2-14-19332/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-19332

Tsiviilasi

Andrei Okamantšuki hagi Gennadi Kirillovi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

31 370,59 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. veebruari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gennadi Kirillovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

06. oktoober 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Gennadi Krillov (isikukood: XXX),

nõustaja Tarass Bondarenko

Vastustaja (hageja): Andrei Okamantšuk (isikukood:

XXXX), esindaja Paul Paas

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 18. veebruari 2015 otsuse

resolutsioon

muutmata,

muutes

maakohtu

otsuse

põhjendusi.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Gennadi

Kirillovi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Andrei Okamantšuk (hageja) esitas 15. mail 2014 hagi Gennadi Kirillovi (kostja) vastu nõude

põhivõla 28 123 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 997,75 eurot

ja jooksva viivise 0,0219% päevas põhinõudelt väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale 06. detsembril 2011 tunnistaja N.K. juuresolekul laenu

28 123 eurot sularahas, mille kohta kostja koheselt koostas võlakirja (tl 13, tõlge tl 9). Kostja väited,

et ta on saanud laenu vaid 17 000 eurot, ei vasta tegelikkusele. Laenu tagastamise tähtaega on

korduvalt pikendatud. 10. jaanuari 2013 võlakirja (tl 14, tõlge tl 12) kohaselt kohustus kostja

tagastama laenu 28 123 eurot 2013. aasta jooksul, hiljemalt 01. detsembriks 2013. Laenatud raha või

intresse, mille tasumise kohustus tuleneks võlakirjadest, kostja ei ole tasunud. Esimene võlakiri on

laenuleping ning teine võlakiri on võlatunnistus, millega kostja tunnistas põhivõlga ja lubas selle

tasuda.

Hageja nõudis viivist 0,0219 % (8 % / 365 päeva) päevas maksmisega viivitatud summalt. Kuni

hagiavalduse esitamiseni on kostja võla tasumisega viivitanud 162 päeva 02. detsember 2013 kuni

12. mai 2014), seega on kostjal kohustus tasuda hagi esitamise päeva seisuga viivist 997,75 eurot

(0,0219 / 100 x 162).

2. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks. Kostja kinnitusel võttis ta hagejalt laenu 17 000 eurot ja pikema

aja jooksul tasus 2,5% võlasummalt, s.o 425 eurot kuus. Kostja allkirjastas võlakirju hageja sunnil,

kes lubas, et ei pöördu kohtusse võla sissenõudmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 18. veebruari 2015 otsusega hagi ning mõistis G. Kirillovilt välja

A. Okamantšuki kasuks 28 123 eurot põhivõlga, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 997,75 eurot samuti viivise 0,0219% päevas põhinõudelt 28 123 eurot alates

hagiavalduse esitamisest 16. mail 2014 kuni põhikohustuse täitmiseni. Maakohus jättis kõik

menetluskulud G. Kirillovi kanda ning mõistis G. Kirillovilt välja A. Okamantšuki kasuks

menetluskulude katteks 850 eurot riigilõivu ja 120 eurot lepingulise esindaja õigusabikulusid.

Esitatud tõenditele ning poolte seisukohtadele tuginedes tuvastas maakohus, et poolte vahel on

sõlmitud laenuleping ning et kostja on jätnud oma laenulepingust tulenevad kohustused täitmata.

Pooled vaidlevad selle üle, kui palju peab kostja hagejale laenu tagastama.

Maakohus leidis, et hageja on tõendanud laenu 28 123 eurot andmist kostjale nii kostja poolt

allkirjastatud võlakirjadega kui ka tunnistaja N.K. ütlustega, mistõttu kuulub hagi rahuldamisele.

VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud võla tasumist kinnitavate dokumentide väljaandmisel

eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et

täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole sellist

tõendamiskoormuse üleminekut käesolevas asjas toimunud ja kostja peab ise tõendama hagejale võla

tagasimaksmist. Kostja ei ole laenu tasumist tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta on

nõudnud hagejalt täitmise kviitungi võla tagasimaksmise kohta või nõudnud temalt võlakirja tagasi

VÕS § 95 lg 1 järgi. Seega ei ole kostja vastuväited hagile asjakohased ning on paljasõnalised.

Maakohus kvalifitseeris 10. jaanuari 2013 kostja poolt allkirjastatud võlakirja abstraktse

võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 ja lg 2 mõttes. Poolte selget tahet luua uus iseseisev kohustus

väljendasid pooled kokkuleppega, et kuni 10. jaanuarini 2013 väljastatud võlakirjad loetakse

kehtetuks. VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli

võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma 28 123 eurot. VÕS § 30

järgi peab võlatunnistuse andud isik võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi

VÕS § 1028 alusel. Kohtule teadaolevalt kostja hageja vastu sellist hagi esitanud ei ole.

Maakohus hindas VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel põhjendatuks hageja nõude hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 997,75 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

saamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja G. Kirillov esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ning asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) võtab apellant omaks kohustuse tasuda vastustajale 17 000 eurot põhivõlana ja 3 000 eurot intressi.

Võlakirjal olev summa ei ole õige;

2) on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei ole apellandile selgitanud, et apellant

peab vastustajale tasumisi tõendama. Sellest tulenevalt ei ole apellant esimese astme kohtus tunnistaja

ülekuulamist taotlenud, kuid esitab vastava taotluse ringkonnakohtu menetluses. Samuti sai apellant

alles kohtuotsusest teada oma õigusest esitada hagi VÕS § 1028 alusel;

3) on maakohtu poolt tuvastatud ja vastustaja poolt kinnitatud, et 10. jaanuari 2013 võlakirja alusel

ei ole raha üleandmist toimunud. Apellant allkirjastas võlakirja pettuse tõttu ega tunnista selles

nimetatud summat. Kuivõrd 10. jaanuari 2013 võlakiri ei tuvasta võla suurust ega raha üleandmist, ei

tohtinud maakohus otsuse tegemisel sellele tugineda. VÕS § 396 lg 2 kohaldamiseks puudub alus;

4) ei pea apellant tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita vastustaja vastuvõtuviivituse

tõttu. Vastustaja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on apellandilt viivist nõudnud. Samuti

ei ole võlakirjas viivise maksmine kokku lepitud. Vastustajal tekkis õigus nõuda viivist alates ajast,

millal apellant sai sellest teada, s.o hagiavalduse esitamisest alates;

5) ei pea jooksva viivise nõuet rahuldama, kuivõrd kohus ei ole tuvastanud põhivõla suurust;

6) ei saa jätta menetluskulusid apellandi kanda, kuna tsiviilasi ei ole põhjalikult läbi vaadatud ning

põhivõla suurus ei ole tuvastatud.

5. Vastustaja A. Okamantšuk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda.

Vastuse kohaselt:

1) on väär apellandi väide, et temale ei seletatud tõendamise kohustust. Viru Maakohtu selgitas

apellandile 30. mai 2014 määruses tema õigusi ja kohustusi, k.a tõendamiskohustust, tõendite

esitamise kohustust ja vastuhagi esitamise õigust. 20. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil selgitas

kohus protsessiosalistele nende õigusi ja kohustusi ning apellandile olid tema kohustused ja õigused

arusaadavad. Kohtuistungil apellant ei esitanud ühtegi taotlust;

2) on tõendatud, et 06. detsembril 2011 andis vastustaja apellandile laenu 28 123 eurot. Apellant on

omaks võtnud, et tema isiklikult kirjutas 06. detsembri 2011 võlakirja, milles ta kinnitab

ühemõtteliselt ja selgelt, et tema võtab vastustajalt 28 123 eurot laenuks. Raha üleandmise ja võlakirja

kirjutamise juures viibis kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja, kes kinnitas raha üleandmist ja

võlakirja kirjutamist. 10. jaanuaril 2013 apellandi poolt kirjutatud võlakirja puhul on tegemist

olemasoleva võlgnevuse kinnitamisega ja tagasimakse tähtaja määratlemisega;

3) ei ole apellant maakohtus väitnud, et kirjutas 10. jaanuari 2013 võlakirja pettuse tõttu. Pettuse väide

on esitatud alles apellatsioonkaebuses, tegemist on uue vastuväitega. Miski ei takistanud apellanti

esitama pettuse vastuväidet maakohtus;

4) on väär apellandi väide, et vastustajal ei olnud viivisenõude esitamise õigust. VÕS §-st 113

tulenevalt võib vastustaja võlausaldajana nõuda apellandilt viivist sõltumata sellest, kas pooled on

viivise tasumises kokku leppinud. VÕS § 113 kohaselt on tähtis, et kohustus on muutunud

sissenõutavaks. 10. jaanuari 2013 võlakirja kohaselt oli kohustuste täitmise tähtpäevaks

01. detsember 2013, seega muutus võlakirjas märgitud summa järgmisest päevast sissenõutavaks.

Vastustaja on hagiavalduses selgesti väljendanud TsMS §-st 367 tuleneva jooksva viivise

nõudeõigust. Apellant on vääralt tõlgendanud VÕS § 113 lg-t 4;

5) on maakohus piisavalt ja põhjalikult käsitlenud menetluskulude väljamõistmist. Apellant ei

esitanud maakohtule vastuväiteid vastustaja menetluskulude osas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellant ei ole oma kaebuse ulatuse määramisel olnud järjekindel. 28. mai 2015 selgituskirjas

ringkonnakohtule (lk 88) on apellant avaldanud, et ta vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, kuid on

seejärel tasunud ikkagi riigilõivu kogu hagihinnalt maakohtus. Kuna apellant esitas

apellatsioonkaebuses taotluse asja tervikuna tagasisaatmiseks maakohtule uueks arutamiseks ja

kordas seda taotlust ka ringkonnakohtu istungil, siis on apellant vaidlustanud maakohtu otsuse

tervikuna ja apellatsioonkaebuselt kuulus tasumisele riigilõivuna 1000 eurot, mis on ka apellandi

poolt tasutud. Ringkonnakohus kontrollib kaebuse piire arvestades maakohtu otsust tervikuna,

mistõttu tuleb jätta rahuldamata apellandi ringkonnakohtu istungil esitatud taotlus enammakstud

riigilõivu tagastamiseks.

7. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et pooled sõlmisid 06. detsembril 2011 laenulepingu, mille

alusel laenas hageja kostjale 28 123 eurot. Laenulepingu sõlmimist tõendab kostja 06. detsembri

2011 võlakiri ja tunnistaja K ütlused. Apellant kostjana ei vaidle vastu, et ta on hagejalt laenu saanud

(laenulepingu sõlminud), kuid väidab end olevat saanud laenu mitte hageja väidetud ajal ja summas,

vaid 2009. aastal summas 17 000 eurot, mis on ka tasumata. Vastavasisulisi ütlusi andis kostja

ringkonnakohtu istungil.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellant ei ole asjas tõendanud,

et ta sõlmis hagejaga laenulepingu juba 2009. aastal ja võlgneb hagejale nõutavast väiksema

rahasumma.

8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt antud kvalifikatsiooniga 10. jaanuari 2013

võlatunnistusele. Maakohus käsitles võlatunnistust abstraktsena, millest vabanemiseks peaks kostja

esitama vastuhagi VÕS 1028 alusel.

Riigikohus on korduvalt selgitanud (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-149-11, nr 3-2-1-21-06 p 13, 15), et

võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua

algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui

võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib

aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on

tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus

hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses

märgitud rahasumma (RK 3-2-1-146-11 p 9).

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik

võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Võlatunnistuse olemasolul tuleb

eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses

võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas

asjas tuleb eeldada deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu. Kui maakohus tuvastas, et poolte vahel

oli sõlmitud laenuleping, millest tuleneb ka hageja nõue, siis ei ole sellega kooskõlas maakohtu

järeldus, et võlakiri, millega tunnistatakse tehingust tuleneva kohustuse olemasolu, on käsitletav

abstraktse võlatunnistusena. 10. jaanuari 2013 võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, millest

vabanemiseks ei pidanud kostja esitama vastuhagi, nagu on ekslikult leidnud maakohus. 10. jaanuari

2013 võlakirja eesmärk oli tõendada võla olemasolu ja pikendada võla tasumise tähtaega.

9. Apellant ei ole kostjana tõendanud võlatunnistusega tunnistatud võla puudumist. Tõendamata on

ka apellandi väited võlakirja andmise kohta pettuse või ähvarduse mõjul. Ringkonnakohus märgib, et

kui apellandi tahet võlakirja andmisel mõjutas pettus või ähvardus, oli tal õigus oma tahteavaldus

tühistada TsÜS § 94 või § 96 alusel. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse

tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 kohaselt võib tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates

ajast, mil ähvarduse mõju lakkas või sama aja jooksul pettusest teadasaamisest. Apellant ei ole seda

õigust kasutanud.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et laenu saamist võlakirjas märgitust väiksemas summas ja/või

laenu tasumist peab tõendama apellant. Asjakohane on maakohtu viide VÕS §-le 95, mille kohaselt

kohustuse täitmise korral peab võlausaldaja andma täitmise vastuvõtmisel võlgnikule täitmise

kviitungi ja võlgnikul on õigus seda nõuda. Antud vaidluses ei ole võlgnik (apellant) kohtule tõendit

kohustuse täitmise kohta esitanud. Apellant ei ole ka väitnud, et tal on sellised tõendid olemas, kuid

need jäid esitamata maakohtu poolse selgituskohustuse rikkumise tõttu. Apellandi ainus väidetav

tõend, mis jäi maakohtus esitamata, on tema abikaasa L.K. tunnistajaütlused. Ringkonnakohtus

selgitas apellant, et L.K. viibis 2009. aastal laenu saamise ja intresside tasumise juures. Seega ei ole

apellant soovinudki L.K. ütlustega tõendada 2013. aasta võlakirja andmisega seotud asjaolusid. Isegi

kui L.K. ütlused oleksid olnud asjas lubatavaks tõendiks (mida nad TsMS § 251 lg-st 1 tulenevalt ei

ole), ei oleks L.K. ütlused ümber lükanud hageja väidet, et pooltel oli ka varasemaid võlasuhteid, mis

on lõppenud ning hageja nõue tuleneb 2011. aastal sõlmitud laenulepingust ja 2013. a võlakirjast.

Seega ei ole maakohtu poolne selgitamiskohustuse täitmine mõjutanud apellandi õigusi.

10. Maakohus on mõistnud kostjalt välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 997,75 eurot ja viivise alates hagiavalduse esitamisest 16.mail 2014 0,0219 % päevas

põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus mõistis viivise välja VÕS § 113 lg 1 alusel

seadusega sätestatud määras. Maakohtu otsus on viivise väljamõistmise osas põhjendatud ja

maakohtu otsuse muutmiseks selles osas puudub alus. Seadusjärgse viivise nõue ei eelda

pooltevahelist kokkulepet, kuna nõude aluseks on seadus. Õigus nõuda viivist tuleneb nõude

sissenõutavaks muutumisest ja kohustuse mittekohasest täitmisest (VÕS § 113 lg 1), mitte

hagiavalduse esitamisest, nagu ekslikult leiab apellant. Põhivõla suuruse, millelt viivist arvestada, on

maakohus tuvastanud. Apellant ei ole esitanud väiteid, et maakohus on eksinud viivise rahalisel

väljaarvestamisel.

11. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1

alusel kostja kanda. Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu poolt vastaspoole kasuks välja mõistetud

menetluskulude suurust ja maakohtu otsus tuleb jätta selles osas muutmata.

Vastustaja menetluskulude nimekirja ringkonnakohtu poolt määratud ajaks, 12. oktoobriks 2015 ei

esitanud. Asja materjalidest ei nähtu andmeid vastustaja poolt kantud menetluskulude kohta, mistõttu

puudub ringkonnakohtul alus määrata kindlaks vastustaja menetluskulude rahaline suurus ja kulude

hüvitamine apellandi poolt.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/