3-14-51741/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

6. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51741

Haldusasi

M.S.i kaebus tuvastada Tallinna Vangla 15.05.2014

käskkirja nr 521 osaline õigusvastasus so selles seatud

piirangute osas, milliseid on kohaldatud vangistusseaduse

§ 32 lg 41 alusel ja tühistada Tallinna Vangla 26.06.2014

käskkiri nr 857

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – M.S.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.S.i kaebus kõigi nõuete osas rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda. Sekretäril edastada kohtuotsus

menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

so

hiljemalt

07.12.2015.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjaga nr 521 lubati kinnipeetav M.S. lühiajalisele

väljasõidule, ühtlasi seati vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 41 alusel seoses väljasõiduga

piirangud (tl 3-4).

Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 karistati kinnipeetav M.S.i karserisse

paigutamisega 3 ööpäevaks selle eest, et ta viibis väljasõidu ajal kohas, kus tal ei olnud lubatud

viibida ning kohas, mis ei olnud lühiajalise väljasõidu käskkirjas. Ühtlasi lükati antud karistuse

täitmisele pööramine edasi tingimisi katseajaga 2 kuud (tl 5-6 pöördel).

2. M.S. vaidlustas nimetatud käskkirjad vaidemenetluses (tl 21-22 pöördel). Tallinna Vangla

tagastas oma 11.08.2014 otsusega nr 5-15/14/20854-3 M.S.i vaide (tl 8-9).

3. 12.08.2014 esitas M.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastada Tallinna Vangla

15.05.2014 käskkirja nr 521 osaline õigusvastasus selles seatud piirangute osas, milliseid on

kohaldatud VangS § 32 lg 41 alusel ja tühistada Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkiri nr 857.

Kaebaja täpsustas oma kaebust 26.09.2014.

Kohus võttis kaebuse oma 01.10.2014 määrusega menetlusse. 10.07.2015 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 521 osalise õigusvastasuse

selles seatud piirangute osas, milliseid on kohaldatud VangS § 32 lg 41 alusel, ja tühistada

Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkiri nr 857 alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja vaidlustab Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 521 selles seatud piirangute

osas, milliseid on kohaldatud VangS § 32 lg 41 alusel.

VangS § 32 lg 41 sisaldab diskretsiooninormi. Juhul kui vanglateenistus otsustab kohaldada

nimetatud sätet, siis tuleb piirangute seadmist kaaluda ja nende seadmisel piiranguid

põhjendada. Vaidlustatava käskkirja osas ei nähtu aga mitte ühtegi kaalutlust, miks oli kaebaja

suhtes tarvis kohaldada piiranguid.

Kaebaja viitab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja § 56 lg 3 ning märgib, et kaalutlusõiguse

alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti

andmisel on lähtunud.

Vaidlustatud käskkiri nr 521 on piirangute seadmise osas selgelt kaalutlusvigadega

(diskretsioon on jäetud täielikult teostamata), põhjendamata ja ebaproportsionaalne. Lisaks

sisaldavad käskkirjas seatud mõningaid piiranguid kõrgemalseisvad õigusaktid (N:

registreerimiskohustus politseis tuleneb VSKE § 85 lg 2).

Kaebaja selgitab, et piirang, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud vanglasse saabudes kaasa

tuua asju, mida tal ei olnud kaasas väljapoole vanglat minnes, on selges vastuolus VangS § 48

lg 1. Avavangla kinnipeetaval on lubatud omada sularaha ja ta võib sisseoste teha väljaspool

vanglat, mis tähendab, et kinnipeetaval on õigus ostetud ning vanglas lubatud esemed vanglasse

tuua. Vastupidisel juhul kaotaks kehtestatud regulatsioon oma mõtte.

Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada mõõdukuse põhimõtte rakendamine

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-10-03). Kaalutlusvolitus mitte üksnes ei õigusta, vaid ka kohustab

haldusorganit haldusakti andmist kaaluma (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02).

Haldusorgan on kaalutlusõiguse raames kohustatud otsustama eesmärgipäraselt ja mõõdukalt.

Seetõttu on haldusorgan kohustatud veenma adressaate, teisi menetlusosalisi ja kohut

kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses.

Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et käskkirjas nr 521 seatud piirangud tulenesid juba

Maardu üksuse avavangla Kodukorrast. Maardu avavangla Kodukorra p 1.1 seisab, et

kodukorra eesmärk on täpsustada VangS-ga ja VSKE-ga täpsemalt reguleerimata sätteid.

Vastustaja poolt esitatud põhjendused, et vaidlusalused piirangud tulenesid kodukorrast

käesolevas vaidluses ei päde, sest VangS § 32 lg 41 on üheselt mõistetav ja selge norm ning

VSKE § 12 lg 1 selgitab, kes vanglateenistujatest on pädev tegema otsust VangS § 32 lg 41

alusel. Kuna nimetatud normid on selged, siis ei ole vaja neid ka täpsemalt reguleerida. Vangla

direktoril ei ole pädevust teha otsust VangS § 32 lg 41 alusel ega õigust kodukorraga suunata

üksuse juhti kehtestama piiranguid väljasõidu lubamise käskkirjas, sest selliselt vangla direktor

piirab üksuse juhi kaalutlusõigust.

Vastustaja viidatud kodukorra p 14.4 ja 14.5 ja 14.7 on juba selgelt reguleeritud

kõrgemalseisvate õigustloovate aktidega ning kodukorra seletuskirjast ei nähtu nimetatud

punktides kehtestatud piirangute põhjendusi, mis tähendab, et lisaks piirangute seadmise otsuse

tegemise pädevust mitteomavale teenistujale ei ole nimetatud punktid vastavuses ka HMS § 54

tooduga. Samuti ei nähtu vaidlustatavast käskkirjast, et selles oleks viidatud kodukorra

punktidele (HMS § 56 lg 1 teine lause).

Kaebaja märgib, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, kas käskkirjas märgitud teised

piirangud on asjassepuutuvad, kuid käskkirjast nähtub see, et mitte ühtegi piirangut ei ole

põhjendatud ega nende seadmist kaalutud.

Käskkirjas märgitud piirangute kohaselt ja ilmselt ka vangla tahtest tuleneb, et väljasõidul

viibiv kinnipeetav tegelikult ei tohi külastada ühtegi toidukauplust, et endale süüa osta, mis

ilmselgelt ei ole proportsionaalne piirang. Samuti ei ole proportsionaalne piirang selline, ms

välistab prillipoe külastamise, et lahendada nägemisega seotud probleemid. Ükski õigusakt ei

keela väljasõidul viibival kinnipeetaval pöörduda tervishoiuteenuse osutamiseks arsti poole,

kes ei ole vangla arst. Väide, et kinnipeetava poolt toidupoe või arsti külastamine ohustab

vangla julgeolekut on halenaljakas. Sellist piirangut ei tulene automaatselt ka õigusaktidest.

Kaebaja leiab, et VangS § 32 lg 41 kehtestamisel ei pidanud seadusandja silmas selliste

piirangute kehtestamise võimalust, kus igal juhul oleks keelatud toidukaupluste ja arsti

külastamine, kui väljasõidu kestus seda võimaldab. Seda eriti juhtudel, kus piirangute seadmist

ei ole põhjendatud ega kaalutud. Vaidlustatavat käskkirja tuleks hinnata ka sellest küljest, kas

otsustaja üldse pidas silmas seda, et kaebajal on keelatud prillipoe külastamine, millest

üleastumisel võis kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Samuti seda, kas kaebaja mõistis, et

vastava kaupluse külastamise keeld eksisteerib ning kas poe külastamist saab määratleda

kohana, kus viibimiseks ei ole vangla luba andnud.

Väljasõidu loa andmine eeldusel, et kaebaja täidab talle pandud lisatingimusi, ei vabasta

haldusorganit diskretsiooni teostamise kohustusest. Kaebaja viitab HMS § 53 lg 2 p 3 ning

märgib, et vastustaja viide HMS § 53 lg 1 p 3 on asjassepuutumatu, sest vaidlusaluses käskkirjas

ei seatud lisatingimusi haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks, vaid seati

haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus.

VangS § 32 lg 41 ega HMS § 53 lg 2 ei kohusta haldusorganit kõrvaltingimusi kehtestama.

Nende kehtestamisel tuleb aga teostada kaalutlusõigust. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole.

VSKE § 84 lg 2 p 8 kohaselt märgitakse väljasõidutunnistusele kinnipeetava peatumiskoha

aadress ja VangS § 32 lg 41 alusel kohaldatavad lisatingimused. Kaebaja väljasõidutunnistusel

(tl 80) puuduvad märked lisatingimuste kohta, millised on seatud käskkirja nr 521 kohaselt.

4.2. Kuna kaebaja hinnangul on käskkiri nr 521 piirangute seadmise osas õigusvastane, siis

tuleks tühistada ka Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkiri nr 857, sest õigusvastaselt seatud

piirangute rikkumise tõttu ei ole võimalik kaebajat ka karistada distsiplinaarkorras.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Tallinna Vangla selgitab, et kuna väljasõidule lubamine või keelamine on konkreetsel juhul

vanglateenistuse kaalutlusõigus, mitte kohustus, siis puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus

väljasõidule. VangS § 32 lg 41 annab vanglateenistusele loa kehtestada tegevused, mida

kinnipeetav tohib või ei tohi väljasõidul teha ja määrata kohad, kus kinnipeetav lühiajalisel

väljasõidul viibida tohib. Antud juhul on Tallinna Vangla Maardu üksuse vanemvalvur Maardu

üksuse juhi ülesannetes leidnud, et kaebuse esitaja lühiajalisele väljasõidule lubamine on

peresidemete säilimise seisukohalt eesmärgipärane ning pidanud seetõttu käskkirjas märgitud

tingimustel võimalikuks.

Vaidlustatud käskkirjast nähtuvad tegevused, mida kaebuse esitaja väljasõidul teha tohib, talle

pandud kohustused ning keelud, mida ta väljasõidul teha ei tohi. Arvestades, et kaebuse esitaja

tutvus vaidlustatud käskkirjaga 15.05.2014 ning ta on sellega tutvumist kinnitanud oma

allkirjaga, siis saab järeldada, et kaebuse esitajale olid väljasõidu tingimused teada. Kuna

käskkirjast ei nähtu, et kaebuse esitaja ei ole kehtestatud tingimustega nõus või et need ei ole

talle arusaadavad, siis saab järeldada, et kaebuse esitajale olid tingimused vastuvõetavad.

Vaidlustatud käskkirjas kehtestatud piirangute ja kohustuste näol on tegemist haldusakti

kõrvaltingimustega, Haldusmenetluse seaduse § 53 lg 1 p 3 sätestab, et haldusakti

kõrvaltingimus on lisatingimus haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks.

Kõrvaltingimuste kehtestamise õigus on haldusorganil juhul, kui otsuse tegemisel on

diskretsiooniõigus ning nende kehtestamisel peab haldusorgan arvestama diskretsioonireeglite

ja õiguse üldpõhimõtetega. Haldusakti põhjenduses tuleb ära tuua kõrvaltingimuste

kehtestamise või kehtestamata jätmise põhjused. Käesoleval juhul oli väljasõidu luba antud

eeldusel, et kaebuse esitaja täidab talle pandud lisatingimusi – viibib käskkirjas märgitud

kohtades, täidab talle pandud kohustusi ning ei astu üle kehtestatud keeldudest, st ei pane

väljasõidul olles toime uusi õigusrikkumisi.

Diskretsiooniõiguslike haldusaktide andmisel peavad kehtestatavad kõrvaltingimused olema

seotud diskretsioonivolituse eesmärgiga. Selgitame, et Tallinna Vangla direktori 21.02.2014

käskkirja nr 32 „Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla kodukorra ja seletuskirja

kinnitamine“ kinnitatud Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla kodukord (Kodukord)

punkt 14 reguleerib avavanglas viibivate isikute lühiajaliste väljasõitudega seonduvat. Antud

juhul on vaidlustatud käskkirjas toodud välja kohustused ja keelud, mis tulenesid seadusest ning

Kodukorrast. Nimelt oli kaebuse esitajal keelatud tarvitada alkohoolseid, narkootilisi, toksilisi

ja psühhotroopseid aineid, mille piirang tulenes Kodukorra punktist 14.5; keeld tuua vanglasse

saabudes kaasa esemeid, mida tal ei olnud kaasas välja poole vanglat minnes, tulenes

Kodukorra punktist 14.7, piirang, mis keelas viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks

ei ole vangla andnud luba, tulenes Kodukorra punktist 14.4 ning VangS § 32 lg-st 41; piirang

omada ja vallata esemeid, mis ei ole vanglas lubatud ning panna toime muid õigusrikkumisi,

on vangistuse kandmisega üldiselt kaasnev. Arvestades, et kaebuse esitaja on 17.03.2014

kinnitanud allkirjaga, et ta on teadlik sellest, kuidas tal on võimalik tutvuda Kodukorraga, siis

oli tal võimalik välja selgitada ka see, millised piirangud lühiajalise väljasõiduga kaasnevad

ning millistel põhjustel sellised piirangud on seatud.

Kodukorra punkti 14.7 kohaselt lühiajaliselt väljasõidult tagasi tulnud kinnipeetaval on

keelatud vanglasse tuua esemeid, mida ta ei võtnud kaasa väljasõidule minnes, välja arvatud

vanglateenistuja loal soetatud esemed. Kinnipeetav võib väljasõidule minnes kaasa võtta

isiklikke asju (sh laos paiknevaid vanglas keelatud esemeid), mida ta ei soovi vanglas hoida.

Kodukorra seletuskirja kohaselt on tulenevalt VSKE § 57 lg-st 1 kinnipeetaval õigus hoida enda

juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja

vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. VSKE § 74 lg 1 kohaselt teeb kinnipeetav

sisseoste vanglateenistuse kontrolli all. Kinnipeetava poolt väljasõidul soetatud esemed ei ole

saadud vanglateenistuse kontrolli all, mistõttu pole need ka vanglas lubatud. Kui kinnipeetaval

on enda käes või kinnipeetavate isiklike asjade laos esemeid, mida ta ei soovi vanglas enam

hoida, on võimalus väljasõidule minnes need kaasa võtta, mida vanglasse peale väljasõitu enam

ei lubata. Seega on tegemist põhjendatud keeluga, mis ei ole vangla hinnangul vastuolus VangS

§ 48 lg-ga 1.

Lisaks eeltoodule peame vajalikuks märkida, et antud juhul ei saanud kaebuse esitaja karistada

mitte selle eest, et ta soovinuks vanglasse kaasa võtta eset, mida tal ei olnud kaasas lühiajalisele

väljasõidule minnes vaid seetõttu, et ta ei järginud väljasõiduplaani ning viibis kohas, kus ta

tegelikult olla ei oleks tohtinud. Seega on kaebuse esitaja arutlused teemal, kas kehtestatud

piirang, mis tulenes otseselt ka Kodukorrast on proportsionaalne või mitte, käesoleva vaidluse

lahendamisel ainetud.

Eeltoodust lähtuvalt saab Tallinna Vangla hinnangul asuda seisukohale, et Tallinna Vangla

15.05.2014 käskkirjaga nr 521 kehtestatud kõrvaltingimused on õiguspärased ning tegemist on

tagantjärgi esitatud kaebusega, kuna kaebuse esitaja hakkas vaidlustatud käskkirjaga

kohaldatud piirangute õigusvastasust väitma alles pärast seda, kui tuli ilmsiks tema

väljasõiduplaani rikkumine ning käskkirjas kehtestatud keelust üleastumine.

5.2. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 karistati kinnipeetav

M.S.i 3-ööpäevase kartserikaristusega 2-kuulise katseajaga, kuna 16.05.2014 toimunud

lühiajalisel väljasõidul viibis ta kohas, mis ei olnud kirjas tema väljasõiduplaanis ega ka

käskkirjas. Kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on tõendatud M.S.i

26.05.2014 seletuskirjaga ning prillipoe optometrist visiidi- ning prillide soetamise arvetega.

Arvestades, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 521 olid täpselt fikseeritud kohad, kus

kaebuse esitaja tohtis väljasõidu ajal viibida ning prillipoodi ei olnud selles välja toodud, siis

pani kaebuse esitaja väljasõiduplaani mittejärgimisega toime distsipliinirikkumise.

Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkiri nr 857 on

antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav

vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Seega on tegemist õiguspärase

haldusaktiga.

Kuna Tallinna Vangla leidis, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 521 fikseeritud

kõrvaltingimused oli õiguspärased ning tuvastamist leidis, et kaebuse esitaja kõrvaltingimusi

rikkus, siis oli tema distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas Tallinna Vangla 15.05.2014

käskkirjas nr 521, millega lubati kinnipeetav M.S. lühiajalisele väljasõidule, vangistusseaduse

(VangS) § 32 lg 41 alusel kehtestatud piirangud olid õiguspärased või mitte. Samuti selles, kas

Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 karistati kinnipeetav M.S.i selle eest, et ta viibis

väljasõidu ajal kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida ning kohas, mis ei olnud lühiajalise

väljasõidu käskkirjas, õiguspäraselt või mitte.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud.

7.1. Tallinna Vangla üksuse juhi 15.05.2014 käskkirjaga nr 521 otsustati juhindudes VSKE §

82: lubada kinnipeetav M.S. lühiajalisele väljasõidule 16.05.2014 kella 08:30-st kuni

17.05.2014 kella 16:30-ni peatuskohta aadressile: xxxxxxxxxx.

Väljasõidu ajal võib külastada:

16.05.2014: 1) ema – L. S. aadressil xxxxxxx, tel nr xxxxxx; 2) Vana kalmistut aadressil Riia

2, Pärnu; 3) elukaaslast T. M. aadressil xxxxxxxx, tel nr xxxxxxx

17.05.2014: 1) elukaaslast T. M. aadressil xxxxxxxx, tel nr xxxxxxx.

Väljaspool vangla territooriumi viibival kinnipeetaval on kohustatud:

• Võtma ennast arvele väljasõidule minnes ja arvelt maha väljasõidult tulles

väljasõidutunnistusel märgitud politseiasutuses;

• Teavitama Tallinna Vangla peaspetsialisti-korrapidajat numbril 612 7500 väljasõidul

viibimise päeval kell 10:00 ja 22:00 (16.05.2014 teavitama Tallinna Vangla

peaspetsialisti-korrapidajat hiljemalt kell 14:00).

• Olema väljasõidu kestel kättesaadav väljasõidutunnistuses märgitud sihtkoha aadressil

xxxxxxxxxx, ajavahemikul 22:00-st kuni 07:00-ni, mida võidakse kontrollida vangla-

või politseiametnike poolt;

• Teavitama koheselt väljasõiduplaani ja asukoha muudatustest vangla peaspetsialisti-

korrapidajat.

Väljaspool vangla territooriumi viibival kinnipeetaval on keelatud:

• Tarvitada alkohoolseid, narkootilisi, toksilisi ja psühhotroopseid aineid;

• Vanglasse saabudes kaasa tuua esemeid, mida tal ei olnud kaasas välja poole vanglat

minnes;

• Viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud luba;

• Omada ja vallata esemeid, mis ei ole vanglas lubatud;

• Panna toime muid õigusrikkumisi. (tl 23-24)

7.2. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 karistati VangS §

63 lg 1 p 4, § 65 lg 2 ja § 64 lg 4, lg 41 alusel kinnipeetav M.S.i kartserisse paigutamisega 3

ööpäevaks selle eest, et viibis väljsõidu ajal kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida ning kohas,

mis ei olnud lühiajalise väljasõidu käskkirjas. Ühtlasi lükati antud karistuse täitmisele

pööramine edasi tingimisi katseajaga 2 kuud (tl 5-6 pöördel). Karistust täitmisele ei ole

pööratud.

7.3. M.S. vaidlustas nimetatud käskkirjad vaidemenetluses (tl 21-22 pöördel). Tallinna Vangla

tagastas oma 11.08.2014 otsusega nr 5-15/14/20854-3 M.S.i vaide (tl 8-9).

7.4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja viibis lühiajalise väljasõidu ajal

16.05.2014 Eagle Vision prillipoes, aadressiga Paldiski mnt 102, Tallinn ja ostis sealt endale

prillid (vt kaebuse esitaja seisukohad ja tl 40-42). Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud aadressi

ei ole märgitud Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 521 (vt tl 23-24) ega kaebaja

väljasõidutaotluses (tl 27-29).

7.5. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja vabanes vanglast enne tähtaega

14.04.2015.

8. Kohus peab põhjendatuks tuvastamiskaebuse lahendamist üksnes asjasse puutuva piirangu

osas, milleks oli keeld viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud

luba lähtudes asjaolust, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi Tallinna Vangla 15.05.2014

käskkirja nr 521 osaliseks õigusvastaseks tunnistamiseks üksnes seetõttu, et kaebuse esitaja

eesmärgiks (rehabiliteeriv eesmärk) on vabaneda Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkirjast nr

857, millega kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras.

Kohus leiab, et teiste VangS § 32 lg 41 alusel kehtestatud piirangute õiguspärasuse

kontrollimiseks puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi ja kaebeõigus. Vastavaks

põhjendatud huviks ei saa olla ka preventiivne huvi, kuivõrd kaebuse esitaja on vanglast

vabanenud. Vastavalt Riigikohtu selgitustele ei saa tuvastamisekaebuse esitamiseks piisava

põhjendatud huvina preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei

saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa

kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20).

Käesoleval juhul on tuvastatud faktiliste asjaolude muutumine, mistõttu vangla käskkirjas

seatud muude piirangute õigusvastasuse tuvastamine ei saa aidata kaasa kaebaja eesmärgi

saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes.

Pelgalt hüpoteetiline võimalus sattuda vanglasse tagasi, kus kaebuse esitaja lühiajalisele

väljasõidule lubamisel võidakse seada samad tingimused, ei põhjenda piisavalt preventiivset

huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib küll toimingu õigusvastasuse tuvastamine

isiku jaoks olla iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada märguannet

haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks

põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu 19.04.2010 otsust asjas nr 3-3-1-4-

10).

9. Järgnevalt kontrollib kohus Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 521 õiguspärasust selles

VangS § 32 lg 41 alusel sätestatud keelu, mille kohaselt väljaspool vangla territooriumi viibival

kinnipeetaval on keelatud viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud

luba, osas.

9.1. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav.

HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine

peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus

ning lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

9.2. Kohus leiab kõigepealt, et käskkirjas nr 521 on väga selgesti ja arusaadavalt ära näidatud,

et kinnipeetava M.S.i väljasõidu eesmärgiks on kohtuda lähedastega ja eelkõige elukaaslasega

peresuhete, aga emaga lähisuhete hoidmiseks. Lisaks on täpsustavalt välja toodud, et

kinnipeetav soovib kohtuda ema ja elukaaslasega ning külastada emaga Vana kalmistut Pärnus,

aidata ema kodustes töödes ning aidata teha elukaaslasel remonti. Selline seletus vastab

täielikult kaebaja enda poolt vastustajale esitatud taotlusele-väljasõiduplaanile (tl 27-28). Ka

on vangla põhjendanud, et vangla ei pidanud põhjendatuks 3 päevast väljasõitu, sest taotlus-

väljasõiduplaanis kirjeldatud tegevusi on võimalik täita ja väljasõidu positiivset mõju saada ka

ajaliselt lühema 2-päevase väljasõidu raames.

9.3. Järgnevalt märgib kohus, et märgib, et käskkirja resolutiivosas on selgelt ära näidatud

peatuskoht aadressiga xxxxxxxx ja näidatud ära, et ta võib väljasõidu ajal külastada oma Pärnus

elavat ema aadressil xxxxxxxx ja Vana kalmistut aadressil Riia 2, Pärnu. Samuti oli käskkirjas

selgelt sätestatud piirang viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud

luba. Seega on käskkirjas üheselt ära näidatud, millistes kohtades ta võib viibida ja keelatud

mujal viibimine. Kohus peab iseenesestmõistetavaks, et nendesse kohtadesse jõudmiseks ja

vanglasse tagasi jõudmiseks oli kaebajal vaja viibida ka autobusside liikumisega seotud

kohtades – autobussijaamas või peatustes ning autobussijaama (peatus) viibimiskohaga

ühendavatel tänavatel. Asjaolu, et ka kaebaja seda nii mõistab nähtub üheselt tema esitatud

väljasõiduteatise väljasõiduplaani osas. Ei selles ega ka vaidlustatud käskkirjas ei ole

kirjeldatud lubatud viibimiskohana ei toitlustusasutusi ega kauplusi ehk need ei olnud kohad,

kuhu kaebaja oleks taotlenud külastamisõigust. Kaebaja andis nimetatud käskkirjaga tutvumise

kohta allkirja ja oli järelikult teadlik keelust viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks

luba ei ole antud.

Kohus märgib, et kaebaja oli ka varasemalt viibinud lühiajalisel väljasõidul ja seetõttu ei ole

võimalik väita, et tegemist oleks olnud talle uudse olukorraga.

9.4. Vaidlust ei ole, et kaebaja käis 16.05.2014 temale võimaldatud väljasõidu ajal Eagle

Visioni prillipoes Paldiski mnt 102, Tallinn. Nimetatud prillipoe külastust selle aadressil ei

olnud ette nähtud käskkirjas nr 521. Kaebaja põhjendas prillipoe külastamist arstiabi saamise

vajadusega, sest ta ei nägemine olevat puudulik ja sellega, et vangla arstid ei olevat talle

vajalikke prille välja kirjutanud. Samuti tõi ta oma selgitustes distsiplinaarmenetluse käigus

välja, et ta mäletas nagu oleks ta teinud taotluse prillipoe külastamiseks, kuid unustas selle

väljasõidutaotluse puhtandisse kirjutamast. Samuti leiab ta, et selle rikkumise iseloom ei ole nii

raske, et teda peaks karistama (tl 41-42).

Kohus leiab, et kaebaja need väited on otsitud, ennast tagantjärgi õigustavad ja ei ole ka täies

ulatuses usutavad. Kohus märgib, et need selgitused ei sea ka kordagi kahtluse alla käskkirja nr

521 õiguspärasust selles sätestatud piirangute osas. Pigem nähtub kaebaja selgituse osast, kus

ta peab rikkumist nii väikeseks, et see ei peaks tooma kaasa karistust ehk sisuliselt möönab

kaebaja, et ta oli prillipoodi minnes teadlik sellest, et ta rikub käskkirja nr 521 nõudeid

viibimiskoha suhtes väljasõidu ajal.

9.5. Kohus leiab, et käskkirja nr 521 õigusvastasus ei saa tuleneda sellest, et kaebaja soovis

saada endale prille, mida väidetavalt vangla talle ei võimaldanud. Kohus märgib siinkohal, et

käskkiri ei keela kaebajal saada vältimatult vajalikku arstiabi, kuid prillide väljakirjutamist ja

ostmist väljasõidu ajal ei saa pidada vältimatult vajalikuks arstiabiks. Juhul, kui kaebaja oleks

soovinud väljasõidu ajal külastada prillipoodi ja soetada endale prillid, oleks tal tulnud seda

väljasõidutaotluses märkida. Seda ta teinud ja on seda ka ise tunnistanud ja seetõttu puudus tal

tulenevalt käskkirja sisust ja väljasõidu eesmärgist ka õigus külastada prillipoodi.

Kohus leiab, et asjakohatud on ka kaebaja väited, et ta ei tohtinuks väljasõidu ajal külastada ka

toidukauplusi. Kaebaja ei olnud vastavat taotlust esitanud ja seetõttu ei olnud seda küsimust

vastustajal tarvidust ka eraldi puudutada. Kohus märgib siinkohal, et kinnipeetava õiguslikust

staatusest ja seadusest tulenevalt ei saa teda väljasõidul viibimise ajal käsitleda tavakodanikuna,

sest kinnipeetav kannab ka väljasõidul viibimise ajal endiselt karistust ja on allutatud

vangistusseaduse ja sellest tulenevate õigusaktide mõjule ja vangistusasutusel on õigus seada

piiranguid väljasõidu ajal tema viibimis- ja tegevusvabadusele. Käesoleval juhul oli kaebaja

esitanud konkreetse taotluse väljasõidu suhtes ja vaidlustatud käskkiri kajastas liikumis- j

viibimispiirangute osas täpselt taotluses väljendatud seisukohti.

9.6. Kohus märgib, et ta nõustub kaebajaga selles, et käskkirja nr 521 resolutiivosas sisalduvad

keelud on mitte HKMS § 53 lg 1 p 3 sätestatud haldusakti kõrvaltingimusena käsitletav

lisatingimus, vaid HMS § 53 lg 1 p 2 alusel haldusakti kõrvaltingimusena sätestatud

lisakohustus, millest tuleb kaebaja kohustus teatavatest tegevustest hoiduda. Samas ei oma

selline asjaolu tähendust käskkirja õiguspärasuse hinnangul, sest vastavate lisakohustuste

seadmine tulenes otseselt seaduses antud volitusest.

Kohus leiab, et nimetatud lisakohustus on seotud haldusakti põhiregulatsiooniga ja selle

kehtestamine oli otseselt ja kohtu hinnangul ka loogiliselt seotud ja tuletatav väljasõidu

eesmärgist. Samuti tulenev vastava piirangu kehtestamise võimalus otseselt Vangistusseaduse

§ 32 lg 1 p 41 sätestatust, millele on viidatud ka käskkirja osas „Õiguslikud alused“.

Kohus möönab küll, et käskkirjas ei ole otseselt viidatud selle piirangu seadmise põhjendustele,

kuid need on eelpooltoodust tulenevalt käskkirja osast „Kaalutlused ja otsus“ loogiliselt

tuletatavad, põhinevad kaebaja enda taotlusele ja on kooskõlas haldusakti eesmärgiga ning

seetõttu ei saa väita, et kaebaja oleks teinud kaalutlusvea, mis põhjustaks käskkirja

õigusvastasuse. Nimetatud kaalutluste puudumine ei oleks kohtu hinnangul andud juhul võinud

mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohus leiab siinkohal täiendavalt, et nimetatud piirang

on koos haldusaktis positiivselt määratud lubatud viibimiskohtade ja kohtuda lubatud isikutega

üheselt arusaadav ning kaebaja ei ole sisuliselt seda vaidlustanud. Kohtu hinnangul on seda ka

kaebaja ise eelpoolmainitud distsiplinaarmenetluses antud seletustes tunnistanud leides, et tema

rikkumine ei olnud nii raske, et põhjustaks karistuse määramise. Asjaolust, et kaebaja asi aru

käskkirjas sätestatud piirangu mõttest ja sisust annab samuti tunnistust tema esitatud taotlus-

väljasõiduplaan, milles on ta selgelt ja ilma igasuguste kauplusekülastusteta kirjeldab oma

täpset väljasõiduplaani. Kohus märgib, et kaebaja on selles taotluses jätnud täitmata osa, mis

puudutab külastatavaid ettevõtteid, mis omakorda viitab sellele, et tal ei olnud kavatsust

külastada väljasõidu ajal kauplusi. Samuti on selle väljasõidu tingimuste ja nõudmisete osa

punktis 10 välja toodud tema viibimiskohtade piiramise võimalus.

Kohus leiab, et ka kaebaja väited vajadusest külastada näiteks toidukauplusi on käesoleval juhul

asjassepuutumatud, sest neil puudub seos asja faktiliste asjaoludega.

9.7. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et

käskkiri nr 521 oleks õigusvastane kaebaja õigustatud huvisid ehk liikumispiiranguid

sätestavate lisakohustuste osas. Muus osas ei ole kaebaja nimetatud käskkirja õiguspärasust

sisuliselt vaidlustanud. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr 521 on

õiguspärane haldusakt ja jätab selle osalise õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamata. .

10. Kohus selgitab, et kuivõrd muude piirangute osas leidis kohus, et kaebuse esitajal puudub

põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, siis ka nende osas jääb kaebus sisuliselt

rahuldamata.

11. Kuivõrd kohus leidis, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr 521 ja selles sätestatud

liikumis- ja viibimispiirang on õiguspärane ja kaebaja on vaidlustanud Tallinna Vangla

inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 väitega, et see tugineb õigusvastasel

haldusaktil, ja täpsemalt just liikumispiirangu- ja viibimispiirangu rikkumisel, puudub kohtul

vajadus täiendavalt analüüsida käskkirja nr 857 õiguspärasust. Kohus leiab, et Tallinna Vangla

inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkiri on õiguspärane haldusakt ja puudub alus selle

tühistamiseks. Kohus jätab kaebaja kaebuse ka selles osas rahuldamata.

12. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

käesolevas asjas tehti vastustaja kasuks, kuid ta ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise

taotlust ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik