3-15-1154/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1 3-15-1154

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Lea Kuuse

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.oktoober 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1154

Haldusasi

Menetlusosalised ja nende esindajad

H.R.i ja M.N.u kaebus Konkurentsiameti 11.02.2015 otsuse nr 9.2-2/15-002 „Konkurentsiameti 27.03.2013 otsuse nr 9.2- 2/13-005 resolutsiooni punkti 2 kehtetuks tunnistamise ja H.R.i ja M.N.u 30.09.2011 avalduse alusel Kiili KVH OÜ tegevuse suhtes liitumistasu õiguspärasuse osas läbi viidud järelevalvemenetluse tulemuste kohta“ ja 02.04.2015 vaideotsuse nr 9.2-2/15-005 tühistamiseks ning Konkurentsiameti kohustamiseks järelevalve jätkamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Kaebajad – H.R. ja M.N., volitatud esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Vastustaja – Konkurentsiamet

Kolmas isik – Osaühing KIILI KVH

Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1.Jätta kaebus täielikult rahuldamata.

2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev päev kooskõlas HKMS § 67 lg-ga 4 on 30.11.2015.a. (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg ).

2 Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

I ASJAOLUD

1.28. septembril 2011.a tegi OÜ Kiili KVH (KKVH) kohaliku omavalitsuse määratud veeettevõtjana H.R.ile ja M.N.ule Kiili vallas asuva Xxxxxxxxxxx kinnistu ühisveevärgi jakanalisatsiooniga liitumispakkumuse summas 8 625,21 eurot. 30. septembril 2011.a esitasid M.N. ja H.R. ( kaebajad) Konkurentsiametile ( KA) avalduse liitumistasu kontrollimiseks, leides, et Kiili KVH poolt neile tehtud liitumispakkumine on ebamõistlikult suur ning palusid KA-l kontrollida selle vastavust ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadusele (ÜVVKS).

12. juuli 2012.a otsusega nr 9.2-2/12-014 lõpetas KA kaebajate 30. septembri 2011.a avalduse alusel algatatud järelevalvemenetluse seoses Kiili KVH poolt nõutava liitumistasuga, sest järelevalvemenetluse käigus ei leidnud tuvastamist, et Kiili KVH oleks ÜVVKS-i rikkunud. Samuti otsustas KA mitte teha Kiili KVH-le ettekirjutust ÜVVKS-i § 155 asjaoludel ja kohaselt, st ettekirjutust liitumistasu muutmiseks.

14. jaanuaril 2013.a tegi Tallinna Halduskohus otsuse haldusasjas nr 3-12-2186, millega tühistas KA 12. juuli 2012.a. otsuse nr 9.2-2/12-014 ja 17. septembri 2012.a. vaideotsuse ning kohustas KA-d tegema Xxxxxxxxxxx liitumispakkumise ÜVKKS-i vastavuse osas uus otsus.

KA leidis 27. märtsi 2013.a. otsuses nr 9.2-2/13-005: 1) Liitumispakkumine ei ole kooskõlas ÜVVKS –iga ( resolutsiooni p2); 2) KA ei tee KKVH-le ettekirjutust liitumistasu ÜVVKS-iga vastavuse viimiseks, sest haldusakt, mida ei ole võimalik täita, on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 alusel tühine (resolutsiooni p.3); 3) Järelevalvemenetlus KKVH suhtes tuleb lõpetada( resolutsiooni p.3)

Kaebajad vaidlustasid Tallinna Halduskohtus KA 27. märtsi 2013.a otsuse taotledes nimetatud otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 tühistamist ja KA kohustamist järelevalve jätkamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks.. Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2013.a otsusega jäeti kaebajate kaebus rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2014.a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2013.a otsuse muutmata. Riigikohtu 22.10.2014.a otsusega kohtuasjas 3-3-1-42-14-tühistati KA 27.03.2013.a otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4 ning kohustati KA-d kaebajate avaldust uuesti läbi vaatama.

2. KA tunnistas 11.02.2015.a otsusega oma 27.03.2013.a otsuse nr 9.2-2/13-005 resolutsiooni punkti 2 kehtetuks ning lõpetas kaebajate 30.09.2011 avalduse alusel alustatud järelevalvemenetluse seoses KKVH poolt nõutava liitumistasuga, sest järelevalvemenetluse käigus ei ole leidnud tuvastamist, et KKVH oleks rikkunud ÜVVKS-i (sh KKVH Metoodikat).

3 Samuti otsustas KA mitte teha KKVH-le ettekirjutust ÜVVKS § 155 asjaoludel ja kohaselt, st ettekirjutust liitumistasu muutmiseks. muutmiseks. Kaebajad esitasid KA 11.02.2015.a otsuse peale vaide. 02.04.2015.a vaideotsusega jättis KA kaebajate vaide rahuldamata., misjärel kaebajad vaidlustasid KA 11.02.2015.a otsuse ja 02.04.2015 vaideotsuse halduskohtus, taotledes nende tühistamist ning KA kohustamist järelevalve jätkamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks.

II KAEBUSE PÕHJENDUSED

3.KA poolt KA 27.03.2013.a otsuse resolutsiooni punkti 2, millega tuvastati Kiili KVH liitumispakkumise õigusvastasus kehtetuks tunnistamine, on õigusvastane ning vastuolus Riigikohtu 22.10.2014.a otsuse nr 3-3-1-42-14 seisukohtadega. Riigikohtu otsus ei puudutanud KA 27.03.2013.a otsuse resolutsiooni punkti 2, millega KA oli tunnistanud õigusvastaseks Kiili KVH liitumispakkumise. Viimati nimetatud KA otsustus jäi kehtima. Riigikohtu otsusest ei tulene KA-le kohustust hinnata uuesti liitumistasu seaduslikkust. KA otsus liitumistasu ebaseaduslikkuse osas jäi kehtima ning kaebajate avaldus tuli läbi vaadata ettekirjutuse tegemise küsimuses. Riigikohtu otsuses ei ole juhtnööre ega seisukohti, millest tulenevalt KA oleks pidanud tunnistama 27.03.2013.a otsuse kehtetuks kaebajaid soodustavas osas. KA on viidanud HMS sätetele, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist, kuid on jätnud asjaolud, mida haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb kaaluda, kaalumata. HMS §-s 64 lg 3 on ühe asjaoluna, mida haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb kaaluda, nimetatud isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Vaidlustatud otsuses ei ole nimetatud asjaolu sõnagagi analüüsitud. Kaebajatel on õiguspärane ootus KA 27.03.2013.a otsuse resolutsiooni p 2 kehtima jäämisele. Samuti on jätnud KA täielikult analüüsimata HMS § 64 lg 3 loetletud haldusakti andmise menetluse põhjalikkuse. Liitumistasu ebaseaduslikkuse tuvastamine KA 27.03.2013.a otsuse resolutsiooni punktiga 2 andis kaebajatele õiguse nõuda liitumistasu seadusega kooskõlla viimist ja ebaseadusliku liitumistasu tagastamist. Seega ei ole õige, et kaebajatele ei tulenenud KA 27.03.2013.a otsuse resolutsiooni punktist 2 subjektiivseid õigusi. Kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu, et KA oleks otsuse tegemisel kaalunud HMS § 64 lg 3 ja § 67 lg 1 loetletud asjaolusid, on KA jätnud kaalutlusõiguse nõuetekohaselt teostamata. KA otsus on oluliste kaalutlusvigadega ning tuleb tühistada. Riigikohus on selgelt osundanud veetarbijate kaitse vajadusele ning Konkurentsiameti kohustusele kaaluda uuesti ettekirjutuse tegemist Kiili KVH OÜ-le. Vastupidiselt Riigikohtu otsusele tunnistas KA kehtetuks juba jõustunud ja aastaid kehtinud KA 27. 03.2013. a otsuse nr 9.2-2/13-005 resolutsiooni punkti 2. Sellise otsustusega on KA sisuliselt likvideerinud Riigikohtu otsusega talle pandud kohustuse, sest ettekirjutuse tegemist saab kaaluda üksnes liitumistasu õigusvastasuse korral. KA otsust liitumistasu õigusvastasuse tuvastamise kohta ei ole keegi vaidlustanud ega selle õigusvastasust tuvastanud.

4. Kaebajad on seisukohal, et xxxxxxxx liitumistasu ei ole seaduslik. 4.1.ÜVVKS § 4 lg 1 alusel rajatakse ühisveevärk ja -kanalisatsioon kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel ning seadus sätestab, mida kava peab sisaldama ( ÜVVKS § 4 lg 2) : ühisveevärgiga kaetavate alade ja reovee kogumisalade kaarte; dimensioneeritud veeja kanalisatsioonirajatiste põhiskeemi, sealhulgas reoveekogumisalade sademeja drenaaživee või muu pinnaseja pinnavee äravoolurajatiste põhiskeemi;ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendusmeetmete ajakava ning nende hinnangulist maksumust.

4 Keskkonnaministeerium on 2007. aastal koostanud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamise juhendi, mis on 1999. aastal koostatud juhendi täiendatud variant ja kus on arvesse võetud arengukava koostamise kogemusi ning õigusaktidesse viidud muudatusi. Juhend on soovitusliku iseloomuga abimaterjal ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava koostamiseks. Juhend sedastab, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava on aluseks investeeringute otstarbekuse ja efektiivsuse hindamisel ning omavalitsuse veemajandusalase investeeringuplaani koostamisel Korrektse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamine annab seega vastuse, milline tehniline lahendus on ÜVK arendamisel kõige otstarbekam ning on seeläbi ka aluseks vajalike ning põhjendatud kuludele ehitusinvesteeringut teostades. ÜVVKS § 4 lg 1 näeb ka ette lahenduse, kui kohalikul omavalitsusel puudub ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni arendamise kava. Sellisel juhul võib ühisveevärki ja -kanalisatsiooni rajada detailplaneeringu alusel kuni selle arendamise kava valmimiseni tingimusel, et detailplaneering sisaldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõudeid. Xxxxxxxxxxx kinnistu ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga ühendamiseks vajalik ühisveevärk ja – kanalisatsioon ei ole rajatud ÜVVKS § 4 lg 1 märgitud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise kava alusel. Vastav kava puudub. Samuti on tuvastatud, et asjakohane detailplaneering ei vasta ÜVVKS § 4 lg 2 nõuetele. Seega puuduvad käesoleval juhul kaalutletud otsused ÜVK majandusliku põhjendatuse kohta, milles oleks analüüsitud ÜVK rajamise erinevaid variante, kaalutud nende rajamiseks tehtavate kulutuste otstarbekust ja põhjendatust. Kaebajad on seisukohal, et ÜVVKS § 4 sätestatud nõuete täitmata jätmine KKVH poolt on viinud selleni, et KKVH ainuotsuse alusel on ÜVK rajamisel tegutsetud majanduslikult ebaotstarbekalt ja tehtud põhjendamatult suuri kulutusi, mille täies ulatuses hüvitamist on nõutud liitumistasu koosseisus kaebajatelt ning teistelt tarbijatelt. KKVH on jätnud täitmata vee-ettevõtja hoolsuskohustuse ning ebamõistlikult suured kulutused ÜVK rajamisel on jäetud tarbijate kanda.

4.2.KKVH tegevus ÜVK rajamisel ei ole olnud ka muudes ÜVK rajamise etappides seaduslik. Kehtiva detailplaneeringu kohaselt olid krundid 1 ja 2 (käesoleval hetkel vastavalt Xxxxxxxxxxx ja xx) ette nähtud kanaliseerida Kannikese tänaval olemasolevasse kanalisatsiooni. Planeeringuala kanalisatsiooni projekteerimisküsimused kuulusid lahendamisele täiendavalt (peale detailplaneeringut) koostatava kanaliseerimisprojekti koosseisus, kus lahendatakse ka kruntide 1 ja 2 kanaliseerimise variantide küsimus. Vastavalt KKVH poolt esitatud Kannikese 3 osa, Xxxxxxxxxxx ja Kangro IX osa veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnilistele tingimustele tuli kaaluda kahte alternatiivvarianti: kruntide 1 ja 2 (Xxxxxxxxxxx ja xx) kanaliseerimiseks rekonstrueerida olev ebaühtlase kaldega kanalisatsioonitorustik kuni ülepumplani KangroV juures ja vajadusel paigaldada pumpla sügavamale või paigaldada mõlemasse majja kohalik kanalisatsiooni pumpla ja pumbata reoveed olevasse kaevu KK-6. 27.01.12.a. KA hinnangus Xxxxxxxxxxx liitumistasu osas on leitud, et töid teostama asudes selgus, et Xxxxxxxxxxx kinnistu omanik oli alustanud ehitustegevusega, kuid paigaldanud teadmata põhjusel oma kinnistusisese kanalisatsioonitorustiku otsa kinnistu valesse nurka – mitte Xxxxxxxxxxx, vaid xxxxxxxxx kinnistu poole. Seega nimetatud asjaolust tingituna teostati kanalisatsiooni väljaehitamine omakorda erinevalt kehtivast detailplaneeringust. Tulenevalt sellest, et kanalisatsioon ehitati välja detailplaneeringust erinevalt ei saa ka ehitusluba olla nõuetekohane. xxxxxxxxx kinnistute ÜVK rajamisel ei saanud keegi vaidlustada ÜVK planeeringut, sest kinnistute omanik, planeeringu tellija ja planeeringu kehtestaja oli üks ja sama isik. Sisuliselt on tekkinud olukord, kus ühe osapoole seaduserikkumine on loonud uue õiguse, kohustades ÜVK-ga liitujat maksma liitumistasu liitumispakkumise eest, mis on tunnistatud nii jõustunud kohtuotsuse kui ka KA 27.03.2013.a haldusaktiga ÜVVKS-iga mitte kooskõlas olevaks.

5 4.3. ÜVVKS § 6 lg 1 tulenevalt peavad ÜVVKS § 6 lõikes 2 nimetatud tegevustega kaasnevad kulud, mida võib liitumistasuga katta, olema majanduslikult põhjendatud. Antud põhimõte kehtis ÜVVKS-is ka 2007, mil KKVH rajas kanalisatsioonitrassi Xxxxxxxxxxx kinnistuni. Seega oli KKVH-l õigus küsida kaebajatelt liitumistasu koosseisus üksnes selliste kanalisatsioonitrassi ehitamisega seotud kulutuste hüvitamist, mis olid vajalikud ja otstarbekad Xxxxxxxxxxx kinnistule ühiskanalisatsiooniga liitumisvõimaluse loomiseks. ÜVVKS sätestatud nõuete täitmata jätmine on viinud selleni, et KKVH on teinud ÜVK rajamiseks majanduslikult mittepõhjendatud otsuseid ja kulutusi. Liitumistasu koosseisus mistahes suuruses, majanduslikult mittepõhjendatud kulutuste nõudmine ei ole põhjendanud

Keskkonnaprojekt OÜ-lt tellitud tehnilise ekspertiisiga on tõendanud, et kulutused, mille hüvitamist KKVH kaebajatelt nõuab, ei olnud põhjendatud. KKVH-l ei olnud vaja teha kulutusi summas 549 780.- krooni + käibemaks Xxxxxxxxxxx kinnistute ÜVK-ga liitmiseks, vaid liitumisvõimaluse oleks saanud luua oluliselt väiksemate kulutustega KA on asunud ebaõigesti seisukohale, et Kiili KVH poolt nõutud liitumistasu on seaduslik ja kooskõlas ÜVVKS-iga.

5. KA pädevus Kaebajad ei nõustu vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses sisalduva KA väitega, et KA-l puudub pädevus anda hinnang liitumistasu majandusliku põhjendatuse suhtes. ÜVVKS § 6 lg 2 tuleneb üheselt, et KA pädevus ei piirdu üksnes liitumistasu metoodikale vastavuse kontrollimisega, vaid kontrollida tuleb ka liitumistasu suurust ja põhjendatust. KA poolt liitumistasu suuruse ja põhjendatuse kontrollimine ei ole võimalik ilma, et KA annaks vee-ettevõtja tegevusele sisulise hinnangu. Liitumistasu metoodikale vastavuse kontroll saab seisneda arvutuste ja nende aluseks olevate arvandmete (vee-ettevõtja poolt kantud kulude ja neid tõendavate arvete) kontrollimisega. Liitumistasu põhjendatuse ja suuruse hindamine eeldab aga seda, et vastustaja võtaks seisukoha vee-ettevõtja poolt valitud lahenduste otstarbekuse osas ja nende lahenduste teostamise hinna põhjendatuse osas Põhjendatud ei ole KA väide, et kuivõrd ÜVK tehnilise lahenduse valikust sõltuvad sisuliselt ka liitumistasu kogukulud, siis oleks pidanud seadusandja sätestama KA-le ÜVVKS-iga pädevuse kooskõlastada igakordselt ÜVK tehnilise lahenduse valik nn ette. ÜVVKS rõhutab liitumistasu põhjendatuse vajadust ja annab KA-le pädevuse seda kontrollida, siis lasub vee-ettevõtjatel kohustus (ja võimalus) oma tegevuse korraldamisel arvestada sellega, et nad peavad tehnilise lahenduse valikul arvestama ka lahenduse majandusliku põhjendusega. Kulu, mille tekkimist oleks saanud majanduslikult põhjendatuma valiku tegemisel vältida, peab jääma vee-ettevõtja kanda. Kui KA-l puudub selles küsimuses mistahes pädevus, nagu KA väidab, siis võivad liitumistasude suurused osutuda majanduslikult põhjendamatult suurteks, kuid olla sellegipoolest igati õiguspärased. Selline lähenemine ei ole kooskõlas ÜVVKS-i regulatsiooni ja mõttega ning jätab tarbijad igasuguse kaitseta.KA tõlgendab ÜVVKS § 6 liiga kitsalt, väites, et liitumistasu põhjendatuse kontrollil saab kontrollida üksnes projektipõhiseks liitumiseks tehtud kulude põhjendatust. KA seisukohtadest saab järeldada, et kanalisatsioonitrasside rajamise viiside ja sellega kaasnevate kulude üle otsustamine on vee-ettevõtja suvaotsus. Olukorras, kus ei ole koostatud ÜVK arenduskava ega lahendatud planeeringuga arengukava minimaalseid nõudeid, oleks üheks võimalikuks lahenduseks teoreetiliselt samasuguse olukorra analüüsimine.Kaebajad on esitanud 17.02.2012.a KA-le põhjendatud kulude määratlemiseks nii tehnilise kui juriidilise ekspertiisi. Tehnilise ekspertiisi tulemuste kohaselt oleks detailplaneeringu kehtestamise aegset olukorda ja tegelikult teostatud ehituse ühikhinda arvesse võttes majanduslikult kõige põhjendatum olnud teostada planeeringuga kooskõlas olev ja eksperthinnangus välja pakutud 4 korda odavam alternatiiv, mille puhul ühe liituja kuluks oleks

6 kujunenud 3575,06 EUR-i.Käesoleval juhul on KA jätnud talle esitatud tõendid ÜVK rajamise kulutuste ebaotstarbekusest arvestamata ning liitumistasu sisulise põhjendatuse hindamata.

6. Kaebajad on seisukohal, et KA keeldub kestvalt täitmast tal lasuvat järelevalve kohustust ning rolli tarbijate õiguste kaitsmisel. Riigikohus on kaebajate kassatsioonkaebust lahendades leidnud, et KA järelevalvet selles asjas ei saa pidada üksnes avalikes huvides läbiviidavaks ning et selle järelevalve eesmärk on kaitsta ka vee-ettevõtja kliendi kui tarbija õigusi ühisveevärgija kanalisatsiooni seadusega vastuolus oleva tegevuse eest, samuti on Riigikohtu halduskolleegium viidanud tsiviilkolleegiumi seisukohale kohtuasjas 3-2-1-113-11 ( p.38), mille kohaselt on selles järelevalvemenetluses kaitstavaks õigushüveks vee-ettevõtja kliendi omandiõigus, mida põhjendamatult suure liitumistasu nõudmine rikuks. Kaebajad viitavad ÜVVKS § 154 lg-le 2 ja KA põhimäärusele ( § 13 p 1 ja § 14 p 8), millest tulenevalt on KA ülesanne kontrollida, kas vee-ettevõtjate tegevus, sh nende poolt tarbijatele liitumisvõimaluste loomine on seadusega kooskõlas ning seadusega mitte kooskõlas oleva tegevuse korral on KA-l õigus rakendada sundi. KA on jätnud käesoleval juhul vastava ettekirjutuse tegemata.

III VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, peab kaebust põhjendamatuks ning on seisukohal, et kaebuse väited KA 11.02.2015 otsuse ja 02.04.2015 vaideotsuse tühistamiseks ja KA kohustamiseks järelevalve jätkamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks alust ei anna.

8. Seoses kaebuse väidetega KA 27.03.2013 otsuse nr 9.2-2/13-005 resolutsiooni p. 2 kehtetuks tunnistamisega on KA seisukohal, et Riigikohus ei ole 22.10.2014 kohtuotsuses käsitlenud KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-i2 , kuivõrd kohtule esitatud kaebusega ei vaidlustatud 27.03.2013 otsust terviklikult ega ka resolutsiooni p.-i 2. Kohus on otsuse tegemisel piiratud kaebuses toodud nõudega. Haldusakti kehtetuks tunnistamine on haldusorgani kaalutlusotsus. KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p. 2 kehtetuks tunnistamist käsitleb KA 11.02.2015 otsuse p.-s 4 viidates kehtivatele seadusesätetele ning tuues välja asjakohased põhjendused. 11.02.2015 otsuse p.-s 4 toob KA välja, et Riigikohus on 22.10.2014 kohtuotsuse p.-s17 selgitanud, et toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja palus kontrollida KKVH poolt tehtud liitumispakkumise vastavust ÜVVKS-le. Kohus märgib, et liitumistasu vastavuse kontrollimist ÜVVKS-le reguleerib ÜVVKS § 6, mitte ÜVVKS § 4. Seega liitumistasu suurus, vajalikkus, põhjendatus ja vastavus metoodikale ei sõltu ÜVK kui rajatise vastavusest detailplaneeringule ega detailplaneeringu õiguspärasusest, nagu ekslikult on leidnud KA 27.03.2013 otsuses. Sama kohtuotsuse p.-des 18 ja 19 Riigikohus jätkab, et eeltoodust tulenevalt on KA ettekirjutuse tegemata jätmisel tuginenud asjakohatutele faktidele. KA ei saa ettekirjutuse tegemisest keeldumisel tugineda asjakohatutele takistustele, mida seadusest ei tulene. Seetõttu leidis kolleegium, et KA on 27.03.2013 otsuse punktides 3 ja 4 teinud kaalutlusvea.

KA selgitab, et 27.03.2013 otsuses on KA Liitumispakkumise 2 ÜVVKS-le vastavuse hindamisel tuginenud ÜVK detailplaneeringu ÜVVKS § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud tingimustele vastavusele ning on otsuse resolutsiooni p.-s 2 jõudnud järeldusele, et liitumispakkumine on vastuolus ÜVVKS-ga. Kuivõrd liitumistasu vastavuse kontrollimist ÜVVKS-le reguleerib ÜVVKS § 6, mitte ÜVVKS § 4, on KA ekslikult leidnud 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-s 2, et Liitumispakkumine 2 ei vasta ÜVVKS-le, sest KKVH ei ole ÜVK rajamisel tegutsenud kooskõlas ÜVVKS § 4 lõigetega 1 ja 2 (vt 27.03.2013 otsuse punkt 4.2.2 ja 4.2.4). Seega on KA 27.03.2013 otsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest alustest.

7

KA on pädev organ tunnistamaks kehtetuks KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.2. KA hindab 11.02.2015 otsuse lk 9 isiku usaldust haldusakti kehtima jäämise osas selgitades, et käesoleval juhul on kaebajad vaidlustanud kohtus 27.03.2013 otsuse osaliselt ning otsus ei ole kaebajatele kaasa toonud täiendavaid õigusi või kohustusi. Samuti ei too KA hinnangul 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-i 2 kehtetuks tunnistamine kaebajatele kaasa tagajärgi, mis kaaluks üles ekslikel alustel vastu võetud ning ÜVVKS-ga vastuolus oleva 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-i 2 kehtima jätmist Põhjendamatu on kaebuse väide, et 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p. 2 andis kaebajatele õiguse nõuda liitumistasu seadusega kooskõlla viimist ja ebaseadusliku liitumistasu tagastamist. KA selgitab, et 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-ga 2 tuvastati valedele alustele tuginedes liitumistasu vastuolu ÜVVKS-ga, kuid sellest ei tulenenud kaebajatele õigust muusuguste nõuete esitamiseks. Põhjalikule menetlusele vaatamata on haldusorgan 27.03.2013 otsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest alustest. Riigikohus tühistas 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-d 3 ja 4, leides, et KA on tuginenud otsuse tegemisel valedele alustele, Selle otsuse resolutsiooni p.-ga 2 on KA samadele alustele tuginedes jõudnud järeldusele Liitumispakkumise 2 vastuolust ÜVVKS-ga ( vaidlustatud otsuse lk9).

Samuti on väär kaebajate hinnang, et Riigikohtu eespoolmärgitud 22.10.2014 kohtuotsust tuleb käsitleda KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-i 2 valguses ja nimetatud punkti kehtetuks tunnistamine läheb vastuollu Riigikohtu poolt 22.10.2014 kohtuotsuses antud selgituste ja juhtnööridega. Kõnealuse kohtuotsuse resolutsiooni p.-i 3 kohaselt tühistati KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-d 3 ja 4, kuivõrd KA oli tuginenud asjakohatutele faktidele (põhjendustele). Riigikohus ei ole 22.10.2014 kohtuotsuses analüüsinud KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-i 2. KA ei nõustu kaebuse seisukohaga, et tunnistades kehtetuks 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-i 2 on KA sisuliselt likvideerinud Riigikohtu otsusega talle pandud kohustuse, sest ettekirjutuse tegemist saab kaaluda üksnes liitumistasu õigusvastasuse korral. Riigikohtu otsuse resolutsiooni punkti 4 kohaselt tegi Riigikohus KA-le ettekirjutuse vaadata uuesti läbi kaebajate 30.09.2011 avaldus. Liitumispakkumise 2 seadusvastasus on ÜVVKS § 154 lõike 2 kohaselt vee-ettevõtjale tehtava ettekirjutuse tegemise aluseks ning olukorras, kus KA on valedele alustele tuginedes leidnud, et Liitumispakkumine 2 on vastuolus ÜVVKS-ga, on ettekirjutuse tegemise üle kaalutlemine perspektiivitu. Seetõttu on 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.-i 2 kehtetuks tunnistamine vajalik ka 22.10.2014 kohtuotsuse resolutsiooni p.-s 4 KA-le tehtud ettekirjutuse eesmärgipäraseks täitmiseks ning käesoleva järelevalvemenetluse menetlusosaliste õiguste õiguspäraseks kaitsmiseks.

9.Xxxxxxxxxxx liitumistasu seaduslikkusega seonduvalt esitatud väidete puhul selgitab KA esmalt, et kaebajtea 30.09.2011 esitatud avaldusega, millest lähtuvalt on KA vastu võtnud ka mh 27.03.2013 otsuse, 11.02.2015 otsuse ja 02.04.2015 vaideotsuse, taotlesid kaebajad KKVH poolsete Liitumispakkumise 1 ja Liitumispakkumise 2 ÜVVKS-ga kooskõla hindamiseks menetluse läbiviimist. Halduskohtule esitatud kaebuses kasutatakse sõnastust liitumistasu, mitte liitumispakkumine. Kuivõrd Liitumispakkumise 2 alusel kujunes välja kaebajate liitumistasu, siis läbi Liitumispakkumise 2 kontrolli on KA andnud hinnangu kaebajatelt küsitud liitumistasu õiguspärasuse osas lähtuvalt KA-le ÜVVKS-st tulenevast pädevusest. Kaebuses on liitumistasu seaduslikkuse all käsitletud nii ÜVK arendamist puudutavaid asjaolusid kui ka liitumistasu suurust.

9.1. ÜVK arendamine

8 KA käsitleb ÜVK arendamise temaatikat 11.02.2015 otsuse punktis 5 ja 02.04.2015 vaideotsuse punktis 2.3. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni rajamist ja arendamist reguleerib ÜVVKS § 4. KA on järelevalvemenetluses tuvastanud, et antud juhul ei lahendanud Kiili vald liitumiskoha ÜVK tehnilise lahenduse valiku küsimust ei ÜVK arendamise kavas ega ka detailplaneeringus, vaid andis vee-ettevõtjale sisuliselt õiguse lahendada see küsimus hiljem. Oktoobris 2007 valmis dipl. insener FIE Edda Ainumäe töö nr 27-2007 „Xxxxxxxxxxx veevarustuse ja kanalisatsiooni ühendust projekt“ (Tööprojekt). Tööprojekti lähtematerjalideks olid muuhulgas OÜ Maaplaneeringud töö nr 251-06 ehk Detailplaneering ning KKVH poolt väljastatud tehnilised tingimused. Tööprojekti koostamise maksumuseks kujunes 15 000 kr ehk 959 €. KKVH küsis hinnapakkumist Tööprojekti kohaste tööde teostamiseks kokku viielt erinevalt ettevõtjalt, kellest kaks esitasid oma hinnapakkumised, millest odavaimaks kujunes Põltsamaa Greid OÜ 26.10.2007 pakkumine 466 780 kr ehk 29 833 € + käibemaks 18%. Asudes töid teostama selgus, et Xxxxxxxxxxx kinnistu omanik oli alustanud ehitustegevusega, kuid paigaldanud teadmata põhjusel oma kinnistusisese kanalisatsioonitorustiku otsa kinnistu valesse nurka – mitte Xxxxxxxxxxx, vaid Xxxxxxxxxxx kinnistu poole. Ehitaja ja projekteerijaga kooskõlas püüdis KKVH tekkinud olukorrale lahenduse leida. Otsustati Xxxxxxxxxxx kinnistu liita ühiskanalisatsiooniga nii nagu oli Detailplaneeringu ja Tööprojekti kohaselt plaanis liita Xxxxxxxxxxx kinnistud, pikendades Xxxxxxxxxxx kinnistu juurest kanalisatsioonitorustikku kuni Xxxxxxxxxxx xx kinnistuni (KKVH selgitused). Ehitustöö käigus tehtud Tööprojekti muudatus ei toonud kaasa ehitushinna muutust. Seda põhjusel, et lisatöödega kaasnesid ka ärajäävad tööd, st ärajäädavate tööde maksumus kattis samas vääringus lisatööde hinna .Seega oleks Detailplaneeringu kohaselt kanalisatsiooni väljaehitamine (Xxxxxxxxxxx ja xx ühele poole ning Xxxxxxxxxxx teisele poole) läinud maksma täpselt sama palju, kui läksid maksma faktiliselt teostatud tööd. Xxxxxxxxxxx kinnistute liitmiseks ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga (isevoolse ühiskanalisatsiooniga) tegi KKVH kokku kulutusi suuruses 549 780 kr ehk 35 152 €: Kiili valla Kangru aleviku Xxxxxxxxxxx tänava kinnistutest on käesolevaks ajaks liitunud kõik peale Xxxxxxxxxxx tänava kinnistu xx. Teised liitujad on tasunud liitumistasu kokku summas 27 949,65 €, kusjuures vee-ettevõtja on liitumistasu arvutanud lähtuvalt Kiili Vallavolikogu 22.06.2004. a määruses nr 22 (Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuse alused) ja nr 21 (Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu võtmise kord) sätestatud põhimõtetest. Vaatamata kehtinud määrustele arvutas vee-ettevõtja Kangru aleviku Xxxxxxxxxxx tänava kinnistutele 30; 32; 34; 36 liitumistasu lähtuvalt nimetatud piirkonna liitmiseks tehtud kuludest ehk summast 35 019,67 €, sest käsitles määruse nr 22 p 3.4 kohast ÜVK arendusmeetmete maksumust 0 €-na. 28.09.2011. a tegi KKVH kaebajatele Liitumispakkumise 1 summas 8 625,21 € käibemaksuga, lähtuvalt Kiili Vallavolikogu 22.06.2004 määruses nr 22 ja nr 21 sätestatud põhimõtetest, mille kohaselt võetakse liitumistasu suuruse arvutamisel aluseks kinnistu pindala, kinnistule ehitatavate hoonete suletud brutopind ning liitumistasu määr. 29.12.2011 kooskõlastas KA otsusega nr 9.1-7/11-003 KKVH ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni liitumistasude arvutamise metoodika. 23.04.2012 tegi KKVH kaebajatele Liitumispakkumise 2 summas 7070,02 € (35 019,67 Xxxxxxxxxxx tänava kinnistute 30; 32; 34; 36 liitmiseks tehtud kogukulu - 27 949,65 €, teiste liitujate poolt tasutud liitumistasu kokku = 7070,02 €), millele lisandub käibemaks 20%, kokku 8484,02 €, mis oli arvutatud lähtuvalt KA poolt 29.12.2011 otsusega nr 9.1-7/11-003 kooskõlastatud liitumistasude arvutamise metoodikast, arvesse võttes eelnevate liitujate poolt (Kiili Vallavolikogu 22.06.2004 määrusest nr 22 ja nr 21 lähtuvalt) tasutud summasid ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumiseks 27 949,65 € ulatuses.

KA järelevalvepädevus sätestatakse ÜVVKS § 154 lõikes 2, mille kohaselt järelevalvet veeteenuse hinna ja liitumistasu õigusaktidele vastavuse ning nende kehtestamisega seotud nõuete

9 täitmise üle, samuti käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud liitumistasu arvutamise metoodika seadusele vastavuse üle teostavad KA ning vallaja linnavalitsus vastavalt ÜVVKS § 6 lõigetes 3 ja 4, § 141 lõikes 3 ning § 142 lõigetes 1 ja 2 sätestatud vee-ettevõtja tegevuspiirkonnale. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumise tasu temaatikat reguleerib ÜVVKS § 6. ÜVK rajamine ja arendamine toimub aga vastavalt ÜVVKS §-le 4. ÜVVKS § 154 lõike 2 kohaselt KA kontrollib liitumistasu vastavust ÜVVKS-le ja ÜVVKS § 6 lõikes 3 nimetatud metoodikale. Seega KA pädevus järelevalve teostamisel piirdub liitumispakkumise ÜVVKS-le vastavuse kontrollimisega, st liitumispakkumise ÜVVKS §-le 6 vastavuse kontrollimisega. KA käsitlust kinnitab ka Riigikohtu 22.10.2014 ülalviidatud kohtuotsuse punkt 17, kus kolleegium selgitab, et „liitumistasu vastavuse kontrollimist ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seadusele reguleerib ÜVVKS § 6, mitte ÜVVKS § 4“. Eeltoodust tulenevalt puudub KA-l pädevus teostada järelevalvet vee-ettevõtja tegevuse üle ÜVK arendamisel lähtuvalt ÜVVKS §-s 4 toodud alustest.

9.2 Liitumistasu suurus KA on käsitlenud Liitumispakkumise 2 ÜVVKS-le vastavuse küsimust 11.02.2015 otsuse punktis 5.1. Järelevalvemenetluse käigus on KA viinud läbi Liitumispakkumise 2 sisulise kontrolli. 07.05.2012 pöördus KA seonduvalt Liitumispakkumisega 2 KKVH poole, et viimane selgitaks Liitumispakkumise 2 asjaolusid ning seda, kuidas vastab Liitumispakkumine 2 KKVH Metoodikale. KA viitas, et KKVH Metoodika punkti 3.3 kohaselt arvutatakse liitumistasu suurus alljärgneva valemi alusel: LT = AK x XI / X + ÜT, kus LT on liitumistasu, AK on arendamiskomponent, XI on liituja liitumistasu arvestusalus ehk liituja maksimaalne vooluhulk, X on summaarne liitumistasu arvestusalus ehk summa liitujate maksimaalsetest vooluhulkadest ning ÜT on ühendustasu. Kuivõrd ÜVVKS § 6 lõikest 2 tulenevalt on KA-l kohustus kontrollida liitumistasu suurust, selle põhjendatust ning vastavust KKVH Metoodikale, siis palus KA KKVH- l esitada KKVH Metoodika punktis 3.3 kajastatud liitumistasu arvutamise aluseks olevate komponentide (LT, AK, XI, X ja ÜT) suurused.

Ajavahemikul 14.05.2012 kuni 06.07.2012 selgitas KKVH KA-le Liitumispakkumise 2 vastavust KKVH Metoodikale. KKVH teatas , et Xxxxxxxxxxx nelja kinnistu (sh Liitumiskoht) veeja kanalisatsiooniühendus ehitati välja juba 2007. a detsembris kogumaksumusega 547 938,81 EEK teisendatuna eurodesse 35 019,67 EUR. Varasema metoodik ( s.o. ülalnimetatud määrused 22 ja 21) kohaselt liitus kolm kinnistut, mille käigus kogus KKVH 27 949,65 EUR. Hetkel kehtiva KKVH Metoodika alusel oleks liitujaid antud planeeringuga seotud üks (kaebajate Liitumiskoht), mille summaks on 35 019,67 – 27 949,65 = 7070,02 EUR (lisandub 20% käibemaks). Seega märkis KKVH, et Xxxxxxxxxxx planeeringu LT on 7070,02 EUR, AK on 7070,02 EUR, ÜT on 0,0. Kuna KKVH Metoodika kohaselt on liituda jäänud ühel kinnistul, siis XI =X-ga ja AK tuleb korrutada 1-ga, sest XI/X-ga = 1-ga.

Seega on järelevalvemenetluses KA tuvastanud, et Xxxxxxxxxxx nelja kinnistu veeja kanalisatsiooniühenduse väljaehitamise tegelikud kogukulud on olnud 547 938,81 EEK (ei sisalda käibemaksu), mis teisendatuna eurodesse on 35 019,67 EUR. KA on esitanud KKVH-le selles osas teabepäringud, käinud KKVH kontoris tutvumas Kangru küla ja Xxxxxxxxxxx nelja kinnistut varustava ÜVK paiknemist ja rajamist kajastavate jooniste ja muu dokumentatsiooniga ning KKVH on selleks esitanud KA-le kõik asjakohased tööde aktid, ehituspäeviku osad, arved ja muud kuludokumendid. Kogutud materjalidest ja KKVH selgitustest nähtub, et Xxxxxxxxxxx nelja kinnistu veeja kanalisatsiooniühenduse väljaehitamise kogukulud on tõepoolest kulutatud üksnes Xxxxxxxxxxx kinnistute tarbeks ehitatud toruühenduste ja varem ehitatud pumpla ja umbes 120 m kanalisatsioonitorustiku 0,5 m sügavamale laskmise kuludest. Menetluses kogutud andmetest nähtus, et KKVH oli kogunud Xxxxxxxxxxx nelja kinnistu omanikest kolmelt liitumistasusid kokku kogusummas 27 949,65 EUR (tasusid liitumistasusid määruste nr 21 ja 22

10 alusel arvutatud põhimõtetest lähtudes). KKVH Metoodika punkti 3.3 alusel oli Xxxxxxxxxxx planeeringuga liitujaks tolleks hetkeks ainult üks liituja (so kaebajad). KA on seisukohal, et KKVH on järginud KKVH Metoodikas sisalduvaid printsiipe Liitumispakkumise 2 tegemisel. Seda põhjusel, et KKVH on teinud Liitumispakkumises 2 nn kulupõhise arvutuse (st liitumise väljaehitamiseks tehtud kogukuludest lahutada juba liitunud klientide poolt makstud liitumistasud (need arvutatud määruste nr 21 ja 22 alusel)). Kui kõik liitujad oleksid liitunud KA poolt kooskõlastatud KKVH Metoodika kehtivuse ajal, oleks igaüks pidanud tasuma liitumistasu ühe neljandiku (tegemist ühetaoliste liitujatega st liitujatega, kes vajasid samapalju liitumisvõimsust) ÜVK rajamise kulust s.t 8 754, 92 EUR. Kuna aga varasemad liitujad on tasunud liitumistasu lähtuvalt Kiili Vallavolikogu 22.06.2004 määrusest nr 22 (Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuse alused) ja nr 21 (Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu võtmise kord) summas 27 949,65 €, siis on kogu liitumiseks tehtud kuludest katmata KA poolt kooskõlastatud KKVH Metoodika kehtimise ajaks 7 070,02 EUR, mis kuulub tasumisele veel liitumata kliendi poolt Lähtudes eeltoodud asjaoludest on KA seisukohal, et KKVH poolt kaebajatele tehtav liitumispakkumine, mis oleks täielikult järginud KKVH Metoodikat (st kõigi 4 liitumise osas) oleks pidanud olema summas 8 754,91 EUR (ei sisalda käibemaksu) (35 019,67/4 = 8754,91). Käesoleval juhul on KKVH teinud kaebajatele Liitumispakkumise 2 summas 7 070,02 EUR (ei sisalda käibemaksu), st väiksemas summas, kui KKVH Metoodika järgne liitumistasu oleks pidanud tegelikult olema. Seda põhjusel, et KKVH on Xxxxxxxxxxx neljast liitumisest kolme osas kogunud liitumistasud määruste nr 21 ja 22 alusel. Lähtudes eeltoodust on KA seisukohal, et kuigi KKVH Metoodika põhise arvestuse tulemusena kujuneks tegelik liitumistasu suuremaks, võib KKVH kaebajatelt nõuda liitumistasu Liitumispakkumises 2 toodud summas. Seda põhjusel, et ÜVVKS § 6 lõike 9 kohaselt võib liitumistasu võtta vaid vee-ettevõtja tehtud kulutuste ulatuses, mis on vajalikud kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumiseks ÜVK-ga, Lisaks eeltoodule on oluline, et KKVH ei ole Liitumispakkumises 2 käsitlenud KKVH Metoodika punktist 3.3 tulenevaid komponente XI ja X, sest Xxxxxxxxxxx planeeringuga oli liitmata vaid üks kinnistu (XI ja X on ühe liituja puhul võrdsed, mille tulemusena nimetatud komponendi väärtus valemis oleks kujunenud üheks). Samuti nähtub KA poolt menetluses kogutud materjalidest, et liidetud nelja kinnistu AK oli kokku 35 019,67 EUR ning liitumiseks tehtud kulutusi on kaetud teiste liitujate poolt summas 27 949,65 EUR.

Eeltoodust tulenevalt jõudis KA 11.02.2015 otsuses seisukohale, et Liitumispakkumise 2 tegemisel ei ole KKVH rikkunud ÜVVKS-i (sh KKVH Metoodikat).

10. KA pädevus Kaebajad ei nõustu KA 11.02.2015 otsuses ja 02.04.2015 vaideotsuses toodud väitega, et KA-l puudub pädevus anda hinnang liitumistasu majandusliku põhjendatuse osas. KA seda kaebajate seisukohta põhjendatuks ei pea ja osundab, et liitumistasu majandusliku põhjendatuse küsimust on käsitletud 11.02.2015 otsuse lehekülgedel 16-19 ning 02.04.2015 vaideotsuse punktis 2.3. ÜVK-ga liitumise tasu temaatikat käsitleb ÜVVKS § 6. ÜVK rajamine ja arendamine toimub vastavalt ÜVVKS §-le 4. ÜVVKS § 154 lõike 2 kohaselt KA kontrollib liitumistasu vastavust ÜVVKS-le ja ÜVVKS § 6 lõikes 3 nimetatud metoodikale. Seega KA pädevus järelevalve teostamisel piirdub liitumispakkumise ÜVVKS §-le 6 vastavuse kontrollimisega. KA käsitlust kinnitab ka 22.10.2014 Riigikohtu otsuse p.17, kus kolleegium selgitab, et „liitumistasu vastavuse kontrollimist ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadusele reguleerib ÜVVKS § 6, mitte ÜVVKS § 4“. Antud küsimuses taandub kogu kaebajate ning KKVH vaidlus sellele, kas KKVH poolt valitud tehniline lahendus Xxxxxxxxxxx nelja kinnistu liitumiseks ÜVK-ga on kõige otstarbekam (ja hinnalt tarbija jaoks soodsaim) või mitte, sest just tehnilise lahenduse valikust sõltuvad sisuliselt

11 liitumise kogukulud (sh majanduslik põhjendatus). ÜVVKS § 4 lg 1 ja § 154 lg 2 ning § 6 lg-te 1 ja 2 sätestatust lähtuvalt ei teosta KA järelevalvet kohaliku omavalitsuse tegevuse või tegevusetuse üle, mistõttu ei saa KA anda hinnangut kohaliku omavalitsuse tegevuse või tegevusetuse osas ÜVK arendamise kava või detailplaneeringu koostamisel. Samuti ei tulene ÜVVKS-st, et KA peaks kooskõlastama (kontrollima) arendusprojektide õigsust (s.t.valitud tehniliste lahenduste, näiteks isevoolne või survekanalisatsioon, valiku õigsust). Riikliku järelevalve alla ei kuulu otstarbekuse kontroll. Vaid erandjuhul on seaduses sätestatud otstarbekuse järelevalve. Eeltoodust lähtuvalt ei saa KA sekkuda taolises ulatuses veeettevõtja majandustegevusse ning otsustesse, sest KA-le ei ole taolist õigust sätestatud ÜVVKS-ga.

Kuivõrd ÜVVKS ei näe ette, et KA peaks kontrollima (kooskõlastama) ÜVK arendusprojektide õigsust (st valitud tehniliste lahenduste õigsust), siis piirneb KA pädevus üksnes liitumiseks tehtud kulutuste põhjendatuse kontrolliga, mille all on seadusandja pidanud silmas projektipõhiseks liitumiseks tehtud kulude põhjendatust. KA on seisukohal, et projektipõhised kulutused on põhjendatud juhul, kui vee-ettevõtja on tõendanud läbi hanke, et projekti teostajaks on valitud soodsaim ehitaja ja ehitamiseks tehtud kulud on tõendatud ning vastavad pakkumisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuse punktis 17 selgitanud, et ÜVVKS § 6 lõike 9 kohaselt võib vee-ettevõtja võtta liitumistasu vaid tehtud kulutuste ulatuses, mis on vajalikud kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumiseks ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga. KA saab kontrollida, kas liitumistasus kajastatud kulud on vajalikud trasside ühendamiseks ja ÜVK arendamiseks ning seejuures ei sõltu liitumistasu suurus, vajalikkus, põhjendatus ja vastavus metoodikale ÜVK kui rajatise vastavusest detailplaneeringule ega detailplaneeringu õiguspärasusest. Detailplaneeringu kohaselt pidi ühiskanalisatsiooni rajamisel lähtuma KKVH tehnilistest tingimustest ning eelkõige pärast detailplaneeringut koostatavast kanaliseerimisprojektist. Eeltoodust tulenevalt andis KKVH Xxxxxxxxxxx nelja kinnistu liitumiseks ÜVK lahenduse väljatöötamise ülesandeks projekteerijale FIE Edda Ainumäe. Projekteerija on antud juhul omapoolse lahenduse välja töötanud oma parimate eriteadmiste, inseneritava ning äranägemise kohaselt. Projekteerija on jõudnud seisukohale, et antud piirkonnas on parimaks tehniliseks lahenduseks isevoolne kanalisatsioon. Seega eeltoodust saab järeldada, et tehniliselt oleks olnud võimalik Xxxxxxxxxxx planeeringualas olevad neli kinnistut liita ÜVK-ga mõlemal tehnilisel viisil, st nii isevoolse kanalisatsioonina, kui ka survekanalisatsioonina, kuid nii projekteerija, kui ka KKVH on asunud ühiselt seisukohale, et optimaalne ja terviklik lahendus on kogu piirkonna ÜVK lahendada isevoolsena. KKVH poolt isevoolse ÜVK rajamine ei ole vastuolus detailplaneeringuga ning järelikult ka mitte ÜVVKS § 4 lõikega 1, mille kohaselt tuleb ÜVK arendamise kava puudumise korral rajada ÜVK detailplaneeringu alusel. Detailplaneeringu lk 11 on selgelt kirjas, et kruntide 1 ja 2 (Xxxxxxxxxxx ) kanaliseerimise variantide küsimus (kas survekanalisatsioon või isevoolne kanalisatsioon) lahendatakse pärast detailplaneeringut koostatava kanaliseerimisprojekti koosseisus. FIE Edda Ainumäe tööprojektis on kruntide 1 ja 2 kanaliseerimise küsimus lahendatud ning otsustatud isevoolse kanalisatsiooni kasuks.

KA on hinnanud Liitumispakkumist 2 sisuliselt kontrollides seda, kas liituja liitumiseks vajalike tööde teostamisel on vee-ettevõtja kasutanud rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, tagades erinevate pakkumuste võrdlemise teel parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte. Menetluse käigus kogutud andmetest nähtub, et KKVH küsis FIE Edda Ainumäe tööprojekti kohaste tööde teostamiseks hinnapakkumist kokku viielt erinevalt ettevõtjalt, kellest kaks – Ranna Mehhanismid OÜ ja Põltsamaa Greid OÜ - esitasid oma hinnapakkumised, millest odavaimaks kujunes Põltsamaa Greid OÜ 26.10.2007 pakkumine 466 780.- krooni + käibemaks 18%.

KKVH on selgitanud, et tulenevalt asjaolust, et vastava hanke eeldatav hind jäi alla riigihanke piirmäära, siis viis KKVH hanke läbi lihtsustatud korras, järgides head tava ning eesmärgiga leida soodsaim pakkuja.

12 KKVH on küsinud Xxxxxxxxxxx kinnistute ÜVK-ga liitumisega seonduvate tööde teostamiseks hinnapakkumist erinevatelt ettevõtjatelt, kellest kaks esitasid oma pakkumused, millest KKVH valis välja soodsaima. Sellest tulenevalt on Konkurentsiameti hinnangul liitumiseks vajalike tööde teostamisel kasutanud rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning taganud erinevate pakkumuste võrdlemise teel Xxxxxxxxxxx kinnistute liitumistööde teostamiseks parima võimaliku hinna.

11. Kaebuse väitel on KA jätnud täitmata temal lasuva järelevalvekohustuse ja rolli tarbijate õiguste kaitsel. Lähtuvalt Riigikohtu 22.10.2014 kohtuotsuse resolutsiooni punktist 4, millega Riigikohtu halduskolleegium tegi KA-le ettekirjutuse vaadata uuesti läbi kaebajate avaldus, vaatas vastustaja veelkord läbi kaebajate 30.09.2011 taotluse alusel alustatud menetluse käigus kogutud materjalid, hindas neid kogumis ning tegi 11.02.2015 otsuse ning 02.04.2015 vaideotsuse. 11.02.2015 otsuses on KA leidnud ning 02.04.2015 vaideotsusega veelkord kinnitanud, et Liitumispakkumine 2 on kooskõlas KKVH liitumistasude arvestamise metoodika ja ÜVVKS-s sätestatud nõuetega. Kuivõrd ÜVVKS-st tulenevate kohustuste rikkumist ei esine, puudub ka vajadus ning õigus ettekirjutuse tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt on KA seisukohal, et KA tegevus on kooskõlas ÜVVKS-i ning KA põhimäärusega.

IV KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

12.Kolmas isik on seisukohal, et KA 11.02.2015 otsus nr 9.2-2/15-002 ja 02.04.2015 vaideotsus nr 9.2-2/15-005 on õiguspärased ,vaidlustatud otsused on põhjalikult motiveeritud ja põhistatud ning palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kolmas isik nõustub kõigi KA kirjalikus seletuses kaebuse kohta toodud seisukohtadega ning rõhutab järgmist. Kolmas isik on läbivalt olnud seisukohal, et asjakohase Kannikese 3 osa, Xxxxxxxxxxx 30 ja Kangro IX osa kinnistute detailplaneering ( sh Xxxxxxxxxxx kinnistu) ei sisaldanud otsest kohustust reoveekanalisatsiooni tehnilise lahenduse valiku osas ja ei saanudki seda teha, kuna kommunikatsioonide ehitustehnilised küsimused ei ole üldjuhul lahendatavad planeeringu kontekstis. Planeeringu ülesanne on eelkõige näidata ära trasside perspektiivsed asukohad ja asjaolu, kas tegemist on ÜVK-ga liidetava planeeringualaga või lokaalsel lahendusel toimiva alaga. Õige on KA seisukoht, et detailplaneeringuga ei nähtud ette ÜVK tehnilist lahendust kas siis isevoolse kanalisatsiooni või survekanalisatsiooni kasuks ning ÜVK ehitajal oli õigus ja kohustus lähtuda piirkonna ÜVK arendamisel ja väljaehitamisel eraldi koostatavast ÜVK ühenduse projektist, mille on käesoleval juhul koostanud FIE Edda Ainumäe. Kolmas isik käitus õigesti ja kooskõlas kehtiva õigusega kui lahendas piirkonna ÜVK tehnilise lahenduse lähtudes FIE Edda Ainumäe koostatud projektist ja ettepanekust ÜVK tehniliselt lahendada isevoolsena.

V KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus , tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. KA on lähtuvalt tema järelevalvepädevusest ÜVVKS-i nõuete täitmise üle kontrollinud KKVH tegevuse vastavust liitumispakkumise 2 tegemisel ÜVVKS-i nõuetele ning on põhjendatult leidnud, et Liitumispakkumine 2 on kooskõlas KKVH liitumistasude arvutamise metoodika ja ÜVVK-is sätestatud nõuetega. Kohus, nõustudes Konkurentsiameti 11.02.2015 otsuse nr 9.2-2/15-002 ja

13 02.04.2015 vaideotsuse nr 9.2-2/15-005 põhjendustega, ei pea kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-ga 2 vajalikuks nende siinkohal kordamist. Täiendavalt märgib kohus järgmist.

14.Kaebajad märgivad õigesti, et Riigikohus ei käsitlenud 22.10.2014 otsuses 3-3-1-42-14 KA 27.03.2013 otsuse punkti 2 ,kuid seda põhjusel, et vaidluse esemesse kuulus 27.03.2013 KA otsusest nr 9.2-2/13-005 üksnes kaebajate poolt vaidlustatud osa ning tühistamisnõue oli esitatud nimetatud otsuse punktile 3, millega KA otsustas jätta tegemata KKVH-le ettekirjutuse ja punktile 4, millega KA otsustas menetluse lõpetamise kaebajate avalduse osas. Riigikohus on ülalviidatud kohtulahendis (p.17) selgitanud, et liitumistasu vastavuse kontrollimist ühisveevärgi ja-kanalisatsiooni seadusele reguleerib ÜVVKS § 6, mitte ÜVVKS § 4 ning on KA 27.03.2013 otsust analüüsides märkinud, et KA järeldus KKVH tehtud liitumispakkumise mittevastavusest ÜVVKS-ile tugines KA poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele, nimelt et detailplaneering ei vastanud ÜVVKS § 4 lg-tes 1ja 2 sätestatud tingimustele. Riigikohus selgitas, et KA on tuginenud ettekirjutuse tegemisest keeldumisel asjakohatutele kaalutlustele ning rõhutas, et KA järelevalvepädevusest tulenevalt võis KA kontrollida, kas liitumistasus kajastatud kulud on vajalikud trasside ühendamiseks ning ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamiseks. Seega on KA 11.02.2015 põhjendatult leidnud, et KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p 2 otsustus ei tugine kehtivale õigusele ja on seetõttu õigusvastane ning tuleb tunnistada kehtetuks.

15.KA on kaalunud isiku usaldust haldusakti kehtimajäämise suhtes ning on faktilisi asjaolusid arvestades põhjendatult leidnud, et kuivõrd Riigikohtu otsuse 3-3-1-42-14 kohaselt ei ole liitumistasu ÜVVKS-ile vastavus sõltuvuses ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni rajamise vastavusest detailplaneeringule ,mistõttu Riigikohus leidis, et KA rajanud otsuse valedele alustele,siis samadele ekslikele alustele tuginevalt on 27.03.2013 otsuse p.-s 2 jõudnud KA järeldusele Liitumispakkumise 2 vastuolust ÜVVKS-ga . Sealjuures on KA kaalunud 27.03.2013 otsuse p 2 kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ning tuleb nõustuda vastustajaga selles, et 27.03.2013 otsuse kehtiva õigusega vastuolus oleva resolutiivosa p 2 kehtetuks tunnistamine ei too kaasa tagajärgi, mis kaaluks üles selle kehtima jäämise. Seda enam, et Riigikohus kohustas vastustajat kaebajate 30.09.2011 avalduse uueks läbivaatamiseks. KA 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.2 kehtetuks tunnistamine ei lähe ka vastuollu Riigikohtu poolt antud selgituste ja juhtnööridega. Õige on kaebajate väide, et ettekirjutuse tegemist saab KA kaaluda liitumistasu õigusvastasuse korral, kuid liitumistasu õiguspärasuse/õigusvastasuse kohta tuli KA-l anda õiguslik hinnang kaebajate 30.09.2011 avalduse uuesti läbivaatamisel , mitte aga võtta aluseks 27.03.2013 otsuse resolutsiooni p.2, mille puhul on liitumispakkumise ÜVVKS-ile vastavuse kontrollimisel KA tuginenud ÜVVKS § 4 lg-te 1 ja 2 sätestatud tingimustele, mis Riigikohtu otsusest tulenevalt on ekslikud.

16.Kaebuse väiteid, mis käsitlevad küsimust, kas KKVH poolt valitud tehniline lahendus kinnistute ÜVK-ga liitmiseks oli tarbijate jaoks soodsaim ja otstarbekaim ning milles kaebaja on seisukohal, et KKVH ei ole kasutanud liitumuskohale liitumisvõimaluse loomiseks majanduslikult otstarbekat ja parimat lahendust, vaid on selleks teinud ebamõistlikult suuri kulutusi, mistõttu nõutav liitumistasu ei ole põhjendatud, ei ole KA jätnud tähelepanuta ning on seda käsitlenud nii vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses. Oluline on siinkohal rõhutada ÜVVKS § 15 4 lg 1, mille kohaselt järelevalvet ÜVVKS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostavad vastavalt oma pädevusele vallavõi linnavalitsus, Konkurentsiamet ja Keskkonnainspektsioon. ÜVVKS § 15 4 lg 2 sätestab, et veeteenuse hinna ning liitumistasu vastavust seadusele ja käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud metoodikale kontrollib ja nende kohta teeb otsuseid ja ettekirjutusi vastavalt oma pädevusele Konkurentsiamet või valla või linnavalitsus. ÜVVKS § 6 lg 9 kohaselt võib liitumistasu võtta vaid vee-ettevõtja

14 tehtud kulutuste ulatuses, mis on vajalikud kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumiseks ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. Liitumistasuga tagatakse ÜVVKS § 6 lg 6 tulenevalt: 1) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, sealhulgas sademeveekanalisatsiooni arendamine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel konkreetses arenduspiirkonnas, välja arvatud käesoleva seaduse § 14 lõike 2 punktis 6 nimetatud piirkonna arendamine; 2) kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni ühendamine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ning kinnistu sademeja drenaaživee ning muu pinnaseja pinnavee ärajuhtimise süsteemi olemasolu korral selle ühendamine sademeveekanalisatsiooniga. Seega , nagu rõhutas ka Riigikohus kohtulahendis 3-3- 1-42-14, võis KA kontrollida, kas liitumistasus kajastatud kulud on vajalikud trasside ühendamiseks ning ühisveevärgija kanalisatsiooni arendamiseks. ÜVVKS § 6 lg 2 kohaselt on Konkurentsiametil vastavalt oma pädevusele õigus kontrollida liitumistasu suurust , selle põhjendatust ja vastavust metoodikale.

17.KA on järelevalvemenetluses selgitanud välja tähendust omavad asjaolud ning on ka oma pädevuse piires sisuliselt kontrollinud KKVH liitumispakkumuse 2 vastavust metoodikale, sealhulgas on kontrollinud liitumistasu arvutamise aluseks olevate kulukomponentide suuruste põhjendatust. Kontrollimise tulemusena on KA jõudnud järeldusele , et Liitumispakkumise 2 tegemisel ei ole KKVH rikkunud ÜVVKS-i ja on tuvastanud, et Xxxxxxxxxxx neljast liitumisest kolme osas on KKVH kogunud liitumistasusid lähtuvalt Kiili Vallavolikogu 22.06.2004 määrusest nr 22 (Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuse alused) ja nr 21 (Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu võtmise kord) summas 27 949,65 €, siis on kogu liitumiseks tehtud kuludest katmata KA poolt kooskõlastatud KKVH Metoodika kehtimise ajaks 7 070,02 EUR ( ilma käibemaksuta), mis kuulus tasumisele kaebajate poolt. Sealjuures viimatinimetatud summa on väiksem KKVH metoodika järgselt arvutatud liitumistasust, samas on vee-ettevõtja järginud ÜVVKS § 6 lg 9 sätestatut .

18. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 72 lg 1 sätestab, et ametite ja inspektsioonide pädevus riikliku järelevalve teostamisel ning riikliku sunni kohaldamisel sätestatakse seadusega. ÜVVKS § 154lg 1 kohaselt teostavad järelevalvet ÜVVKS ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle vastavalt oma pädevusele vallavõi linnavalitsus, Konkurentsiamet ja Keskkonnainspektsioon. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et veeteenuse hinna ning liitumistasu vastavust seadusele ja käesoleva seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud metoodikale kontrollib ning nende kohta teeb otsuseid ja ettekirjutusi vastavalt oma pädevusele Konkurentsiamet või vallavõi linnavalitsus. Seega antud juhul peab KA lähtuma oma tegevuses ÜVVKS-s sätestatud pädevuse piiridest. ÜVVKS 155 lg 1 on üheselt määratud, et seadusest tulenevate nõuete rikkumise lõpetamiseks või seadusest tulenevate nõuete rikkumise ärahoidmiseks ( viimatinimetatu puhul on silmas peetud teostatud ennetavat kontrolli liitumistasu ja veeteenuse hinna vastavuse tagamiseks seaduses või seaduse alusel kehtestatud nõuetele) on järelevalve teostajal õigus teha veeettevõtjale ettekirjutus.Seega on ettekirjutuse tegemise üldeelduseks ÜVVKS sätestatud nõuete rikkumise tuvastamine. KA pädevus ÜVVKS alusel järelevalve teostamiseks tuleneb otseselt nimetatud seadusest ning KA-l puudub seega pädevus ehitusseaduses, planeerimisseaduses või riigihangete seaduses sätestatud nõuete täitmise üle , samuti ei ole eeltoodust johtuvalt KA-l pädevust järelevalve teostamiseks kohaliku omavalitsuse tegevuse üle ja tema tegevusele hinnangu andmiseks ÜVK arendamise kava või detailplaneeringu koostamisel, samuti arendusprojektide otstarbekuse kontrollimiseks . 19.HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Seega

15 tuleb põhjendustes selgitada, milliseid asjaolusid haldusorgan arvestas ja millised järeldused ta sellest tegi. Riigikohus on 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 rõhutanud : Halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Riigikohtu 06.11.2002 otsuses nr 3-3-1-62-02 on selgitatud: Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus leiab, et kuivõrd KA on põhjendatult leidnud, et Liitumispakkumine 2 on kooskõlas ÜVVKS-is sätestatud nõuetega , siis puudub ka alus ettekirjutuse tegemiseks ning järelevalvemenetluse lõpetamine on olnud õiguspärane. KA on toiminud temale ÜVVKS-iga antud pädevuse ja volituste piires.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kohtuotsus on tehtud kaebajate kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajatelt menetluskulu väljamõistmist. HkMS § 108 lg 8 tulenevalt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik ei ole samuti kaebajatelt menetluskulu väljamõistmist taotlenud . Eeltoodust tulenevalt jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse