2-12-39619/84 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-39619

Tsiviilasi

Unicredit Bank AG hagi Elikante OÜ vastu nõude

tunnustamiseks AS-i Werol Tehased pankrotimenetluses

Unicredit Bank AG

apellatsioonkaebuse hind

Elikante OÜ apellatsioonkaebuse

hind

3 500 eurot

3 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 09. märtsi 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Unicredit Bank AG ja Elikante OÜ apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

13. oktoober 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (hageja): Unicredit Bank AG

(registrikood: HRB 42 148); esindaja vandeadvokaat

Magnus Braun;

Vastustaja I / apellant II (kostja): Elikante OÜ

(registrikood: 10504799); esindaja vandeadvokaat Marit

Toom

2

RESOLUTSIOON

1.1.Tartu Maakohtu 09. märtsi 2015 otsus tühistada

osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata

ning väljamõistetud menetluskulude suuruse

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

tunnustada Unicredit Bank AG nõuet AS Werol

Tehased pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1

p-s 2 sätestatud järgu nõudena summas 6 179 500

eurot ja välja mõista Elikante OÜ-lt Unicredit

Bank AG kasuks menetluskulud summas 5980.18

eurot.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Tartu Maakohtu 09. märtsi 2015 resolutsioon

sõnastada järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada.

3.2. Tunnustada Unicredit Bank AG nõuet AS Werol

Tehased pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1

p-s 2 sätestatud järgu nõudena summas 6 179 500

(kuus miljonit ükssada seitsekümmend üheksa

tuhat viissada) eurot. Nõue tuleneb 23. veebruari

2010 tootmisseadmete tarnelepingust nr 10106.

3.3. Menetluskulude jaotus

3.3.1. Jätta menetluskulud maakohtus Elikante OÜ

kanda.

3.3.2. Välja mõista Elikante OÜ-lt riigituludesse

menetluskulu 576 (viissada seitsekümmend

kuus) eurot 89 senti. Kohtulahendi kohaselt

raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik

peab lahendi täitma jõustumisest alates 15

päeva jooksul. Makseinfo riigile menetluskulu

tasumise kohta edastatakse pärast käesoleva

otsuse jõustumist.

3

3.3.3. Välja mõista Elikante OÜ-lt Unicredit Bank AG

menetluskulud summas 5980.18 (viis tuhat

üheksasada kaheksakümmend eurot ja 18 senti)

eurot.

3.3.4. Välja mõista Elikante OÜ-lt Unicredit Bank AG

kasuks viivis väljamõistetud menetluskuludelt

VÕS § 113 1 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni.

4. Unicredit Bank AG apellatsioonkaebus rahuldada.

Apllatsioonkaebuse täiendus jätta tähelepanuta.

5. Elikante

OÜ

apellatsioonkaebus

rahuldada

osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Elikante OÜ kanda.

Välja mõista menetluskuluna ringkonnakohtus Elikante

OÜ-lt Unicredit Bank AG kasuks 1935.84 (üks tuhat

üheksasada kolmkümmend viis eurot ja 84 senti) eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Unicredit Bank AG (hageja) esitas 02. oktoobril 2012 hagi Elikante OÜ (kostja) vastu 6 179 500

euro suuruse nõude tunnustamiseks AS Werol Tehased (edaspidi Werol) pankrotimenetluses.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tartu Maakohtu 05. aprilli 2012 määrusega välja Weroli pankrot.

Unicredit Bank AG esitas 18. aprillil 2012 Weroli pankrotimenetluses nõudeavalduse 7 704 031,30

euro suuruse nõude tunnustamiseks (I kd tl 10–12). 03. septembril 2012 Weroli nõuete kaitsmise

koosolekul esitas Elikante OÜ hageja nõudele vastuväite (I kd tl 68–72). Weroli haldur vaidles hageja

nõudele vastu 6 179 500 eurot ületavas osas.

4

Werol ja CPM SKET GmbH (endise ärinimega CIMBRIA SKET GmbH, edaspidi: CPM) sõlmisid

23. veebruaril 2010 tootmisseadmete tarnelepingu nr 10106, mille kohaselt kohustus CPM tarnima

Werolile tootmisseadmeid ning Werol kohustus tootmisseadmete eest tasuma CPM-ile kokku

7 700 000 eurot (I kd tl 13–36, tõlge II kd tl 8–31 ja 103–126). CPM andis Werolile tootmisseadmed

üle ning Werol võttis need vastu 06. augustil 2010 ja 09. juunil 2012. CPM väljastas Werolile arveid

tootmisseadmete ostuhinna tasumiseks kokku summas 7 534 931,30 eurot (I kd tl 37–40). Werol ei

ole arveid täies ulatuses tasunud. Lisaks ettemaksule 1 155 000 eurot on Werol tasunud esimesest

arvest kaks esimest graafikujärgset makset 233 006,25 eurot ja 227 980,63 eurot, mis mõlemad

sisaldasid graafikujärgseid intresse. Seega põhisummast tasus Werol kahe esimese graafikujärgse

maksega kokku 365 500 eurot (182 750 + 182 750). Esimesest osamakse arvest (I kd tl 37) moodustas

põhiosa 1 827 500 eurot (2 150 000 - 322 500) ja intressid 276 409,40 eurot. Teisest osamakse arvest

(I kd tl 39) moodustas põhiosa 4 717 500 eurot (5 550 000 - 832 500) ja intressid 713 521,90 eurot.

Hageja nõue tuleneb CPM ja hageja vahel 03. augusti 2010/15. septembri 2010 nõude müügilepingust

(I kd tl 73–80, tõlge II kd tl 88–94), millega hageja omandas CPM tarnelepingust tulenevad õigused

ja nõuded, sh kõrvalnõuded, Weroli vastu. Werolit on nõuetekohaselt nõude loovutamisest

informeeritud ning Weroli juhatuse liige Meelis Virro on allkirjaga kinnitanud, et Werol on teadlik

CPM-i nõuete loovutamisest hagejale (I kd tl 43–44, tl 194–197).

Hageja nõuab Werolilt tarnelepingu alusel 6 179 500 euro suuruse rahalise kohustuse täitmist. Kostja

on esitanud hageja nõudele täies ulatuses vastuväite. Kostja on Weroliga seotud ettevõtte, kostja

juhatuse liige täitis juhatuse liikme kohustusi ka Werolis.

28. novembril 2012 esitas hageja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. Weroli pankrotihaldur on

esitanud kostjale 19. novembril 2012 tasaarvestusavalduse (I kd tl 142–143), millega Werol on

tasaarvestanud kostja nõude Weroli vastu summas 112 389 eurot Weroli nõudega kostja vastu

summas 825 978,17 eurot kattuvas ulatuses. Nõuete tasaarvestamise tulemusena puudub kostjal nõue

Weroli vastu, mistõttu ei ole kostja pankrotivõlausaldaja Weroli pankrotimenetluses. Kuna

võlausaldaja vastuväide hageja nõudele on ära langenud alates selle esitamise hetkest nõuete

kaitsmise koosolekul, loetakse, et vastuväidet ei ole esitatud. Lähtudes PankrS § 103 lg-st 2 ja

tulenevalt asjaolust, et kostja vastuväide hageja nõudele summas 6 179 500 eurot on ära langenud, on

hageja nõue summas 6 179 500 eurot tunnustanud Weroli pankrotimenetluses teise järjekoha nõudena

PankrS 153 lg 1 p 2 alusel. 14. märtsi 2014 menetlusdokumendis palus hageja oma nõude rahuldada

PankrS § 103 lg 8 alusel. Nõude omandamisega AS-lt Tartu Sadam läksid kostjale üle vaid nimetatud

nõudega seotud õigused ja kohustused. AS Tartu Sadam ei esitanud vastuväidet hageja nõudele, seega

puudub ka kostjal õigus seda teha. Kostja vastuväide nõudele oli seotud tema enda nõudega, mis on

aga täidetud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja nõue ei ole selge. Werol on teinud

tarnelepingu alusel 3 makset: ettemaks 1 155 000 eurot, esimene graafikujärgne makse 233 006,25

eurot ja teine graafikujärgne makse 227 980,63 eurot. Hageja ei ole ära näidanud, kuidas on tekkinud

nõue 6 179 500 eurot ning arvestades Weroli poolt tehtud makseid, on see summa ülemäärane.

Tarnelepingu artikli 18 kohaselt toimus tarnelepingu finantseerimine Euler Hermesi poolt väljastatud

ekspordigarantii alusel. 28. aprilli 2010 on väljastatud garantii (I kd tl 120–122, tõlge II kd tl 142–

144), mille kohaselt Saksa riik Euler Hermesi ja PricewaterhouseCoopersi kaudu garanteerib CPM-

le tarnelepingust tulenevate Weroli kohustused 6 545 000 euro ulatuses. CPM omavastutus Weroli

pankroti korral on 15%. On võimalik, et nõue on kas osaliselt või tervikuna üle läinud Saksa riigile,

kes garanteeris tarnelepingust tulenevate kohustuste täitmist. Tõenäoliselt on hageja nõue kindlustuse

poolt hüvitatud. Ebaselged on ka asjaolud seoses nõude müügi ja üleminekuga hagejale. Nõude

üleminek ei ole kehtiv. Nõude loovutamisest ei ole Werolile teatatud. Werolit on teavitatud vaid CPM

kavatsusest nõue loovutada („intend to assign“). Ei ole tõendatud, et nõude müügil oli hagejal olemas

5

Saksa Liitvabariigi nõusolek nõude müügiks, mida eeldas nõude käsutamiseks kindlustuse

üldtingimuste § 19.

Kostja vaidles vastu hageja taotlusele hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kostja on pankrotihalduri poolt

esitatud tasaarvestusele vastu vaielnud. Kostja ei ole loobunud oma vastuväitest hageja nõudele,

mistõttu see ei ole ära langenud ning PankS § 103 lg 2 kohaldada ei saa. Kostja on loovutuse teel

omandanud AS-lt Tartu Sadam nõude Weroli pankrotimenetluses summas 455 600 eurot, seega on

kostjal pankrotimenetluses nõue olemas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi 09. märtsi 2015 otsusega osaliselt ning tunnustas Unicredit Bank

AG nõuet AS Werol Tehased pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud järgu nõudena

summas 6 084 013,10 eurot, milline tuleneb 23. veebruari 2010 tootmisseadmete tarnelepingust

nr 10106. Maakohus jättis menetluskulud Elikante OÜ kanda, mõistis Elikante OÜ-lt välja

riigituludesse menetluskulu 576,89 eurot ning Unicredit Bank AG menetluskulud summas 7 287,02

eurot ning viivise väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress

+ 8% aastas) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

3.1. Maakohus tuvastas, et Werol ja CPM sõlmisid 23. veebruaril 2010 tootmisseadmete tarnelepingu

nr 10106, mille kohaselt kohustus CPM tarnima Werolile tootmisseadmeid ning Werol kohustus

tootmisseadmete eest tasuma CPM-ile kokku 7 700 000 eurot. Pooled võtsid 03. veebruari 2015

istungil õigeks, et nimetatud lepingu alusel tarniti Werolile kokku lepitud seadmed, seega CPM täitis

omapoolse lepingujärgse kohustuse. Pooltel puudub vaidlus, et Werol pidi lepingu p 2.1. alusel

tasuma seadmete eest 7 700 000 eurot järgmiselt: 06. augusti 2010 arve 2 150 000 eurot, millest nn

esimese maksegraafiku alusel tuli tasuda 2 103 909,40 eurot ja 07. juuni 2011 arve 5 550 000 eurot,

millest teise maksegraafiku alusel tuli tasuda 5 431 021,90 eurot. Ettemaksuna mõlema arve alusel

oli arvete esitamise ajaks tasutud 1 155 000 eurot. Tasumise algus sõltus seadmete tarnimisest:

esimese maksegraafiku alusel tuli esimene makse teha 06. veebruariks 2011 ja seejärel iga kuue kuu

järel; teise maksegraafiku alusel tuli esimene makse teha 09. detsembriks 2011 ja jällegi iga järgnev

makse 6 kuu pärast. Pooltel puudub vaidlus, et Werol tasus tegelikkuses 1 615 986,90 eurot, s.o

ettemaks 1 155 000 eurot, millest 322 500 eurot kajastatud 06. augusti 2010 arvel ja 832 500 eurot

07. juuni 2011 arvel, esimese arve alusel esimese osamakse 233 006,25 eurot hagejale 11. veebruaril

2011 (I kd tl 119), esimese arve alusel teise osamakse 227 980,63 eurot. Seega ei täitnud Werol

tarnelepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ja tasumata on 6 084 013,10 eurot (põhivõlg ja

intressid).

3.2. Maakohus leidis, et kuna lepingut ei täidetud 6 084 013,10 euro ulatuses, saab hagejal olla nõue

nimetatud alusel just selles summas. Hageja ei esitanud sisulisi seisukohti, miks on tema

kohtumenetluses tunnustatava nõude suuruseks 6 179 500 eurot, s.o 95 486.90 eurot enam kui

lepingust tulenevad täitmata kohustused.

3.3. Maakohus leidis, et kostja nõuded, mis tal olid nõuete kaitsmise koosoleku ajal 03. septembril

2012, on lõppenud. Tartu Maakohus on 21. jaanuari 2014 otsuses tsiviilasjas 2-13-32485 (III kd tl

47–51) sisuliselt hinnangud Weroli pankrotihalduri 19. novembri 2012 tasaarvestuse avalduse (I kd

tl 142–143) kehtivust ja leidnud, et see kehtib ning kostjal puudub nõue Weroli pankrotimenetluses

koos sellest tulenevate tagajärgedega (s.h pandiõiguse tunnustamine). Tartu Ringkonnakohus jättis

27. juuni 2014 otsusega Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja nimetatud otsus jõustus 19. jaanuaril

2015. Tsiviilasjas nr 2-12-39615 leidis tunnustamist kostja nõue Weroli pankrotimenetluses summas

51,40 eurot, mille tasaarvestamiseks tegi haldur kostjale 16. detsembril 2013 tasaarvestamise

avalduse (III kd tl 40–46). Sellele tasaarvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud ja kostja nõue on

seega täidetud ja lõppenud.

6

3.4. Maakohus leidis, et lihtsustatud alusel, st ilma vastuväiteid sisuliselt hindamata, hagi

rahuldamiseks puudub alus. Nõude kaotamine selle pankrotimenetluses rahuldamise teel (kas

tasaarvestuse või lihtsalt nõude rahuldamise läbi) ei muuda automaatselt olematuks esitatud

vastuväiteid. Pankrotiseaduses vastavad sätted puuduvad. Teise võlausaldaja nõudele vastuväidet

esitades (s.o nõuete kaitsmise koosoleku ajal) oli kostja selleks õigustatud isikuks. Ta oli õigustatud

isikuks kuni viimase tasaarvestuse avalduse tegemiseni 16. detsembril 2013. PankrS § 103 lg 8 ei

kohaldu, samuti ei esine ka PankrS § 103 lg-s 2 sätestatud olukord, sest kostja pole oma vastuväitest

loobunud.

3.5. Maakohus tuvastas, et CPM müüs hagejale 85% tarnelepingust tulenevatest nõuetest ja see oli

piiratud summaliselt 6 404 691,61 euroga. Lisaks sellele loovutas CPM hagejale tasuta kõik

ülejäänud tarnelepingust tulenevad nõuded. Ühes lepingus on koos nii nõude loovutamine tasu eest

kui ka tasuta. Hageja on nõude müügilepingu alusel saanud loovutuse teel kõigi tarnelepingust

tulenevate nõuete ja õiguste omanikuks, kostja vastuväited nõude osalise loovutuse ja nõudesumma

piirangute kohta on asjakohatud. Nõude loovutamisest kohustatud isiku nõuetekohane kirjalik

teavitamine 13. septembril 2010 ja 09. juunil 2011 on tõendatud. Loovutusteadetes kasutatud väljend

„kavatseme loovutada“ ei muuda teateid mittekehtivaks, teated on koostatud ja kätte saadud pärast

nõude loovutamise lepingu sõlmimist. VÕS § 29 lg 1 kohaselt on tehingu tõlgendamisel määravaks

lepingu poolte ühine tegelik tahe. Seega kui loovutuses osalejad said loovutuse teadetest aru sarnaselt,

puudub kostjal kõrvalise isikuna õigus tehingu poolte tahet vaidlustada.

Ka oli olemas Saksa Liitvabariigi nõusolek nõude loovutuseks. Maakohus ei tuvastanud nõude

loovutamisel vastuolu Saksa Liitvabariigis kehtiva seadusandlusega, s.o BGB viienda peatüki

sätetega (III kd tl 143–145, tõlge III kd tl 146–150).

Nõude täitmine ekspordigarantii alusel ei leidnud kohtus tõendamist. Saksa Liitvabariigi majandus-

ja tehnoloogiaministeeriumi 12. detsembri 2013 selgituse kohaselt (III kd tl 4–9, tõlge tl 28–29) on

31. jaanuaril 2013 esitatud kahju hüvitamise nõue, kuid väljamakseid ei olnud tehtud. Kostja ei

esitanud tõendeid, et need oleks rahuldatud garantii andja poolt pärast 12. detsembrit 2013.

Eespoolöeldule tuginedes leidis maakohus, et hageja on tarnelepingust tuleneva nõude omanik, nõue

on rahuldamata ja seetõttu saab hageja selle esitada pankrotimenetluses. Hageja nõue on põhjendatud

summas 6 084 013,10 eurot, nõue on esitatud tähtaegselt ja seda tuleb tunnustada PankrS § 153 lg 1

p 2 järgse nõudena.

4. Maakohus leidis, et arvestades hagi rahuldamata jäetud osa väikest osakaalu kogunõudest, tuleb

kõik menetluskulud jätta TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kostja kanda.

Maakohus leidis, et hageja ja kostja kulud seoses 21. augustil 2014 istungil osalemisega, hageja poolt

04. septembril ja 20. oktoobril 2014 menetlusdokumentide koostamise kulud ning kostja

25. septembri ja 17. novembri 2014 menetlusdokumentide koostamise kulud tuleb jätta TsMS § 169

lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus jättis hageja kulud nimetatud osas tema enda kanda ja kostja

vastavad kulud tasaarvestas hagejale kostjalt välja mõistetavate menetluskuludega.

Hageja menetluskulud on menetluskulude nimekirja järgi 9 558,27 eurot, millele lisandub

05. veebruari 2015 kohtuistungiga seotud menetluskulu 894 eurot. Kostja menetluskulud on

menetluskulude nimekirja järgi 6324.05 eurot, millele lisandub 05. veebruari 2015 kohtuistungiga

seotud kulu 214.49 eurot. Menetlusosalised vaidlevad vastaspoole menetluskuludele vastu.

Hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv ning tõlkimisega seotud kulud kokku 792,97 eurot, mis

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja tõlkekulud jäävad tema enda kanda. Kostjalt tuleb

välja mõista riigi kasuks riigi poolt tehtud kulud 576,89 eurot tõendite saamiseks ja nende

tõlkimiseks.

7

Maakohus vähendas hageja esindaja tasu 985 euro võrra. Kuna maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda TsMS § 169 lg-st 1 tuleneva erandiga, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluse

venitamisest tingitud kulud 757,08 eurot ning samal põhjusel jätta hageja enda kanda hageja kulud

1 423,49 eurot.

Maakohus luges kostja põhjendatud kuluks 8 044,10 eurot (10 452,59 – 985 – 1 423,49). Maakohus

tasaarvestas TsMS § 169 lg 1 hageja kanda jäävad kostja kulud kostjalt välja mõistetavate kuludega

ja mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 8 044,10 – 757,08 = 7 287,02 eurot ning riigi

tuludesse 576,89 eurot.

Hageja taotlusel mõistis maakohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Unicredit Bank AG esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu

Maakohtu 09. märtsi 2015 otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas Unicredit

Bank AG nõuet AS Werol Tehased (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud

järgu nõudena summas 6 084 013,10 eurot ning teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ning tunnustada Unicredit Bank

AG nõuet AS Werol Tehased (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud järgu

nõudena summas 6 197 500 eurot. Apellant palub jätta menetluskulud Elikante OÜ kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus eksinud apellandi nõude suuruse tuvastamisel. Tarnelepingu p 3.2 kohaselt kohustus

Werol lisaks põhisummale (7 700 000 eurot) tasuma sellelt ka intressi 5,5% vastavalt samas

lepingupunktis sisalduvale maksegraafikule. Maakohus on jätnud arvesse võtmata intressid. Nõude

suurus on tegelikkuses 6 435 426,88 eurot. Kuivõrd apellant on hagenud nõude tunnustamist summas

6 197 500 eurot, tuleb apellandi nõuet vastavas summas ka tunnustada;

2) on maakohtu seisukoht, et apellant ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks on tema

kohtumenetluses tunnustatava nõude suuruseks 6 179 500 eurot, väär. Apellant on 03. veebruari 2015

istungil selgitanud 21. augusti 2014 menetlusdokumendile tuginedes nõude suuruse kujunemist.

6. Elikante OÜ vaidles Unicredit Bank AG apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata

ning kõik Unicredit Bank AG menetluskulud tema enda kanda ja Elikante OÜ menetluskulud mõista

välja Unicredit Bank AG-lt.

Vastuse kohaselt on apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väited ja seisukohad menetluses uued.

Sellised selgitusi, väiteid ja arvutuskäike nõude suuruse kujunemise kohta ei ole apellant maakohtu

menetluses esitanud. Selliseid väiteid ei nähtu viidatud 21. augusti 2014 menetlusdokumendist.

Apellant ei esitanud sisulisi seisukohti, miks on tema kohtumenetluses tunnustatava nõude suuruseks

6 179 500 eurot, s.o 95 486,90 eurot enam kui lepingust tulenevad täitmata kohustused.

7. Elikante OÜ esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Maakohtu 09. märtsi 2015 otsus osas, milles hagi rahuldati ning teha uus otsus, millega jätta Unicredit

Bank AG hagi nõude tunnustamiseks AS Werol Tehased (pankrotis) pankrotimenetluses

rahuldamata. Apellant palub muuta menetluskulude jaotust ning jätta kõik Unicredit Bank AG

menetluskulud tema enda kanda ja mõista Elikante OÜ menetluskulud Unicredit Bank AG-lt välja.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on müügilepingust tulenevalt vastustajale loovutatud 85% nõudest, mis koos intressidega on 6 404

691,61 eurot. Arvestades seda, et Werol on tarnelepingust tulenevaid makseid teinud summas 1 614

8

986,88 eurot, siis saaks vastustaja nõue (kui loovutus üldse on kehtiv) olla maksimaalselt 4 789

704,73 eurot. Vastustaja ise on menetluse kestel nõustunud sellega, et ta omandas üksnes 85%

nõudest (vt 19. juuli 2013 menetlusdokumendi p 18);

2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et nõue on vastustajale üle läinud. Vastustaja ei ole esitanud

maakohtu menetluses tõendeid selle kohta, et müügilepingust tulenevad nõude müügi eeltingimused,

s.o eelkõige dokumentatsiooni esitamine, on täidetud. Nõude loovutusest ei ole nõuetekohaselt

teavitatud. Nõude müügileping on allkirjastatud 03. augustil 2010 vastustaja poolt ning alles

15. septembril 2010 CPM poolt. Loovutuse kavatsuse teated on esitatud 13. septembril 2010 ning

09. juunil 2011. Seega 13. septembril 2010 oli võimalik teatada alles loovutamise kavatsusest, kuna

loovutamise aluseks olevat müügilepingut polnud veel allkirjastatudki ja loovutamist ei saanud olla

toimunud. CPM advokaadi 13. märtsi 2012 kirjast saab järeldada, et CPM nõudis täitmist iseendale.

Volituse advokaadile on andnud CPM, kes ei saanud anda advokaadile volitust esindada kedagi teist

peale iseenda. Seega on väär maakohtu järeldus, et selle volikirja alusel võis advokaat esindada ka

vastustajat. Vastustaja andis CPM-le käsundi ennast esindada alles 17. aprillil 2012. Maakohus on

ebaõigesti leidnud, et Saksa riigi nõusolekut loovutusele polnud vaja. Nõusolek oli vajalik

eeltingimus, sest loovutati vaid osa nõudest. Osalise loovutamise korral ei kehti nõusoleku eeldus.

Saksa Liitvabariigi Majandus- ja tehnoloogiaministeeriumi 12. detsembri 2013 vastuses on märgitud,

et selget kirjalikku nõusolekut loovutusele ei antud. Vastuses viidatud sätted, mis puudutavad nõude

täielikku loovutamist ning mille puhul nõusolekut eeldatakse, ei ole asjakohased. Maakohtu järeldus,

et tagatise andnud isikud on kinnitanud nõustumist loovutusega, on ebaõige;

3) on vastustaja esitanud taotluse garantii alusel väljamakse tegemiseks Saksa riigile ning vastustaja

ei ole tõendanud, et garantii andja pole väljamakset teinud;

4) tuleb muuta menetluskulude jaotust ning kõik apellandi menetluskulud vastustajalt välja mõista.

Isegi, kui kohus jätab maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas jõusse, tuleb menetluskulude jaotust

muuta. Apellant ei vaidlusta maakohtu seisukohta jätta menetluse venitamisega seotud kulud

vastustaja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 169 lg-t 3. Vastustaja kanda tulnuks

jätta poolte menetluskulud, mis seonduvad vastustaja rahuldamata jäänud taotlustega või taotlustega,

millest vastusaja on loobunud. Samuti tuleks kohaldada TsMS § 162 lg-t 4. Apellant ei nõustu sellega,

et maakohus on vähendanud vastustajalt välja mõistetavat apellandi menetluskulu, mis seondub

seisukohtade koostamisega neile hageja seisukohtadele, mis on kaasa toonud menetluse venimise.

8. Unicredit Bank AG vaidles Elikante OÜ apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata

ning menetluskulud Elikante OÜ kanda.

Vastuse kohaselt:

1) on maakohus põhjendatult leidnud, et nõue on vastustajale üle läinud. Nõude müügilepingust

nähtub selgelt, et vastustajale loovutatakse kõik tarnelepingust tulenevad õigused ja nõuded täies

ulatuses, kaasa arvatud kõik nõuete kohta olemasolevad tagatised (II kd, tl 90);

2) on nõude loovutus kehtiv. Vastustaja on esitanud kinnituse, et talle on nõutavad dokumendid

esitatud. Kinnituse usaldusväärsuses kahtlemiseks alused puuduvad. Maakohtu otsus on nõude

loovutamise teateid puudutavas osas õige ning kohaselt põhjendatud. Nii vastustaja, nõude loovutaja

kui ka võlgnik mõistsid teateid üheselt. Pärast teadete saamist on võlgnik kohustusi täitnud

vastustajale;

3) ei ole vastustajale garantiist tulenevaid väljamakseid tehtud. Vastustaja ei pea tõendama negatiivset

asjaolu;

4) on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire. Maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire. Apellant ei ole ka väitnud, et

9

maakohus oleks seadusest tuleneva diskretsiooni piire ületanud. Asjaolu, et apellant ei nõustu kohtu

põhjendustega, ei anna alust otsuse tühistamiseks.

9. Unicredit Bank AG esitas 05. oktoobril 2015 apellatsioonkaebuse täienduse, milles palus

tunnustada tema nõuet Weroli pankrotimenetluses PankrS §153 lg 1 p 2 sätestatud järgu nõudena

summas 6 435 426, 88 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Unicredit Bank AG apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

apellatsioonkaebuse täiendus tuleb jätta tähelepanuta. Muuta tuleb maakohtu põhjendusi hagi

rahuldamise osas. Elikante OÜ apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava menetluskulu suuruse osas.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ja

nõude 6 084 013, 10 senti ületavas osas tunnustamata ning tunnustab Unicredit Bank AG nõuet teise

järgu nõudena Weroli pankrotimenetluses 6 197 500 euro ulatuses. Menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus tuleb jätta Elikante OÜ kanda. Elikante OÜ-lt hageja kasuks väljamõistetava

menetluskulu suurust tuleb vähendada 1306,82 euro võrra ja mõista Elikante OÜ-lt välja hageja

kasuks menetluskuluna 5980,18 eurot.

11. Maakohus leidis, et kuigi kostja nõue on pärast nõuete kaitsmise koosolekut tasaarvestusega

lõppenud, puudub õiguslik alus nõude rahuldamiseks ilma kostja vastuväiteid sisuliselt hindamata.

Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu.

Maakohus on viidanud Riigikohtu seisukohale tsiviilasja nr 3-2-1-116-04 p-s 46 ja teinud sellest

ebaõige järelduse, et kui nõuete kaitsmise koosolekul ainsana teise võlausaldaja nõudele vastuväite

esitanud võlausaldaja ei ole enam õigustatud isikuks pankrotimenetluses (kui ta on oma nõude

kaotanud või nõudeõigus on seoses täitmisega lõppenud), ei anna see asjaolu õigust hagi

rahuldamiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu seisukoha sama lahendi p-s 47, milles

Riigikohus on leidnud, et võlausaldaja staatuse kaotamisel ei saa kostja olla õigustatud isikuks, kes

võib vastu vaielda hageja nõude tunnustamisele võlgniku pankrotimenetluses ja seda ka siis, kui

nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja õigused ja kohustused lõppesid hiljem, pärast nõuete

tunnustamise koosolekut.

Ringkonnakohus märgib, et võlausaldaja huvi pankrotimenetluses saab seisneda oma nõude

võimalikult suures ulatuses rahuldamises. Kui võlausaldaja nõue on pankrotimenetluses täies ulatuses

rahuldatud, puudub tal õigustatud huvi edasises pankrotimenetluses osalemiseks. Võlausaldajale

pankrotiseadusest tulenev vastuväite esitamise õigus teise võlausaldaja nõudele ei teeni

võlausaldajate ühisuse huve. Võlausaldajate ühisuse huve peab selles osas esindama pankrotihaldur,

kes saab nõuete kaitsmise koosolekul kahtluse korral nõude põhjendatuse üle nõudele või

pandiõigusele vastu vaielda. Pankrotihalduri vastav kohustus on sätestatud PankrS § 103 lg-s 2. Selle

kohustuse rikkumisega võib kaasneda ka halduri vastutus PankrS § 63 järgi.

Maakohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub ringkonnakohtu menetluses vaidlus, et kostja nõue,

mis oli esitatud Weroli pankrotimenetluses nõuete tunnustamise koosolekule 03. septembril 2012

kaitsmiseks, on lõppenud. Seega ei ole kostja enam õigustatud isikuks (pankrotivõlausaldajaks), kes

saab vastu vaielda hageja kui pankrotivõlausaldaja nõude tunnustamisele. Maakohtu seisukoht, et

sellises olukorras tuleb kohtul nõue sisuliselt läbi vaadata, on ebaõige. Kuna antud juhul ei ole hageja

nõudele hagetavas ulatuses rohkem vastuväiteid esitatud, siis tuleb hageja nõue hagetavas ulatuses

lugeda tunnustatuks. PankrS § 103 lg 8 kohaldub, kuna nimetatud säte reguleeribki olukorda, kus

võlausaldaja nõudele on vastuväite esitanud selleks õigustamatu isik ja nimetatud asjaolu selgub

pärast nõuete tunnustamise koosolekut.

10

Kui võlausaldaja nõue on rahuldatud (sh tasaarvestuse tõttu lõppenud) pankrotimenetluse ajal, siis

puudub isikul võlausaldaja staatus pankrotimenetluses ja sellest tulenevalt õigustatud huvi teiste

võlausaldajatega vaidluste pidamiseks. Kui nõue saab rahuldatud, siis lõpevad ka kõik selle

võlausaldaja õigused pankrotimenetluses, sh kehtiva vastuväite esitamise õigus teise võlausaldaja

nõudele. Nimetatu on kooskõlas PankrS § 8 lg-st 3 tuleneva pankrotivõlausaldaja mõistega, mille

kohaselt on pankrotivõlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne

pankroti väljakuulutamist. Maakohus tuvastas, et alates 16. detsembrist 2013 kostjal sellist nõuet ei

ole. Vaidluste jätkumine nõuete üle endiste võlausaldajatega, kes on oma pankrotivõlausaldaja

õigused ja kohustused kaotanud, on vastuolus pankrotimenetluse peamise eesmärgiga rahuldada

võlausaldajate nõudeid (PankrS § 3), sest takistab jaotusettepaneku koostamist ja kinnitamist ning

väljamakseid võlausaldajatele. PankrS § 143 lg 3 kohaselt saab vaidluste korral nõuete ja nende

rahuldamisjärkude üle haldur esitada jaotusettepaneku alles pärast nõuete või nende

rahuldamisjärkude üle toimunud vaidluste lahendamist. Isik, kes ei ole menetlusosaliseks, ei pea

saama mõjutada menetluse kulgu.

12. Maakohus ei ole oma otsuses võtnud seisukohta poolte väidete osas seoses asjaoluga, et kostja

on 03. märtsil 2014 omandanud 455 600 euro suuruse nõude Weroli pankrotimenetluses AS-lt Tartu

Sadam (III kd lk 88). Toimiku materjalide kohaselt on AS Tartu Sadam omandanud nõude

AS-lt Tartu Mill ja nõude eelmine omanik ei ole oma vastuväite õigust hageja nõudele nõuete

tunnustamise koosolekul kasutanud. Asjaolu, et nõude omanikuks käesoleval ajal on isik, kes olles

ise pankrotivõlausaldajaks nõuete tunnustamise koosoleku ajal, kasutas oma õigust esitada hageja

nõudele vastuväide nõuete tunnustamise koosolekul, ei anna talle vastuväite esitanud võlausaldaja

staatust pärast seda, kui tema esialgne nõue on lõppenud täitmisega, ta on kaotanud

pankrotivõlausaldaja staatuse ja seejärel saanud uuesti pankrotivõlausaldajaks nõude omandamise

kaudu teiselt võlausaldajalt, kes ise vastuväidet hagejast võlausaldaja nõudele õigel ajal ei esitanud.

Seetõttu ei saa kostjat käsitleda isikuna, kelle vastu tuleks hagejal esitada nõude tunnustamise hagi

PankrS § 106 lg 1 alusel. Nõude eelmine omanik vastuväidet ei esitanud ja seetõttu puudus hagejal

vajadus tema vastu ka hagi esitamiseks. Teistsugune pankrotiseaduse tõlgendus oleks vastuolus

võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttega.

13. Seetõttu ei pidanud maakohus andma hinnangut hageja nõude sisulisele põhjendatusele ja

vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Kuna hagi esitamise ajal oli kostja

pankrotivõlausaldajaks ja hagi on esitatud kooskõlas PankrS § 106 lg-ga , tuleb hagi rahuldada.

14. Unicredit Bank AG apellatsioonkaebuse täiendus tuleb jätta tähelepanuta- Täienduses taotleb

apellant nõude tunnustamist suuremas ulatuses, kui ta on esitanud hagi. Maakohus on 16. novembri

2014 määrusega (IV kd lk 42-44) keeldunud muudetud hagiavalduse menetlemisest ja jätkanud

menetlust hageja nõude tunnustamiseks Weroli pankrotimenetluses summas 6 179 500 eurot. Hageja

ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu tegevust selles osas vaidlustanud. Nõuded apellatsioonkaebuse

sisule tulenevad TsMS §-st 633 ja kaebuses tuleb märkida ka ära, millises ulatuses apellant esimese

astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit taotleb (TsMS § 633 lg 1 p 2).

Kaebus tuleb esitada apellatsioonitähtaja jooksul (TsMS § 632). Pärast apellatsioonitähtaja

möödumist ei saa apellant taotleda ringkonnakohtult hagi rahuldamist suuremas ulatuses kui see on

maakohtus läbi vaadatud.

15. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb kõik põhjendatud menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

15.1. Maakohus on kostjalt väljamõistetavaks hageja põhjendatud menetluskuluks lugenud kokku

8044,10 eurot, millega on tasaarvestanud hagejalt väljamõistetava kostja kasuks seoses menetluse

venitamisega seotud kulud 757,08 eurot ja lõplikult välja mõistnud kostjalt hageja kasuks

menetluskuluna 7287,02 eurot (sisaldab riigilõivu 300 eurot, esindaja sõidukulu 131,31 eurot,

tõlkekulu 49,97 eurot).

11

Elikante OÜ on vaidlustanud maakohtu hinnangu Unicredit Bank AG põhjendatud menetluskulude

suurusele lepingulise esindaja kulude hüvitamise osas. Kaebaja tugineb seejuures TsMS § 169

lg-le 3, mille kohaselt rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi

esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta

menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud, ebaõigele kohaldamisele maakohtu

poolt.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Kulude hindamisel on maakohtul diskretsiooniõigus, mida kasutades peab maakohus

arvestama ka kulude kandmiseks kohustatud isiku seisukohti, kui kohustatud isik on need kohtule

esitanud. Käesolevas asjas on kostja kulude kandmiseks kohustatud isikuna hageja lepingulise

esindaja kulude suurusele vastu vaielnud (IV kd lk 125-126), kuid maakohtu otsuse põhjendustest ei

nähtu, et maakohus oleks oma seisukohta jätta enamusega kostja vastuväidetest arvestamata, piisavalt

põhjendanud. Seetõttu on maakohus hageja lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaksmääramisel

rikkunud diskretsiooni piire.

Ringkonnakohus leiab, et Elikante OÜ kaebus tuleb menetluskulude välja mõistmise osas rahuldada

osaliselt.

15.2. Apellatsioonkaebuse p-s 3.4 on OÜ Elikante vaidlustanud maakohtu hinnangu hageja

õigusabikulude põhjendatusele viies erinevas positsioonis. Ringkonnakohus leiab, et taotluses hagi

läbivaatamata jätmiseks (I kd lk 139-140) on hageja põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et

kui haldur tasaarvestab kostja nõude Weroli vastu, siis langeb kostja vastuväide hageja nõudele ära,

taotlust ei ole esitatud sooviga menetlust venitada, kulu taotluse koostamisele on põhjendatud. Ka

taotlus menetluse peatamiseks (I kd lk 159) on esitatud eesmärgiga saada selgust kostja kui Weroli

võlausaldaja staatuse osas, mistõttu ei saa ka selle taotluse esitamist pidada menetluse venitamiseks.

Nõustuda tuleb OÜ Elikante kaebusega selles, et menetluse peatamise taotluse koostamise kulu on

kajastatud menetluskulude nimekirja p-s v ja p-s vii on esitatud sama kulu kordus 1 h 30 minuti osas.

Seetõttu tuleb hageja põhjendatud menetluskulu vähendada 1 h 30 min x 130 eurot = 195 eurot.

OÜ Elikante on juba maakohtus vaidlustanud hageja kulu 03. veebruari 2015 menetluskulude

nimekirja punktide xiii ja xiv osas (4 h 30 min, IV kd lk 125 pöördel). Maakohus on osaliselt kostja

seisukohaga arvestanud, vähendades seda ajakulu 2 h 30 minutini (otsuse lk 13), kuid on eksitavalt

seejuures viidanud hageja menetluskulude nimekirja punktile xii (punkti xii osas ei ole kostja kulu

vaidlustanud). Kuna kostja taotlus menetluskulu vähendamiseks punktides xiii ja xiv põhineb

asjaolul, et hageja esitas seisukoha, et tema nõude suurus on 5 197 750 eurot ja hiljem loobus sellest

seisukohast, siis tuleb menetluskulude nimekirja punktides xiii ja xiv esitatud kulu väljamõistmine

kostjalt lugeda tervikuna põhjendamatuks ja kostjalt väljamõistetavat kulu tuleb vähendada 2 h 30

min x 130 eurot = 325 eurot.

15.3. Kaebuse p-s 3.7 vaidlustab kaebaja hageja menetluskulu nimekirja p-de xxviii ja xxiv

kattuvust, millise asjaolu tuvastas ka maakohus ja vähendas hageja ajakulu kostja 11. veebruari 2014

taotlusele seisukoha koostamise eest 5 h 15 minutilt (p-d xxviii ja xxiv kokku) 3 h 15 minutini.

Kaebaja väidab, et mais 2014 oli p xxviii nimetatud vastus juba kohtule esitatud, seega ei saanud

selleks enam maikuus aega kuluda. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ja kaebust selles osas ei

rahulda. Vaidlusalune seisukoht on hageja poolt maakohtule esitatud alles 21. augustil 2014 (III kd

lk 139). 14. märtsil 2014 esitas hageja seisukoha kostja 04. märtsi 2014 seisukohale ja dokumendi

sisu kohaselt ka 11. veebruari 2014 kohtuistungil esitatud taotlustele.

15.4. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse p 3.8 alapunkt 1-3 osas ei ole kaebaja oma väidet, et hageja

menetluskulu tuli selles osas vähendada mitte millegagi põhjendanud ja ringkonnakohus jätab

kaebuse selles osas rahuldamata.

Kaebuse p-s 3.8 alapunktis 4 vaidlustab kaebaja 11. veebruari 2014 istungi ettevalmistuskulu, mille

hüvitamist hageja taotleb 7 h .45 minuti ulatuses. Kaebaja väitel kulus tema esindajal istungi

ettevalmistamiseks 2 h 38 minutit, mis ei saa olla ainukeseks argumendiks põhjendatud kulu suuruse

12

määramisel. Kuna tegemist oli eelistungiga (III kd lk 54) ja hageja oli oma seisukohti kajastanud juba

mitmetes menetlusdokumentides, siis peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks istungi

ettevalmistamisel 4 h 30 minutit, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõistetavat menetluskulu

vähendada 3 h 15 min x 130 = 422.50 eurot.

Kaebuse p 3.8 alapunkt 5 osas märgib ringkonnakohus, et hageja on taotlenud 21. augusti 2014

kohtuistungiks ettevalmistamise eest kulu hüvitamist 7 h 20 minuti ulatuses, millest maakohus on

lugenud põhjendatuks 4 h 20 minutit. Kaebaja peab põhjendatuks 1 h, kuid ei ole põhjendanud, kuidas

on maakohus selles osas oma diskretsiooniõigust rikkunud. Ainuüksi asjaolu, et kostjal kulus

ettevalmistusele üksnes 1 h ei saa olla maakohtu poolse hinnangu muutmise aluseks.

Kaebuse p 3.8 alapunktis 6 vaidlustab kaebaja 5. veebruari 2015 menetluskulude nimekirjas (IV kd

lk 119-120) toodud kulud seoses 3. veebruari 2015 (kaebuses ekslikult märgitud 3.veebruar 2014)

kohtuistungiga. Hageja taotleb menetluskulude nimekirja koostamise eest 2 h 32 min ja istungiks

valmistumise, toimiku indekseerimise ja tunnistajale küsimuste eest 2 h 30 min ajakulu hüvitamist.

Ringkonnakohus leiab, et hageja tasutaotlus (130 eurot/h 2, 32 h eest) menetluskulude nimekirja

koostamise eest tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude aruande

koostamise ja avalikku e-toimikusse laadimise ajakulu ei ole põhjendatud kaotanud poolelt välja

mõista. Menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need

saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist

põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

77-14, p 12, määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 p 13). Ülejäänud osas tuleb 5. veebruari 2015

menetluskulude nimekirjas esitatud taotlus lugeda põhjendatuks. Hageja menetluskulusid tuleb

vähendada 329.32 euro ulatuses.

15.5. Maakohtu menetluses hindas kostja oma põhjendatud õigusabikulu suuruseks kokku 6148, 67

(menetluskulude nimekirjad IV kd lk 58, 116). Maakohus hindas kostja kulude suuruseks, mille

tekkimise põhjustas hagejapoolne menetluse venitamine 757.08 eurot. Hageja ei ole maakohtu otsust

selles osas vaidlustanud. Kostja leiab apellatsioonkaebuse p-s 3.5, et hagejapoolne menetluse

venitamine on põhjustanud kulusid lisaks maakohtu poolsele kulu mahaarvamisele veel 4 h 31 minuti

ulatuses, kuna kostja on pidanud analüüsima ja menetlusdokumente koostama hageja taotluste osas,

mis olid esitatud eesmärgiga venitada menetlust ja mida maakohus ei rahuldanud. Ringkonnakohus

jätab selles osas kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus on käesoleva otsuse p-s 15.2 võtnud

seisukoha, et hageja taotlusi hagi läbivaatamata jätmiseks ja menetluse peatamiseks ei saa käsitleda

põhjendamatute ja venitamise eesmärgil esitatud taotlustena vaatamata sellele, et maakohus neid

taotlusi ei rahuldanud. Seega ei ole põhjendatud jätta hageja kanda kostja kulud nimetatud taotlustele

vastamiseks.

Kaebuse p-s 3.9 on kostja vaidlustanud maakohtu otsust ka selles osas, et maakohus on vähendanud

hagejalt väljamõistetavat menetluskulu, mis seondub hageja 21. augusti 2014, 02. septembri 2014 ja

20. oktoobri 2014 menetlusdokumentidele seisukohtade koostamisega, 9 h 55 minutilt 6 h-le. Kaebaja

leiab, et põhjendatud kulu on siiski 9 h 55 minutit ja oleks tulnud terves ulatuses hagejalt välja mõista.

Maakohus on jätnud nende dokumentide koostamise osas kulud osaliselt hageja kanda seetõttu, et

tegemist oli seisukohtade koostamisega hageja menetlusdokumentidele, mis tõid kaasa menetluse

venimise. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud (otsuse lk

14) ja ei ole ületanud kulude hindamisel selles osas diskretsiooni piire. Seetõttu tuleb kaebus

nimetatud osas jätta rahuldamata.

15.6. OÜ Elikante leiab , et kaebus p-s 3.6 loeteletud hageja menetluskulud õigusabile ( 31.01. 2013

menetlustähtaja pikendamise taotluse koostamine (I kd lk 155) ja 21. augusti 2014 seisukohtade

koostamine (III kd lk 139)) tuleb jätta hageja enda kanda TsMS § 162 lg 4 alusel, mille kohaselt võib

kohus jätta täielikult või osaliselt poole enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt,

kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus

leiab, et arvestades ringkonnakohtu seisukohti hagi rahuldamisel, oli mõlema menetlusdokumendi

13

koostamise vajadus hageja poolt põhjendatud. Küll ei ole põhjendatud kulu 30 minutit/65 eurot

menetlustähtaja pikendamise taotluse koostamise eest. Tegemist on oma põhisisult 10-realise ja

vähese keerukusega dokumendiga, mille koostamise põhjendatud kuluks tuleb pidada 30 eurot.

Hageja põhjendatud menetluskulusid tuleb vähendada 35 euro võrra.

15.7. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõistetavat menetluskulu vähendada 195 + 325 +

422.50 + 329.32 + 35 = 1306.82 eurot, millises ulatuses tuleb vähendada kostjalt hageja kasuks välja

mõistetavat menetluskulude suurust. Ülejäänud osas on maakohtu otsus kostjalt hageja

menetluskulude välja mõistmise osas piisavalt põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Kostjalt

maakohtus hageja kasuks välja mõistetavaks menetluskulu suuruseks on 7287 – 1306.82 = 5980.18

eurot.

16. Ringkonnakohtu menetluses on hageja esitanud 13. oktoobri ja 16. oktoobri 2015 menetluskulude

nimekirjades menetluskulude nõude 2142, 53 euro suuruses summas, millest riigilõiv on 300 eurot,

esindaja sõidukulu 42,03 eurot ja kulutused õigusabile 1800,50 eurot (13 h 51 min arvestusega 130

eurot/h). Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud kuluks, mille tasumist saab hageja nõuda

vastaspoolelt, ei ole lepingulise esindaja töö, mis on tehtud menetlustähtaja pikendamise taotluse ja

apellatsioonkaebuse täienduse koostamisele, kokku 49 minuti ulatuses. Apellatsioonkaebuse

koostamine ja kostja apellatsioonkaebusele vastuse koostamise aeg peaks hõlmama ka aega kliendiga

suhtluseks, mistõttu ei ole põhjendatud nõuda kostjalt kliendiga e-kirjavahetuse ajakulu 58. 50 eurot

hüvitamist. Arvestades seda, et kaebuse maakohtu otsusele esitasid mõlemad pooled ning

ringkonnakohus pidas asjas kohtuistungi, tuleb hageja põhjendatud kuluks õigusabile

ringkonnakohtus lugeda 1635.84 (1800, 50 – 164.66) eurot. Menetluskuluna ringkonnakohtus tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 1935.84 eurot.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/