4-15-8224/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-8224

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-8224 (2316,15,011428) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

M.D kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa

29.09.2015 otsusele nr 2316,15,011428 M.D karistamises LS § 224 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 238 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitse- büroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Kaebuse esitaja: M.D, ik XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta M.D kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 29.09.2015 otsusele nr 2316,15,011428 M.D karistamises LS § 224 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 238 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 29.09.2015 otsus nr 2316,15,011428 M.D karistamises LS § 224 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 238

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel

rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

5. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900

2

(üheksasada) eurot tuleb kassatsioonitähtaja jooksul, so 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 20.11.2015 tasuda vaidlustatud

otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155185174.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 21.10.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva

jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 29.10.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase

teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

20.11.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 21.11.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 29.09.2015 otsusega nr 2316,15,011428 karistati M.D LS § 224 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 238 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja

LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et

menetlusalune isik 07.09.2015 kell 00:34 Aia tn suunaga Viru tn poole Tallinnas, juhtis

mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,61 mg, ei täitnud liiklusmärgi 331 "Sissesõidu keeld“

nõudeid; vedas suuremat arvu sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti - mootorsõidukis viibis sõidu ajal koos juhiga 6 inimest, valmistaja poolt sõidukis ettenähtud 5

kohta; sõitjad ei olnud sõidu ajal nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3, § 16 lg 2, § 33 lg 11 p 4 ja § 34 lg 2 nõudeid ja keeldusid ning pani toime LS § 224 lg 2, § 242 lg 1 ja § 238 ettenähtud väärteod.

Menetlusaluse isiku kaebus

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et määratud lisakaristus on liiga range. Tunneb sügavat kahetsust tehtud väärteo pärast ja soovib, et juhtimisõiguse äravõtmine

6 kuuks vaadatakse üle. On aru saanud teo tõsidusest ja selle tagajärgedest ning leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on liiga suur karistus. Nõustub rahatrahvi tasumisega 900

euro ulatuses. Palub lisakaristuse mittemääramist või selle võimatusel lisakaristuse lühendamist. Kohtuistungist osa võtta ei soovi.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas märkinud, et ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

07.09.2015.a. koostas Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Mario Lindau väärteoprotokolli AB 1471013 selle kohta, et M.D juhtis 07.09.2015.a. kella

00:34 ajal mootorsõidukit Honda CR-V registreerimismärgiga XXX Tallinna linnas Aia tänaval isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui

0,61 milligrammi. M.D, juhtides mootorsõidukit, sõidutas sõitjaid, kes ei olnud

sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti. Mootorsõidukis viibis sõidu ajal koos juhiga 6

inimest, kuid sõiduki valmistaja poolt on sõidukis kokku ette nähtud 5 kohta. Juhtides

3 mootorsõidukit, ei täitnud menetlusalune isik liiklusmärgi nr. 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid

(Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määrus nr. 12 § 9 lg 1 p 17). M.D

poolt toime pandud väärteod on tõendatud tunnistaja XXX ütluste, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, alkomeetri andmete väljatrüki ja videosalvestisega.

M.D palub oma kaebuses Harju Maakohtule tühistada või vähendada

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnandi Kairi Palitsi otsuses väärteoasjas nr 2316,15,011428 määratud lisakaristust -

juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Taotlust põhjendab menetlusalune isik asjaoluga, et tunneb sügavat kahetsust, on aru saanud oma teo tõsidusest ja selle tagajärgedest ning leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on liiga suur karistus.

Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,66 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,61 milligrammi liitri kohta.

Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku

süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsusega.

Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste

ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja

üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi nr 3-1-1-122-13 punktis 11 asunud seisukohale, et Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema

isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et alkoholi kogus isiku poolt väljahingatavas

õhus ületas olulisel määral lubatut ning isik pani sellises keelatud seisundis toime mitu liiklusnõuete rikkumist. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et olukord, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus niivõrd suur, pidi täiskasvanud isik olema enda

sellisest seisundist kahtlemata teadlik või pidi seda vähemalt möönma. Kaebaja ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, sh karistusse. Samuti näitab isiku käitumine ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elu, tervise ja vara suhtes. Kaebaja käitumisest saab järeldada vaid seda, et alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki rooli istumine ning liiklusalase väärteo

toimepanemine olid tema jaoks olulisemad, kui võimalus säilitada mootorsõiduki juhtimisõigus.

Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse

isiku karistamine rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

4

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu

leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile, kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg 2, § 242 lg 1 ja § 238 ettenähtud süütegude toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 07.09.2015 kell 00.55 - 01.13 M.D seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00070). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,68 mg ja 0,66

mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05

menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,61 mg alkoholi ühe liitri

väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,61 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset

5 leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks

arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,61 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on

õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele

isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud

järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 225 trahviühikut ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Menetlusalusele

isikule määratud karistus on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav. Nagu ülalpool

juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud

alkoholisisaldus 0,61 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra ületav, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8).

Väärteo protokolli kohaselt sõidutas M.D sõitjaid, kes ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt

ettenähtud kohti, samuti eiras menetlusalune isik liiklusmärgi nr. 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid (Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määrus nr. 12 § 9 lg 1 p 17).

LS 242 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–

224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis ning sellise süüteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 20 trahviühikut.

LS § 33 lg 11 p 4 kohaselt on juhil keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole käesoleva seaduse § 30 lõike 1 kohaselt turvavööga kinnitatud või ei kasuta § 30 lõike 4 või § 36 lõike 6 kohast

turvavarustust, kui tegemist ei ole hädaseisundiga. LS § 30 sätestab, et sõidukis, millel on

turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Tunnistaja

Margus Nigoli ütluste kohaselt kõik 4 tagapingil istuvat isikut turvavöödega kinnitatud ei

olnud. See on nähtav ka väärteomaterjalide juurde lisatud videosalvestuselt. Seega

menetlusalune isik rikkus LS § 33 lg 11 p 4 norme, millega pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo.

LS § 16 lg 2 kohaselt peab liikleja juhinduma reguleerija märguandest ning täitma reguleerija

ja riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku muud liiklusalast korraldust,

liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile ettenähtud tunnusmärkide

kasutamise korrast. Väärteomaterjalidest nähtuvalt eiras menetlusalune isik eelnimetatud nõuet, s.o ei täitnud liiklusmärgi 331 „Sissesõidu keeld“ nõudeid ja sõitis tunnistaja Margus Nigoli ütluste kohaselt Viru ja Aia tänava ristil Pärnu mnt suunas, seega ühesuunalisel tänaval

vastassuunas. See on nähtav ka väärteomaterjalide juurde lisatud videosalvestuselt. Seega menetlusalune isik rikkus LS § 16 lg 2 norme, millega pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo.

LS § 238 sätestab vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt sõitjate- või veoseveo nõuete rikkumise eest ning karistuseks on ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut. LS § 34 lg 2 kohaselt tohib sõitjaid vedada ainult valmistaja poolt sõidukis ettenähtud kohtadel ja

6 viisil. Mootorsõidukis viibis sõidu ajal koos juhiga 6 inimest, kuid sõiduki valmistaja poolt on

sõidukis kokku ette nähtud 5 kohta. Tunnistaja Margus Nigoli ütluste kohaselt istus juhi kõrval XXX ja taga pingil 4 inimest: XXX, XXX, XXX ja XXX, kes istusid kõik üksteise kõrval, keegi ei istunud kellegi süles ja keegi ei olnud turvavöödega kinnitatud. See on nähtav ka väärteomaterjalide juurde lisatud videosalvestuselt. Seega menetlusalune isik rikkus LS § 34 lg 2 norme, millega pani toime LS § 238 ettenähtud väärteo.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud LS § 242 lg 1 ja § 238 järgi kvalifitseeritavad teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritavate väärtegude toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik rikkus LS § 16 lg 2, § 33 lg 11 p 4 ja § 34 lg 2 nõudeid ning tegemist on LS § 242 lg 1 ja § 238 ettenähtud väärtegudega, on need väärteod õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133

p 1-8 sätteid. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on

menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (133 p 10).

Kuriteo asjaoludest ja menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et tegemist oli kavatsetult toime pandud väärteoga. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta teadlik sellest, et ta on alkoholi tarbinud ning see ei saanud talle kuidagi märkamatuks jääda ka tuvastatud alkoholi sisalduse suure määra tõttu.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus oma käitumisega LS § 69 lg 3, § 16 lg 2, § 33 lg 11 p 4 ja § 34 lg 2 nõudeid ja keeldusid ning pani toime LS § 224 lg 2, § 242 lg 1 ja § 238 ettenähtud väärteod. Ja kuna KarS § 63 lg 1 kohaselt on eelnimetatud väärteod toime pandud ühe teoga, siis määratakse karistus LS § 224 lg 2 järgi.

Karistuse määramine

Ülalpool on väärtegude koosseisusid ja nende eest määratavaid karistusi kohus juba märkinud, mistõttu ei pea vajalikuks neid siinkohal uuesti välja tuua.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.

Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud neli erinevat väärtegu ning kuivõrd kõik väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

Hinnates M.D süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus

mitte vähem kui 0,61 mg/l. Seejuures oli esimeseks lugemiks 0,68 mg/l kohta ja teiseks

7 lugemiks 0,66 mg/l kohta, kuivõrd aga menetlusaluse isiku organismis alkoholisisaldust tuleb mõõtemetoodika kohaselt kontrollida kaks korda, siis võetakse aluseks väiksem näit, millest

lahutatakse laiendmääramatus ning lõplikuks tulemuseks oli 0,61 mg/l. Arvestades sellist näitu võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on üle keskmise. Lisaks sellele pani

menetlusalune isik toime ka LS § 16 lg 2 ja § 33 lg 11 p 4 ning § 34 lg 2 sätestatud liiklusnõuete rikkumised, so LS § 242 lg 1 ja § 238 ettenähtud väärteod. Kuivõrd nimetatud

väärtegude puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on nende kolme väärteo puhul keskmine.

Puutuvalt subjektiivsesse külge peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalune isik oli sõidukit juhtima asudes teadlik sellest, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ning arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, oli ta ka üheselt teadlik oma juhile keelatud seisundist. Puutuvalt teistesse väärtegudesse, s.o menetlusalune isik sõidutas sõitjaid,

kes ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu

sõitjaid, kui sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti ning eirates liiklusmärgi nr. 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid, saab tulla samuti järeldusele, et need väärteod on toime pandud tahtlikult. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tahtis ta kõik sõbrad korraga mahutada autosse

ja viia McDonalds`i sööma. Seega oli ta teadlik sellest, et sõpru on rohkem, kui autos ettenähtud kohti, mistõttu ei saa sõitjad ennast ka nõuetekohaselt turvavööga kinnitada, kuid sellest hoolimata soovis ta kõik sõbrad korraga sööma viia. Ometigi on juhi elementaarseks kohustuseks veenduda, et kõik sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavarustust ning juhul, kui sõitja ei kasuta turvavarustust, ei tohi ta sellist sõitjat sõidutada, so sõitu alustadagi. Kuivõrd

menetlusalune isik paigutas sõiduki tagaistme kolmele kohale neli sõitjat, siis on üheselt

arusaadav, et menetlusalune isik rikkus juhi kohustusi teadlikult. Samuti on menetlusalune

andnud selgitusi, et kuna oli pime, siis ta ei näinud sissesõidukeelu märki. Samas

juhtimisõigust omav isik peab liikluses olema tähelepanelik ning jälgima liikluskorraldusvahendeid hoolikalt, kõrgendatud tähelepanu on vajalik eriti siis kui on pime aeg. Samuti arvestades üldtuntud asjaolu, et vanalinnas on mootorsõidukitele sõiduks lubatud

sõiduala väga piiratud, on mootorsõiduki juhil vajalik üles näidata erilist hoolsust ja tähelepanelikkust liikluspiirangute suhtes. Seega ei ole usutav menetlusaluse isiku väide, et ta ei näinud keelumärki ja kohus leiab, et menetlusalune isik pidi vähemalt võimalikuks pidama, et ta sõidab vastassuunas, kuid tal oli sellest ükskõik, sest ta tahtis sõbrad ruttu McDonalds`i

sööma viia kõige otsemat teed pidi. Sellistest andmetest järeldab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud tahtlikult.

Arvestades, et nagu juba eelpool tuvastamist on leidnud, siis LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

puhul on tegemist menetlusaluse isiku suure süüga, siis kuivõrd ühele väärteole lisandusid

veel kolm väärtegu, on tegemist veelgi suurema süüga, mis peaks tingima karistuse määramise raskeimat karistust ette nägeva sanktsiooni maksimummäära lähedasena.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on nii ülekuulamise protokollis kui esitatud kaebuses avaldanud kahetsust ning kohus peab võimalikuks sellega arvestada. Samas on kohtuväline menetleja juba sellega arvestanud ning kohus ei saa ühe ja sama süüteo raames järgmises menetlusstaadiumis asuda

kahetsust arvestama teist korda. Seejuures ei ole kergendava asjaolu esinemine, arvestades toimepandud väärtegude rohkust, niivõrd mõjusaks asjaoluks, et tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele

liiklejatele mootorsõidukite juhid, kes ei täida õigusnormides sätestatud liiklusnõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik

seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri

kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima

juhile keelatud seisundis. Lisaks sõidutas menetlusalune isik samaaegselt sõitjaid, kes ei olnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga ning vedas suuremat arvu sõitjaid, kui

8

sõidukis on valmistaja poolt ettenähtud kohti ning eiras liiklusmärgi nr 331 „Sissesõidu keeld" nõudeid. Arvestades seda, et kaebuse esitaja on mootorsõidukijuht, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded ja keelud olema väga hästi teada. Seega, arvestades menetlusaluse isiku

süü suurust, mis on üle keskmise, samuti tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lisaks 3 toimepandud liiklusnõuete rikkumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on

määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst ja kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisest, mida kohus on juba eelpool analüüsinud.

Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega

aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema

allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse

kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,61 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 üle keskmise määra. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS § 224 lg 2 sätestatud

piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuigi

menetlusalust isikut ei ole varem karistatud liiklusalase rikkumise eest, siis antud juhul on

tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, nii täiendavate liiklusnõuete rikkumine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise

tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse

kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks

liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni

arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust.

Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka

liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja teadis ka seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud

seisundis kui ka liiklusnõudeid rikkudes mootorsõiduki juhtimisele võivad järgneda nii

rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest

9 tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks

ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo

toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses toodud põhjendused, et karistus on liiga karm. KarS § 50 lg 2

kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et

väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel.

Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, s.o

jääb kohaldatud lisakaristuse määr ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetleja valitud lisakaristuse määraga.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/