3-15-2576/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 03.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2576 Haldusasi H. O. kaebus tunnistada Keskkonnaministeeriumi vastused (21.11.2007 nr 13-4-18/15553-4 ja 23.04.2007 nr 13-4- 18/15553-2) õigusvastaseks. RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus läbivaatamatult selle esitajale. 2. Saata käesoleva määruse ärakiri kaebaja esindajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu kirjalikult 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

KOHUS LEIAB:

1. Tallinna Halduskohtule saabus 13.10.2015 H. O. kaebus. Kaebaja taotleb 1) tunnistada Keskkonnaministeeriumi poolt kaebajale 2007 aastal saadetud vastused (21.11.2007 nr 13-4- 18/15553-4 ja 23.04.2007 nr 13-4-18/15553-2) 2007.aastal kehtinud seadusandlusega vastuolus olevateks ja kaebajat eksitavateks; 2) tuvastada, et kaebaja tegutsemine Seapaju 1 kinnistu kasutamisel aastatel 2008 kuni 2011 toetus täielikult Keskkonnaministeeriumi käest saadud väärale ja seadustega mitte kooskõlas olevale informatsioonile.

2. Kaebaja väidab kaebuses, et pöördus 2007.aastal kahel korral Keskkonnaministeeriumi poole palvega muuta riiklik aktiivmaavara kaebajale kuuluval maaüksusel Seapaju 1 passiivseks. Nimetatud kirjale vastati keelduvalt põhjendusega, et tegemist on Harjumaa ja Tallinna lähiümbruse jaoks väga olulise maardlaga ja jätkuvalt on päevakorral looduslike ehitusmaterjalide kriis ning seetõttu tuleb piirkonna lubjakivi väljata maksimaalsel võimalikul määral. 01.06.2011 peatati kaevandusloa taotluse menetlemine Seapaju 1 kinnistul põhjendusega, et tuleb läbi viia loodusobjekti kaitse alla võtmise ekspertiis. 19.08.2015 määrati Seapaju 1 kinnistule kaitserežiim. Kaevandusloa menetluse peatamise ja kaitserežiimi kehtestamise ajal ei olnud kaebaja enam Seapaju 1 kinnistu omanik. Kaebaja väidab kaebuses, et vaidlusaluste kirjade põhjal ta eeldas, et maavara Seapaju 1 kinnistul on kaevandamisväärne ja asjakohased uuringud on teostatud. Tegelikult oli kinnistul asuva maavara kaevandusväärsus tõestamata. Ministeerium oma kirjades kinnitas maavara aktiivsust, kuid ei võtnud midagi ette varasemalt määratud aktiivmaavara määrangu vastavusse viimiseks 2007.aastal kehtinud seadusandlusega. Seega maavara oli küll vormiliselt aktiivne, kuid sisuliselt passiivne, sest ei vastanud 2005.aastal aktiivmaavarale kehtestatud nõuetele.

Kaebaja soovis hakata endale kuuluvat vara kasutama. Keskkonnaministeerium kinnitas varale seatud avaliku huvi kehtivust, määratledes sellega ka vara kasutamise ainuvõimaliku viisi. Kaebaja viis lähtuvalt sellest kaevandamisega alustamiseks ellu rida tegevusi ja tehinguid, mis aga ei realiseerunud ning kaebajale ja kõikidele teistele kaevandamisprojekti osalistele tekkis majanduslik kahju. Kaebaja leiab, et Keskkonnaministeerium oleks pidanud kaebaja pöördumisel 2007.aastal teostama vajalikud uuringud, millised oleksid tõestanud aktiivmaavara kaevandamisväärsuse puudumist keskkonnakaitseliste tingimuste tõttu. Sellisel juhul ei oleks kaebaja teinud toiminguid kaevandamise käivitamiseks. Kaebaja oleks tänaseni kinnistu Seapaju 1 omanik ja talle laieneks õigus kaitserežiimiga kinnistu vahetamiseks või saada vastavas ulatuses kompensatsiooni.

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 4. Kaebaja on halduskohtule esitanud 12.11.2013 haldusasjas nr 3-13-70037 samade toimingutega (Keskkonnaministeeriumi 21.11.2007 ja 23.04.2007 vastused) seoses kahju hüvitamise taotluse. Nimetatud haldusasjas selgitati kaebajale, et vaidlustatud kirjalike vastustega vastas Keskkonnaministeerium kaebaja pöördumistele seoses kaebaja sooviga arvata Seapaju 1 kinnistu välja Väo lubjakivimaardla aktiivse tarbevaru piiridest. Kohtule jäi selgusetuks, kuidas nimetatud vastused pöördumistele kaebaja subjektiivseid õigusi rikuvad ja kaebajale seeläbi kahju on tekitanud. Kaebajale selgitati, et vaidlusaluste vastustega vastati üksnes kaebaja pöördumistele kehtivatest õigusaktidest lähtuvalt. Vastustest ei nähtu, et kaebajat oleks suunatud võtma vastu mingeid konkreetseid otsuseid või tegema mingeid tehinguid Seapaju 1 kinnistuga ning kaebajale oleks sellest tulenevalt tekkinud mingisugune kahju. Halduskohtu 09.12.2013 määrusega tagastati kaebus läbivaatamatult. Kaebaja esitas 09.12.2013 määrusele määruskaebuse, mis Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2014 määrusega jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et: „antud juhul puudub ilmselgelt põhjuslik seos Keskkonnaministeeriumi tegevuse ning kaebajal väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kaebaja väited, et kui Keskkonnaministeerium poleks 2007. aastal kinnitanud kinnistu kuulumist vajaliku ja aktiivse maardla koosseisu, poleks ta kinnistut OÜ-le Seapaju Arendus müünud, vaid oleks seal asunud kinnisvaraarendamisega tegelema, on äärmiselt oletuslikud. Pealegi ei sõltu kinnisvaraarendus ning selle kasumlikkus vaid sellest, kas kinnistu on maardla koosseisus või mitte. Vajalik on ka nt detailplaneeringu läbiviimine ning käesoleval ajal ei ole võimalik enam tuvastada, kas ja millises mahus oleks kaebaja saanud oma kinnistut soovitud eesmärgil kasutada.“ Tallinna Ringkonnakohtu määrus on jõustunud. 5. Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamisnõude esitamine on lubatav näiteks kavatsusega esitada hiljem kahju hüvitamise kaebus (HKMS § 45 lg 2). Samuti võib tuvastamiskaebuse esitada preventiivsel eesmärgil, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt RKHK 25.02.2010 otsus asjas nr 3-3-1-100-09, p-d 18 ja 22; 21.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-88-08, p-d 13–14). Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, miks on tuvastamiskaebus vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kaebusest võib järeldada, et kaebaja eesmärgiks võib olla soov nõuda kahju hüvitamist ehk sisuliselt soovib kaebaja esitada tulevikus uuesti kahjunõude, mis on kohtu poolt varem juba tagastatud ning käesoleva kaebuse eesmärgiks võiks seega olla soov tuvastada selle kahjunõude üks eeldustest (õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes). Kohus leiab, et kaebus tuvastamisnõudes ei ole lubatav. Kaebaja ei ole enam Seapaju 1 kinnistu omanik, seega peale kinnistu müümist kaebaja poolt ei saa seda puudutav tegevus rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ega tekitada alust kahjunõudeks (HKMS § 37 lg 2 p 4). Keskkonnaministeerium ei ole sundinud kaebajat ühekski tegevuseks kinnistuga seoses ajal, kui kaebaja oli kinnistu omanik. HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel saab nõuda üksnes avalik-õiguslikus

suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Kaebaja ei ole oma kinnistuga seotud arendusplaane ega kinnistu müüki teostanud avalik-õiguslikus suhtes. Kaebajale ei ole antud kaevandamisluba ega vastupidi, selle andmisest keeldutud. Ekslik on kaebaja arusaam nagu pidanuks tema äriplaanide teostatavuse hindamiseks vajalikud uuringud tegema Keskkonnaministeerium. Arvestades varasemalt kahjunõude lubamatuks tunnistamisel kohtute poolt öeldut, on ilmne, et kahjunõude esitamiseks puudub igasugune perspektiiv. Puudub põhjuslik seose ministeeriumi avalikõigusliku tegevuse ja kaebajal väidetavalt tekkinud kahju vahel. HKMS § 45 lg 2 kohaselt hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb tagastada, kuivõrd kaebusega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada (HKMS § 121 lg 2 p 2) ning ühegi tulemuslikuma taotluse esitamise võimalust kohus ei näe.

6. Kohus märgib lisaks, et kaebaja ei ole esmalt olnud rahul sellega, et ei saa tegeleda kinnisvara arendamisega oma kinnistul. Seejärel on kaebaja soovinud kaevandamistegevust oma kinnistule ega ole olnud rahul sellega, et kaevandamisloa andmist ei ole ära otsustatud. Kaebaja on 2009.aastal kinnistu müünud nii, et osa kinnistu hinnast on kinnistu õiglane tegelik väärtus ilma kaevandamisõiguse väärtuseta ning kaevandamisõiguse väärtuse eest tasub ostja siis, kui kaevandamisluba antakse enne 26.01.2012. Tsiviilõigusliku lepingu tingimusi vastustaja mõjutada ei saanud ega ole selle lepinguga kuidagi seotud. Tänaseks on kaebajale kuulunud Seapaju 1 kinnistu võetud püsielupaigana kaitse alla, mistõttu juhul kui kinnistu kuuluks veel kaebajale, ei saaks ta seal arendada kinnisvara ega anda maad kaevandamiseks kaevandamisettevõttele kasutada. Kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist kaitse alla võtmine oluliselt piirab saaks võõrandada riigile kinnisasja väärtusele vastava tasu eest (looduskaitseseaduse § 20 lg 1), mis eelduslikult on samas suurusjärgus kui kinnistu võõrandamisel kokkulepitud kinnistu õiglane tegelik hind ilma kaevandamisõiguse väärtuseta. Sealjuures on taotlused kinnisasja riigile võõrandamiseks järjekorras, mille pikkus on ca 6 aastat. Kinnistu vahetamise võimalust riigiga kehtiv õigus ette ei näe. Sellises olukorras on raske näha, et kaebajale oleks üldse mingi kahju tekkinud. Kui kaebaja ei oleks kinnistut võõrandanud ja oleks tänaseni olukorras, kus riigi otsustamatus takistab tal oma vara mõistlikult kasutamast ja selle aja jooksul on mingi kahju tekkinud, võiks hüpoteetiliselt rääkida võimalikust kahjunõudest. Kaebajal puudub aga juba 2009.aastast alates seos Seapaju 1 kinnistuga.

7. Riigilõiv tagastamisele ei kulu (HKMS § 104 lg 5 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik