4-15-7407/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1 4-15-7407

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoobril 2015. a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-15-7407 (2780,15,007154) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi

E.K kaebus Lõuna prefektuuri 08.09.2015.a kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2780,15,007154 Kaebuse esitaja E.K isikukood: XXX, elukoht: XXXX; e-posti aadress: XXXX Kohtuväline menetleja Lõuna prefektuur

RESOLUTSIOON

juhindudes V™S § 120 lg 1 ja § 132 p 2

Tühistada kohtuvälise menetleja, Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullija

liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Meriliis Evarti 08.09.2015. a kiirmenetluse otsus nr 2780,15,007154 ja teha uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Karistada E.K liiklusseaduse (LS) § 239 lg 1 p 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, s.o 40 (nelikümmend) eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB

pank, nr EE932200221023778606 Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank või EE701700017001577198 №rdea Pank. Kohustuslik on märkida viitenumber . 10220152022065 Jätta muus osas Lõuna prefektuuri 08.09.2015. a otsus muutmata.

Rahuldada E.K kaebus.

Kohtuotsuse koopia saata E.K-le ja Lõuna prefektuurile V™S §-s 41 sätestatud korras.

2 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. Kohtuvälise menetleja otsus.

Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullija liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik Meriliis Evarti 08.09.2015. a kiirmenetluse otsusega määrati E.K-le LS § 239 lg 1 p 1 järgi karistuseks rahatrahv 20 trahviühiku ulatuses, s.o 80 eurot. Rahatrahv on määratud tasumisele 15 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

Karistus määrati 08.09.2015. a kella 08.08 ajal Tartu linnas, Ilmatsalu tänaval, Ravila ja Õhtu tänavate vahel toimunud liiklusnõuete rikkumise eest. Otsuse põhjenduste kohaselt juhtis E.K mootorsõidukit ja ei olnud nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud. Sellega rikkus ta LS §

33 lg 3 nõuet ja pani toime LS § 239 lg 1 p 1 sätestatud väärteo. Otsuse kohaselt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Otsusest nähtuvad E.K omakäelised ütlused: „Sõitsin turvavööta. Miks? Sest tulin Ravila tänavalt ja pidin keerama Ilmatsalu 3 ette. Olin tööle hilinenud ja unustasin.“ Otsusel on E.K allkiri selle kohta, et talle on selgitatud õigusi V™S § 19 järgi ja asjaolu, et kiirmenetluses ei koostata väärteoprotokolli. Allkiri on ka selle kohta, et ta nõustub kiirmenetlusega. Ta on kinnitanud allkirjaga ka enda poolt antud ütlusi ja otsuse kättesaamist. 2. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused. E.K esitas 08.09.2015. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna prefektuuri 08.09.2015. a otsuse peale. Kaebuse esitaja vaidlustab otsuse karistuse osas ja taotleb rahatrahvi vähendamist.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on otsuses määratud rahatrahv väärteo toimepanemise aluseks

olevaid asjaolusid arvestades ebaõiglaselt suur, kuivõrd kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvesse võtnud kõiki väärteo toimepanemisega seotud asjaolusid. Kaebaja selgitab, et liikus 08.09.2015. a hommikul enda elukohast (XXXX) tööle (XXXX). Ta oli tööle hiljaks jäämas ning kiirustas, sõltumata sellest ei ületanud kiirust. Vahetult enne töökoha hoone ette parklasse

keeramist peatas teda liikluspolitseinik Meriliis Evart, kes teavitas, et ta ei ole nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud. Istudes juba politseiautos esitas eelmainitud liikluspolitseinik küsimuse, kas ta soovib kiirvõi üldmenetlust. Ta küsis, mis see trahv tuleks kiirmenetlusega ning sai vastuseks

80 kuni 100 eurot. Ta uuris, milline oleks aeglasema menetlusega määratav trahv, mille peale politseinik vastas, et ei tea. Sama oli vastus, kui ta küsis, millised on trahvimäärad sellise rikkumise eest. Kuna tal oli kiire ja tööle juba hiljaks jäänud, lisaks ei tea nii täpselt neid trahvimäärasid,

otsustas ta valida kiirmenetluse. Liikluspolitseinik veel uuris, kas ta saab ära maksta 15 päeva jooksul või soovib pikendust. Ta vastas, et eks ta maksab ära. Ta kirjutas igale poole samal ajal alla, et on nõus. Mõne hetke pärast tuli kuuldavaks otsus, 80 eurot. Ta avaldas selle peale endapoolse arvamuse, et tema meelest on suhteliselt kummaline, et kehtivad rikkumised puuduvad (viimati sai

ta trahvi 2008. a) ning kiirustamisega turvavöö kinnitamata jätmise eest tehakse kohe 80 eurot trahvi. Ta kirjutas alla ja lahkus. Hiljem tööl olles kuulis ta, kuidas nende ettevõttest oli saanud üks inimene veel trahvi, aga 40 eurot. See pani mõtlema, et miks siis tema rikkumine oli suurem. Kas ta on kuidagi ohtlikum liikluses? Mille alusel määrati temale 2 korda suurem trahv ja millest sõltub kiirmenetluses trahvi suurus? Ta on nõus, et rikkus liiklusseadust, kuid tema jaoks oleks andnud samasuguse efekti ka hoiatus või 40 euro suurune trahv. Ta sõidab tavaliselt turvavööga, kuna autogi

piiksub nii närvesöövalt, et ilma vööta ei kannatakski sõita. Kaebaja palub vaadata üle temale

3

määratud trahvi suurus ning võtta arvesse eelpool kirjeldatud asjaolusid (puuduvad kehtivad rikkumised, puudulik teavitus antud rikkumise trahvimäärade kohta).

3. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 13.10.2015. a kirjaliku seisukoha, milles leiab, et E.K kaebus Lõuna prefektuuri 08.09.2015.a otsusele nr 2780,15,007154 tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et E.K suhtes koostatud kiirmenetluse otsus on koostatud õigesti ja menetlusnorme ei ole rikutud. Menetlusalune isik on nõustunud kiirmenetlusega ja andnud rikkumise kohta ka ütluseid. Arusaadavalt ei saagi ametnik

teada üldmenetluses tehtavat otsust, kuna selle teeb keegi teine. Samuti ei usu kohtuväline menetleja, et ametnik ei teadnud antud rikkumise eest kehtestatud trahvimäärasid. LS § 239 lg 1 1 järgi on trahvimäär 200 eurot. Kui suur see tuleb, lähtutakse igast isikust eraldi. Antud juhul on tehtud rahatrahv alla sanktsiooni keskmise määra, kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad

LS § 33 lg 2 p 6 järgi on juht kohustatud enne sõidu alustamist veend

uma, et tema ja sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavahendeid, ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole seda nõuet täitnud Turvavööd peetakse geniaalseks leiutiseks: see on lihtne ja efektiivne kaitsevahend. Turvavööd on

lihtsaimad ja odavaimad vahendid õnnetuse korral vigastuste vältimiseks.

Need ei nõua

eritehnoloogiat ning paigaldatakse kõikidesse autodesse. Alates 2006. aastast on turvavööd kinnitamine kohustuslik kõigis sõidukites kogu Euroopa Liidus. Turvavöö vajalikkuse kohustuslik kinnitamise kohta tehakse ka Eestis pidevalt erinevaid kampaaniaid. Kui sõiduki liikumise kiirus o

50 km/h ja juhisõitja kehakaal on 80 kg, siis inimesele mõjuv jõud kokkupõrkel on 3200 kg Inimene ei jõua ise ennast selle jõu eest kaitsta. Tulemuseks on pea-, kaelaja seljavigastused.

Turvavöö nõuetekohane kasutamine võib liiklusõnnetuse korral vältida inimesele suuremate

vigastuste tekkimist ning päästa sõidukis olija(te) elu. Eeltoodust lähtudes palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja kiirmenetluse otsus muutmata.

4. Kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused

Kohus lahendab E.K kaebuse kohtuvälise menetleja 08.09.2015. a otsuse peale kirjalikus menetluses V™S § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil.

V™S § 123 lg 2 järgi maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha ja 08.09.2015. a kiirmenetluse otsuse, leiab, et E.K kaebus tuleb rahuldada ning Lõuna prefektuuri 08.09.2015. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,007154 tuleb osaliselt tühistada. Vaidlust ei ole selles, et 08.09.2015. a kell 08.08 juhtis E.K Tartus, Ilmatsalu tänaval suunaga Õhtu tänava poole mootorsõidukit BMW 525D, kui E.K peeti politsei poolt

kinni ning tal ei olnud turvavöö kinnitatud. E.K poolt LS § 33 lg 3 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega. E.K

on rikkumise omaks võtnud ega ole turvavöö kinnitamata jätmist ega kiirmenetluse läbiviimise asjaolusid vaidlustanud. Tema omakäelised süüd omaks võtvad ütlused on kiirmenetluse

otsuses. Kohus leiab, et väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on õigesti tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 239 lg 1 p 1 järgi.

4 LS § 33 lg 3 sätestatu kohaselt sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Nõuetekohaselt kinnitatud turvavöö on sõiduki juhtimisel kohustuslik. Seega on menetlusaluse isiku tegu õigusvastane LS § 33 lg 3 nõude rikkumise tõttu ja see tegu vastab LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteokoosseisule. Süütegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Menetlusaluse

isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes.

V™S § 55 lg 1 järgi kohtuväline menetleja võib kohaldada kiirmenetlust juhul, kui väärteo

toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on: 1) teatatud tema õigused ja

kohustused, mis on ette nähtud käesoleva seadustiku §-s 19; 2) selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata; 3) võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning kui isik nõustub kiirmenetlusega. Antud juhul olid otsuse tegemise ajaks väärteo toimepanemise asjaolud selged. Menetlusalusele

isikule on selgitatud õigused V™S § 19 järgi ja asjaolu, et kiirmenetluses ei koostata väärteoprotokolli ning ta nõustus asja lahendamisega kiirmenetluses.

Kõik V™S § 55 lg 1 järgi nõutavad tingimused kiirmenetluse kohaldamiseks olid täidetud. Kiirmenetlust välistavaid asjaolusid V™S § 55 lg 3 järgi ei esinenud. Karistus on määratud V™S

§ 55 lg 2 p 1 ettenähtud määra piirides. Kohus ei tuvastanud kohtuvälises menetluses E.K suhtes 08.09.2015. a toimunud väärteomenetluses menetlusnormide rikkumist.

LS § 239 lg 1 p 1 sätestab, et turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõidukijuhi poolt karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 järgi kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. KarS § 47 lg 1 ja LS § 239 lg 1 ettenähtud karistuse piirmäärasid arvestades sai E.K LS § 239 lg 1 järgi karistada rahatrahviga 3 kuni 50 trahviühikut. Menetlusaluse isiku ütlustest ja kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas väljendatust järeldub, et kiirmenetluses otsust tehes ei

selgitatud menetlusalusele isikule seadusest tulenevaid karistusmäärade piire. Seega ei olnud

menetlusalusele isikule teada karistamise lubatud ulatus. Talle anti valida konkreetselt pakutud karistuse rahalist väljendust, millega menetlusalune isik nõustus. Kuigi menetlusalusele isikule ei selgitatud kiirmenetluses karistuse määramisel KarS § 56 ettenähtud karistamise aluseid ja karistuse

võimalikke piire, ei ole see asjaolu hinnatav menetlusõiguse rikkumisena. Kiirmenetluse kohaldamise alused olid olemas. Karistamise alused on samad sõltumata menetlusliigist.

Vaidlus on selles, kas E.K-le väärteo eest määratud karistus on vastav tema süüle ja kas karistuse määramisel on arvestatud KarS § 56 ettenähtud karistamise alustega.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1.

Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.2013. a Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 24.10.2011. a otsus nr 3-1-1-77-11, p 11).

5 Karistusregistri andmetel on E.K karistusregistrisse kandmata isik.

Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 239 lg 1 p 1 järgi rahatrahviga 20

trahviühikut, s.o 80 eurot. Seega on karistus määratud veidi alla sanktsiooni keskmise määra,

milleks on 25 trahviühikut. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus sanktsiooni keskmise määra lähedal ei ole süüle vastav ega ka õiglane nii õiguskorra kaitsmise huve kui konkreetset rikkumist arvestades, samuti ei arvesta antud karistus süüdlase isikuga seonduvaid asjaolusid. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on märkinud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel pidanud oluliseks, et E.K on varem

karistamata isik. Eelnev kinnitab, et E.K on olnud seaduskuulekas liikleja. E.K

tunnistas koheselt oma süüd, mida kohus arvestab vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3 järgi karistust kergendava asjaoluna.

Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Mootorsõiduk on iseenesest suurima ohu allikaks, mille tõttu suurema ohu allika valdaja – juht peab olema liikluses eriti tähelepanelik. Juht, kes ei täida korrektselt liiklusseaduses sätestatud nõudeid, kujutab endast suuremat ohtu teistele isikutele ja nende varale. Antud juhul oli kaebaja,

liiklusnõuete rikkuja, jätnud nõuetekohaselt turvavöö kinnitamata ja sellega seadnud ohtu enda turvalisuse. Ta on sellise käitumise tinginud asjaolusid ka selgitanud – kiirustas tööle ja unustas

turvavöö kinnitada. Liiklusnõude rikkumisega ei tekitanud ta ohtu teistele isikutele ega nende varale. Menetlusalune isik on menetlejale koheselt tunnistanud enda eksimust. Liiklusnõude rikkumine ei olnud E.K kavatsetud. Kohus leiab, et E.K tegu ei olnud tahtlik, vaid oli toime pandud ettevaatamatusest. Sõitu alustades oli ta mures tööle hilinemise pärast, mistõttu ei meenunud talle turvavöö kinnitamise kohustus ning üsna kohe peale sõidu alustamist peeti ta politsei poolt kinni. Rikkumine leidis aset koheselt sõiduki paigalt liikumise järel. Neti-aadressi teekonna otsingu järgi on Tartus XXX ja XXX vahemaa http://kaart.delfi.ee/ 943 meetrit, mille läbimiseks kulub 2 minutit. Eelnimetatud faktiline asjaolu kinnitab menetlusaluse

isiku ütlusi selles, et tal oli kiire ja seetõttu unustas. Teekonna läbimiseks kulunud lühike aeg võimaldas sõita turvavööta ka autol tehniliste häiresignaalide olemasolu korral.

Menetlusaluse isiku ütlusi tööle hilinemisest tõendab teo toimepanemise aeg, kell 08.08. 08. september 2015. a oli teisipäev ja seetõttu tööpäev. Menetlusaluse isiku tähelepanu oli hõlmatud

tööle jõudmisega, mille tõttu ta ei pööranud piisavalt tähelepanu mootorsõiduki juhtimisel liiklusnõuete täitmisele. Kohusetundliku käitumise korral oli võimalik rikkumist ära hoida. Kohus leiab, et kaebuse esitaja pani teo toime ettevaatamatusest kergemeelsuse liigis. Sõiduki juhina pidas

ta võimalikuks, et turvavööd kinnitamata saabub süüteokoosseisule vastav asjaolu.

Tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu aga lootis ta seda vältida. KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav ka ettevaatamatu tegu.

Hinnates E.K süü suurust LS § 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, leiab kohus, et teo tehiolud annavad aluse asuda seisukohale, et tema süü pole sedavõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmise määra lähedal. Ettevaatamatuse korral on väiksem ka toimepanija teo ebaõigsussisu ja süü suurus. Käesoleval juhul võib turvavööta sõitmise kestust arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 239 lg 1 p 1 mõttes on väike. See asjaolu iseenesest vähendab ka isiku karistust. Kohus arvestab ka seda, et turvavöö kinnitamise nõude rikkumisega ei kaasnenud teisi liiklusnõuete rikkumisi ega muud süülist käitumist. Isik oli töö juurde sõitmas kõrvaltänavalt (paar tänavavahet eemalt) ning oli tööle hilinenud, mis tingis turvavöö kinnitamata jätmise. Arvestades, et E.K on varem karistamata isik, on tema puhul vähetõenäoline ka samasuguse teo korduvuse risk.

6 KarS § 56 lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega,

et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest,

mistõttu tähendab see üheselt mõistetavalt, et karistuse mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (Riigikohtu otsus

nr 3-1-1-99-06). E.K karistamisel ei ole juhindutud KarS § 56 lg 1 ettenähtud

karistamise alustest ja Riigikohtu mitmetes lahendites väljendatud seisukohtades. Kohus peab vajalikuks märgida, et alati tuleb kaaluda ka karistamise otstarbekust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et turvavööga kinnitamata sõidukijuht on ohtlik nii iseendale. E.K oli sõidukis üksi. Kaassõitjate puudumisel ei tule arvestada ohtu teistele isikutele. Küll aga

sellise rikkumisega võivad õnnetuse korral kaasneda rasked vigastused ka sõidukijuhile endale. Arvestades aga asjaolu, et E.K pani sellise teo toime esmakordselt ja ettevaatamatusest, tuleb liikuda karistuspiiride keskmisest määrast oluliselt allapoole.

Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, karistust kergendava asjaolu esinemist, varasemate karistuste puudumist ja teo toimepanemist ettevaatamatusest on kohus jõudnud järeldusele, et kohtuvälise menetleja poolt karistusena kohaldatud rahatrahv alla keskmise määra, kuid keskmise määra lähedal, on ülemäära

range ja seetõttu ei ole kooskõlas KarS § 56 ettenähtud karistamise alustega. Kohus leiab, et

süüdlast on võimalik edaspidi mõjutada hoiduma samasugustest tegudest LS § 239 lg 1 p 1 sätestatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras, mis on sanktsiooni 1/5 ulatuses ja enam kui kolmekordne KarS § 47 lg 1 ettenähtud alammäär. Karistuse vähendamine täidab E.K

suhtes eripreventiivset eesmärki, hoiab teda edaspidi samasugustest tegudest. Karistuse vähendamine täidab õiguskorra kaitsmise huvisid. Tulenevalt eelnevast, tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ning teeb kaebust lahendades otsuse V™S § 132 p 2 alusel karistust kergendades.

Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/