3-15-1739/16 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015, Pärnu Haldusasja number 3-15-1739 Haldusasi T.M.i kaebus Lääne Prefektuuri tegevusega tekitatud 2300 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: T.M. Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Tiina Prunn

RESOLUTSIOON 1. Jätta T.M.i kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. novembril 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD 1. T.M. viibis Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri patrull- ja liiklusjärelevalvetalituse Pärnu arestikambris (edaspidi arestimaja) ajavahemikul 30. aprillist kuni 22. maini 2015. Kaebaja toimetati arestimajja prokuratuuri taotlusel Tallinna Vanglast seoses Pärnu Maakohtus toimuvate kohtuistungitega kriminaalasjas nr 1-14-4969. Reaalselt viidi T.M. arestimajas kinni pidamise perioodil kohtusse kahel korral: 4. ja 18. mail 2015.

2 KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 2. T.M. esitas 9. juulil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb 2300 euro suuruse hüvitise välja mõistmist mittevaralise kahju eest, mis tekkis seoses sellega, et arestimajas viibimise ajal ei võimaldatud kaebajal viibida vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus. Kaebaja toob ka välja, et pidi viibima tuulutuseta lahtise WC-ga ebasanitaarses ja ebahügieenilises ruumis, mis rikkus seeläbi tema tervist ja seadis ohtu elu. VASTUSTAJA SEISUKOHT 3. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb T.M.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja möönab, et Pärnu politseijaoskonna hoones puudub värskes õhus viibimise võimalus, ent selgitab, et kui kaebaja oleks sellist soovi avaldanud, oleks olnud ta võimalik siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja (edaspidi ASkE) § 15 lg 2 p 3 alusel ümber paigutada kinnipidamiskohta, kus on paremad tingimused. Tuginedes arestimaja vanema ettekandele (tl. 21), rõhutab vastustaja, et kaebaja ei esitanud arestikambris viibimise ajal ühtki avaldust ega taotlust arestikambri puuduste kohta. Vastustaja leiab, et eeltoodu tõttu ei ole kaebajal õigust kahju hüvitamist nõuda. Siinkohal viitab vastustaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-14-10. Samuti leiab vastustaja, et väidetav kahju tekkimine on tõendamata, arvestades, et arestikambris viibimise ajal kaebaja oma tervisliku seisundi kohta kaebusi ei esitanud ega vajanud arstiabi. Vastustaja leiab, et arvestades seda, et kaebaja viibis arestimajas vaid 23 päeva, ei saa sealsetes tingimustes viibimist pidada kaebaja õigusi sellise intensiivsusega rikutuks, mis tingiks rahalise hüvitise välja mõistmise. Siinkohal toob vastustaja ka välja, et selle aja jooksul käis kaebaja kahel korral kohtus, samuti sai käia helistamas, kord nädalas oli tal võimalus kambrist väljas duši all käia ning kambrites, kus kaebaja viibis, oli vähem kinni peetavaid isikud, kui kohti. Ka leiab vastustaja, et kaebaja nõutud hüvitis on igal juhul ebamõistlikult suur. Viimaks leiab vastustaja, et väidetav kahju tekkimine ei ole seotud tema õigusvastase tegevusega, kuna vastustaja ei otsusta seda, kui kaua isik arestimajas viibib ning arestimaja hoone omanikuks pole vastustaja, vaid Riigi Kinnisvara AS. Vastustaja peab võimalikuks, et selline kahju hüvitamise taotlus tuleks lahendada hoopis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 4. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, pean T.M.i kaebust põhjendamatuks ning leian, et see tuleb rahuldamata jätta. 5. Esmalt ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et kõnealune vaidlus tuleks lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel. Nimetatud seaduse § 1 lg 1 kohaselt reguleerib see süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. SKHS §-dest 5-7 tulenevalt saab selle seaduse alusel nõuda sellise kahju hüvitamist, mis on vahetus põhjuslikus seoses süüteoasja menetleja poolt tehtud (või tegemata jäetud) menetlustoimingutega. Antud juhul ei ole kahju hüvitamise nõude aluseks mitte kaebaja suhtes tõkendina vahistamise kohaldamine iseenesest, vaid see, et kaebajat ei koheldud arestimajas nõuetekohaselt. SKHS'i alusel peaks kaebaja nõude esitama juhul, kui ta leiaks, et

3 kriminaalmenetluse nr 1-14-4969 raames on temalt alusetult vabadus võetud. Seda kaebaja ei väida ning selline nõue oleks antud juhul ka perspektiivitu, arvestades, et nimetatud kriminaalasjas on tema suhtes jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa antud juhul kõne alla tulla nõude esitamine SKHS § 7 lõikes 1 sätestatud alusel, kuna seal nähakse ette kahju hüvitamine juhul, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju. See, et isik paigutati menetleja taotlusel menetluse tagamiseks arestimajja, ei ole käsitatav menetlusõiguse rikkumisena isegi siis, kui oli teada, et Pärnu arestimaja olmetingimused ei võimalda kõiki isiku arestimajas kinni pidamise nõudeid täita. Seega tuleb käesolev kaebus lahendada halduskohtus riigivastutuse seaduse (RVastS) sätete alusel ning arestimaja kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju eest saab vastutada Politsei- ja Piirivalveamet. 6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse kohaselt seisnes kahju kaebaja tervise kahjustamises. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel ei pea kaebaja tingimata tõendama kahju tekkimist ega selle suurust samamoodi nagu peaks seda tegema varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Mittevaralise kahju puhul pole selline tõendamine sageli ka võimalik. Seetõttu piisab mittevaralise kahju nõude esitamisel sellest, kui kaebaja põhjendab kahju tekkimist ning toob esile asjaolud, mille pinnalt on usutav sellise kahju tekkimine. Leian aga, et kaebaja ei ole antud juhul esitanud ühtki adekvaatset põhjendust, mille pinnalt võiks asuda seisukohale, et arestimajas viibides sai kaebaja mingisuguseid tervisekahjustusi. Kaebaja ei ole kaebuses tuginenud küll inimväärikuse alandamisele, ent ka seda, et kaebaja oleks end arestimajas viibides sealsetest tingimustest tulenevalt alandatuna tundnud, ei ole kaebaja väitnud, veel vähem sellist väidet põhjendanud. 7. RVastS § 7 lõikest 1 tuleneb muuhulgas kahju hüvitamise nõudeõiguse eeldusena see, et isik on eelnevalt püüdnud kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju (või selle suurenemise) vältimiseks. Vastustaja on kohtule esitatud kirjalikus seletuses selgitanud, et kaebaja ei esitanud arestimajas viibimise ajal ametnikele mitte ühtki kaebust kinnipidamistingimuste kohta ega kaevanud oma tervise üle. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks selliseid avaldusi teinud. Järelikult ei ole selles asjaolus vaidlust. See aga viitab üheselt sellele, et Pärnu arestimajas viibimise ajal ei tundud kaebaja mingisuguseid selliseid kannatusi, mille puhul saaks rääkida rahas hüvitamisele kuuluva kahju tekkimisest. Kui kaebajal sellised kannatused tekkisid (tulenevalt sellest, et tal puudus võimalus värskes õhus viibida), oleks ta pidanud vahetult sellele reageerima ning nõudma võimalust viibida vabas õhus. Siinkohal tuleb tähele panna, et ASkE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse arestimajas viibijal tema soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all vabas õhus. Seega esmaseks eelduseks, et arestimajas kinni peetav isik vabas õhus viibimise võimaluse saaks, on see, et ta selleks ise soovi avaldab. Antud juhul kinnitab arestimaja vanema politseikapten F. Linnu ettekanne ja sellele lisatud väljavõte arestimaja töö arvestuse raamatust (tl. 22), et kaebaja ei ole esitanud kogu arestimajas viibimise perioodil mitte ühtki suulist ega kirjalikku avaldust. Ka kaebaja ise pole väitnud, et ta oleks värskes õhus viibimiseks arestimajas

4 viibimise ajal soovi avaldanud. Neil asjaoludel ei saa muuhulgas vastustajale ette heita, et kaebajal värskes õhus viibimist ei võimaldatud. 8. Kuigi olukorras, kus kaebaja väiteid mittevaralise kahju tekkimine pole ei põhjendatud ning vastustajale ei saa ette heita õigusvastast käitumist, ei ole vaja hinnata kohtule esitatud nõude suurust, pean otstarbekaks siiski märkida, et isegi kui kaebaja oleks avaldanud soovi iga päev tund aega vabas õhus viibida ning vastustaja seda talle siiski võimaldanud poleks, ei oleks ilmselt mõeldav 23 päeva kestnud sellistes tingimustes viibimise juures rahalist hüvitise välja mõistmine. Päris kindlasti ei saaks selline hüvitis isegi ligilähedaselt küündida kaebuses nõutud 2300 euroni. Isegi kui oleks usutav kaebaja tervise kahjustamine või inimväärikuse alandamine sel määral, et see vääriks rahas hüvitamist, saaks kõne alla tulla vähemalt kümme korda väiksem hüvitis, arvestades seda, et näiteks SKHS § 11 lõikest 4 tulenevalt olnuks vaidlusalusel ajal süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest arvestatava hüvitise määraks 36 eurot päeva kohta. On ilmne, et kahju, mis tekkis seoses sellega, et kaebajal polnud võimalik iga päev tund aega värskes õhus viibida, ei saa ligilähedaseltki olla sama suur, kui kahju, mis seisneb selles, et isikult on kokkuvõttes alusetult vabadus võetud. 9. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja pole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik