3-15-1838/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-1838

Otsuse kuupäev

29. oktoober 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

E.S.i kaebus Tartu Vangla 3. juuni 2015 otsuse nr 6-5/143-2

õigusvastasuse tuvastamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – E.S.

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta E.S.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 30. november 2015. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla algatas 20. mail 2015 E.S.i kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise

menetluse. Tartu Vangla 3. juuni 2015 otsusega nr 6-5/143-2 lõpetati E. S.i ümberpaigutamise

menetlus ilma teda ümber paigutamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 21. juulil 2015 E.S.i kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt

taotleb E. S. Tartu Vangla kohustamist teha tema avavanglasse paigutamise suhtes uus otsustus.

Tartu Halduskohus võttis 25. augusti 2015 määrusega E. S.i kohustamiskaebuse menetlusse.

3. E. S. esitas 30. augustil 2015 taotluse kaebuse muutmiseks põhjusel, et 21. augustil 2015

muudeti tema individuaalset täitmiskava ning tema ohutase muudeti ohtlikust kõrgohtlikuks,

mistõttu ei saa käesoleval ajal kohustamisnõuet rahuldada. Tartu Halduskohus rahuldas 1.

septembri 2015 määrusega kaebaja taotluse ja luges kaebuse esitatuks Tartu Vangla 3. juuni 2015

otsuse nr 6-5/143-2 õigusvastasuse tuvastamiseks. 28. septembri 2015 määrusega määras kohus

asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused

3. Kaebaja osutab, et Tartu Vangla 3. juuni 2015 otsuse nr 6-5/143-2 tegemise ajal kehtinud

individuaalse täitmiskava (ITK) kohaselt oli ta ohutase ohtlik ning tal ei olnud kohustust läbida

sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“ 2015 aasta neljandas kvartalis. Seega kuigi kaebaja ohutase

oli otsuse tegemise ajal ohtlik, koheldi kaebajat tema hinnangul kõrgohtliku kinnipeetavana.

Kaebaja on seisukohal, et täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 toodud kriteeriumid olid vaidlusaluse otsuse

tegemise ajal täidetud ning seega oli tema ümberpaigutamine lubatav.

4. Kaebaja esitas halduskohtule 4. oktoobril 2015 pöördumise, milles ei nõustu Tartu Vangla

seisukohaga, et ta oli 3. juuni 2015 otsuse tegemise ajal kõrgohtlik. Kaebaja hinnangul on leidnud

tõendamist, et kõrgohtlik on ta alates 21. augustist 2015.

Kaebaja osutab, et tulenevalt „ Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise

juhendist“ ei pea kontaktisik ohtlikuse taseme langetamist kellegagi kooskõlastama, kuid ta võib

seda teha. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et kontaktisik Veronika Romanenkova langetas

tema ohutaset õiguspäraselt.

Kaebaja märgib, et kuigi ta lõpetas sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ 7. septembril 2015, ei

ole vangla asunud muutma tema ohutaset, kuigi programmi mitteläbimine oli ainsaks põhjuseks,

miks ohutaset tõsteti.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja on seisukohal, et E. S.il puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks ja

menetlus asjas tuleb lõpetada.

6. Vastustaja ei pea esitatud kaebust ka sisuliselt põhjendatuks ja palub jätta selle rahuldamata, kui

kohus peab tuvastamisnõude esitamist lubatavaks.

Vastustaja osutab, et vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 16 lg-le 3 on kinnipeetava

individuaalse täitmiskavas muutuste tegemine lubatud ning selle aluseks on kinnipeetava areng

ning seejuures võib muutmine toimuda ka negatiivses suunas.

7. Vastustaja märgib, et E. S.i ümberpaigutamise menetlus lõpetati vaidlusaluse otsusega, kuna

ilmnes asjaolu, et E. S.i riskide hindamisel on tema ohutaset hinnatud valesti, mis tingis ka

ohutaseme alusetu muutmise. Sellest tulenevalt oli kaebaja individuaalses täitmiskavas märgitud

riskide maandamiseks olulise programmi „Eluviisitreening“ läbimine soovitusliku aga mitte

kohustusliku programmina. Ilma riskide maandamiseks ettenähtud programmi läbimiseta ei ole

kaebaja ümberpaigutamine mõeldav.

8. Tartu Vangla osutab, et kuna kaebaja riskide hindamisel tehtud veast ning sellega kaasnenud

ohutaseme alandamisest oli möödunud peaaegu aasta, siis otsustati kaebaja suhtes läbi viia

erakorraline riskide hindamine, et saada käeoleva hetke seisuga adekvaatne ja õige hinnang

kaebaja ohtlikkuse kohta.

Erakorralise riskihindamise tulemusel hinnati E. S. kõrgohtlikuks. Tartu Vangla hinnangul on

ilmselge, et kui kaebaja on 2015 augustis teostatud riskihindamise tulemusel hinnatud

kõrgohtlikuks, siis oli kaebaja kõrgohtlik ka vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ehk 3. juunil 2015,

kui tema ümberpaigutamise menetlus lõpetati. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et

kaebaja ümber paigutamata jätmise otsus on õiguspärane, kuna esines ümberpaigutamist välistav

asjaolu.

Kohtu seisukoht

9. Kohus on jätkuvalt 1. septembri 2015 määruses väljendatud seisukohal, et kaebuse muutmine

on lubatav ning E. S.il on kaebeõigus Tartu Vangla 3. juuni 2015 otsuse nr 6-5/143-2

õigusvastasuse nõude esitamiseks halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 45 lg 2 näeb tõesti ette piirangu tuvastamiskaebuse esitamiseks, mille tõttu tõusetub

küsimus E. S.i kaebeõigusest avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamise otsuse

vaidlustamiseks tuvastamiskaebusega. Samas osutab kohus sellele, et 25. augusti 2015 määrusega

oli kohus otsustanud võtta menetlusse kaebaja kohustamisnõue. Kaebaja kaotas võimaluse

saavutada kohustamisnõudega taotletav eesmärk seetõttu, et vastustaja pärast halduskohtule

kaebuse esitamist muutis erakorraliselt E. S.i individuaalset täitmiskava. Kujunenud olukorras ei

pea kohus põhjendatuks kohaldada HKMS § 45 lg-t 2 samal sarnaselt selle, kui

kohustamiskaebusega taotletava eesmärgi saavutamist takistav asjaolu oleks esinenud juba

halduskohtule kaebuse esitamise ajal. Põhiseadusega tagatud kohtukaebeõiguse tegeliku

teostamise

võimaldamiseks

peab

kohus

lubatavaks

kujunenud

olukorras

kaebaja

tuvastamiskaebuse sisuliselt läbi vaadata. Kohustusega teostada menetlusõigusi heauskselt

(HKMS § 28 lg 1) võib vastuolus olla vastustaja tegevus haldusmenetluses pärast halduskohtule

kaebuse esitamist, mis loob võimaluse vastuväiteks kaebusele kaebeõiguse puudumise tõttu.

10. Vastavalt vangistusseaduse § 20 lg-le 1 kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub,

et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt

ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa

18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.

11. Tartu Vangla alustas 20. mail 2015 menetlust E. S.i avavanglasse paigutamise otsustamiseks.

Menetluse alustamise aluseks oli 15. mail 2015 koostatud individuaalne täitmiskava (tl 9-10) ,

milles märgiti: „esmased riskid on maandatud, kinnipeetav on osalenud tööhõives, puuduvad

kehtivad distsiplinaarkaristused“.

Menetlus lõpetati 3. juunil 2015 otsusega. Otsust põhjendati sellega, et kaebaja ei ole vangistuse

ajal läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. Kaebaja ohutaset on individuaalses

täitmiskavas põhjendamatult alandatud kõrgohtlikust ohtlikuks. Seetõttu on ei ole põhjendatud ka

kaebaja vabastamine sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ kohustuslikus korras läbimisest.

12. Kohtumenetluses on vastustaja asunud tuginema sellele, et kuna 21. augustil 2015 koostatud

individuaalses täitmiskavas on kaebaja hinnatud taas kõrgohtlikuks, siis oli ta kõrgohtlik ka

avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamise ajal. Seega leiab vastustaja, et menetluse

lõpetamise ajal esines justiitsministri 25. märtsi 2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg-s 1

nimetatud asjaolu, mis välistas kaebaja paigutamise avavanglasse.

Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

13. Tulenevalt VangS § 16 lg-st 1 koostatakse kinnipeetava individuaalne täitmiskava

kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat.

Justiitsministri 14. mai 2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise

ja rakendamise juhend“ § 1 lg 1 kohaselt on täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse

kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide

vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostatakse kogu

kinnipeetava karistusaja kohta ja sellest peab nähtuma, milliseid sekkumisi, mis järjekorras ja

millal planeeritakse kinnipeetava suhtes rakendada tema karistuse kandmise ajal (määrus nr 21 §

4 lg 1 ls 1). Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi on täitmiskava täitmisperiood üks aasta, mida

arvestatakse alates täitmiskava kinnitamisest. Täitmisperioodi lõpus planeeritakse järgmise

täitmisperioodi jooksul toimuvad sekkumised (samas lg 5).

Seega on täitmiskava programmiline dokument, millest lähtutakse isiku kohtlemisel vangistuse

täideviimisel. Kuna täitmiskava on suunatud tulevaste tegevuste kavandamisele, siis puudub

täitmiskaval tähendus tagasiulatuvalt ning täitmiskavast saab lähtuda sellisena nagu see on

toimingu tegemise või tegemata jätmise ajal. Täitmiskava muutmine tagasiulatuvalt ei ole lubatud.

Selles väljendatud hinnangud muu hulgas isiku ohtlikkusele saavad tugineda täitmiskava

koostamisel või muutmisel toimunud riskihindamisele ega kajasta seega võimalikku varasemat

olukorda. Vastavalt ei ole põhjendatud tugineda muudetud täitmiskavas kaebaja kõrgohtlikuks

hindamisele, kui avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamise ajal täitmiskavas kaebajat

kõrgohtlikuks ei hinnatud.

14. Samas ei ole kohtu hinnangul siiski alust lugeda E. S.i avavanglasse paigutamise menetluse

lõpetamist õigusvastaseks. VangS § 20 lg 1 kohaselt on avavanglasse paigutamine vangla

kaalutlusotsus, kusjuures vanglal on avar kaalutlusruum. Käesoleval juhul ei ole alust Tartu

Vanglale ette heita kaalutlusviga E. S.i avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamisel, kuna

vastustaja on asjakohastele kaalutlusetele tuginedes leidnud, et otstarbekas on jätkata vangistuse

täideviimist kinnises vanglas, et võimaldada kaebajal läbida sotsiaalprogramm.

15. 15. mail 2015 koostatud täitmiskavas on E. S.i isikuomadustest ja käitumisest tulenevate

riskidena märgitud varasemat alkoholi kuritarvitamist, sellega seotud vägivaldset käitumist ja

suhtumist kriminaalhooldusesse.

Tartu Vangla 3. juuni 2015 otsusest ilmneb alkoholi kuritarvitamise risk ei ole kaebaja puhul

maandatud, mistõttu on tema avavanglasse paigutamine ennatlik. 7. juuli 2015 vaideotsuses on

vastustaja täpsustanud, et sõltuvuskäitumise muutmisele suunatud sotsiaalprogrammi läbimine on

olnud kaebajale ette nähtud juba 25. augustil 2010 koostatud täitmiskavas. Selle läbimise tähtaega

on korduvalt edasi lükatud kaebaja keeldumise tõttu programmi läbimisest.

Kohtu hinnangul tuleb alkoholi kuritarvitamise riski hinnata asjakohaseks kaalutluseks isiku

avavanglasse paigutamise otsustamisel. Seda eriti olukorras, kus isik vangistuse täideviimise ajal

on keeldunud võtmast samme sõltuvusest tingitud riski vähendamiseks. Isiku selline käitumine

võib

viidata

soovimatusele

sõltuvuskäitumise

ohjeldamiseks.

Seejuures

ei

õigusta

sotsiaalprogrammist keeldumist sarnase programmi läbimine varasema vangistuse ajal 2007.

aastal olukorras, kus kaebaja on alkoholi mõju all pärast vangistusest vabanemist toime pannud

uue kuriteo.

16. Kaebaja ei ole esile toonud avavanglasse paigutamise otsustamiseks olulisi asjaolusid, mida

menetluse lõpetamisel arvestatud ei ole. Ka kohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav.

Käesoleval juhul ei ole alust Tartu Vanglale ette heita kaalutlusviga E. S.i avavanglasse

paigutamise menetluse lõpetamisel, kuna vastustaja on asjakohastele kaalutlusetele tuginedes

leidnud, et otstarbekas on jätkata vangistuse täideviimist kinnises vanglas, et võimaldada kaebajal

läbida sotsiaalprogramm, millel läbimisest kaebaja seni on keeldunud, kuid, mille läbimine on

kaebaja sõltuvuskäitumise tõttu oluline.

17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 3. juuni 2015 otsus 6-5/143-2 E. S.i

avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamiseks on õiguspärane.

Kaebus jääb rahuldamata.

18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik