3-15-508/53 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 03.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-508 Haldusasi D.L.i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja D.L. ning vastustaja Justiitsministeerium, volitatud esindaja Alar Must.

Resolutsioon 1. Jätta D.L.i kaebus rahuldamata. 2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Väike-Maarja Vallavalitsusse saabus 04.02.2015 Tallinna vangla kinnipeetava D.L.i avaldus tema lisamiseks valijate nimekirja, et ta saaks hääletada 01.03.2015 Riigikogu valimistel. Väike-Maarja vallasekretär jättis 04.02.2015 vastusega nr 11-10/8-1 D.L.i taotluse valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks rahuldamata. D.L. esitas Väike-Maarja vallasekretäri asendaja kaudu Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul jätta kohaldamata Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lg 3 koosmõjus teiste sama seaduse

2 sätetega, mis takistavad kinnipeetaval olla valija (eeskätt RKVS § 22 lg 3), otsekohaldada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni, tühistada Väike-Maarja vallasekretäri 04.02.2015 vastus nr 11-10/8-1 ja lisada kaebaja valijate nimekirja, et ta saaks hääletada Riigikogu valimistel 01.03.2015. 17.02.2015 kohtumäärusega võttis Tartu Halduskohus D. L. kaebuse menetlusse (haldusasi nr 3-15- 372) ning määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. 18.02.2015 kohtuotsusega jättis Tartu Halduskohus D.L.i kaebuse rahuldamata. D.L. sai Tartu Halduskohtu 17.02.2015 määruse haldusasjas nr 3-15-372 kätte 18.02.2015. Tartu Halduskohtu 18.02.2015 otsuse haldusasjas nr 3-15-372 sai D.L. kätte 04.03.2015. 02.03.2015 esitas D.L. Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et talle ei toimetatud viivitamatult kätte Tartu Halduskohtu 18.02.2015 otsust, mille tõttu ei olnud tal võimalik viivitamatult esitada määruskaebust ning Tartu Ringkonnakohus ei jõudnud teha otsust enne 01.03.2015 toimunud valimisi. D.L. väidab, et kohtumääruse kättetoimetamise viivituse tõttu jäi ta ilma valimisõigusest 01.03.2015 toimunud Riigikogu valimistel. 29.05.2015 kohtumäärusega võttis Tallinna Halduskohus D.L.i mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajateks Justiitsministeeriumi ja Tallinna vangla. 29.06.2015 toimunud eelistungil kõrvaldas kohus Tallinna vangla menetlusest poolte nõusolekul (kaebaja kinnitas kohtus, et ei oma Tallinna vangla suhtes mingeid pretensioone ning vastustajaks on menetletavas asjas üksnes Justiitsministeerium).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on Põhiseaduse (PS) § 25 kommentaaride punktis 2.3.2. muuhulgas selgitatud, et kahju hüvitamiseks kohustatud isik on § 25 kohaselt üldjuhul kahju tekitaja. Selleks võib olla nii inimene, eraõiguslik juriidiline isik kui ka avalik-õiguslik juriidiline isik. Paragrahv 25 ei nõua siiski, et kahju eest vastutaks alati selle tekitaja, sest § 25 eesmärk ei ole kahju tekitajat karistada. Paragrahviga 25 on kooskõlas ka teise isiku vastutus kahju tekitaja eest. Paragrahvist 25 tulenevalt on koguni nõutav, et spetsiifilistes olukordades, kus kahju vahetu tekitaja on teise isiku järelevalve all või tegutseb teise isiku või avalikes huvides, läheks vastutus üle teisele isikule (vanema vastutus alaealise eest, tööandja vastutus töötaja eest, avaliku võimu kandja vastutus ametiisiku eest). Sellega motiveeritakse olukorra tegelikku kontrollijat pingutama kahju vältimiseks, sh tegema riski vähendamiseks vajalikke investeeringuid. Kaebaja märgib, et vastustaja Justiitsministeerium mitte ainult ei tee midagi olukorra parandamiseks (et ei korduks enam kohtuotsuste kadumist), vaid eirab täielikult enda süüd toimunus. Kaebaja on üha rohkem veendumas, et kohtuotsuse niinimetatud kadumine oli sihilik toiming. Vastustaja väide, et eposti logid ei ole säilinud, viitab kas vastustaja personaali ebakompetentsusele ja otseste seaduste ja määruste eiramisele või siis valetamisele. Elektroonilise sidepidamise keskkond @just.ee on loodud ja hallatakse kindlate reeglite alusel. Kaebaja on seisukohal, et logisid tuleb säilitada seitse aastat. Samuti jääb kaebajale arusaamatuks vastusataja seisukoht, et „Puudub mis tahes alus arvata, et Tartu Ringkonnakohus oleks kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldanud ja seda enne 01.03.2015 toimunud valimisi.” Ega ometi vastustaja ei taha öelda, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.01.2013 määruse kohtuasja nr 3-4-1-26-12 punktides 31-33 kirjeldatu on vale ning kinnipeetaval reaalselt puudub tõhus vahend enda õiguste kaitseks või vihjab vastustaja, et ta ei ole nõus väljatoodud Riigikohtu seisukohaga ning on võtnud õigusemõistmise enda kätesse ja tahtlikult takistab (või oli siis valmis takistama) kaebuste õigeaegset kohtusse jõumist. Halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 68 lõige 4 tulenevalt loetakse vanglas või muus kinnises asutuses viibiva isiku avaldus kohtule õigel ajal esitatuks, kui see on tähtpäeval üle antud asjakohasele asutusele. Asutus edastab avalduse kohtule viivitamata. Vangistusseaduse (VangS) § 28 lõige 1 ja Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 48 lõige 1 kohaselt kinnipeetav annab oma kirja avatud ümbrikus

3 üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglateenistujale, kes kontrollib ümbriku sisu. Seejärel kleebib kinnipeetav vanglateenistuja juuresolekul ümbriku kinni ja kirjutab ümbriku tagaküljele oma nime ning kirja vanglateenistujale edastamise kuupäeva. Seejärel kinnitab kinnipeetav kirja üleandmist allkirjaga. Seega seadusest tulenevalt oleks Tartu Ringkonnakohus saanud D.L.i kaebuse kätte järgmine päev peale halduskohtu otsuse kättesaamist, kui toimus väljaminevate kirjade äraandmine. Kaebuse kirjutamine ei oleks võtnud aega rohkem kui 30 minutit. Kinnipeetava R. K. juhtum näitas, et lahend oleks tehtud õigeaegselt. Hetkel ei ole vaidlust, kas lahend oleks tehtud mulle soodne või vastupidi, see vaidlus väljub esitatud kahjunõude raamidest, seega vastustaja sellekohased seisukohad ei ole määravad. Antud vaidlus käsitleb ainult seda, et kaebajalt võeti võimalus kaitsta enda õigust ja seepärast ta ka nõuab kahju hüvitamist. Olukorda taastada ei ole võimalik ning seega tuleb kahju kompenseerida rahas. PS § 25 kommentaar 2.1.5 ütleb järgmist: „Üldjuhul peab kahju tekkimist ja suurust ning põhjuslikku seost kohustatud subjekti teo ja kahju vahel nii erakui ka avalik-õiguslikes suhetes tõendama kannatanu. Range tõendamiskoormis võiks aga teatud juhtudel hüvitamispõhiõigust moonutada. RVastS 31.12.2010 jõustunud muudatustest tulenevalt ei nõuta nn isikuõiguste (vabadus, kehaline puutumatus ja tervis, au) rikkumise korral enam valu või kannatuste tuvastamist lisaks õiguse rikkumisele. Nende õiguste rikkumise korral eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist. See põhimõte kehtib ka RVastS § 9 lg 1 kohaldamisel. Juhul kui kahju tekitamine on tõendatud, ent kahju täpse suuruse kindlakstegemine on võimatu või ebamõistlikult keeruline, võimaldavad VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 määrata hüvitise kohtu poolt. Näiteks on saamata jäänud tulu või tulevikus tekkivat kahju sageli võimalik hinnata vaid ligilähedaselt (vt ka RKHKo 16.04.2004, 3-3-1-60-04; RKTKo 21.05.2002, 3-2-1-56-02). Kohtupraktika on kohati läinud kaugemalegi. Riigivastutusasjades on kahju väljamõistmist peetud võimalikuks ka juhul, kui kahju tekkimine kindlal isikul ei ole tõendatud, ent isik kuulub selgelt piiritletud gruppi, kellest mõni isik kindlasti kahju kandis (nt omandireformi käigus korteri erastamise õigusest ilmajäämisel olukorras, kus ei ole võimalik kindlaks teha, millisel isikul täpselt oleks majas korteri erastamise võimalus tekkinud, RKHKo 24.05.2007, 3-3-1-10-07; 08.11.2002, 3-3-1-53-02).“

Vastustaja: Vastustaja leiab, et kaebaja kahjunõue on täielikult põhjendamata ja tõendamata, mistõttu puudub alus kahjunõude rahuldamiseks. Vastustaja selgitas Registrite ja Infosüsteemide Keskuse (RIK) abil välja, et Terje Kert e-posti kontolt on 19.02.2015 kell 10:12 e-kiri pealkirjaga „Kohtuotsuse kiireks edastamiseks kinnipeetav L.le“ saadetud Kirsti Link’le ja kiri jõudis samal kuupäeval ka Kirsti Link’i postkasti, kuid viimaste andmete kohaselt asub mitte saabunud, vaid saadetud kirjade kaustas (RIK-i vastus päringule koos Terje Kert e-kirjaga lisatud). Nimetatut kinnitas ka Kirsti Link vastustaja esindajaga 10.08.2015 peetud telefonivestluses. Kahjuks ei suutnud RIK tuvastada põhjust, kuidas kõnealune e-kiri võis sattuda Kirsti Link´i saadetud meilide kausta. RIK-i sisekontrolli ja infoturbeosakonna infoturbe spetsialisti Velmar Piibelehe selgituste kohaselt ei ole seda, miks kiri saadetud kaustas asub, võimalik kindlaks teha, sest vastavad logid ei ole säilinud. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

4 Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eeldusteks a) kahju, b) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus, c) põhjuslik seos kahju ja avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse/tegevusetuse vahel ja d) avaliku võimu kandja tegevuse/tegevusetuse süülisus mittevaralise kahju puhul. Kahjunõue jääb rahuldamata, kui puudub ükskõik milline nimetatud vastutuseeldustest. Kahju tekkimist peab tõendama ja põhistama kannatanu. Riigikohtu praktikast tulenevalt peab kannatanu mittevaralise kahju korral, kui ei ole võimalik kahju tõendada, tooma vähemalt välja asjaolud, mis annavad alust mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Sellest, et kaebajal jäi 2015 aastal Riigikogu valimistel oma hääl andmata, ei ole vastustaja hinnangul võimalik mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kaebaja ei ole selgitanud, milles väidetav mittevaraline kahju antud juhul seisnes, samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks hääletamata jäämise tõttu saanud otsest varalist kahju või et tal oleks jäänud konkreetne tulu saamata. Seega puudub antud juhul kahju kui kahjunõude peamine eeldus. Vastustaja märgib, et põhjuslik seos kohtu tegevuse/tegevusetuse ja hääletamata jäämise vahel on täielikult tõendamata ja hüpoteetiline. Puudub mistahes alus arvata, et Tartu Ringkonnakohus oleks kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldanud ja seda enne 01.03.2015 toimunud valimisi. Kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et kinnipeetavad A. E. ja R. K. said Tallinna Ringkonnakohtu otsusega valida, seda ei tõenda. A. E. ja R. K. osas leidis Riigikohtu üldkogu oma 01.07.2015 otsuses asjas nr 3-4-1-2- 15, et nende kinnipeetavate hääleõiguse piiramine oli siiski proportsionaalne ja põhiseaduspärane. Kuivõrd ei ole teada, kui palju aega oleks kaebajal apellatsioonkaebuse koostamine võtnud, millal see oleks Tartu Ringkonnakohtusse jõudnud ning milline oleks olnud apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtus menetlemise tulemus, siis saab põhjuslik seos kohtu tegevuse ja valimata jäämise vahel olla üksnes oletuslik, mis aga ei ole riigivastutuse kohaldamiseks piisav. Kuivõrd puudub kahju ja põhjuslik seos kohtu tegevuse/tegevusetuse ja valimata jäämise vahel, siis ei oma antud olukorras tähtsust kohtu tegevuse õigusvastasuse ja süülisuse küsimus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Käesolevas haldusasjas kaebuse esitaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mille suuruse palub kohtul kindlaks teha. Kaebuse esitaja väidab, et temale on tekitatud mittevaraline kahju seeläbi, et temalt võeti võimalus kaitsta enda õigust ning kuna olukorda taastada ei ole võimalik, siis tuleb kahju kompenseerida rahas, mille suuruse jätab kohtu otsustada. Kaebuse esitaja on seisukohal, et temale õigeaegselt Tartu Halduskohtu otsuse viivituseta kätte toimetamata jätmisega (ei olnud võimalik kohtuotsust kiiresti edasi kaevata) võeti temalt ära võimalus osaleda Riigikogu valimistel, näitena toob ta analoogsed kohtuvaidlused kinnipeetavate A. E. ja R. K., kes said valimistel osaleda. Vastustaja väitel antud juhul puudub kahju ning põhjuslik seos kohtu tegevuse/tegevusetuse ja valimata jäämise vahel.

Riigivastutuse seaduse (RvastS) §-s 7 on sätestatud vastutuse alused, mille lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RvastS § 9 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise, mille lõike 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

5 võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Kohus uuris kaebuse asjaolusid, mille tulemusel selgus, et Tartu Halduskohtu 18.02.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-372 edastati istungisekretät T.Kert´i poolt Tallinna vangla ametnikule K.Link´le väidetava suulise kokkuleppe alusel (K. Link sellist kokkulepet ei kinnita, väites, et kokkulepe oli 17.02.2015 kohtumääruse edastamise osas, mis ka õigeaegselt, s.o 18.02.2015, kätte saadi ja kaebajale kätte toimetati). Seega kokkuleppe olemasolu ei olnud võimalik tuvastada, kuna väidetava kokkuleppe teine pool seda eitas. Tartu Halduskohus kinnitas oma 28.05.2015 kirjas nr 3-15-508 Tallinna Halduskohtule, et Tallinna vangla üldmeilile 18.02.2015 kohtuotsust ei saadetud, see oli edastatud üksnes K. Link´i e-posti aadressile. Tallinna vangla poolt kohtule edastatud andmetel kohtuotsus nendeni õigeaegselt ei jõudnud tehnilistel põhjustel, ühtlasi vangla väidab, et kui Tartu Halduskohus oleks edastanud kohtuotsuse vangla e-posti aadressile talv.info@just.ee võinuks tekkinud olukorda vältida. Kaebuse esitaja kinnitas kohtus, et tal mingeid pretensioone Tallinna vanglale ei ole ning et vastustajaks käesolevas asjas on üksnes Justiitsministeerium.

Haldusasja materjalist nähtub, et kaebuse esitaja sai 18.02.2015 kohtuotsuse kätte 04.03.2015, mille üle vaidlust ei ole. Tallinna vangla inspektor-üksuse juhi abi Kirsti Link´i 14.05.2015 seletuskirja kohaselt 04.03.2015 läks ta III üksusesse, kus kohtas kinnipeetav D.L.it, kes küsis miks ta ei ole kohtuotsust kätte saanud. Asja uurimise käigus selgusid eelkirjeldatud asjaolud. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et tegemist oli kiireloomulise asjaga, samas kohus märgib, et D.L. oleks võinud aktiivsemalt tunda huvi otsuse kättetoimetamise vastu enne 04.03.2015, haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebajale oleks kohtuotsuse väljastamisest varasemalt keeldutud või et vangla ja kohus oleksid probleemist otsuse kättetoimetamisega olnud teadlikud enne 04.03.2015. Kaebuse esitaja teadis väga hästi, et otsus avalikustatakse 18.02.2015, mille kohta ta andis oma allkirja (17.02.2015 kohtumääruse kättesaamise kohta, milles teavitatakse D.L.it kohtuotsuse teatavaks tegemise kuupäevast). Seega kaebaja oleks võinud astuda samme oma kontaktisiku kaudu kohtuotsuse kättesaamiseks koheselt peale 18.02.2015, kui ilmnes, et otsust ei ole temale kätte toimetatud. Seejuures kohus märgib, et kohe kui selgus, et kohtuotsus ei ole D.L.ini jõudnud, kontrolliti asjaolusid ja tuvastati põhjus ning edastati otsus kaebajale, kes vaidlustas selle Tartu Ringkonnakohtus, kus apellatsioonimenetlus ei ole veel lõppenud. Kaebuse esitaja vaidlustas apellatsioonkaebuses asjaolu, et ta ei kantud valijate nimekirja ja seeläbi ei saanud ta osaleda Riigikogu valimistel. Kuna Tartu Ringkonnakohus ei ole veel otsust teinud, siis ei ole teada ka ringkonnakohtu seisukoht, kas D.L.il oli õigus Riigikogu valimistel osaleda või mitte. Samuti vajab siinkohal äramärkimist, et isegi kui eeldada, et D.L. oleks kohtuotsuse viivituseta kätte saanud, siis ei ole teada, millal ta oleks jõudnud apellatsioonkaebuse koostada ja ringkonnakohtule esitada ning kui kiiresti oleks kohtuotsus avalikult teatavaks tehtud, siinkohal kohus peab vajalikuks märkida ja rõhutada, et mingil juhul ei saa eeldada, et Tartu Ringkonnakohus oleks teinud sama otsuse mis Tallinna Ringkonnakohus, kuna selline oletus oleks spekulatiivne. Kohus möönab, et Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus tegutsesid kiiresti A. E.le ja R. K.le otsuste kättetoimetamisel ning ringkonnakohtu lahenditest tulenevalt said need kaks kinnipeetavat Riigikogu valimistel osaleda, kuid hiljem leidis Riigikohtu üldkogu, et eelnimetatud kinnipeetavate suhtes hääleõiguse piirang oli proportsionaalne ja põhiseaduspärane (Riigikohtu üldkogu 01.07.2015 kohtuotsus asjas nr 3-4-1-2-15). Kuna kaebuse esitaja on korduvalt kohtule kinnitanud, et temale mittevaralise kahju tekitamine on seotud kohtuotsuse kättetoimetamise viivitusega, siis kohus valimistega seonduval pikemalt ei peatu. Vastustaja on seisukohal, et kahju hüvitamise eeldusteks on kahju, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus, põhjuslik seos kahju ja avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse/tegevusetuse vahel ning avaliku võimu kandja tegevuse/tegevusetuse süülisus mittevaralise kahju puhul. Kahjunõue jääb rahuldamata, kui puudub ükskõik milline nimetatud vastutuseeldustest. Kahju tekkimist peab tõendama ja põhistama kannatanu. Kohus nõustub vastustaja väidetega.

6 Kohtupraktika kohaselt peab kannatanu mittevaralise kahju korral, kui ei ole võimalik kahju tõendada, tooma välja asjaolud, mis annavad alust mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Sellest, et kaebajal jäi 2015 Riigikogu valimistel oma hääl andmata, mida ta seostab kohtuotsuse kättetoimetamisel tekkinud viivitusega, ei ole vastustaja hinnangul võimalik mittevaralise kahju tekkimist eeldada, millega nõustub ka kohus. Seejuures kohus märgib, et põhjuslik seos kohtuotsuse kättetoimetamise viivituse ja hääletamata jäämise vahel on oletuslik ja tõendamata. Kohus nõustub vastustajaga, et puudub mistahes alus arvata, et Tartu Ringkonnakohus oleks D.L.i apellatsioonkaebuse rahuldanud ja seda enne 01.03.2015 toimunud Riigikogu valimisi.

08.10.2015 toimunud kohtuistungil D.L. väitis, et temale on tekitatud moraalne kahju sellega, et temalt võeti ära edasikaebe võimalus ning et ta ei saanud valida. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et temalt võeti ära edasikaebe võimalus. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuse, mida menetletakse Tartu Ringkonnakohtus. Mis aga puutub valimata jäämisse, siis D.L.i osas ei ole tehtud kohtuotsust, mis oleks kinnitanud õigust osaleda Riigikogu valimistel. Kohtu arvates vaidlustatud asjaoludest tulenevalt ei saa järeldada D.L.ile mittevaralise kahju tekkimist kohtuotsuse väljastamisel aset leidnud viivituse (sh valimata jäämise) tõttu.

Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et käesolevas asjas puudub põhjuslik seos väidetava kahju tekkimise ja kohtuotsuse kättetoimetamise viivituse ning valimata jäämise vahel. Kohtu hinnangul põhjuslik seos kohtuotsuse kättetoimetamise viivituse ja valimata jäämise vahel saab olla vaid hüpoteetiline, mis aga ei ole riigivastutuse kohaldamiseks piisav.

Kohus asub ülalöeldut kokku võttes seisukohale, et kaebuse esitajale tema poolt osundatud asjaoludel kahju tekkimine ei ole põhjendatud ning puudub alus kahjunõude rahuldamiseks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik