3-14-51217/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29. oktoober 2015. a, Tartu

Haldusasja number

3-14-51217

Haldusasi

Aleksei Murzajevi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate

kambritingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.10.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Murzajev

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

16.10.2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 29.10.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Murzajev viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil 03.01.-21.02.2012 ja

süüdimõistetuna perioodil 22.02.-28.03.2012 (kokku 86 päeva).

2. A. Murzajev esitas Tallinna Vanglale 16.01.2014 koostatud kahju hüvitamise taotluse,

milles nõudis hüvitist seoses liiga vähese isikliku ruumiga Tallinna Vanglas viibimise ajal

2010. a märtsist kuni 2010. a juunini ning perioodil 03.01.2012-28.03.2012.

Tallinna Vangla andis 10.03.2014 A. Murzajevile tähtaja 10 päeva kahjunõudes esinevate

puuduste kõrvaldamiseks.

24.03.2014 esitas A. Murzajev täiendava selgituse, milles täpsustas, et taotleb hüvitisena

15 eurot iga ööpäeva eest.

3. A. Murzajev esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna

Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 450 eurot iga Tallinna Vanglas

inimväärikust alandavates tingimustes viibitud kuu eest. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja

Tallinna Vanglas ajavahemikul 2010. a märtsist kuni 2010. a juunini ning perioodil

03.01.2012-28.03.2012. Lisaks ebapiisavale põrandapinnale tõi kaebaja kaebuses välja ka

puuduliku ventilatsiooni, kambris valitseva niiskuse, millest tingitult on kambri seintel

hallitus, ebapiisava kunstliku valgustuse, duši kasutamise võimaluse vaid kord nädalas ning

kambris sooja vee puudumise.

4. Tartu Halduskohus tagastas 28.07.2014. a määrusega kaebuse osas, milles taotleti Tallinna

Vanglalt hüvitist seoses kambri tingimustega ajavahemiku eest märts 2010 kuni juuni 2010,

sest Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ei olnud tähtaegne ning seega ei olnud

kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast.

5. Tallinna Vangla märkis 15.08.2014. a vastuses A. Murzajevi kaebusele, et seoses

kinnipeetavate poolt massilise kahju hüvitamise taotluste esitamisega ei ole Tallinna Vangla

A. Murzajevi taotlust lahendanud.

6. Tartu Halduskohus jättis 01.09.2014. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles

kaebaja nõudis kahju hüvitamist seoses muude kinnipidamistingimustega peale liiga vähese

isikliku ruumi, sest Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses oli kahju

põhjustanud asjaoluna välja toodud üksnes vähene isiklik ruum. Seega oli kaebajal

kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud üksnes isikliku ruumi suurusega seotud nõude osas.

7. Tartu Halduskohus jättis 16.10.2014. a otsusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles

kaebaja oli taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tallinna Vangla kambrite halva

valgustatuse, puuduliku ventilatsiooni, kambrite liigniiskuse ja puudulike

pesemisvõimalustega, ning rahuldas kaebuse osaliselt, mõistes Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja 336 eurot.

Halduskohus leidis, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle

võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes justiitsministri 30.11.2000. a

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse

põrandapinna nõude alusel, vaid seda tuleb teha Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika

järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardi alusel. EIKi praktika kohaselt on

soovitav minimaalne põrandapind ühe isiku kohta 4 m², kuid kui põrandapinda on ühe isiku

kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord

iseenesest kujutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3

rikkumist.

Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata

kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. Kambris asuvat tualetti ei saanud kohtu

arvates EIK-i praktika kohaselt kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Sellest

tulenevalt leidis kohus, et kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m² kambris nr 432

viibimise ajal 65 päeval ja kambris nr 138 viibimise ajal 19 päeval. Seega jäi isiklik ruum alla

EIK-i praktikast tuleneva minimaalse lubatavaks peetava määra kokku 84 päeval, mis

moodustab u 98% kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast. Vastustaja oli teadlik

ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK-i praktikast selles küsimuses. Kohus luges vastustaja

tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

Hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli

kaebaja 84 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik

ruum jäi alla 3 m², kusjuures kaebajal ei olnud võimalik väljaspool kambrit liikuda muul ajal,

kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal. Kohus arvestas ka seda, et kaebaja ei

viibinud Tallinna Vanglas pikaajaliselt, samas ka seda, et ei ilmnenud muid asjaolusid, mis

oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale. Kohus pidas põhjendatuks mõista

kinnipidamisperioodi eest hüvitisena 4 eurot päevas iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva

eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Tallinna Vangla esitas 06.11.2014 Tartu Halduskohtu 16.10.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

kaebuse osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

8.1 Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. WC pinna mahaarvamine oleks

põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada

ei saa. EIK-i lahendites on WC pind enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see

ei asunud kambris. Kaebaja paiknes kambrites, kus WC asub kambris ning see on

eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. WC pinna kambri pinna hulka arvutamise

korral oli kaebajale Tallinna Vanglas tagatud kõikidel päevadel isiklikku ruumi üle 2,5 m²,

nagu oli sätestatud kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6. Seega oli kaebaja

paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna

ruutmeetritele ja sellest tulenevalt ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes

hoitud ning hüvitise väljamõistmine on õigusvastane.

8.2 Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline

vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on

ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul

rangemaks ja täieneb. EIÕK-i tuleb tõlgendada elava instrumendina. Õiguspärane

halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

8.3 Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK-i lahendid ei määratlenud

konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva

alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna

minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse

praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida

oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne

kinnipeetavatele tagada. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse

EIK praktikas iseenesest EIÕK-i rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku

õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. EIK-i lahendites väljendatud seisukohti on

siseriikliku õiguse muutmisel arvesse võetud. Alates 01.01.2014 tagatakse

kinnipidamisasutustes ühe kinnipeetava kohta kambris vähemalt 3 m² põrandapinda. Ajal,

mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem

põrandapinda.

9. Kaebaja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et ükski vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna

alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna

Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas VSkE kuni

31.12.2013 redaktsioonis kehtinud § 6 lg-ga 6, mille kohaselt pidi vangla tagama kambris

kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja leiab, et seega ei olnud Tallinna

Vangla tegevus õigusvastane.

12. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

03.01.2012 – 28.03.2012 (kokku 86 päeva). Sellest ajavahemikul 03.01.2012 – 21.02.2012

viibis ta vanglas vahistatuna ja ajavahemikul 22.02.2012 – 28.03.2012 süüdimõistetuna.

13. Halduskohus on kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambri

üldpindalast maha WC aluse pindala, kuid ei ole kambri pindalast maha arvanud mööbli alust

pindala. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et

WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata.

Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 27 tuginedes EIK-i otsusele asjas Tunis vs. Eesti ja

Jevšnik vs. Sloveenia, leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri

üldpindalast WC pindala välja jätta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.

Vastustaja esitatud andmetel on WC eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda (tl 59

pöördel). Kuna WC on eraldiseisev ruum, mida ei saa kasutada väljaspool selle otstarvet, ei

saa WC alust pinda arvestada kambri pinnana, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri

pinnale.

Seda, et kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja

Tartu Ringkonnakohtud ka varasematest otsustes (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused

asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades

nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23).

14. Kui arvata WC pind kambri põrandapinnast välja, siis halduskohtu poolt tuvastatud

andmete alusel (otsuse p 22) viibis kaebaja 75 päeva kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta

oli ruumi alla 2,5 m², mis oli kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg 6 kohaselt

minimaalseks põrandapinna suuruseks, mis tuli ühe kinnipeetava kohta tagada. Seega ei ole

õige vastustaja väide, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid kuni 31.12.2013

kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud tingimustele.

15. Halduskohus on tulenevalt EIK praktikast tuvastanud kaebaja kasutuses olnud isikliku

ruumi rikkumise kokku 84 päeval, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta

oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m². Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga otsuse

p-s 26, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku

ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna

nõude alusel, vaid vastustajal on kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna

tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK

pädevuses.

16. EIK praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui

3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art

3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41;

19.12.2013. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus

asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus

asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.2015. a

otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul,

kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste

kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3

rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit,

kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal

oli isiklik voodi.

17. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1-9-14

tehtud otsuse p-s 44 märkinud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat

kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri

põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised

olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

18. Vastustaja andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 03.01.2012 – 21.02.2012 vahistatuna

ja 22.02.2012 – 28.03.2012 süüdimõistetuna. Süüdimõistetuna viibis kaebaja VangS § 14 lg 3

ja VSkE § 8 lg 4 alusel lukustatud kambris (tl 34). VangS § 90 lg 2 kohaselt hoitakse

vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib.

VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole eraldatud lukustatud kambris viibival kinnipeetaval oma

osakonnas väljaspool kambrit liikumise õigust.

Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks töötanud, õppinud või oleks tal olnud

muul viisil tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit muul ajal, kui tund aega päevas

värskes õhus (VangS § 93 lg 5 ja § 55 lg 2). Seega ei esine ringkonnakohtu arvates käesolevas

asjas muid asjaolusid, mis võiksid kompenseerida kaebajale isikliku ruumi vähesusest tingitud

mõju.

19. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja kinnipidamisel

kambrites, kus isiklikku ruumi oli alla 3 m², oli vastustaja tegevus õigusvastane ning

kinnipidamise kestust arvestades ka inimväärikust alandav. Eeltoodut ei lükka ümber ka

vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest

nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus ei nõustu aga

vastustaja väitega, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus tagantjärgi hinnangu juba

toimunud situatsioonile ning teeb kindlaks, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli

tegemist õigusvastase olukorraga. Ka EIK lahendites on hinnatud kinnipidamistingimuste

lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK

lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe

kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et käesolevas asjas rikkumist ei olnud. Vastustaja

apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme

siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka

vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas.

20. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline

vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus on otsuse p-s 30 leidnud, et vastustaja

tegevust saab lugeda süüliseks, kuna vangla oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ning EIK

praktikast selles küsimuses, siis oli kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi

miinimumnõuet rikkuvates tingimustes teadlik valik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga. Vastustaja on ka apellatsioonkaebuses kinnitanud ülerahvastatusest tingitud

ruumikitsikuse probleemi, märkides, et 2,5 m² oli põrandapinna suurus, mida oli vangide arvu

ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt võimalik ühe kinnipeetava kohta tagada. Seega

ilmneb vastustaja väidetest, et ta oli teadlik ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu ning

halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult lugenud vastustaja tegevuse süüliseks

raske hooletuse vormis, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt

võlaõigusseaduse § 104 lg-le 4.

21. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus käesolevas asjas jõudnud õigele järeldusele, et

kaebaja kinnipidamistingimused olid 84 päeva osas, mil ta viibis 23 tundi ööpäevas

kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², õigusvastased. Halduskohus

on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena 4 eurot iga

kaebaja isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, kokku 336 eurot. Kuna vastavalt Riigikohtu

praktikale (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1) teeb

kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse

kaalutlusõiguse alusel, ning vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta,

et halduskohus on kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teinud kaalumisel viga, ei ole

halduskohtu otsuse muutmiseks alust ka välja mõistetud hüvitise suuruse osas.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/