4-15-5264/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-5264

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-5264 (2316,15,006343) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

A.S

kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa

26.05.2015 otsusele nr 2316,15,006343 A.S

karistamises LS § 239 lg 1 p 1 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: A.S, ik: XXX, XXX

Kaitsja: Indrek Repnau, Rapnau Õigusbüroo, asukoht: Liivalaia 11/4, Tallinn RESOLUTSIOON

1. Jätta A.S

kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 26.05.2015 otsusele nr 2316,15,006343 A.S karistamises LS § 239 lg 1 p 1 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 26.05.2015 otsus nr 2316,15,006343 A.S karistamises LS § 239 lg 1 p 1 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225

trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 5 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

2 loovutada Maanteeametile.

5. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, so 900

(üheksasada) eurot tuleb kassatsioonitähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud

otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155094032.

6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole kohtuotsuse peale edasikaebamise

tähtaja jooksul tasunud rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav

asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so

alates 16.10.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 24.10.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul

teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 16.11.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.11.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 26.05.2015 otsusega nr 2316,15,006343 karistati A.S LS § 239 lg 1 p 1 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune

isik 06.05.2015 kell 18.10 Põhja pst ja Suurtüki tänavate ristmikul Tallinnas juhtis

mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg, ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu ja § 33 lg 3 sätestatud kohustust ning pani toime LS § 224 lg 2 ja § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis kokkuvõtvalt alljärgnevat. Kaebusega ei vaidlustata turvavöö kinnitamata jätmist, menetlusalune isik tunnistab süüd ja

kahetseb juhtunut. Kaebuses ei nõustuta kohtuvälise menetleja käsitlusega nagu ei oleks kaebuse esitaja astunud samme oma seisundi kindlakstegemiseks ning on alkoholipiirmäära ületanuna asunud teadlikult sõidukit juhtima. Kaebuse esitaja jääb selle juurde, mida märkis tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli selgituses, et ta tarvitas sel päeval lõunal kella 14.00 paiku klaasi veini. Nõustuda ei saa sellega, et kaebuse esitaja ei astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha. Selline väide otsuses jääb arusaamatuks, kuna otsuse teinud

ametnik ei viibinud tol päeval kaebuse esitaja kõrval, mistõttu on see väide meelevaldne. Kaebuse esitaja oli teadlik lõunasöögi kõrvale veini tarvitamisest ja ei asunud teadlikult sõidukit juhtima kuna oli seisukohal, et tema seisund ei võimalda liikluses osaleda. Otsuse asuda sõidukit juhtima tegi menetlusalune isik kella 18.00 ajal peale oma seisundi hindamist. Kahjuks selgus, et alkohol püsib kaebuse esitaja organismis kauem, kui kaebuse esitaja ise arvanud oli. Otsuses on märgitud, et menetlusalune isik omab kehtivaid karistusi liiklusalaste

nõuete rikkumise eest ja määratud rahatrahvid on jäetud seaduses ettenähtud aja jooksul

tasumata, isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Kaebuse esitaja leiab kaebuses, et eelnevate rikkumiste eest on juba karistus määratud, mistõttu ei saa eelnevad rikkumised olla

3

aluseks määratava karistuse suuruse hindamisel. LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemist heidetakse menetlusalusele isikule ette esmakordselt. Väärteoasjas ei ole

kogutud tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks sooritanud ohtlikke manöövreid või

tekitanud ohtlikke olukordi. Kuna menetlusalune isik viibis autos üksinda, siis kinnitamata

turvavöö puhul oleks kannatada saanud ainult kaebuse esitaja ise. Kaebuse koostaja pidas vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.06.20106 lahendi 3-1-2-2-06 punktile

9, mille kohaselt on asutud seisukohale, et väärteomenetluse eripära on selles menetluses

teatud juhtudel karistuse kohaldamine usaldatud kohtuvälise menetlejana tegutsevale haldusorganile. Kohtuvälise menetleja karistusotsuse teeb haldusorgan, mitte aga Põhiseaduse § 148 lõigetes 1-2 nimetatud subjekt. Seega formaalses mõttes on kohtuvälise menetleja otsus

haldusakt, mitte kohtulahend ning punktis 10 on leitud, et ei saa jätta tähelepanuta, et

funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale

kohtuotsusele. Sarnaselt kohtuotsusele on ka kohtuvälise menetleja otsuse põhisisuks koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine ning teo toimepanija süüle vastava

karistuse kohaldamine. Eelnimetatud lahendi valguses kohaldub kohtuvälisele menetlejale

haldusmenetluse seadustiku § 56 lõike 1 sätestatu, mille kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Kaebuse esitaja hinnangul on kohtuväline menetleja rikkunud

temale HMS § 56 lg 1 alusel laienevat kirjaliku põhjendamise kohustust. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu menetleja arutluskäik, kuidas on menetleja jõudnud otsustuseni, et

kaebuse esitajale tuleb määrata karistus sanktsiooni keskmisest kõrgemas määras. Seetõttu

jääb ka arusaamatuks, miks on kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks määrata kaebuse esitajale karistus sanktsiooni keskmisest kõrgemas määras. Kaebuse esitaja palub kaaluda kaebuse esitaja suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmist kuna kaebuse esitaja töö iseloom eeldab mootorsõiduki kasutamist.

Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel

jätnud arvestamata kaebuse esitaja majandusliku ja perekondliku seisundi. Saadavast sissetulekust tuleb kaebuse esitajal muuhulgas tasuda igakuised eluasemekulud, kulud toidule

ning ootamatult tekkivad kulutused, millede tekkimine ei pruugi sõltuda kaebuse esitaja

tahtest. Selleks võivad olla haigestumisest tekkivad kulutused ravile või ravimitele. Menetlusaluse isiku olulistesse majandusraskustesse viimine ei tohi õigusriigis olla karistuse kohaldamise eesmärgiks ega tagajärjeks. KarS § 66 lg 2 annab kohtule või väärtegu menetlevale kohtuvälisele menetlejale võimaluse

määrata mõjuvatel põhjustel rahatrahvi tasumise ositi. Väärteootsusest nähtuvalt ei ole

kohtuväline menetleja karistust määrates isegi mitte kaalunud võimalust määrata karistus tasumisele ositi. Kohtuväline menetleja ei ole seda saanudki teha, kuna väärteomenetluses on jäetud välja selgitamata menetlusaluse isiku majanduslik, perekondlik ja tervislik seisund.

Esitatud kaebuses taotletakse vaidlustatud otsuse täies ulatuses tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega vähendataks määratud rahatrahvi ning määrataks tasumisele ositi KarS § 66 lg 3 sätestatud maksimaalse tähtaja jooksul ning mitte kohaldada lisakaristust. Alternatiivselt taotletakse uue otsusega määratud rahatrahvi vähendamist ja selle ositi tasumisele määramist

KarS § 66 lg 3 sätestatud maksimaalse tähtaja jooksul ning lisakaristuse kohaldamist minimaalses määras.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja selgitas, et käis vanalinnas söömas,

võttis klaasi veini söögi juurde. Oli teadlik, et alkoholi ei tohi tarbida ja ootas 3-4 tundi. Tundus, et alkoholi mõju on möödunud ja otsustas koju sõita. On Euroopas elanud, klaasike kuulub kultuuri sisse. Kuna Eestis on lubatud 0,0, siis ei istunud kohe rooli. Turvavöö, see on

kahetsusväärne, ei seadnud ohtu ei ennast ega kedagi teist, ohtlikult ei sõitnud. Oli enesetundes veendunud, aega oli mööda läinud, eksis enda seisukohas. Alkomeetrit kahjuks ei ole. On elanud Hispaanias, Saksamaal, Soomes, Soomes on lubatud 0,5. Ei tulnud selle peale, et ühekordset alkomeetrit soetada. On varem karistatud, ikka juhtub. Kõik trahvid tasutud ei ole, majanduslik olukord oli kehv. Pikalt oli töövõimetu, hetkel olukord parem, tegeleb uue firma käivitamisega. Eestis määratakse trahve olukorda arvestamata. On teinud loomulikult

järeldusi, püüab nii hästi kui võimalik täita kehtivaid eeskirju. Aktiivsel inimesel alati ei õnnestu, püüab olla tähelepanelikum. Plaanis sõita Vene tänavalt Paldiski mnt-le. Tarvitas ühe

4

klaasi valget veini. Suvel karistati kiiruse ületamise eest, trahv oli 256 eurot, trahv on

tasumata, tasub oktoobri lõpuks. Turvavöö kinnitamata jätmise eest ka varem karistatud. Sõiduk kuulus tuttavale, enda sõiduk oli sellel päeval elukaaslase kasutuses. Võttis hommikul sõbra auto, oli linnas mitmeid kohtumisi. Auto oli pikalt parklas seisnud, ootas spetsiaalselt.

Töökoht on XXX OÜ, põhitöökoht on hispaania firma, mille kohta esitab tõendi. Firma juhatuse liige on XXX.

Kaitsja asus seisukohale, et ta jääb esitatud kaebuse juurde. Menetlusalune isik tunnistab süüd, kahetseb siiralt. Joobes juhtimine ei olnud toime pandud otsese tahtlusega. Ei istunud

koheselt rooli. Seda kinnitab ka indikaatorvahendi protokoll, kus on märgitud, et reaktsioonikiirus on normaalne, kõne selge, koordinatsioon häireteta. Kaebuse esitaja palub lisakaristust mitte kohaldada ja võimalusel vähendada rahatrahvi.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tegu on tahtlik, kui tarbitakse alkoholi ja asutakse peale seda sõidukit juhtima, kui alkohol ei ole organismist lahkunud. Alkoholi kogus ei viita ühele pokaalile, vaid oli oluliselt suurem. Võib-olla lõuna ajal oli klaas alkoholi, aga mis oli enne seda või pärast seda. Süü suurus on keskmisest suurem. Riigikohus on öelnud, et

reeglina hinnatakse süüd suuremaks kui tegu vastab mitmele kvalifikatsiooninormile. Kaks väärtegu, karistatakse rangema järgi. On arvestatud kergendava asjaoluna süü tunnistamisega. Täna väljendatud kahetsus ei ole siiras. Miks, sest ühel juhul isik saab aru, et toime pannud vale teo, kahetseb, lubab, et enam toime ei pane. Normi on sisse kirjutatud, et ohutus tagada.

Antud juhul menetlusalune isik ütleb, et kedagi ohtu ei seadnud. Kui teised sõidavad

alkoholijoobes, siis on ohtlik, miks isik leiab, et tema puhul on see ohutu. Turvavöö osas väitis, et ennast ohtu ei pannud. Ühiskonnas on kokku lepitud reeglid ja selline sõitmine ei ole

aktsepteeritav. Ei taheta täita, mis siis et ennast ohtu seatakse. KarS § 56 lg 1 puhul arvestatakse preventsioonidega. Kurb tõsiasi selles, et tehti otsus juhtimisõigus ära võtta viieks kuuks, esitati kaebus maakohtule ja siis pandi toime uus rikkumine. Väide, et kes palju

liigub, sellel palju juhtub, on kohatu. Isikut on korduvalt karistatud, see ei ole mõjutanud

seaduskuulekalt käituma. Ühiskonna ootus on suunatud sellele, et liiklusest kõrvaldatakse joobes juhid, täiesti õige otsus. Isiku majanduslikust olukorrast KarS § 56 lg 1 ei räägi. Isik

teab, et tal on juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks. Peab ise olema hoolas, kontrollida ennast alkomeetriga. Käitumisest nähtub täielik ükskõiksus tööülesannete suhtes. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja

kohtuvälise menetleja arvamuse ning kontrollinud väärteotoimiku materjale, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile, kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

5 Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ja § 239 lg 1 p 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 06.05.2015 kell 18.46 - 18.51

A.S seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00028). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,41 mg ja 0,38

mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05

menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,33 mg alkoholi ühe liitri

väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,33 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks

arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,33 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele

isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

LS § 239 lg 1 p 1 sätestab vastutuse turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest

sõidukijuhi poolt ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut.

Väärteoasjas leiduvast fotost nähtuvalt on politseiametnik fikseerinud menetlusaluse isiku

sõiduki roolis juhina ning fotolt on üheselt näha, et menetlusalusel isikul on sõidu ajal turvavöö kinnitamata. LS § 33 sätestab juhi üldkohustused ning lõike 3 kohaselt peab sõidukis, millel on turvavööd, olema juht sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Väärteoasjas kogutud tõenditega,

so nii fotoga menetlusalusest isikust sõiduki roolis kui ka menetlusaluse isiku enese süüd

6 tunnistavate ütlustega on üheselt tuvastatud, et menetlusalune isik on rikkunud LS § 33 lg 3 sätestatud kohustust.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud LS § 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle teo on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta põhimõtteliselt ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik

juhtis sõidukit, millisel olid turvavööd, millistest vähemalt juhi kinnitamata turvavöö on menetlusalusest isikust tehtud fotol näha, kuid sõiduki juhina jättis ta ennast nõuetekohaselt turvavööga kinnitamata, siis rikkus menetlusalune isik LS § 33 lg 3 kohustust ning tegemist on LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteoga ja see väärtegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud VTMS § 133

p 1-7 sätteid. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on

menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (133 p 10).

Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses ette heitnud, et väärteoasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks sooritanud ohtlikke manöövreid või tekitanud ohtlikke olukordi ning kuna menetlusalune isik viibis autos üksinda, siis kinnitamata turvavöö puhul

oleks kannatada saanud vaid kaebaja ise. Kohtule jääb taoline etteheide arusaamatuks.

Kuivõrd menetlusaluse isiku käitumises midagi muud kui kahe liiklusnõude rikkumise ei tuvastatud, siis süüdistatigi teda vaid kahe väärteo toimepanemises. Juhul, kui menetlusaluse

isiku käitumine sisaldanuks lisaks juba tuvastatud süüteokoosseisule ka mõne muu süüteo

koosseisu, millega oleks tekitatud täiendav liiklusoht, siis oleks selle süüteo eest isikut ka karistatud.

Lisaks sellele on kaebuses ette heidetud Riigikohtu lahendi 3-1-2-2-06 punktides 9 ja 10 märgitud põhimõtete eiramist. Ka see väide jääb kohtule arusaamatuks. Vaidlusaluse otsuse põhisisuks ongi koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine, millele on KarS § 56 lg 1 sätete kohaselt määratud süüle vastav karistus. Ei kohtuväline menetleja ega kohus saa

lähtuda muust karistuse määramise alusest kui seda on KarS § 56 lõikes 1 sätestatu. Vaidlustatud otsusest on üheselt aru saadav nii süü suuruse tuvastamine, kergendava asjaolu

tuvastamine kui ka erija üldpreventiivsete eesmärkidega arvestamine, sh ka lisakaristuse

kohaldamise osas. Tuleb tunnistada, et põhjendused vaidlustatud otsuses ei ole ülemäära mahukad, kuid kohus ei saa öelda, et põhjendused puuduksid.

Puutuvalt etteheitesse, et kohtuväline menetleja on jätnud arvestamata kaebuse esitaja majandusliku ja perekondliku seisundi ega ole isegi kaalunud võimalust määrata rahatrahvi

tasumine ositi, siis leiab kohus, et taolised etteheited on asjakohatud. Menetlusaluse isiku

majanduslikku ja perekondlikku olukorda saab tuvastada vaid tõendiallika või –allikate

kaudu. Seega peab oma olukorrast andma teada menetlusalune isik ise ning kohtuvälisel

menetlejal puudub liiklusalast väärtegu menetledes õigus hakata nõudma andmeid menetlusaluse isiku sissetulekute, kommunaalkulude, perekonnaseisu, pere liikmete isikulise

koosseisu ja nende sissetulekute, samuti menetlusaluse isiku ja tema pereliikmete varaliste

kohustuste ning terviseseisundi, sh ka tulevikus võimaliku haigestumise kohta. Nimetatud

andmed ei ole väärteoasjas tõendamisesemeks. Kaebuses viidatud KarS § 66 lg 2 sätestab

üheselt, et kohus või kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega tuleb need mõjuvad põhjused tuvastada ja neid mõjuvaid põhjusi saab

menetlejale esitada vaid menetlusalune isik ise, misjärel kohus või kohtuväline menetleja, kaaludes esitatud põhjendusi ja neid kinnitavaid tõendeid otsustab, kes tegemist on mõjuva

põhjusega. Käesolevas väärteoasjas ei ole menetlusalune isik esitanud kohtuvälisele

menetlejale vastulauset, millest kohtuväline menetleja võiks teha mingeidki järeldusi isiku

7 majandusliku või perekondliku seisundi kohta. Maakohtule esitatud kaebus ei küündinud isegi ühe kirjarea pikkuseks ja sisaldas endas vaid taotlust otsus tühistada. Pärast kaebuse käiguta jätmist esitatud kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit ja kaebus ei sisalda peale etteheidete

ühtegi viidet esitatavatele tõenditele, mis annaks informatsiooni menetlusaluse isiku majanduslikule või perekondlikule seisundile ning ka kohtuistungil ei soovitud sellekohaseid tõendeid esitada. Seega pärast kaebuses esile toodud etteheiteid ei ole menetlusalune isik kuni kaebemenetluse lõpuni pidanudki vajalikuks ühtegi tõendit esitada, millest saaks lähtuda KarS § 66 lg 2 ja 3 kohaldamisel. Seega on menetlusalune isik ise võtnud kohtuväliselt menetlejalt

võimaluse arvestada mingeidki põhjusi rahatrahvi ositi tasumisele määramiseks, rääkimata

sellekohase taotluse esitamisest kohtuvälisele menetlejale. Kuna ka kaebusele ei lisatud selliseid tõendeid ning kohtuistungil ei esitatud ega taotletud isiku majanduslikku olukorda puudutavate tõendite lisamist, siis puudub ka kohtul igasugune seaduslik alus KarS § 66 lg 2 ja 3 sätete kohaldamiseks, kuivõrd kaebuse esitaja enda käitumine selle välistab.

Kaebuses peeti vajalikuks märkida, et vaidlustatud otsuses on põhjendamatult märgitud, et

nagu ei oleks kaebuse esitaja astunud samme oma seisundi kindlakstegemiseks. Kaebuses

leiti, et menetlusalune isik ootas spetsiaalselt enne sõitma asumist. Kohtule jääb kaebuse

selline etteheide arusaamatuks. Menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt piirduski ta vaid

ootamisega ning kohtuvälise menetleja esindaja küsimusele, kas ei tekkinud mõtete enne sõitma asumist enda kontrollimiseks apteegist soetada ühekordset indikaatorvahendit, vastas menetlusalune isik, et ei tulnud selle peale. Sellistest ütlustest saab üheselt tulla järeldusele, et menetlusalune isik ei astunudki ühtegi sammu oma seisundi kindlakstegemiseks, mistõttu on

vaidlustatud otsuses esitatud seisukoht täiesti põhjendatud ning riimub menetlusaluse isiku

enese selgitustega kohtuistungil. Seega on kaebuses esitatud etteheide alusetu ja vastuolus menetlusaluse isiku enda selgitustega.

Karistuse määramine

Ülalpool on väärtegude koosseisusid ja nende eest määratavaid karistusi kohus juba märkinud, mistõttu ei hakka kohus neid kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke.

Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd kõik väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

Hinnates A.S süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,33 mg/l. Arvestades sellist näitu võib asuda seisukohale, et menetlusaluse

isiku süü on keskmine. Menetlusalune isik samaaegselt juhtis sõidukit ka olles turvavööga

nõuetekohaselt kinnitamata. Kuivõrd teise samaaegselt toime pandud väärteo puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on teise väärteo puhul samuti keskmine.

8

Puutuvalt subjektiivsesse külge peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalune isik oli sõidukit juhtima asudes teadlik sellest, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ning arvestades

alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, pidi olema ta ka üheselt teadlik

oma juhile keelatud seisundist. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt jõi ta lõunasöögi

kõrvale klaasi veini ja ootas spetsiaalselt mitu tundi, et sissejoodud alkohol organismist

väljuks ning tuvastatud alkoholi kogus organismis oli tema jaoks üllatuslik. Kohus suhtub taolisesse selgitusse kriitiliselt. Klaas/pokaal veini, kaebuse esitaja selgituste kohaselt oli

joodud kogus kas 16 või 24 cl, väljub organismist juhul, kui alkoholi juurde ei jooda,

maksimaalselt kolme tunniga. Menetlusalune isik peeti kinni kell 18.00, so 3-4 tunni

möödudes klaasi veini tarvitamisest ning tema organismis tuvastati alkoholi 0,33 mg/l. Kuivõrd alkohol väljub organismist 0,1 kuni 0,15 mg/h, siis saanuks menetlusalune isik kaineks kella 21.00ks. Seega oli menetlusalune isik ajavahemikul kella 14.00st kuni 18.00ni

ära joonud vähemalt pool liitrit veini. Kui sellele lisaks võtta arvesse menetlusaluse isiku

korduvaid selgitusi kohtuistungil selle kohta, et Euroopas on tavaks lõunasöögi juurde

alkoholi tarvitada ja seda kindlasti ka ärikohtumistel, millisel temagi viibis, siis saab järeldada, et selline seisund on kaebuse esitaja jaoks tavapärane ning tema jaoks ei ole sellisel

seisundil sõiduki juhtimisel tähtsust. Sellisest suhtumisest sai kohtuistungil teha järelduse sellest, et kaebuse esitaja pidas vajalikuks korrata, et ta on elanud erinevates euroopa riikides,

kus sõltuvalt riigist on lubatud piirmääraks 0,5 kuni 0,8 mg/l. Nendest kaebuse esitaja

selgitustest saab teha ühese järelduse, et kaebuse esitaja oli oma seisundist teadlik ja pani temale LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritud teo toime vähemalt otsese tahtlusega.

Lisaks sellele on väärteoasjas tuvastatud, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit, olles nõuetekohaselt turvavööga kinnitamata. Seejuures nähtub kaebuse esitaja karistusandmetest,

et teda on samalaadse väärteo toimepanemise eest varem karistatud. Seega teadis kaebuse esitaja üheselt, et taoline käitumine on keelatud ja karistatav, kuid sellele vaatamata pani ta

väärteo toime. Kohtule näitab taoline objektiivne käitumine kaebuse esitaja suhtumist liiklusnõuetesse ja kavatsetust väärteo toimepanemisel. Arvestades seega sellega, et juba LS §

224 lg 2 ettenähtud väärteo puhul on tegemist süüga üle keskmise, siis kuivõrd ühele väärteole lisandus veel teine väärtegu, et tegemist veelgi suurema süüga, mis peaks tingima karistuse määramise oluliselt üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on otsusesse märkinud kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Kohus

leiab, et süü tunnistamist ei saa KarS § 57 lg 1 mõttes kergendava asjaoluna arvestad.

Kergendavaks asjaoluks oleks süü tunnistamisele ilmumine, st süüdlane tuleb menetlejale

tunnistama süüd teos, milles toimepanemisest või toimepanijast kohtuväline menetleja

eelnevalt teadlik ei olnud. Käesolevas väärteoasjas tuvastati menetlusaluse isiku süü ühe väärteo toimepanemises rikkumise fikseerimisega salvestisel ja teise väärteo toimepanemises

mõõtevahendiga. Seega leiab kohus, et kohtuvälises menetluses ei ole kergendavaid asjaolusid esinenud ja kohtuväline menetleja on põhjendamatult asunud karistust kergendama

kergendava asjaolu alusel, mida ei saanud esineda. Kohtuistungil teatas kaitsja, et

menetlusalune isik kahetseb ning pärast seda märkis menetlusalune isik, et ta on nõus kaitsjaga ja kahetseb. Seega on kahetsusavaldus tekkinud kaitsja initsiatiivil ning arvestades

menetlusaluse isiku selgitusi kohtuistungil leiab kohus, et seda kahetsust ei ole võimalik hinnata siirana. Kohtu jaoks näitavad menetlusaluse isiku selgitused üleolevat suhtumist nii teistesse liiklejatesse kui ka liikluskorda ja enese huvide esikohale tõstmist, samuti sisaldub

sellises selgituses eneseõigustus. Kohtu arvates on taolise mõttelaadiga juht liikluses nii

enesele kui teistele ohtlik. Arvestades aga menetlusaluse isiku selgitusi, siis on üheselt

arusaadav, et menetlusalune isik ei ole senini tajunud tema enese poolt toimepandud väärtegude iseloomu ega ohtlikkust.

Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul

lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on

menetlusalust isikut eelnevalt karistatud samuti LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteo

9 toimepanemise eest ning karistus on senini kehtiv, kuivõrd määratud trahv on jäetud tasumata.

Seega pidanuks menetlusaluse isiku käitumise kvalifitseerima LS § 239 lg 2 ettenähtud

väärteona. Millegipärast on aga menetlusaluse isiku käitumist kvalifitseeritud kergema

süüteokoosseisuna. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtub ka see, et pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist on menetlusalust isikut karistatud ka LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning kohtuistungil antud selgituste

kohaselt on ka see trahv senini tasumata. Kohtu arvates näitab selline menetlusaluse isiku suhtumine karistusse seda, et varasem karistus ei ole teda kuidagi mõjutanud ning kaebuse

esitaja suhtub ükskõikselt ka võimalikesse järgnevatesse rahatrahvilistesse karistustesse.

Kuivõrd aga menetlusalune isik on ka pärast menetlusesemeks olevaid väärtegusid toime

pannud uue liiklusalase väärteo, siis näitab selline menetlusaluse objektiivne käitumine liikluses tema jätkuvat allumatust kehtestatud korrale.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida.

Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt teine liiklusalane väärtegu. Kohtuistungil esitati kohtule

XXX juhatuse allkirjaga, tõend selle kohta, et menetlusalune isik töötab äriühingus arendusjuhina ja talle on äärmiselt vajalik töökohustuste täitmiseks juhtimisõiguse olemasolu kuna tema töökohustuste hulka kuuluvad erinevad kohtumised klientidega. Esitatud tõendile ei ole vaevutud märkima isegi juhatuse liikme nime, mistõttu ei saa kohus ka võtta seisukohta, kas see tõend on üldse tõendile märgitud äriühingu juhatuse poolt väljastatud. Selles tõendis

ei ole märgitud seda kuidas seonduvad omavahel klientidega kohtumised ja juhtimisõigus.

Kui need klientidega kohtumised on seotud ärikohtumistega, kus menetlusaluse isiku selgituste kohaselt on Euroopa tavade kohaselt vajalik tarvitada alkoholi, siis kohtu arvates

peaks klientidega kohtumised oma iseloomu tõttu välistama menetlusalusel isikul juhtimisõiguse vajalikkuse, kuivõrd klientidega kohtumise järgselt menetlusaluse isiku poolt

omaks võetud Euroopa tavasid järgides on menetlusalune isik liikluses ohtlik. Kui aga

arvestada sellega, et just töökohustuste tõttu on menetlusalusele isikule juhtimisõigus vältimatult vajalik, siis peaksid menetlusalusele isikule kõik liiklusnõuded olema väga hästi

teada ning temale ei tohiks olla arusaamatud ei juhi kohustused ega seaduses sätestatud keelud. Sellisele eeldatavale teadmisele vaatamata saab menetlusaluse isiku karistusandmetest

järeldada, et menetlusalune isik eirab teadlikult liiklusnõudeid ja on teistele liiklejatele, iseendale ja kasutusse võetud võõrale varale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu

kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu,

millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo

toimepanija suhtumist teosse. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra

kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra

ja sellele lisandunud samaaegselt toime pandud teist väärtegu, menetlusaluse isiku

karistusandmeid ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud

sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras juba keskmisest suurema süü tõttu täielikult

põhjendatud. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü puhul karistuse

määrata sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest ning selle põhimõtte rakendamine on vajalik eelkõige just

karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Arvestades menetlusaluse isiku karistusandmeid on selle põhimõtte kohaldamine käesolevas väärteoasjas igati kohane ja seda on kohtuväline menetleja ka teinud.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

10 kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool väärtegude kogumis hinnanud keskmisest suuremana. Kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses tuvastanud karistust kergendava asjaolu,

kuid kohus selle kergendava asjaolu olemasoluga nõustuda ei saa. Kohtu seisukoht kaebemenetluses avaldatud kahetsuse kohta on antud juba ülalpool ning kohus ei hakka seda siinkohal kordama.

Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega

aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema

allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse

kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,33 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmise määra lähedane määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul

on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine kui ka

hoolimatu suhtumine oma teosse. Kui kaks esimest asjaolu on tuvastatavad väärteotoimiku materjalide ja süütegude faktiliste asjaoludega, siis viimase osas saab järeldusi teha kaebuse esitaja enese ütlustest kohtuistungil. Sellele lisaks on menetlusaluse isiku karistusandmetest näha ka seda, et menetlusalune isik on liiklusalaseid väärtegusid toime pannud nii enne

menetlusesemeks olevaid väärtegusid, kui ka pärast seda, mis üheselt viitab menetlusaluse isiku soovimatusele alluda kehtestatud korrale.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise

tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse

kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks

liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Lisakaristuse kohaldamist tingivad kohtu arvates ka menetlusaluse isiku karistusandmed, millede kohaselt on ta seni määratud rahatrahvid jätnud tasumata. Taoline asjaolu aga viitab sellele, et pelgalt

rahaline mõjutamine oma eesmärki ei saavuta ja menetlusaluse isiku mõjutamiseks tuleb kohaldada teisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada õiguskuulekate liiklejate turvalisust.

Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töö iseloomu tõttu ja selle tõendamiseks esitati kohtule tööandja tõend. Seejuures ei ühti väärteoprotokolli menetlusaluse

isiku selgituste kohaselt märgitud tööandja nimetus kohtuistungil esitatud tõendil märgitud tööandjaga. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt töötab ta aga mitmes äriühingus. Kumba

11

äriühingut on kaebuses silmas peetud, see kaebusest ei nähtu. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu tõttu vajalik. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev

kaebuse esitaja ka seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii

rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, samuti sellest

tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada

väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus

seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku takistuse töö tegemisel.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata ka varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka

töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes

isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut

arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld - ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel.

Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuigi menetlusaluse isiku süü väärtegude kogumis on üle keskmise. Seega ei ole tegemist süü

suurusega kooskõlas oleva lisakaristuse määraga, vaid oluliselt leebema määraga. Sellisest lisakaristuse määrast saab teha järelduse, et kohtuväline menetleja on arvestanud kergendavat asjaolu, mida poleks saanud arvestada ning ilmselgelt on lisakaristuse määra mõjutanud ka

menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud piirmäära ületamise määr, mis jäi alla keskmise.

Samas jääb kohaldatud lisakaristuse määr ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Kuna

kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada ega lisakaristust süü

suurusega kooskõlla viimiseks suurendada, tuleb kohtul nõustuda kohtuvälise menetleja valitud lisakaristuse määraga.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/