3-15-2359/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

23.10.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2359

Haldusasi

V.R.a

kaebus

Keskkonnaameti

peadirektori

18.08.2015

käskkirja nr 1-4.1/15/365 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — V.R.

Vastustaja — Keskkonnaamet

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

Resolutsioon

1. Tagastada kaebus.

2. Toimetada

määrus

kätte

kaebajale

ja

Keskkonnaametile.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

saab

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kättesaamisest arvates.

1. V.R. esitas 17.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti peadirektori 18.08.2015

käskkirja nr 1-4.1/15/365 tühistamiseks.

Kaevatava käskkirjaga kehtestati uluki kaudu leviva haiguse tõkestamise meetmena metssigade

asurkonna arvukuse vähendamiseks 2015/2016 jahiaastaks metssigade küttimismaht ja -struktuur

maakondade kaupa ning sellega seotud kohustused ja keelud. Lisaks tunnistati kaevatava käskkirjaga

kehtetuks Keskkonnaameti peadirektori 30.09.2014 käskkiri nr 1-4.1/14/438 „Tauditõrjemeetmete

rakendamine sigade aafrika katku tõkestamiseks metssigade populatsioonis Eesti Vabariigi

territooriumil“,

mida

on

muudetud

Keskkonnaameti

peadirektori

15.12.2014

käskkirjaga

nr 1-4.1/14/522 „Tauditõrjemeetmete rakendamine sigade aafrika katku tõkestamiseks metssigade

populatsioonis Eesti Vabariigi territooriumil muutmine“.

Kaebuse kohaselt on kaebajale väljastatud jahitunnistus nr MA013704 ja relvaluba nr RL771235,

samuti suuruluki laskekatse tunnistus ja kohaliku jahiala kasutaja MTÜ Juuru Jahimeeste Selts poolt

väikeulukite küttimise luba ning suuruluki küttimise luba metssea küttimiseks. Jahil käimine,

metsloomade ja nende eluviiside jälgimine ning ulukitele raskete looduslike tingimuste (talv)

esinemisel lisasööda metsa viimine on kaebaja hobiks.

Kaebaja leiab, et peamiseks aafrika katku levitajaks on inimene ja sööda import autotranspordiga.

Kaevatava käskkirjaga käsib Keskkonnaameti peadirektor MTÜ-desse koondunud vabatahtlikult

jahinduslikke toiminguid tegevatel jahimeestel surmata metssigu meelevaldselt määratud koguses.

Keegi ei tea täpselt mitu metssiga Eestis elab. Keskkonnaagentuuri ulukiseireosakond ja

hobijahimehed omavad umbmääraseid hinnanguid metssigade arvukuse kohta, kuid need erinevad

suurelt. Seetõttu on hämmastav, et peadirektor käsib tappa saja sea täpsusega 29 600 metssiga,

teadmata kas neid isegi sedavõrd palju metsas elab. Kaebaja on kohustatud oma hobiga tegelema

intensiivsemalt, kuna ette antud kvootide täitmata jätmisel ähvardab kaebajat riigi poolt lepingu

lõpetamine.

Jaht on väga suures osas seotud õnne ja soodsate olude kokku sattumisega — ilmastik, oskus ulukit üle

kavaldada, palgatööst ja pereelust vabade hetkede leidmine jne. Jahti ei saa detailideni ette planeerida.

Tänasel hetkel on lisaks raske leida võimalusi jahisaaduste realiseerimiseks.

Kaevatava käskkirjaga kehtestatakse peibutussöötmise kord, mille kohaselt on söödaplatside vahena

lubatud 1km. Kaebaja söödakoht asub kaebaja kinnistul, ent probleem tekib juhul kui naaber soovib

800m kaugusel samuti ulukeid sööta. Kaevatava käskkirjaga on lubatud peibutussööta kasutada 10kg

sööta päevas, ent pole arusaadav, miks on lubatud üksnes 10kg ning mis saab juhul kui lubatud kogust

ületatakse. Kaebaja leiab, et jahimeestel ei lubata pidada lugu senistest eetilistest piirangutest

küttimisel — püüda vältida poegadega emasloomade tabamisest. Samuti toonitatakse kaevatava

käskkirjaga vajadust suunata küttimine emasloomade arvukuse vähendamiseks.

2. Vastustaja Keskkonnaamet on asjas avaldanud seisukohta, et kaebus tuleb kaebeõiguse puudumise

põhjendusel tagastada (tl 21–23). Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb

kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi,

seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi.

Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi

õigusi (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-35-12, p 19; nr 3-3-1-8-01, p 22). Kaebaja ei ole

kaevatava käskkirja adressaadiks, s.o haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 punkti 2 tähenduses

isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku

halduslepingu sõlmimiseks. Käskkirjaga kehtestati metssigade küttimismaht ning -struktuur

maakondade kaupa 2015/2016 jahiaastaks. Käskkirjast tulenevalt lepivad metssigade küttimismahu

ning -struktuuri jagunemise maakonna jahipiirkondade kasutajate vahel kokku jahindusnõukogud. Kui

kokkulepet ei sõlmita, jagab küttimismahu ning -struktuuri Keskkonnaamet. Kui jahipiirkonna kasutaja

ei täida mõjuva põhjuseta jahindusnõukogus kokkulepitud või Keskkonnaameti poolt määratud

kohustusi, teeb jahindusnõukogu Keskkonnaametile kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale

ettepaneku tunnistada kasutusõiguse luba kehtetuks. Seega pannakse kaevatava käskkirjaga kohustusi

jahindusnõukogudele ja jahipiirkonna kasutajatele. Üksikisikute (sh kaebaja) õigusi haldusaktiga ei

piirata, samuti ei kehtestata neile täiendavaid kohustusi.

Käskkiri ei puutu kaebaja õigustesse ka muul viisil. Kaebuse sisulist läbivaatamist õigustaks praegusel

juhul üksnes kaebaja jahipidamisõiguse riive. Õigust, et just konkreetne juriidiline isik jahipiirkonna

kasutamist edaspidigi jätkaks, kaebajale ühestki õigusaktist ei tule (kaebus on esitatud füüsilise

isikuna, mitte jahipiirkonna kasutajana). Kaebajal võib olla huvi, et sama jahipiirkonna kasutaja

jahipiirkonna kasutamist jätkaks, kuid taoline huvi ei ole kohtus kaitstav.

Käskkirjaga reguleeritakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaniku õigust metsseale jahipidamisel,

seega on ebaõige järeldada, justkui intensiivistaks kaevatav käskkiri iseenesest kaebaja

jahipidamiskoormust. Käskkiri ei puutu otseselt füüsiliste isikute jahipidamisõigusesse. Kaebajal

tulnuks kaebuses näidata, kuidas riivab käskkiri tema õigusi läbi jahipiirkonna kasutaja, s.o kuidas on

kaebaja jahipidamisõigus sõltuvuses konkreetsest jahipiirkonna kasutajast ning miks see õigus

praegusel juhul ohus on (sh millises jahipiirkonnas kaebaja jahti peab, miks ei ole selles jahipiirkonnas

võimalik küttimismahtusid täita jne). Isegi kui jahipiirkonna, kus kaebaja jahti peab, kasutaja ei peaks

jahindusnõukogus kokkulepitud või Keskkonnaameti määratud metssea küttimismahtu täitma, mistõttu

võidakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtetuks tunnistada, ei tähenda see, et jahipiirkond ja

kaebaja jahipidamisvõimalused seetõttu kaoks. Kaebajale väljastatud mitmed erinevad load (sh

jahitunnistus, relvaluba, suuruluki laskekatse tunnistust) jääksid kehtima, jahipiirkonna kasutusõigus

antaks uuele kasutajale ja kaebajal oleks võimalik selles jahipiirkonnas või mujal jahti pidada.

3. Kaebaja on asjas kaebeõigust täiendavalt põhjendanud järgmisega (tl 36–37). Halduse üksikaktide

seadusele vastavuse kontroll toimub vaide esitamise teel haldusakti andjale või kaebuse esitamise teel

halduskohtule, mitte üldaktidega sarnaselt avalduse tegemisega õiguskantslerile, mida saaks esitada ka

iga juhuslik isik. Halduse üksikaktis tuleb näidata ka selgelt need isikud, kellele see halduse üksikakt

on suunatud. Vaidlustatud käskkirjas ei ole loetletud ega nimetatud ühtegi jahipiirkonna kasutajat

nimeliselt; jahipiirkonna kasutajaid ei ole loetletud ka haldusakti korraldavas osas, kus on loetletud

mitmeid käskkirja saama pidavaid adressaate. Keskkonnaamet on seeläbi haldusakti andes jätnud

ebaselgeks selle haldusakti adressaatide ja seeläbi ka võimalike vaidlustajate ringi.

Olukorras, kus MTÜ Juuru Jahimeeste selts, mille liikmeks kaebaja on, on Juuru jahipiirkonna

kasutaja jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr Rapla-14 (323989) alusel, on kaebaja läbi viidatud MTÜ

vaidlustatud käskkirja adressaadiks sarnaselt kõigi teiste selle MTÜ liikmetega ja MTÜ-ga endaga.

Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) kohaselt on MTÜ isikute vabatahtlik ühendus ning

õigusvõime poolest on ta eraõiguslik juriidiline isik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt

on juriidiline isik, sh ka eraõiguslik juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. TsÜS kohaselt

võib juriidiline isik omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes

inimesele. Seeläbi on MTÜ nagu ka iga muu juriidiline isik pigem fiktsioon, ainult õiguslik kehand,

mis saab küll omada ja teostada teatud õigusi ja kohustusi, ent mitte kõiki võimalikke õigusi ja

kohustusi. MTÜ-d ei ole olemas, kui ei ole olemas sellesse MTÜ-sse kuuluvaid ja selle juhtimist ja

toimimist teostavaid inimesi. Kaebaja teostab oma vaba eneseteostuse põhiõigust läbi MTÜ-sse Juuru

Jahimeeste Selts kuulumise ja MTÜ liikmena saadud jahilubade alusel Juuru jahipiirkonnas

jahipidamise. MTÜ Juuru Jahimeeste Selts juriidilise isikuna ei saa ise pidada jahti, vaid jahti saavad

pidada ainult teatud tingimustele ja nõuetele vastavad füüsilised isikud ehk jahimehed. Jahipidamise

intensiivistamine metssigadele sigade aafrika katku tõrjeks, mida Keskkonnaamet oma vaidlustatud

käskkirjaga soovib saavutada, saab toimuda ainult füüsiliste isikute ehk jahipidamisõigusega

jahimeeste tegevusena, mitte juriidilise isiku toimingutena.

Keskkonnaameti vaidlustatud käskkirja järgimata ja täitmata jätmine võib tuua kaasa järelmid, mis ei

ole käskkirja adressaatidele soodsad. Haldusakti andja on selgelt loetlenud oma kavandatavaid

tegevusi juhuks, kui käskkirjas mainitud otsesed adressaadid ei lepi kokku Keskkonnaameti poolt

soovitavaid kõrgemaid minimaalseid küttimislimiite metssigadele jahipiirkondade kaupa. Ühe

tegevusena toob Keskkonnaamet selliseks puhuks välja kavatsuse kehtestada kõrgemad minimaalsed

küttimislimiidid. Juhul, kui selline kehtestamine toimuks ning limiidid oleksid täitmiseks

kohustuslikud, tähendaks see kohustuslikku intensiivistatud jahipidamist puudutatud jahipiirkonna

kasutaja ehk antud juhul MTÜ Juuru Jahimeeste Seltsi jaoks. Teise kavandatava tegevusena välja

toodud võimalik jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise ettevalmistamine ja loa

kehtetuks tunnistamine juhul, kui kehtestatud miinimumlimiite ei täideta, annab selge nägemuse

Keskkonnaameti

soovist

survestada

jahipiirkondade

kasutajaid

metssigadele

intensiivsemat

jahipidamist korraldama. Siiski on selle intensiivsema jahipidamise kohustuse lõppadressaadiks

konkreetses jahipiirkonnas reaalselt jahti pidavad inimesed, kes peaksid Keskkonnaameti käskkirja

kohaselt läbi MTÜ võtma vastu kohustuse küttida enda poolt soovitust oluliselt suuremal määral

metssigu avalikes huvides.

Käskkirjas on selle andmise õigusliku alusena viidatud JahiS § 23 lg 4 punktile 5. Käskkirja andmise

ajal ja ka praegu sätestatakse viidatud sättes sõnaselgelt, et Keskkonnaamet korraldab jahipidamist

uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks. JahiS § 23 lõikega 1 antakse jahipidamise definitsioon:

jahipidamine ehk küttimine on uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine. Need on

reaaltegevused, s.o iga kirjeldatud toiming nendest loetletutest on tegelik füüsiline tegevus. Viidatud

JahiS säte ei sisalda volitust asuda kehtestama mitmesuguseid meetmeid, tingimusi, piiranguid,

nõudeid ega panema ilma vastuhüvitiseta kohustusi kolmandatele, Keskkonnaametist ametialaselt

sõltumatutele isikutele, olgugi, et avalikes huvides. Keskkonnaametile seadusest tulenev volitus,

korraldada jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks, piirdub konkreetsete loetletud nelja

tegevuse korraldamise õigusega. Siiski on Keskkonnaamet oma seesugust volitust meelevaldselt

ületanud ning asunud panema kolmandatele isikutele ilma nendega kokku leppimata vastuhüvitiseta

kohustusi (kohustused jahindusnõukogudele ja jahipiirkondade kasutajatele, viimaste läbi ka

füüsilistele isikutele) täiendavaks intensiivseks jahipidamiseks metssigadele, mida nimetatud

kolmandad isikud ei pruugi ise soovida või ei pruugi soovida Keskkonnaameti poolt pealesunnitavas

mahus. Keskkonnaamet on asunud kehtestama kolmandatele isikutele keelde (keeld lisasöötmiseks) ja

piiravaid tingimusi (nõuded ja piirangud peibutussöötmiseks); lisasöötmine ei ole JahiS sisalduva

definitsiooni kohaselt jahipidamise ehk küttimise osa. Keskkonnaamet on asunud võtma meelevaldselt

endale JahiS sõnaselgelt jahindusnõukogudele pandud funktsiooni (JahiS § 9 lõike kohaselt on

jahindusnõukogu pädevuses põdra, punahirve, metskitse ja metssea küttimismahu ja -struktuuri

kokkuleppimine). Keskkonnaametile ei ole sõraliste küttimismahtude ja -struktuuri kehtestamise õigust

JahiS-s ette nähtud, ka erandjuhtudeks mitte. Keskkonnaamet on asunud sundima kolmandaid isikuid

neile kahjulike (nende huve riivavate tagajärgedega ähvardades) kokkulepete sõlmimisele

jahindusnõukogudes

metssigade

küttimiseks

enda

poolt

soovitud

suurema

kasutusmahu

kokkuleppimiseks. Õigusriigis ei saa haldusorganile antud õigus, korraldada mingit konkreetset

reaalset tegevust, tähendada seda, et see haldusorgan asub seepeale ühepoolselt panema kolmandatele

isikutele kohustusi ja kehtestama keelde. Keskkonnaameti vastusest halduskohtule nähtub, et

Keskkonnaamet on vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud tegevusi selgelt mõistnud meetmete

kehtestamisena, kohustuste kehtestamisena jms. See aga ei ole käskkirjas viidatud JahiS § 23 lg 4

punkti 5 kohaselt õiguspärane, kuna väljub Keskkonnaametile antud volituste raamidest.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebus tuleb kaebajale kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel

tagastada. Nimetatud sätetest tulenevalt tagastab halduskohus kaebuse siis, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus eeldab niisiis, et kõik

kaebuses esitatud faktilised väited on tõendatud ning põhjendab kaebaja kaebeõiguse puudumist ja

kaebuse tagastamist alljärgnevalt.

5. Kaebajaks on füüsiline isik V.R.. Tähtsust ei oma, et kaebaja on muuhulgas Raplamaa ühe

jahipiirkonna kasutaja (MTÜ Juuru Jahimeeste Selts) liige. Kaebust ei ole kohtule esitanud MTÜ Juuru

Jahimeeste Selts, vaid V.R. füüsilise isikuna (hobijahimehena). Kogu kaebus on üles ehitatud kaebaja

õiguste riive väidetele. Kaebajale saab kaebeõigus praegusel juhul seega tuleneda HKMS § 44 lõikest

1. Nimetatud sätte kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

Muud kaebeõiguse alused peavad tulenema otse seadusest (HKMS § 44 lg 2). Kohtule teadaolevalt

keskkonnaameti käskkirja vaidlustamiseks ükski seadus igaühe kaebeõigust aga ei sätesta. Kaevatava

käskkirjaga on kehtestatud küttimismahud ja -struktuurid erinevatele maakondadele (käskkirja p 1).

Kaebusest ilmneb, et kaebaja on väidetavalt hobijahimees Rapla maakonnas. Seega ei saa kaebajat

kuidagi puudutada kaevatava käskkirja punktis 1 kehtestatud küttimismahud ja -struktuurid üldiselt

(kõigi maakondade osas). Käskkirjast tulenevad kohustused on valdavalt seatud jahindusnõukogule

(käskkirja punktid 2, 4, 5) ja jahipiirkondade kasutajatele (käskkirja p 3), nähes ette juhu, millal

jahindusnõukogul tuleb esitada Keskkonnaametile ettepanek jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtetuks tunnistamiseks (käskkirja p 5). Kaebajale ei saa kaevatava käskkirja viidatud punktidest

subjektiivsete õiguste riivet tuleneda.

5.1 Kaebajat kui eraisikut ei saa käsitada ei jahindusnõukoguna ega jahipiirkonna kasutajana.

Jahindusnõukogu

on

Keskkonnaameti

poolt

regionaalse

jahindustegevuse

korraldamiseks

moodustatud, jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest ja riigi esindajast koosnev, organ

(JahiS § 9 lg 1 ja 2). JahiS § 14 järgi saab jahipiirkonna kasutusõigus tekkida jahipiirkonna kasutusloa

andmisega

(JahiS

§

lg

1),

mis

antakse

Eestis

registreeritud

juriidilisele

isikule

(JahiS § 14 lg 2 p 1) või riigiasutusele (JahiS § 14 lg 2 p 2). Seega ei saaks kaebaja subjektiivsetele

õigustele mõju avaldada ka jahipiirkonna kasutusloa kehtetuks tunnistamine. Kaebaja väidetel on talle

väljastatud jahitunnistus ja suuruluki laskekatse tunnistus ning load väikeulukite ja suuruluki (metssea)

küttimiseks Rapla maakonnas (kohaliku jahipiirkonna kasutaja MTÜ Juuru Jahimeeste Selts poolt).

Jahitunnistus saab tõendada kaebaja jahipidamisoskust (JahiS § 36 lg 1) ning suuruluki laskekatse

tunnistus annab kaebajale õiguse osaleda suuruluki jahil kütina (JahiS § 42 lg 1). Jahiloaga, mis

väljastatakse kehtivat jahitunnistust omavale isikule, antakse isikule õigus pidada ulukile jahti

(JahiS § 40 lg 1). Isegi kui jahipiirkonna kasutajale (praegusel juhul MTÜ Juuru Jahimeeste Selts, kes

on jahipiirkonna kasutaja Raplamaal) antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba tunnistatakse kehtetuks,

ei muutuks sellest automaatselt kehtetuks kaebajale väljastatud jahitunnistus, suuruluki laskekatse

tunnistus ega jahiload. Seesugust järeldust JahiS-s sätestatu teha ei võimalda. Seega ei puuduta

kaevatava käskkirja punktid 1–5 kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu ei saa kaebajal käskkirja

punktide 1–5 vaidlustamiseks kaebeõigust olla.

5.2 Kaevatava käskkirjaga on Keskkonnaamet korraldanud metssigade küttimise sigade aafrika katku

tõkestamiseks metssigade asurkonnas Eesti Vabariigi territooriumil. Käskkirja punktiga 6 on

keelustatud metssigade lisasöötmine ajavahemikul oktoobrist aprillini (kaas arvatud), lisaks on

käskkirja punktiga 6 antud juhised peibutussööda lisakasutamiseks. Käskkirja punktis 6 ei nähtu

sõnaselgelt, kellele on kõnealuse punktiga kohustused ja keelud seatud. Arvestades käskkirja üldist

loogikat ja isikute ringi, kellele käskkiri on teatavaks tehtud (tl 7), nõustub kohus Keskkonnaameti

poolt märgituga (tl 21 pöördel), et käskkirjaga reguleeritakse metsseale jahipidamisel jahipiirkonna

kasutusõiguse loa omaniku õigust, mitte iga jahimehe õigusi eraldiseisvalt. Kaebajat ei saa käsitada

kaevatava

käskkirja

adressaadina,

kuna

käskkiri

ei

reguleeri

otseselt

füüsiliste

isikute

jahipidamisõigust. Kaebajale ei saa käskkirjast otseselt ja vahetult mistahes subjektiivsete õiguste

riivet tuleneda.

5.3 Käskkirja punktidega 7–10 on teavitamiskohustus pandud Veterinaar- ja Toiduametile

(käskkirja p 7), tunnistatud kehtetuks Keskkonnaameti varasem käskkiri (käskkirja p 8) ning pandud

kohustusi Keskkonnaameti regioonidele (käskkirja p 9) ja metsaosakonna juhatajale (käskkirja p 10).

Käskkirja punktidega 7–10 ei saa samuti kaebaja õigused riivatud olla.

6. Kaebeõiguse hindamisel ei ole määrav, kas kaevatav korraldus on õiguspärane või mitte. Praegusel

juhul ei saa Keskkonnaameti 18.08.2015 käskkiri nr 1-4.1/15/365 kaebaja õigusi otseselt ja vahetult

puudutada. Seetõttu ei saa kaebaja halduskohtu poole pöörduda viidatud käskkirja vaidlustamiseks.

Märgitud põhjustel leiab kohus, et asja materjalide alusel on antud juhul kaebeõigus välistatud. Kohus

tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel.

7. Kaebuse eest on tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 16). Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 2 ei

tagastada kaebajale asjas nõutavat riigilõivu, vaid see tuleb arvata riigi tuludesse.

8. HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud

korras uuesti halduskohtusse pöörduda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik