4-15-7133/8 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

23. oktoober, Tartu (kirjalik menetlus)

Väärteoasja number

4-15-7133

Kohtukoosseis

Väärteoasi

Tiit Lõhmus

Ruslan Zelenini väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 2. septembri 2015. a

väärteomenetluse lõpetamise määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaos-

konna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanem-

väärteomenetleja Dmitri Narolin, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 2. septembri 2015. a määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: käesolev määrus on VTMS § 198 kohaselt lõplik ja edasikaebamisele ei

kuulu.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur saatis 2. septembril 2015 Viru Maakohtusse materjalid

Ruslan Zelenini väärteoasjas, taotledes R. Zeleninile karistuse mõistmist KarS § 218 lg 1 järgi

kvalifitseeritavas väärteos.

2. Väärteoasja materjalide kohaselt omandas R. Zelenin 100-euroste rahatähtede suveniirkupüüre,

kleepis neile hologrammid, retušeeris rahatähtedele kui suveniiridele viitavat kirjet ja kirjutas

kupüüridele seerianumbrid. Seejärel kasutas menetlusalune isik neid rahatähti kaupade eest

tasumisel. Seega pani R. Zelenin toime karistusseadustiku (KarS) § 218 lg-s 1 kvalifitseeritud

varavastase väärteo väheväärtusliku asja vastu.

3. Viru Maakohus lõpetas väärteomenetluse 2. septembri 2015. a otsusega väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 4 alusel, sest R. Zelenini teos on kuriteo tunnused. Nimelt vastab

menetlusaluse isiku tegu KarS § 333 lg 2 p 1 ja § 334 lg 2 p 1 koosseisule. Seega tuleb asi saata

kriminaalmenetluse alustamiseks Viru Ringkonnaprokuratuuri.

4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva

politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Dmitri

Narolin. Kaebaja palub maakohtu määruse tühistada ja teha väärteootsus KarS § 209 lg 2 p 1

tunnustega teos, mis kvalifitseeritakse KarS § 218 lg 1 järgi. Kohtuväline menetleja põhjendab

oma seisukohta järgmiselt.

5. R. Zelenin kasutas suveniirraha, millel on ühel pool venekeelne kiri, et tegemist on

suveniirtootega ja teisel pool (samuti vene keeles) märgitud, et toode ei ole maksevahend.

Kupüüri ei valmistanud R. Zelenin. Menetlusalune isik ostis selle Narvas kaubanduskeskuses

Centrum kümne sendi eest. Et R. Zelenin mõne rahatähega manipuleeris, ei tähenda, et ta ehtsat

raha võltsis. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes märgitakse, et raha võltsimisena ei

saa käsitada algelisel viisil valmistatud eset; küll aga võib selle eseme kasutamine kujutada

endast kelmust.

6. Kui asuda teistsugusele seisukohale, tuleks võtta vastutusele kõik müügikohad, mis selliste

suveniiridega kauplevad.

7. Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ene Timmi on selgitanud, et kehtiva praktika ja

teooria kohaselt saab valerahaks pidada võltsitud raha, mis on sobiv esinema tavalises ringluses

heauskse isiku jaoks ehtsa rahana ehk kui esineb äravahetamise oht. Raha võltsimisega ei ole

prokuröri hinnangul tegu siis, kui ese on täiesti algelisel viisil valmistatud: ise joonistatud,

silmahakkavalt on peale trükitud ”suveniirkupüür” vms. Prokurör võtab oma arvamuse kokku, et

oluline on see, kuidas suveniirraha välja näeb: kui tavaline inimene, sh menetleja, peab sedelit

esmapilgul päris-rahaks, on tegemist võltsimisega.

Ringkonnakohtu seisukoht

Sissejuhatus

8. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteomenetluses kogutud materjalide, maakohtu määruse ja

esitatud määruskaebusega, asub seisukohale, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

9. Asjas käib vaidlus selle üle, kas V. Zelenini poolt maksmiseks ja lahti vahetamiseks erinevatele

isikutele üle antud esemeid saab pidada võltsitud maksevahendiks. Kui jaa, on maakohtu

määrusest tulenevalt vaja analüüsida, kas V. Zelenin võis toime panna maksevahendi võltsimise.

10. Maakohus on asunud seisukohale, et V. Zelenini teod vastavad KarS § 333 lg 2 p-le 1 ja § 334 lg

2 p-le 1 ehk menetlusalune isik pani toime maksevahendi ja väärtpaberi võltsimise ning võltsitud

maksevahendi ja väärtpaberi kasutamise.

Valeraha käitlemine

11. Ringkonnakohus alustab analüüsi KarS § 334 lg-st 1 (võltsitud maksevahendi ja väärtpaberi

käitlemine). Kohus ei analüüsi võimalike kvalifikatsioone, kuivõrd nende olemasolu ei ole teo

kuriteoks olemise või mitteolemise seisukohalt oluline.

12. KarS § 334 lg 1 koosseisuobjekt on võltsitud raha ehk valeraha. Valeraha legaaldefinitsiooni

Eesti õiguses ei ole. Seetõttu tuleb see sisustada õiguse kohaldajal endal.

13. Eesti õiguskirjanduses on leitud, et valeraha on asi, mis on sobiv esinema tavalises ringluses

heauskse isiku jaoks ehtsa rahana ehk kui esineb nn äravahetamise oht (Sootak – KarS,

kommentaar, 4. väljaanne, § 3331/2). Järgnevalt lisatakse, et valerahaks ei saa pidada algelisel

viisil valmistatud eset, mis erineb ilmselgelt õigest rahast ja mis seetõttu ei saa minna

raharinglusse (nt ajakirjast välja lõigatud rahanäidiste kokkukleepimine). Sellest seisukohast on

ilmselt lähtunud ka Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör E. Timmi, keda kaebaja

tsiteerib.

14. Käesoleva määruse eelmises lõigus tsiteeritud kommentaari autor viitab mitmel pool Saksa

õigusele, mistõttu annab ringkonnakohus järgnevalt ülevaate sellest, mida peetakse valerahaks

Saksamaal. (Ainu)valitseva arvamuse kohaselt Saksa õiguses on valeraha asi, mis võib tavalises

ringluses heauskse isiku ära petta, kusjuures valeraha kvaliteedile ei saa esitada kuigivõrd

kõrgeid nõudmisi (Joecks, StGB, Studienkommentar, 10. Auflage, § 146/5; Sternberg-Lieben –

Schönke/Schröder, StGB, 29. Auflage, § 146/5; Heger – Lackner/Kühl, StGB, Kommentar, 28.

Auflage, § 146/4; Puppe – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar, 4. Auflage, §

146/4) (niisiis kajastab käesoleva määruse eelmises lõigus esimesena tsiteeritud lause Saksa

õiguses välja kujunenud arusaama valerahast). Et valeraha kvaliteedile ei saa esitada kuigivõrd

kõrgeid nõudmisi, on seletatav sellega, et raha kasutatakse tihtipeale sellistes tingimustes, kus ei

ole võimalik seda ülearu tähelepanelikult uurida, nagu näiteks tuhmi valgustusega söögikohtades

või ajalise surve all massiliselt inimesi teenindavates asutustes (Fischer, StGB, Kommentar, 57.

Auflage, § 146/6). Saksa Liidukohus on leidnud, et ”elu näitab, et tihtipeale täidavad oma

eesmärki ka kõige kehvemad võltsingud” (Ruß – Leipziger Kommentar StGB, 12. Auflage, §

146/6). Niisiis on oluline see, et raha on kõige likviidsem maksevahend, mis peab tagama

võõrandamistehingute võimalikult kiire läbiviimise.

15. Kuivõrd valeraha kvaliteedinõuded on madalad, on valerahaga tegu ka järgmistel puhkudel: raha

mõlemad küljed on ühesugused (Puppe – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar, 4.

Auflage, § 146/5; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB, 29. Auflage, § 146/5); rahal

puuduvad seerianumbrid (Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB, 29. Auflage, § 146/5);

raha kujutab endast tegelikkuses mitte eksisteerivat kupüüri, nagu näiteks 25- või 30-eurone

(Heinrich – Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf, Strafrecht, Besonderer Teil, 2. Auflage, § 34/9;

Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB, 29. Auflage, § 146/5); raha on pandud kokku

erinevate (ehtsate) rahade tükkidest (Weidemann – Beck'scher Online-Kommentar StGB,

Edition 27, § 146/6.1); raha kvaliteet on piisav, et saaja ta ehtsa raha pähe vastu võtab, ehkki

põgusal lähemal uurimisel kohe võltsingu avastab (Ruß – Leipziger Kommentar StGB, 12.

Auflage, § 146/14) jne.

16. Valerahaks ei saa pidada vaid täiesti silmatorkavalt mitte ehtsaks rahaks olevaid asju, nagu

näiteks lahti lõikamata rahapoogen (Weidemann – Beck'scher Online-Kommentar StGB, Edition

27, § 146/6; Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB, 29. Auflage, § 146/5; Puppe –

Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar, 4. Auflage, § 146/7; Heger – Lackner/Kühl,

StGB, Kommentar, 28. Auflage, § 146/4).

17. Ka on Saksamaal välja kujunenud selge arvamus selle kohta, kuidas tuleb hinnata raha, millel on

kiri, mida lugedes saab teha järelduse, et tegemist ei ole ehtsa rahaga. See arvamus on

loomulikult kooskõlas eeltooduga. Kui tugevasti raha meenutaval asjal on kiri, mida ehtsal rahal

ei ole, võib see kiri tingida selle, et asja pole võimalik valerahaks pidada. Seda aga üksnes juhul,

kui see kiri on selgelt silmatorkav (deutlich ins Auge springend): Ruß – Leipziger Kommentar

StGB, 12. Auflage, § 146/6a; Puppe – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen, StGB, Kommentar, 4.

Auflage, § 146/5; Weidemann – Beck'scher Online-Kommentar StGB, Edition 27, § 146/6;

Sternberg-Lieben – Schönke/Schröder, StGB, 29. Auflage, § 146/5; Heger – Lackner/Kühl,

StGB, Kommentar, 28. Auflage, § 146/4).

18. Ringkonnakohus nõustub ülaltoodud Saksa õigusest pärinevate seisukohtadega ega näe mingit

takistust tõlgendamaks Eesti seadust samamoodi. See tähendab aga järgmist.

19. Kohtul puudub vähimgi kahtlus selles, et väärteoasja materjalidele lisatud rahad kujutava endast

valeraha ehk võltsitud raha. Nad on peaaegu äravahetamiseni sarnased tõelise, st ametlikult

emiteeritud rahaga: ehtsate 100-euroste kupüüridega. Esinevad siiski järgmised erisused: neil

puuduvad vesipildid, turvaniidid ja turvariba; neil on selline ümmargune hologramm, mida

ehtsatel rahadel pole; mõnedel neist puudub seerianumber; mõnele on seerianumber kirjutatud

käsitsi; neile on vene keeles kirjutatud peale, et tegemist on suveniirtootega ja et tegu pole

maksevahendiga. Need erisused ei väära vähemalgi määral kohtu veendumust nende asjade kui

valeraha kohta. Vesipiltide, turvaniitide ja turvaribade puudumine ei ole mingil juhul midagi

sellist, mille tõttu on koheselt ja igas olukorras võimalik rahale pilku heites jõuda arusaamisele,

et tegu on valerahaga. Ehkki rahadel on selline ümmargune hologramm, mida ehtsatel

kupüüridel pole, tekitab juba hologrammi olemaolu iseenesest mulje, et raha on ehtne. Samas,

kui neil ka sellist ümmargust hologrammi ei oleks, oleks ikkagi tegu valerahaga: hologrammi

puudumine ei muudaks olematuks seda, et tegu on ehtsa rahaga väga sarnase asjaga. Et

seerianumber on kirjutatud käsitisi, ei hakka rahale põgusal pealevaatamisel koheselt silma. Et

mõnel suveniirrahal on seerianumber puudu, ei tähenda, et see suveniirraha pole valeraha: ka

ilma seerianumbrita suveniirraha meenutab suuresti ehtsat raha (vt ka käesoleva määruse p 15).

Olulised ei ole ka venekeelsed kirjad: need on sedavõrd väiksed ja silmatorkamatud, et nende

leidmiseks kulub suveniirraha uurimisel omajagu aega – seda ka juhul, kui neid ei ole üritatud

nende algsest kujust vähem silmapaistvaks teha. Et V. Zelenini käsutuses olnud asjad olid ehtsa

rahaga piisavalt sarnased, ilmneb lõpuks ka sellest, et mitmel puhul õnnestuski V. Zeleninil

erinevaid inimesi uskuma panna, et raha on ehtne.

20. Eelöeldu tähendab, et V. Zelenini valduses olnud 100-euroseid meenutavad asjad kujutavad

endast KarS § 334 lg 1 koosseisuobjekte. Väärteoasja materjalide kohaselt võis V. Zelenin panna

toime ka KarS § 334 lg 1 koosseisuteo ehk ta võis valeraha käidelda. Seetõttu on põhjust arvata,

et V. Zelenin pani toime KarS § 334 lg 1 päraseid kuritegusid.

Raha võltsimine

21. Maakohus on viidanud ka sellele, et V. Zelenin võis ise raha võltsida KarS § 333 mõttes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tule kõne alla KarS § 333 ehk maksevahendi ja väärtpaberi

võltsimine. Nimetatud säte on tulenevalt selle sõnastusest subsidiaarne KarS § 3331 suhtes, st

tuleb kohaldamisele vaid juhul, kui tegu ei vasta KarS § 3331 koosseisule. KarS § 3331 näeb

muude maksevahendite võltsimisega (KarS § 333) võrreldes ette rangema karistuse selleks

puhuks, kui võltsitakse maksevahendi alaliiki raha.

22. Raha võltsimiseks saab pidada ehtsa raha järeletegemist. Järeletegemine tähendab ükskõik

millisel moel sellise eseme valmistamist, mida tuleb pidada valerahaks (Sootak – KarS,

kommentaar, 4. väljaanne, § 3331/2 seoses §-ga 333/5; Fischer, StGB, Kommentar, 57. Auflage,

§ 146/6; Heger – Lackner/Kühl, StGB, Kommentar, 28. Auflage, § 146/4; Ruß – Leipziger

Kommentar StGB, 12. Auflage, § 146/14). Maakohtu määruse kohaselt on menetlusalune isik

omandanud rahatähtede suveniirkupüüre, kleepis neile hologrammid, retušeeris rahatähtedele

kui suveniiridele viitavat kirjet ja kirjutas kupüüridele seerianumbrid. Suveniirrahade

omandamist ei saa pidada raha järeletegemiseks ehk võltsimiseks, sest omandamine ei kujuta

endast millegi valmistamist. Hologrammide kleepimine, rahatähtedele kui suveniiridele viitava

kirje algsest vähem märgatavaks muutmine ja seerianumbrite kirjutamine kujutab endast aga

ehtsa raha järeletegemist. Asjaolu, et suveniirraha kujutas endast juba enne V. Zelenini

väidetavaid tegusid järele tehtud ehk võltsitud raha KarS § 3331 lg 1 tähenduses (vt käesoleva

määruse p 19), ei tähenda, et seda ei saa enam järele teha ehk uuesti võltsida. Nimelt kujutas

hologrammide kleepimine, rahatähtedele kui suveniiridele viitava kirje modifitseerimine ja

seerianumbrite kirjutamine endast tegu, mis tõstis tõenäosust, et suveniirraha saav inimene peab

seda ehtsaks. Samale seisukohale on asutud ka õiguskirjanduses: Sootak – KarS, kommentaar, 4.

väljaanne, § 3331/2.

23. KarS § 3331 lg 1 on nn üleulatuva sisetendentsiga kuritegu: raha võltsimine on karistatav üksnes

juhul, kui võltsija tegutseb raha kasutamise eesmärgil. Asjas kogutud materjali alusel on

äärmiselt tõenäoline, et V. Zeleninil selline eesmärk oli. Nimelt üritas ta valerahaga korduvalt

maksta ja seda ümber vahetada. On vaevalt usutav, et raha sellise kasutamise idee tuli tal alles

pärast raha võltsimist.

24. Eeltoodut kokku võttes on alust uskuda, et V. Zelenin pani toime KarS § 334 lg-le 1 vastavaid

kuritegusid.

Keelueksimus

25. Ringkonnakohus vastab lõpuks ka kaebaja väitele, et kui pidada suveniirrahasid valerahaks,

peaks võtma vastutusele kõik müügikohad, mis selliseid suveniire müüvad.

26. Suveniirraha ei pruugi tingimata olla valeraha. Kui esemele peale vaadates on selgelt näha, et

raha ei ole päris (nt on sõna ”suveniir” vms kirjutatud suurelt ja tugevas trükis ning mõlemale

küljele), ei saa seda valerahaks pidada. Praeguse menetluse esemeks olevad ja nendega sarnased

suveniirrahad on aga tõepoolest valerahad: seda ka juhul, kui V. Zelenin poleks neile kleepinud

hologramme, kirjutanud seerianumbreid või teinud neil olevaid mõningaid kirjeid algsest vähem

silmapaistvaks (nagu käesoleva määruse p-s 19 leitud).

27. Eelöeldu aga ei tähenda tingimata, et selliste suveniirrahadega kauplevaid isikuid tuleb KarS §

334 lg 1 järgi karistada. Tõsi on, et need kaupmehed panevad toime KarS § 334 lg-le 1 vastava

kuriteo. Nad teevad seda reeglina tahtlikult, sest saavad aru, et suveniirraha kui ehtsa rahaga

väga sarnane asi on sobiv esinema tavalises ringluses heauskse isiku jaoks ehtsa rahana. Nende

tegu on vähemalt üldjuhul õigusvastane. Küll aga võivad nad pääseda süü puudumise tõttu. KarS

§ 39 lg 1 sätestab nn keelueksimuse instituudi: isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo

keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Suure tõenäosusega ei teadnud suveniirrahadega

kauplejad tänaseni, et nende tegu on kuritegu. Seega olid nad teo keelatusest eksimuses

(keelueksimuses). Keelueksimus välistab süü üksnes juhul, kui eksimus on teo toimepanijale

vältimatu. Ilmselt oli eksimus vähemalt enamike kaupmeeste jaoks vältimatu. Sellisele

seisukohale võimaldab eeskätt asuda asjaolu, et niisugust tegu ei pidanud ringkonnakohtule

esitatud kaebusest lähtuvalt kuriteoks isegi politsei – kui juba politsei kuritegu ära ei tundunud,

siis seda enam ei saanud seda ära tunda kaupmehed.

28. Seoses käesoleva määruse eelmises lõigus öelduga selgitab ringkonnakohus viimaks ka seda, et

samadel asjaoludel ei saaks keelueksimusele tugineda V. Zelenin. See on nii eeskätt seetõttu, et

V. Zelenin pani mitmed teod toime mitte pelgalt poest ostetud suveniirrahaga, vaid

suveniirrahaga, mida ta oli mitut moodi modifitseerinud. Kui ta ka ei pidanud originaalset

suveniirraha kuriteoobjektiks ehk keelatud esemeks, ei saa sama öelda modifitseeritud raha

kohta. V. Zelenin manipuleeris raha eesmärgiga petta erinevaid inimesi. Ei ole võimalik, et

täisealine ja terve mõistusega V. Zelenin pidas seda tegevust lubatavaks: ta mõistis, et mingil

kujul on see keelatud. On ükskõik, kas ta pidas seda keelatuks kriminaal- või väärteonormiga või

kas ta üldse oligi teadlik kriminaal- ja väärteoõiguse erisustest.

Kokkuvõte

29. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes VTMS § 194 lg-st 3, § 196 lg-st 2 ning § 147 lg 1 p-st 1 jätab

ringkonnakohus Viru Maakohtu 2. septembri 2015. a määruse R. Zelenini väärteoasjas

menetluse lõpetamise kohta muutamta. Määruskaebus jääb rahuldamata.

30. Käesolev määrus ei ole edasikaevatav.

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Kohtunik