1-15-4232/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-4232

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-4232 Kohtukoosseis

Eesistuja , liikmed Andres Parmas ja Pavel Gontšarov Meelika Aava Kriminaalasi P.A süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 7. septembri 2015. a otsus imenetluses lüh Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav P.A a kaitsja Alexander Sergeev Prokurör Rainer Amur Süüdistatav P.A

isikukood , elukoht: XXXXXX XX-XX XXX

XXXXXXX, Eesti Vabariigi kodanik, XXXXXXXXXX,

emakeel – vene keel, töökoht puudub, karistatus:

kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 1, tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja Alexander Sergeev Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 7. septembri 2015. a kohtuotsus P.A suhtes jätta muutmata ja süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista P.A lt ’i sada kakskümmend neli - kannatanu kasuks 124 ( ) eurot AŠ

ja 80 (kaheksakümmend) senti Indrek Sirk’ile kannatanu esindajale vandeadvokaat makstud

tasu katteks apellatsioonimenetluses

õigusabi osutamise eest.

Edasikaebe kord

2(7)

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. Harju Maakohtu 7. septembri tunnistati 2015 aasta otsusega lühimenetluse korras P.A

süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti (üks) temale karistuseks 1

aasta vangistust.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähenda P.A le mõistetud karistust ühe ti -

kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 8 S § 73 lg 1 ja lg

(kaheksa) kuud vangistust. r Ka

3 alusel jäeti vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et P.A ei pane temale määratud

üheaastase katseaja vältel toime uut kuritegu. Sama otsusega KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti P.A lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus -

6 (kuus) kuuks. kohustati

LS § 127 alusel P.A viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile.

VÕS § 128, § 130 lg 1 alusel mõisteti välja P.A lt -

kannatanu

varalise mitte AŠ’i

kahju nõude katteks osaliselt 30000 eurot. VÕS § 113 alusel arvestades süüdistatava majanduslikku

olukor

da jäeti viivis välja mõistmata.

Kannatanu esindamise tasu) summas 897,60 + 72, s.o kokku 969,60 eurot, AŠ´i menetluskulud ( jäeti riigi kanda.

Sama otsusega P.A-lt

mõisteti välja KrMS § 180 lg 1 menetluskuluna: KrMS § 175 lg

1 p 9, § 179 lg 1 KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul p 2 alusel sundraha 585 eurot; ekspertiisiasutusel seoses isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu summas 84 eurot (ekspertiisiakt nr 15E-PõI0063) ja liiklustehnilise ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu summas 457 eurot (ekspertiisiakt nr 15E-LL0014).

2.

tema 23.01.2015 kell 16.58 juhtis P.A le on esitatud süüdistus selles, et -

mootorsõidukit Audi A4 registreerimismärgiga , liikudes Tallinnas mööda Sõle tänavat XXX XXX

Paldiski mnt suunas teisel sõidurajal, lähenedes Sõle 51 läheduses olevale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja 544 /ülekäigurada/, ei kohandanud oma

sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ning ei arvestanud piisavalt tee seisundiga /märg teekate/,

ilmastikutingimustega /pime aeg/ ning muude liiklusoludega /tehisvalgustus; võimalike liiklejate liikumine ülekäigurajal/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal /LS § 35 lg 4; 50 lg 3 p 1, 2/ olukorras, kus esimesel sõidurajal oli ülekäiguraja ees seisma jäänud sõiduk jalakäijale tee andmiseks, mis varjas tema vaatevälja ülekäigurajale /LS § 35 lg 5/, kuid olenemata

sellest sõitis ta peatumata ülekäigurajale välja ja otsa autojuhi suhtes paremalt vasakule liikuvale

jalakäijale ’ile, kes saadud löögist paiskus asfaldile, saades eluohtlikud tervisekahjustused /LS § AŠ 33 lg 1; § 35 lg 1/.

P.A rikkus ettevaatamatusest järgmisi liiklusnõudeid: LS § 33 lg 1 /juht peab olema

tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema

ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 35 lg 1 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat,

tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning

haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes/; § 35 lg 4 /reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada

jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et

3(7)

võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada/, § 35 lg 5 /kui reguleerimata ülekäiguraja ees on

pärisuunavööndis kõrvalrajal seisma jäämas või jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist

mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, vaid peab ülekäiguraja ees seisma jääma.

Ülekäigurajale tohib juht sõita pärast seda, kui ta on veendunud, et ta ei ohusta ülekäigurajale astunud või astuvat jalakäijat/; § 50 lg 3 p 1, 2 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale

vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Seega P.A pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki

juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

ESITATUD APELLATSIOONID

3. Apellatsiooni esitas süüdistatav P.A kaitsja Alexander Sergeev a , kes vaidlustab

maakohtu otsust süüdistatavalt mittevaralise kahju nõude väljamõistmise osas. Kaitsja on

seisukohal, et mittevaralise kahju väljamõistmisel Harju Maakohus ebaõigesti kohaldas materiaalõigust. Asja materjalidest selgub, et 23.01.2015 kell 16.58 juhtis P.A mootorsõidukit Audi A4

registreerimismärgiga , liikudes Tallinnas mööda Sõle tänavat Paldiski mnt suunas teisel XXX XXX

sõidurajal, lähenedes Sõle 51 läheduses olevale reguleerimata ülekäigurajale, sõitis ta peatumata

ülekäigurajale välja ja otsa autojuhi suhtes paremalt vasakule liikuvale jalakäijale ’ile, kes AŠ

saadud löögist paiskus asfaldile, saades eluohtlikud tervisekahjustused. P.A juhtis

sõidukit kainena, ta ei ületanud lubatud kiirust ja pärast liiklusõnnetuse toimepanemist kutsus ise

kiirabi. Kannatanu jäi ellu, praegu viibib raskes seisundis raviasutuses ning käesolevaks ajaks on teadvusel, kuid liikumisvõimetu ja kontaktivõimetu. Kaitsja märgib, et ei saa välistada, AŠ et seisund paraneb ja ta naaseb täisväärtusliku elu juurde.

Hagis ja kohtuistungil kannatanu esindaja ja prokurör põhjendasid mittevaralise summa 50 000

eurot sellega, et kannatanu töötas enne liiklusõnnetuse toimumist kõrgetasemelise spetsialistina.

Samuti nad põhjendasid oma seisukohta sellega, et kuna jäi ellu, siis tekitab talle tema tervislik AŠ seisund hingelist valu ja kannatusi. Kaitsja ei nõustu kannatanu esindaja sellise seisukohaga ning

leiab, et nii kannatan

u esindaja kui ka prokuröri seisukohad on küünilised ja põhjendamatud.

Kriminaalasja raames olid esitatud viited varem tehtud otsustele nr 1- -5940, 1-14-10680, kus 14

tunnistati süüdi isikuid rasketes liikluskuritegudes ja mõisteti süüdistatavatelt välja mittevaraline

kahju. ohtuajas nr 1-14- mittevaralise kahjuna Kaitsja märgib, et k 10680 oli Pärnu Maakohtu poolt

väljamõistetud 2000 eurot. Kohtuajas nr 1-14-5940 oli Tallinna Ringkonnakohtu poolt moraalne

kahju väljamõistetud summas 6 000 eurot. Mõlemas nimetatud asjas kannatanutele oli tekitatud surm.

Lisaks eeltoodule toob kaitsja kohtupraktikast

näite, kus reguleerimata ülekäigurajal teed ületanud

isik sai löögi sõiduautolt ja löögi tulemusena põhjustati kannatanule eluohtlikud

vigastused. Harju

Maakohus huldas tsiviilhagi summas 18 531 krooni ehk 1 134 eurot (kr. asi nr 1-06-16125). ra

Apellant leiab seega, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaraline kahju ei ole kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.

Apellant palub

mittevaralise tühistada 07.09.2015 Harju Maakohtu otsus osaliselt ja vähendada kahju määra mõistliku suuruseni.

PROKURATUURI VASTUS

4(7)

4. Põhja Ringkonnaprokuratuur asub seisukohale, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri hinnangul on maakohus piisavalt motiveerinud, mis alustel

ja mis motiividel on tuvastatud õiglane hüvitis 30 000 eurot ning prokurör nõustub kohtu seisukohtadega. Antud juhtumi puhul on kohus arvestanud kannatanu seisundit liiklusõnnetuse

järgselt ning elukvaliteedi muutust, mis on sisuliselt langenud nullini. Kaitsja viited varasematele lahenditele ei ole asjakohased, kuna iga liiklusõnnetus ning sellega tekitatud kahju, on erinev ning

kohus peab hindama konkreetse juhtumi asjaolusid, mida käesoleval juhul on ka maakohtu poolt tehtud, mistõttu puuduvad alused kohtuotsuse muutmiseks.

KANNATANU ESINDAJA VASTUS

5. Apellatsioonile esitatud vastuses kannatanu esindaja on seisukohal, et maakohtu poolt

väljamõistetud ittevaralise kahju hüvitis vastab kohtupraktikale

m .

AŠ tekitatud raske on esitanud mittevaralise kahju hüvitise nõude seoses talle endale

tervisekahjustusega (liiklusõnnetuses saadud vigastused olid eluohtlikud). Kannatanu hindas

mittevaralise kahju suuruseks 50000 eurot. Kui vigastused oleks olnud veel raskemad, siis

kannatanu oleks hukkunud. Valu, kannatused ja elukvaliteedi langus ei saa olla enam suurem.

AŠ

oli -Eesti Regionaalhaigla esmalt pikalt koomas. Käesoleval ajal viibib kannatanu Põhja

hooldusosakonnas Hiiul. Luumurrud ei ole teadvusel, kuid ei ole täielikult paranenud, kannatanu on

rääkimis ega liikumisvõimeline. Tema taastumine ei ole ette prognoositav ning täielik taastumine -

ei ole ilmselgelt võimalik. Kannatanu ei ole võimeline ennast väljendama või suhtlema muul viisil

kui pilkudega. Enamus ajast saab kannatanu seisundit kirjeldada kui vegetatiivset seisundit, kus

inimene ei suuda ise

midagi teha ning vajab elus püsimiseks pidevat hooldamist ja jälgimist –

söömiseks, hügieenitoiminguteks, keeramiseks, lamatiste vältimisek

s jne. Pidevalt manustatakse ravimeid valu vastu ning luumurdude raviks, kuid luumurrud ei ole täielikult paranenud, kuna kannatanu organism ei ole võimeline funktsioneerima tavainimese moodi. Maakohus mõistis hüvitise 30000 eurot. Kannatanu ei vaidlustanud maakohtu otsust.

Kohtupraktikas ei ole kannatanu esindajale teadaolevalt -ile sarnaste vigastuste kohta lahendeid, AŠ kuid kergemate vigastuste korral on olnud kahjuhüvitised kuni 20 000 eurot. Riigikohtu 2008. aasta

ülevaate kohaselt olid hüvitised raske tervisekahjustuse korral vahemikus 6400 kuni 6 aastat tagasi

19200 eurot. Vahepealsete aastatega on elukallidus oluliselt muutunud. 02.10.2012 otsusega nr 1-

11- tiseks 20000 12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvi

eurot. 05.07.2013 otsusega nr 2-12- seljavigastuse saanud naisele 24958 mõisteti bussis kukkunud ja mittevaralise kahju hüvitisena välja 15000 eurot.

Apellatsioonis on viidatud sellele, et P.A oli kaine, ei ületanud lubatud sõidukii

rust ja

kutsus pärast liiklusõnnetust kiirabi. Need on sõidukijuhi kohustused liikluses osaledes. Kui

apellant pidas silmas, et need võiksid olla aluseks mittevaralise kahju hüvitise vähendamisel, siis

kannatanu valu ja kannatused ei sõltunud mitte juhi inusest või sõidukiirusest, vaid kannatanule ka otsasõidust ja selle tagajärjel saadud vigastustest.

Apellant on viidanud ka kohtulahenditele, kus mittevaralise kahju hüvitis mõisteti välja liiklusõnnetuses hukkunud isiku lähedasele. Kannatanu esindaja osundas juba maakohtu istungil, et

süüdistatava esindaja tugineb ebaõigele mittevaralise kahju hüvitamise alusele. Apellandi viidatud

lahendites mõisteti mittevaralise kahju hüvitis välja liiklusõnnetuses hukkunud isiku lähedasele

VÕS § 134 lg 3 alusel, mis sätestab, et

5(7)

. esitas aga hagiavalduse talle endale tekitatud kahju AŠ

hüvitamiseks VÕS § 134 lg 2 alusel. On ilmne, et seoses lähedase inimese surmaga tekkinud

mittevaraline kahju (st valu ja kannatused) on kui vigastada saanud isiku enda väiksem,

mittevaraline kahju. Kui lähedasel saab valu ja kannatusena eelkõige esineda hingeline valu, siis

vigastada saanud isik tunneb eelkõige füüsilist valu ning tema elukvaliteedi langus on füüsiline,

kuivõrd ta ei saa isil ja inimväärselt oma elu jätkata. Seetõttu ei ole lähedase isiku valu ja senisel vi

kannatuste suurus võrreldav vigastada saanud isiku enda valu ja kannatustega.

Kannatanu esindaja palub ja maakohtu otsus jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, , prokuratuuri apellatsiooni väidetega

ja kannatanu esindaja vastustega apellatsioonidele kaitsja apellatsioonis , leiab, et süüdistatava

toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

7.

Esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et P.A väljamõistetud kahjuhüvitis kannatanu

AŠ’i kasuks ei ole kooskõlas kohtupraktikaga, seega kuulub kannatanu kasuks tsiviilhagi välja mõistmisele oluliselt väiksemas määras.

Vastuseks kaitsja apellatsioonile väljamõistetud mittevaralise kahju osas märgib kohtukolleegium

järgmist. rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning

seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on olulised tulemusena kannatanule raske eluohtliku kehavigastuse tekitamise ja isiku liiklussüüteo tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

7.1. Kohtukolleegium on seisukohal, et iseenesest asjaolu, et P.A poolt toimepandud

rikkumine moodustab kuriteo, annab aluse hinnata rikkumise raskeks. Oma hooletu suhtumisega

ning mitmete süüdistuses loetletud liiklusnõuete eiramisega P.A on tekitatud kannatanule

äärmiselt raskeid tagajärgi, mis lubavad hinnata suureks ka tema poolt toimepandud rikkumise ulatust.

K temale tekitatud raske tervisekahjustuse äesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et ja AŠ tulemusena oli esmalt pikalt koomas. Käesoleval ajal viibib kannatanu Põhja-Eesti Regionaalhaigla hooldusosakonnas Hiiul. Luumurrud ei ole täielikult paranenud, kannatanu on teadvusel, kuid ei ole

rääkimis ega liikumisvõimeline. Kannatanu ei ole võimeline ennast väljendama või suhtlema muul -

viisil kui pilkudega. Enamus ajast saab kannatanu seisundit kirjeldada kui vegetatiivset seisundit, kus inimene ei suuda ise midagi teha ning vajab elus püsimiseks pidevat hooldamist ja jälgimist – söömiseks, hügieenitoiminguteks, keeramiseks, lamatiste vältimiseks jne. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja seisukohaga, et asjaolud, et P.A oli kaine, ei ületanud lubatud sõidukiirust ja kutsus pärast liiklusõnnetust kiirabi on sõidukijuhi kohustusteks liikluses osaledes, mis ei muuda olematuks tema poolt mitme liiklusnõuete rikkumist, mis päädisid

raskete tagajärgedega kuriteo toimepanemisega. Kahju tekitaja käitumist ja ükskõikset suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist iseloomustab aga asjaolu, et veel seisuga 01.04.2015 (seega

ligi 3 kuud peale kuriteo toimepanemist) ei ole P.A kannatanu perega ühendust võtnud,

6(7)

rääkimata vaba kahju hüvitamise võimaluste arutamisest või nduse palumisest,

kannatanule kahju

hüvitamise a . Ei ole seda süüdistatav teinud ka kohtumenetluse alguseks. sumisest

7.2. Maakohus on kirjeldanud kannatanule tekitatud vigastusi ja põhjendanud, miks ta leiab, et need

ei põhjustanud kannatanule mitte ainult väga suurt füüsilist valu, vaid tõid kaasa ka tema

elukvaliteedi absoluutse languse. Nimelt konstateeris maakohus, kannatanu on - ja jätkuvalt liikumis

kontaktivõimetu ning tema taastumine ei ole ette prognoositav. AŠ vajab pidevat, s.o 24 tundi ööpäevas järelevalvet ja abi. Tema elukvaliteet on nullis, tema seisund on suureks koormaks tema lähedastele ning ta sõltub täielikult teistest inimeste abist.

Kohtukolleegium gib, et kannatanu on praeguseks ajaks teadvusel, kuid ei suuda endiselt mär

rääkida ning on täielikult liikumisvõimetu füüsilised ja , mis lubab asuda seisukohale, et

AŠ

moraalsed kannatused on

jätkuva iseloomuga ning äärmiselt rasked.

Kannatanu objektiivsele terviseseisundile mittetuginev ja seega põhjendamatu on süüdistatava

kaitsja apellatsioonis toodud argument, et ei saa välistada, et AŠ seisund paraneb ja ta naaseb täisväärtusliku elu juurde.

7.3. Riigikohus on eespool viidatud otsuses märkinud ka seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel sjaoludel võrreldavad. Maakohtu otsusest on a

otseselt järeldatav kannatanu poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitamisega summas , et 50 000

eurot ei ole , kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning maakohus nõustunud ühiskonna üldise heaolu tasemega.

Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on tehtud kohtupraktika analüüs 2009. aastal. Selle

analüüsi kohaselt 2008. a kuriteo kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju ga hüvitis raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral

oli vahemikul 100 000 300 000 krooni ehk vastavalt 6

173 eurot. – – 391 19 (M. Lillsaar, M. Vutt.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal.

Kohtuprakti http://www.riigikohus.ee/vfs/905/ ka kordusanalüüs. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel: MittevaralinekahjuTsiviilasjades_2008_Maarja_Lillsaar_Margit_Vutt.pdf).

Võrreldes 2008. aastaga ei ole kohtukolleegiumi andmetel kohtupraktika oluliselt muutunud.

Asjakohased on kannatanu esindaja viited jõustunud kohtulahenditele asjades nr. 1-11-12390 ning

2-12- oluliselt kergemate kehavigastuste eest olid 24958, kus käesoleva juhtumiga võrreldes

kannatanutele väljamõistetud hüvitised vastavalt 15000 € ja 20000 €. Seejuures ei ole

asjassepuutuv süüdistatava kaitsja poolt viidatud kohtupraktika asjades, kus hagejateks on olnud

liiklusõnnetustes hukkunud isikute sugulased. Käesolevas kriminaalmenetluses on kannatanu elus ning mittevaraline kahju mõistetakse välja kannatanu enda kasuks.

Võrreldes 2008 aastaga tõusvas joones on ühiskonna üldine heaolu tase. 2008. aastal oli muutunud

keskmine brutokuupalk 12 912 krooni (825,2 ), 2015 aasta esimeses kvartalis oli keskmine €

brutopalk 1010 € (Statistikaameti andmed, kättesaadavad Statistikaameti kodulehel http://www.stat.ee/90614).

Kohtukolleegium on ülaltoodud lähtudes seisukohal, et käesoleval juhul kannatanule tekitatud

tervisekahjustus ning tema jätkuvad kannatused on niivõrd rasked, et maakohtu poolt

väljamõistetud 000 € on täielikus vastavuses nii kohtupraktikaga, mittevaraline kahju summas 30 kui ka üldise heaolu tasemega.

8.

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt n valitud kaitsjale või esindajale makstud menetluskulud o

mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses

kriminaalmenetlusega. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk taotles apellatsiooniga AŠ

tutvumise ja apellatsioonivastuse koostamise eest kannatanu kantud esindajatasu süüdistatavalt

väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 124,80 eurot. Kohtukolleegium leiab, et esindaja

7(7)

taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg sätestab, et kui 2

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p jäävad menetluskulud selle 1 nimetatud lahend,

isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Apellatsioon on esitatud süüdistatava huvides.

Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse suhtes muutmata, siis P.A jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda, seega esindajatasu mõistetakse süüdistatavalt välja

kannatanu kasuks. AŠ

9. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise

alustest, siis juhindudes KrMS 1 , 344- Harju § 337 lg 1 p § 345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium

Maakohtu otsuse 7. septembri 2015.a. suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni P.A rahuldamata.

Meelika Aava Andres Parmas Pavel Gontšarov