3-14-51745/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51745

Haldusasi

G.Ž.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

summas

3500

eurot

seoses

vangistustingimustega perioodil 08.11.2011-25.04.2014

(kambri vaba põrandapind ja sellest tulenev ebapiisav

liikumisruum, hügieenitingimused, ventilatsioon).

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - G.Ž.i

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada G.Ž.i kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt G.Ž.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas

1082 eurot ja 50 senti (ükstuhat kaheksakümmendkaks eurot ja viiskümmend

senti). Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa F. M.i arveldusarvele

EEXXXXXXXXXXX Swedbangas.

3. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.08.2014 (koos kaebuse täpsustustega 15.10.2014 ja 27.10.2014) esitas G.Ž. Tallinna

Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3500

eurot seoses vangistustingimustega perioodil 08.11.2011-25.04.2014 (kambri vaba

põrandapind ja sellest tulenev ebapiisav liikumisruum, hügieenitingimused, ventilatsioon).

2. Tallinna Halduskohus vabastas 10.11.2014 määrusega G.Ž.i kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest ja võttis kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 3500 eurot seoses vangistustingimustega perioodil 08.11.2011-25.04.2014 (kambri

vaba põrandapind ja sellest tulenev ebapiisav liikumisruum, hügieenitingimused, ventilatsioon)

menetlusse. 08.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 3500 eurot

seoses vangistustingimustega (ebapiisav põrandapind, puudlikud hügieenitingimused ja

puudulik ventilatsioon) perioodil 08.11.2011-25.04.2014 alljärgnevatel põhjustel.

3.1. Kaebaja selgitab, et on Tallinna Vanglas viibinud alates 19.11.2010 aastast so käesoleva

nõude esitamise ajaks üle 3 aasta ja 5 kuu. Selle aja jooksul on kaebajat hoitud kambrites, kus

on olnud ülerahvastatus ja kehvad elamistingimused. Seejuures puudusid igasugused

võimalused spordi tegemiseks. Kaebaja toob välja, et on olemas küll spordisaal, mida saab

teoreetiliselt kasutada üks kord nädalas, kuid praktikas on see võimatu, kui teised kinnipeetavad

mängivad saalis samal ajal mingit pallimängu. Kogu saal ongi ainult ühe võrkplatsi platsi

suurune. Seega ei olnud kaebajale selle aja jooksul sportimisvõimalused siiski tagatud.

3.2. Kaebaja selgitab, et ta pea lõhkeb - igapäev tajub kaebaja inimeste energiavälja, millest

tulenevalt ta ei suuda taluda teisi inimesi lähemal kui 2 meetrit. Kaebaja tunneb füüsilist ja

vaimset survet, kellegi jutule keskendumine on neis tingimustes võimatu. Kaebajat on haaranud

paanika ja see on halvanud kaebaja isiksuse surudes kaebaja alla. Kaebaja sooviks kas või üks

tund saada rahu ja vaikust. Selle saavutamiseks peab ta toime panema korra rikkumise, mille

järel kaebaja saadetakse kartserisse. Kaebaja leiab, et selline olukord on väga hull - vähemalt

tema jaoks, kuna kaebaja võimuses ei ole seda ka muuta. Kaebaja tunneb hirmu, muserdust,

alandust inimeste põlgust - see ei tohiks nii olla. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioonis (EIÕK) sätestatakse, et selline kohtlemine on lubamatu.

3.3. Kaebaja on tutvunud Euroopa vanglareeglistikuga Rec 2006 soovitustega, millest

tulenevalt märgib, et Tallinna Vanglas ei ole olnud tagatud 4 m2 kambripinda, samuti dušši 2

korda nädalas ja kehakultuuriga tegelemise võimalust.

3.4. Kaebaja on seisukohal, et Tunis vs Eesti (nr 429/12) EIK lahendi valguses ei ole Tallinna

Vangla tegevus olnud õiguspärane.

3.5. Kaebaja viitab oma kaebuse õigusliku alusena PS § 11, § 25 ja § 123 lg 2 ning RVastS §

16, samuti EIÕK ning EIK praktikale, kus EIK on tuvastanud inimõiguste rikkumise olenemata

muudest asjaoludest, kui isikule oli tagatud alla 3m2 põrandapinda. Seega oli ka kaebaja

hoidmine samasugustes tingimustes õigusvastane ning kaebajale tekitatud mittevaraline kahju

tuleb hüvitada.

3.6. Kaebaja leiab, et tal ei olnud võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju

tekkimise vältimiseks – kaebaja teadis, et ta peab taluma enda suhtes toimuvat

kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid piiranguid samuti vangistust.

Samuti nähtuks kinnipeetavate poolt esitatud kaebuste analüüsimisel, et kaebuste esitamine ei

oleks aidanud kahju tekkimist ära hoida.

Samas, peale seda, kui on tuvastatud EIK poolt vastavate tingimuste õigusvastasus, siis tuleb

hüvitada ka kaebajale tekitatud kahju.

Kaebaja toob välja, et vanglas on toimunud vahepeal ka olulised muudatused. Samas ei ole riik

vangistustingimusi viinud vastavusse Rec 2006 soovitustega, millest riik oli aga teadlik.

Kaebaja viitab veel EIK lahenditele nr 38427/05, 16391/05, kus on leitud, et inimväärikust

alandavate kinnipidamistingimuste korral eeldatakse kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju

tekkimist ning kinnipeetav ei pea eeltoodut tõendama.

3.7. Tallinna Vangla on eiranud EIÕK art 3 ja hoidnud kaebajat tingimustes, kus isikliku ruumi

nõue ei olnud täidetud (vt EIK lahendid nr 5774/10/10 ja 5985/10, 42525/07 ja 60800/008,

7910/10 ning 429/12).

3.8. Kaebaja leiab tuginedes EIK praktikale, et kambri pinna hulgast tuleb maha arvata mööbli

alla jääv põrandapind.

3.9. Kaebaja leiab, et on oluline mõista, milliseid kannatusi tekitab alla 3m2 alal viibimine, kui

seal on veel peale sinu viis inimest ja sul ei ole ettenähtud (ühte tundigi) aega üksi olemisele.

Lisaks kui puudub soe vesi, valgustus ja ventilatsioon on olematu ja jalutamise ajal lõugab

raadio. Jalutada ei ole võimalik, sest jalutusboks on kuuele inimesele liiga väike (ainult tsoonis,

kus on neli üksust on jalutamise tingimused teised). Lisaks on seatud keelud ja piirangud seoses

kehakulutuuriga ja spordivahendite osas.

3.10. Kaebaja soovib kirjutada ka täpsemalt nendest vangistustingimustest ja nende mõjust

tagantjärele (inimesed muutuvad agressiivseks, kuna nende põhivajadused on rahuldamata, sh

nad ei saa kontrollida müra).

Tallinna Vangla kambrid on kui üksteise peale laotud merekonteinerid, milledes

veetakse/hoitakse põgenikke. Akna ees on mingi plekk, kuhu on puuritud näpu jämedused

augud ning millest tulenevalt meenutavad need loomade transpordiks mõeldud karpe kuhu on

õhuaugud tehtud. Laest ripub üks pirn – mis ei valgusta seda ruumi ning selles valguses jätab

see ruum halva valgustusega keldri mulje. Ei ole ruumi käia, suvel on nii palav, et kõik

higistavad öösel ja päeval õhku ei ole, süda on paha, olemine on just nagu vati sees, mingid

tüübid lõugavad, televiisor ja raadio mängivad. Iga päev käib ähvardav jutt vangide vahel. Kui

keegi midagi valesti teeb, siis saab kaebaja aru, et tema kalla võidakse vägivalda tarvitada ja

juttude pinnalt järeldab kaebaja, et isegi väikeste asjade pärast on inimesi läbi pekstud ja neid

seksuaalselt kuritarvitatud. Õhus on pinge ja vaimne terror. Kaebaja kordab, et olla, mõelda on

võimatu, sest selline lärm on, ruumipuudus, nii, et ainult kannatada on võimalik. Jalutada

kambris ei saa, pole ruumi, ainult WC-sse ja söögi järgi käib kaebaja. Kaebaja sööb voodi peal.

Ainult need üksikud korrad saab kaebaja olla püsti, ülejäänud 23/7 ajast peab kaebaja olema

voodis pikali. Õues jalutamise ajal lõugab raadio ning jalutada ei saa, sest ei ole ruumi. 6 inimest

ei mahu selles boksis korraga jalutama. Lugeda või millelegi keskenduda ei ole üldse võimalik.

Lihtsalt on selline sügav häiritus, shokk. Vangistuse ajal ei ole ettenähtud vähemalt 1 tundi

omaette olemiseks, et saaks mõelda ja olla privaatselt.

Ka uuringutega on tõstatud, et tunglemine võib olla agressiivsuse oluliseks teguriks. Pikaajaline

frustratsioon võib viia passiivsesse seisundisse, mida nimetatakse õpitud abituseks ja mis on

depressiooni tuum.

Müra, kui oled selle sees 3-6 kuud on kurnav, kui aga 6-12 kuud, siis ajab see su hulluks, kui

12-36 kuud oled hullunud ja ei taju reaalsust ning sinu vaim on nüristunud, keskenduda ei ole

võimalik, öösiti on nutu – päeval raevu, mure, hirmu, häbi, põlguse, nukruse ja kurvameelsuse

tunded läbisegi. Need tunded tulevad suvalisel hetkel suvalises kohas sealjuures on väga

piinarikkad.

Hommikul kell 6:00 on söök ja lahti läheb möll, TV raadio jne. Raadio lülitatakse välja alles

kell 22:00, kuid kinnipeetavad jäävad magama u 02:00 paiku, seni keegi karjub valvuriga, lõhub

kambri uksele. Kaebaja mõtleb, et saaks olla natuke omaette.

Kaebaja soovib eraldi juhtida kohtu tähelepanu Tallinna Vanglas valitsevale olukorrale suviti.

Viibides kambris bokserite väel, liigutada ei saa üldse, lämbe ja õhku ei ole, juhul kui keegi

sooviks võimelda, siis oleks see katastroof. Olla on võimatu, voodi on niiske, pesta ei saa,

niiskus, süda on paha justnagu oleks peapõrutus. Kogu aja valdab tundmus nagu oleks haige –

arsti juurde ei saa, arst teab seda seisundit, mis tuleneb nendest tingimustest aga midagi teha ei

saa. Kaebaja viitab ka uuringule, kus on leitud, et kuumas ruumis ja kitsastes tingimustes

reageerivad isikud agressiivsemalt provokatsioonidele jms, samuti on altimad mässule.

3.11. Kaebaja viitab, et riigil ei ole õigust jätta oma kohustus - tagada inimväärikad

kinnipidamistingimused - täitmata rahaliste või logistiliste probleemide tõttu (EIK lahend nr

106/02 ja nr 62353/09). Arvestada tuleb ka sellega, et selline jõhker keskkond, mille eest

vastutab riik (kuid kelle üle ei mõisteta kohut), tekitab jäädavaid muutusi inimese

konstitutsionaalse tervise tasandil.

Tallinna Vangla peab oma tegevuse eest vastutama.

3.12. Kaebuse esitaja palub kokkuvõtvalt oma kaebus rahuldada ja kaebajale välja mõista

rahaline hüvitis, mille kaebaja palub kanda F. M.i arveldusarvele nr EEXXXXXXXXXX.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

4.1. Vastustaja märgib esmalt, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate,

vahistatute ja arestialuste registri andmetel viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas

ajavahemikul 08.11.2011-25.04.2014 Tallinna Vanglas kokku 897 päeva. G. Ž.i süüdimõistev

kohtuotsus jõustus 24.07.2013. Ajavahemikul 08.11.2011-9.08.2013 viibis G. Ž. Tallinna

Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil. Alates 10.08.2013 kuni 22.08.2013 viibis G. Ž. Tallinna

Vanglas küll süüdimõistetuna, kuid kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas vangistusseaduse

(VangS) § 14 lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg 4 alusel. Kinnises osakonnas oli

G. Ž.il võimalik igapäevaselt liikuda väljaspool oma elukambrit üldjuhul 1-tunni jooksul päevas

värskes õhus jalutuskäigu ajal. Alates 23.08.2013 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas

avatud osakonnas, kus tal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida

väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed avatud.

4.2. Tallinna Vangla koostas G. Ž.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 87-96), millest

nähtub paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites üldiselt ja WC välja

arvutatuna, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta WC-ga ja WC-ta. Selgitame täiendavalt,

et kambrid nr 81 ja 73 on kartserikambrid, kus WC asub küll kambris, kuid tegemist ei ole

eraldi ruumiga, st WC on muust kambrist eraldamata (tegemist on ühe kohalise kambriga).

Kambris nr 44, mis paikneb avatud eluosakonnas, WC-d kambris ei ole ning seda ei ole ka

arvestatud kambri põrandapinna hulka.

Vastustaja leiab, et kohtule esitatud tabelist (tl 87-96 ja selle kokkuvõttest tl 81) nähtub, et

Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni

31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind vähemalt 2,5 m2. Seejuures oli

kaebuse esitajale alates 23.08.2013, mil ta viibis avatud eluosakonnas kambris nr 44, tagatud

põrandapind vahemikus 4,6 m2 – 9,27 m2. Seega oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas

kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

4.3. Ventilatsiooni osas selgitab vastustaja, et ventilatsioonisüsteem on ühtne kõikides

kambrites ja ei sõltu konkreetsest kambrist, milles isik viibib. Nimelt on Tallinna Vanglas

osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite

õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis

tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase

temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega niiskuse tekke.

4.4. Mis puudutab kambrite valgustamist, siis on Tallinna Vangla seisukohal, et selles osas tuleb

kaebuse esitaja väited jätta tähelepanuta, kuna G. Ž.il on selles osas läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus. Nimelt on G. Ž. oma 25.04.2014 Tallinna Vanglale esitatud kaebuses

märkinud, et talle on kahju tekkinud seetõttu, et teda on hoitud kinnipidamiseks

mittekohandatud ja hügieenivajadusi mittearvestavates kambrites, kus puudus vajalik

liikumisruum, ventilatsioon ning kambrid olid ülerahvastatud. Muid kinnipidamistingimusi,

mis oleksid kaebuse esitajale kahju tekitanud, ei ole G. Ž. kahjunõudes Tallinna Vangale välja

toonud. Seega ei ole G. Ž. Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes märkinud, et talle oleks kahju

tekkinud ka ebapiisava valgustuse tõttu ja seega on kaebuse esitajal selles osas läbimata

kohustuslik kohtueelne menetlus. Samuti tuleb eelnimetatud põhjustel jätta tähelepanuta

kaebuse esitaja kohtule esitatud kaebuses toodud väited ebapiisavate sportimisvõimaluste,

väikeste jalutusbokside ja jalutamise ajal mängiva muusika, kambris valitseva pideva müra ja

suvekuudel valitseva kuumuse osas.

4.5. Valgustuse osas selgitab vastustaja kohtule, et valgustus kambrites kindlustatakse nii

kunstliku valgustuse kui ka loomuliku valguse abil. Nimelt on kambrites, milles viibis kaebuse

esitaja, olemas nii aken kui ka tagatud kunstlik valgustus. Täiendava kunstliku valgusallikana

oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis (nendes

kambrites, kus WC asub kambris), teine kambriukse kohal olev öövalgusti.

4.6. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas,

samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele

kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on

kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus taotleja viibis (välja arvatud kamber nr 44),

asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka

kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri

pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad

õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis

vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee

soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada,

lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013.a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse

veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Seega oli kaebuse esitajal võimalik oma

hügieeni eest elementaarses määras hoolitseda.

4.7. Vastustaja toob välja, et VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama

ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale

kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris

peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri

suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla

sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas

või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSKE § 7 lg-st 1 kuuluvad

toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht

igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht,

võimaluse korral WC.

4.8. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded" (edaspidi Määrus), mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala

lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“

ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise

aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on

23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSKE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks

on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis

on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale

kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale,

millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega kambris peab iga kinnipeetava

kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse

kohustuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.2009.

4.9. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr

3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…]

Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks

ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga

ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“

4.10. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas

kaebuse esitajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri

tualettruumi ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele

kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi

kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest

oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida

kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda.

EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud

kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises

üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kambris nr

44 ei paikne WC kambris ja seega pole seda ka arvestatud kambri põrandapinna hulka. Lisaks

tuleneb EIK-i lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks

detailiks. Asjas Cenbauer vs Horvaatia (2006) leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks

olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on

ilmselgelt vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti (2009) oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine

üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades.

4.11. Tabelist nähtuvalt viibis G. Ž. ajavahemikul 08.11.2011-25.04.2014 Tallinna Vanglas

kokku 897 päeva. 385-l päeval, so 43 % ajast, oli talle tagatud põrandapind üle 3 m2 (vahemikus

3,12 – 9,7 m2) ning 512-l päeval, so 57 % ajast, viibis ta elukambris, kus talle tagatud

põrandapind jäi alla 3 m2 (vahemikus 2,6 – 2,97 m2). Seejuures oli kaebuse esitajale alates

23.08.2013 kuni 25.04.2014, mil ta viibis avatud eluosakonnas kambris nr 44, tagatud

põrandapind vahemikus 4,6 m2 – 9,27 m2. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt

muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli

maksimaalne arv isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus

kambris oli isikuid vähem. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel

paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud

põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

4.12. EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada. EIK on korduvalt märkinud, et EIÕK artikkel 3 rõhutab üht demokraatliku ühiskonna

kõige põhilisemat väärtust. See keelab mistahes tingimusel piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistuse, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. EIK on

korduvalt pidanud märkima, et alandav kohtlemine on keelatud absoluutselt igas olukorras,

kuid on käsitlustes asunud ka seisukohale, et artikli 3 kaitseala eelduseks on minimaalse

raskusastme ületamine ehk mitte iga ebamugavustunne, mida isik kogeb, ei ole inimväärikuse

alandamine. Selle minimaalse tõsidusastme hindamine on hinnanguline ja sõltub erinevatest

asjaoludest, näiteks kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja vaimsest mõjust. Mõningatel

juhtudel sõltub see kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist. Kohus on järjekindlalt

rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja alandus peavad igal juhul ületama seadusliku ravi või

karistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja alanduse astme. Riik peab garanteerima, et

isikut ei peetaks kinni inimväärikust mitteaustavates tingimustes, et meetme rakendamise viis

ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi või raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva

vältimatu kannatustaseme ja et kinnipeetava tervis ja heaolu oleksid piisavalt kindlustatud.

Kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta nende olude ja kaebaja poolt esitatud

süüdistuste kogumõjusid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat

vastavates tingimustes hoiti.

4.13. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja

jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või

alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise

kõige rängema vormina. (Nt EIK otsus asjas Selmouni vs Prantsusmaa, 28.07.1999, kus

piinamise mõiste käsitust oluliselt laiendati.)

EIÕK-l dünaamiline iseloom tähendab, et konventsiooni tuleb tõlgendada elava instrumendina.

Kohus vaatab Euroopa üldiste tugevnevate inimõiguste kaitse standardite valguses ja ka EN-i

liikmesriikide seaduste ühtlustudes üha rangemalt erinevatele sellistele olukordadele. (Vt

Olesk, M.

Inim- ja põhiõigused vanglas. Euroopa vangistusõiguse

põhimõtted.

Justiitsministeerium 2010, lk 92 ja EIK Suurkoja otsus asjas Selmouni vs Prantsusmaa,

28.07.1999). Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem.

Kohtupraktika areneb pidevalt edasi ning kaebus, mida veel mõnikümmend aastat tagasi ei

peetud artikli 3 alla kuuluvaks, on tänapäeval leidnud kohtu lahendites kindla koha. (Hion, M.

Piinamise, väärkohtlemise ja karistamise keeld. Juridica.).

4.13. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

4.14. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab

kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning

ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks.

Kahjuhüvitise

maksmine

on

suunatud

õigushüve

terviklikkuse

taastamisele

või

kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid

ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja

väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised

üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades

intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste

riivele.

4.15. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale

oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale mitte

ühtegi kirjalikku pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et

ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi

põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja

muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt

mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses

õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on

seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul

olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna

Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline

kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt

õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 08.11.2011 kuni 25.04.2014 tekitatud

mittevaraline kahju on põhjendatud.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli

ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi, ventilatsioon oli

puudulik, tehisvalgustus oli puudulik, sportimise võimalused olid kesised, vanglas oli pidev

müra.

6. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat Tallinna Vanglas ajavahemikul

08.11.2011-25.04.2014 Tallinna Vanglas kokku 897 päeva. G. Ž.i süüdimõistev kohtuotsus

jõustus 24.07.2013. Ajavahemikul 08.11.2011-9.08.2013 viibis G. Ž. Tallinna Vanglas

vahistatuna kinnisel režiimil. Alates 10.08.2013 kuni 22.08.2013 viibis G. Ž. Tallinna Vanglas

küll süüdimõistetuna, kuid kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas vangistusseaduse (VangS) §

14 lg 3 ja Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja

(VSKE) § 8 lg 4 alusel. Kinnises osakonnas oli G. Ž.il võimalik igapäevaselt liikuda väljaspool

oma elukambrit üldjuhul 1-tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Alates

23.08.2013 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal igapäevaselt oli

võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja

jooksul olid kambrite uksed avatud.

7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

9. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

VSKE § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis

lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2

põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks

suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni

kehtivusaega.

10. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite

täituvuse kohta (tl 87-96). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris

viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus

(kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas

on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri

suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

Nimetatud tabelist nähtuvalt on kaebaja alates 22.08.2013 olnud järjekindlalt paigutatud

kambrisse selliselt, et on järgitud VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni.

Kaebajat on hoitud kambrites, kus ühe isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m2 ning

see nõue on täidetud isegi juhul, kui mitte arvata kambripinna hulka eraldi WC pindala.

Seega ei saa pidada vastustaja tegevust 22.08.2013 kuni 25.04.2014 õigusvastaseks piisava

kambripinna võimaldamata jätmise tõttu ja kaebus tuleb selles osas rahuldamata jätta.

11. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus

ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on perioode, mil

kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta),

perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind

isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust

erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites.

12. VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla

tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda aga oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata

ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.

Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa

selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis)

ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja

toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata.

Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud

ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta

ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest

nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik

kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks

kambri elupinnale.

13. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus

nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda

ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust,

mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka

EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-

50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015

otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust

hinnates.

EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist

kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni

3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega

väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).

Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna

mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis

on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse

kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille

puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla

rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks

kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13),

25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.)

14. Arvestades otsuse punktides 12-13 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja

paigutamise kohta (tl 87-96), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist.

Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 08.11.2011 kuni 28.05.2014 (kokku 897 päeva) kohta.

Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis

kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (290

päeva sh 246 päeva avatud osakonnas). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus

kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele

(2,5 m2), kuid alla 3 m2 (263 päeva suletud lukustatud kambris). Kaebaja viibis kambrites

pindalaga ühe inimese kohta oli alla 2,5 m2 st isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud

miinimumtaset 344 päeva (suletud lukustatud kambris) jooksul.

15. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK on ka leidnud, et juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et

selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p

145).

Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda

aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9

lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-

9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

16. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 08.11.2011-09.08.2013 oli kaebaja Tallinna Vanglas

vahistatu staatuses.

VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas

kriminaalasjas. Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et erinevalt tavatingimustest, mis

lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt

lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Vaidlust ei ole, et kaebaja

ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud

õppimisega.

Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 24.07.2013. Alates 10.08.2013 kuni

22.08.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas küll süüdimõistetuna, kuid kinnisel režiimil

vastuvõtuosakonnas.

Tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel

vastuvõtuosakonda. Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival

kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib

lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et

kaebajal ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada spordisaali.

Alates 23.08.2013 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal oli

igapäevaselt võimalik ajavahemikul 06:00-22:00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu

päevas aja jooksul olid kambrite uksed avatud. Samuti oli nimetatud perioodi kaebuse esitajal

võimalik kasutada üks kord nädalas spordisaali.

17. Eelnevalt viidatud kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi tuleb ebapiisava kambripinna

õiguspärasuse või -vastasuse hindamisel arvestada liikumisvõimalusi kogumis. Seega ei saa

põhiolemuselt ebapiisava kambripinnaga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul arvestada

ajavahemikke,

mil

kinnipeetav

viibis

kartserikaristuse

kandmiseks

või

täiendava

julgeolekumeetme rakendamise tõttu küll ööpäevaringselt lukustatud kambris, kus

liikumisvõimalused olid oluliselt piiratumad, kuid probleemiks ei olnud ebapiisav kambri

pindala. Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt oli nimetatud perioodidel isiku kohta kambripinda

vahel isegi kuni 9,7 m2 (vt tl 91 pöördel 2 päeva kartserikambris nr 81, 3 päeva

kartserikambris nr 73). Käesolevas asjas ei ole ka siinkohal vaidlust kartseritingimuste kui

terviku ega kartserisse paigutamise õiguspärasuse üle.

18. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja

vee puudumist ja vähest pesemisvõimalust (kaebaja leiab, et pesemise võimalus peaks olema

tagatud vähemalt kaks korda nädalas), ventilatsiooni puudulikkust ja tehisvalgustuse

puudulikkust. Täiendavalt on kaebaja kohtule esitatud kaebuses kirjeldanud ka ühe kehvade

olmetingimuste osana ebapiisavaid sportimisvõimalusi, väikeseid jalutusbokse ning pidevat

müra sh muusikat jalutuskäikude ajal.

18.1. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei

tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja viitab seejuures

põhjendatult, et vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla

kauplusest soetada, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013.a veebruarist

kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Seega oli kaebuse

esitajal võimalik oma hügieeni eest soovi korral elementaarses määras hoolitseda. Kaebaja ei

ole eeltoodud vastustaja seisukohtadele vastu vaielnud.

Pesemisvõimaluse osas peab kohus veel vajalikus märkida, et kui ka eraldivõetuna võib

vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse

vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole

praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud.

Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt

minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus

on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2

ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas

dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut

tegema.

18.2. Kaebaja tõi kaebuses seoses elutingimustega kambris välja ventilatsiooni puudulikkuse ja

õhupuuduse suvisel perioodil. Vastustaja leidis, et kaebuse esitaja väited suvise õhupuuduse

osas tuleks jätta üldse tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole neid väiteid oma esialgses kahju

hüvitamise nõudes vanglale esitanud ning millest tulenevalt on selles osas läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus.

Kohus ei nõustu siinkohal vastustajaga, kuna kaebaja on oma kahju hüvitamise taotluses

ventilatsiooni puudulikkusele osundanud, mis on otseselt seotud ka väidetava õhupuudusega

suvel. Kuigi kaebaja ei ole oma esialgses taotluses tõepoolest niivõrd põhjalikult nagu kaebuses

kirjeldanud ventilatsiooni puudlikkuse tagajärgi, ei tähenda see veel seda, et kaebaja ei ole

vastavale probleemile osundanud.

Vangla vastusest nähtub, et kambritel on olemas juba ehituslikult sundventilatsioon, samuti

osalt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida

akna küljes oleva õhutusava kaudu. Seega saab järeldada, et kambrites oli tagatud piisav

õhuringlus.

Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et suvisel ajal oli kambrites väga palav, ei ole kohtul siiski alust

arvata, et kambrites oleks olnud sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama

õhukonditsioneer. Eesti kliimas on üldiselt suvised temperatuurid ka palavamatel päevadel

tavalise venilatsiooniga (ilma konditsioneerita) siseruumides talutavad. On mõistetav, et kui

umbes 15-16 m2 suuruses kambris viibis koos 5-6 inimest, võis kaebaja soojal ajal soovida

kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid ei ole siiski usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse käes

pidi kannatama ja seda konkreetsetelt just neis kambrites viibitud päevadel. Seega ei saa kohtu

hinnangul sellist ebamugavust, mida kaebaja eeldatavasti taluma pidi, pidada suuremaks kui

vangistusega vältimatult kaasneb.

Vaidlust ei ole asjaolu üle, et konditsioneeri kambris ei olnud. Kohus märgib siinkohal, et ka

väljapool vanglat on eluhoonetes tavapäraselt eluruumidesse rajatud sundventilatsioon, mis

peab tagama ruumis vajaliku õhu hulga ja ringluse. Kohtule ei esitatud andmeid, et Tallinna

vanglas oleks ehituslikult rajatud sundventilatsioon olnud kaebaja sealviibimise ajal katki või

lõhutud. Kohus leiab, et kaebaja väited ventilatsiooni puudulikkuse ja nõuetele mittevastavuse

osas on paljasõnalised ja tõendamata.

18.3. Valgustuse osas märgib vastustaja õigesti, et sellele väitele ei ole kaebuse esitaja oma

esialgses kahju hüvitamise taotluses tuginenud, millest tulenevalt on selles osas kaebuse esitajal

läbimata ka kohustuslik kohtueelne menetlus ning vastavad väited tuleb jätta tähelepanuta.

Samuti tuleb jätta tähelepanuta kaebuse esitaja väited seoses ebapiisavate sportimisvõimaluste,

väikeste jalutusbokside ning pidevat müraga, kuna kohus saab kinnipeetava esitatud kahju

hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku

kohtueelse menetluse (vt ka Riigikohtu 23.09.2010 lahend nr 3-3-1-41-10).

Kohus peab siiski võimalikuks kaebajale selgitada, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu

õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu

kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab

ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud

aken kui ka kunstlik valgustus. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks enne kahjunõude kohtule

esitamist esitanud selle osas vanglale ühtki kaebust või palunud valgustuse tugevust

suurendada.

Kohus märgib, et kaebaja ei väida, et tal puudus võimalus kehakultuuriga tegelda, kuid ta peab

neid võimalusi ebapiisavakas. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus

kehakultuuriga tegelemiseks. Seadusandja on jätnud selle võimaluse sisustamisel vanglatele

kaalumisruumi. Kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides. Vanglas peab

kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus"

sätestatule, arvestades aga vangla tegelikke võimalusi (Riigikohtu 07.04.2010 määrus asjas nr

3-3-1-5-10, p 19 ja 23).

Pidev müra vanglas on üks vangistusega paratamatult kaasnevaid nähtusi, mis aga iseenesest ei

too veel kaasa kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Kaebaja ei ole siinkohal ka väitnud, et

müra ületaks õigusaktides ettenähtud norme. Pigem häirib teda see, et ta ei saa sarnaselt

vabaduses viibivate isikutega ise temani jõudva müra tugevust ja kestvust reguleerida. Kohus

leiab, et kuni müratase ei ületa tõendatult normidega määratud piire (ja seda kaebaja ei väida),

ei ole võimalik vastustajat selles osas süüdistada õigusvastases tegevuses.

19. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon,

hügieenitingimused) ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist.

Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu, et oma

olukorda parandada ega püüdnud seeläbi väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida.

Kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused (nt

ventilatsiooni vms osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, puuduvad

kohtul tõendid, mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Kohus leiab talle esitatud andmeid

kogumis hinnates, et kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil

ja kambrites tervikuna ei saa eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale ebapiisava

kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.

20. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

21. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna

Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja

isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud

minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja seisukohaga

ei nõustu.

22. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu

kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile

siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku

õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK

tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud

kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku

õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud,

et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades

silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem

kui 3 m2, tuleb EOK arvates ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord

iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

23. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku

kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku

kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks

ning

määras

sellega

isikule

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

rahalise

kompensatsiooni.

24. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas,

kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse

õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis

on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga

1. 25. Kohus leiab, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta,

vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu

veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet,

mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus

minimaalse isikliku ruumi olemusega.

26. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas

ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes

majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK

10.09.2009 otsus, p 9).

27. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud kohtu arvates vähemalt osal kaebuses

käsitletud ajavahemikul vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse

alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Vastustaja viitab küll õigesti, et EIÕK on dünaamiline iseloom, kuid jätab tähelepanuta, et EIK

on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis

66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli

3 rikkumine. Kohus märgib, et peab loomulikuks ja vältimatuks, et Eesti Vabariigi riigivõimu

teostavad asutused (käesoleval juhul siis eelkõige vanglate tegevuse eest üldiselt vastutav

Justiitsministeerium ja vanglad ise) hoiavad end jooksvalt kursis neid puudutava EIK

kohtupraktikaga ja võtavad vajadusel viivitamatult tarvitusele meetmed Eestis selles

väljendatud siduvate seisukohtade järgimiseks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku

ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb

vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

28. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 08.11.2011-25.04.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud

mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 välja

arvatud 290 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja mille osas kohus

leidis, et sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks.

Samas tuleb hüvitise suuruse määramisel kohtu arvates eristada olukordi, kus täidetud oli

kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei

olnud. Samuti tuleb hüvitise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, kas kaebaja oli paigutatud

lukustatud kambrisse kogu ööpäevaks (va 1 tunnine jalutuskäik värskes õhus) või viibis kaebuse

esitaja eluosakonnas ning sai mh kasutada ka teisi liikumisvõimalusi.

Käesoleval juhul tuleb hüvitise välja mõistmisel silmas pidada järgmisi tegureid:

- Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud alates 22.08.2013 – 25.04.2014 võimalus

päevakava järgselt liikuda väljaspool kambrit kogu päeva, kasutada võimalust igapäevaseks ühe

tunni pikkuseks jalutuskäiguks ja tegelda kehakultuuriga vangla võimlas.

- Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (hügieenitingimused,

ventilatsioon ja muud olmetingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid

raskendada vastustaja rikkumist.

- Kaebaja ei ole viibinud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse

järgi, väga pikki ajavahemikke järjest.

- Samas on kaebaja viibinud pikka aega oludes, kus pind ühe isiku kohta kambris ei küündinud

3 m2-ni. Selle ajavahemiku sees on siiski ka päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem.

Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi – alates 22.08.2013

ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m2.

- Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et nähtuvalt vastustaja selgitustest, ei ole kaebaja varasemalt

vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi.

Kohus märgib , et välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes

väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe

õigusvastastes tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot

haldusasjades nr 3-14-51038 ja 1 euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS §

61 lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on

muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest

otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades

(Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud

kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused

vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks

sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr

3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13).

Ühtedeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat keskmise

pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Seega on põhjendatud ka käesoleval hetkel

lähtuda nendes otsustes hüvitiste suuruse määratlemisel lähtutud arutluskäigust, mille kohaselt,

lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks ligikaudselt samasugusel ajavahemikul

piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2

3 eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda

kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna 2 eurot

päeva kohta.

Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus oma 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-38-

13 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu

analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas

märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise

andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt

välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad

olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on

põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“

Arvestades kõike eeltoodut, et peab kohus põhjendatuks rahaline hüvitise suuruse määramisel

kõigepealt lähtuda järgnevast:

28.1. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda

inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 263 päeva), olid liikumisvõimalused piiratud ning

leevendavaid tegureid ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab

kohus kohaseks hüvitada rahas summas 3 (kolm) eurot päeva kohta, seega kokku 789

(seitsesada kaheksakümmend üheksa) eurot.

28.2. Olukorras, kus on tuvastatud kaebaja viibimine tingimustes, kus täidetud ei olnud isegi

2,5 m2 nõue (kokku 344 päeva lukustatud kambris), st vastustaja polnud kinnipeetava

paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust kui põhiseaduslikkuse järku

väärtust kinnipidamistingimustega kogumis riivatud määral, mis küünib rahalist hüvitamist

vääriva tasemini summas 4 (neli) eurot päeva kohta, mis teeb kokku 1376 (üks tuhat kolmsada

seitsekümmend kuus) eurot.

28.3. Kokku tuleks seega kaebajale eelpooltoodust tulenevalt välja mõista rahalise hüvitise

summas 2165 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend viis) eurot.

29. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada ka kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust

piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise

õiglust. Kohus märgib, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust

kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise

haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4). Vastavate kaebusete esitamisel oleks kohtu hinnangul

olnud võimalik vähendada oluliselt kaebajale tekitatud kahju. Seetõttu peab kohus võimalikuks

vähendada kaebajale välja mõistetavat hüvitist poole võrra ja määrab lõplikuks kahjuhüvitiseks

1082 eurot ja 50 senti.

30. Kaebaja on palunud kanda temale väljamõistetav kahjusumma F. M.i pangaarvele nr EE

XXXXXXXXXX Swedbangas. Kohus märgib, et Riigikohus on oma haldusasjas nr 3-3-1-38-

13 tehtud lahendi punktis 24 muuhulgas selgitanud: „…Kolleegium on seisukohal, et

kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat

mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning

VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Kohtupraktikas on näiteks võimaldatud kanda

kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele

arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3.

oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-

12, p 50). …“. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja vastav taotlus välja- mõistetava mittevaralise

kahju hüvitise ülekandmiseks kolmanda isiku arvele rahuldada.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on 11.07.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik