3-14-51957/50 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51957

Haldusasi

G.B.e kaebus Tallinna vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 600 eurot seoses kaebuse esitaja

saatmisega 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse

vanglariietuses riivates sellega kaebaja inimväärikust

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – G.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.B. esitas 01.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastada Tallinna Vangla toimingu

- kaebaja saatmine 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses riivates sellega

kaebaja inimväärikust – õigusvastasus. Kohus võttis kaebuse oma 02.10.2014 määrusega

menetlusse.

2. 15.12.2014 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks. Kaebuse

esitaja soovib tuvastamisnõudelt üle minna kahju hüvitamise nõudele. Kaebuse esitaja soovib

esitada kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude Tallinna Vangla vastu summas 600 eurot

seoses kaebuse esitaja saatmisega 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses

riivates sellega kaebaja inimväärikust.

29.01.2015 määrusega otsustas kohus lubada kaebuse esitajal muuta kaebuse nõuet ja jätkas

G.B.e kaebuse menetlust nõudes Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 600 eurot seoses kaebuse esitaja saatmisega 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse

vanglariietuses riivates sellega kaebaja inimväärikust.

3. 15.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub rahuldada tema kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 600 eurot seoses kaebuse esitaja saatmisega 12.05.2014 etapiga

tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses riivates sellega kaebaja inimväärikust. Kaebuse esitaja

põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja selgitab, et 12.05.2014 saadeti ta etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses, mis

oma välimuselt riivab kaebaja inimväärikust. Kaebaja viitab Euroopa Nõukogu Ministrite

Kabineti Soovituse Rec (2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku p. 20.4 kus öeldakse:

kinnipidamiskoha territooriumilt väljumiseks loa saanud kinnipeetavaid ei tohi sundida riietuda

riietusse, mis reedab, et nad on vangid. Seega vastavalt Euroopa Vanglareeglistikule, tuleb

tagada kohtusse (või muusse väljaspool vanglat asuvasse kohta) saadetavatele kinnipeetavatele

isikliku riietuse kandmise võimalus.

Kaebaja teatas vanglale nii kirjalikult kui suuliselt oma nõudmisest väljastada kohtusse

sõitmiseks laost kaebaja isiklikud riided, mida aga ei tehtud.

Kaebaja näitas vangla korrapidajatele nii Euroopa Vanglareeglistiku p. 20.4 kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu 31.03.2014 lahendit nr 3-13-70244 (p 7), kus ringkonnakohus tunnistas

õigusvastaseks vangla toimingud, mis keelavad kaebajal sõita kohtusse enda isiklikes

(vabaduses kantavates) riietes.

Vangla ei soovinud kaebajat aga kuulda võtta, jättis kaebajale riided väljastamata ja saatis ta

kohtusse vanglariietuses, rikkudes sellega kaebaja arvates eelpool viidatud vanglareeglistiku p

20.4.

4.2. Kaebaja leiab, et vanglariietusel on armetu välimus, need on vanad, määrdunud ja kaebaja

inimväärikust alandavad. Sellise väljanägemisega on kaebaja arvates lihtsalt hirmus ilmuda

inimeste ette kohtusse.

Euroopa Vanglareeglistiku p. 20.2 järgi öeldakse: „See riietus ei tohi olla häbistav ega alandav.“

Kaebaja leiab, et Tallinna Vanglas kaebajale antud vanglariietus näeb nii vormi kui värvi

poolest välja alandav ja vastik ja see on sellisena spetsiaalselt välja mõeldud.

4.3. Kaebaja palub mõista välja summa 600 eurot, kuivõrd analoogilises asjas (3-14-70244) on

Tallinna Ringkonnakohus pidanud kohaseks summaks 500 eurot. Samas selles asjas kaebajat

kohtusaali ei viidud, kuna kohtuistung jäeti ära. Kuna käesoleval juhul pidi kaebaja

vanglariietuses ka kohtu ette astuma, siis peab kaebaja kohaseks hüvitiseks 600 eurot.

4.4. Vastuseks vastustaja menetluses esitatud seisukohtadele peab kaebaja vajalikuks rõhutada

järgmist.

4.4.1. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 lahendi nr 3-13-70244 punktile 7, milles

on kohus selgelt märkinud: Euroopa Vanglareeglistiku p 20.4, Euroopa Ministrite Nõukogu

Komitee soovitused (Rec 2006)2 näevad ette, et kinnipeetavatelt, kes saavad õiguse viibida

väljaspool vanglat, ei või nõuda sellise riietuse kandmist, mis võimaldab identifitseerida neid

vangistatuna. Soovituse seletuskirjas on selle punkti kohta märgitud, et eriti oluline on tagada

sobiv riietus vangistatutele kohtusse ilmumiseks. Kinnipeetavale isiklike riiete kandmise

võimaluse andmine, et ta näeks kohtus või väljaspool vanglat inimlikult ilus ja väärikas välja,

ei ole tsiviliseeritud demokraatlikus Euroopas probleem. Kuid Tallinna Vangla on harjunud

elama vanas stagnatsiooniajas ega viitsi teha lisatööd kinnipeetavatele riiete võimaldamise näol

ning otsib selleks alati ettekäändeid.

Seda enam et vanglale on hästi teada, et üksikutel juhtudel käivad süüdimõistetud vangid

väljaspool vanglat kohtus, matustel jne. See toimub äärmiselt harva.

4.4.2. Kaebaja lisab, et kõik kinnipeetavad on veendunud, et vanglariietus on kole, häbistav ja

inimväärikust alandav, selles on häbi ilmuda inimeste ja kohtunike ette. Kaebaja kinnitab

täiendavalt, et kinnipeetavatele antav vanglariietus näeb kole ja alandav välja. Kaebaja lisab ka

enda ploki kinnipeetavate ütlused, mis samuti kinnitavad, et vangla riietus alandab nende

inimväärikust ja häbistab neid (tl 194-216, I kd, tõlked tl 2-11 pöördel, II kd).

4.4.3. Soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult

siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja

millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamise (Riigikohtu

halduskolleegiumi 05.09.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9).

4.4.4. Vangla kirjutab, et riideid pestakse, kuid see ei muuda ei nende välimust ega nende

viletsust ja koledust. Riidepesu ei ole mingi imeasi, mis muudaks kotitaolised hilbud pärast

pesu korralikuks vabariietuseks – teksadeks, püksteks, särkideks, džempriteks. Siinkohal püüab

vangla kohtule ja ka iseendale valetada.

4.4.5. Oma vastustes surub vangla alatasa peale oma arvamust, mis on seotud vanglariietuse

kandmisega ainult vangla sees. Kuid ei kirjuta ühtegi sõna, et asjas käib jutt kinnipeetavate

saatmisest nendesse viletsatesse ja jäledatesse hilpudesse riietatuna väljapoole vanglat.

Vangla riietus, selle värv, tegumood, ebamugavused, väljaveninud kottis püksid, joped jne

tekitavad inimestes masendust, depressiooni ja kannatusi, mis kestavad kogu vanglas viibimise

aja jooksul. Selle alandava riietuse kandmisest keeldumisega kaasneb aga vanglapoolne surve

ja distsiplinaarkaristused.

4.4.6. Kinnipeetavad elasid vanglates 18 aastat (1991-2009) tsiviilriideid kandes, käisid kohtus,

käisid kokkusaamistel, käisid matustel ja puhkusel ning see ei häirinud kedagi. Põgenemist see

ei soodustanud, pahameelt kinnipeetavate poolt ei olnud. Kohtusse minnes riietusid inimesed

oma isiklikesse riietesse ilusalt, mugavalt ja korralikult ning hoolitsesid oma riiete eest vanglas

iseseisvalt. Ja polnud kunagi mingeid probleeme. Kaebaja istub vanglates alates 1986 kuni

2015. aastani ja teab ja mäletab hästi kõiki progressiivseid ja stagnatsiooniaegu. Praegu on

kinnipeetavatelt vanglates kõik ära võetud. Mitte sellepärast, et see miski, sealhulgas

tsiviilriided, häirib vanglat, vaid see on tehtud selleks, et vanglaametnikud ei peaks midagi

liigset tegema, ei vaevaks end tööga. Ettekäändeks igasugust jama välja mõeldes, nagu näiteks

vangla julgeolek, põgenemised, narkootikumid, mida ei ole vanglates juba ammust aega.

Kaebaja leiab, et tal on täielik õigus minna kohtusse oma isiklikes riietes, et näha kohtus naiste

eest korralik, ilus ja viisakas välja. Kaebaja jaoks on see küsimus eluliselt tähtis ja vajalik.

4.4.7. Vangla peab konkreetset rakenduspraktikat kriitiliselt hindama ja kindlaks tegema, kas

see oleks õigustatult vajalik ja proportsionaalne ning kas sellega kaasneks tegelikult ka

julgeoleku tugevdamine.

4.4.8. Inimväärikus on igal inimesel. See tuleneb kaasasündinud väärtusest ja inimese õigusest

lugupidavale ja humaansele suhtumisele. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti

artiklis 10 on sätestatud, et „kõikidel isikutel, kellelt on võetud vabadus, on õigus humaansele

kohtlemisele ja inimväärikuse austamisele“.

ÜRO Inimõiguste Komitee on märkinud, et inimväärikuse austamine on rahvusvahelise üldise

õiguse eranditu norm. Nagu rõhutas Rahvusvaheline Inimõiguste Komitee, „vabaduse

võtmisega kehtestatakse absoluutse kontrolli, konfidentsiaalsuse kaotamise, elukeskkonna

piiramise ja eelkõige isiku enesekaitse vahendite drastilise vähendamise režiim“. Komisjon tuli

järeldusele, et sellest tulenevalt peavad vabaduse võtmise aktiga „kaasnema konkreetsed ja

materiaalsed kohustused kinnipeetavate inimväärikuse kaitsmisel“.

Seejuures on selle fundamentaalseimaks osaks absoluutne piinamise keeld. Õigus

inimväärikusele hõlmab adekvaatsete materiaalsete tingimuste, sealhulgas vastava toidu, vee ja

meditsiinilise teenindamise tagamine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vastustaja selgitab, et kinnipeetav G.B. esitas 08.05.2014 Tallinna Vanglale taotluse,

milles ta soovis, et vangla annaks talle kätte tema isiklikud riided, et ta saaks nendega

12.05.2014 minna kohtusse. Tallinna Vangla jättis 05.06.2014 kirjaga nr 5-8/14/13789-2

kaebuse esitaja taotluse rahuldamata, kuna vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 kohaselt kannab

kinnipeetav vangla riietust.

5.2. Kaebuse esitaja puhul on tegemist süüdimõistetud isikuga, kes kannab vanglas talle

määratud karistust. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku

liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid

(põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna.

Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele

piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb

käsitleda ka VangS § 46 lg-st 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust.

Vangla riietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga.

5.3. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks

julgeoleku tagamise eelduseks. Vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad

oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool

vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab

põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla seisukohti toetab

EIK, kes on 29.04.2003 kohtuasjas Nazarenko vs Ukraina otsuse punktis 139 märkinud, et kuigi

kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse

piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja

ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid.

5.4. Vangistuse täideviimise kontekstis tähendab proportsionaalsuse põhimõte muuhulgas seda,

et seadusele tuginevad ja rakendatavad piirangud oleks vastavuses soovitud eesmärgiga ning

julgeoleku tagamisele ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ei rakendataks

avaliku võimu poolt piiranguid enam kui need on tõepoolest kujunenud olukorras vajalikud.

Kaebuse esitajale vangla poolt väljastatud riietusega on tagatud tema tervise kaitse, riietus ei

ole inimväärikust alandav, sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada julgeolekut, muutes

kinnipeetavad paremini märgatavaks ja eristatavaks) ning piirangut pole seetõttu põhjust pidada

ebaproportsionaalseks.

5.5. Tallinna Ringkonnakohus on 24.04.2013 haldusasja nr 3-13-756 määruses märkinud, et

vastustaja on õigesti märkinud, et kinnises vanglas kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine

ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada

avaliku korra rikkumisi. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav ka taotluse rahuldamata jätmisega

taotlejale saabuda võivate raskete tagajärgede oht. Selleks ei saa pidada kaebaja väidet, et

väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab tema inimväärikust.

5.6. Seega nähtub eeltoodust, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust

nõuda, et teda viidaks kohtusse tema isiklikus riietuses. Arvestades, et kaebuse esitaja suhtes

tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 12.09.2012, siis on tegemist süüdimõistetud isikuga,

kelle vabadus on allutatud seadusest tulenevatele piirangutele. Eeltoodust lähtuvalt leiab

Tallinna Vangla, et vangla tegevus on olnud õiguspärane.

Lisaks eeltoodule märgime, et viitamine Euroopa Vanglareeglistikule ei ole asjakohane, kuna

Euroopa Nõukogu on soovituslik instrument, selle normid ei ole siduvad ning tegemist ei ole

otsekohalduva dokumendiga, mistõttu Vanglareeglistikus sätestatu eiramine ei pruugi

tähendada õigusvastast käitumist. Euroopa Vanglareeglistiku näol ei ole tegemist vanglale

kohustusi ja kinnipeetavale õigusi loova aktiga. Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv ei saa

muuta Eestis kehtiva vangistusseaduse normide sisu ning ei saa kohustada vangistusseaduse

norme tõlgendama vastavalt Euroopa Vanglareeglistikule. Seda, et Euroopa Vanglareeglistiku

soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme, on leidnud ka Riigikohus määruses

haldusasjas nr 3-3-1-95-08 punktis 8, mille kohaselt „soovitusliku iseloomuga "Euroopa

Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide

ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.

5.7. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Eesti Vabariigis on kinnipeetavate riietus nii

vormi kui ka värvi poolest alandav ning vastik ja on sellisena spetsiaalselt välja mõeldud.

Vangla riietuse moodustavad t-särk, dressipüksid, jakk, lühikesed püksid, jope, kindad, sall ja

müts. Riided on tumepruuni värvi ning neile on tehtud märge VANGLA. Kui vangla riietust on

varem kasutatud, pestakse see enne järgmisele kinnipeetavale andmist puhtaks, s.t laost

väljastatakse kinnipeetavatele ainult pestud riideid. Vangla riided on korralikud ja inimväärsed.

Kinnipeetav, kes kannab vanglakaristust jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse alusel, ei saa

tugineda vanglariietuse kandmisel asjaolule, et see on väärikust alandav. Vanglariietuse

kandmise kohustus tuleneb isikule seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise

eelduseks. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist

ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja

vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet.

Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik

sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate

erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või

isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava

sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste

ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks

isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne. Tegemist on

tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas

mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka

ilmselge, et kaebuse esitaja poolt viidatud inimväärikuse alandamine on ilmselgelt liialdatud.

Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vanglariietuse vorm ja värv on loodud

selliseks just seetõttu, et kinnipeetavaid alandada. Tegemist on kaebuse esitaja subjektiivse

hinnanguga, mis ei vasta tõele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada

talle väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju, mis seisnes kaebaja saatmises 12.05.2014

etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses riivates sellega kaebaja inimväärikust, on

põhjendatud või mitte.

6.1. Kaebaja väitel on talle põhjustatud mittevaralist kahju sellega, et kuigi kaebaja taotles

endale tsiviilkohtuistungile minemiseks isiklike riiete väljastamist laost, siis vangla keeldus

sellest ja saatis ta 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses. Sellega alandati

kaebaja inimväärikust – kaebaja tundis ennast halvasti. Kaebaja kirjeldab, et neis armetu

välimusega, vanades määrdunud riietuses kohtu ja naiste ette ilmuda oli hirmus ja alandav.

Kaebaja leiab, et eeltooduga rikkus Tallinna Vangla Euroopa vanglareeglistiku p 20.4, mis

sätestab, et kinnipidamiskoha territooriumilt väljumiseks loa saanud kinnipeetavaid ei tohi

sundida riietuda riietusse, mis reedab, et nad on vangid.

Samuti on rikutud Euroopa vanglareeglistiku p 20.2, mis sätestab, et see riietus ei tohi olla

alandav ega häbistav.

Kaebaja tugineb täiendavalt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 määrusele nr 3-13-70244

p 7.

6.2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral

VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu

vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut,

võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on

vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste

ja vabaduste olemust.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 esimene lause sätestab, et toiming peab olema

kooskõlas õigusaktidega.

VangS § 2 järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu.

VangS § 46 lg 1 kohaselt kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti kannab kinnipeetav vangla

riietust.

Erisused riietuse osas tulenevad VangS § 46 lõikest 2 avavangla kinnipeetavate riietusele,

VangS § 93 lõikest 1 vahistatu riietusele ja VangS § 651 lõikest 2 kartserisse paigutatud

kinnipeetava riietusele.

Vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (VangS § 46

lg 3). Vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 61 lõikele 11 annab kinnipeetav isiklikud

riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule.

Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra

ja seletuskirja kinnitamine“ p 3.6 teise lause kohaselt antakse kinnipeetavatele (v.a vahistatule)

vanglariietus (neli T-särki, kaks paari pikki pükse, kaks jakki, kaks paari lühikesi pükse, jope,

talvemüts, sooniksall, kindad).

Tallinna Vangla kodukorra p 8.7 kohaselt on kinnipeetav kohustatud kandma vangla riietust.

Kinnipeetavale on lubatud järgmised isiklikud riideesemed: aluspüksid – seitse paari; sokid –

seitse paari; jalanõud – neli paari; pikk aluspesu – üks komplekt. Pikka aluspesu on lubatud

kanda ainult pika riietuse all, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikk pesu ei tohi olla

nähtaval riietuse alt, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikaks aluspesuks peetakse

pikkade varrukatega ja pikkade säärtega keha vastu hoidvat ning lukkudeta, nöörideta või

muude lisaelementideta riideesemeid, mida ei kanta pealisriidena.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud.

7.1. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab

talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

7.2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja esitas 08.05.2014 Tallinna Vanglale

taotluse, milles palus väljastada 12.05.2014 kell 10:00 toimuvale tsiviilkohtuistungile

minemiseks enda isiklikud riided (tl 60, I kd). Tallinna Vangla jättis oma 05.06.2014 kirjaga nr

5-8/14/13789-2 kaebuse esitaja taotluse rahuldamata.

Vastuses on viidatud VangS § 46 lg 1 sätestatud regulatsioonile ning täiendavalt selgitatud, et

vangistusseaduses kinnipeetava riietuse kohta erisused puuduvad, mis tähendab, et

vangistusseaduses ei ole välja toodud fakti, et kinnipeetav on kohustatud vanglariietust kandma

ainult vanglas. Ühtlasi on märgitud, et kinnipeetavatele väljastatud vanglariietus on korrektne.

Vanglariietuses

väljaspool

vanglat

viibimine

võib

küll

tekitada

võimalikku

ebameeldivustunnet, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega, kuid kinnipeetavat

koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust.

Kirjast nähtub veel, et 09.05.2014 selgitas inspektor-kontaktisik Natalja Bobik kaebuse esitajale

suuliselt, miks kohtuistungi ajaks isiklikke riideid laost ei väljastata. (tl 12, I kd)

7.3. Kohus loeb vastustaja seisukohtadega tõendatuks, et kaebuse esitaja oli vaidlusaluse

sündmuse toimumise ajal süüdimõistetu. Kaebaja ei ole sellele ka vastu vaielnud. Vastav

asjaolu on tuvastatav ka kohtute infosüsteemist (KIS), kust nähtub, et kriminaalasjas nr 3-11-

11775 jõustus süüdimõistev kohtuotsus 12.09.2012, millega G.B. tunnistati süüdi KarS § 118

p 1 järgi raske tervisekahjustuse tekitamises, millega tekitati oht kannatanu elule.

7.4. Kaebuse esitaja esitas 04.07.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise

taotluse seoses kaebuse esitaja saatmisega 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse

vanglariietuses riivates sellega kaebaja inimväärikust (tl 57, I kd taotluse tõlge). Tallinna

Vangla kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahendanud.

7.5. Kaebuse esitaja esitas kohtule enda ploki kinnipeetavate ütlused, millega soovis näidata, et

vangla riietus alandab kinnipeetavate inimväärikust ja häbistab neid. Kohus leiab, et vastavad

tõendid ei ole asjasse puutuvad, kuna käesolevas asjas omab tähtsust üksnes asjaolu, kas

kaebaja inimväärikust alandati vangla süülise õigusvastase tegevusega ning kas sellega tekitati

kaebuse esitajale mittevaralist kahju, mis kuuluks rahas hüvitamisele või mitte.

Kohus leiab, et inimväärikus saab olla üksnes isiku enda tunnetuslik küsimus. Kaebuse esitaja

ei saa tõendada enda inimväärikuse alandamist teiste kinnipeetavate tunnetega. Seega asjaolu,

kuidas tunnevad ennast vangla riietes teised kinnipeetavad, ei oma käesoleva vaidluse

lahendamise kontekstis mingit tähtsust. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse esitaja poolt

kohtule esitatud eelpool nimetatud tõendid (tl 194-216, I kd, tõlked tl 2-11 pöördel, II kd)

tähelepanuta.

8. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebaja

subjektiivseid õigusi on rikutud.

8.1. Kohus märgib vangla tegevuse õigusvastasuse küsimuse lahendamisel kõigepealt asjaolu,

et VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kui vangistusseadusest ei tulene

teisiti. Tallinna Ringkonnakohus on oma 12.08.2015 määruses nr 3-15-1983 selgitanud, et

VangS küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist

väljaspool vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei ole

kohustust võimaldada kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see

on vajalik avaliku korra kaitsmiseks.

Samas lahendis märkis Tallinna Ringkonnakohus veel, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika kohaselt on vangla riietuse kandmise kohustuse näol tegemist kinnipeetava eraellu

sekkumisega, kuid seda meedet õigustab isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik

võib põgeneda või on vajalik tema eristamine teistest isikutest (McFeeley jt vs Ühendkuningriik

(15.05.1980 otsus), avaldus nr 8317/78; X. vs Ühendkuningriik (06.03.1982 otsus), avaldus nr

8231/78). EIK ei leidnud eraelu puutumatuse riivet ka olukorras, kus kinnipeetav viidi haiglasse

vangla riietuses, kuna väljaspool vanglat rahvarohkes kohas viibides võib tekkida oht, et

kinnipeetav põgeneb ning kui ta ei kanna vangla riietust, on tal lihtne teiste hulka sulanduda

(T.V. vs Soome (02.03.1994 otsus vastuvõetavuse kohta), avaldus nr 21780/93). Nii

Ringkonnakohtu kui ka käesolevat otsust tegeva kohtu arvates ei tulene kehtivast õigusest

piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku riietuse võimaldamisest vaid juhul, kui vangla on

kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava põgenemisohu.

8.2. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatult keeldutud kaebuse esitajale isiklike riiete

väljastamisest ning kaebuse esitaja on etapeeritud kohtusse vangla riietuses ka tulenevalt

kaebaja isikuga seotud asjaoludest. Kaebuse esitaja on korduvalt pannud toime kuritegusid.

Kaebaja kinnitab seda ka ise märkides, et on viibinud vanglates vahelduva eduga alates 1986

aastast kuni tänase päevani (sh on kaebuse esitajat karistatud raske tervisekahjustuse tekitamise

eest – kriminaalasi nr 1-11-11775). Seega ei ole kaebaja puhul põhjust väita, et tema

põgenemisoht või ühiskonnaohtlikkus on väiksem kui keskmise kinnipeetava puhul. Pigem on

see kohtu arvates keskmisest kinnipeetavast kõrgem. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud

vastustaja seisukoht selles, et vangla riietuse kandmise kohustus tulenes kaebuse esitajale

seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks.

8.3. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et

kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus

vms väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja

kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt.

Vanglariietuses väljaspool vanglat viibimine võis kaebajas tekitada küll teatavat ebamugavust,

kuid see on vanglakaristuse kandmisega paratamatult kaasnev asjaolu, mille puhul ei ole

ületatud sellist raskusastet, mida tuleks käsitleda inimväärikuse alandamisena. Vastav nõue ei

ole ka ebaproportsionaalne, kuivõrd sellel on legitiimne eesmärk ning see tagab sätestatud

õiguskorra kaitse. Lisaks on sellise olukorra (kohustuse kanda vanglariideid) põhjustanud

kaebaja ise.

Kohus on ka seisukohal, et kaebajale ei kaasnenud isikliku riietuse kandmisega tema tsiviilasja

lahendanud kohtuistungil mingit eraldi välja toodud rasket tagajärge. Kohus ei saa selleks

pidada kaebaja üldsõnalist väidet, et väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab

põhimõtteliselt tema inimväärikust. Kohus märgib siinkohal, et vastavate piirangute olemasolu

on kaebaja ise oma varasema käitumisega põhjustanud.

Kohus märgib ka asjaolu, et kuigi tsiviilkohtumenetluses on istungid tavaliselt avalikud, ei

osale nendel enamikel juhtudel pealtvaatajana kõrvalisi isikuid. Kaebaja ei ole välja toonud, et

kohtuistung, millel ta osales, oleks olnud mingil põhjusel avalikkuse kõrgendatud tähelepanu

all, millisel juhul oleks tõenäoline, et sellel osaleks pealtvaatajatena lisaks ametiisikutele ja

menetlusosalistele kõrvalisi isikuid, kellele kaebaja kinnipeetava staatus oleks muidu teadmata.

Seega ei saanud vangla riietuses kohtuistungil osalemine tekitada erinevalt kaebaja väidetele

tema suhtes mingit täiendavat eelarvamust või halvakspanu.

8.4. Kohus leiab, et kinnipeetava subjektiivset avalikku õigust osaleda isiklikus riietuses

tsiviilasja kohtuistungil ei tulene ka Euroopa Vanglareeglistiku p 20.4. Nagu kaebaja ise õigesti

viitab, on Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt Euroopa vanglareeglistik

soovitusliku iseloomuga, see ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja

põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010 otsus

nr 3-3-1-5-10, p 19).

EIK praktikas pole tuvastatud, et vangla riietuses kohtuistungile konvoeerimine rikuks

inimõigusi. Rahvusvaheliselt peetakse lubamatuks eeskätt vahistatu, mitte süüdimõistetu,

vangla riietuses konvoeerimist kohtuistungile ja just tema võimaliku süüdimõistmisega seotud

kriminaalasja arutamisele. Sellise olukorraga pole praegu tegemist.

Samal põhjusel ei ole käesoleval juhul asjakohased ka kaebuse esitaja viited Tallinna

Ringkonnakohtu 31.03.2014 määruse nr 3-13-70244 p 7, kuivõrd nimetatud asjas oli tegemist

vahistatuga, mitte süüdimõistetud kinnipeetavaga ja lisaks oli tegu arestikambris oleku ajaks

väljastatud vanglariietusega.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 12.08.2015 määruses nr 3-15-1983, et „…halduskohtu

viidatud haldusasjas nr 3-13-70244 oli tegemist vahistatuga, mitte kinnipeetavaga. Lisaks

lahendati osundatud asjas kaebuse ilmselge perspektiivituse küsimust kinnipeetava menetlusabi

taotluse raames, mille puhul erinevalt esialgse õiguskaitse menetlusest ei oma tähtsust kaebaja

huvile vastanduv avalik huvi. Käesoleva asjaga sarnasem kohtuasi oli nr 3-13-756, milles

24.04.2013 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määruses leiti, et … esialgse õiguskaitse taotlus

väljastada talle isiklik riietus kohtuistungil osalemiseks ei ole põhjendatud.“. (p.12). Seetõttu ei

näinud Tallinna Ringkonnakohus vajadust muuta kohtupraktikat, mis puudutas kinnipeetavate

poolt isiklike riiete kandmist väljaspool vanglat kohtuistungitel, ja pidas õigeks järgida

kohtuasjas nr. 3-13-756 välja kujundatud kohtupraktikat. Kohus on seisukohal, et ka käesoleval

juhul on vaidlusalune situatsioon nii kaebaja staatust kui ka menetlust arvestades ilmselgelt

sarnasem haldusasjas nr 3-13-756 kirjeldatud olukorraga, kui haldusasjas 3-13-70244 käsitluse

all olnud olukorraga, mistõttu loeb kohus õigustatuks asjakohasema kohtupraktika järgimist,

mille kohaselt „… kinnises vanglas kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine ka väljaspool

vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra

rikkumisi…“.

8.5. Lähtudes ülal viidatud kaalutlustest ja arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid, leiab kohus,

et Tallinna Vangla toiming – kaebuse esitajale tema isiklike riiete väljastamata jätmine ja

kaebuse esitaja saatmine 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses – ei olnud

õigusvastane ning sellega ei rikutud ka kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

9. Kohus ei nõustu ka kaebaja väidetega seoses Euroopa Vanglareeglistiku p 20.2 võimaliku

rikkumisega. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et Tallinna Vangla ei ole nimetatud

punkti rikkunud. Kohtule on teada, millised näevad välja vangla riided ning kohus leiab, et neid

iseenesest ei saa pidada kuidagi häbistavateks või alandavateks. Kohus on seisukohal, et

kaebajal võib olla enda välimuse ja kantavate riiete suhtes subjektiivselt kõrgemaid standardeid

või rafineeritumat esteetilist maitset väljendav arusaam, kuid see ei muuda faktilist asjaolu, et

tegemist on tavaliste pruuni värvi dressipükste ja T-särkide, jaki ja jopega, mis ei saa kuidagi

olla alandavad ja häbistavad. Kohus nõustub sellega, et tegemist ei ole tavapärase moega kaasas

käivate ja avalikkuses tavapärase riietusega. Siinkohal tuleb siiski silmas pidada ka selle riietuse

otstarvet ja vajadust, et see võimaldaks vajadusel julgeolekukaalutlusel eristada kinnipeetavaid

tavainimesest. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kaebaja väide, et sellised riided on tehtud

spetsiaalselt selleks, et kinnipeetavaid alandada. Kohus märgib, et kaebaja vastav väide on

paljasõnaline ja ta ei ole seda mitte mingite objektiivsete asjaoludega põhjendanud. Kohtu

hinnangul on tegu on selgelt funktsionaalse ja lihtsa riietusega ja selle disainis puuduvad

elemendid, mis oleks spetsiaalselt suunatud kinnipeetavate alandamisele. Kohus märgib ka

asjaolu, et oma riiete korrashoiu eest vastutab vanglas viibides kinnipeetav ise ning seetõttu ei

saa viiteid selle määrdunud olekule pidada vastustajast olenevaks.

10. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole tuvastatud Tallinna

Vangla õigusvastast tegu ega ka kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumist, siis kaebajale

väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju hüvitamisele ei kuulu, sest täitmata on kahju

hüvitamise üks esmane eeldus (vastustaja õigusvastane tegevus - RVastS § 7 lg 1). Sellest

tulenevalt puudub kohtul vajadus eraldi analüüsida, kas käesoleval juhul on täidetud teised

kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused (so kahju tekkimine, põhjuslik seos ning esmaste

õiguskaitsevahendite ammendatus).

11. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik