. Kaebaja sai ettekirjutuse kätte 24.10.2014, s.o täitmise tähtaja viimasel päeval tähitud

kirjaga. Samal päeval teavitas kaebaja vastustajat, et reklaami ei ole võimalik nõutud tähtajaks

televisioonist eemaldada ja ettekirjutuse täitmise tähtaeg on ebapiisav. Vaatamata sellele

kohaldas vastustaja kaebaja suhtes sunniraha. Ettekirjutuse resolutiivosa on vastuolus

majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse §-ga 68 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse

(ATSS) § 7 lg-ga 3. Kuna telekanalid kinnitavad eetrisse mineva sisu 3 päeva ette, ei ole

reklaami eemaldamine võimalik varem kui 3 päeva jooksul. Haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 60 lg-st 1 ja § 61 lg-st 1 tulenevalt hakkas ettekirjutuses sätestatud kohustus kehtima

ettekirjutuse kättetoimetamisest. Kuna kaebaja sai ettekirjutusega tutvuda alles 24.10.2014

õhtul, oli võimalik tegeleda reklaami eemaldamisega järgmisel tööpäeval, s.o 27.10.2014.

Reklaami näitamine lõpetati televisioonis 30.10.2014. Vaatamata sellele, et vastustaja avastas

väidetava rikkumise juba 15.10.2014, oodati ettekirjutuse tegemisega terve nädal, kuigi

vastustaja viitab ülekaalukale avalikule huvile reklaam viivitamatult eetrist kõrvaldada. See, et

kaebajale pidid eelnevast menetlusest olema vastustaja seisukohad teada, ei välista ettekirjutuse

täitmiseks mõistliku tähtaja andmist. Samuti ei pidanud kaebaja asuma ettekirjutust täitma enne

selle koostamist. Kaebaja tegevus ei ole olnud pahatahtlik. Kaebaja ei ole kunagi temale tehtud

etteheiteid tunnistanud ja on vastustajale vastu vaielnud. Väidetavad rikkumised kõrvaldati

otstarbekuse kaalutlusel. Eetrisse lastavast reklaamist teavitas kaebaja ise vastustajat. Kui

vastustaja andis ettekirjutuse täitmise tähtajaks 2 päeva, jääb arusaamatuks, miks peeti

ebamõistlikuks kaebaja taotletud 3 päeva. Vastustaja viited varasemale praktikale, kus

rikkumised kohustati kõrvaldama samal päeval, on asjassepuutumatud. Ettekirjutuse

koostamisel ei ole sellest lähtutud.

3.2. Vale on väide, et kaebaja sai ettekirjutuse kätte juba 22.10.2014. Kaebajal puudus kohustus

vastu võtta üldisele e-posti aadressile info@mogo.ee saadetud haldusakte. Üldisele e-posti

aadressile saabub väga suur maht kirju erineva tähtsusastmega. Esimeses järjekorras tutvutakse

klientide kaebuste ja küsimustega. Kaebaja ei tööta e-kirju läbi viivitamatult nende saabumisel.

Kaebaja ei ole andnud vastustajale nõusolekut ettekirjutuse kättetoimetamiseks e-kirja teel

(HMS § 27 lg 2). Asjaolust, et varasem informatsioonivahetus toimus mh e-posti vahendusel,

ei saa järeldada kaebaja tahteavaldust ka teda koormava haldusakti kättetoimetamiseks

elektrooniliselt. Kaebaja ei ole saatnud vastustajale e-kirja kättesaamise kohta kinnitust. Ehkki

kaebaja 24.10.2014 kirjas ei ole selgesõnalist palvet ettekirjutuse tähtaja pikendamiseks, on see

üheselt tuletatav ja vastustajal tulnuks sellega arvestada.

3-14-52867

3(9)

3.3. Ettekirjutus on ka sisuliselt õigusvastane, sest kaebaja ei ole talle ette heidetud RekS

rikkumisi toime pannud. Ettekirjutuse sisuline vaidlustamine ei ole aga enam otstarbekas, sest

vaidlusalune reklaamikampaania on nüüdseks lõppenud.

3.4. Ettekirjutuse õigusvastasus tingib omakorda vastustaja 27.10.2014 ja 30.10.2014 otsuste

õigusvastasuse. Otsused on õigusvastased ka põhjusel, et ei põhine ettekirjutuse resolutsioonil.

Ettekirjutuse resolutiivosas kohustati kaebajat lõpetama üksnes RekS § 29 lg 7 rikkumine.

Otsustes on määratud kaebajale sunniraha ka RekS § 29 lg 31 p 6 ja § 29 lg-s 32 rikkumise eest.

Olgugi, et vastustaja viitas RekS § 29 lg 31 p 6 ja § 29 lg 32 rikkumisele ettekirjutuse

põhjendavas osas, on HMS § 60 lg 2 järgi täitmiseks kohustuslik vaid haldusakti resolutsioon.

Väide, et resolutsiooniga oli hõlmatud kogu RekS, muudab haldusakti ebaselgeks ja

ebakonkreetseks. Otsustest ei nähtu vastustaja kaalutlusi sunniraha määramise otsustamisel.

3.5. Kaebaja ei ole RekS § 29 lg 31 p 6 rikkumist toime pannud. Kaebaja oli internetis

avalikustatud reklaamides tarbija poolt makstava kogusumma ära märkinud, nimetades seda

brutosummaks. Kaebajal puudub kohustus saata reklaam enne avaldamist vastustajale

kontrollimiseks.

3.6. RekS § 29 lg-s 32 märgitud rikkumise kõrvaldas kaebaja internetireklaamidest viivitamatult

pärast ettekirjutuse kättesaamist, s.o 27.10.2014. 28.10.2014 olid nii eesti- kui ka venekeelsed

internetireklaamid nõuetele vastavad ja ettekirjutus täidetud.

3.7. 27.10.2014 ja 30.10.2014 otsused on õigusvastased ka sunniraha ebaproportsionaalse

suuruse ja põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Vastustaja ei ole otsustes välja toonud,

milles seisnevad RekS § 29 lg 31 p 6, § 29 lg 32 ja lg 7 rikkumised. Seega on otsused

kontrollimatud.

3.8. Tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huviks on soov esitada tulevikus vastustajale

kahju hüvitamise nõue eelkõige eesmärgiga nõuda tasutud sunniraha hüvitamist.

4. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Kaebaja oli alates 09.09.2014 teadlik sellest, et vastustaja peab reklaamlauset „3 kuud

maksepuhkust“ RekS § 29 lg-ga 7 vastuolus olevaks. Kaebaja andis 16.09.2014 lubaduse, et ei

kasuta seda reklaamlauset ja vastustaja lõpetas seetõttu menetluse. Vastustaja avastas

14.10.2014 www.autonet.ee veebilehelt kaebaja avalikustatud reklaami reklaamlausega

„3 kuud maksepuhkust“. Vastustaja andis rikkumisest teada 15.10.2014 kohtumisel ja juhatuse

liige Eerik Oja lubas koheselt reklaami maha võtta. Samas oli kaebajale teada, et keelatud

reklaam oli esitatud ka telekanalile avalikustamiseks, kuid vastustajat ta sellest ei

informeerinud.

4.2. Ettekirjutus edastati 22.10.2014, s.o tööpäeval kell 12.52 kaebaja e-posti aadressidele

eerik.oja@mogo.ee

ja

info@mogo.ee.

Varem

on

kaebaja

vastustajale

vastanud

eerik.oja@mogo.ee aadressilt 16 minuti jooksul pärast vastustaja poolt e-kirja saatmist. Pole

usutav, et e-posti aadressile keset tööpäeva saadetud ettekirjutus ei jõudnud kaebajani samal

päeval. Vaatamata sellele, et kaebaja sai ettekirjutuse tähitud kirjaga kätte 24.10.2014, oli

kaebaja rikkumine niivõrd oluline, et ettekirjutuse täitmise tähtajaga ei olekski saanud pikemalt

viivitada. Vastustaja on varasemas praktikas saatnud ettekirjutusi välja ka viisil, et ettekirjutus

tuleb täita viivitamatult samal päeval. Kuna kaebaja oli teadlik, et vastustaja hinnangul on

reklaamlause „3 kuud maksepuhkust“ seadusega vastuolus, siis oleks ta pidanud nimetatud

reklaami vabatahtlikult ümber tegema või avalikustamise lõpetama juba tunduvalt varem.

4.3. Vastustaja on kaebajaga kohtunud ja palunud juba 09.09.2014 rikkumine lõpetada ning

andnud võimaluse olla ära kuulatud. Siiski algas 15.10.2014 vaidlusaluse reklaami näitamine

3-14-52867

4(9)

teles, s.o samal päeval, kui kaebaja käis vastustajaga kohtumas. Seega varjas kaebaja teadlikult,

et reklaam avalikustatakse. Pikema ettekirjutuse täitmise tähtaja andmine oleks muutnud

ettekirjutuse tegemise mõttetuks. Vastustaja praktikas on varasemaltki püütud tähtaegade

pikendamise taotluse ja kõikvõimalike muude variantidega venitada reklaami avalikustamist

selle planeeritud lõppemise tähtajani. Vaidlusaluse reklaami ettenähtud avaldamise periood oli

15.10.–02.11.2014. Avalikes huvides oli lõpetada tarbijakäitumist suunava reklaami

avalikustamine koheselt. Ettekirjutuse täitmise ajaks oli RekS-ga vastuolus olev lause jõudnud

eetris olla 10 kalendripäeva. Kuna ettekirjutust ei täidetud koheselt, oli reklaam eetris kokku

15 kalendripäeva. Reklaami näitamine teles võeti maha 3 kalendripäeva enne kampaania lõppu.

Kaebajat hoiatati korduvalt ettekirjutuse tegemise eest. Kaebaja pidi arvestama lühikese

ettekirjutuse täitmise tähtajaga.

4.4. Vastustaja vastas kaebaja 24.10.2014 kirjale koos sunniraha määramise otsusega. Kaebaja

24.10.2014 kiri ei sisaldanud otsest taotlust ettekirjutuse tähtaja pikendamiseks, vaid

konstateeris, et reklaam peaks olema televisioonist eemaldatud hiljemalt 30.10.2014. Vastustaja

selgitas kaebajale, et seesugust reklaami ei oleks tohtinud üldse avaldada ja vastuolu RekS-ga

oli kaebajale teada.

4.5. Kaebaja andis 16.09.2014 teada, et ei reklaami enam „3 kuud maksepuhkust“. Seega uue

reklaami avalikustamisel käitus kaebaja pahatahtlikult. Kaebajale ei olnud üllatuseks, et

televisioonist reklaami eemaldamine ei toimu koheselt, vaid paaripäevase viitega, ning RekS-

ga vastuolus oleva reklaami avalikustamine televisioonis võib kaasa tuua ettekirjutuse

koostamise ja sunniraha määramise. Ettekirjutuse koostamine ei ole vastustaja tavapärane

praktika. Vastustaja kaalus ka sunniraha mittekohaldamist, kuid määravaks sai asjaolu, et

kaebaja oli teadlik oma õigusvastasest tegevusest, varjas kohtumisel informatsiooni ega

maininud ka nädal hiljem, et seadusega vastuolus olev reklaam on eetris. Kuna kaebaja suhtes

oli alustatud menetlust sama reklaamlause osas, tegutses vastustaja eesmärgipäraselt ja

efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Ettekirjutuse tulemusel reklaami

avalikustamine lõpetati. Paratamatult on ettekirjutuse koostamine ja sunniraha määramine

isikule ebameeldiv ja kulukas, kuid see ei ole ülemäärane.

4.6. Vastustaja on ettekirjutuse põhjendustes põhjalikumalt analüüsinud seaduse sätteid ja esile

toonud, miks on kaebaja reklaam vastuolus RekS-ga. RekS-ga vastuolus oleva reklaami all

mõtles vastustaja kõiki reklaame ja kogu RekS-st, mitte üksnes RekS § 29 lg-t 7. Seega on

resolutsiooniga hõlmatud ka RekS § 29 lg 31 p 6 ja lg 32 ja ei saa väita, et otsused ei põhine

ettekirjutusel.

4.7. RekS § 29 lg 32 rikkumine oli sunniraha otsuse tegemisel endiselt olemas telereklaamis

kuni selle eemaldamiseni 30.10.2014. Järelikult rikkumise eemaldamine internetis ei muutnud

ettekirjutust täidetuks telereklaami osas. Kui kaebaja oleks saatnud reklaami enne

avalikustamist vastustajale kontrollimiseks, oleks vastustaja keelanud reklaami kasutamise

sellisel kujul. Vastustaja alustas menetluse kaebaja vastu reklaamlause „3 kuud maksepuhkust“

tõttu (RekS § 29 lg 7).

4.8. Ettekirjutus ja otsused on omavahel lahutamatult seotud, st sunniraha määramise otsust ei

saa teha ilma ettekirjutuseta. Asjakohased ei ole viited, et otsused oleksid sisuliselt

kontrollimatud või ei ole asjakohased. Kaebaja on kasutanud kõikvõimalikke viise RekS-ga

vastuolus olevate reklaamide avalikustamise pikendamiseks. Seadust tuleb täita ka ilma

ettekirjutuseta.

4.9. Telekanali TV3 üldtingimuste p 1.3 ei nõua, et reklaami eemaldamisest tuleb ette teavitada

3 tööpäeva, vaid sedastab, et kui tühistatavate eetrikordade osas esitatakse teavitus vähem kui

3 tööpäeva ette, võetakse tühistatavate eetrikordade eest eetriaja broneerimistasu vastavalt

3-14-52867

5(9)

eetrikordade esialgsele maksumusele. RekS-ga vastuolus olevate reklaamide avalikustamise

lõpetamine viivitamatult ei ole Eesti reklaamimaastikul midagi erakorralist ega uudset.

Telekanalid ja ka muud reklaamikandjad on sellega arvestanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja on vaidlustanud ettekirjutuse selle täitmise tähtaja osas. Kaebaja ei ole

vaidlustanud ettekirjutuse sisulist õiguspärasust, seetõttu ei kontrolli kohus, kas kaebaja

reklaam oli iseenesest õiguspärane või mitte, vaid lähtub vaidlustamata eeldusest, et kaebaja

reklaam oli RekS-ga vastuolus ja vastustaja oli õigustatud nõudma sellise reklaami

avalikustamise lõpetamist.

6. Ettekirjutusest nähtub, et see saadeti 22.10.2014 nii kaebaja juriidilisele postiaadressile

tähtsaadetisena kui ka kaebaja e-posti aadressidele info@mogo.ee ja eerik.oja@mogo.ee.

Ettekirjutus tuli täita hiljemalt 24.10.2014. Kaebaja väidab, et sai ettekirjutuse tähtkirjaga kätte

24.10.2014 ja sai sellega tutvuda alles selle päeva õhtul. E-posti aadressidele saadetud

ettekirjutuse kättesaamist kaebaja ei kinnita, samas ka ei väida, et vastustaja e-kirjad ei ole

temani üldse jõudnud või et tal oleks olnud probleeme e-posti toimimisega. Õiguslikke tagajärgi

loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt (HMS § 60 lg 1) ja et haldusakt kehtib

adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates (HMS § 61 lg 1). Vaidluse all

on, kas ettekirjutus tuleb lugeda kaebajale kättetoimetatuks alates 22.10.2014, mil vastustaja

saatis ettekirjutuse kaebaja e-posti aadressidele, või alates 24.10.2014, mil kaebajani jõudis

ettekirjutus tähtsaadetisena.

7. HMS § 25 lg 1 lubab toimetada haldusakti kätte ka elektrooniliselt. Sel juhul peab

kättetoimetatav haldusakt olema digitaalselt allkirjastatud (HMS § 27 lg 1) ning olemas peab

olema isiku nõusolek dokumendi elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Vastustaja ei ole

esitanud kohtule e-kirja, millega ettekirjutus kaebajale edastati. Samas ei ole kaebaja väitnud,

et e-kirja ei ole üldse saadetud ja see ei ole temani jõudnud, seega võib järeldada, et nimetatud

e-kiri siiski saadeti kaebajale. Kuna ettekirjutus allkirjastati digiallkirjast nähtuvalt 22.10.2014

kl 12.09 ja ettekirjutus saadeti vastustaja sõnul elektrooniliselt 22.10.2014 kl 12.52, siis võib

eeldada, et kaebajale saadeti digitaalselt allkirjastatud ettekirjutus.

8. Kaebaja väidab, et ta ei ole andnud vastustajale nõusolekut koormavate haldusaktide

edastamiseks elektrooniliselt. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja oleks sellise nõusoleku

andnud. Seega tuleb järeldada, et vastav selgesõnaline nõusolek puudus ja haldusakti

kättetoimetamise aega ei saa arvestada alates haldusakti elektroonilisest kättetoimetamisest.

9. Samas nähtub vastustaja esitatud vastustaja ja kaebaja vahelisest kirjavahetusest, et

nendevaheline suhtlus toimus peamiselt elektrooniliselt. Vastustaja on saatnud ka varem

kaebajale elektrooniliselt dokumente (nt 09.09.2014 teate haldusmenetluse algatamise kohta) ja

kaebaja on vastanud vastustajale e-kirja teel. Ka ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise

taotlus saadeti vastustajale e-kirja teel. Seega on kaebaja olnud valmis suhtlema vastustajaga

elektrooniliselt, on saanud vastustaja elektrooniliselt saadetud dokumendid kätte ja teadis

oodata vastustaja elektrooniliselt saadetud kirju. Pole põhjust arvata, et elektrooniliselt saadetud

ettekirjutust kaebaja kätte ei saanud või ei olnud tal võimalik sellega kohe tutvuda. Kuigi

ettekirjutust ei saa lugeda kaebajale HMS järgi kättetoimetatuks alates 22.10.2014, võib arvata,

et kaebaja sai reaalselt ettekirjutusega tutvuda ja selle täitmisele asuda juba varem kui

24.10.2014, mistõttu ei ole kaebaja etteheited ettekirjutuse täitmise tähtaja ilmselge

ebamõistlikkuse kohta põhjendatud.

3-14-52867

6(9)

10. Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et ettevõtja üldisele e-posti aadressile info@mogo.ee

saabub igapäevaselt väga suur hulk kirju. Kuid ka juhul, kui pidada sellist väidet usutavaks, siis

ei ole kaebaja põhjendanud, mis põhjusel jäi tal tähelepanuta tema juhatuse liikme Eerik Oja

nimelisele e-posti aadressile saadetud e-kiri. Kuna kaebaja veebileht1 toob kontaktaadressina

välja e-posti aadressi info@mogo.ee, mitte aga juhatuse liikme nimelist e-posti aadressi, siis ei

ole usutav, et ka see aadress oleks igapäevaselt klientide kirjadega üle koormatud. Seega on

usutav, et kaebaja sai elektrooniliselt saadetud ettekirjutuse kätte juba enne selle

kättetoimetamist tähtsaadetisena, kuid kaebaja ei võtnud ettekirjutuse kiireks täitmiseks midagi

ette põhjusel, et pikendada vaidlusaluse reklaami eetrisoleku aega.

11. Kaebaja viitab vastustajapoolsele ettekirjutuse tegemisega viivitamisele. Vastustaja

kinnitab, et sai õigusvastase reklaami eetrisseminekust teada juba 15.10.2014. Ettekirjutus tehti

alles 22.10.2014, st nädal aega hiljem. Kohtu hinnangul võib ettekirjutuse tegemisega

viivitamine olla põhjendatav sellega, et vastustajal oli kaebaja poolt 15.10.2014 kohtumisel

antud lubadust arvestades põhjendatud alus loota, et kaebaja kõrvaldab ise RekS-ga vastuolus

oleva reklaami. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis tuli vastustajal reageerida lõpuks ettekirjutuse

koostamisega. Kuigi ettekirjutuse tegemisega oma viivitatud kaua, ei ole see iseseisvaks aluseks

ettekirjutuse tühistamisele, sest ettekirjutuse tegemise alus – RekS-ga vastuolus oleva reklaami

avalikustamine ja avalike huvide kaitsmise vajadus – olid iseenesest olemas.

12. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutusega antud tähtaeg oli ebamõistlikult

lühike ega võimaldanud ettekirjutust tähtaegselt täita.

13. Õige on vastustaja seisukoht, et ennekõike peab kaebaja ise käituma õiguspäraselt, mitte

jääma ära ootama tema tegevuse õigusvastasust tuvastavaid ettekirjutusi. Kaebaja oli asjaolust,

et vastustaja peab reklaamlaust „3 kuud maksepuhkust“ RekS-ga vastuolus olevaks ja nõuab

selle avalikustamise lõpetamist, teadlik juba 09.09.2014 teatest, millega vastustaja algatas

kaebaja suhtes haldusmenetluse ja juhtis tähelepanu kaebajapoolsele õigusrikkumisele. Kaebaja

nõustus 16.09.2014 saadetud e-kirjas sellise reklaami avalikustamise lõpetama ja hoiduma

edaspidi sellise reklaami avalikustamisest. Kaebaja andis ka 15.10.2014 kohtumisel vastustajale

lubaduse õigusvastane reklaam kõrvaldada. Seega oli vaidlusalust lauset sisaldava telereklaami

avaldamine kaebaja teadlik valik, mille korral ta pidi arvestama ettekirjutuse koostamise ja

sunniraha määramise võimalustega.

14. Kaebaja väide, et ta ei pidanud täitma kohustust, mida ei olnud haldusaktina vormistatud,

ei ole asjakohane. Varem algatatud haldusmenetluse lõpetamise ja ettekirjutuse koostamisega

viivitamise põhjustas kaebaja ise oma käitumise ja antud lubadustega. Kuna kaebaja võttis

vabatahtlikult kohustuse vastustaja nõudmised täita, siis ei saa vastustajale ette heita seda, et ta

ei koostanud kaebaja kohta ettekirjutust juba varem. Kaebaja ei taotlenud vastustajalt siduva

haldusakti tegemist, mida ta saanuks nt kohtus vaidlustada.

15. Isegi kui lähtuda sellest, et kaebaja sai ettekirjutuse kätte alles 24.10.2014, ei saa kohustust

täita ettekirjutus samal päeva pidada kaebajat ebamõistlikult koormavaks. Kuna kaebaja

reklaam oli õigusvastane, siis oli selle avalikustamise viivitamatu lõpetamise nõue avalikes

huvides ja põhjendatud. Kaebaja ei ole täpsustanud, mis kella paiku ta ettekirjutuse 24.10.2014

kätte sai, kuid antud selgituse kohaselt sai ta hakata sellega tegelema alles sama päeva õhtul.

Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, mis takistas tal ettekirjutusega tutvuda ja seda täitma

asuda kohe selle saamisel tööpäeva kestel. Ettekirjutus ei ole sedavõrd mahukas ega raskesti

mõistetav või uusi seisukohti sisaldav, mis muutnuks selle sisuga tutvumise ajakulukaks.

Samuti ei eeldanud ettekirjutuse täitmine suurt ajakulu – piisanuks vaid reklaami avalikustavate

1 https://www.mogo.ee/et/kontakt/.

3-14-52867

7(9)

meediapartnerite teavitamisest, et reklaami avalikustamine tuleb lõpetada. Kaebaja ei ole

selgitanud, milliseid täiendavaid toiminguid tulnuks ettekirjutuse täitmiseks veel teha, mis

vajanuks mitmepäevast täitmise tähtaega.

16. Viide telekanalite kehtestatud 3-tööpäevasele etteteatamistähtajale ei ole asjakohane ega

relevantne. Kui järelevalveorgan teeb kohustusliku ettekirjutuse õigusvastane reklaam avalikes

huvides viivitamatult eetrist kõrvaldada, siis tuleb ettekirjutust ka kohe täita, mitte ei saa viidata

meediapartneri ettenähtud etteteatamistähtaegadele või nende tähtaegade rikkumisega

kaasnevatele leppetrahvidele või tasutud summade tagasisaamise võimatusele. Lepingupartner

ei saa oma lepingutingimustega muuta järelevalveorgani ettekirjutuse täitmist võimatuks.

Vastustaja selgituste kohaselt on meediakanalid arvestanud olukorraga, kus reklaami

avalikustamine tuleb päevapealt lõpetada. Pealegi ei nähtu kaebaja esitatud meediapartneri

tüüptingimustest, et lühema etteteatamistähtaja jooksul ei oleks olnud võimalik reklaami eetrist

kõrvaldada või seda muuta, see toob vaid kaasa täiendava tasu maksmise kohustuse või juba

tasutud summadest ilmajäämise. Sellise rahalise kahju kaebaja kanda jätmine on põhjendatud

sellega, et kaebaja avaldas teadlikult vastustaja tähelepanu juhtimisele vaatamata RekS-ga

vastuolus olevat reklaami. Kui hiljem oleks selgunud (nt kohtumenetluse tulemusena), et

reklaam ei olnud siiski õigusvastane, saanuks kaebaja esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise

nõude.

17. Pikema täitmistähtaja määramine on põhjendatud olukorras, kus isikul ei ole põhjust arvata,

et tema reklaam võib osutuda seadusega vastuolus olevaks. Praegusel juhul see nii ei olnud.

Kaebaja käitumine näitab vastupidi, et ta püüdis leida kõikvõimalikke viise, et reklaami

eetrisoleku aega võimalikult pikaks venitada ja nii õigusvastasest reklaamist võimalikult suurt

kasu saada. Kaebaja pahatahtlikule käitumisele viitab ka see, et kaebaja lubas juba 16.09.2014

e-kirjas haldusmenetluse lõpetamise eesmärgil, et väldib edaspidi vaidlusaluse reklaami

avalikustamist, sellele vaatamata avalikustas vaidlusalust reklaami hiljem korduvalt erinevates

meediakanalites. Samuti see, et kaebaja ei kõrvaldanud vaidlusalust reklaami kõigist

meediakanalitest, vaid ainult nendest, millele vastustaja oli eelnevalt tähelepanu juhtinud.

18. Vastustaja ei ole vaielnud vastu sellele, et kaebaja 24.10.2014 kirja vastustajale saab

tõlgendada ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotlusena. Vastustaja jättis selle taotluse

27.10.2014 e-kirjaga rahuldamata põhjusel, et kaebaja oli enne reklaami avalikustamist teadlik

asjaolust, et selline reklaam on vastustaja hinnangul RekS-ga vastuolus ja selle avalikustamine

seetõttu õigusvastane. Kaebuse vastuses põhjendas vastustaja tähtaja pikendamata jätmist

sellega, et sellisel juhul muutuks ettekirjutus mõttetuks, sest reklaamikampaania jõuaks nagunii

selle kavandatud lõpuajani ja kaebaja saavutaks õigusvastase eesmärgi. Kohus nõustub

vastustaja seisukohaga, et reklaamikampaania kavandatud lõpuaega (02.11.2014) arvestades ei

olnud ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamine põhjendatud, sest vastasel korral oleks kaebaja

saavutanud oma eesmärgi vaatamata sellele, et teadis oma tegevuse õigusvastasusest (kaebaja

ei ole püüdnud oma arvamust oma käitumise õiguspärasuse kohta kuidagi maksma panna, nt

kohtusse pöördudes) ja vastustaja nõudmisest sellise reklaami avalikustamine lõpetada. Sellisel

juhul ei oleks ettekirjutus omanud kaebaja suhtes nõutavat distsiplineerivat toimet. Samuti oleks

jäänud avalikud huvid igasuguse kaitseta. Lisaks oleks kaebaja saavutanud ebaseadusliku

konkurentsieelise nende ettevõtjate ees, kes järgivad reklaamide koostamisel seadustest

tulenevaid nõudeid. Seejuures ei olnud kaebaja tähtaja pikendamise vajadust piisavalt

põhjendanud. Viited meediapartneri tüüptingimustele ei ole relevantsed ega ka põhjendatud.

19. Kuna ettekirjutus on lühikesele täitmise tähtajale vaatamata õiguspärane, kaebaja jättis

ettekirjutuse tähtaegselt täitmata ja täitmise tähtaega ei pikendatud, siis oli vastustajal RekS

§ 32 ning ATSS §-de 8 ja 10 alusel õigus kaebaja kallutamiseks määrata talle sunniraha. ATSS

§ 8 lg 1 järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks

3-14-52867

8(9)

ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Vaidluse

all ei ole asjaolu, et ettekirjutus oli kaebajale hiljemalt 24.10.2014 teatavaks tehtud ja tegemist

oli kehtiva ettekirjutusega. Antud juhul ei esinenud ATSS § 8 lg-s 3 sätestatud sunnivahendi

rakendamist keelavaid aluseid ega esinenud olukorda, kus vastustajal tulnuks rakendada

viivitamata asendustäitmist (ATSS § 12). Kaebajat hoiatati ettekirjutuses sunniraha

rakendamise võimaluse (ATSS § 7 lg 1) ja rakendatava sunniraha suuruse (ATSS § 7 lg 5) eest.

Kaebajal oli reaalselt võimalik ettekirjutust selles antud tähtaja jooksul täita, seega ei ole

sunniraha määramine õigusvastane.

20. Valitud sunniraha määra (400 eurot iga kalendripäeva eest kuni rikkumine kestab) ei saa

reklaamiga taotletavat kasu, avalike huvide kahjustumist ja kaebaja eelnevalt käitumist

arvestades pidada ebaproportsionaalseks. RekS § 32 järgi on rakendatava sunniraha ülemmäär

3200 eurot, seega kohaldati kaebaja suhtes 8 korda väiksemat määra. Sunniraha eesmärk on

mõjutada isikut ettekirjutust täitma. Sunniraha ei tohi kohaldada isiku karistamise eesmärgil.

Antud juhul pidi sunniraha suurus veenma kaebajat, et ettekirjutuse täitmata jätmine ei ole

vaatamata reklaamist saadavale tulule kasumlik. Tegemist ei olnud väheolulise rikkumisega,

mille eest olnuks sellises määras sunniraha määramine ilmselgelt põhjendamatu. Samuti ei

olnud tegemist kaebaja jaoks üllatusliku olukorraga, st olukorraga, kus kaebaja käitus

heausklikult ega osanud seetõttu oodata, et tema avaldatud reklaam võiks osutuda

õigusvastaseks ja selle avalikustamine tuleks viivitamatult lõpetada. Arvestades ettekirjutuse

täitmisega viivitatud päevade arvu, ei ole vastustaja ületanud ei hoiatuses märgitud sunniraha

määra ega RekS §-s 32 sätestatud sunniraha ülemmäära.

21. Vaidlusaluse ettekirjutuse resolutsioon oli järgmine:

“Ettekirjutusega:

1) juhib Tarbijakaitseamet KorS § 26 lg 1 alusel tähelepanu õigusrikkumisele, mis

seisneb reklaamiseadusega vastuolus oleva reklaami avalikustamises, rikutakse RekS

§ 29 lg-t 7;

2) kohustab Tarbijakaitseamet KorS § 28 lg 1 alusel lõpetama Mogo OÜ

reklaamiseadusega vastuolus oleva reklaami avalikustamise televisioonis, raadios,

välimeedias ja internetis ning kõikides avalikustatud kohtades igasugusel kujul.

Ettekirjutus on täitmiseks kohustuslik hiljemalt 24.10.2014.a. ning ettekirjutuse täitmisest

tuleb teavitada kirjalikult e-posti (merilin.saava@tarbijakaitseamet.ee) või tavaposti

(Rahukohtu 2, 10130 Tallinn) teel.”

22. Tõepoolest võib eeltoodud resolutsioonist jääda ekslik mulje, nagu heidaks vastustaja

kaebajale ette vaid RekS § 29 lg 7 rikkumist, kuigi ettekirjutuse põhjendustes nähtub, et ette

heideti ka RekS § 29 lg 31 p 6 ja § 29 lg 33 rikkumist. Samas tuleb tähele panna, et HMS järgi

ei pea haldusakti resolutsiooni üldse mingeid õigusnorme kirja panema. Haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus tuleb märkida haldusakti põhjendustesse (HMS § 56 lg 2), mitte

resolutsiooni. Haldusakti resolutsioon peab välja tooma selge kohustuse, mida isikult nõutakse.

Praegusel juhul nõuti kaebajalt RekS-ga vastuolus oleva reklaami avalikustamise lõpetamist.

Selle kohustuse juures (resolutsiooni p 2) ei ole märgitud ühtegi õigusnormi. See, milliste RekS

nõuete rikkumist ja mis põhjusel kaebajale ette heideti, põhjendati ettekirjutuse põhjendustes.

23. Ka juhul, kui piirduda üksnes RekS § 29 lg 7 rikkumisega, millele viidatakse ettekirjutuse

resolutsiooni p-s 1, siis antud juhul ei ole menetlusosaliste vahel vaidluse all, et kaebaja ei

kõrvaldanud seda rikkumist enne 30.10.2014. Seega oli vastustajal igal juhul õigus määrata

kaebajale ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha.

3-14-52867

9(9)

24. Kuna vaidlusaluste sunniraha otsuste puhul ei ole tegemist haldusaktide, vaid

menetlustoimingutega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-

72-14, p 11), millega teavitati kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest ja anti

tähtaeg sunniraha vabatahtlikult tasumiseks, siis ei kehti sunniraha otsustele haldusaktile

ettenähtud vorminõuded, sh põhjenduste või kaalutluste esitamise kohustus. Vastustaja ei

pidanud sunniraha otsust põhjendama. Piisas vaid viitamisest ettekirjutusele, millega pandi

isikule kohustus, mis jäi tähtaegselt täitmata. Kui kaebaja soovis sunniraha otsuse kirjalikku

põhjendamist, tulnuks tal esitada vastav nõue vastustajale kirjalikult viivitamata pärast

sunniraha otsusest teadasaamist (HMS § 108 lg-d 1 ja 2). Praegusel juhul ei ole kaebaja

sunniraha otsuse kirjalikku põhjendamist taotlenud. Seega ei ole sunniraha otsuses viidatud

õigusnormid, mis jäid kaebaja poolt väidetavalt täitmata, iseenesest aluseks sunniraha otsuste

õigusvastaseks tunnistamisele, kuna sunniraha otsuse tegemise alus – ettekirjutuse tähtajaks

täitmata jätmine – oli olemas ja seega oli sunniraha rakendamine õiguspärane. Sunniraha

otsused on olnud kohtumenetluses kontrollitavad.

25. ATSS § 7 lg 5 teine lause sätestab, et kui isikut kohustatakse tegema mitut tegu või mitmest

teost hoiduma, tuleb sunniraha määrata iga kohustuse kohta eraldi. Praegusel juhul ei

kohustanud ettekirjutus kaebajat tegema mitut, vaid üht tegu – lõpetama RekS-ga vastuolus

oleva reklaami avalikustamine igasugustes meediakanalites. Asjaolu, et üks reklaam oli

vastuolus mitme RekS sättega, ei muuda sellise reklaami avalikustamise lõpetamist mitmeks

erinevaks teoks. Kuna tegemist oli samasisulise reklaamikampaaniaga, siis ei muuda selle

avalikustamise lõpetamine erinevates meediakanalites seda erinevateks tegudeks. Järelikult oli

vastustajal õigus rakendada hoiatuses näidatud sunniraha 400 eurot ettekirjutuse täitmata

jätmise põhjendusel ka olukorras, kus internetist oli vaidlusalune reklaam kõrvaldatud, kuid

telekanalitest mitte.

26. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused otsused ja ettekirjutus on

õiguspärased ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

27. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb jätta menetluskulud kaebaja kanda

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema

menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ega esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid

ja nende kandmist tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud

nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik