1-15-5309/17 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 14.10.2015 Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5309 (14230110828) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik Kriminaalasi K.K -de 120 lg 1, 121 (alates 01.01.2015 kehtiva süüdistuses KarS § KarS redaktsiooni § 121 lg 2 p 2, 3), 122 (alates 01.01.2015 kehtiva

KarS redaktsiooni § 121 lg 2 p 2, 3) ja 264 lg 1 p 3 – 13 lg 1 üldmenetluses Prokurör Saskia Kask Süüdistatav K.K isikukood: xxxxxxxxxxx xxxx; emakeel - eesti keel; xxxx ; ; töökoht: xxxx; elukoht: xxxx; varem kriminaalkorras karistamata. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. Kaitsja Marko Woronowicz RESOLUTSIOON

Juhindudes Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3051 , § 306, § 309, § 311 313, § 317, § -

175 lg 1 p 4, 5, § 180 lg 1, 3 kohus

o t s u s t a s:

1. Süüdi mõista K.K KarS § 121 järgi (04.09.2012, 07.10.2012, 01.07.2014 episoodid, alates

01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2, 3)

1 (üks) aasta. ja karistada vangistusega

2. Süüdi mõista KarS § 122 järgi K.K

(16.11.2013, 26.12.2013, 03.03.2014 episoodid, alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2, 3) ja karistada vangistusega 1 (üks) aasta.

3. Süüdi mõista K.K KarS § 264 lg 1 p 3 - § 13 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 6 (kuus) kuud.

4. K.K

Õigeks mõista KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses.

5. KarS § 64 lg 1 järgi suurendada mõistetud üksikkaristustest raskemat ja mõista K.K le K.K liitkaristus aasta ja 5 (viie) kuu pikkune vangistus. le

– 1 (ühe)

6. K.K KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta le mõistetud 1 (ühe) aasta ja 5 (viie) kuu pikkune vangistus tingimisi kohaldamata, juhul kui K.K ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.

7. alusel hakkab K.K katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. KarS § 78 p 1

8. K.K elukohast lahkumise keeld

suhtes kohaldatud tõkend –

– tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

9. K.Klt menetluskuluna sundraha 585,00 eurot. Menetluskulu tasuda Välja mõista

kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 48,75 EUR. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas,

EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või

EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „K.K, 1-15-5309, menetluskulu“. Menetluskulu tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses -

tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsuse peale saab kaevata. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale

7 päeva jooksul arvates otsuse kuulutamisest. Süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul.

Süüdistuse sisu: K.K xxxx t süüdistatakse selles, et tema 04.09.2012 lõuna paiku eramajas tõukas jõuliselt oma poega xxxxxxxxxxx X1´t ik käega vastu ülakeha, mille tagajärjel laps kukkus esmalt peaga vastu seina ja siis põrandale. Sellega tekitas kannatanule füüsilist valu ja K.K muhu pea piirkonnas.

Samuti lõi ta 07.10.2012 hilisõhtul ’ile 4 xxxx eramajas oma abikaasale X2 -5 korda rusikaga

näkku, seejärel lükkas t selja tagant käega vastu kukalt ja surus ta pikali, näoga vastu X2´i parkettpõrandat ning hoidis selliselt põrandal lebamas umbes pool minutit. Seejärel õnnestus kannatanul majast välja joosta, kuid K järgnes talle ja lükkas teda selja tganat selliselt, et naine kukkus kõhuli paekivi terrassile, näoga vastu kive. Sellega tekitas kannatanule füüsilist K.K valu ning marrastuse ülahuulel ja alalõual, samuti marrastuse vasakul labakäel.

Samuti ajas ta 01.07.2014 kella 10.30 paiku xxxx eramaja hoovis X2’it taga, haaras teda riietest ja õlavartest, kannatanul õnnestus lahti rabeleda ja autosse joosta. Sellega tekitas ’ile K.K X2 füüsilist valu ja verevalumi parema õlavarre välisküljel.

Kahjustades teiste inimeste tervist ning tekitades neile füüsilist valu, pani K.K toime kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtivas KarS-is vastab §-le 121 lg 2 p 2, 3).

Samuti ähvardas ta 16.11.2013 hilisõhtul xxxx teise korruse magamistoas, laste juuresolekul

X2’it aknast alla visata. Seejärel lõi naist jalaga vastu selga ning 6-7 korda rusikaga vastu parema jala säärt ning viskas kannatanule näkku kruusitäie õlut. Sellega tekitas K.K kannatanule füüsilist valu.

Samuti lõi ta 26.12.2013 öösel xxxx eramajas voodis magavale X2’ile ühe korra rusikaga kõhtu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu.

Samuti lõi ta ööl vastu 03.03.2014, ’it rusikaga vastu vasaku jala säärt, tiris xxxx eramajas X2 käest ja seejärel viskas teda keraamilise õllekruusiga vastu paremat labajalga sellise jõuga, et kruus vastu naise jalga purunes. Edasi haaras K.K kannatanu juustest kinni ja lohistas teda mööda põrandat. Kui kannatanu sai püsti tõusta, tõukas teda vastu selga ning haaras kahe käega kannatanul kõrist kinni ja kägistas. Samal ajal sülitas naisele näkku ja ütles, et ta võiks ära surra. Seejärel haaras kannatanul kätest ning väänas tema käsi. Lõpuks käskis kannatanul katkine õllekruus ja mahaläinud õlu ära koristada. Eeltooduga tekitas kannatanule füüsilist valu ja K.K hematoomid õla ja käsivartel ning lõike - haava parema jala esimesel varbal. Teist inimest järjepidevalt kehaliselt väärkoheldes pani toime piinamise ehk KarS § K.K

122 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtivas KarS is vastab § - -le 121 lg 2 p 2, 3).

Samuti jättis ta 2014 augustis xxxx oma P nimelise kaheksa-aastase kaukaasia lambakoera ilma söögija joogiveeta vähemalt viieks päevaks. Oma tegevusetusega väljendades ta põhimõttelist ja erilist hoolimatust koera tervise ja heaolu vastu so pani julmal viisil looma suhtes toime LoKS § lg 1 mõttes lubamatu teo. Sellega põhjustas koerale füüsilisi ja vaimseid -de 3 lg 2 ja 4 K.K kannatusi ning vigastusi - aseptiline mädane selg, silma mädane põletik, organismi kurnatus ja dehüdratatsioon.

Pannes tegevusetusega looma suhtes toime lubamatu teo julmal viisil pani K.K toime KarS § 264 lg 1 p 3 § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. -

Samuti ähvardas ta 31.10.2014, 01.11.2014 ja 22.04.2015 interneti kaudu ’it tapmisega X2 kasutades ebatsensuurseid väljendeid, milles muuhulgas lubas kannatanule kättemaksu, lubas ta ära kustutada ja ära nullida (sõna sõnaliselt on nimetatud ähvardused lisatud süüdistusaktile ümbrikus). Neid ähvardusi võttis kui tapmisähvardusi, mille täideviimist oli tal alust karta, X2 kuna varem on K.K korduvalt kasutanud kannatanu suhte s füüsilist vägivalda. Teist inimest tapmisega ähvardades, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist pani K.K toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtule esitatud tõendid:

Kohtuistungitel kuulati ära kannatanu istung, tlk 60 pöördel – X2 (21.09.2015 kohtu tlk 64

pöördel; 24.09.2015 kohtuistung, tlk 85), tunnistajad XX (21.09.2015 kohtuistung, tlk 64 pöördel – – tlk 65), (21.09.2015 kohtuistung, tlk 65 XX 66), (21.09.2015 kohtuistung tlk XX (21.09.2015 kohtui tlk 68), (22.09.2015

– tlk 66 pöördel), XX stung tlk 66 pöördel – XX kohtuistung tlk 71- (22.09.2015 kohtuistung tlk 72

tlk 71 pöördel), XX

– tlk 72 pöördel), XX (22.09.2015 kohtuistung, tlk 72 pöördel – tlk 73) ning süüdistatav XX (22.09.2015 kohtuistung, tlk 73 pöördel –

5 pöördel). tlk 7

Kohus uuris järgmisi, kirjalikke tõendeid: 1)

22.01.2007 erakorralise meditsiini üksuse patsiendikaart nr 3802 (tlk 8); 2) 27.07.2012 erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart nr 12059 (tlk 9);

3) 21.06.2012 Viru Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 12240100906 (tlk 10-11); 4) Politseija Piirivalveameti 24.09.2012 teatis nr 3.2-14/165216-2 kriminaalmenetluse mittealustamise kohta (tlk 12-13); 5)

OÜ Perearst XX 16.07.2014 arstitõend (tlk 14); 6) 06.09.2014 Veterinaarne paade (tlk 15); 7) kannatanu i 13.03.2015 e-kiri koos lisadega (tlk 16-34); X2 8) kannatanu i 13.03.2015 e-kiri koos lisadega (tlk 35-37); X2 9) kannatanu i 21.04.2015 e-kiri koos lisadega (tlk 38-41); X2 10)kannatanu i 24.04.2015 e-kiri koos lisadega (tlk 42-48); X2 11)Tallinna kiirabi 24.06.2006 kiirabikaart (tlk 49); 12)teatis K. K keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tlk 51); 13)K. K karistusregistri õiend (tlk 52); 14)28.04.2015 elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus (tlk 53-54). Kohtu seisukoht:

Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja kuulanud ära poolte seisukohad, asub järgmistele seisukohtadele: I.

KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 312 p 1, 2 kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Käesoleva kriminaalasja esemeks on valdaval määral (va K. Kle esitatud süüdistus KarS § 264 lg 1 järgi) perekonnasisesed vägivallajuhtumid: K. K süüdistatakse oma alaealise poja ja endise abikaasa füüsilises väärkohtlemises ning eksnaise tapmisega ähvardamises. Perevägivalda puudutavate kuritegude üheks eripäraks on tõendite nappus, so reeglina puuduvad sündmustel pealtnägijad ning nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses taandub tõendamine nn sõna - -sõna

vastu olukorrale. Kriminaalmenetlusse kaasatud tunnistajad (tavaliselt isikute lähedased, sõbrad sõbrannad, peretuttavad, naabrid) oskavad pooli üksnes iseloomustada või vahendavad -

teistelt isikutelt (sh süüdistatav ja kannatanu) kuuldut, olles sealjuures teadlikult või tahtmatult nö poole valinud. Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte järgi peab kohus tõendibaasi nappuse korral olemasolevaid tõendeid ning nende usaldusväärsust erilise põhjalikkusega vaagima. Kohtule jääb veidi arusaamatuks asjaolu, miks kohtueelses menetluses loobuti poolte ühiste laste tunnistajatena üle kuulamisest – kohus ei saa märkimata jätta, et väga paljudel juhtudel on lapsed tunnistajatena üle kuulatud kriminaalasjades, milles esitatud süüdistus kätkeb endas kordades intensiivsemat ja pikaajalisemat vägivalda. Kohtule jääb menetleja selline otsustus

(sisuliselt loobuda vahetute tunnistajate ülekuulamisest ehk asjas väga oluliste tõendite kogumisest) arusaamatuks. Kohus märgib, et poolte ühised lapsed või vähemalt osa neist olid toimunu ajal piisavalt vanad, et toimunut mäletada ja vajadusel taasesitada (vt kannatanu ja tunnistaja

XX ütlused selle kohta, et süüdistatav palus kooliealisel lapsel harjutada kirjutamist, kasutades isa poolt etteöeldud küll lapsepärases võtmes väljendatud kuid kohatu sisuga sõnu). Kohus möönab, et menetlustoimingud mõjuvad alaealise psüühikale ja see mõju ei pruugi olla soodne, kuid politseis viivad alaealiste ülekuulamist läbi selleks vastava eriväljaõppe saanud menetlejad, kellel on oskused ja kogemused muuta sisult ebamugav ja –meeldiv toiming vähem traumeerivaks. Lisaks võib menetleja vajadusel alati ülekuulamisele kaasata ka mõne KrMS §

70 lg 1 nimetatud isiku. Kohus märgib, et alaealiste tunnistajate kaitset teenib KrMS § 2901, mis võimaldab märksa lapsesõbralikumas õhkkonnas (spetsiaalselt alaealistega menetlustoimingute läbiviimiseks sisustatud ruum, küsitluse juures viibivad loetud ja vastava väljaõppe saanud isikud) salvestatud ütluste kohtuistungil avaldamise. Kohus märgib, et praktikas on jäänud alaealiste esmane ülekuulamine kohtusaalis väga suuresti tagajärjetuks, sest 1) kohtumenetluseks on sündmustest möödunud veelgi rohkem aega, 2) kohtusaal, kohtunik ja saalis viibivad isikud ning üldine, ametlik õhkkond nö jooksutab alaealise tunnistaja kokku, 3) alaealisel tunnistajal on perevägivallaga seotud juhtumite puhul raske rääkida oma vanematest viimaste juuresolekul. Alaealise tunnistaja kohtueelses menetluses üle kuulamine on last kordades säästvam, kui tema esmane ülekuulamine kohtus. Käesoleval juhul kaalus kohus võimalust kaasata tunnistajana vähemalt vanim laps, kuid leidis, et see ei ole alaealise psüühikat ning teiste tõendite olemasolu silmas pidades siiski otstarbekas. Samas on olukord, kus menetleja jätab olulise tõendi kogumata, siiski taunitav. Kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ütluste sisu on kokkuvõtvalt järgmine: 1) tunnistaja (kannatanu vend) XX andis ütlusi poolte omavaheliste suhete osas ajal, mil ta elas koos õe perega. Tunnistaja kirjeldas poolte pereelu, kuid märkis, et peale ühe korra toimunud õlast raputamise ja õe ning õelaste peale karjumise ei ole ta midagi muud süüdistatava käitumises täheldanud.

2) tunnistaja (kannatanu ema) XX on näinud kannatanul kehavigastusi (mille kohta on kohtule esitatud ka meditsiinidokumendi

d) ja vahendas tütrelt kuuldut; 3) tunnistaja

XX (kannatanu sõbranna) rääkis kohtule kannatanu pereelust seda, mida ta kuulis kannatanult; 4) tunnistaja

XX (kannatanu ja süüdistatava endine naaber) kirjeldas, miks ta läks poolte ühist koera vaatama ning mis seisus ta looma leidis; 5) tunnistaja (K. K praegune kaaslane) XX iseloomustas süüdistatavat, kannatanu ja süüdistatava suhteid suhtlemist pärast poolte lahku kolimist; 6) tunnistaja (K. K isa) iseloomustas kannatanut, poja ja minia suhteid; XX 7) tunnistaja

. K

XX (K sõber) iseloomustas süüdistatavat.

Kohtuistungitel ei esitatud ühtegi taotlust mõne eelpool loetletud tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks. Samas ei saa üksnes selliste taotluste puudumise korral jaatada automaatselt tunnistaja usaldusväärsust. Kohus märgib, et isiku ütluste usaldusväärsuse hindamiseks on ka täiendavaid kriteeriume: ütluste nn riimumine teiste tõenditega, sh teised isikulised tõendiallikad, ütluste loogilisus ja eluline usutavus, tunnistaja isikust tulenevad erip

- viimane aktualiseerub ärad (nt võimalikud puuded, joove, iga käesolevas asjas kahtlemata tunnistaja puhul) tunnistaja seisund sündmuste tajumise XX hetkel jne (vt siinkohal ka nt RKKKo nr 3-1-1-89-12).

Tunnistaja

uliselt vahendas kannatanult kuuldut, kuid XX rääkis kannatanu pereelust, so sis märkis ka samas, et ei mäleta kõike hästi, sest see oli nii kaua aega tagasi. Tunnistaja ütlustest koorub välja fakt, et kannatanu ja süüdistatava pereelu ei olnud roosiline ning süüdistatava teatav alkoholilembus. Tunnistaja märkis, et oli kohtueelses menetluses rääkinud ühest löömist puudutavast intsidendist, kuid selgitas vabandavalt, et hetkel ta seda enam ei mäleta. Kohtule on mainitud asjaolu pidepunktiks, väitmaks, et tunnistaja XX rääkis seda, mida koges ja kuulis, so ta on objektiivne ja ei ole asjas nö poolt valinud. Kohtu hinnangul on tunnistaja i ütlused XX küll usaldusväärsed, kui need ei ole sellise sisuga, mis omaksid asja lahendamisel olulist kaalu. Pigem on tunnistaja aja XXi ütlused kannatanu ja tunnist XXi ütluste usaldusväärsust toetava iseloomuga. Tunnistaja XXi ütlused on kohtu hinnangul usaldusväärsed. Tunnistaja kirjeldas õe ja õemehe elu nii nagu tema seda vahetult 2012-ndal aastal koges. Kohus märgib, et XXi sõnul nägi ta ainult ühe korra pealt pooltevahelist füüsilist kontakti – raputas õde õlast. Märkimist K.K väärib, et tunnistaja küll rääkis õemehe poolsest karjumisest, kuid selgitas samuti, et XX K.K oli purjus peaga rahulik ning muutus agressiivseks siis, Kohtul ei tekkinud kui teda närvi aeti. tunnistaja olekust johtuvalt kordagi kahtlust, et tunnistaja valetaks, jätaks midagi rääkimata või moonutaks tõde. Tunnistaja XXi ja tunnistaja XX ütlused on kohtu arvates üldjoontes usaldusväärsed. Tunnistaja XX -aastase in näol on tegemist üle 80 imesega, kes kaldus küll küsimustele vastamisel pisut teemast kõrvale ning unustas kohati oma jutujärje sootuks, kuid kirjeldas vaatamata sellele oma poja ja pojanaise elu nii nagu tema seda kõrvalt nägi ning kohtul puudub alus tunnistaja edastatud teabes kahelda. Tunnistaja XXi ütlused oma tütre pereelu osas riimuvad küll tunnistaja i, tunnistaja XX XXi ütlustega ning kohtule esitatud kirjalike tõenditega

(meditsiinidokumendid), kuid need on üsna üheselt must valged (tütar allaheitlik ja hea – -

väimees agressiivne ning halb) ning see ei ole kannatanu isikut silmas pidades (kohtu jaoks on kannatanut iseloomustavaks asjaoluks ka kirjalike tõendite hulgas esitatud Facebooki vestlused) lõpuni usutav. Samas ei saa kohus kannatanu emale otseselt valeütluste andmist ette heita, pigem on siin tegemist olukorraga, kus tunnistaja

XX on asetanud oma ütlustes põhirõhu süüdistatava kohatule käitumisele ja halvale iseloomule. Tunnistaja i, i ja

XX XX XX ütlused on kohtu arvates usaldusväärsed. Tunnistajad keskendusid oma ütlustes nende poolt tajutud või neile teadaolevate asjaolude kirjeldamisele. Mitte ühegi mainitud isiku olekus ja ütluste sisus ei tuvastanud kohus midagi, mis paneksid kohtu nende ütluste tõepärasuses kahtlema. Kannatanu andis kohtuistungil põhjalikke ja detailseid ütlusi le esitatud süüdistuste osas. K.K

Kohtuistungil ei tõusetunud kordagi vajadust kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks, eesmärgiga kontrollida nende ütluste (so kannatanu kui tõendiallika)

usaldusväärsust.

Kohtule esitati kannatanu meditsiinidokumendid, milles on tuvastatud kannatanu kehavigastused ning tema poolt arstile edastatud teave vigastuste tekkepõhjuste ja neid tekitanud isiku kohta. Lahendis nr 3-1-1-67-10 on RKKKo käsitlenud patsiendikaardiga seonduvat ning leidnud, et patsiendikaardil sisalduv teave isiku suhtes vägivalda tarvitanud isikute kohta ei ole hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega, sisuliselt kajastab selline teave tõendamiseseme asjaolude (teo toimepanijad ja toimepanemise viis) kohta, mille arst kandis patsiendikaardile kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi ning selline teabe näol ei ole tegemist kohtueelses menetluses antud ütlustega KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Samas ei eita RKKKo, et sellist teavet saaks kasutada isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, juhul kui on tagatud süüdistatava kaitseõigus, so võimalus puudutatud isikut nende asjaolude osas küsitleda. Käesoleval juhul toimus kohtus kannatanu vahetu ristküsitlemine, seega oli K.K kaitseõigus tagatud. Kohtu hinnangul toetavad meditsiinidokumendid (vt tlk 8, 9, 14) kannatanu ütluste usaldusväärsust süüdistatavale KarS §-de 121 (alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni § 121 lg 2 p 2, 3) ja 122 (alates alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni § 121 lg 2 p 2, 3) järgi esitatud süüdistuses. K.Kle esitatud süüdistuses KarS § 264 lg 1 järgi toetavad kannatanu ütluste usaldusväärsust tunnistajate i,

XX XXi ütlused ning veterinaari poolt väljastatud veterinaarne pääde. Kohus märgib, et kuigi kannatanu ütluste usaldusväärsust toetavad tunnistajate ütlused ning meditsiinidokumendid, ei saa üheselt väita, et kannatanu on kohtu jaoks puhas kui prillikivi.

Kohus möönab, et teatud juhtudel (millel kohus peatub edaspidi) kumab i ütlustest X2 ilmselgeid liialdusi, mis on ilmselgelt tingitud soovist näidata süüdistatavat halvemas valguses.

Asjaolu, et käesolev asi ei ole nn klassikaline perevägivallajuhtum, kus on selgelt polariseerunud vägivallatsejast mees ja ohvrist naine, tõi esile ka prokurör kohtuvaidluses. Kohus jagab prokuröri seisukohta ning nendib, et kohtule esitatud Facebooki vestlustes ei tundu kannatanu nii allaheitlik ja leebe, kui tema enda (ja tunnistaja

XXi) ütlustest järeldada võiks. Süüdistatav väitis samas, et kannatanu annab valeütlusi, sest tema hinnangul ei ole kannatanu kirjeldatud sündmused aset leidnud või on need toimunud teisiti, kui tema endine abikaasa räägib. Käesoleval juhul puuduvad kohtul pidepunktid, mis annaksid võimaluse jagada

K.K seisukohta selles, et tema vastu esitatud süüdistused on kannatanu poolt fabritseeritud.

Süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsust käsitleb kohus edaspidi pikemalt – kohtupraktikas (vt eelkõige RKKKo lahendid nr 3-1-1-131-13, 3-1-1-25-15) ei ole lõpuni välistatud ka võimalust, et isiku ütlused on usaldusväärsed. II. K.K

le esitatud süüdistus 04.09.2012 episoodis (kannatanu X1):

K.K

09.2012. le on esitatud süüdistus oma alaealise poja X1 füüsilises väärkohtlemises 04. Süüdistuse kohaselt tõukas last jõuliselt käega vastu ülakeha, mille tagajärjel kukkus laps K.K esmalt peaga vastu seina ja siis põrandale. Kannatanu tundis füüsilist valu ja tema peapiirkonda tekkis muhk.

Esmalt märgib kohus, et süüdistusaktis on trükitehniline viga: süüdistusest nähtuvalt on kannatanu ja süüdistatava ühise poja X1 isikukood xxxxxxxxxx. Kohtule teadaolevalt omistatakse Eesti Vabariigis sündinud tütarlastele isikukood, mis algab numbriga 6 ning poeglastele isikukood, mis algab numbriga 5. Kohtule pole teada, kellele kuulub süüdistuses märgitud isikukood, kuid täie kindlusega saab väita seda, et X1 isikukoodiga antud juhul tegemist ei ole. Kannatanu täpsustas vastuseks kohtu küsimusele, et 04.09.2012 episoodis sai laps alles 6-aastaseks xxxx oli siis 2-aastane, kui poeg oli 6-

– poeg on sündinud ning tütar X3 aastane. Samuti nähtub tunnistaja XXi ütlustest, et X1 oli ajal, mil tema käis ja aitas lapsi hoida, kooli minemas. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul kannatanu ütlustega üheselt tuvastatud, et

K.K t, kes oli tol ajal 6-aastaseks saanud ning seega ei oma väärkohtles nende poega X1 süüdistuses esinev trükiviga ülemäärast tähtsust.

OÜ Perearst tõendi nr 715 (tlk 14) kohaselt on perearst väljastanud kannatanu XX X2ile politseile esitamiseks koondväljavõtte patsiendi ambulatoorsest kaardist. Tõendi kohaselt on kannatanu käinud 05.09.2012 perearsti vastuvõtul. Perearst on märkinud, et lapsel oli palpeeritav muhk pea piirkonnas.

Kannatanu

et K.K kiirustas nr 38 bussi peale, kuid unustas X2 andis kohtule ütlusi selle kohta,

midagi maha. Süüdistatav naasis koju, tormas välisjalanõudes uksest sisse. Poeg nägi isa, rõõmustas ja jooksis käed avali ja lükkas tugevat jõudu K.Kle vastu. K.K karjus kasutades vasaku küljega lapse vastu esiku seina, nii et kõlas kõva pauk. Laps lõi oma pea ära vasakult poolt vastu seina ning seejärel, olles oimetuna põrandal, lõi kukkudes ära ka paremalt poolt. K.K võttis oma maha unustatud asja (ilmselt telefoni) ja väljus, tundmata nutva lapse vastu huvi. Kannatanu sõnul olid lapsel pärast juhtunut tasakaaluhäired, ta käis lapsega arsti juures. Tasakaaluhäired kestsid paar päeva. See kõik juhtus . Toimunut nägi pealt nende xxxx keskmine laps toimus. X3, kes oli sel hetkel nii väike, et ei saanud aru, mis

Tunnistajad

XX andis kohtuistungil ütlusi, et süüdistatava suhted oma lastega olid nn pealispinnalised, süüdistatav karjus sageli laste peale. andsid istungil ütlusi, millest XX nähtuvalt tegi süüdistatav lastel vahet, eriliseks nn peksukotiks oli poeg X1. Seevastu tunnistaja XX kirjelduse kohaselt olid süüdistatava suhted oma lastega tavapärased, normaalsed. Kohus märgib, et erisused tunnistajate ütlustes ei anna alust väita seda, et keegi neist oleks kohtule valetanud: tunnistajate i ja XX XXi ütlustest nähtuvalt elasid nemad teatud ajavahemiku koos kannatanu perega, tunnistaja seda ei teinud vaid kirjeldas K.K suhtlemist lapsega ajal, mil XX kannatanu elas tema sõnul juba . Kohtu hinnangul ei ole midagi ebatavalist selles, et 1) mitme väikese lapsega peres esineb argipäeviti pingeid ning 2) ajal, mil vanemad enam koos ei ela, on lahus elava lapse ja vanema suhted teistsugused (sh vähem pingelisemad) kui iga päev koos elades.

Süüdistatav K.K selgitas, et talle teadaolevalt ei ole 04.09.2012 kannatanu poolt kirjeldatud sündmust toimunud. Süüdistatava sõnul võis laps joosta, kukkuda, lapsel oli pidevalt muhke ja sinikaid, sest ta ronis koeraga mööda aeda. K.K hinnangul on laste löömine ebanormaalne, laste rihmaga löömine oli rohkem X2i asi.

Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes intsidendi toimumise kohta: kannatanu ütlusi toetab arstitõend selles, et lapsel on tõepoolest arstlikul läbivaatusel tuvastatud muhk peas, samuti on tunnistajad ja

XX XX kirjeldanud süüdistatavat kui laste suhtes äkiliselt käituvat isikut. Arst ei ole lisanud märkusi selle kohta, et tuvastatud kehavigastusel võis olla teine tekkepõhjus kui kannatanu poolt kirjeldatud – ilmselgelt on arst last läbi vaadates lapsega kohtunud ning kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et arsti suhtlus ei pruugi vastuvõtul piirduda üksnes lapsevanemaga võib läbivaatusel küsitleda ka last, kes on juba east tulenevalt võimeline ennast väljendama. Avaldades 6-aastase lapse juuresolekul arstile, et poeg sai muhu isa tegevuse tõttu, võttis kannatanu omale teatava riski selles, et valetamise korral tuleb see silmapilkselt ka ilmsiks ning see ei ole kohtu arvates siiski väga usutav.

Samas leiab kohus, et kannatanu ütlused löögi tagajärje osas (so mitmepäevane pearinglus) on ilmselgelt liialdatud: kohtu arvates on enesestmõistetav, et kannatanu poolt kirjeldatud pikemaajalisema pearingluse korral (so kannatanu ei lubanud last viimase pearingluse tõttu üksi õue ja eramu II korrusele) võtab keskmine, mõistlik lapsevanem stiga ühendust.

siiski uuesti ar

Kohus loeb üldteada asjaoluks, et pearinglus võib viidata esialgselt tuvastatust tõsisemale traumale. Viiteid selle kohta, et kannatanu oleks edasiste päevade jooksul pöördunud uuesti arsti vastuvõtule, ei ole.

Kohtu hinnangul nähtub kannatanu ütlustest asjaolu, et süüdistatav pani teo toime kaudse tahtlusega. Last tõugates pidi süüdistatav jõudude vahekorda arvesse võttes aru saama, et laps kukub tõukamise tagajärjel pikali ning võib ennast ära lüüa. Kohtul puudub alus kahelda ka selles, et tegu põhjustas lapsele füüsilist valu: arst on tuvastanud lapsel palpeeritava muhu, so löök oli piisavalt tugev. Samuti hakkas laps kannatanu sõnul nutma, so lapsel tekkis ebameeldiv valuaisting. Süüdistatava tegevus 04.09.2012 episoodis, kus kannatanuks on , on seega X1 tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi.

K.Kle esitatud süüdistus 07.10.2012, 16.11.2013, 26.12.2013, 03.03.2014 ja 01.07.2014 episoodides (kannatanu

X2):

Süüdistatav võttis kõikide kannata i suhtes toime pandud vägivallaepisoodide osas ühese nu X2

seisukoha: süüdistuses kirjeldatud füüsilist vägivalda ta kannatanu suhtes tarvitanud ei ole; seda, et kannatanu on käinud arsti juures oma vigastusi fikseerimas, sai ta teada alles menetluse käigus märkis, et oktoobris (so 07.10.2012 episood) oli kannatanu jalgrattaga kukkunud, . K.K sh nägi sündmust pealt ka tunnistaja , kes millegipärast kohtus sündmuse toimumist eitas. XX Mingil hetkel oli kannatanu süüdistatavale teadaolevalt redeliga kukkunud, samuti oli nende kooselu jooksul omavahelisi rüselusi, sh oli kannatanul komme voodis tema rindkere peal hüpata. Neil olid tülid, kuid tema neid ei alustanud, tema kunagi esimesena kätt ei tõstnud. Süüdistatav möönis, et oli üks intsident, kus kannatanu käsi jäi ukse vahele, kuid see toimus kogemata.

Arvestades kannatanu iseloomu (vt uuesti Facebooki vestlused, tunnistaja

XX ütlused) ei saa kohus välistada süüdistatava versiooni sellest, et tülid olid kahepoolsed ning kohus ei kahtlegi selles, et pooltevaheline abielu ei olnud pilvitu ning konfliktivaba. Samas on kannatanu kehavigastused käesoleval juhul fikseeritud, kannatanu on süüdistatava vägivaldsusest rääkinud tunnistaja XX XX ile, tunnistaja XXle ning tunnistaja ile (sh viimasele juba 2012 aastal). Samuti ei ole süüdistatava ütlused selles, et kannatanule meeldis voodis tema rindkerel hüpata, eluliselt usutavad. Silmaga hinnates ja kannatanu eeldatatavat kehamassiindeksit silmas pidades pidid süüdistatavale sellise tegevuse tagajärjel tekkima märkimisväärsed kehavigastused, mida käesoleval hetkel tuvastatud ei ole. Jalgrattalt kukkumise osas andis sündmust väidetavalt pealt näinud tunnistaja ütlusi, et ta ei ole midagi sellist näinud, XX tunnistaja XXi ütlused on kohtu hinnangul tervikuna usaldusväärsed. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et süüdistatava ütlused selles, et ta ei ole kannatanule süüdistuses märgitud vigastusi tekitanud, ei ole tõsiseltvõetavad. Süüdistatava hinnangul ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed mh põhjusel, et kannatanu on rääkinud tema ohtrast alkoholitarbimisest (so liitrite kaupa igapäevasest kange õlle manustamist) olukorras, kus ta pidi kainelt tööle ilmuma.

Kohus märgib, et kahtlemata ei saa kannatanu ütlused olla tõsi selles, et viimase poolt kirjeldatud koguse (so vähemalt 4l õlut) jõi süüdistatav iga päev, kuid süüdistatava tarbimisharjumustest rääkisid ka tunnistajad , samuti märkis tunnistaja XX XX ning XX, et kannatanu mainis telefonikõnes 2012 aastal süüdistatava alkoholilembust.

Kannatanu sõnul sai süüdistatava vägivaldsus alguse juba varem, kui süüdistuses kirjeldatud.

Prokurör esitas kannatanu ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks 22.01.2007 EMO patsiendikaardi nr 3802 (tlk 8) ja 27.02.2012 EMO patsiendikaart nr 12059 (tlk 9). Viimasel juhul on kannatanu arstile avaldanud, et (so 26.02.2012 – kohtu märkus)

kannatanul tuvastati vasakul pool, põse piirkonnas punetus.

Toimikus on 21.06.2012 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (tlk 10-11) selle kohta, et 26.02.2012 episoodis alustatud kriminaalmenetlus lõpetati poolte leppimise tõttu. Määrusest nähtuvalt on oma tegu tunnistanud ja kahetsenud. Seega on süüdistatav mingisugusel K.K

ajahetkel möönanud oma vägivaldsust abikaasa suhtes. Kohtuliku uurimise käigus edastati kohtule ka 24.09.2012 teatis kriminaalmenetluse mittealustamise kohta (tlk 12.13), mille sisu puudutab kannatanu käe ukse vahele jäämist 03.09.2012. Määrusest nähtuvalt on kannatanu menetlejale avaldanud, et ta ei tundnud füüsilist valu, kui ta käsi ukse vahele jäi – kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt loobus ta avaldusest survel ning väitis politseis, et K.K

tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Samuti oli tal lootus, et elu paraneb ning ta häbenes kodust olukorda. OÜ Perearst poolt väljastatud arstitõendist nähtuvalt (tlk 14) on kannatanul XX

05.09.2012 arstlikul läbivaatusel tuvastatud vasaku labakäe metakarpaalluude piirkonnas sinakas hematoom, luumurdu ei ole. Arstitõendil märgitud ja tuvastatud vigastuse valguses ei tundu kohtule usutav 24.09.2012 määruses märgitu selle kohta, et kannatanu ei tundnud vigastuse tekkejärgselt füüsilist valu ning kannatanu versioon selle kohta, et loobus avaldusest K.K teataval survel tundub kohtule vettpidav.

RKKKo on oma lahendites nr 3-1-1-28-07, 3-1-1-50-13 ja 3-1-1-29-15 andnud juhised KarS §

121 teokoosseisu sisustamiseks. Kokkuvõtvalt on asutud seisukohale, et KarS § 121 teokoosseis ei eelda vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist vaid KarS § 121 järgi karistatava teo piiritlemiseks väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest piisab valu tekitamisest. Valu näol on tegemist kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusega, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Tulenevalt valuläve subjektiivsest iseloomust tuleb valu tuvastamiseks seda kõigepealt kannatanult küsida, kuid erandina on ka võimalik valu tuvastamine ilma, et kannatanu oleks seda oma ütlustes kinnitanud. Lisaks tuleb hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda.

K.K

le esitatud süüdistus 07.10.2012 episoodis:

Kannatanu ütlustest nähtuvalt alandas, mõnitas ja terroriseeris teda 07.10.2012. Ta üritas K.K seda vältida, ärritus, haaras temast kinni ja lõi rusikaga 4 5 korda näo piirkonda. Seejärel K.K -

tõukas süüdistatav ta põrandale pikali, surudes käega vastu kukalt, nii et ta nägu oli vastu parkettpõrandat ning ei lasknud teda lahti, ise ta lahti rabeleda ei suutnud. Lõpuks lasi K.K ta palvete peale lahti, ta tõusis ja jooksis välisukse poole. jooksis talle järele ning lükkas, ta K.K kukkus näo ja kätega vastu paekivi. Arsti poole pöördus ta vist järgmisel päeval. Tal oli näo marrastus K.K o

– nägu oli verine, vasak käsi ka. li oma tavapärases seisundis, so purjus. OÜ Perearst

XX poolt väljastatud arstitõendist nähtuvalt (tlk 14) tuvastati kannatanul 08.10.2012 läbivaatusel marrastused üla ja alahuulel ning vasakul labakäel, mis oli kaetud õhukeste -

koorikutega. Kannatanu on avaldanud arstile vigastuste tekkepõhjuse, mille kirjeldus kattub kannatanu poolt istungil antud ütlustega. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses ning samuti kannatanu ütlustes selle kohta, et ta tundis süüdistatava tegevuse t K.K pani teo agajärjel füüsilist valu. Kohtu hinnangul nähtub kannatanu ütlustest asjaolu, et toime otsese tahtlusega.

K.K

le esitatud süüdistus 16.11.2013 episoodis:

Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli süüdistatav 15.11.2013 õhtul purjus ning ta otsustas seetõttu lastega sõbranna (tunnistaja XX) juurde minna. Kui lastel uneaeg saabus, läks ta koju. Ta heitis koos lastega pikali ühele madratsile. tuli magamistuppa, käes 2l õllepudel ja kruus ning K.K heitis toas olevale väikesele voodile pikali, karjus, sõimas ja alandas teda ning seda kõike laste kuuldes. Ta palus süüdistataval toast lahkuda. tuli tema selja taha, lõi jalaga vastu selga, K.K parema rusika alumise osaga vastu paremat jalasäärt 6 7 korda. Ta tõusis ning ütles - K.Kle, et tal oli väga valus. viskas talle kruusitäie õlut näkku ning irvitas, et mis tal nüüd viga on. K.K Ta helistas viimaks politseisse, K.K ehmatas ning jooksis ära. Politsei ei tulnud, sest ta helistas ja ütles, et mees jooksis minema. Pärast sündmust pöördus ta ka arsti poole. Ta kehal ei olnud silmaga nähtavaid hematoome, kuid ta rääkis perearstile toimunust. Paar päeva pärast juhtunut oli parema käe liigutamine valulik. Ta ei tea, miks perearst on märkinud, et toimus togimine, tõukamine ja sõnaline alandamine. Lööke pehmendas magamistekk, mis tal oli peal. OÜ

Perearst

XX poolt väljastatud arstitõendist nähtuvalt (tlk 14) on kannatanu pöördunud

18.11.2013 arsti vastuvõtule, kus kannatanul nähtavaid kehavigastusi ei tuvastanud, arst on märkinud, et on olnud togimine, tõukamine ning sõnaline alandamine laste kuuldes. Kohus märgib, et perearst i ei ole käesolevas kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud, kuid on XX mõistlik eeldada, et perearst kirjutab tõendile kokkuvõtvalt patsiendi poolt kirjeldatu. Kuivõrd kannatanu ütlused on kohtu jaoks usaldusväärsed, siis puudub kohtul alus kahelda sündmuse toimumises ning samuti selles, et K.K tegevus põhjustas talle ebameeldiva valuaistingu. Kohtu hinnangul nähtub kannatanu ütlustest asjaolu, et K.K pani teo toime otsese tahtlusega.

K.K

le esitatud süüdistus 26.12.2013 episoodis:

Kannatanu andis ütlusi selle kohta, et ta magas 26.12.2013 öösel koos süüdistatavaga ühes voodis. K.K magas tema vasakul käel. Tal oli nohu, ta magas selili ning tõenäoliselt norskas.

Ta tundis läbi une oma alakõhus sügavat valu. Ta avas oma silmad ning nägi, kuidas

K.K rusikas käsi tema kõhupiirkonnast eemaldus, so süüdistatav lõi teda läbi une rusikaga kõhtu, kui ta magas. Peale seda juhtumit ta arsti juurde ei pöördunud – tal oli piinlik minna, sest arst oli talle korduvalt öelnud, et ta kooselu lõpetaks. Ta ei mäleta, mis kella paiku see episood olla võis, kuid ta nägi seda seetõttu, et kardinat ei olnud ees ja kuuvalgus paistis tuppa.

Käesoleval juhul on tegemist üksnes sõna sõna vastu olukorraga. Koht - ul puudub alus kahelda

kannatanu ütluste usaldusväärsuses – so selles, et kirjeldatud sündmus toimus ning samuti asjaolus, et kannatanu tundis füüsilist valu; süüdistatava vägivaldne käitumine kannatanu suhtes on tõendatud ka muude tõenditega kui üksnes kannatanu ütlused. Kohus märgib täiendavalt, et kannatanu ütlustest nähtuvalt oli süüdistatava löök piisavalt intensiivne – so kannatanu ärkamise põhjus oli valuaisting. Kannatanu ütlustest nähtuvalt pani K.K teo toime tahtlikult: süüdistatava eesmärk oli ilmselgelt lõpetada tema und häiriv kannatanu norskamine.

K.K

le esitatud süüdistus 03.03.2014 episoodis:

Kannatanu andis ütlusi selle kohta, et 03.03.2014 sai tüli alguse sellest, et nõudis temalt K.K

raha sigarettide ja alkoholi ostmiseks, kuid ta keeldu K.K teda rusikaga vastu s. Seejärel lõi vasaku jala säärt 6 7 korda. Ta tahtis püsti tõusta, kuid kukkus tõenäoliselt pikali. Süüdistatav - tõukas teda ühe käega, teises käes oli süüdistataval savist, sangaga õllekruus, mille K.K viskas tõenäoliselt vastu teda. Kruus läks vastu tema parema jala suurt varvast, purunes ning tal oli jalal veritsev haav. Seejärel haaras K.K tal juustest kinni, lohistas esikusse. Ta kaotas peast palju juukseid. Siis lükkas ta vastu esiku seina ning haaras kahe käega kõrist ja kägistas. K.K Ta tundis, et sureb, sest tal ei olnud enam hapnikku. Ta hakkas kätega vastu nii palju kui ta jõudis, selle tulemusel rebenes särk. Süüdistatav eemaldus, lõhkus baarikapi ukse, võttis K.K tsealt viinapudeli ja jõi selle tühjaks. OÜ Perearst poolt väljastatud arstitõendist nähtuvalt XX

(tlk 14) on kannatanu pöördunud pereõe vastuvõtule, mille käigus tuvastati kannatanul käsivartel, õlavartel hematoomid, parema jala esimesel varbal lõikehaav. Kannatanu on avaldanud arstile vigastuste tekkepõhjuse, mille kirjeldus kattub kannatanu poolt istungil antud ütlustega. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses ning samuti kannatanu ütlustes selle kohta, et ta tundis füüsilist valu. Kohtu hinnangul nähtub kannatanu ütlustest asjaolu, et K.K pani kannatanu löömise toime otsese tahtlusega. Kannatanu lõikehaava osas märgib kohus, et nimetatud juhul ei ole kannatanu ütlustega üheselt tuvastatud, et K.K viskas kruusi meelega vastu kannatanu jalga. Kuivõrd kannatanu ütluste kohaselt toimus rüselus, siis ei saa kohus välistada, et kruus kukkus rüseluse käigus maha, vastu kannatanu jalga. Kohtu hinnangul pidi samas K.K möönma, et olukorras, kus ta ühe käega lööb kannatanut ning teises käes on savist õllekruus võib see kukkuda ning killud võivad kannatanut vigastada.

K.K

le esitatud süüdistus 01.07.2014 episoodis:

Kannatanu ütluste kohaselt läks ta juulis 2014 xxxx elumajja 10.30 paiku, sest pidi sealt enda ja laste riided ära tooma. oli kodus, tugevas pohmellis, ärkas ja süüdistas teda teleri ning K.K arvuti äraviimises. K.K tõusis, pani teksad jalga ning jooksis tema poole. Ta jooksis välisuksest välja. K.K sai ta hoovis kätte, haaras tugevasti ta käest. Tal oli seljas eest avatav kampsun ning ta viskas selle seljast ja pääses põgenema. Aia taga oli auto, kus olid lapsed, kes nägid seda pealt. Ühel hetkel avastas , et on avalikus kohas ja tõmbus tagasi. Lapsed karjusid autos, et K.K Ta läks samal päeval perearsti vastuvõtule, sest tal oli sinikas käe peal. OÜ Perearst

XX poolt väljastatud arstitõendist nähtuvalt (tlk 14) on kannatanu pöördunud 01.07.2014 perearsti vastuvõtule, kus tuvastati tema parema õlavarre välisküljel sinine, nahaalune verevalum. Kohus märgib, et kannatanu ei ole küll otsesõnu väljendanud, kas süüdistatava haaramine põhjustas talle valu või mitte, kuid kannatanu kasutas väljendit ning

kannatanu järgnevat käitumist silmas pidades - so kampsuni nn maharaputamine, minemajooksmine ning kannatanul tuvastatud 5cm läbimõõduga hematoomi esinemist arvestades tuleb nentida, et süüdistatava tegevuse tagajärjel toimus välise jõu tõttu kannatanu kudedes võrreldes tavapärasega muudatus ning on kohatu väita, et hematoomi saab inimese ihule läbi kampsuni tekitada ka viisil, mis ei põhjusta puudutatud isikule ebameeldivat aistingut ja vähemalt hetkelist valutunnet. Kohtu hinnangul nähtub kannatanu ütlustest, et K.K pani teo toime kaudse tahtlusega: K.K eesmärgiks ei olnud kannatanut lüüa vaid tema põgenemist takistada. Samas pidi K.K jõuliselt kannatanu käest haarates aru saama, et tema tegevus on kannatanule valu põhjustav.

K.Kle esitatud süüdistuses märgitud 04.09.2012, 07.10.2012, 16.11.2013, 26.12.2013, 03.03.2014 ja 01.07.2014 episoodide kvalifikatsioon:

Kohus nõustub prokuröriga s le süüks arvatud episood 04.09.2012 tuleb elles, et K.K

kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi. Kohus luges eelnevalt tõendatuks, et K.K pani 04.09.2012 oma poja suhtes toime viimasele füüsilist valu põhjustanud kehalise väärkohtle suhtes ainukeseks jäänud mise. Tegemist oli kannatanu

X1 vägivallaepisoodiga, uuritud tõenditest ei nähtunud, et K.K oleks 04.09.2012 toime pandud teo tagajärjel põhjustanud pojale valu, mis tingiks isiku käitumise kvalifitseerimise teo toimepanemise

ajal kehtinud KarS § 122 järgi.

Kronoloogiliselt on kehalise väärkohtlemise episoodid kannatanu X2i osas toimunud

07.10.2012, 16.11.2013, 26.12.2013, 26.12.2013, 03.03.2014 ja 01.07.2014. Seega jääb esimese ja teise episoodi (so 07.10.2012 ja 16.11.2013) vahele 1 aasta ja 1 kuu pikkune ajavahemik, mõlema episoodi puhul ei ole alust rääkida kannatanule suurt valu põhjustanud füüsilisest väärkohtlemisest või ajalisest järjepidevusest, mis tingiks süüdistatava käitumise kvalifitseerimise teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 122 järgi (vt siinkohal nt RKKKo nr

3-1-1-6-15). Seega tuleb K.Kle süüks arvatud episood 07.10.2012, kus kannatanuks oli süüdistatava eksabikaasa , kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi. X2

Süüdistuses esitatud ja kohtulikul uurimisel tõendatuks loetud episoodide puhul, mis toimusid

16.11.2013, 26.12.2013 ja 03.03.2014 saab rääkida teatavast ajalisest järjepidevusest – episoodid on toime pandud lühikese ajavahemiku vältel (so veidi rohkem, kui 3 kuu jooksul) ning seega on nimetatud episoodide kvalifitseerimine tegude toime panemise ajal KarS § 122 järgi põhjendatud, kuigi eraldiseisvalt ei tuvastanud kohus, et süüdistatav oleks nimetatud juhtudel oma tegevusega põhjustanud kannatanule iga kord suurt füüsilist valu.

Viimase ja eelviimase episoodi (so 03.03.2014 ja 01.07.2014) vahele jääb 4 kuu pikkune periood, kannatanu kolis süüdistatava juurest ära juunis 2014. Kohtu hinnangul ei saa märtsi

2014 ja juuli 2014 episoodide puhul rääkida kehalise väärkohtlemise järjepidevusest, 01.07.2014 episoodis ei tuvastanud kohus, et süüdistatav oleks oma tegevusega põhjustanud kannatanule valu. Seega tuleb K.K tegevus 01.07.2014 kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi.

Alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS redaktsiooni kohaselt vastab süüdistatava tegevus,

04.09.2012, 07.10.2012 ja 01.07.2014 episoodides (kvalifitseeritud teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi) KarS § 121 lg 2 p 2, 3 mis näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahj - ustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest korduvalt lähi või sõltuvussuhtes. K.K pani 04.09.2012 toime oma alaealise poja ning 07.10.2012 ja 01.07.2014 oma endise abikaasa kehalise väärkohtlemise, tegemist on 3 eraldiseisva, ajaliselt piiritletud ning uuest tahtlusest kantud teoga. RKKKo on selgitanud (vt 3-1-1-61-15, 3-1-1-70-15), et käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS §

3 järgi

121 lg 2 p .

Süüdistatava tegevus 16.11.2013, 26.12.2013 ja 03.03.2014 episoodides tuleb kvalifitseerida kooskõlas KarS § 5 lg 1 teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 122 järgi, mis tunnistati alates

01.01.2015 kehtetuks. Samas vastab endise abikaasa korduv löömine (tegemist on jällegi 3 eraldiseisva ja iseseisvast tahtlusest kantud episoodiga) samuti kehtivale KarS § 121 lg 2 p 2, 3 (vt uuesti viidatud RKKKo lahend).

III.

K.Kle on esitatud süüdistus KarS § 264 lg 1 p 3 - § 13 lg 1 järgi selles, et ta jättis 2014 augustis xxxx oma P-ni - melise kaukaasia lambakoera ilma söögi ja joogiveeta vähemalt 5 ks päevaks.

Süüdistuse kohaselt väljendas oma tegevusetusega põhimõttelist ja erilist hoolimatust K.K

koera tervise ja heaolu vastu, so pani julmal viisil toime LoKS § des 3 lg 2, 4 lg 1 mõtte - s lubamatu teo; K.K aseptiline põhjustas koerale füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning vigastusi – mädane selg, silma mädane põletik, organismi kurnatus ja dehüdratsioon.

Kohus märgib esmalt, et le esitatud süüdistuse sõnastus on mõnevõrra ebaõnnestunu K.K d. KarS § 264 teokoosseis on välisviiteline – looma suhtes lubamatud teod on sätestatud LoKS §- s 4 lg 1, tegemist on mitteehtsa tegevusetusdeliktiga so teokoosseisus kirjeldatud tegu on – võimalik toime panna nii tegevuse kui tegevusetusega. Esitatud süüdistuses on heidetud K.Kle lubamatu teo toime panemist tegevusetusega, seejärel on märgitud küll LoKS normid (so §-le

3 lg 2, mis sätestab loomapidajalt nõutava tegevuse ning §-le 4 lg 1 kus sisaldub terve jada lubamatuna käsitletavaid tegusid), kuid süüdistuses ei ole neid norme avatud vaid on piirdutud pelgalt viitega. Samas ei takistanud puudulik süüdistus kohtu hinnangul K.Kl aru saamast, mida talle ette heidetakse; lisaks on RKKKo oma lahendis nr 3-1-1-96-06 märkinud, et puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust osaliselt rääkida kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatusest või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatusest.

Kohtu arvates saab olemasoleva süüdistuse pinnalt vaagida üksnes seda, kas K.Kle on ette heidetav üksnes koera söömata joomata jätmine ning seda väga lihtsal põhjusel: - esitatud süüdistuses heidetakse le esmalt sõnaselgelt ette koera söögi ja joogiveeta jätmist vähemalt K.K viieks päevaks, seejärel deklareeritakse, et väljendas oma tegevusetusega põhimõttelist ja K.K erilist hoolimatust koera tervise ja heaolu vastu, siis viidatakse LoKS normidele ning lõppeks järeldab süüdistus, et sellega põhjustas koerale füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning K.K vigastusi – mh aseptiline mädane selg, silma mädane põletik. Kohtu arvates saab süüdistuse tekstist vastuvaidlematult järeldada seda, et K.Kt süüdistatakse koerale toidu ja joogivee andmata jätmises, kuid süüdistuse tekstist jääb ebaselgeks, kas aseptiline mädane selg, silma mädane põletik jne tekkisid samuti viidatud tegevusetuse tagajärjel või oleks K.K K.K hoopis pidanud koera tervislikku seisundit jälgima ning võtma tarvitusele vastavad meetmed.

Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et i ja K.K - X2 peres oli nende kooselu ajal ühine P

nimeline koer. Nimetatud asjaolu on tõendatud kannatanu X2 XX XX i, tunnistajate i, i ja süü ütlustega. LoKS § 3 lg 1 kohaselt on LoKS mõttes loomapidaja isik, kellele distatava K.K loom kuulub. Seega oli K.K ja

X2i näol tegemist loomaomanikega LoKS mõttes.

Kohtule esitati 06.09.2014 veterinaarne pääde (tlk 15) mille kohaselt tuvastati 8-aastase kaukaasia lambakoera P

läbivaatusel järgmine:

1)

karva (karvkatte) väljalangemine, kriimustused, hüpovitaminoos (vitamiinivaegus); 2)

- ja selgrootrauma; jäsemete 3)

aseptiline, mädane selg; 4)

organismi kurnatus, dehüdratsioon; 5)

silma mädane põletik; 6) osteoartsrii t; 7)

kõhn, kurnatus, alatoidetus.

Kohtu hinnangul saab veterinaari poolt väljastatud dokumendist teha ühese järelduse selles, et koera eest ei hoolitsetud nõuetekohaselt, so koeraomanikud ei täitnud LoKS §-s 3 lg 2 p-des 1,

2 ja 4 sätestatud kohustusi, mille kohaselt peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale kohases koguses sööta ja joogivett, sobiva hoolduse ja muu looma heaoluks vajaliku. Kohus märgib, et veterinaari poolt koeral tuvastatud organismi kurnatus, kõhnus, alatoidetus ja dehüdratsioon viitavad asjaolule, et läbi vaadatud loomal ei olnud piisavalt toitu ja jooki; on eluliselt usutav, et koera silma mädane põletik, aseptiline ja mädane selg ei ole ilmselt tema söömata joomata jätmisega seotud, kuid vigastusi tuleb kahtle - mata looma heaolu tagamiseks kohaselt ravida.

Kannatanu X2i ja süüdistatava K.K ütlused selles, kellel lasus koera eest hoolitsemise kohustus peale kannatanu ärakolimist on vastuolus. Kannatanu väitel oli neil süüdistatavaga kokkulepe, et peale tema ära kolimist ühisest elupaigast hoolitseb koera eest . Süüdistatav omakorda K.K eitas sellise kokkuleppe olemasolu ning viitas, et

X2 käis peale lahkumist regulaarselt majas ning pidi seega koera tervislikust seisundist teadlik olema.

Kannatanu i kohtuis K.K X2 tungil antud ütlustega on tõendatud, et ta kolis oma ja ühisest elukohast ära juuni alguses 2014. Kannatanu ütlusi toetavad tunnistaja i ütlused selle kohta, XX et 22.06.2014 helistas talle K.K

, kes rääkis kannatanu kodust lahkumisest.

Kannatanu

K.K X2 andis ütlusi selle kohta, et neil oli ga samal õhtul pärast tema ärakolimist telefonivestlus, mille mille käigus nad rääkisid, et le on jäänud koer ja maja, K.K K.K lubas koera eest hoolitseda. Kannatanu ütlusi toetavad jällegi tunnistaja i ütlused, kelle sõnul ütles XX K.K talle 22.06.2015 telefonikõnes, et tema naine võttis kõik asjad ja lapsed kodust ning läks ära, jättes ainult tühja toa ja koera. Seega on kohtu arvates tõendatud, et K.K pidi olema teadlik sellest, et kannatanu jättis peale ärakolimist koera talle. Süüdistatava selgitused selle kohta, et ta ei olnud teadlik, kas

XX kolis ära või mitte, ei ole kohtu arvates tunnistaja XXi ütluste valguses usutavad.

Kannatanu selgitas, et ei saanud koera kaasa võtta: samal päeval ei mahtunud koer auto peale.

XX ei eitanud, et tal oli plaan siiski koer omale võtta, kuid kannatanu sõnul ei olnud uues elukohas esialgu koerale sobivaid elamistingimusi ning kuna K.K oli nõus koera eest hoolt kandma, jäi koer süüdistatavale. Kannatanu ütlustest selle kohta, et ta soovis koera siiski tulevikus endale, ei saa kohus teha järeldust, et kannatanu oleks süüdistatavaga kokku leppinud selles, et K.K jääb koera ainuomanikuks, küll aga nähtub kannatanu ütlustest fakt, et kohustus hoolitseda koera eest jäi seoses tema lahkumisega süüdistatavale. Kohtu arvates ei ole sellises situatsioonis midagi tavapäratut, kus koer on kahe isiku oma ning üks mingil põhjusel lahkub.

Seetõttu ei omagi kohtu hinnangul asjas määravat tähtsust fakt, kas K.K ja leppisid X2 omavahel kokku selles, et K.K hakkab koera eest hoolitsema või mitte. Kohtu arvates peab keskmine, mõistlik loomapidaja ka vastava kokkuleppe puudumise korral aru saama sellest, et olukorras, kus elukaaslane kolib välja ning jätab koera maha, lasub esmane koera eest hoolitsemise kohustus sellel, kelle juurde loom jäi. Hoolitsemise võimatuse korral ei tohi jätta koera kohase hoolduseta vaid tuleb viivitamatult lahendada küsimus koera edasisest saatusest.

Kohus märgib siinkohal ka seda, et iseenesest puudus kannatanul igasugune alus minevikusündmustele tuginedes eeldada, et võib tema lahkumise korral jätta koera K.K

hooletusse: tunnistaja

XX selgitas, et ajal, mil ta elas koos kannatanu ja süüdistatavaga, hoolitsesid koera eest mõlemad; sama rääkis tunnistaja XX, kes aitas kannatanu ja süüdistatava lapsi hoida.

Kannatanu andis ütlusi selle kohta, et augustis 2014 nägi ta järjestikku kahel päeval. K.K xxx t Ta helistas K.K K.K le ja küsis, kaua viimane juba seal on, vastas, et viiendat päeva. Kui ta küsis, kes koera söödab , et pani enne ära minemist hullult palju süüa. Ta -joodab, vastas K.K palus naabrinaisel XXil minna olukorda kontrollima, sest ta ise elas juba 100km eemal.

Kuigi süüdistatav üritas end oma ütlustes igati distantseerida koera hooldamisega seonduvast, märkis siiski, et ta ostis koerale toitu ja vesi oli kahes suures kausis, ta võis olla K.K xxx kaks või kolm päeva, kuid selle aja peale ei saanud koeral vesi otsa saada. Seega on süüdistatava ja kannatanu ütlused riimuvad selles, mis puudutavad süüdistatava äraolekut, süüdistatav on ise jaatanud seda, et pidas enne lahkumist vajalikuks jätta koerale tavapärasest enam süüa-juua, so seega nähtub ütlustest fakt, et ta oli teadlik sellest, et tema äraolekul keegi koera vaatama K.K ei tule. Viimatimainitud asjaolu ei riimu K.K enda ütlustega selle kohta, et X2 käis peale välja kolimist pidevalt, iga 2 päeva tagant xxxx eramus. Samuti ei ole tunnistaja, kannatanu poolt kirjeldatud ning veterinaarses päädes märgitud koera olukorda silmas pidades reaalne, et loom oli üksi süüdistatava poolt märgitud perioodi jooksul (so 2 3 päeva). Kohtu hinnangul ei ole - eluliselt usutav, et koera tervislik seisund muutub 2-3 päeva või isegi 5 päeva jooksul sedavõrd halvaks nagu on tõendite pinnalt tuvastatav ning süüdistuses märgitud periood vähemalt viieks päevaks on kohtu arvates asjakohane.

Tunnistaja XX andis ütlusi selle kohta, et 2014 augustis helistas talle X2, kes palus, et tunnistaja läheks kannatanu endisesse elukohta vaatama, kas koer on toidetud; X2ile teadaolevalt ei olnud

K.K mitu päeva kodus käinud ning kannatanu soovis teada, kas koera eest on käidud hoolitsemas. Tunnistaja märkis, et ta läks kohale, hüüdis ja otsis koera ning kulus tükk aega, enne kui koer lõpuks tuli. Koer oli väga kehvas seisus: liikus vaevaliselt, silmad olid mäda täis, pulstunud. Ta oli kaasa võtnud kahe päeva toidu, kuid koer sõi kõik ära. Juua andis ta sama anumaga, milles oli kaasavõetud toit, sest ta küll otsis toidukaussi, kuid ei leidnud. Aia ääres olid tühjad, mõlkis kausid, kuid oli näha, et nendes ei ole ammu süüa olnud. Aias ei olnud vihmaveetünni. Koer oli hoovis lahtiselt, kuid aiast väljapääsu võimalus puudus. Ta käis seal ka järgmisel päeval, tuli koerale kolmandal või neljandal päeval järgi. Ilm oli soojem, kui X2

2015 aastal.

Kannatanu sõnul sai naabrilt teada, et tegemist on elus laiba, mitte koeraga. Enne äraminekut, juunis 2014, oli koer heas seisus, kui ta augustis 2014 koerale järgi läks, oli tõesti tegemist elus laibaga: koer vedeles kuuris juures maas, ei tulnud talle vastu, ei olnud sotsiaalne, oli alatoidetud. Ta andis koerale juua – koer jõi terve potitäie vett, kuid oksendas osa veest välja. Koera seljal oli suur mädane haav, kus lendasid kärbsed; haavas olid vaglad, koer ei saanud hästi kõndida. Ta viis koera loomaarstile, käesoleval hetkel on koera tervis korras.

Tunnistaja

XX selgitas samuti, et nägi koera 2014 augustis. Koer oli näljas, söötmata, ei olnud jõudu liikuda.

Kohtu hinnangul on seega tõendatud, et K.K pidi hoolitsema oma ja kannatanu ühise koera eest, kuid jättis koera söögita ja ilma joogiveeta vähemalt viieks päevaks, mille tagajärjel tekkis loomal organismi kurnatus ja dehüdratsioon. Kohus nõustub prokuröriga selles, et K.K tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 264 lg 1 p 3 § 13 lg 1 järgi. Kohus märgib, et looma söögi ja -

joogiveeta jätmine on loomale kahtlemata piinav – i ütlustega on tõendatud, et tunnistaja XX koer sai küll aias vabalt liikuda, kuid hoovist väljapääs loomal puudus. Seega ei olnud koeral isegi teoreetilist võimalust hankida eluks vajalikku iseseisvalt ning ta sõltus selles osas täielikult oma hooldajast, so K.K

- ja janutunne on loomale piinav, koerale st. Kohus märgib, et nälja vajaliku söögi ja joogi regulaarselt andmata jätmine on kahtlemata julm. Kohtu hinnangul pidi

K.K lahkudes aru saama, et koer jääb vajaliku hoolitsuseta ning etteantud toidu ja joogi lõppemise korral on tekkinud olukord loomale piinav ning koeral ei säili normaalne terviseseisund. Vähetähtis ei ole sealjuures asjaolu, et sündmus toimus suvel, tunnistaja XXi ütlustega on tõendatud, et väljas oli palav.

Kuigi kohtu hinnangul pidi koera eest hoolt kandma süüdistatav, ei saa kohus siiski märkimata jätta, et antud asjas jääb kohtule sügavalt käitumine pärast seda, arusaamatuks kannatanu

XX kui ta sai tunnistaja ilt teada seda, millises olukorras koer on. Tunnistaja XX XXi ütlustega on tõendatud, et kuigi kannatanu sai temalt koera olukorrast teada (sh oli olukorra kirjeldus väga drastilises võtmes – võttis kannatanu meetmed sellises seisundis koer tuleb magama panna), tarvitusele alles mõned päevad hiljem. Etteheiteid kannatanu käitumisele ei kahanda kohtu arvates kuidagi tunnistaja XXi sõnad selles, et käis koera ka järgmisel päeval vaatamas. Asjaolu, et kannatanu ei soovinud ärakolimisega loobuda koera omandiõigusest, on tõendatud tema enda ütlustega. Kohus märgib, et LoKS § 51 lg 1 kohaselt tuleb looma tervisele ja heaolule pöörata suuremat tähelepanu looma haiguse ajal; kui lemmiklooma tervise ja heaolu kontrollimisel leitakse kõrvalekalle tavapärasest käitumisest, tuleb välja selgitada viivitamata selle põhjus ning võtta meetmed lemmiklooma tervise ja heaolu parandamiseks. Haigestunud või vigastatud lemmikloom peab saama vajalikku ravi. Käesoleval juhul on kohtu arvates tuvastatav järgmine: 1) kannatanu sai teadlikuks koera kehvast tervislikust seisundist; 2) kannatanu pidi antud olukorras eeldama, et koera hooletusse jätnud ei näita looma K.K ravimisel üles initsiatiivi – kohus ei saa märkimata jätta, et just nii juhtuski – kannatanu sõnul läks ta koerale järgi ning kirjeldas värvikalt koera seisundit jms; 3) vaatamata eeltoodule ei läinud kannatanu pärast tunnistajalt saadud teabe saamist koera vaatama ega viivitamatult korraldanud selle võimatuse korral loomale vajalikku abi.

VI.

K.Kle on esitatud süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi selles, et ta ähvardas 31.10.2014, 01.11.2014 ja 22.04.2015 interneti kaudu kannatanu X2it tapmisega, kasutades ebatsensuurseid väljendeid, milles muuhulgas lubas kannatanule kätte maksta, lubas kannatanu ja Esmalt märgib kohus, et esitatud süüdistuse kohaselt pani toime kannatanu ähvardamise K.K

ka ajal, mil etteheidetav tegu tulnuks kvalifitseerida enne 01.01.2015 kehtinud KarS redaktsiooni § 120 järgi (so 31.10.2014, 01.11.2014 episood Valitseva arvamuse kohaselt ). tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsustes tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal -tes 1- ning kindlustab KarS § 5 lg

3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise (vt RKKKo lahend nr 3-1-1-85-08.

Lahendis nr 3-1-1-48-14 on RKKKo märkinud, et eeltoodud nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Samas ei ole kohtupraktikas (vt viimati viidatud lahend) peetud seda oluliseks kaitseõiguse rikkumiseks. Antud juhul kaitsja nimetatud küsimuses vastuväiteid ei esitanud, alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS redaktsiooni § 120 lg 1 ei too varemkehtinud normiga võrreldes endaga kaasa olulisi üllatusi või muudatusi – teokoosseis ja sanktsioon jäid samaks, uues redaktsioonis lisandus lg 2, mis sätestas juriidilise isiku vastutuse.

Kohtule esitati väljavõtted suhtlusportaalist Facebook (tlk 17 34). Väljavõttelt nähtub, et - 31.10.2014 ajavahemikul kella 22:01 01.11.2014 kella 00:06 on i ja K.K vahel toimunud – X2 suhtlus. Suhtluse käigus kasutab järgmisi väljendeid: K.K

- (tlk 20) - (tlk 23) - (tlk 25) - (tlk 27)

- (tlk 28) - (tlk 34) - (tlk 34)

Kohtule esitati väljavõ 48). Väljavõttelt nähtub, et tted suhtlusportaalist Facebook (tlk 45- 22.04.2015 ajavahemikul kella 19:21 kella 22:25 on i ja K.K vahel toimunud suhtlus. – X2 Suhtluse käigus kasutab järgmisi väljendeid: K.K

-

-

- (tlk 47).

Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi (tlk 63) selle kohta, et peale viimast vägivallaepisoodi, so peale juulit 2014 hakkas süüdistatav talle e-posti teel ja suhtlusportaali kaudu kirju kirjutama. Kirjad sisaldasid ebatsensuurseid sõnu, alandusi, kättemaksuähvardusi ja kannatanu arusaamist pidi ka tapmisähvardusi. sõnumeid selle kohta, et viimane K.K võttis ta tõsiselt, sest eelnevalt oli näha vägivaldne käitumine tema suhtes, ta K.K võttis neid kui tapmisähvardusi. Süüdistatav elgitas, et mõtles fraasi K.K s all seda, et kannatanu keeras nende pereelu sassi ning ta soovis X2i oma elust, st oma peast ära kustutada. Fraasi all

mõtles ta seda, et nullib kannatanu oma elust ära.

Isegi kui lähtuda kannatanu nägemusest, mille kohaselt mõistis kannatanu süüdistatava sõnu selliselt, et K.K ähvardab teda tapmisega, ei ole kohtu arvates käesoleval juhul täidetud kohtupraktikas kinnistunud tingimused, mis võimaldaksid rääkida sellest, et kannatanu võttis süüdistatava juttu tõsiselt.

Kehtivas kohtupraktikas on asutud seisukohale (vt RKKKo lahend nr 3-1-1-59-11), et KarS §

120 järgi saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.

31.10.2014 õhtust kuni 01.11.2014 esimese tunnini väldanud vestluse sisuks on esmalt pooltevahelised rahaküsimused (so kannatanu nõuab süüdistatavalt elatist ning märgib, et pöördub oma õiguste kaitseks kohtusse). Kella 23:14 märgib , et võib kannatanu K.K Kannatanu vastab K.K

le kella 23:17 järgmiselt –

Edasi, ajavahemikul kella 23:17 23:30- – ni räägivad pooled rahast, vaidlevad. Kella 23:31 lubab K.K kannatanule kätte maksta, mille peale kannatanu 01.11.2015 kella 00:05 vastab, et K.K neid

Seejärel lubab

22.04.2015 kella 19:21 19:36- – ni toimub süüdistatava ja kannatanu vahel jällegi Facebookis suhtlus. Märkimata ei saa jätta, et vestlus toimub vaatamata sellele, et süüdistatav on kannatanu arvates lubanud mõned kuud tagasi ta ära nullida, ära kustutada ning kannatanu võttis seda kõike kui oma eluküünla kustutamist, so käsitles seda reaalse tapmisähvardusena. Kohtu hinnangul on mõistlik eeldada, et reaalsete tapmisähvarduste korral 1) kustutab kannatanu süüdistatava oma kontaktide nimekirjast, 2) seadistab Facebooki selliselt, et süüdistatava poolsed kontaktiotsimised jäävad tagajärjetuks. 22.04.2015 toimunud Facebooki vestlus seisneb esmalt kannatanu ja süüdistatava vahelises solvangute vahetamises, aktiivsust kirjeldatud tegevuses näitavad sealjuures üles mõlemad vestluse osapooled. Kella 19:41 lubab K.K siis on selleks aega ning lubab kannatanule, et pühendab peale kohut end kannatanule – kätte maksta, so kui tema ei saa hästi elada, ei pea ka kannatanu hästi elama. Kannatanu soovitab selle peale kella 21:15 K.Kle, et Kohus ei oska uuritud ja tsiteeritud vestlusi kõrvalseisjana kuidagi teisiti iseloomustada, kui et antud juhul on kaks konfliktis, üksteisest mitte eriti heal arvamusel olevat isikut klaarinud omavahelisi tüliküsimusi ja teinud seda mitte just kõige diplomaatilisemal viisil. Vaatamata sellele, et kannatanu väitel olid K.K väljendid ähvardavad ning ta võttis neid reaalsena, ei nähtu kohtu arvates mõlemal süüdistuses märgitud juhul kannatanu vastustest, et kannatanu oleks võtnud süüdistatava sõnu tõsiselt ja käsitlenud neid kui tapmisähvardusi. Märkimist väärib, et 31.10.2014 – 01.11.2015 toimunud vestluse lõpetab kannatanu sõnadega ning 22.04.2015 kella 19:36 ütleb kannatanu süüdistatavale jällegi, et ning tõmbab vestluse enda jaoks kokku sellega, et soovitab süüdistataval ravile minna. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kannatanu on vestlused lõpetanud mitte seetõttu, et tundis süüdistatava ees hirmu vaid seetõttu, et vestlus muutus tema jaoks mõttetuks, tüütuks ning sisutühjaks.

Kohus märgib täiendavalt, et ka juhul, kui reaalne hirmutunne on aja jooksul möödunud, peaks sellest puudutatud isiku juuresolekul avalikult rääkimisel teatav emotsioon siiski avalduma.

Samas veendumust selles, et kannatanu kuidagi süüdistatavat kardaks või oleks minevikus tõsiselt kartnud, ei tekkinud kohtul ka hetkel, kui kannatanu andis kohtuistungil käsitletud episoodi osas ütlusi.

Olukorras, kus süüdistatav ähvardab kannatanut ning viimane ei võta neid ähvardusi tõsiselt, võiks iseenesest kaaluda seda, kas süüdistatav pani toime kuriteokatse (vt RKKKo nr 3-1-1-59- 11). Lahendis nr 3-1-1-7-07 on RKKKo m hvardamine peab olema kolmandate ärkinud, et ä asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga. Ähvardamisena ei ole vaadeldav kahju tekitamise sõnaline või konkludentne väljendamine, mis asjasse puutumatute kolmandate isikute silmis veenvust ei oma.

Hinnates vestlust tervikuna, tundub kohtule kõrvalseisjana, et poolt lubatav kättemaks ei K.K

seisnenud kannatanu kavandatavas tapmises (vt siinkohal nt tlk 23 tlk 25 tlk 34 01.11.2014 00:06 kirjutatu – tlk 47 tlk 48 ). K.K töötab xxxx, kus süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse korral oma tööd tõenäoliselt jätkata ei saa. Kohtu hinnangul viitab K.K pigem asjaolule, et ta teab midagi kannatanu kohta ning ta kavatseb tulevikus kannatanut

mustata ja tema elu muul viisil võimatuks teha.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tuleb talle esitatud süüdistuses, mis puudutab kannatanu K.K X2i ähvardamist, täielikult õigeks mõista.

V.

KarS § 56 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113- neb

12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt raja karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka - süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni

1 aasta pikkune vangistus. Keskmine sanktsioonimäär vangistuse puhul on seega 6 kuu pikkune vangistus.

RKKKo on korduvalt rõhutanud (vt lahendid nr 3-1-1-11-07, 3-1-1-35-08, 3-1-1-61-09, 3-1-1- 76-09, 3-1-1-84-10, 3-1-1-132-12) ning kohus on sellele juba varasemalt viidanud, et tulenevalt KarS § 5 lg 1, 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni; KarS § 5 lg 1 järgi mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.

K.K poolt toime pandud ja teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (so 04.09.2012, 07.10.2012 ja 01.07.2014 episoodid) toimepanemise eest nägi kehtinud KarS redaktsioon ette rahalise karistuse või kuni 3-aasta pikkuse vangistuse. Kohus tuvastas, et käesoleval hetkel vastab tegevus kehtiva KarS redaktsiooni § K.K -le 121 lg 2 p 2, 3, mille eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 5 aasta pikkune vangistus. Keskmine sanktsioonimäär

- vangistuse puhul on seega 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

K.K poolt toime pandud ja teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo (so 16.11.2013, 26.12.2013 ja 03.03.2014 episoodid) toimepanemise eest nägi kehtinud KarS redaktsioon ette rahalise karistuse või kuni 5-aasta pikkuse vangistuse. Kohus tuvastas, et käesoleval hetkel vastab tegevus kehtiva KarS redaktsiooni § K.K -le 121 lg 2 p 2, 3, mille eest

on ette nähtud rahaline karistus või kuni 5 aasta pikkune vangistus. Keskmine sanktsioonimäär - vangistuse puhul on seega 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus.

Kohus märgib, et iseenesest võimaldavad asjaomased sanktsioonid K.Kle ka rahalise karistuse mõistmist. on väärkohelnud on alaealist last, endist abikaasat nii kooselu jooksul kui ka K.K

pärast selle lõppemist ning samuti kodulooma. Kahtlemata võiks nii suur K.Kst tulenevast vägivallast puudutatud isikute ring anda märku sellest, et süüdistatava süü pole väiksemate killast ning seetõttu ei ole rahalise karistuse mõistmine võimalik, kuid antud juhul muudab rahalise karistuse mõistmise võimatuks fakt, et K.Kl ja kannatanu il on kahasse 3 alaealist X2

last, keda süüdistatav peab seadusest tulenevalt ülal pidama ka pärast abielu purunemist.

Asjaolu, et ta maksaks lastele rohkem elatisraha, kuid ei ole selleks võimeline, möönab süüdistatav ise kohtule esitatud Facebooki vestluses. Olukorras, kus süüdistatav pole enda sõnul võimeline täitma seadusest tulenevat alaealiste laste ülalpidamiskohustust, pole kohtul alust rahalise karistuse kui võimaliku sanktsioonialternatiivi peale riivamisi mõeldagi.

K.K ei tunnistanud end süüdi üheski episoodis, ühtegi KarS § 57 lg 1 loetletud karistust kergendavat asjaolu kohus ei tuvastanud.

K.K karistust raskendavaks asjaoluks on 04.09.2012 episoodis süüteo toimepanemine teadvalt noorema, kui 12-aastase pereliikme suhtes (isana pidi K.K väga hästi oma lapse vanust teadma, kohtus leidis tõendamist fakt, et X1 X2 oli teo toimepanemise ajal 6- stane) ning kannatanu aa i vastu suunatud episoodides süüteo toimepanemine pereliikme suhtes (vt KarS § 58 p 3, 4).

K.Kt iseloomustasid tunnistajad XX, XX positiivselt, tunnistaja XX ütles, et poeg on tal lammas (so kohus mõistis tunnistaja hingepõhjast tulnud väljendi all seda, et XX pidas silmas, et K.K on liigagi järeleandlik ja vagur). Tunnistaja märkis süüdistatavat iseloomustades, et XX K.K muutus agressiivseks siis, kui ta närvi aeti. Tunnistaja , süüdistatava praegune tüdruksõber XX

eitas kategooriliselt, kui temalt uuriti K.K võimaliku vägivaldsuse kohta praeguses suhtes.

Kohus märgib, et kohtus käitus süüdistatav võrdlemisi vaoshoitult, va siis, kui kuulati üle kannatanut. Kohus ei saa tunnistaja ütlustele tuginedes välistada, et ongi üldjoonte K.K s

rahumeelne, kuid ta muutub alkoholi foonil ja teatavate väliste ärritajate olemasolu korral (jalusolev laps, kannatanu isik) vägivaldseks (vt siinkohal tlk 14 ka kannatanu poolt perearstile avaldatut – abikaasa joob iga päev ja on siis vägivaldne, so kannatanu on seostanud vägivaldsust alkoholi tarvitamisega).

Käesoleval juhul on süütegude toime panemisest möödunud üle aasta ning vahepealse aja jooksul ei ole süüdistatava karistusregistri seis muutunud selles puuduvad jätkuvalt - sissekanded. Samas ei ole varasemate karistuste puudumise näol kohtu arvates tegemist mitte enneolematu vaid ühiskonnas igati oodatava nähtusega. Olukorras, kus K.Kle esitatud süüdistuses märgitud tegude ajavahemik on laias laastus 2012 septembrist – augustini 2014 ning selle ajavahemiku sisse jääb alaealise lapse tõukamine, järjepidev käe tõstmine oma

(käesolevaks hetkeks endise) abikaasa vastu ning koera hooletusse jätmine, ei saa kohus kuidagigi hakata rääkima sellest, et esitatud süüdistus kätkeb endas muidu korraliku ja sea

dusekuuleka isiku juhusüütegu.

Samas on kohtu arvates positiivne, et kannatanu ja X1 X2i vastu suunatud vägivald ei olnud ülemäära intensiivne – kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et arstlikul läbivaatusel tuvastatud vigastused oleksid nõudnud täiendavat meditsiinilist sekkumist, seega võib nentida, et K.K tegudel ei olnud raskeid tagajärgi ning hematoomid, marrastused jms tuvastatu paranes iseeneslikult.

Kohtu hinnangul tuleb K.K teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 järgi (alates

01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni § 121 lg 2 p 2, 3) süüdi mõista (so 04.09.2012,

07.10.2012 ja 01.07.2014 episoodid) ning karistada 1 aasta pikkuse vangistusega. Kuigi kannatanuid oli kaks (sh üks alaealine), esinevad K.K karistust raskendavad asjaolud ning puuduvad karistust kergendavad asjaolud, pole kohtu arvates alust karistuse mõistmiseks keskmises või sellest enamas sanktsioonimääras: lapse vastu suunatud tegu on toime pandud kaudse tahtlusega, kannatanutel ei ole tuvastatud märkimisväärseid kehavigastusi.

Kohtu hinnangul tuleb K.K KarS § 122 järgi (alates 01.01.2015 kehtiva KarS redaktsiooni §

121 lg 2 p 2, 3) süüdi mõista (so 16.11.2013, 26.12.2013 ja 03.03.2014) ning karistada samuti

1 aasta pikkuse vangistusega kuigi nii kehtinud kui ka kehtiv sanktsioo - – n näeb ette kuni 5 aasta pikkuse vangistuse, ei ole käesoleval juhul kohtu arvates raskema karistuse mõistmine põhjendatud. Kohus märgib, et kuigi kannatanu rääkis kodusest elust üpris mustas võtmes, suutis ta siiski hämmastava täpsusega dateerida üksikjuhtumite kuupäevi, seega ei olnud vägivald sedavõrd järjepidev, et selle üle arvestuse pidamine oleks muutunud mingist ajahetkest mõttetuks. Pigem saab esitatud tõenditest järeldada seda, et kannatanu on tema vastu suunatud vägivallaaktid siiski üsna arvestavalt alates teatud hetkest igal võimalikul juhul ning vähimategi väliste ilmingute puhul arsti juures fikseerinud. Seda, et vägivald oleks intensiivne olnud, ei saa samuti jaatada, episoodis, kus kannatanul tekkis varbale lõikehaav seetõttu, et süüdistatav pillas tema jalale savist õllekruusi, kohtu arvates otsesest tahtlusest rääkida ei saa. Kuigi antud asjas on tõendatud, et süüdistatav on kannatanut viimase poolt kirjeldatud viisil kohelnud ning sellest kohtlemise tagajärjel on kannatanu tundnud valu ning tal on teatud juhtudel tekkinud ka välised muutused kudedes, ei saa kohus siiski kõiki asjaolusid arvesse võttes pidada õigeks ja õiglaseks karistuseks 1 aasta pikkusest vangistusest enamat karistust.

K.Kle KarS § 264 lg 1 - § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eest karistuse mõistmisel tuleb kohtu hinnangul arvesse võtta seda, et kohus väljendas otsuse põhiosas seda, et süüdistuses märgitud ajaline määratlus on enam kui asjakohane, so esitatud tõendite pinnalt tuleb pigem jaatada s -joomata, kui 5 eda, et paksu karvaga koer oli suvisel ajal pisut kauem söömata päeva.

– panin koerale rohkelt süüa juua ning seetõttu võisin muretult lahkuda K.K suhtumine -

– on äärmiselt enesekeskne. Kohtu hinnangul on antud juhul põhjendatud süüdistatava karistamine sanktsiooni keskmises määras – karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, tegu oli julm ning selle tagajärg üsna raske (vt veterinaari õiendit ja tunnistaja XXi ütlusi). K.K tuleb seega KarS § 264 lg 1 - § 13 lg 1 järgi süüdi mõista ja karistada 6 kuu pikkuse vangistusega.

Olukorras, kus isik paneb toime mitmele eri süüteokoosseisule vastava teo, tõusetub küsimus süüdistatavale liitkaristuse mõistmisest. Käesoleval juhul on oma tegudega rünnanud K.K

erinevaid õigushüvesid ning seetõttu ei ole võimalik liitkaristuse mõistmine süüdistatavale soodsamal viisil. KarS § 64 lg 1 järgi tuleb le mõistetud üksikkaristustest suurendada K.K raskemat ning talle tuleb mõista 1 aasta ja 5 kuu pikkune vangistus.

Kohtu hinnangul puudub vajadus süüdistatava ühiskonnast isoleerimiseks, kuivõrd eripreventiivsed eesmärgid on puhul täidetavad ka tingimisi kohaldamata jäetava K.K vangistusega, so sisuliselt siis nn pea kohal rippuva karistusähvardusega.

Kohtu arvates puudub käesolevas asjas vajadus llutamiseks käitumiskontrolli nõuetele. K.K a Perevägivalla kaasuste puhul on reeglina vajalik, et 1) süüdimõistetu läbiks sotsiaalprogrammi (viha juhtimine, individuaalvõi paariteraapia), 2) süüdimõistetu, kes on teod pannud toime alkoholijoobes läheks ravile või hoiduks edaspidi alkoholi tarvitamisest.

K.K ja kannatanu enam koos ei ela, tunnistaja

XX sõnul on süüdistatava suhted oma lastega ajal, mil kannatanu elab juba koos head. Kohus ei näe antud juhul vajadust selleks, et süüdistatav peaks läbima mingisuguse sotsiaalprogrammi. Sotsiaalprogramm oleks tõenäoliselt vajalik kannatanu ja süüdistatava kooselu jätkumisel või olukorras, kus süüdistatav on oma last järjepidevalt kehaliselt väärkohelnud või peab laste füüsilist karistamist normaalseks.

Mis puudutab süüdistatavat ja alkoholi, siis selles osas märgib kohus järgmist: kuigi kohtule esitatud tõendid viitavad sellele, et alkoholi tarvitamine võimendas K.K agressiivsust, puuduvad kohtul andmed selle kohta, et käesoleval ajal oleks alkoholi tarvitamisest tingitud vägivaldsus süüdistatava puhul probleemiks. Süüdistatava praegune elukaaslane ei ole K.Ks täheldanud vägivallailminguid, paar on koos juba pikemat aega ning kohus usub tunnistaja olekust johtuvalt tema juttu selles, et K.K on rahumeelne inimene. Samuti ei rääkinud tunnistaja XX K.K ülemäärasest alkoholitarbimisest, kroonilise alkohooliku muljet süüdistatav kohtule ei jätnud. Lisaks jääb reaalses elus kohustus mitte tarvitada alkoholi võrdlemisi deklaratiivseks ning oma tarbimisharjumuste kontrolli all hoidmine on pigem konkreetse indiviidi sisemise distsipliini, mitte kriminaalhooldaja järelevalve küsimus.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et K.Kle mõistetav 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus tuleb KarS § 73 lg 1 alusel jätta täielikult, tingimisi kohaldamata. Katseaja pikkuseks määrab kohus KarS § 73 lg 3 alusel 1 aasta ja 6 kuu pikkuse perioodi. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 14.10.2015. K.K suhtes on tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise k

eeldu, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada.

VI.

Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetul hüvitada menetluskulud.

Antud asjas on menetluskuluks üksnes KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk 585,00 eurot.

Kohtumenetluse pooled ei taotlenud kohtuistungil menetluskulu osalist riigi kanda jätmist. Ka kohtu hinnangul puudub alus K.K menetluskulud osaliselt riigi kanda jätmiseks, kuna näol ei ole isikuga, kelle suhtes esineks tervisega seotud takistust töötamast.

Samas leiab kohus, et antud asjas on põhjendatud menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline.

Süüdistataval on kolm ülalpeetavat ei ole süüdistataval

alaealist last ning kohtu arvates

võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks tõenäoliselt kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud.

Eeltoodu alusel tuleb K.Klt välja mõista menetluskuluna sundraha 585,00 eurot. Menetluskulu tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 48,75 EUR. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis,

EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „ 5309, menetluskulu“. Menetluskulu tasumiseks vajaminev K.K, 1-15- viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsus - ega kättesaadav e toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/