3-14-52137/90 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht

2. november 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52137 Haldusasi OÜ Argore kaebus Maksuja Tolliameti 15.08.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23317-6 ja 13.10.2014 intressinõude nr 13- 3/141709 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Argore (registrikood 10202555), volitatud esindajad vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja Monika Nõlv Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas Aas Kolmas isik – CF&S Estonia AS, volitatud esindajad vandeadvokaadid Toivo Viilup ja Taimar Ehrlich Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Lõpetada haldusasja menetlus osaliselt Maksuja Tolliameti 13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709 tühistamise nõudes, s.o osas, milles Maksuja Tolliamet tunnistas intressinõude 22.09.2015 otsusega nr 13-1/3380 kehtetuks ehk summas 5545,62 eurot.

2. Jätta ülejäänud osas kaebus rahuldamata.

3. Mõista Maksuja Tolliametilt OÜ Argore kasuks välja menetluskuluna 345 (kolmsada nelikümmend viis) eurot.

4. Tagastada OÜ-le Argore intressinõudelt (algne haldusasi nr 3-14-52550) tasutud riigilõiv 166,37 eurot (sada kuuskümmend kuus eurot ja 37 senti).

5. Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 2. detsembril 2015. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. CF&S Estonia AS nimel ja OÜ Argore eest esitati ajavahemikul 02.04.2012–09.01.2014 kümme tollideklaratsiooni seoses terasest kinnitusdetailide importimisega. Kaubasaatjaks oli märgitud PT Rajawali Indah Nugrah ning kaupade lähteja päritoluriigiks Indoneesia. Ühel tollideklaratsioonil

2(11) oli kauba lähteriigiks märgitud Singapur. OÜ Argore esitas tollideklaratsioonide lisadokumentidena kaupade sooduspäritolu tõendavad päritolusertifikaadid GSP vorm A (köide I, tl 43-52), et kaupadele kohalduks tollimaks määras 0%.

Maksuja Tolliamet (MTA) kontrollis kaupade deklareerimise, tollivormistuse, impordimaksude tasumise ning impordi käibemaksu deklareerimise õigsust. Seoses kahtlusega kaupade päritolu õigsuses, esitas MTA Indoneesia ametivõimudele päringud kuue päritolusertifikaadi osas (0016967/JKT/2012, 0053552/JKT/2012, 0006010/JKT/2012, 0012527/JKT/2012, 0057925/JKT/2012, 0051452/JKT/2013).

2. MTA tegi 15.08.2014 OÜ-le Argore ja CF&S Estonia AS-le maksuotsuse nr 12.2-3/23317-6, millega kohustas OÜ-d Argore ja CF&S Estonia AS-i solidaarselt tasuma tollimaksu summas

12 319,18 eurot ja käibemaksu summas 5425,04 eurot. MTA märkis, et tollideklaratsioonidel 12EE1210EE90701549, 12EE1210EE91307974, 12EE1210EE91672858, 12EE1210EE91909156, 12EE1210EE92029291 ja 12EE1210EE92419280 vahendustasu tolliväärtusse lisatud, mistõttu oli deklareeritud tegelikust väiksem kauba maksumus. Tollideklaratsiooni 13EE1210EE91226806 oli deklareeritud vale kauba maksumus, õige kauba maksumus oli 86 659,66 USD.

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) viis Indoneesias 10.12.2012–13.12.2012 ja 11.02.2013– 22.02.2013 läbi missioonid, et uurida, kas Euroopa Liitu eksporditud terasest kinnitusdetailid vastavad Indoneesia sooduspäritolu nõuetele, ja kui see nii ei ole, tuvastada kauba tegelik päritolu. MTA tugines maksuotsuses OLAFi 22.02.2013 kooskõlastatud ühisele protokollile, missiooniaruandele OF/2011/1019 THOR (2013) 22840 – 11/09/2013 ning Indoneesia ametivõimudelt 29.04.2014 saadud vastusele, mille põhjal tegi järgnevad järeldused:

- PT Rajawali Indah Nugrah nimelist ettevõtet ei ole Indoneesia päritolusertifikaatide elektroonilises andmesüsteemis alates 2005. aastast registreeritud ning 2012. aasta seisuga ettevõtet ei eksisteerinud. Ettevõte ei ole kunagi tooteid Indoneesiasse importinud ega sealt eksportinud. Küsimuse all olevaid kinnitusdetaile pole seega transporditud Indoneesiasse ega Indoneesia kaudu;

- GSP päritolusertifikaadid, mis PT Rajawali Indah Nugrah nime kannavad, on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele. Seega on kõik PT Rajawali Indah Nugrah nimel esitatud päritolusertifikaadid võltsitud ning imporditud kaupadele pole võimalik kohaldada tariifisoodustusi.

Kuna kinnitusdetailid ei omanud tariifisoodustust, maksustati need tollimaksuga määras 3,7%. Kauba impordile kohaldati käibemaksumäära 20%.

3. MTA tegi 13.10.2014 OÜ-le Argore ja CF&S Estonia AS-le intressinõude nr 13-3/141709, millega kohustas neid solidaarselt tasuma intressivõlga summas 6529,92 eurot.

4. OÜ Argore esitas 18.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 15.08.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23317-6 tühistamiseks.

1. OLAFi raportid ei ole maksumenetluses lubatud tõendid, kuid maksuhaldur tugines maksuotsuse motiveerimisel üksnes nendele, jättes iseseisvalt tõendid kogumata. Tollimaksude sissenõudmiseks maksuotsuse tegemisel tuleb juhinduda vastava riigi menetluskorrast. MTA peab iseseisvalt tõendeid koguma ja hindama. Maksukohustus ei saa lähtuda tõendist, mille saamise asjaolusid ei ole võimalik kontrollida. Näiteks pole raportitest näha nende koostajaid ega allkirju. Euroopa Kohus on lahendites C-521/04, F 5/05 ja F 7/05 käsitlenud siseriiklike ametiasutuste vabadust hinnata OLAFilt saadud teavet ning otsustada ise, millised meetmed tuleks vajaduse korral võtta.

2. Maksuhaldur on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Isegi, kui lugeda tõendatuks, et PT Rajawali Indah Nugrah nimel ei ole sertifikaate perioodil 2005–2012 registreeritud, puuduvad tõendid 2013. aasta sertifikaatide kohta. Kõikide sertifikaatide kohta ei ole tõendeid kogutud. MTA on esitanud järelepärimised Indoneesia ametivõimudele kuue päritolusertifikaadi osas. Kaebaja rõhutab, et maksuotsuses on toodud MTA poolt kogutud

3(11) tõendid 6 sertifikaadi kohta, kuid järeldused on tehtud 10 sertifikaadi kohta. Kuna maksuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, siis ei läinud tõendamiskoormus üle kaebajale.

3. Rikutud on ärakuulamisõigust, kuna kaebaja pole saanud tutvuda OLAFi raporti aluseks olnud algdokumentidega ega esitada nende kohta oma arvamust. Ärakuulamisõiguse tagamiseks ei saa pidada formaalset võimalust esitada MTA kontrollaktile eriarvamus pärast seda, kui MTA on saanud OLAFilt tõendamata raporti. Ärakuulamisõiguse rikkumine toob sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust kaasa akti kehtetuks tunnistamise.

4. Kaebaja on käitunud heas usus ning tal ei olnud võimalik teada päritolusertifikaadiga seonduvaid asjaolusid. Välistatud ei ole tolli viga, mida üritatakse aegumistähtaja lõppedes konstrueerida kaebaja veaks. Kaebaja leiab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-66-05 p-le 16 viidates, et käesoleval juhul esineb ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 lg 2 p-s b sätestatud alus tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskande tegemata jätmiseks.

OÜ Argore esitas 22.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 13.10.2014 intressinõude nr 13-3/141709 tühistamiseks, mis liideti 30.10.2014 käesoleva asja juurde. Kaebaja väitel ei ole selge, kas intressinõudes on järgitud maksukorralduse seaduse (MKS) § 105 lg 6 sätestatud maksude tasumise järjekorda. Intressinõudest ei tulene, millal ja millistes suurustes on toimunud põhimaksude tasumised (iga maksu lõikes ja üldiselt). Nimetatu on eriti oluline, kuna varasemalt tekkinud maksuvõlad tuleb lugeda varem tasutuks kui hilisemalt tekkinud maksuvõlad ning sellest tulenevalt muutuvad ka intresside summad. Kuna kaebaja ja CF&S Estonia AS on olnud pidevalt tegutsevad ning makse pidevalt maksnud, peaksid olema 15.08.2014 maksuotsusega määratud maksusummad loetud juba varem tasutuks ning intressivõlg saab tekkida hilisemate tasumata maksude eest.

5. MTA palub oma vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

1. OLAFi raporteid tunnustatakse määruse nr 883/2013 art 11 lg 2 kohaselt võrdväärselt siseriiklike aruannetega. Väär on arusaam, et OLAFi raportid peaksid olema haldusaktid haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses. Uurija nime, allkirja vms puudumine ei mõjuta raporti tõendusväärtust. Oluline on raporti sisu ehk milliseid asjaolusid see käsitleb ja millised järeldused on selles tehtud. Euroopa Kohus on pidanud OLAFi raporteid eraldiseisvat tõendusjõudu omavateks dokumentideks, mille alusel saab asjaolusid tuvastatuks lugeda (C-153/94 p 35). Liikmesriigi haldusorgan ei pea läbi viima teistkordset OLAFi uurimismenetlust ning koguma juba kogutud tõendeid uuesti.

2. OLAFi poolt kogutud ja MTA-le edastatud informatsioon ja tõendid on päritolusertifikaatide võltsituse tõendamiseks piisavad ning puuduvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla raportis toodud järelduste õigsuse. Olukorras, kus on tõendatud päritolusertifikaatide võltsimine, liigub tõendamiskoormus isikule, kes soovib OLAFi ja MTA poolt tuvastatut vaidluse alla seada. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuses toodud põhjendatud järeldused päritolusertifikaatide võltsimise kohta.

3. Kaebaja ärakuulamisõigus on olnud tagatud. Kõik maksustamise aluseks olnud materjalid edastas maksuhaldur koos kontrollaktiga kaebajale ning andis võimaluse eriarvamuse esitamiseks, mida kaebaja ei kasutanud. Lisaks sellele oli kaebajal võimalus tutvuda maksumenetluse toimikuga maksuhalduri ametiruumides, mida kaebaja ei kasutanud.

4. ÜTS art 220 lg 2 p b eesmärk on kaitsta isikute õiguspärast ootust ainult olukorras, kus pädevad organid ise on loonud baasi õiguspärase ootuse tekkimiseks. Seega ainult pädevatele organitele omistatav tegevus võib välistada tollimaksude kohaldamise pärast kauba vabastamist, kuid sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist, kuna Indoneesia ametivõimud ei ole vaidlusaluseid päritolusertifikaate üldse väljastanud. Euroopa Kohtu lahendist C-97/95 tulenevalt ei vabasta heas usus käitumine importijat maksude maksmise kohustusest. Kaebaja oleks pidanud kaupade ostulepingus võtma kasutusele tema huve kaitsvad meetmed.

5. Intressinõue on piisaval määral motiveeritud ning selle lisas toodud intressi arvestuskäik selge ja kontrollitav. Intressinõude arvestamisel on lähtutud MKS § 119 lg-s 2 sätestatud summeeritud intressi arvestuse põhimõttest.

4(11)

6. CF&S Estonia AS esitas Tallinna Halduskohtule 18.09.2014 kaebuse, mis liideti 21.10.2014 OÜ Argore kaebusega ühte menetlusse. CF&S Estonia AS loobus kaebusest 17.11.2014. Tallinna Halduskohtu 15.01.2015 määrusega kaasati CF&S Estonia AS menetlusse kolmanda isikuna.

CF&S Estonia AS palub kaebuse rahuldada.

1. OLAFi raportite lähim analoog Eesti maksumenetluse kontekstis on kontrollakt ning seetõttu peaksid need vastama kontrollaktile esitatavatele nõuetele. Antud juhul tõendid puuduvad ning raporteid ei saa Eesti kehtivatele motiveerimisnõuetele vastavateks pidada.

2. Tõendamist ei ole leidnud, et kaubad oleksid dokumentidel avaldatust erineva riigi päritoluga. Kaebajale ei ole seetõttu läinud üle tõendamiskoormus vastupidise tõendamiseks.

3. Kolmas isik palus endale edastada maksumenetluse käigus koostatud kontrollitoimiku tervikuna. MTA on oma seisukohas viidanud võimalusele tutvuda maksuhalduri juures maksumenetluse toimikuga. Jääb arusaamatuks, kas kolmandal isikul oli võimalik tutvuda veel mingisuguste täiendavate materjalidega või maksumenetluse käigus kogutud materjalidega tsenseerimata kujul.

4. Kolmas isik ei ole vaidlusaluse kauba importija ning pole kauba osas müügilepinguid sõlminud. Seega poleks kolmas isik saanud kaubaga seotud riske maandada. Euroopa Kohtu lahendites importija ning ostja vastutust ja ostja poolt meetmete kasutuselevõtmist puudutavad seisukohad ei ole laiendatavad kolmanda isiku suhtes.

5. Kolmas isik ei nõustu MTA seisukohaga, justkui oleks esitatud intressinõue selge ja kontrollitav. Käesoleval juhul on üks ja sama intressinõue koostatud ja esitatud nii kolmandale isikule kui kaebajale. Seetõttu jääb intressinõudest ebaselgeks, kelle ettemaksukontol olnud summade võrra on intressinõuet vähendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. OÜ Argore esitas 22.10.2015 Tallinna Halduskohtule taotluse menetluse lõpetamiseks osaliselt intressinõude tühistamise nõudes, kuna MTA tunnistas 22.09.2015 otsusega nr 13-1/3380 intressinõude kehtetuks summas 5545,62 eurot (kd IV tl 253). Otsuse kohaselt ei ole intressinõudes arvestatud solidaarvõlgniku CF&S Estonia AS enammakseid ja intressinõuet tuleb enammaksete võrra vähendada. Vastustaja nõustus vastavas osas menetluse lõpetamisega.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kuna OÜ Argore poolt vaidlustatud intressinõue on osaliselt kehtetuks tunnistatud, saab kohus selles osas menetluse lõpetada. Kaebaja on ise esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks ega ole taotlenud vastavas osas õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 152 lg 4). Kuna kaebajat esindavad vandeadvokaadid, eeldab kohus, et kaebaja on õigusvastasuse tuvastamise nõudest teadlik ega selgita seda täiendavalt. Samal põhjusel ei selgita kohus kaebajale ka täiendavalt enne menetluse lõpetamise otsustamist menetluse lõpetamise tagajärgi (HKMS § 155 lg 1). Kohus märgib, et menetluse lõpetamisel ei saa kaebaja enam uuesti sama nõudega kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 1).

8. Poolte vahel ei ole kohtus vaidlust maksuotsuse osad 2.1 üle, kus käsitletakse tolliväärtusega seonduvat. Seetõttu kohus seda küsimust järgnevalt ei käsitle. Poolte vahel on vaidlus kauba päritolu ja tollimaksusoodustuse kohaldamise ning OLAFi raportite tõendamisväärtuse ja neis tuvastatu üle.

Kauba päritolu tuvastamine on käesolevas asjas määrava tähtsusega. Vaidlusaluste tollideklaratsioonide kohaselt on kauba päritoluriigiks Indoneesia Vabariik, kust pärit kaup on tollimaksust tasumisest vabastatud (maksuotsuse p 2.2). Maksuhalduri hinnangul ei ole tõendatud kauba päritolu

5(11) Indoneesiast, mistõttu ei ole tõendatud tariifisoodustuse omamine ja kaubad tuleb maksustada tollimaksuga määraga 3,7%, Samuti tuleb kaubalt tasuda käibemaks kauba tolliväärtuselt. Poolte vahel ei ole selles osas õiguse kohaldamise suhtes vaidlust ning kohus ei leidnud kontrollimisel, et maksuotsuses oleks selles osas õigust valesti kohaldatud.

OLAFi raportite tõendamisväärtusest

9. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.09.2013 määruse nr 883/2013 , mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999, art 11 lg 2 sätestab, et aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldusvõi kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise eeskirjad kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud. Samasugune regulatsioon kehtis varasema määruse nr 1073/1999 art 9 lg

2 alusel.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 20.02.2015 otsuses nr 3-13-100, et kuna OLAFi seisukohad tuginevad lõppraportis viidatud tõenditele, peaksid OLAFi seisukohtade kahtluse alla seadmiseks esinema selged viited, et tõendeid on kajastatud ebaõigesti või ebapiisavalt.

Kohus leiab, et OLAFi raportid ei ole siseriiklikult käsitletavad samaväärselt (eel)haldusaktidega, sest neil puudub regulatiivne toime. Sisuliselt on tegemist haldusorgani analüüsiga asjas kogutud tõenditele. Maksuhalduril on OLAFi raportit maksuotsuse alusena kasutades kohustus hinnata, kas OLAFi põhjendused ja järeldused on loogilised ja veenvad ning vajadusel tuleb hinnata ka algseid tõendeid ja kaaluda OLAFi põhjenduste ebapiisavuse korral, kas esineb siiski alust maksusumma määramiseks. Vastustaja ei ole OLAFi raportite ega nende järeldustega seotud, kuid raportites käsitletuga nõustumise korral võib MTA raportitele tugineda ilma OLAFi tehtud uurimistoiminguid kordamata. Kahtluse või järelduste ebaveenvuse korral tuleb vastustajal teha täiendavaid uurimistoiminguid ning kontrollida algseid tõendeid ja nende alusel tehtud järelduste veenvust. Kui OLAFi poolt tõendite alusel tehtud järeldused ei ole veenvad ega põhine tõenditel, ei saa maksuotsuses neile järeldustele tugineda.

Kohus on kohtumenetluse jooksul nõudnud välja ka vaidlusaluse raporti aluseks olevad dokumendid, mistõttu on kohtu hinnangul alusetu kaebaja väide, et maksuhalduril vastavad tõendid maksumenetluse jooksul puudusid või vastavad dokumendid on tegelikult allkirjastamata. Vastustaja on kohtule 30.01.2015 seisukohas (kd IV tl 32) kinnitanud, et vastustajale on lisaks raportitele olnud kättesaadavad ka raportite lisad ehk need tõendid, millele kohus käesolevas otsuses tugineb.

Kohus määratles 26.03.2015 määruses käesolevas asjas vaidluse all olevad väited ja nende tõendamiseks maksuhalduri poolt esitatud tõendid. Kohus leidis samas määruses, et tutvunud nii missiooniraporti kui ka lõppraporti lisade loeteludega, ei tuvastanud kohus, et nende järelduste aluseks olevate vahetute tõenditena oleks vajalik nõuda välja muid OLAFi raportites loetletud tõendeid, millele oleks küll tuginetud, kuid mida vastustaja ei ole kohtule ega kaebajale esitanud. Nii missioonikui ka lõppraporti lisade loeteludes on kaebaja eest varjatud üksnes lisad, mis seonduvad teiste ettevõtete ja nende suhtes läbi viidud menetlustega. Teiste, kaebaja maksustamisega mitteseotud ettevõtetega seotud andmete tutvustamata jätmist ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks. Kohus jääb nimetatud seisukoha juurde.

Kaebaja ja kolmanda isiku advokaatidest esindajatel on olnud võimalik tutvuda PT Rajawali Indah Nugrah puudutavate OLAFi raportite lisadega täies mahus. Kohus ei nõudnud vastustajalt välja dokumente, mis ei ole käesoleva vaidlusküsimusega seotud ja mille täiendav väljanõudmine oli kohtu hinnangul ilmselgelt põhjendamata (vt kohtu 02.10.2015 määrus).

6(11) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhimõtteliselt on OLAFi raportitele tuginemine lubatav, kui ka raportite sisu koos aluseks olevate tõenditega kinnitavad tehtud järeldusi.

10. Maksuotsuse peamised järeldused, mis tuginevad OLAFi raportitele, on järgmised:

- Indoneesia ametivõimude andmebaasides puuduvad andmed PT Rajawali Indah Nugrah impordi ja ekspordi kohta ja ettevõtet ei eksisteeri enam;

- PT Rajawali Indah Nugrah nimel väljastatud päritolusertifikaadid vorm A on võltsitud, s.o tegelikult on sertifikaat väljastatud teiste ettevõtete nimele.

Kohus käsitleb neid järeldusi ühekaupa nii raporteid kui ka nende aluseks olevaid tõendeid käsitledes.

Missiooniraporti nr Thor(2013)22840 kohaselt kohtuti ettevalmistava missiooni käigus Indoneesia ametivõimudega ning Indoneesia toll teavitas, et neil puuduvad impordi/ekspordi andmed teatud kontrollitavate ettevõtete, sh PT Rajawali Indah Nugrah kohta. Ekspordi ja Impordi Vahendamise Direktoraat (kaubandusministeerium) tuvastas, et PT Rajawali Indah Nugrah ei eksisteeri ja sertifikaadid, mis nende nimesid kannavad, on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele (maksuotsuse p 2.2.1). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 1.5. OLAFi raporti järeldust tõendab missiooniraporti lisa nr 12 (kd I tl 62, vt viide missiooniraporti lk 20 ja allviide nr 11), mille kohaselt on sertifikaat nr 0006010/JKT/2012 väljastatud hoopis PT ASIA PACIFIC FIBERS TBK-le. Tegemist on sertifikaadiga, mille kaebaja esitas tollideklaratsiooniga nr 12EE1210EE90701549, vt maksuotsuse lk 18.

22.02.2013 Indoneesia ametivõimude ja OLAFi esindajate poolt allkirjastatud ühisprotokolli kohaselt kinnitas Indoneesia kaubandusministeerium, et PT Rajawali Indah Nugrah ei eksisteeri. Kontrollitud sertifikaatide loetelust nähtub, et PT Rajawali Indah Nugrah nimel esitatud sertifikaat on vale või võltsitud. Samuti kinnitati, et PT Rajawali Indah Nugrah ei ole registreeritud sertifikaatide elektroonses andmesüsteemis 2005-2012 ning ettevõtet enam ei eksisteeri. Indoneesia toll ei ole leidnud andmeid PT Rajawali Indah Nugrah impordi või ekspordi kohta (maksuotsuse p 2.2.1). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 3.2). OLAFi raporti järeldust tõendab kooskõlastatud ühine protokoll (kd I tl 53-58, juurdepääsupiiranguga toimiku (edaspidi JPP) tl 121-123 ja 143-145). Protokolli varjamata versioon on allkirjastatud ja sisaldab maksuotsuses kirjeldatud andmeid. Sama järeldust tõendab ka kaubandusministeeriumi 21.02.2013 kiri nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013 (kd III tl 65 ja 67), mille kohaselt PT Rajawali Indah Nugrah ei ole registreeritud elektroonilises andmebaasis; ettevõtet ei eksisteeri ning sertifikaadid ettevõtte nimele on kehtetu ja väljastatud teise ettevõte nimele. Kirja lisatabeli kohaselt ei ole ettevõttele aastatel 2007-2012 väljastatud ühtegi sertifikaati. Sama kiri on missiooniraporti lisaks nr 1 ja ühisprotokolli lisaks nr 2. OLAFi uurimise all olnud sertifikaadid on ühisprotokolli lisaks nr 3 (kd I tl 60- 61).1

Sama seisukohta on korratud OLAFi uurimise lõppraporti nr Thor(2013)27346 punktis 2.3.6, mida on refereeritud maksuotsuse punktis 2.2.1).

Maksuotsuse punkti 2.2 kohaselt tegi maksuhaldur Indoneesia ametivõimudele päringu kokku kuue päritolu sertifikaadi kohta. Indoneesia ametivõimud vastasid 29.04.2014 kirjaga nr 13/verification- JKT74/2014, et sertifikaadid ei ole autentsed ja need on registreeritud teiste ettevõtete nimele (kd I tl 110).

1 Tegemist on sertifikaadiga, mille kaebaja esitas tollideklaratsiooniga nr 12EE1210EE90701549, vt maksuotsuse lk 18.

7(11)

11. Kohus leiab, et OLAFi raportitest tulenevad järeldused, mida on samal viisil korratud maksuotsuses, on tõenditele tuginevad ja veenvad. Koos maksuhalduri täiendavate toimingutega kinnitavad need üheselt, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud sertifikaadid ei ole ehtsad ega tõenda seega kauba Indoneesia päritolu. Maksuhalduri kogutud tõendid, sh raportid koos lisadega on piisavad selleks, et tõendamiskoormus läheks MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. Üksnes kaebajal on võimalik tõendada positiivset asjaolu, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele on päritolusertifikaat väljastatud ja vaidlusalune kaup on toodetud või olulises osas ümbertöödeldud Indoneesias.

Riigikohtu kinnistunud praktika kohaselt ei saa juhul, kui müüjaks on tundmatu kolmas isik, eeldada, et see isik on käibemaksukohustuslane (vt Riigikohtu 03.06.2004 otsus nr 3-3-1-21-04, 26.08.2003 otsus nr 3-3-1-40-03, 08.05.2003 otsus nr 3-3-1-43-03). Kohus leiab, et analoogia korras tuleb seda põhimõtet kohaldada ka käesolevas asjas. Ehk kui ei ole tõendatud, et kaup on toodetud päritolusertifikaadil näidatud ettevõtte poolt Indoneesias, ei saa eeldada, et kaup on siiski toodetud Indoneesias või mõnes muus riigis, millele päritolust tulenev soodustariif laieneb. Importija ja deklareerija kohustus on tõendada, et kaubale laieneb soodustariif ning kui vastavad tõendid on võltsitud, ei laiene soodustariif kauba importimisele.

Kohus möönab, et MTA ei ole pöördunud kaebaja esitatud nelja sertifikaadi õigsuse kontrollimiseks Indoneesia võimude poole (20.07.2012, 28.01.2013, 26.03.2013 ja 29.07.2013 sertifikaadid). Neid sertifikaate ei ole käsitletud ka OLAFi juurdluses. Samas nõustub kohus maksuotsuse lk-l 11 eriarvamuse punktile 2.1.2 vastates esitatuga, et olukorras, kus Indoneesia võimud on kinnitanud, et 2005-2012 ei ole PT Rajawali Indah Nugrah nimele ühtegi sertifikaati väljastatud ning ettevõtet enam, 2013. aasta seisuga ei eksisteeri, ei saa ka need neli sertifikaati olla PT Rajawali Indah Nugrah nimele väljastatud. Maksuhalduri põhjendus on loogiline ja usutav ning tugineb OLAFi raportite aluseks olevatele Indoneesia võimude kinnitustele, s.o 21.02.2013 kirjale nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013 ning ühisprotokollile, mille on samuti allkirjastanud kaubandusministeeriumi esindaja.

Pärast raportite ja raportite lisade, sh ühisprotokolli terviktekstidega tutvumist ei esine kohtu hinnangul enam põhjendatud kahtlust raportite autentsuses seetõttu, et algselt varjati kaebaja ja kolmanda isiku eest seotud ametiisikuid või allkirju.

12. MKS § 13 lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Kaebajal on maksumenetluses reeglina võimalik ärakuulamisõigust teostada kontrollaktile vastates.

Asjas on vaidluse all eelkõige OLAFi menetlusega seotud dokumentide osas kaebaja ära kuulamine. OÜ Argore poolt kohtule esitatud kaebuse lisadest nähtub, et kaebajale oli enne kohtule kaebuse esitamist kättesaadavad vähemalt järgmised dokumendid:

- ühisprotokoll;

- Indoneesia kaubandusministeeriumi 21.02.2013 kiri nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013;

- ühisprotokolli lisa nr 3 ehk sertifikaatide loetelu kaebajat puudutavas osas;

- missiooniraporti nr Thor(2013)22840 lisa nr 12 ehk sertifikaatide nimekiri, mis on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele;

- missiooniraport nr Thor(2013)22840

- lõppraport nr Thor(2013)27346

- Indoneesia ametivõimude 29.04.2014 kiri nr 13/verification-JKT74/2014 6 sertifikaadi võltsituse kohta.

Riigikohus on 28.04.2014 kohtuotsuses nr 3-3-1-52-13 selgitanud, et isik saab ärakuulamisõigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. Seega

8(11) ei ole vajalik, et isik saaks tingimata tutvuda ka eeldatava haldusakti aluseks olevate dokumentidega. Reeglina ei edastata maksukohustuslasele koos kontrollaktiga kõiki maksumenetluses kogutud tõendeid, kuid maksukohustuslasel on õigus taotleda nendega end puudutavas osas tutvumist. MKS § 14 lg 3 kohaselt on maksukohustuslasel õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid.

Arvestades eeltoodud dokumentide loetelu, leiab kohus, et kaebajal oli võimalik esitada vastuväiteid kõigis asjas asjakohaste dokumentide kohta. Kaebaja soov tutvuda kõikvõimaliku muu ettevalmistava kirjavahetuse ja teiste ettevõtete kohta kogutud teabega ei ole kohtu hinnangul olnud põhjendatud (vt 02.10.2015 määrust). Kui OLAFi menetluses on uuritud samaaegselt mitmeid äriühinguid, saab kaebajal ja kolmandal isikul olla põhjendatud vajadus üksnes endaga seotud äriühingu suhtes kogutud materjalidega tutvumiseks. Teiste äriühingute kohta esitatud materjalidega tutvumine on vastuolus nii MKS §-ga 26 kui ka ELi määruse nr 883/2013 artikliga 10, mis käsitleb juurdlusaluste isikute õigust andmekaitsele.

Kohus möönab, et osaliselt on maksuhaldur raportites varjanud ülemäära andmeid, eelkõige ametnike ja riikide nimesid ning allkirju. Seetõttu pidaski kohus vajalikuks tutvuda raportite terviktekstidega. Kontrollides terviktekste ei nähtunud kohtule, et maksuhaldur oleks varjanud meelevaldselt kaebaja eest otseselt teda, kolmandat isikut ja PT Rajawali Indah Nugrah puudutavaid andmeid. Kohus pidas ametiisikute nimede ja allkirjade avaldamist oluliseks seetõttu, et kohtul ja menetlusosalistel oleks võimalik kontrollida, ega esine alust ametiisiku taandamiseks (HMS § 10) või taandamata jätmise tõttu menetlusvea tuvastamiseks, samuti kontrollimaks, kas raportid on ikka allkirjastatud. Ametiisiku isikuandmed tema nime ja ametikoha osas ei ole isikuandmete kaitse seaduse alusel haldusmenetluses kaitstavateks andmeteks. Samas ei ole menetlusosalised pärast andmete avaldamist põhjendanud, et raportite koostajad või missioonil osalenud tulnuks taandada või taandamata jätmine on toonud kaasa kallutatud järeldusteni jõudmise. Seetõttu ei too see eksimus kaasa maksuotsuse tühistamist.

Tolliveast

13. Kaebaja leiab, et ta on käitunud heas usus ja tegemist on tolliveaga. ÜTS art 220 lg 2 punkt b sätestab järgmist: Välja arvatud artikli 217 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus nimetatud juhtudel, ei tehta järelarvestuskannet, kui asumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada. Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele. Vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud. Vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt.

Riigikohus on EK asjakohasele praktikale tuginedes selgitanud, et ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-s b märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-6-09 p 12). Tallinna Ringkonnakohus leidis 20.02.2015 otsuses nr 3-13-100, et kui tuvastatud ei ole tolli viga ehk liikmesriigi pädeva ametiasutuse eksimust ja seega ei ole täidetud esimene kohustuslik tingimus, ei kuulu ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisele ning

9(11) puudub vajadus analüüsida ülejäänud kahe tingimuse täitmist. Seisukohta, et tollina ÜTS art 4 p 3 ja art 220 mõistes tuleb käsitleda liikmesriigi pädevat organit, on EK selgitanud asjas T-191/09 (p-d

41 ja 43).

Käesoleval juhul ei ole täidetud tingimus, et tegemist oleks olnud tolli veaga. Tolli veaga nimetatud normi tähenduses on tegemist siis, kui tollil on enne kauba vabastamist olemas piisav teave selle kohta, et tollideklaratsiooni kantud andmed on valed, ent toll on vähemalt hooletusest jätnud selle teabe tähelepanuta. Nimetatud piisav teave tähendab seda, et tollile pidid kas talle esitatud dokumentidest või tolli enda teostatud kontrollitoimingutest (nt. kauba füüsiline kontrollimine nn. punases koridoris) tulenevalt olema teada asjaolud, mille põhjal oleks pidanud tegema järelduse, et deklaratsioonis kajastatud andmed ei ole õiged. Tollideklaratsiooni aktsepteerimisega iseenesest toll deklaratsioonis esitatud andmete õigsust lõplikult ega siduvalt ei kinnita ning asjaolu, et toll deklaratsiooni aktsepteerib ja kauba vabastab, ei võta üldjuhul õigust hiljem järelarvestuskannet teha. Vaidlust pole selles, et kauba päritolu kajastav ning 0%-lise tollimaksumääraga maksustamist õigustav sertifikaat oli kaebajal deklaratsiooni esitamisel olemas. Sel hetkel polnud maksuhalduril mistahes andmeid, mis oleksid andnud aluse sertifikaati mitte usaldada või andnud võimaluse määrata tasumisele kuuluv maksusumma teisiti kui deklaratsioonis esitatud andmete alusel. Seetõttu ei ole asjas ka oluline, kas kaebajal oli võimalik eksimus avastada või mitte ja muud kaebaja väited tollivõla olemasolu osas ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maksuhaldur on maksuotsuse lk-l 5 õigesti selgitanud, et ÜTS art 201 lg 3 sätestab, et võlgnik on deklarant ning kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik; ning et Euroopa liit ei pea kandma ettevõtjate äririske. Seega on tegemist mõlema isiku, deklarandi ja importija majandustegevusest tuleneva riskiga, millega nad pidid oma toimingutes arvestama.

Asjast ei nähtu, et tegemist oleks ka kolmanda riigi poolt ebaõigeks osutunud sertifikaadi väljastamisega. Indoneesia võimud on kinnitanud, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele ei ole sertifikaate väljastatud, puudub teave selle ettevõtte impordi ja ekspordi kohta ning seda ettevõtet ei eksisteeri. Seega ei ole Indoneesia võimud olnud sertifikaadi väljastamisel ka eksimuses, näiteks eksportija poolt Indoneesia võimudele väljastatud ebaõigete andmete esitamise tõttu.

Intressinõudest

14. Asjas on jätkuvalt vaidlus intressinõude õiguspärasuse üle, sest kohus lõpetas selles osas menetluse üksnes osaliselt. Kuna Maksuja Tolliameti 15.08.2014 maksuotsus nr 12.2-3/23317-6 on õiguspärane, ei ole intressinõue ära langenud ja puudub alus intressinõude sel põhjusel tühistamiseks.

Argore OÜ leiab, et intressinõue tuleb motiveerimatuse tõttu tühistada. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. MKS § 46 lg 3 p 5 kohaselt peab intressinõudes olema näidatud intressinõude õiguslik ja faktiline alus. MKS § 115 lg-st 3 ja § 95 lg-st 2 tulenevalt peab intressinõudest selguma, kuidas on tasumisele kuuluv intressisumma määratud. MKS § 115 lg 3 kohaselt tuleb intressinõudes näidata ära viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg.

Vaidlustatud intressinõudes on viidatud selle esitamise õiguslikele alustele (MKS § 10 lg 2 p 3, § 46, § 115 lg-d 1 ja 3). Intressinõue on kaebajale esitatud põhjusel, et ta ei ole õigeaegselt täitnud MKS § 105 lg-st 1 ja § 115 lg-st 1 tulenevat kohustust tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi arvestatakse (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna intressimääraga) koos õigusliku alusega. Intressinõude osaks olevas lisas on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed (tasumisega viivitatud päevade arv, tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus ja intressimäär) ning nende põhjal välja arvestatud intressisumma. Näidatud on ka maksuvõla tekkimise alus ja vastava maksu liik. Maksuvõla tekkimise alusele viitavad lühendid ei saa isikule, kes kasutab e-maksuameti teenuseid, olla arusaamatud. Kohus märgib, et lühend MO tähistab maksuotsust. Kuna maksuotsusega on maksukohustus seatud solidaarselt, on ilmselge ka intressinõude soli-

10(11) daarsus ilma sellele viitamata. Solidaarkohustuse aluse puudumine ei too kaasa intressinõude tühistamist, sest ka uus intressinõue oleks solidaarne. Seega sisalduvad intressinõudes kõik seadusega nõutud andmed. Kohtule ei nähtu intressiarvestusest vigu, mis võinuks mõjutada intressikohustuse suurust. Selliseid vigu ei ole välja toonud ka kaebaja.

15. Tallinna Ringkonnakohus on 25.06.2013 otsuses nr 3-09-709 selgitanud, et ka siis, kui tehingute ümberhindamisest tulenevalt on intressinõude kujunemine keeruline ja võib olla maksukohustuslasele raskesti arusaadav, puudub intressinõude tühistamiseks alus pelgalt selle vähese motiveerituse tõttu, kuna tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga.

Intresside arvestamisel ei ole seadusandja andnud vastustajale kaalutlusõigust, milliseid asjaolusid intressi määramisel arvestada või arvestamata jätta. Tegemist on nö rutiiniotsusega, kus maksuhalduril tuleb kindlate asjaolude (nt maksuvõla) ilmnemisel teha seaduses selgelt kindlaks määratud protseduurile vastavad toimingud. Kuna maksuhalduril ei ole antud võimalust intressi arvestamisel kaalutleda erinevaid asjaolusid, ei pidanud intressinõudes sisalduma ka kaalutlustega seotud põhjendused. Selliste põhjenduste esitamise kohustust seadusest ei tulene. Sellise rangelt siduva normi alusel antud haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel on kohtul ulatuslik kontrolliruum ning oluline on, et kohtu käsutuses olevad andmed võimaldaksid kindlaks teha intressinõude faktilise ja õigusliku aluse. Kui see on võimalik, ei saa muud võimalikud motiveerimispuudused viia intressinõude tühistamisele.

Maksuhaldur on vaidlustatud intressinõudes viidanud võimalusele pöörduda küsimuste korral maksuhalduri poole. MKS § 14 lg 1 alusel annab maksuhaldur maksukohustuslase taotlusel teavet muu hulgas tema poolt tasumisele kuuluvate maksude, maksusumma arvutamise korra ja määramise aluste kohta. Seega kui intressinõue jäi kaebajale mingis osas arusaamatuks, nt maksude tasumise järjekorra osas, oleks ta saanud maksuhaldurilt nõuda täiendavaid selgitusi.

16. Kaebaja väited, et põhinõuete tasumised ei nähtu intressiarvestusest, on paljasõnalised ja põhjendamata. Kohus kordab, et MKS § 115 lg 1 alusel on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Sama on rõhutanud ka Riigikohus 27.11.2008 otsuse nr 3-3-1-60-08 punktis 13. Seega on intressi arvestamise kohustus eelkõige kaebajal endal, kuid kaebaja ei ole kohtule esitanud alternatiivset intressiarvestust ega näidanud, milles seisnevad vastustaja arvestuse vead. Vastustaja on ise osaliselt enammaksete olemasolu kontrollinud ja nende olemasolu tõttu intressinõude kehtetuks tunnistanud, kuid kaebaja ei ole ära näidanud, et ka ülejäänud osas tuleks intressinõue enammakse tõttu tühistada.

Arvestades eeltoodut, samuti asjaolu, et intressinõue ei ole kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, leiab kohus, et puudub alus vaidlustatud intressinõude tühistamiseks selle ebaselguse või vähese motiveerimise tõttu.

Kokkuvõte

17. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu, mis oli tingitud kaebuse esitamisest.

HKMS § 108 lg 8 alusel hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuna CF&S Estonia AS on end positsioneerinud osalema kaebaja poolel ja kaebus jäetakse rahuldamata, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

11(11) Kaebaja leidis menetluse lõpetamise taotluses, et intressinõude osaline kehtetuks tunnistamine on tingitud kaebusest. Vastustaja ei vaielnud sellele seisukohale vastu, kuid leidis, et põhjendatud on välja mõista mitte rohkem kui 700 euro suurust menetluskulu. OÜ Argore on taotlenud menetluskulu väljamõistmist summas 6094,08 eurot õigusabikulusid ja 728,22 eurot riigilõivu.

Kuna intressinõudelt on kaebaja tasunud riigilõivu kokku 195,90 eurot, siis tuleb HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel kaebajale tagastada riigilõiv ulatuses, milles menetlus on lõpetatud ehk 166,37 eurot (5545,62*0,03). Seega ei kuulu lõpetamise osas riigilõiv vastustajalt väljamõistmisele.

Kohtule on esitatud OÜ Argore kuludokumendid, sh kulude kandmist tõendavad dokumendid. Menetluskulude hüvitamist ei välista see, kui kulud on kandnud muu isik (HKMS § 109 lg 5). Kohus mõistab välja aga üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebus intressinõudele esitati 22.10.2014. Sellega on seotud 23.12.2014 arve nr 1471 ning varasemad ettemaksed (kd IV tl 203- 205). Intressinõude vaidlustamisele on kokku kulunud tasustatava ajana 2,5 tundi ja teenus koos käibemaksuga kokku on 345 eurot. Kohtumenetluse käigus on vaidlus intressinõude üle olnud kõrvaline teema ning peamiselt on poolte seisukohad ja taotlused olnud seotud maksuotsuse vaidlustamisega. Seega moodustab intressinõue vaidluse kogumahust väga väikese osa. Kuna algne intressinõudele esitatud kaebus jääb siiski lõpetamata jäetud osas rahuldamata, kuid lõpetatud osas on siiski intressinõue olnud menetluses kuni kohtuotsuse tegemiseni, leiab kohus, et põhjendatud on mõista välja vastustajalt OÜ Argore kasuks intressinõude lõpetatud osas õigusabikulud samas ulatuses, mis on kulunud kogu intressinõude osas kaebuse koostamiseks ehk 345 eurot. Muus osas jäävad kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin