1-14-4828/53 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2015, kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-14-4828

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18. septembri

2015 määrus, millega Vadim Štšemelev jäeti tingimisi

enne tähtaega elektroonilise valvega vangistusest

vabastamata

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Vadim Štšemelev, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18. septembri 2015 määrus

muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul,

alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 18. septembri 2015 määrusega jäeti Vadim Štšemelev vabastamata

talle Viru Maakohtu 9. juuni 2014 otsusega mõistetud karistusest KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

Kinnipeetava karistusaeg algas 17. veebruar 2014 ja lõpeb 17. veebruaril 2017.

2. Viru Maakohus leidis, et kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine ei ole ilmselgelt

põhjendatud ning ei oleks kooskõlas üleüldise arusaamaga õiglasest karistusest.

Maakohus tõi välja, et V. Štšemelevi on kriminaalkorras karistatud 10 korral. Ta kannab

kuuendat reaalset vangistust. Peamiselt on V. Štšemelevi karistatud varavastaste süütegude

eest, ent käesolevat karistust kannab ta narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses

ebaseadusliku käitlemise eest. Kuritegude ajendiks on materiaalse kasu saamine ning sõltuvus

narkootilistest ainetest. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on

35%. Oht uute kuritegude toimepanemiseks seisneb narkootiliste ainete levitamisele

kaasaaitamises ja materiaalse kahju tekitamises. Maakohus leidis, et praegusel ajal oleks

kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine ennatlik.

I astme kuriteo toimepannud isiku vabastamise korral saaks ühiskonna õiglustunne tugevalt

riivata, kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on ühiskonnale näidata, et narkootiliste

ainete käitlemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni,

mis väljendub pikaajalises vangistuses ja eelduslikult selle täiel määral ärakandmises.

Narkootiliste ainete käitlemist peetakse suureks ohuks riigi julgeolekule ja on avaliku korra

seisukohalt ka väga tõsiseks kuriteoks, mis kujutab endast suurt ohtu rahva tervisele.

Viru Maakohtu otsusega mõisteti V. Štšemelevile miinimummäära lähedane karistust, seega ei

oleks karistuse lühendamine ennetähtaegse vabastamisega ilmselgelt põhjendatud ega

kooskõlas ühiskonna arusaamisega õiglusest.

MÄÄRUSKAEBUS

3. V. Štšemelev maakohtu määruses toodud seisukohtadega ei nõustunud ja esitas

edasikaebuse. Kaebaja leiab, et maakohtu määrus tuleks tühistada ja vabastada ta tingimisi

ennetähtaegselt elektroonilise valvega.

Kinnipeetav leiab, et vaieldamatult kõige objektiivsema hinnangu tema elukäigule oskab anda

vangla ja kriminaalhooldus. Mõlemad on teadlikud selles, et kinnipeetav ei viibi vangistuses

esimest korda. Sellest hoolimata on nad toetanud vabastamist.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et V. Štšemelev on läbinud ajavahemikul 5. september 2014

kuni 16. juuni 2015 sõltuvusrehabilitatsiooni, mille käigus sai ta palju tulevaseks eluks

vajalikke teadmisi. Seega on ta tegelenud oma sõltuvusprobleemidega, mis näitab samuti tema

motivatsiooni muutuda. Iseloomustuses on märgitud sedagi, et V. Štšemelev on nõus minema

täiendavalt sõltuvusravile. See tähendab aga otsesõnu, et V. Štšemelevil tuleb allutada

kriminaalhooldusele, et selle kontrolli all kinnipeetavat aidata ning nõuete rikkumise korral

saata isik tagasi vangistust kandma. Aastaid vangistuses viibinud isikute resotsialiseerimine

on raske ja pikaajaline protsess, seega tuleb teda võimalikult pikalt aidata iseseisva eluga

toimetulekul. Sellise kohustuse on seadusandja pannud kriminaalhooldajale. Kohtu

argumendid aga ei muutu olematuks ka 1 aasta ja 5 kuu pärast, mil V. Štšemelev vabaneb

karistuse kandmiselt igasuguse toeta. Eluline loogika ütleb, et karistuse täielikul ärakandmisel

on oht uut kuritegu toime panna suurem, kui kriminaalhooldusel olles.

V. Štšemelev on lisaks läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, osalenud Corrigo

tugigrupis, läbinud SRS tegevused ja osalenud AN tugigrupis. Alates 21. oktoobrist 2014 on

ta asunud tööle algul koristajaks, siis puidutsehhi.

Kõik antud asjas koostatud arvamused näitavad, et V. Štšemelevi on võimalik vabadusse lasta

üksnes riigipoolse järelevalvega. See minimeeriks kohtu kartused, et V. Štšemelev hakkab

rikkuma ühiselu reegleid. Samuti aitaks elektroonilise valvele allutamine V. Štšemelevi

paremini sotsialiseerida ning motiveeriks uutest seaduserikkumistest eemale hoiduma. Samuti

oleks see odavam ja turvalisem.

Tingimisi ennetähtaegne vabastamine annaks isikule võimaluse tõestada, et ta on asunud

ennast parandama ja on võimeline edaspidi järgima õiguskuulekat eluviisi. Katseajal on

võimalik hinnata isiku püüdlusi oma elu korraldamisel ning kehtivate tavade ja reeglite

järgimisel.

V. Štšemelevi karistuse eesmärk on täidetud – riigipoolne hukkamõist on väljendatud,

karistamine on toimunud ning isiku käitumine vanglas näitab, et tema hinnangud on

muutunud paremuse poole. V. Štšemelevil puuduvad distsiplinaarkaristused.

V. Štšemelev on seisukohal, et uue kuriteo riske oleks võimalik vähendada tema elektroonilise

valvele ja kriminaalhooldusele allutamisega ning lisakohustuste panemisega, mis piirab

oluliselt tema liikumisvabadust ning elukvaliteeti. Uute kuritegude toimepanemise oht aga

saaks maandatud.

Ühiskonna õiglustundega seonduvalt märgib V. Štšemelev, et karistus, mida isikule

kohaldatakse peab olema kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Käesoleval juhul on kinnipeetavat

karistatud tõepoolest I astme kuriteo toimepanemise eest ning talle on mõistetud karistus, mis

juba väljendab ühiskonna hukkamõistu kuriteole. Karistusõiguse põhimõtte kohaselt peab isik

saama õiglase karistuse. Siit tekibki küsimus, kuidas saab ühiskonna õiglustunnet riivata

asjaolud, et vangistusest vabaneb isik, kelle suhtes on karistus oma eesmärgi saavutanud enne

karistuse lõpptähtaja saabumist. Lisaks ei saa ühiskonna õiglustunne olla aluseks isiku

kinnipidamisele. Ühiskonna huvidega on kooskõlas, et isik taasühiskonnastuks ja saaks

osaleda ühiskondlikus elus, mitte aga karistuse täiel määral ärakandmine. Ennetähtaegne

vabastamine on ühiskonnale signaaliks selle kohta, et teatud tingimustel on kinnipeetava

positiivse ja õiguskuuleka käitumise korral võimalik teda tingimisi ennetähtaegselt vabastada.

Ainult mõistetud kuriteo raskus ei saa olla asjaoluks, mida tuleks hinnata ühiskonna

õiglustunde juures, vaid ka seda, kas isik on sobiv ühiskonda sulandumiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Tutvunud kohtutoimiku materjalidega ja kaaludes kõiki KarS § 76 lg-s 4 toodud

asjaolusid kogumis, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga V. Štšemelevi

vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamata jätmise kohta elektroonilise valvega.

4.1

Esmalt märgib ringkonnakohus, et määruskaebus on põhiosas keskendunud

kriminaalhooldusele kui sotsialiseerivale, uusi kuritegusid ennetavale, odavamale ja

tõhusamale meetmele kui seda on reaalse vangistuse kandmine. Selles mõttes nõustub

apellatsioonikohus määruskaebuse esitajaga ja leiab, et kriminaalhooldusega soovitakse

tõepoolest pakkuda isikule abi ja toetust tavaellu naasmisel nagu ka ühiskonna kindlustamist

uute kuritegude ennetamisel. Küll aga peab seejuures hindama, kas isik, kelle suhtes

ennetähtaegset vabastamist taotletakse, ka reaalselt suudaks katseaja edukalt läbida. Vastasel

juhul ei saa rääkidagi n-ö odavamast meetmest, kui isik uute kuritegude toimepanemisega

võib ohustada teiste isikute tervist või vara. V. Štšemelevile varasemalt määratud

kriminaalhooldus on luhtunud käitumiskontrollnõuete rikkumise tõttu. V. Štšemelevi on

korduvalt karistatud ka tingimisi vangistusega, ent sellele vaatamata on ta jätkanud uute

kuritegude toimepanemist. Eeltoodut arvestades on äärmiselt kaheldav, kas V. Štšemelev

suudaks kriminaalhoolduse edukalt läbida uusi kuritegusid toime panemata või

kontrollnõudeid ja kohustusi rikkumata.

4.2

KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid hinnatakse kogumis. Ringkonnakohtu arvates on

maakohus seda ka teinud. Lahendist nähtub, et kaalukeeleks ongi saanud V. Štšemelevi

kriminaalne minevik, st isikut on karistatud 10 korral, sh kuuel korral vangistusega. Juba see

fakt iseenesest seab suure küsimärgi alla V. Štšemelevi kavatsused alustada uut

seaduskuulekat elu. Selliseid võimalusi on V. Štšemelevil olnud korduvalt, ent tema varasem

elukäik on näidanud, et ta on jätkanud uute kuritegude toimepanemist ning see on saanud

tema elustiiliks.

4.3

Lisaks nähtub maakohtu määrusest, et kohus on pidanud äärmiselt taunimisväärseks

tegu, mille eest V. Štšemelev karistust kannab ja leidnud, et tegemist on tõsise kuriteoga, mille

eest ära kantud karistus ei ole proportsionaalne selle raskusega. Kahtlemata on maakohtul

õigus nii arvata. KarS § 184 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu on I astme kuritegu, mille eest

seadusandja on ette näinud raskemad sanktsioonid. Tegemist on ka ühiskonna ranget

hukkamõistu pälviva teoga.

4.4

Ehkki V. Štšemelev on teinud vangistuses erinevaid jõupingutusi oma kriminaalsete

hoiakute muutmiseks, mille eest ka ringkonnakohus teda tunnustab, puudub isiku eelnevat

elukäiku, samuti asjaolu, et tegemist on vabaduses juba alates 90-aastatest narkootikume

tarvitanud isikuga, kindlus, et ta suudab uute kuritegude toimepanemisest hoiduda. Seda isegi

praeguseid arenguid, mil kinnipidamisasutuses on läbitud mitmed sotsiaalprogrammid ja

vestlused ning rehabilitatsioon, arvestades. Iseloomustusest nähtuvalt V. Štšemelev küll

tunnistab oma probleeme, ent ei lahenda neid sihipäraselt või pigem väldib nendega

tegelemist. Iseloomustuses on välja toodud, et V. Štšemelev küll väljendab oma soovi

kuritegevusest loobuda, kuid ei mõista, et selleks on vaja oma tõekspidamisi muuta. Seetõttu

leiab ringkonnakohus, et muutused, mis V. Štšemelevi puhul on aset leidnud, vajavad veel

kinnistamist ja kinnipeetaval tuleb karistuse kandmist jätkata.

5. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu

18. septembri 2015.a määrus muutmata ning V. Štšemelevi määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas