3-15-445/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-15-445

Määruse kuupäev

26. oktoober 2015

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

Denis Antropovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja − Denis Antropov, esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Vastustaja − Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen

RESOLUTSIOON

1. Jätta Denis Antropovi kaebus läbi vaatamata.

2. Saata käesoleva määruse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. Antropov esitas 24. novembril 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse.

D. Antropov märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas 2007. aastast alates 68 kuud. Selle aja

jooksul olid tema kinnipidamistingimused alandavad ja ebainimlikud. D. Antropov palus

hüvitada talle tekitatud mittevaralise kahju.

2. Tallinna Vangla tagastas 16. veebruari 2015. a otsusega D. Antropovi kahju hüvitamise

taotluse ajavahemike 18. detsember 2007 − 20. jaanuar 2009 ja 16. juuli 2009 − 27. november

2013 osas läbivaatamatult ning jättis taotluse ajavahemiku 28. november 2013 − 17. veebruar

2014 osas rahuldamata.

3. D. Antropov esitas 23. veebruaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Kaebaja märkis, et kaebus puudutab Tallinna Vangla otsust jätta kahjunõue läbi

vaatamata ajavahemiku 16. juuli 2009 − 27. oktoober 2010 osas.

4. Tartu Halduskohus tagastas 28. augusti 2015. a määrusega kaebuse ajavahemikku 16.

juuli 2009 − 4. mai 2010 puudutavas osas ning võttis kaebuse menetlusse ajavahemikku 5.

mai − 27. oktoober 2010 puudutavas osas.

5. Vastustaja oli 10. septembri 2015. a vastuses kaebusele seisukohal, et kaebus tuleb jätta

läbi vaatamata, sest kaebaja ei pöördunud kahju hüvitamise taotlusega Tallinna Vangla poole

3-15-445

tähtaegselt. Vastustaja lisas, et kui kohus otsustab asja menetlust jätkata, palub vastustaja jätta

kaebuse rahuldamata.

6. Kaebaja esitas 15. septembril 2015 Tartu Halduskohtule avalduse, milles teatas, et ei

nõua kahju hüvitamist ajavahemiku 9.−16. september 2010 eest.

7. Tartu Halduskohus palus 21. oktoobri 2015. a kohtunõudega kaebajal täpsustada, kas ta

nõuab praeguses asjas kahju hüvitamist ka 27. oktoobri 2010. a kinnipidamistingimuste eest.

8. Kaebaja teatas 22. oktoobri 2015. a vastuses, et ei nõua praeguses asjas kahju hüvitamist

27. oktoobri 2010. a kinnipidamistingimuste eest.

KOHTU SEISUKOHT

9. Praeguseks menetlusstaadiumiks on D. Antropovi kaebus vaatluse alla jäänud järgmiste

ajavahemike osas: 5. mai − 8. september 2010 ja 17. september − 26. oktoober 2010.

10. Kaebaja taotleb talle Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 sätestab: „Seadus võib näha mõnda liiki

nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse

menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole

selles korras tähtaegselt rahuldatud.“ Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse

menetluse ette vangistusseadus. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 sätestab, et vangla

tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole

pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse

seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

11. Tallinna Vangla tagastas D. Antropovi kahju hüvitamise taotluse praeguses asjas vaatluse

all olevate ajavahemike osas põhjusel, et taotlus oli esitatud pärast riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 17 lg-s 3 ettenähtud tähtaega. Samas ei ole kahjunõude tagastamise fakti

tuvastamine kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kontrollimiseks piisav. Nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimist ei saa järeldada ainult VangS § 1¹ lg 8

põhjal, mis võimaldab halduskohtu poole pöörduda ka juhul, kui vangla on taotluse

tagastanud. HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud

kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses

nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata kahju hüvitamise taotluses esinenud puudused, ei

esita kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt

kahju hüvitamise taotluse tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1

tulenevalt lubatav (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 29. aprilli 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-

78-13, p 19). Praeguses olukorras peab kohus kontrollima kaebaja poolt kahju hüvitamise

taotlusega Tallinna Vangla poole pöördumise tähtaegsust ehk sisuliselt seda, kas vangla poolt

taotluse tagastamine oli põhjendatud (vt Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2014. a määrus

haldusasjas nr 3-13-1407, p 10).

12. RVastS § 17 lg-st 3 tuleneb, et taotlus haldusorganile tuleb esitada kolme aasta jooksul

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, sõltumata teada saamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

3-15-445

põhjustanud sündmusest arvates. Samasuguse regulatsiooni sätestas ka kuni 31. detsembrini

2011 kehtinud HKMS § 9 lg 4.

Riigikohtu halduskolleegium selgitas 15. juunil 2015 asjas nr 3-3-1-20-15 tehtud määruses

(p-d 11, 13 ja 15): „Kahjunõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga,

mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et

kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et

kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava

edulootusega kaebus. Oluline pole sealjuures küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab.

[---] Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasjas Tunis

vs. Eesti 19. detsembril 2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele

(antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla

kvalifitseeritav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3

rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. [---] Jätkuvalt

kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul

olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi

kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka

kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. [---] Ebamäärasust,

mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada

kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist

saada suuremat hüvitist. [---] Kolleegium leiab, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt

kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste

inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse

jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista

miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal

kahtlust olla ei saanud. [---] Kolleegium ei hakka hindama, kas kaebaja väidetavalt

õigusvastastes tingimustes kinnipidamise toiming lõppes seetõttu, et ta viidi kartserikaristuse

kandmiseks teise vanglasse, sest eluliselt usutav pole, et kaebaja ei saanud kartserikaristusele

eelnenud üle aasta kestnud kinnipidamise jooksul aru kaebuse aluseks olevatest asjaoludest.“

Viimane ajavahemik, mil kaebaja viibis järjestikku Tallinna Vanglas, oli 5. mai 2010 −

17. veebruar 2014. Enne seda viibis kaebaja Tartu Vanglas. Kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

järgmiste ajavahemike eest: 5. mai − 8. september 2010 ja 17. september − 26. oktoober 2010.

Juhindudes eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi määrusest, leiab kohus, et kaebaja pidi

5. mail 2010 Tallinna Vanglasse paigutamisest alates hiljemalt aasta möödumisel, s.o 2011. a

mais, kahjunõuet õigustavatest asjaoludest aru saama sellisel määral, et koostada piisava

edulootusega kahju hüvitamise taotlus. Seega tuleb kohtu hinnangul kahjunõude esitamise

tähtaja algus siduda 2011. a maiga ning tähtaeg lõppes seega 2014. a mais. Kaebaja esitas

praeguses asjas vaatluse all olevate ajavahemikega seoses kahjunõude Tallinna Vanglale

24. novembril 2014, st tähtaega ületades.

13. Kohus nõustub Tallinna Vanglaga, et praegusel juhul puudusid objektiivsed põhjused

taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks, samuti ei nähtu subjektiivset laadi asjaolusid, mis

tingiksid tähtaja ennistamise. Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ja kohtule

esitatud kaebusest nähtuvalt pidas kaebaja kinnipidamistingimusi õiguspäraseks, kuni ta sai

teada Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. detsembri 2013. a otsusest asjas Tunis vs. Eesti, kus

leiti, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid õigusvastased. Kohus leiab, et

kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda seda, millal sai kaebaja teada

vangla tegevuse õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud tal

3-15-445

õigeaegselt halduskohtusse pöörduda. Ka tuleb kolmeaastast tähtaega pidada piisavalt pikaks

selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida

(vt Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2014. a määrus haldusasjas nr 3-13-1407, p 12).

Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev igaühe õigus

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab,

et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse

pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja

kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2013. a

määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11).

14. Kuna praeguses asjas vaatluse all olevaid ajavahemikke puudutavas osas ei olnud Tallinna

Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus tähtaegne ja Tallinna Vanglal puudus võimalus

taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks, oli vangla poolt vastavas osas taotluse tagastamine

põhjendatud. Seega ei ole kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, mistõttu tuleb kohtul jätta kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4

alusel läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm

kohtunik