4-15-7448/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

KO H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Otsuse kuupäev 06.11.2015.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend Maksuja Tolliameti 27.08.2015.a. otsus väärteoasjas nr. 930014000958/25

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune isik 1: R.H registrikood XXX; asukoha aadress XXX

Menetlusalune isik 2: U.Z; isikukood XXX; elukoht XXX

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

LÕPPOSA

Jätta Maksuja Tolliameti 27.08.2015.a. otsus nr 930014000958/25 muutmata ning R.H ja U.Z kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Vaidlustatud otsus

Väärteoasja otsuse kohaselt esitas R.H 19.03.2013.a. Maksuja Tolliametile käibedeklaratsiooni, mille kohaselt deklareeris R.H veebruaris 2013.a. 20% määraga

Väärteoasi nr.4-15-7448

maksustatavat käivet summas 18592,94 eurot ning sisendkäibemaksu summas 7680,54 eurot. Seega enammakstud käibemaksu deklareeris R.H summas 3961,95 eurot. MTA-le esitatud andmete kohaselt soetas R.H 11.02.2013.a. arve nr 130205 alusel OÜ-lt XXX lahustit summas 23537,28 eurot, millest käibemaks oli 3922,88 eurot, viimane aga soetas nimetatud lahusti Poola äriühingult Gospodarka Odpadami Przemyslowymi XXX XXX(edaspidi XXX).

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt oli tegemist näiliku tehinguga, kuivõrd tuvastati, et tegelikult ostis R.H nimetatud lahusti ise otse Poola äriühingult XXX ning OÜ XXX kaasamise tegelik eesmärk oli tahtlikult vältida ühendusesisesel kauba soetamisel rakendatavat pöördmaksustamist võimalusega tegelikkusele mittevastavate arvete alusel maha arvata sisendkäibemaks.

Väärteoasja otsuses asuti seisukohale, et oma tegevusega panid menetlusalused isikud toime maksukorralduse seaduse (MKS) § 1531

lg 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui selle tulemusel tagastamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast (alates 01.01.2015 – maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise eesmärgil). Väärtegu on karistatav ka 01.01.2015 jõustunud MKS uue redaktsiooni § 1531 lg 1 ja 2 kohaselt.

R.H karistati MKS § 153

1 lg 2

alusel rahatrahviga 2500 eurot ning U.Z-i karistati MKS § 153

1 lg 1 alusel rahatrahviga 125 trahviühikut summas 500 eurot.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

07.09.2015.a. esitas U.Z (edaspidi kaebaja) kaebuse Harju Maakohtule, milles palus tühistada kohtuvälise menetleja otsus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt vähendada U.Z-ile ja R.H määratud rahatrahve, kuivõrd isikute süü ei ole suur.

Esitatud kaebuse kohaselt on kohtuvälise menetleja otsus puudulik ning selle põhjenduseks on kaebaja asunud järgmistele seisukohtadele:

1. Kohtuvälise menetleja otsuses on tõendina tuginetud 17.10.2013.a. välispäringule nr 14-

3/1855-1, mida aga väärteotoimikus ei ole. Ka väärteoprotokollis ei ole kirjeldatud faktiliste asjaoludena nimetatud välispäringule saabunud vastust. Isiku kaitseõiguse tagamiseks peab aga väärteotoimik väärteoprotokolli kätteandmise hetkel sisaldama kõiki menetluse käigus kogutud dokumentaalseid tõendeid. Lisaks leiab kaebaja, et antud päringule vastused andnud Poola ettevõtte XXX omanik XXXon neile tundmatu isik, kellega neil kontakt puudub ning kellel ei ole XXX nimel vastuste andmiseks volitusi.

2. Kaebaja leiab, et väärteoprotokollis ei kirjeldata faktilise asjaoluna nimetatud päringule saabunud vastust, seega ei sisalda väärteotoimik kõiki väärteoasjas kogutud dokumente.

3. Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja on lugenud alusetult ebausaldusväärseks U.Z-i poolt tehtud päringut Poola ettevõttele XXX.

4. Väärteoprotokollist ei selgu, kuidas on võimalik järeldada, et menetlusalused isikud on alusetult suurendanud käibemaksu tagastusnõuet.

5. Kaebaja leiab, et väärteomenetluses on jäetud välja selgitamata ostetud lahusti tegelik turuväärtus, kuid kohtuväline menetleja on hinnanud ostutehingu näilikuks just tehingu väärtuse tõttu. Kuna kohtuväline menetleja ei ole arvestanud isikute poolt antud ütlusi ja asjaolusid hinna kujunemise osas, ei saa isikutele ka kõnealust väärtegu omistada.

Esitatud kaebuse osas asus kohtuväline menetleja seisukohale, et antud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtade kohaselt on kaebaja poolt viidatud välispäring 14-3/1855-1 olemas nii väärteoprotokolli tõendite loetelus kui ka koos tõlkega väärteotoimikus. Kohtuvälise menetleja otsuses tõendite loetelus on antud päring nimetuse all SCAC päring ning SCAC päringu tõlge, kuid tegemist on ühe ja sama dokumendiga, kuivõrd see nähtub SCAC päringu üleval parempoolses servas olevast viitest välispäringu numbrile 14- 3/1855-1.

Seoses kaebaja väitega, et XXXon kaebajatele tundmatu isik, leiab kohtuväline menetleja, et tegemist on välispäringult nähtuvate andmete kohaselt ettevõtte XXX omaniku ja juhatuse liikmega, kes omab nii volitusi XXX nimel vastuste andmiseks kui ka oma ülevaate edastamiseks kõigi tehingute sõlmimise üksikasjadest.

Puutuvalt kaebaja etteheitesse, et väärteoprotokollis ei ole kirjeldatud faktilise asjaoluna välispäringule saabunud vastust, leiab kohtuväline menetleja, et antud vastus ei ole mitte asjaolu, vaid tõend kohtuvälise menetleja hüpoteesi kinnitamiseks, mida ei peagi väärteoprotokollis eraldi analüüsima. Tõendite analüüs sisaldub aga kohtuvälise menetleja otsuses.

Seoses U.Z-i poolt tehtud päringuga Poola ettevõttele XXX leitakse kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohas, et kuivõrd antud dokumendi puhul on tegu docx formaadiga ja see on allkirjastamata, ei saa seda lugeda usaldusväärseks tõendiks. Ühtlasi möönis kohtuväline menetleja, et konkreetne päring koos e-kirjaga on väärteotoimikus puudu, mistõttu palus nimetatud dokumendi väärteotoimiku materjalide juurde juurde võtta.

Samuti leiab kohtuväline menetleja, et väärteoprotokollis on selgelt toodud teokirjeldus, mis seisnes maksuhaldurile 2013.a. veebruari käibedeklaratsioonis valeandmete esitamises ning samuti on toodud kohtuvälise menetleja hüpotees, et R.H puudus õigus deklareerida

OÜ XXX arvet, kuivõrd tegemist oli näiliku tehinguga, mis oli tehtud tegeliku tehingu varjamiseks. Tegeliku tehingu kohaselt soetas R.H lahusti otse Poola ettevõttelt XXX, näilik tehing OÜ-ga XXX aga oli tehtud eesmärgiga vältida ühendusesisesel kauba soetamisel rakendatavat pöördmaksustamist, millega suurenes alusetult R.H tagastusnõue 3922,

88 euro võrra.

Kohtuväline menetleja ei leia, et ta oleks pidanud välja selgitama lahusti turuväärtuse, kuivõrd menetluse käigus hinnati isikute selgitused OÜ XXX ja R.H vahelise tehingu põhjenduste ja hinna kujunemise osas ebausaldusväärseks.

Lisaks leitakse kohtule esitatud kirjalikus seisukohas, et menetlusalustele isikutele inkrimineeritud väärtegu on nende poolt toime pandud ning määratud karistused on põhjendatud ja karistuse eesmärki kandvad.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud:

R.H reg. nr XXX, kelle juhatuse liige on kohaselt U.Z Äriregistri andmete

(tlk 26-29), esitas 19.03.2013.a. maksuhaldurile 2013.a. veebruarikuu käibedeklaratsiooni (tlk 23), mille kohaselt deklareeris R.H maksustamisperioodil 20% määraga maksustatavat käivet summas 18 592 eurot ja 94 senti ning sisendkäibemaksu summas 7680 eurot ja 54 senti ning oli sisendkäibemaksuna maha arvanud käibemaksu OÜ XXX 11.02.2013.a. arve nr 130205 alusel summas 3922 eurot ja 88 senti (tlk 113). Tehingu sisuks oli R.H poolt 21320 tonni lahusti soetus OÜ-lt XXX summas 19614 eurot ja

40 senti, millele lisandus käibemaks 20% summas 3922 eurot ja 88 senti. Antud asjaolu suhtes alustas Maksuja Tolliamet 21.03.2013.a. käibemaksu tagastusnõude õigsuse kontrolli (

MTA

kontrollakt maksuotsus , tlk 93-111), mille kohta koostati 10.02.2014.a. (tlk 6-22). Eelpoolnimetatud kontrollimise käigus tuvastatud asjaolude pinnalt jõuti maksuotsuses kõigi kogutud tõenditele ja tuvastatud asjaoludele tuginedes järeldusele, et R.H ei ole tegelikkuses lahustit ostnud OÜ-lt XXX, vaid on selle vahetult soetanud hoopis Poola Vabariigis registreeritud äriühingult XXX.

Kohus, analüüsides kõiki antud väärteomenetluses kogutud kirjalikke tõendeid kogumis ning asetades need omavahelisse konteksti, leiab, et antud järeldus on põhjendatud ning leiab kohtu hinnangul kinnitust alljärgnevaga.

Kõik läbirääkimised kauba – lahusti - soetuse osas toimusid Poola ettevõtte XXX töötaja XXXning R.H esindaja U.Z-i, mitte aga OÜ XXX esindaja vahel. Seda tõendab U.Z-i ja XXXvaheline ning e-kirjavahetus Eesti ja Poola Vabariigi

maksualase teabevahetusega saadud info (Välispäring nr 14-3/1855-1, nimetatud ka SCAC päringuks tlk 153-156). Puutuvalt viimatimainitud välispäringut on kaebaja leidnud, et sellist tõendit väärteotoimikus ei ole. Kohus, tutvunud kohtuvälise menetleja otsuses ning väärteotoimikus sisalduva tõendite loeteluga selgitab, et nimetuse all „välispäring“ ei ole tõepoolest toimikus ühtegi tõendit. Küll aga on kohtuvälise menetleja otsuse tõendite loetelus nr 35 ja 37 nimetatud SCAC päring, samuti asub väärteotoimikus lk-l 164-173 tõend nimetusega SCAC päring, mis on väärteoasja juurde võetud 10.02.2015.a. määrusega. Tutvudes antud tõendi sisuga, on arusaadav, et tegemist on Eesti ja Poola keskasutuste vahelise teabevahetusega, milles Maksuja Tolliamet on esitanud Poola keskasutusele küsimused tehingute kohta, mille osapoolteks on Poola ettevõte XXX ja Eesti R.H ja OÜ XXX.

Päringu vormi päises on märgitud viide: VAT_EE_14-3/1855-1. Tutvudes nii kohtuvälise menetleja kui ka maksuhalduri nimetatud päringu analüüsiga, leiab kohus, et nimetuse SCAC päring ja välispäring nr 14-3/1855-1 puhul on tegemist ühe ja sama dokumendiga. Kohus nõustub kaebajaga selles osas, et ühe ja sama tõendi eri nimetustega nimetamine võib tekitada arusaamatust ja küsimusi menetlusaluse isiku poolt. Lisaks puuduvad nii maksuotsuse kui ka kohtuvälise menetleja otsuse motiveerivas osas viited toimiku lehekülgedele, mistõttu on käsitletava tõendi leidmine väärteotoimikust tõepoolest raskendatud. Küll aga ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et nimetatud tõendit toimikus üldse ei ole. Kohus on tuvastanud, et see on toimikus olemas, kuid kohtuväline menetleja on ühele ja samale tõendile omistanud lihtsalt erinevad nimetused, nimelt välispäring ning SCAC päring. Seega ei ole kaebaja etteheide selles osas põhjendatud.

Samuti ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et päringule vastanud ja temale väidetavalt tundmatul isikul XXXei olnud volitusi sellele päringule vastamiseks. Antud välispäringu ning ka

(kohtutoimik lk 41-43) kohaselt on tegemist D&B Globaalse teabelahenduse päringu

Poola ettevõtte XXX omaniku, tegevdirektori ja juhtkonna liikmega, kellel on juurdepääs kõigile ettevõtte tehinguid puudutavatele dokumentidele. Seega leiab kohus, et kaebaja väide nagu polnuks XXXkursis XXX ja OÜ XXX tehingu üksikasjadega, on asjakohatu.

U.Z-i ja XXXvahelisest ja vastusest nähtub, et e-kirjavahetusest SCAC päringu U.Z pidas ettevõttega XXX läbirääkimisi kauba hinna, kvaliteedi ja transpordi osas, mis otseselt viitab sellele, et tehingu toimumisest oli huvitatud R.H, mitte OÜ

XXX. Olles tehingu olulistes osades kokkuleppe saavutanud, palus U.Z e-kirjas (tlk 169) teha arve OÜ XXX nimele ning edastas ettevõttele XXX vajalikud arve rekvisiidid, milles oli märgitud OÜ XXX aadress, registrikood ning VAT kood (tlk 169). Ettevõte XXX esitas seejärel 25.01.2013.a. arve OÜ XXX nimele summas 10660.- eurot (XXX arve- Invoice 51/2013 AS Swedbank pangakonto väljavõttest tlk 137). (tlk 73) nähtub, et 23.01.2013.a., s.o. üks päev enne arve tasumist, tegi OÜ XXX juhatuse liige XXXettevõtte arvele sularaha sissemakse summas 10250 eurot.

Ülalnimetatud arve tasuti OÜ XXX poolt nähtuvalt välismaksekorraldusest nr 755 24.01.2013.a.(tlk 138). oli tehingu toimumise ajal OÜ XXX juhatuse Äriregistri andmetel liige XXX(tlk 30-34), kes on (tlk 41-49) selgitanud, et nimetatud tunnistajana ülekuulamisel

sularaha sissemakse pärines OÜ XXX käibest. Maksumenetluse käigus aga oli kindlaks tehtud, et XXXseni deklareeritud sissetulekute suurus sel ajal jäi alla miinimumpalga ja sedagi mitte igakuiselt, lisaks ei nähtunud OÜ XXX kassakonto väljavõttelt ka temale töötasu väljamakseid.

Seetõttu jõuti kohtuvälises menetluses kohtu hinnangul põhjendatult seisukohale, et on vähetõenäoline, et rahalised vahendid ettevõttest XXX soetatud lahusti eest tasumiseks said tulla OÜ-lt XXX (tlk 11), mistõttu ei ole ka XXXpoolt tunnistajana antud väited kohtu hinnangul tõepärased.

Kauba transpordi korraldamisega Poolast Eestisse tegeles R.H U.Z, mitte OÜ XXX esindaja. Antud järeldust kinnitavad XXXAS juhatuse liikme

XXXtunnistajana antud ütlused (tlk 87-88) ja tema poolt Maksuja Tolliametile antud vastused XXXja R.H vahelise e-kirjavahetuse väljavõte ning (tlk 131-133), mille

kohaselt tema juhitav ettevõte transportis U.Z-i poolt e-posti teel esitatud tellimusel lahusti Poola ettevõttest XXX Eestisse ja lahusti toimetati XXX, mis oli aga tellimusel näidatud R.H tegevuskoha aadressina. Lisaks nähtub kirjavahetusest, et U.Z teatas, et teenuse eest maksja on OÜ XXX, andes XXXAS-le ka OÜ XXX rekvisiidid. AS XXXOÜ-le XXX esitatud arvest summas 2040 eurot (tlk 135) nähtub, et arve saajaks on küll märgitud OÜ XXX, kuid kliendina on kirjas U.Z ning tarneaadressiks R.H, asukohaga Lao 4 Maardu, mis taaskord kinnitab seda, et lahusti transpordi korraldamisega ei tegelenud mitte OÜ XXX esindaja, vaid üksnes U.Z.

Kohus asub seisukohale, et kõigi eelpool analüüsitud tõenditega on ümber lükatud nii tunnistajana üle kuulatud XXX U.Z-i poolt menetlusaluse (tlk 41-49) kui ka isikuna ülekuulamisel (tlk 196-198) väidetu nagu oleks lahusti hankimisega ettevõttest XXX seotud hinnaläbirääkimiste, maksetingimuste ja transpordi korraldamisega tegelenud OÜ XXX juhatuse liige XXX, kuivõrd nimetatud väidet ei kinnita mitte ükski antud väärteomenetluses kogutud tõend. Antud asjaolu aga viitab üheselt sellele, et OÜ-l XXX puudus Poola ettevõttest XXX lahusti soetamisega ja selle korraldusliku poolega seos ning tehingust oli huvitatud üksnes R.H.

Uurides Poolast soetatud lahustiga teostatud tehingutega seotud edasisi toiminguid, selgub nendega seotud asjaoludest ettevõtluse alusprintsiipe arvesse võttes, märkimisväärne ebamõistlikkus. Nimelt oli ettevõtte XXX poolt OÜ-le XXX esitatud summas (tlk arve, invoice nr 51/2013

137) kohaselt lahusti, mida osteti Poolast koguses 21.320 tonni, tonnihinnaks 500.- eurot (koos transpordiga 579 eurot ja 74 senti). R.H on aga OÜ-lt XXX 11.02.2013.a.koostatud arve nr 130205 (tlk 113) kohaselt ostnud antud lahusti täpselt samas koguses, kuid tonnihinnaks juba 920.- eurot tonn (pluss käibemaks), seega ligikaudu kaks korda alghinnast kallimalt. Edasi müüs R.H märtsis 2013.a. lahusti koguses 21.320 tonni, müügiarvete kohaselt netosummas 20467.20 eurot OÜ-le XXX, mida kinnitab nii OÜ XXX juhatuse liige tunnistaja XXX(tlk 178-180) kui ka

(tlk 151-152) OÜ-le R.H arve nr 02/03/2013 XXX ning viimase poolt teostatud maksed R.H arve nr 02/02/2013 kohaselt (tlk 143-150 . Maksuhaldur on 10.02.2014.a. SEB pank maksekorraldused nr 4,5,8,10-13 ja 15)

antud tehingute ja arvesummade osas teostanud põhjaliku analüüsi, mille kohaselt maksuhaldurile esitatud andmete alusel oleks R.H otse ettevõttelt XXX lahustit soetades, netohinnas teeninud 8107.20 eurot tegelikult teenitud 852. 80 eurot asemel, millest oleks veel tulnud maha arvata R.H esindaja töötundide hind ja millele lisandunuks veel XXXAS arve netosumma 1700 eurot ( tlk 6). Nimetatud asjaolude alusel on maksuotsus maksuhaldur põhjendatult järeldanud, et tegemist on kahjumliku tehinguga. Seega ei ole ka kohtu silmis eluliselt usutav, kus U.Z, kes suhtles vahetult lahusti tarnijaga Poolas ja oli teadlik kauba tegelikust müügihinnast, ostis oma ettevõtte jaoks lahusti tunduvalt kallimalt, kui ta oleks selle saanud otse ettevõttest XXX soetades, loovutades eeldatava kasumi OÜ XXX kasuks.

R.H esindaja U.Z-i selgitused selle kohta, miks soetati lahusti OÜ-lt XXX ei haaku menetluse käigus kogutud usaldusväärsete tõenditega. Nimelt selgitas R.H esindaja U.Z oma ütlustes, et tema ettevõte oli varem lahustit ostnud otse ettevõttest XXX (tlk 187-189), mida kinnitab ka Poola maksuhaldurilt laekunud info ( tlk 164-173), kus ettevõtte Välispäring nr 14-3-/1855-1, e. „SCAC“ päring

XXX esindaja - omanik XXX- selgitab, et R.H ja ettevõtte XXX vahel oli juba varasemalt toimunud 5 analoogset lahusti ostu-müügitehingut. Sama kinnitab ka U.Z oma ütlustes. U.Z on (tlk 188) toonud oma selgitustes välja kaks põhjust, miks ülekuulamisel seekord ei ostetud lahustit otse Poolast. Nimelt oleks ettevõte XXX nõudnud R.H ettemaksu, mida viimasel ei olnud ning teiseks, oleks kvaliteediprobleemide tekkimise korral

OÜ XXX kõik toote tagasisaatmise jm kulud enda peale võtnud, mistõttu oligi õigustatud viimaselt lahusti topelthinnaga ostmine.

Ettevõtte XXX omaniku XXXselgituste kohaselt aga (Välispäring nr 14-3-/1855-1, e. „SCAC“ päring tlk 164-173) ei olnud R.H puhul tegemist enam nende jaoks uue kliendiga, kuna lahusti ostu-müügitehinguid oli toimunud korduvalt. Seetõttu võimaldati R.H tasuda arveid mitte ettemaksuna, vaid 14-päevase ja 30-päevase maksetähtajaga. Küll aga nõuti seda OÜ-lt XXX, kuna tegemist oli uue kliendiga. Seega ei vasta tõele U.Z-i väited sellest nagu oleks XXX R.H nõudnud tehingu toimumisel ettemaksu. Poola maksuhaldurilt saadud teabe kohaselt (Välispäring nr 14-3-/1855-1, e. „SCAC“ päring tlk 164-173) ilmnesid soetatud lahusti kvaliteediga probleemid, kuid MTA kontrolli käigus tuvastatu kohaselt lahendas need U.Z ise otse ettevõttega XXX (tlk 10). Lisaks on

OÜ XXX juhatuse liige XXX selgitanud oma ütlustes, et tema osaühing R.H lahusti müügiga mingisuguseid garantiisid kaasa ei andnud (tlk 41-49).

Eelpool toodut aluseks võttes, ei järeldu sellest, et R.H poolt OÜ-lt XXX lahusti soetamine oleks olnud mingilgi moel lihtsam, kasumlikum või soodsam, võrreldes lahusti soetamisega otse Poola tarnijalt.

Seoses antud asjaoludega on U.Z teostanud omal algatusel päringu ettevõttesse XXX ning esitanud küsimused ettevõtte töötajale XXX(kohtutoimik lk 37-40). Vastustest nähtuvalt oleks ettevõte XXX siiski soovinud R.H tehingu osas ettemaksu ning ettevõtte XXX omanik ei tunne väidetavalt U.Z-i.

Kohus, tutvunud antud dokumendiga, asub seisukohale, et esinevad põhjendatud kahtlused selle dokumendi ehtsuse ja usaldusväärsuse osas. Dokument on küsimuste-vastustena vormistatud docx formaadis, dokumendile ei ole alla kirjutatud, seega ei saa olla kindel, et seda ei ole vahepeal muudetud, kuivõrd on üldteada, et doxc faile on võimalik kergesti muuta ja täiendada.

Kohus juhib tähelepanu, et esitatud dokumendi põhjal ei ole võimalik kindlalt väita, et küsimustele vastajaks oli just ettevõtte XXX töötaja XXX. Samuti väärib tähelepanu, et U.Z-i palvele küsida XXX omaniku käest, kas ta teab U.Z-i ja kas ta on kunagi pidanud U.Z-iga läbirääkimisi või olnud temaga ühenduses posti, telefoni või muude sidevahendite kaudu, vastab XXXise. Isegi kui asuda hetkeks seisukohale, et antud päring on ehtne, siis leiab kohus, et võrreldes teiste väärteomenetluses kogutud tõenditega ei lükka see ikkagi ümber seisukohta, et lahusti ostjaks oli R.H, mitte OÜ XXX.

Läbiviidud maksumenetluse käigus on tuvastamist leidnud, et OÜ XXX tegevus ei sarnanenud tegutsevatele äriühingutele, mis annab alust järeldada, et OÜ-l XXX ei saanud olla huvi endale kõnesolevat lahustit soetada.

Äriregistri andmete (tlk 30-34) kohaselt oli OÜ XXX käibemaksukohuslaste registris registreeritud alates 07.10.2003.a. ning ettevõtte tegevusalaks märgitud ehitiste viimistlus ja lõpetamine. Ettevõtte juhatuse liikmeks oli ajavahemikul 08.08.2008.a.-19.09.2013.aXXX, kes müüs OÜ XXX 06.09.2013.a. edasi, samal kuupäeval oli vastu võetud ka OÜ XXX lõpetamisotsus. Maksuhalduri poolt kontrollitud OÜ XXX poolt esitatud 2013.a. käibemaksudeklaratsioonidelt nähtub, et sisendkäibemaksu ja tasumisele kuuluvat käibemaksu on OÜ XXX deklareerinud võrdsetes osades, ettevõte on kajastanud oma arveid varifirma tunnustega ettevõtetelt, kes reaalselt riigile käibemaksu ei tasu, lisaks nähtus OÜ XXX pangakontode väljavõtetest, et ettevõttel puudusid ettevõtlusega tegelevale isikule tavapärased kulutused nagu töötajatele töötasu maksmine. Lisaks võeti arvele laekunud raha enamjaolt koheselt sularahas välja või kanti teistele XXX seotud ettevõtete arvelduskontodele, mille puhul on maksuhaldur kohtu hinnangul põhjendatult järeldanud, et OÜ XXX puhul on tahetud jätta mulje tegutsevast äriühingust, mille eesmärk ei olnud teostada iseseisvat majandustegevust (tlk 100). Kohus leiab, et MTA maksumenetluse käigus analüüsitud andmetele tuginedes, on antud järeldus põhjendatud.

OÜ XXX juhatuse liikme XXXütlused viitavad sellele, et lahusti ostmisest oli huvitatud üksnes R.H ja U.Z, mitte XXXjuhitud OÜ XXX. Nii on , jäädes maksumenetluses tunnistajana ülekuulamisel OÜ XXX juhatuse liige XXX antud ütluste juurde, andnud selgitusi, et tunneb R.H juhatuse liiget U.Z-i isiklikult juba aastaid ning lahusti soetamise ettepanek tuli temalt. Samuti suhtles Dmitri Poola ettevõttega lahusti soetamise teemal, lahusti ostmise osas oli nõudlus just Dmitril, tema tahtis seda osta, ka transpordi korraldamise osas andis selgitusi vaid Dmitri (tlk 41-49). Kohus peab antud ütlusi usutavaks, kuna selliseid asjaolusid kinnitavad ka teised antud väärteomenetluses kogutud tõendid (

, U.Z-i ja ettevõtte XXX töötaja vaheline e-kirjavahetus välispäringu vastused). Samas on XXX ülekuulamisel ka väitnud, et ettevõttega XXX sai kontakti tema, pidas interneti kaudu ettevõttega lahusti soetamise, hinna jm osas läbirääkimisi, tema ostis lahusti, tasus arve sularaha pangakontole sisse makstes ja organiseeris ka transpordi (tlk 42-43). Ülaltoodud väidete kinnituseks aga ei ole XXX esitanud mitte ühtegi tõendit, mida põhjendas sellega, et kustutas kogu kirjavahetuse arvutist ära. Samuti ei osanud XXX nimetada ühtegi Poola ettevõtte kontaktisiku nime ega mäletanud ka muid tehinguga seonduvaid detaile (tlk 45-49). XXX vastavasisulisi seletusi ei kinnita aga ükski menetluse käigus kogutud tõend. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et ei ole eluliselt usutav, et ettevõtet juhtinud isik, kelle ettevõtte jaoks oli selline lahusti soetamine esmakordne ja ainuke välistehing (nagu on tuvastanud maksuhaldur kontrollaktis tlk 105), ei mäleta vaid mõned kuud hiljem mitte ühtegi tehinguga seonduvat detaili ega kontakti ning kustutab ka kogu tehingueelseid läbirääkimisi puudutava kirjavahetuse. Seetõttu ei pea kohus XXX sellekohaseid ütlusi usaldusväärseteks, vaid leiab, et need on kantud üksnes eesmärgist jätta mulje sellest nagu lahusti tegelik soetaja oleks siiski OÜ XXX, mitte ettevõte R.H.

Kõiki eelpool analüüsitud tõendeid arvesse võttes, leiab kohus, et U.Z-i poolt juhitav ettevõte R.H on tõepoolest soetanud endale 21.320 tonni lahustit, kuid seda mitte osaühingult XXX, vaid Poola ettevõttest XXX. R.H juhatuse liige U.Z oli algusest peale teadlik, et OÜ XXX ei ole tegelikult isikuks, kellelt ta antud lahusti ostab, kuivõrd U.Z pidas ettevõttega XXX ostu-müügi ja lahusti kvaliteedi alaseid läbirääkimisi ise, korraldas lahusti transpordi ning lasi selle enda ettevõtte tegevuskohta ladustada, lastes kõik arved lihtsalt formaalselt väljastada OÜ XXX nimele. Antud asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et OÜ XXX nimel väljastatud arvel kajastatud lahusti ostumüügitehingut R.H ja OÜ XXX vahel tegelikkuses ei toimunud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et R.H poolt lahusti ostmise puhul OÜ-lt XXX on tegemist näiliku tehinguga, mis oli tehtud teise tehingu - lahusti ostmise ettevõttest XXX - varjamiseks ning mille eesmärk oli vältida ühendusesisesel kauba soetamisel rakendatavat pöördmaksustamist.

Puutuvalt aga kaebaja etteheidet, et väärteomenetluses on jäetud välja selgitamata ostetud lahusti tegelik turuväärtus ning et kohtuväline menetleja on hinnanud ostutehingu näilikuks tehingu väärtust silmas pidades, leiab kohus, et selleni, et tegemist on näiliku tehinguga, on jõutud mitte üksnes tehingu väärtusele tuginedes, vaid kõiki väärteomenetluses kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumis analüüsides ja hinnates. Seega ei pidanud kohtuväline menetleja välja selgitama lahusti turuhinda, vaid asus kõiki tõendeid hinnates, põhjendatult seisukohale, et arvetel lahusti ostjaks märgitud OÜ XXX oli vaid formaalsus ning lahusti tegelik ostja oli R.H.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 83 lg 4 kohaselt ei võeta maksustamisel näilikku tehingut arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid.

KMS § 3 lg 4 p 1 kohaselt peab maksukohustuslane arvestama käibemaksu KMS § 1 lg 1 nimetatud tehingutelt ja toimingutelt, kusjuures KMS § 1 lg 1 p 1 nimetatud käibe puhul peab ta maksma käibemaksu oma maksustamisele kuuluvalt käibelt. KMS § 1 lg 1 p 5 kohaselt on käibemaksu objektiks ka kauba ühendusesisene soetamine. KMS § 29 lg 3 p 4 kohaselt on sisendkäibemaks muu hulgas ühendusesiseselt soetatud kauba, millelt maksukohustuslane peab KMS kohaselt käibemaksu arvestama, maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaks. KMS § 11 lg 2 kohaselt on ühendusesisene käive tekkinud kauba lähetamise või kättesaadavaks tegemise kuule järgneva kuu 15. kuupäeval või kauba eest arve väljastamise päeval, kui kauba arve väljastatakse enne kauba ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise kuule järgneva kuu 15. kuupäeva.

Ülaltoodust lähtuvalt tekkis R.H lahusti soetamisel ettevõttest XXX kohustus deklareerida arvel toodud kauba maksumus, lähtudes KMS § 3 lg 4 p 1 ja § 1 lg 1 p 5 sätestatust

20 % määraga käibena ning arvestada sellelt tasumisele kuuluv käibemaks. Samas on õigus ka ühendusesiseselt soetatud kauba maksustatavalt väärtuselt arvestatud käibemaks arvata sisendkäibemaksuna maha, lähtudes KMS § 29 lg 3 sätestatust, kui kaup on ostetud ettevõtluse tarbeks. Nagu ülaltoodust nähtub, ei võimalda nimetatud pöördmaksustamise metoodika maha arvata vaid sisendkäibemaksu ja seeläbi vähendada kauba edasimüügist tekkivalt maksustatavalt käibelt käibemaksu tasumise kohustust. Kohtu hinnangul sai just sellel põhjusel kaup vormistatud algselt OÜ XXX nimele, mis võimaldas R.H deklareerida kauba soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise Eestis registreeritud käibemaksukohuslasest äriühingu nimel vormistatud arve alusel. Tehingu alusetu vormistamine OÜ XXX nimele välistas pöördmaksustamise vajaduse ja seeläbi loodi võimalus R.H sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ilma pöördmaksustamiseta.

Arutatava väärteo toimepanemise ajal kehtinud maksukorralduse seaduse § 1531 lg 1 nägi ette vastutuse maksuhaldurile valeandmete esitamise eest, kui selle tulemusel tagastamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Alates 01.01.2015 kehtima hakanud MKS § 153 1 lg 1 kohaselt on väärteona karistatav tegu, millega maksuhaldurile tahtlikult jäetakse esitamata andmed või esitatakse valeandmed, kui sellega vähendatakse maksuvõi kinnipidamiskohustust või suurendatakse tagastusnõuet.

Seega on R.H ning selle juhatuse liikme U.Z-i poolt toimepandu endiselt väärteona karistatav.

R.H juhatuse liikme U.Z-i poolt oli 19.03.2013.a. e-maksuameti kaudu

Maksuja Tolliametile esitatud käibedeklaratsiooni kohaselt deklareeris R.H perioodil veebruar 2013.a. enammakstud käibemaksu seoses lahusti soetamise tehinguga OÜ- lt XXX summas 3922 eurot ja 88 senti, milleks temal vastavalt KMS sätestatule ei olnud alust.

Kohtu hinnangul oli nimetatud käibedeklaratsioonis kajastatu eesmärk tekitada R.H võimalus maha arvata sisendkäibemaks ilma pöördmaksustamiseta.

Seega on R.H juhatuse liige U.Z esitanud 19.03.2013.a. veebruarikuu

2013.a. käibedeklaratsiooniga maksuhaldurile valeandmeid eesmärgiga vähendada maksukohustust ning selline tema tegevus on kvalifitseeritav maksukohustuse seaduse § 1531 lg 1 maksukohustuse varjamisena ja tagastusnõude alusetu suurendamisena.

Maksuhaldurile valeandmetega käibedeklaratsiooni esitamise eest vastutab vahetu täideviija või isik, kes teeb seda vahendlikult, s.o teist isikut ära kasutades.

Käesolevas väärteomenetluses on tõendamist leidnud, et valeandmed oli maksuhaldurile esitanud R.H seaduslik esindaja juhatuse liige U.Z juriidilise isiku R.H nimel.

Karistusseadustiku § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides.

Kohus leiab, et antud rikkumine on toime pandud R.H huvides ja selle juhatuse liikme

U.Z-i poolt, kuna see leidis aset R.H majandustegevuse raames ja valeandmete esitamine oli ettevõttele majanduslikult kasulik. Majanduslik kasu ilmnes eelkõige selles, et kajastades käibedeklaratsioonil sisendkäibemaksu hulgas alusetut arvet, õnnestus OÜ- l R.H näidata tagastamisele kuuluvat summat tegelikkuses tagastamisele kuuluvast summast suuremana, mistõttu R.H sai maksueelise. Seetõttu on R.H tegevus hinnatav MKS § 1531

lg 2 järgi maksukohustuse varjamise ja tagastusnõude alusetu suurendamisena, mis on toime pandud juriidilise isiku poolt.

Kohus on seisukohal, et nimetatud tegu on toime pandud tahtlikult ning puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud.

KARISTUS

Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Maksukorralduse seaduse § 153 1 lg 1 alusel toimepandud teo eest oli teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest võimaldati MKS § 153 1 lg 2 alusel määrata juriidilisele isikule karistusena rahatrahv kuni 13000 eurot.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-77-11 kohaselt süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

Võttes arvesse asjaolu, et U.Z-i ja R.H ei ole varem maksukorralduse seaduse järgi karistatud ning seda, et valeandmete esitamisega tagastamisele kuuluv summa ei ületanud suure kahju piirmäära, lisaks puuduvad nii süüd kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, leiab kohus, et antud isikute süü ei ole suur. Sellest tulenevalt on kohtuvälise menetleja poolt nii U.Z-ile kui ka R.H määratud karistus, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra, proportsioonis süü raskusastmega, arvestab üldja eripreventiivseid eesmärke ning kohus ei leia alust määratud karistuste kergendamiseks.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova