3-14-51634/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

05.11.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51634

Haldusasi

Kristi Aed OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 28.11.2013. a otsuse nr 126/1038

ja 18.06.2014. a vaideotsuse nr 12-4/14/303

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kristi Aed OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - Kristi Aed OÜ, esindaja advokaat Tanel Pürn

Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Kristi Aed OÜ-le apellatsioonimenetluses esitatud OÜ Raudpuu teatis

30.09.2015.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. veebruari 2015. a

otsus muutmata.

3. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 05.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristi Aed OÜ osales 29.05.2013 ja 05.06.2013 Eesti Vabariigi (Maa-ameti) poolt

korraldatud enampakkumistel kinnisasjade kasutusse andmiseks ning osutus enampakkumise

võitjaks Rukkivälja (katastritunnus 79402:002:0143), Rajavälja (katastritunnus

79402:003:0229) ja Pärniku (katastritunnus 79402:002:0145) kinnisasjade osas.

Keskkonnaminister kinnitas enampakkumiste tulemused 28.06.2013.

2. Kristi Aed OÜ esitas 21.05.2013 pindalatoetuse taotluse ning 17.06.2013 taotluse

muudatused. Kaebaja taotles 2013. a ühtset pindalatoetust kokku 179,39 ha-le. Muuhulgas

taotles kaebaja ühtset pindalatoetust ka põldudele, mis asuvad Rukkivälja, Rajavälja ja

Pärniku kinnisasjadel. Maa kasutamise õigusliku alusena märkis kaebaja vaidlusaluste

põldude osas taotlusse kirjaliku rendilepingu.

3. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 28.11.2013. a otsusega

nr 12-6/1038 (tl 5-6) kaebaja ühtse pindalatoetuse taotluse tervikuna rahuldamata. Põhjusena

märgiti, et toetust ei maksta põldude kohta, mille kasutamiseks puudub taotlejal 15.06.2013. a

seisuga õiguslik alus ning kuna taotletud ja kindlaks määratud pindala erinevus on enam kui

20% kindlaks määratud pindalast, jääb taotlus tervikuna rahuldamata.

4. Kristi Aed OÜ esitas 06.01.2014 PRIA 28.11.2013. a otsuse nr 12-6/1038 peale vaide,

mille PRIA jättis 18.06.2014. a vaideotsusega nr 12-4/14/303 (tl 7-9) rahuldamata.

5. Kristi Aed OÜ esitas 31.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4), millega taotles

PRIA 28.11.2013. a otsuse nr 12-6/1038 ja 18.06.2014. a vaideotsuse nr 12-4/14/303

tühistamist. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja taotluse teadmisega, et ainult temal on õigus

sõlmida leping maa kasutamiseks ning hiljem selline leping sõlmitigi. Järelikult ei olnud

15.06.2013. a seisuga keegi teine õigustatud maad kasutama ja keegi teine ei kasutanud maad

ka faktiliselt. Seega on kaebaja õigustatud saama 2013. a eest toetust. PRIA tõlgenduse

kohaselt ei oleks keegi 2013. a eest vaidlusaluste põldude osas õigustatud toetust saama.

Selline tõlgendus ei ole eesmärgipärane. Kaebaja äripartner pöördus Maa-ameti ja PRIA poole

ning saadud vastustest sai järeldada, et kujunenud olukorras võib taotluse esitada ka maade

osas, mille suhtes enampakkumine on võidetud ning piisav kindlus maakasutusõiguse saamise

osas olemas. Taotluse tervikuna rahuldamata jätmine ei ole õigustatud ega proportsionaalne.

6. Tartu Halduskohus jättis 26.02.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuna kaebaja ei kasutanud

vaidlusaluseid põlde taotluse esitamise aasta 15. juunil, nagu nõuab Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) § 14 lg 2 p 3 kuni 31.12.2014 kehtinud

redaktsioonis; puudub alus kohaldada erandeid vähendamistele ja väljaarvamistele, sest

kaebaja ei ole esitanud faktiliselt õigeid andmeid ning võrdseid ei ole koheldud ebavõrdselt.

Kaebaja oli ise märkinud taotlusesse vaidlusaluste põldude kasutamise õiguslikuks aluseks

kirjaliku rendilepingu, mida tal ka taotluse esitamise ajal tegelikkuses olemas, s. o sõlmitud ei

olnud. Objektiivne õigus ei näe ette ühtse pindalatoetuse taotluse esitamisel maa kasutamise

õigusliku alusena õigustatud ootust sõlmida rendileping tulevikus. Kuigi PRIA on kaebajale

väljastanud põllumassiivide kaardid seisuga 17.06.2013 ka vaidlusaluste põldude kohta, on

kohtu arvates määravaks kaebaja poolt taotluse täienduses valeväite esitamine, samuti

03.07.2013. a jätkuv kinnitamine, et tal on õigus maade kasutamiseks kirjaliku rendilepingu

alusel. Kaebaja taotluse tervikuna rahuldamata jätmise on tinginud kaebaja seadusliku

esindaja tegevus taotluse esitamisel, mitte PRIA ametniku selgitused. Kaebuse rahuldamiseks

ei anna alust ka põldude tegelik niitmine 2013. aastal pärast rendilepingu sõlmimist

18.07.2013. Halduskohus leidis, et võrdsusõiguse riive ei saa tuleneda sellest, kui kellelegi on

väidetavalt samadel asjaoludel vastustaja poolt toetus ebaõigesti välja makstud ja PRIA ei ole

nende suhtes koormavaid haldusakte veel andnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kristi Aed OÜ palub 30.03.2015 Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses

Tartu Halduskohtu 26.02.2015. a otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise

ning tõendite ebaõige hindamise tõttu. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

7.1. Kohus ei ole vastanud kaebaja küsimusele, kas maa kasutamiseks peab olema õiguslik

võimalus või peab maa olema täiendavalt ka reaalses kasutuses. Ebaselge on, mida õigusaktid

põllumajandusmaa osas täpselt nõuavad, sest termineid „kasutuses olema“, „kasutab“ ning

„on õigus kasutada“ võib mõista erinevalt.

7.2. Nõukogu määruse nr 73/2009 sõnastusest tegi taotleja järelduse, et põlde saab lugeda

artikli 35 tähenduses kasutuses olevaks, kui on olemas kindlus, et taotleja hakkab põlde

tulevikus ilmselt kasutama. Samuti lubab põllumajandusministri 17.02.2010. a määruse nr 11

§ 5 lg 7 teatud olukorras alustada põldudel reaalset tegevust alates 1. juulist.

7.3. Kuna põlde ei kasutanud keegi teine, siis oli kaebaja enampakkumise võitjana õigustatud

pidama põlde enda kasutuses olevaiks ja neile toetust küsima. Küsimus, kas taotlejal on kehtiv

rendileping või kas tal oleks õigus maad enda kasutusse nõuda, ei saa olla määrava

tähtsusega.

7.4. Rendilepingu sõlmimise protsess oli 15. juuniks juba alanud, sest rendilepingu osaks on

loetud ka varasemad käskkirjad alates enampakkumise väljakuulutamisest kuni

enampakkumise tulemuste kinnitamiseni.

7.5. Kaebaja seaduslik esindaja juhindus PRIA ametniku seisukohast, et kui kindlus

maakasutusõiguse saamises osas on olemas, võib taotluse esitada. Seega ei esitanud kaebaja

valeväidet ega käitunud pahatahtlikult või süüliselt. Kohus on PRIA ametniku kirjast ja

kaebaja 03.07.2013. a vastusest teinud ebaõiged järeldused.

7.6. Kuna Maa-amet lõpetab enne enampakkumise väljakuulutamist kõik rendilepingud, siis

ei saanud enampakkumisele pandud põldude osas olla kehtivaid varasemaid lepinguid. Juhul,

kui neile põldudele on välja makstud toetusi, on toimunud ebavõrdne kohtlemine kas PRIA

praktika kaudu või lepingute osade isikutega varasema sõlmimise kaudu.

8. PRIA vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja seisukohad on järgmised.

8.1. Halduskohus on otsuse p-s 11 selgitanud, mida maa kasutamine tähendab. PRIA

hinnangul peab taotleja 15. juuni seisuga omama maakasutuse õiguslikku alust ja maa peab

olema 15. juuni seisuga ka taotleja faktilises kasutuses.

8.2. Kaebaja tõlgendus, et põllud saab lugeda kasutuses olevaks, kui on olemas kindlus, et

taotleja hakkab põlde kasutama, mis ei pea toimuma 15. juuni seisuga, on meelevaldne.

Toetust ei saa taotleda maale, mille osas ei ole 15. juuni seisuga maakasutusõigust.

8.3. Asjaolu, et kaebaja taotletavaid põlde ei kasutanud keegi teine, ei õigusta toetuse

taotlemist vaidlusalustele pindadele kaebaja poolt. Oluline on, et oleks tõendatud

kasutusõiguse olemasolu taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga.

8.4. Asjakohatu on kaebaja väide, et rendilepingu sõlmimise protsess oli 15. juuniks juba

alanud. Kuna enampakkumise tulemused kinnitati 28.06.2013, oli 15. juuni seisuga

õiguslikult küsitav, kas kaebajal oli üldse õigust lepingu sõlmimist vastaspoolelt nõuda (vt

Riigikohtu otsust asjas 3-3-1-66-09).

8.5. Kaebajal pidi vaidlusaluste maade taotlustele lisamisel tekkima küsimus nende põldude

kasutamise õigusliku aluse kohta, kuna ta märkis taotlusesse kasutamise õigusliku alusena

kirjaliku rendilepingu, kuigi tal see nii taotluse esitamise kui ka muutmise ajal endiselt

puudus.

8.6. PRIA ametniku vastust ei ole võimalik mõista nagu oleks PRIA julgustanud taotlema

toetust maale, mille kasutamiseks kaebajal õiguslik alus puudub.

8.7. Asjaolusid, et kaebaja väidetavalt ei teadnud, et ühtset pindalatoetust on võimalik taotleda

sellisele maale, mis on 15. juuni seisuga taotleja kasutuses õiguslikul alusel, ja seda, et

kaebaja väidetavalt ei teadnud, et konkreetsete maade kasutamise õigus tekib alles vastavate

lepingute sõlmimisega, ei saa toetustaotluse lahendamisel arvesse võtta. Kaebaja on

põllumajanduse valdkonnas tegutsev ettevõtja ning ettevõtjalt oodatava hoolsuse tõttu ei saa

kaebaja tugineda ühtse pindalatoetuse õigusliku regulatsiooni või riigi omandis oleva

kinnisvara kasutamise andmise korra mittetundmisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud OÜ Raudpuu

teatise 30.09.2015, sest sellisel teatisel ei ole mingit sisulist mõju seonduvalt vajadusega

hinnata halduskohtu vaidlustatud otsuse õiguspärasust ning sellega ei ole ka võimalik

tõendada kaebaja poolt väidetud ebavõrdset kohtlemist, mis samuti ei annaks isegi juhul, kui

selline asjaolu reaalselt esineks, alust halduskohtu otsuse ja PRIA 28.11.2013. a otsuse ning

18.06.2014. a vaideotsuse muutmiseks või tühistamiseks.

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ning sel põhjusel ja lähtudes HKMS §-st

108 lg 1 jäävad ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv, tasu

õigusabi eest) tema enda kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste

pinnal võimalik nõustuda kaebaja väidetega, nagu oleks Tartu Halduskohus 26.02.2015. a

otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid,

mis tõi kaasa sisult ja lõppjäreldustelt ebaõige lahendi tegemise. Vaidlusalune kohtuotsus on

igati õiguspärane ja kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses

sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

1. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuse punktis 2.2, et halduskohus ei ole otsuses vastanud

kaebaja väitele, et on ebaselge, mida õigusaktid põllumaa osas täpselt nõuavad, sest termineid

„kasutuses olema“, „kasutab“ ning „on õigus kasutada“ võib mõista erinevalt.

Ringkonnakohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu, sest halduskohus on oma otsuse

punktis 11 põhjendatult selgitanud, et põllumajandusmaa kasutamisena ELÜPS § 14 lg 2 p 3

tähenduses tuleb mõista maa õiguspärast kasutamist omandiõiguse alusel või mõnest muust

asjaõigusest tulenevalt või võlaõiguslikul alusel, mis peab olema tuvastatav ühtse

pindalatoetuse taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. Halduskohtu otsusest on näha

halduskohtu selge seisukoht, et ühtse pindalatoetuse taotleja peab konkreetse aasta 15. juuni

seisuga omama maakasutuseks kehtivat õiguslikku alust ning maa peab olema 15. juuni

seisuga ka taotleja faktilises kasutuses. ELÜPS § 14 lg 2 p 3 sätestab teatavasti, et ühtset

pindalatoetust võib taotleda vähemalt 1 ha põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades

põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta

15. juunil. Seega näeb ELÜPS § 14 lg 2 p 3 ette kaks tingimust: tegeliku maa kasutamise ja

õigusliku aluse nõude maakasutusele, kusjuures neid tingimusi tuleb mõista kumulatiivsetena,

mitte alternatiivsetena. Vastupidine tõlgendus moonutaks ühtse pindalatoetuse otstarvet ja

toetusega taotletavat eesmärki, kuna siis saaks mitu isikut õiguspäraselt taotleda toetust sama

maatüki eest. Eeltoodust tulenevalt ei saa taotleda toetust maale, mille osas ei ole taotlejal 15.

juuni seisuga kehtivat maakasutusõigust. Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et Rukkivälja,

Rajavälja ja Pärniku kinnistud olid Eesti Vabariigi omandis ning 15.06.2013. a seisuga ega ka

PRIA-le toetustaotluse ja selle muutmise taotluse esitamise aja seisuga (2013. a mai ja juuni)

ei olnud kaebaja maaomanikuga nende kinnistute, s. o põllumajandusmaa

kasutamiseks rendilepingut sõlminud ja ta ka ei kasutanud neid maid reaalselt.

Ringkonnakohtu arvates on eeltoodu tõttu meelevaldne ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuse

punktis 2.3 toodud tõlgendus, mille kohaselt saab määruse nr 73/2009 ja

põllumajandusministri 17.02.2010. a määruse nr 11 kohaselt lugeda põllud kasutuses olevaks

ka siis, kui taotlejal on olemas kindlus, et ta hakkab tulevikus põlde kasutama ja see ei pea

toimuma 15. juuni seisuga. Nagu juba märgitud, on ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohaselt nõutav maa

kasutamine, sh maa kasutamise õigusliku aluse olemasolu otseselt 15. juuni seisuga. Samuti ei

saa ELÜPS § 14 lg 2 p 3 mõistet „kasutab“ mõista üksnes maatüki tegeliku kasutamise

tähenduses, jättes kasutuse õiguspärasuse üldse tähelepanuta. Demokraatliku õigusriigi

põhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus isik võib omavolilise õigusvastase valduse

kehtestamise kaudu saavutada enda jaoks soodsama olukorra avaliku hüve jagamisel. Seega

olukorras, kus kaebaja ei olnud 15. juuniks 2013 sõlminud rendilepingut vaidlusaluste

maatükkide kasutusse saamiseks, ei saanud tal olla õiguslikku alust maa kasutamiseks. Ka

kaebaja väide, et tema poolt taotletavaid põlde ei kasutanud keegi teine, ei õigusta kaebaja

poolt toetuse taotlemist vaidlusalustele pindadele ega muuda neid maid automaatselt

toetusõiguslikuks. Kuivõrd õigusaktide kohaselt ei ole toetuse saamise õigust

põllumajandusmaa suhtes, mille osas ei ole tõendatud kasutusõiguse olemasolu taotluse

esitamise aasta 15. juuni seisuga, ei ole kaebaja õigustatud vaidlusalustele maadele toetust

saama. Sama seisukohta ühtse pindalatoetuse taotlemisel nõutava maa kasutamise mõiste

sisustamisel on kohtud väljendanud ka varem (vt. nt jõustunud otsuseid kohtuasjades nr

3-12-612, nr 3-12-783, nr 3-12-841 ja 3-07-554).

2. Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse

punktis 2.5 esitatud väide, mille kohaselt on rendilepingu sõlmimine kestev protsess ning see

protsess oli 15. juuniks juba alanud.

Kuigi kaebaja osales 2013. a kevadel vaidlusaluste kinnisasjade kasutamiseks andmiseks läbi

viidud avalikel kirjalikel enampakkumistel ning esitas ka kõrgeimad pakkumised, ei tekkinud

kaebajal vaidlusaluste kinnistute kasutamise õigust ei enampakkumiste koondprotokollide

koostamise hetkest (29.05.2013 ja 05.06.2013), koondprotokollide kaebajale edastamise

hetkest (31.05.2013 ja 06.06.2013) ega ka avalike enampakkumiste tulemuste kinnitamise

otsuste tegemise hetkest (28.06.2013). Isiku maakasutuskasutusõigus saab tekkida ainult

vastava kasutuslepingu sõlmimisega ja asja materjalidest nähtuvalt anti viidatud kinnistud

kaebaja kasutusse alles 18.07.2013. Sellises olukorras pidi kaebajal endal, kui

põllumajanduse valdkonnas tegutseval ettevõtjal, juba vaidlusaluste maade osas toetustaotluse

esitamisel ning selle muutmisel tekkima küsimus nende põldude kasutamise õigusliku aluse

puudumise ja sellest tuleneva põldude toetuskõlbmatuse kohta. Sellest hoolimata on kaebaja

märkinud toetustaotlusse põldude kasutamise õigusliku alusena kirjaliku rendilepingu, ehkki

ka tema jaoks pidi olema ilmne, et tal vastav kirjalik rendileping põldude taotlusele lisamise ja

muudatusavalduse esitamise hetkel ning ka 15.06.2013 puudus.

3. Mis puudutab aga kaebaja väidetava äripartneri T. Säga poolt saadetud küsimust ning

PRIA põldude registri büroo peaspetsialisti L. Vatsari poolt talle antud vastust, siis

ringkonnakohtu hinnangul ei ole viidatud kirjavahetusest võimalik välja lugeda, nagu oleks

PRIA julgustanud selgitustaotluse esitanud isikut taotlema toetust ka sellisele maale, mille

kasutamiseks puudub õiguslik alus. PRIA põldude registri büroo peaspetsialist L. Vatsari

28.05.2013. a kirja kohaselt võis taotluse esitada juhul, kui isik saab maakasutusõiguse ja

harib seda maad. Seega on ka nimetatud kirja kohaselt toetuse taotlemise eelduseks

maakasutusõiguse olemasolu, mida ELÜPS § 14 lg 2 p-st 3 tulenevalt kontrollitakse taotluse

esitamise aasta 15. juuni seisuga. Ka Maa-ameti peaspetsialisti R. Koemets poolt T. Sägale

29.05.2013. a edastatud kirjas oli selgelt välja toodud, et tegeliku õiguse maad kasutada annab

allkirjastatud rendileping.

4. Apellatsioonkaebuse punktis 2.7 leiab kaebaja jätkuvalt, et selline viga ei tekkinud tema

süül, mistõttu ei oleks PRIA tohtinud ühtse pindalatoetuse taotlust tervikuna rahuldamata

jätta. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtu ja vastustajaga ning leiab, et antud

olukorras ei kuulu kohaldamisele komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 73 lg-s 1

sätestatud erand, mille kohaselt ei kohaldata määruse nr 1122/2009 I ja II peatükiga

ettenähtud vähendamisi ja väljaarvamisi (sh artiklis 58 või 60 sätestatud sanktsioone) juhul,

kui põllumajandustootja esitas faktiliselt õigeid andmeid või kui ta muul viisil suudab

tõendada, et viga ei tekkinud tema süül.

Nagu juba eelnevalt märgitud, pidi kaebaja taotlust esitades teadma, et tal tegelikult puudub

vaidlusaluste kinnistute osas maakasutuse õigus ja seda ka 15.06.2013. a seisuga. Õiguse ja ka

juba varasemalt kehtiva kohtupraktika väidetav mittetundmine (asjaolu, et kaebaja väidetavalt

ei teadnud, et ühtset pindalatoetust on võimalik taotleda ja saada vaid sellisele maale, mis on

15. juuni seisuga taotleja kasutuses õiguslikul alusel ning asjaolu, et kaebaja väidetavalt ei

teadnud, et konkreetsete maade kasutamise õigus tekib alles vastavate lepingute sõlmimisega)

ei ole sellised asjaolud, mille arvessevõtmine toetustaotluse lahendamisel oleks kehtiva õiguse

kohaselt lubatud. Nagu juba märgitud, on kaebaja näol tegemist põllumajanduse valdkonnas

tegutseva ettevõtjaga ja selliselt ettevõtjalt oodatava hoolsuse tõttu ei saa kaebaja tugineda

ühtse pindalatoetuse õigusliku regulatsiooni või riigi omandis oleva kinnisvara kasutamiseks

andmise korra õigusliku regulatsiooni mittetundmisele.

Ringkonnakohus leiab samuti, et kaebaja viide, justkui oleks viga toetuste taotlemisel

tekkinud PRIA või Maa-ameti töötajatelt saadud soovituste tõttu, mitte tema enda süül, ei ole

tõene, sest toetustaotluse esitas kaebaja ise, märkides selles andmed toetuskõlbliku maa

kohta. Sõltumata sellest, mis põhjusel ei olnud kaebajal õnnestunud maa kasutamise lepinguid

sõlmida, oli tema enda kohustuseks esitada toetustaotluses tõesed andmed maa kohta, mida tal

on õigus kasutada. Kaebajale pidi juba taotluse esitamisel teada olema, et tal puudub

tegelikult õigus osade taotluses märgitud maatükkide kasutamiseks. Seetõttu ei ole ka

kasutuslepingute sõlmimise võimalik viibimine selline asjaolu, millele tuginedes saaks väita,

et tegemist on Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 73 lg-s 1 sätestatud erandiga

vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamisel, s. t et tegemist ei ole olukorraga, kus kaebaja

on ise taotluses esitanud tegelikult faktiliselt õiged andmed. Seetõttu oli vastustajal alus

kohaldada vähendamist Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 58 järgi.

Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 2 p 23 kohaselt on kindlaksmääratud pindala

teatavasti selline pindala, mille puhul on täidetud kõik toetuse maksmise eeskirjades

sätestatud tingimused. Kuivõrd toetuste maksmise eeskirjades on üheks sätestatud

tingimuseks see, et taotleja peab omama maa kasutamiseks taotluse esitamise aasta 15. juuni

seisuga õiguslikku alust, siis ei kuulu nimetatud tingimusele mittevastav maa

kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid

moodustab taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnevad komisjoni

määruse (EÜ) nr 1122/2009 artiklis 58 sätestatud sanktsioonid. Komisjoni määruse nr

1122/2009 art 58 teine lõik näeb otseselt ette, et kui taotletud ja kindlaksmääratud pindala

erinevus on suurem kui 20% kindlaksmääratud pindalast, jäetakse ühtse pindalatoetuse taotlus

tervikuna rahuldamata.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/