3-15-205/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-205

Haldusasi

K.K. kaebus kriminaalmenetluses ebamõistliku menetlusajaga

tekitatud mittevaralise kahju 7000 euro hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – K.K.

Vastustaja 1 – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Aare Hõbe

Vastustaja 2 – Prokuratuur, esindaja Lavly Perling

Vastustaja 3 –Justiitsministeerium, esindaja Tanel Kalmet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Mitte lubada kaebajal kaebuse täiendamist nõudega

hüvitada KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud piirangutega

tekitatud kahju.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord ja

selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest (hiljemalt 16. novembril 2015).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks

saada

menetlusabi,

tuleb

tal

esitada

ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 17.04.2013 otsusega asjas 1-09-11027 mõisteti K.K. õigeks

süüdistuses karistusseadustiku (KarS) 121 järgi ja süüdi § 114 p 1 järgi ning mõisteti

karistuseks üksteist aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti karistusega Harju Maakohtu

2(8)

25.06.2010 otsusega mõistetud, kuid kandmata 2-aastane vangistus, lugedes kergem karistus

kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvati K. K. karistusaja algust alates tema kinnipidamisest 16.02.2009. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 28.11.2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. K. K. esitas 27.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse ebamõistliku menetlusajaga

tekitatud mittevaralise kahju 7000 euro hüvitamiseks.

Kriminaalmenetlus kestis üle viie aasta. Kaebaja viibis enne kohtuotsuse jõustumist vahi all

16.02.2009-21.04.2014, st viis aastat ja kaks kuud. Kohtuasi ei olnud keerukas ega mahukas,

vaid pika menetlusaja tingis istungite kergekäeline edasilükkamine, kusjuures ühtki istungit ei

lükatud edasi kaebajast tuleneval põhjusel. Pika menetlusajaga kaasnev teadmatus oli rõhuv ja

muserdav. Mittevaralise kahju nõude suurus põhineb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktikal sarnastes asjades.

3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) palus 02.03.2015 vastuses jätta kaebus

rahuldamata.

Kaebaja pani kuriteo toime 15.02.2009, võeti vahi alla 16.02.2009 ning kohtueelse menetluse

kokkuvõte saadeti Lääne Ringkonnaprokuratuuri 05.06.2009. Pärnu Maakohtu 13.08.2009

määrusega anti kaebaja kohtu alla. Kuna asi oli PPA menetluses vähem kui neli kuud ja kogu

kohtueelne uurimine kestis alla kuue kuu, ei olnud kohtueelse menetluse aeg ebamõistlikult

pikk.

4. Prokuratuur palus 02.03.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajale ei ole tekkinud sellist kahju, mille väljamõistmist ta taotleb. Tuginedes Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-le 1, EIK praktikale ja

Riigikohtu seisukohtadele tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja

asjaolude põhjal ja arvestades järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja

käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja

jaoks konkreetses menetluses kaalul. Kui menetlusaeg on ilmselgelt ebamõistlik, sõltumata

kriteeriumidest, võib need ka üksikult hindamata jätta ja vaadelda menetlust tervikuna. EIK

on üldiselt seisukohal, et üle 10 aasta kestnud menetlus on igal juhul mõistliku menetlusaja

ületanud. Mõistliku menetlusaja arvestuse alguspunktiks on käesolevas asjas kaebaja vahi alla

võtmise kuupäev. Kaebuse asjaolusid arvestades toimus menetlus mõistliku aja jooksul.

Prokuratuur nõustub selles osas Riigikohtu 23.11.2012 otsuse nr 3-1-1-86-12 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28.11.2013 otsuse nr 1-09-11027 seisukohtadega. Alternatiivselt leiab

Prokuratuur, et kahjunõuet tuleb EIK praktikale tuginedes oluliselt vähendada.

5. Justiitsministeerium palus 02.03.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Istungid kriminaalasja nr 1-09-11027 esimesel arutamisel maakohtus on toimunud vähemalt

ühel päeval novembris 2009, kahel päeval märtsis 2010, neid on planeeritud toimuma mais ja

juulis 2010 ning neid on toimunud novembris ja detsembris 2010, märtsis ja mais 2011,

kusjuures istungite edasilükkamist on tinginud kahtlustatavate ebakindlad esindajasuhted,

kaitsja võimatus istungist osa võtta ning ühe kahtlustatava terviseseisund. Mais 2011 ilmnes,

et kahtlustatava asenduskaitsja on ise kahtlustatav kuriteos ning üks kohtukoosseisu

rahvakohtunikest on haigestunud ja talle määrati varurahvakohtunik (30.05.2011 määrus).

Augustis 2011 selgus, et kaebaja kaitsja on ise kuriteos süüdi mõistetud (11.08.2011 määrus)

ning kaebajale tuleb määrata uus kaitsja, kelle asemele kaebaja järgmisel istungil soovis aga

uut kaitsjat. Järgnevalt ilmnes, et ühte tunnistajatest oli „[kaebaja] sugulaste poolt ähvardatud

tapmisega“, mistõttu ta ei soovinud tunnistama tulla; 14.10.2011 tuvastas kohus reaalse ohu

3(8)

nimetatud tunnistajale. Maakohus tegi süüdimõistva otsuse 12.12.2011. Täpsemad asjaolud

istungite planeerimise, edasilükkamise ja toimumise kohta leiduvad Riigikohtu 23.11.2012

otsuses nr 3-1-1-86-12, p-des 1-19. Kokku kestis menetlus esimese astme kohtus 2009. aasta

septembrist 2011. aasta detsembrini ehk kaks aastat ja kolm kuud. Seoses ühe rahvakohtuniku

püsiva haigestumisega vaadati süüdistus kahe aasta ja kolme kuu jooksul maakohtus läbi

sisuliselt vähemalt kahel korral, tulenevalt kriminaalmenetluse põhimõtetest. Süüdistatavate

kaitsjad apelleerisid süüdimõistva 12.12.2011 otsuse. Ringkonnakohus tegi oma otsuse

5.03.2012, seega vähem kui kahe kuu jooksul apellatsioonitähtajast. Apellatsioonid jäeti

rahuldamata. Süüdistatavate kaitsjad kasseerisid 05.03.2012 otsuse, mille kohta Riigikohus

tegi eelviidatud otsuse 23.11.2012 pärast asja arutamist 26.09.2012 ja otsuse tähtaja

pikendamist 26.10.2012. Kassatsioonid rahuldati osaliselt ja asi saadeti tagasi esimesse

astmesse uueks arutamiseks teises koosseisus. Riigikohus ei lugenud 2012. aasta novembris

mõistlikku menetlusaega möödunuks ning pidas ka edaspidi asja lahendamist mõistliku

menetlusaja jooksul võimalikuks, saates selle tagasi esimesse kohtuastmesse. Teist korda

toimusid esimeses astmes kohtuistungid aprillis 2013 ning otsuse tegi kohus 17.04.2013.

Süüdistatavad mõisteti süüdi, kuigi kaebaja mõisteti õigeks ühes süüdistuse punktis.

Maakohtu otsuse apelleerisid süüdistatavate esindajad. Ringkonnakohtu istungid toimusid

septembris ja novembris 2013 ning apellatsioon jäeti 28.11.2013 otsusega rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et mõistlik menetlusaeg ei ole jätkuvalt möödunud. Ringkonnakohtu

otsus jõustus Riigikohtu 21.04.2014 määrusega. Seega on kohus menetlenud kaebaja

süüdistust sisuliselt kolmel korral (esimene kord kahes kohtukoosseisus) esimeses astmes,

kaks korda teises astmes ja sisuliselt kaks korda kolmandas astmes.

Kohtumenetlusele kulunud alla 5-aastane aeg ei ületa mõistliku menetlusaja piire. Kaebajat

puudutanud juhtumit ei ole alust pidada õiguslikult või tõenduslikult lihtsaks. Seda kinnitavad

nii esialgse otsuse kasseerimise asjaolud kui ka hilisem kvalifikatsioon. Kohtud on antud asjas

samuti rõhutanud, et tegu on raske kuriteoga, millest järeldub see, et kohtualuste – kellest üks

oli teo toimepanemise ajal alaealine – jaoks olid kaalul olulised tagajärjed. Arvestada tuleb ka

seda, et algne esimese astme kohtumenetlus, mis oli kohtu poolt plaanitud toimuma lühikese

aja jooksul, pikenes seoses süüdistatavate ja nende esindajate vaheliste vastuoludega (milles

võib näha tahtlikku soovi menetlust venitada), kaitsjate ja kaebaja perekonnaliikmete

toimepandud kuritegudega ning ühe süüdistatava tervisliku seisundiga. Nendest asjaoludest

tingitult tekkis vajadus arutada asja uues kohtukoosseisus, samuti tingis menetluse kestmise

ajal, mil jõustusid 01.09.2011 KrMS muudatused, mis omakorda põhjustas segadust

kohalduva menetlusnormi osas ja viis esialgse otsuse kasseerimiseni ning uuele arutamisele

saatmiseni. Kõik apellatsioonid ja kassatsioonid esitasid süüdistatavate esindajad. Kuigi

süüdistataval on vaieldamatu põhiseaduslik õigus edasikaebele, samuti oma esindaja

valimisele, ei saa nende õiguste kasutamisest tingitud menetlusele kuluvat lisaaega ette heita

kohtusüsteemile. Kuigi antud asjas on esinenud materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud

eksimused, ei saa nendest järeldada, et riigivõim on käitunud hooletult või tahtlikult menetlust

venitades; ei esine pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse perioode;

vastupidi, kohtud on teinud omalt poolt pingutusi, et kriminaalmenetlus võimalikult kiiresti

lõpule viia, kuid see ei ole osutunud eeltoodud asjaoludel võimalikuks.

Nii riigivastutuse seaduse (RVastS) kui 01.05.2015 jõustuva süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse (SKHS) alusel vastutab riik kohtulahendiga tekitatud kahju eest üksnes

siis, kui kohtunik on toime pannud kuriteo või EIK on rahuldanud isiku individuaalkaebuse.

Nende asjaoludega antud juhtumil tegemist ei ole.

6. K. K. märkis 20.05.2015 seisukohas täiendavalt, et nõude vähendamiseks ei ole alust

ja lähtuda tuleb SKHS § 11 lg-st 5.

4(8)

7. K. K. esitas 11.09.2015 kaebuse täienduse, milles taotles rahalise hüvitise

väljamõistmist ka põhjusel, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruse alusel kohaldati tema

suhtes kolme aasta jooksul lähedastega suhtlemise piiranguid. Selle tõttu halvenesid kaebaja

suhted lähedastega ja kaebaja läks lahku oma elukaaslasest, mis omakorda tekitas kaebajale

suure stressi. Piirangute kehtivuse ajal taotles kaebaja prokuratuurilt korduvalt piirangute

lõpetamist, kuid prokuratuur vastas iga kord eitavalt. Sotsiaalne isolatsioon, kui see ei ole

põhjendatud julgeolekukaalutlustega, on ebainimlik ja alandav kohtlemine EIÕK artikli 3

mõttes.

8. PPA teatas 08.10.2015 vastuses, et ei ole pädev andma hinnangut suhtlemispiirangute

põhjendatusele.

9. Justiitsministeerium leidis 08.10.2015 vastuses, et kaebaja täiendavad väited ei anna

alust kaebuse rahuldamiseks. Lisapiiranguid kohaldati ajal, kui kaebaja oli vahistatu, mitte ei

kandnud

süüdimõistetuna

vanglakaristust.

Kaebaja

väitel

vaidlustas

ta

korduvalt

lisapiiranguid, kuid kriminaalmenetluses leiti, et piirangud olid põhjendatud. Hüvitise

maksmine kaebajale võiks kõne alla tulla juhul, kui kaebaja oleks mõistetud õigeks või

menetlus muul viisil lõpetatud, kuid ka siis oleks seadusliku vahi all hoidmisega tekitatud

mittevaraline kahju kaetud juba seaduses sätestatud hüvitisega vabaduse võtmise eest. Kuna

kaebaja mõisteti süüdi, ei ole ette nähtud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, vaid

vahi all oldud aeg on arvestatud karistusaja sisse. Hüvitis võiks kõne alla tulla ka juhul, kui

lisapiirangute kohaldamine oleks olnud õigusvastane, kuid kriminaalmenetluses on selle

õiguspärasust juba kontrollitud. Lisapiirangute kohaldamine oli ka sisuliselt põhjendatud ja

vajalik, sest kriminaalmenetluse käigus ähvardasid kaebaja sugulased ühte tunnistajat

tapmisega. Vangistusseaduse (VangS) sätted ei puutu käesoleval juhul asjasse.

10. Prokuratuur selgitas 09.10.2015 vastuses, et KrMS § 1431 lg 1 eesmärk on takistada

vahistuses viibival kahtlustataval kasutada VangS-st tulenevaid suhtlemisvõimalusi tema

suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse kahjustamiseks. Vahistatu suhtlemispiirangute eesmärk

on üldjuhul selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning

kindlustada õigusemõistmine. Lääne Prokuratuuri määruse alusel kehtisid kaebaja suhtes

lisapiirangud tema vahistamisest (17.02.2009) kuni kohtu alla andmiseni (13.08.2009) ning

kohtumenetluse ajal ei olnud piirangute tühistamine enam prokuratuuri pädevuses. Pärnu

Maakohus pidas 13.08.2009 määruses nr 1-09-11027 piirangute kohaldamist jätkuvalt

põhjendatuks. Kuriteo raskust, mõistetud karistust ja prokuratuuri määruse alusel kehtestatud

piirangute kestust arvestades ei olnud see kaebaja jaoks ülemäära koormav ega ületanud

tavapärast talumiskohustust. Mis puudutab kaebaja suhete halvenemist oma vanematega, siis

24.02.2012 jõustus kaebaja isa I. K. suhtes Pärnu Maakohtu otsus tema süüdistuses KarS 317

ja § 322 järgi ning 23.09.2014 jõustus Pärnu Maakohtu otsus I. K. süüdistuses KarS § 323

järgi. Need kriminaalasjad on seotud kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlusega, mille

käigus kaebaja isa takistas tunnistajate kohtuistungile ilmumist, sundis neid valeütlusele

andmisele ja pani toime vägivalla õigusemõistmises osaleja vastu. Ka see kinnitab, et

suhtlemispiirangute kehtestamine oli vajalik.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja taotles 27.01.2015 esitatud kaebuses ebamõistliku menetlusajaga tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist ja 11.09.2015 esitatud kaebuse täienduses ka KrMS § 1431 lg 1

alusel kehtestatud suhtlemispiirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna

kaebaja on 11.09.2015 avaldusega täiendanud 27.01.2015 kaebuses esitatud kahjunõude alust,

tuleb kaebaja 11.09.2015 avaldust käsitleda kaebuse muutmise taotlusena. Kohus otsustabki

esmalt, kas kaebuse muutmine on lubatav ja otstarbekas (I) ning lahendab seejärel vaidluse

(II).

5(8)

I

12. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel

loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal.

13. Üks kaebuse muutmise lubatavuse eeldus on täiendava nõude tähtaegsus. Kahju

hüvitamise kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või

pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust (HKMS § 46 lg 4 ls 1).

KrMS § 1431 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb, et kui on piisav alus oletada, et vahistuses viibiv

kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist,

võib prokuratuur või kohus määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või

süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust ning kirjavahetuse ja telefoni

kasutamise õigust. Pärnu Maakohtu 30.08.2011 määrusest nr 1-09-11027 selgub, et kaebaja

kirjavahetuse, telefoniga suhtlemise ja lühiajaliste kokkusaamiste õigust piirati Lääne

Ringkonnaprokuratuuri 17.02.2009 määrusega ja piirangud tühistati lõpuks Pärnu Maakohtu

eespool nimetatud määrusega.

Kaebaja selgitas kohtule 11.09.2015 avalduses, et kahjulikud tagajärjed (suhete halvenemine

vanematega, elukaaslasest lahkuminek, lähedastega mittesuhtlemisest tingitud stress) ilmnesid

juba

suhtlemispiirangute

kehtimise

ajal.

Kaebaja

väitel

taotles

ta

korduvalt

suhtlemispiirangute tühistamist, seega oli kaebajale ilmselt teada, kes ja millisel alusel tema

suhtes piiranguid kohaldas. Seega pidi kaebaja hiljemalt 30.08.2011, kui maakohus

suhtlemispiirangud tühistas, olema teadlik nii tekkinud kahjust kui selle põhjustanud isikust.

Kuna kaebaja esitas esialgse kaebuse halduskohtule 27.01.2015, oli suhtlemispiirangute

kehtestamisega tekitatud kahju hüvitamise 3-aastane tähtaeg kaebuse esitamise ajaks

möödunud.

14. SKHS § 4 sätestab, et menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist

võib nõuda üksnes SKHS-s sätestatud alustel, ulatuses ja korras. SKHS § 5 lg-s 1 sätestatud

loetelu kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vahistamisega,

kahtlustatavana kinnipidamisega, elukohast lahkumise keeluga, ametist kõrvaldamisega, vara

arestimise või äravõtmisega või ebamõistliku menetlusajaga.

Seega ei näe SKHS § 5 lg 1 ette võimalust hüvitada KrMS § 1431 lg-s 1 nimetatud

lisapiirangute kehtestamisega tekitatud kahju ja kaebaja täiendav kahjunõue on õiguslikult

perspektiivitu.

15. Isegi kui oletada, et kaebaja suhtes KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud lisapiirangud

on hõlmatud vahistamisega tekitatud kahju hüvitamisega SKHS § 5 lg 1 p 1 mõttes, ei oleks

täiendaval kahjunõudel eduväljavaateid.

Kaebaja mõisteti Pärnu Maakohtu 17.04.2013 otsusega asjas 1-09-11027 süüdi § 114 p 1 järgi

ning talle mõisteti karistuseks üksteist aastat vangistust. Nimetatud otsus on jõustunud. SKHS

§ 5 lg 4 ls 1 kohaselt on süüdimõistva otsuse korral süüdistataval õigus nõuda SKHS § 5 lg-s

1 nimetatud meetmetega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede

on oluliselt koormavam võrreldes talle määratud karistusega.

Prokuratuur on selgitanud, et KrMS § 1431 eesmärk on takistada vahistuses viibival isikul

kasutada vangistusseadusest tulenevaid suhtlemisvõimalusi tema suhtes läbiviidava

kriminaalmenetluse kahjustamiseks. Vahistatu suhtlemispiirangute eesmärk on üldjuhul

selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada

6(8)

õigusemõistmine. Pärnu Maakohtu 30.08.2011 määrusest nr 1-09-11027 selgub, et kaebaja

suhtes kehtestati prokuratuuri 17.02.2009 määrusega piirangud, sest oli alust arvata, et ta võib

kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Piirangute jätkuva kohaldamise põhjendatust

kontrollis Pärnu Maakohus mh 13.08.2009 määruses nr 1-09-11027, kui kaebaja anti kohtu

alla.

Kohus leiab, et kui kaebaja lõplikuks karistuseks on 11 aastat vangistust ja

suhtlemispiiranguid kohaldati ca 2,5 aasta jooksul ning eesmärgipäraselt, ei saa lisapiirangute

kohaldamine ilmselgelt olla oluliselt koormavam kaebajale mõistetud karistusega võrreldes.

16. Kaebajale lisapiirangute kehtestamisega tekitatud kahju hüvitamist ei võimaldaks ka

SHKS § 7, mis reguleerib kahju hüvitamist sõltumata süüasja lõpptulemusest.

Kaebuse väited ei anna mingit alust arvata, et prokuratuur on rikkunud mõnda menetlusõiguse

sätet süüliselt (SKHS § 7 lg 1), eriti kui prokuratuuri kehtestatud piirangute jätkuva

kohaldamise põhjendatust kontrollis Pärnu Maakohus 13.08.2009 määruses nr 1-09-11027

kaebajat kohtu alla andes. Kohtu tekitatud kahju menetlusõiguse süülise rikkumise korral

kuulub aga hüvitamisele üksnes siis, kui kohtunik on toime pannud kuriteo (SKHS § 7 lg 3 ja

RVastS § 15 lg 1). Kaebaja ei väida ja ka kohtule ei ole teada, et mõni kaebaja kriminaalasja

menetlenud kohtunik oleks kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud.

17. Neil põhjustel ei pea kohus kaebuse muutmist (kaebuse täiendamist nõudega hüvitada

KrMS § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kehtestatud suhtlemispiirangutega tekitatud kahju)

lubatavaks ega otstarbekaks.

18. Kohus selgitab, et kaebuse muutmisest keeldumine käesolevas haldusasjas ei välista

kaebaja õigust taotleda uuesti kriminaalmenetluses lisapiirangute kohaldamisega tekitatud

kahju hüvitamist SKHS-s sätestatud tingimustel ja korras.

II

19. K. K. võeti vahi alla 16.02.2009 ja mõisteti süüdi Pärnu Maakohtu 17.04.2013

otsusega nr 1-09-1127, mis jõustus 21.04.2014. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas K. K.

süüdimõistmiseni viinud kriminaalmenetlus toimus mõistliku aja jooksul.

20. SKHS § 5 lg 4 alusel on süüdimõistva otsuse korral süüdistataval õigus nõuda SKHS §

5 lõikes 1 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud

meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud karistusega. Ka on isikul

süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju

hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei

kergendata.

21. Kaebaja mõisteti süüdi Pärnu Maakohtu 17.04.2013 otsusega nr 1-09-11027. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 28.11.2013 otsusega samas asjas maakohtu otsuse muutmata.

Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Nii Pärnu Maakohus kui Tallinna

Ringkonnakohus leidsid viidatud otsustes, et mõistlik menetlusaeg ei ole veel möödunud ning

karistuse kergendamiseks ei ole alust.

22. EIK ja Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse

kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja

keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle

olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt EIK 28.061978 otsus asjas König vs.

Saksamaa, p-d 99 ja 111; 26.10.2000 otsus asjas Kudła vs. Poola, p 124 ja 22.05.2012. a otsus

asjas Idalov vs. Venemaa, p 186; Riigikohtu 30.06.2014 otsus nr 3-1-1-14-14, p 621 jj).

7(8)

23. Menetlusosalised ei vaidle kriminaalmenetluse käiku puudutavate faktiliste asjaolude

üle, vaid üksnes selle üle, milline hinnang neile asjaoludele anda. Seetõttu tugineb kohus

mõistliku

menetlusaja

hindamisel

eelkõige

kriminaalasjas

nr

1-09-11027

tehtud

kohtulahenditele, mis on menetlusosalistele neid puudutavas osas teada ja kohtule

kättesaadavad kohtute infosüsteemi vahendusel, samuti menetlusosaliste poolt käesolevas

haldusasjas kohtule esitatud seisukohtadele.

24. Riigikohus leidis otsuses nr 3-1-1-14-14 (p 626), et kui mitme süüdistatava tegusid

menetletakse põhjendatult ühe ja sama kriminaalasja raames, tuleb kriminaalasja keerukust

hinnata tervikuna. Kohtuasjas nr 1-09-11027 oli kaks süüdistatavat (kaebaja ja M. M.),

mõlemad süüdistused olid seotud sama intsidendiga (A. A. tapmine 15.02.2009) ning

mõlemad isikud mõisteti lõpuks süüdi KarS § 114 p 1 järgi (tapmine piinaval ja julmal viisil).

Tegemist oli raske kuriteoga. Asjas tehtud kohtuotsustest selgub, et süüdistuses kirjeldatud

tegude toimepanemiseks ei kasutatud keerulisi skeeme ja süüdistatavad ei konspireerinud oma

tegevust. Kuna aga A. A. tapmise ajal viibis hoones veel hulk teisi isikuid, tuli tõendite

kogumiseks läbi viia erinevaid ekspertiise ja kuulata korduvalt üle nii mõlemaid

süüdistatavaid kui kuut tunnistajat. Asjas vaieldi läbi erinevate kohtuastmete kuriteo õige

kvalifikatsiooni üle (kas KarS § 114 p 1 või § 117 lg 1), samuti selle üle, kuidas tõlgendada ja

kohaldada 01.09.2011 jõustunud KrMS muudatuste järel nimetatud seadustiku § 291 lg 1 p 2

(tunnistaja varasemad ütlused kohtus ristküsitlemise võimaluseta). Neil asjaoludel leiab

kohus, et tegemist oli keskmiselt keeruka kriminaalasjaga.

25. Kuriteo raskust ja selle eest ähvardavat karistust arvestades olid kaebaja jaoks

kõnealuses kriminaalmenetluses kaalul olulised tagajärjed.

26. Kohtueelne menetlus kestis vähem kui pool aastat - kuritegu pandi toime 15.02.2009,

kaebaja vahistati 16.02.2009, kohtueelse menetluse kokkuvõte saadeti prokuratuuri

05.06.2009 ja kaebaja anti kohtu alla Pärnu Maakohtu 13.08.2009 määrusega. Seda võib

kriminaalasja keerukust arvestades pidada mõistlikuks ajaks.

27. Asjas tehtud kohtulahenditest ei selgu ja ka kaebaja ei väida, et kohtumenetluses oleks

olnud pikki riigivõimu tegevusetuse perioode. Sellegipoolest kestis kohtumenetlus kokku

ligikaudu 4,5 aastat.

28. Pärnu Maakohus mõistis kaebaja süüdi 12.12.2011 otsusega ja Tallinna

Ringkonnakohus jättis 05.03.2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Seejärel arutas asja

Riigikohus, kes märkis 23.11.2012 otsuses nr 3-1-1-86-12, et maakohus on süüdistatavate või

nende kaitsjate taotlusi kergekäeliselt rahuldanud ja kohtuistungeid põhjendamatult edasi

lükanud, mille tõttu vältas kriminaalasja menetlus maakohtus ligi 3 aastat. Riigikohus ei

pidanud mõistlikku menetlusaega 23.11.2012 seisuga siiski veel möödunuks, sest

kriminaalasja esemeks oli raske kuritegu, rahvakohtuniku raske haiguse tõttu tekkis vajadus

uuendada kohtukoosseisu ja kriminaalasjas tuli vahetada suisa kahte kaitsjat põhjusel, et nad

olid kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud (vt p 1-20 ja p 37).

Lisaks on jõustunud kohtuotsusega nr 1-12-2672 tuvastatud, et kaebaja isa I. K. takistas

ajavahemikul 08.11.2009 – 16.03.2010 (s.o maakohtus toimunud menetluse ajal) kahe

tunnistaja ilmumist kaebaja kriminaalasjas toimunud kohtuistungile ning sundis 29.03.2010 –

30.08.2011 (s.o samuti maakohtu menetluse ajal) ühte tunnistajat andma valeütlusi.

Kohus nõustub Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-86 p-des 1-20 ja 37 toodut arvestades, et menetlust

oleks saanud mõnevõrra kiirendada, kui asja arutamisel maakohtus oleks kohtunik asja

rangemalt ja kindlamalt juhtinud. Eelkõige mõjutasid menetlusaja pikkust siiski asjaolud,

mida ei saa ette heita riigivõimule (sh rahvakohtuniku raske haigus ja kaitsjate kuriteos

8(8)

süüditunnistamine), samuti kaebaja läheduste käitumine (sh kaebaja isa poolne

õigusemõistmise takistamine).

29. Riigikohus tühistas otsusega nr 3-1-1-86-12 Pärnu Maakohtu 12.12.2011 otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2012 otsuse eelkõige põhjusel, et asjas oluline tunnistaja N.

L. oli jäetud kohtusse kutsumata ja seetõttu ei olnud võimalik avaldada tema ütlusi KrMS §

291 lg 1 p 2 alusel. Tegemist oli kohtute poolse kriminaalmenetluse normi ebaõige

tõlgendamisega pärast KrMS muutmist, mis mõjutas menetluse pikkust, kuid normi ekslik

tõlgendamine ebaselges õiguslikus olukorras ei ole siiski kohtutele mõistliku menetlusaja

kontekstis etteheidetav. Kohus märgib ka, et N. L. näol oli tegemist tunnistajaga, keda kaebaja

isa oli maakohtus toimunud menetluse ajal sundinud valeütlusi anda, mis raskendas kindlasti

ka selle tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist.

30. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimus asja uuel arutamisel Pärnu Maakohtu

eelistung 17.12.2012, kohtuistungid 01.-04.2013 ning otsuse tegi maakohus 17.04.2013.

Süüdistatavate

esindajate

apellatsioonkaebus

registreeriti

Tallinna

Ringkonnakohtus

11.06.2013 ja eelistung toimus 07.08.2013. Esimene kohtuistung toimus 23.09.2013, kuid asja

arutamine lükkus edasi tunnistaja N. L. ilmumata jäämise tõttu. Seejärel toimus teine

kohtuistung 11.11.2013 ja ringkonnakohus tegi otsuse 28.11.2013. Kohus leiab, et asja

teistkordsel arutamisel maakohtus ja ringkonnakohtus tehti menetlustoimingud põhjendamatu

viivituseta.

31. Kõike eeltoodut kokku võttes ja kriminaalmenetlust kui tervikut hinnates võib tõdeda,

et kriminaalmenetlus oli kaebaja jaoks koormav, eriti kuna ta viibis vahi all, kuid arvestades

kaebaja toimepandud kuriteo ja temale mõistetud karistuse raskust, kriminaalasja keerukust,

riigivõimu tegevust ning kaebaja ja tema lähedaste käitumist, toimus kriminaalmenetlus siiski

mõistliku aja jooksul. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kaebus jääb

rahuldamata.

32. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid ükski vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist

taotlenud, seega jäävad kõigi menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit