3-14-53004/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-53004 Haldusasi I.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 79,20 eurot (kambri nr 125 tingimused)

Menetlusosalised Kaebaja – I.A. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I.A.i kaebus osaliselt. Tuvastada, et kaebaja hoidmine ajavahemikul 18.08 – 09.09.2014 kambris, kus oli nõuetele mittevastava suurusega aken ning puudulik ventilatsioon, oli vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ja õigusvastane.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta I.A.i 17.09.2015 esitatud avaldus kahju hüvitise suuruse muutmise osas läbi vaatamata.

4. Mõista Tallinna Vanglalt I.A.i kasuks välja menetluskulu 15 (viisteist) eurot.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 11.11.2015, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.12.2014 saabus Tallinna Halduskohtule I.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas kokku 79,20 eurot. Kahju on tekitatud seoses kambri nr 125 (kus kaebaja viibis vahemikus 18.08 – 09.09.2014) nõuetele mittevastavate tingimustega, mille eest ta nõuab 67,20 eurot ning 12 eurot seoses sellega, et kambris nr 125 ei olnud kella ning kaebaja ei saanud kellaaja kohta infot.

2. Kaebaja palub käesoleva asja juurde võtta tema poolt 28.11.2014 esitatud kirjalikud materjalid haldusasjas nr 3-14-52256 ning ühendada selle haldusasja toimik käesoleva haldusasja toimikuga. Lisaks taotleb kaebaja, et kohus kohustaks vanglat tegema fotosid nii kambrist nr 125 kui ka nr 122 (võrdluseks).

3. 05.12.2014 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks 15 päeva määruse saamisest. 15.12.2014 esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamiseks. Kohus pikendas 15.12.2014 kirjaga menetlustähtaega kuni 08.01.2015. 19.12.2014 saabus kohtule I.A.i avaldus, milles ta teavitab riigilõivu tasumisest (vangla poolt ülekande tegemisest).

4. 12.01.2015 määrusega võttis halduskohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat 30 päeva jooksul kaebusele kirjalikult vastama. Ühtlasi võttis kohus käesoleva haldusasja juurde haldusasja nr 3-14-52256 toimiku.

5. Seoses kaebaja taotlusega teha fotod kambritest nr 122 ja nr 125 märkis kohus määruse põhjendavas osas, et kuna kohus võtab käesoleva asja juurde haldusasja nr 3-14-52256 toimiku, langeb ära vajadus nõuda vanglalt välja fotod kambrist nr 125, kuna need on juba haldusasja nr 3-14- 52256 toimikus olemas. Kohus leidis, et kuna kaebus puudutab vaid kambri nr 125 tingimusi, ei saa käesolevas asjas olla asjakohased fotod kambrist nr 122, mistõttu neid kohus vastustajalt ei nõua.

6. 10.02.2015 esitatud vastuses vaidleb Tallinna Vangla kaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

7. 09.03.2015 esitas kaebaja halduskohtule kaks pöördumist, milles viitab vastustaja vastuse väidetavatele ebatäpsustele ning valesti kirjeldatud asjaoludele. 09.04.2015 kohtunõudega palus kohus Tallinna Vanglal esitada omapoolne seisukoht kaebaja väidete osas. Tallinna Vangla vastas 24.04.2015.

8. 22.06.2015 esitas kaebaja taotlusena pealkirjastatud pöördumise, milles palus, et kohus arvestaks tema kambrisse nr 125 paigutamise seaduslikkust hinnates ka Tallinna Vangla direktori 05.04.2013 käskkirjaga nr 66.

9. 26.06.2015 kohtunõudega palus kohus kaebajal oma taotlust täpsustada ning selgitada, mida on kaebaja silmas pidanud, kui taotles „kohtustungi (kirjalik[u] menetluse) aja“ määramist. 30.06.2015 vastuses selgitas kaebaja lisatud käskkirjaga seotud asjaolusid ning kinnitas, et nõustub kirjaliku menetlusega.

10. 13.07.2015 määras kohus kindlaks asja läbivaatamise vormi ning tegi teatavaks kohtuotsuse kuulutamise aja. Täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks andis kohus menetlusosalistele aega kuni 07.09.2015.

11. 17.09.2015 saabus Tallinna Halduskohtule I.A.i taotlus mittevaralise kahju hüvitise suuruse muutmiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

12. I.A.i väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Kambris nr 125 ei ole piisavalt suurt õhuakent, puudub häirenupp, ventilatsioon on ebapiisav (see toimub läbi toiduluugi), raadiot ei ole, ajalehti anti talle vaid kaks korda nädalas, valvurid viibisid kambri juures harva ega kuulnud kaebajat, kambris puudus päevasel ajal loomulik valgustus ning kunstlik valgustus häiris kaebaja silmi. Lisaks ei olnud võimalust tegeleda kehakultuuriga (kasutada spordiseadmeid), riiete hoidmiseks ei olnud eraldi kohta. Kambri nr 125 olukord tekitas kaebajale hingepiinu, kaotusvalu ja nördimustunnet. Üksikvangistus nimetatud kambris kestis 21 päeva.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

13. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

14. Kinnipeeturegistri andmetel viibis I.A. Tallinna Vangla kambris nr 125 perioodil 18.08.- 09.09.2014. Kambrisse nr 125 paigutamise tingis kaebaja agressiivne ja hävitav käitumine, s.o korduv kambriakende lõhkumine ning uputuse tekitamine. Kambris nr 125 ei ole lahtiseid ega kergesti purunevaid esemeid, mistõttu oli nimetatud kamber ainus, kus süstemaatilist lõhkujat hoida ja sealjuures vältida vangla vara edaspidiseid lõhkumisi.

15. Kambris nr 125 on kõik eluks vajalik olemas - on voodi, laud, istekoht, tualett ning kraanikauss. Nimetatud kamber on kasutusel jälgimiskambrina, kuhu paigutatakse eelkõige kinnipeetavad, kes on suitsiidiohtlikud, korduvad enesevigastajad, vajavad meditsiinilistel põhjustel jälgimist ning kinnipeetavad, kelle suhtes on tema käitumisest tulenevalt vajadus kasutada ohjeldusmeetmetena fikseerimist. Samas ei tähenda eelnimetatu seda, et nimetatud kambrisse ei võiks paigutada vajadusel teisi kinnipeetavaid. Kambrisse on paigutatud videokaamera, mille vahendusel on võimalik teostada isikute suhtes tõhusamat järelevalvet, kuid I.A.i kambris nr 125 paiknemise ajal oli kaamera välja lülitatud ning privaatsus tagatud.

16. Kambris on sundventilatsioon ja aken, kuid julgeolekukaalutlustel ei ole kinnipeetaval endal võimalik akent avada ja sulgeda. Kambris nr 125 on akna avamine võimalik üksnes väljastpoolt ning võimalusel ja vajadusel avatakse aken väljastpoolt. Ka teistes Tallinna Vangla kambrites ei ole võimalik kinnipeetavatel ise aknaid avada, kuid teistes kambrites on akendel õhutusavad, mida on kinnipeetavatel võimalik ise reguleerida.

17. Ventilatsioon Ventilatsiooniava on kambri välimise ukse kohal. Kui kambri sisemine toiduluuk on avatud, siis liigub kambrisse mingil määral värsket õhku. I.A. rikkus korduvalt vangla sisekorda ning teda ei saa pidada tingimusteta vangla korda järgivaks kinnipeetavaks. Võimalusel hoiti toiduluuki siiski avatuna. Tagantjärgi ei saa täpsemalt kindlaks teha, millistel aegadel ja kas avati kambri nr 125 aken; selle kohta vanglaametnikud eraldi ülestähendusi teinud ei ole, vastustaja ei saa selles osas konkreetset vastust anda.

18. Aken ja valgustus Kambri nr 125 akna suurus ei vasta eluruumidele esitatavatele üldistele nõuetele ning sealt ei saa seetõttu tulla piisavalt loomulikku valgust, et kogu kambrit valgustada. Samas ei ole I.A. välja toonud, et kambris oleks olnud ebapiisav kunstlik valgustus. Elutegevuseks oli valgust kambris piisavalt. Kuna nii õigusaktidest kui ka vanglareeglistikust tuleneb selge nõue, et kambris peab olema selline aken, millest kambrisse peab valgel ajal kindlasti jõudma loomulik valgus lisaks kunstlikule, ei saa lugeda, et piisav kunstlik valgustus kompenseerib loomuliku valguse täielikult. Kuigi kambri nr 125 akna suurus ei vastanud ettenähtud tingimustele ega olnud kooskõlas VangS §

45 lg 1 nõuetega, on vastustaja seisukohal, et akna suurusnõuetele mittevastavus ei saanud tekitada kaebajale selliseid kannatusi, mida saaks hinnata inimväärikuse alandamisena. Kahju hindamisel tuleb arvesse võtta, et kaebaja viibis kambris nr 125 lühiajaliselt, vaid 21 päeva suvisel ajal, mil õues olev valgustus oli tulenevalt aastaajast kõige tugevam.

19. Häirenupp Tallinna Vanglas ei ole üheski kambris võimalust valvuriga vahetult ühendust võtta häirenupu abil. VSkE § 7 lg 1 ei näe ette, et kambri sisustuse hulka peaks kuuluma häirenupp, mistõttu ei ole vangla tegevus selle puudumise osas õigusvastane ega saa seetõttu I.A.i õigusi rikkuda. Kaebajal ei olnud küll võimalik koputada vastu kambri välimist ust, kuid ta sai koputada vastu kambris asetsevat sisemist kambriust. Sellele koputamine oli samuti koridori hästi kuulda. Lisaks annavad kambris nr 125 viibivad kinnipeetavad endast märku kambri sisemist ust ja trelle raputades, millest tekkiv müra on hästi kuulda koridori. Vanglaametnikud liiguvad pidevalt koridoris, mis on kambri nr 125 ukse taga (esimese üksuse hoone koosneb kahest pikast koridorist, millest üks on esimesel ja teine teisel korrusel ning millistest mõlemal pool koridori on kambrid kinnipeetavate paigutamiseks). Koridorides liiguvad pidevalt oma tööülesandeid täites erinevad ametnikud – valvurid, spetsialistid, kontaktisikud, meditsiinitöötajad, finantsja majandusosakonna töötajad ning muud vanglaametnikud. Tagamaks päeva jooksul kõigi esimese üksuse kinnipeetavate jalutuskäikudele viimine, graafikujärgselt kinnipeetavate spordisaali ja pesema viimine, määratud arsti vastuvõttudele saatmine, erinevate sotsiaalosakonna töötajate vastuvõttudele pääsemine (kaplanid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid), raamatukogu teenus, kauplusest soetatud kaupade üleandmine, pesu vahetamine kambrites, sotsiaalprogrammidesse, koolidesse, majandustöödele viimine jpm, on koridorid pidevalt ja aktiivselt kasutuses. VangS § 7 lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks kinnises vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Kuna kambris nr 125 ei teostatud kaebaja üle järelevalvet elektrooniliselt, kontrollisid ametnikud kaebajat visuaalselt uksesilma vahendusel päeva jooksul korduvalt. Arvestades, et kaebajat viidi igapäevaselt jalutuskäigule, talle oli kolm korda päevas tagatud toitlustamine selliselt, et söök viidi kambrisse, oli kaebajale kontakt valvuritega tagatud minimaalselt neljal korral päeva jooksul, millele lisandusid ka inspektor-kontaktisiku külaskäigud 2-3 korral nädalas.

20. Raadio ja ajalehed I.A. on välja toonud, et talle on kahel korral nädalas ajalehed toodud, seega on vangla taotluse esitaja ees VangS § 30 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitnud. Vastavalt VangS § 31 lõikele 1 võimaldatakse vanglas jälgida raadioja televisioonisaateid. Tallinna Vanglas on see tagatud selliselt, et jalutuskäikude ajal värskes õhus saavad kinnipeetavad raadiot kuulata. Kaebaja ei ole väitnud, et jalutuskäike talle ei tagatud, seega sai ta raadiosaateid kuulata ühetunnise jalutuskäigu ajal jalutusboksis.

21. Riidekapp ja -nagi Riidekappi kambris nr 125 ei ole, kuid lähtuvalt kambri eripärast, on isikutel kambris isiklikke asju üldjuhul minimaalselt. Arvestades, et I.A. viibis kambris üksi, oli tal võimalik isiklike asjade hoidmiseks kasutada lauda ja tooli või ajal, mil ta näiteks laua taga sõi, asetada oma asjad voodile. Kapi puudumine ei tähenda seega iseenesest, et muul moel ei olnud kaebajal võimalik oma asju hoida. Olukorras, kus kinnipeetav viibib kambris üksi ja seal on olemas laud, tool ja nagid, ei saa riidekapi või muu isiklike asjade hoidmise koha puudumist pidada väga raskeks rikkumiseks. Kambris olid olemas kõik muud VSkE § 7 lg-s 1 nimetatud kohustuslikud elemendid.

22. Kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust tinginud asjaolusid ning käskkirjas nr 1128 põhjendatud vajadust piirata I.A.i kokkupuudet teiste kinnipeetavatega, ei ole nimetatud eesmärk, so vajadus tagada vangla üldine julgeolek, saavutatav juhul, kui vangla jätkuvalt ka eraldatud lukustatud kambris hoidmise ajal võimaldanuks I.A.il tegeleda kehakultuuriga spordisaalis.

23. Üksikvangistus Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks teda „üksikvangistuses“ hoitud. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühevõi mitmekohalise kambriga. Selle, kas paigutada kinnipeetav eraldi või koos teiste kinnipeetavatega, otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel, lähtudes mh VangS § 11 lg-st 1 (RKHK 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p 11). Kaebuse esitaja pidi kambris nr 125 viibima üksi ning tema väitel selline „sotsiaalne isolatsioon“ häiris teda, kuid 21 päeva jooksul üksikkambris viibimine ei ole veel kinnipeetava täielik sotsiaalne isoleerimine. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks piiratud näiteks helistamise või kirjade saatmise ja saamise õigust, ta sai käia jalutamas, suhelda vanglaametnikega jms. Lisaks nähtub I.A.i kaebusest, et temale kahju tekkimine on tinglik, sest kaebaja toob välja, et üksikvangistus võiks murda tema moraalse ja füüsilise vastupanu. Tegelikku kahju tekkimist endale aga kaebuse esitaja väljatoonud ei ole.

24. Kella puudumine Tulenevalt vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei kuulu kell nende esemete hulka, mis kambri sisustuselementide hulgas peaks olema. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirja nr 21 „Tallinna Vangla kodukord“ p 7.1.41 keelab kinnipeetavale kella, v.a vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas olnud käekell. Nimetatust ei tulene aga, et olukorras, kus kinnipeetaval endal lubatud kell puudub, peaks vangla talle selle andma või kella kasutamise võimaluse tagama.

25. Kaebajal on õigus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Tallinna Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitaja õigusi ei ole vangla süül rikutud. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi selliselt, et oleks põhjendatud talle rahalise hüvitise maksmine. Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Vangla tegevuse vahel.

26. Kuna Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et taotlejale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades eeltoodut, tuleb I.A.i kaebus jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

27. I.A. nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses kambri nr 125 inimväärikust alandavate tingimustega. Nimetatud kambris viibis kaebaja ajavahemikul 18.08 – 09.09.2014.

28. Järgnevalt kontrollib kohus, kas mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Esmalt käsitleb kohus eraldi kaebuses välja toodud puudusi ja vastustaja tegevust (I), seejärel kahjuhüvitise küsimust (II) ja viimaseks jagab menetluskulud ning võtab seisukoha kaebaja poolt 17.09.2015 esitatud taotluse osas (III). I

29. Riigikohtu seisukoha kohaselt tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust;

halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (vt nt RKHK 11.11.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9). Seega lähtub kohus kaebaja väidete analüüsimisel üksnes nendes väidetest, milles ta on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (s.t, et kohus analüüsib üksnes neid puudusi, millele kaebaja on viidanud juba vanglale esitatud taotlus(t)es).

30. I.A. on seisukohal, et Tallinna Vangla on tekitanud talle mittevaralist kahju, kuna hoidis teda kambris nr 125. Kaebaja väitel ei ole kambris piisavalt suurt õhuakent, puudub häirenupp, ventilatsioon on ebapiisav (toimub läbi toiduluugi) ning seal pole raadiot. Lisaks anti talle ajalehte vaid kaks korda nädalas, valvurid olid kambri juures harva ega kuulnud kaebajat, kambris puudus päevasel ajal loomulik valgustus ning kunstlik valgustus häiris kaebaja silmi, samuti ei olnud tal võimalust tegeleda kehakultuuriga (kasutada spordiseadmeid) ega kohta, kus riideid hoida.

31. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi ning vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa. Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas ühevõi mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on kamber kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas. Uks on väljastpoolt lukustatav.

32. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühevõi mitmekohalise kambriga. Selle, kas paigutada kinnipeetav eraldi või koos teiste kinnipeetavatega, otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel, lähtudes mh VangS § 11 lgst 1 (RKHK 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p 11).

33. Kaebaja heidab ette, et teda hoiti üksikvangistuses ning väidab, et tegemist oli „sotsiaalse isolatsiooniga“. Kohus leiab, et kaebaja etteheide on põhjendamatu. Vastustaja on õigesti märkinud, et 21-päevast viibimist üksikkambris ei saa pidada kinnipeetava täielikuks sotsiaalseks isoleerimiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks piiratud näiteks helistamise või kirjade saatmise ja saamise õigust, ta sai käia jalutamas, suhelda vanglaametnikega jms. Lisaks ei ole ka kaebaja ise märkinud, et talle tegelikult sellest kahju oleks tekkinud.

34. Tulenevalt sellest, et ajal, mil kaebaja viibis kambris nr 125, ei olnud videokaamera sisse lülitatud, ei olnud tegemist jälgimiskambriga kitsamas mõttes. Seega ei pea kohus põhjendatuks lähtuda kaebaja kambrisse nr 125 paigutamise põhjuste analüüsimisel kaebaja 22.06.2015 esitatud taotlusele lisatud Tallinna Vangla direktori 05.04.2013 käskkirjast nr 66 „Jälgimiskambritesse jälgimisele paigutamise kord“. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest nähtub selgelt, et kaebaja paigutati lukustatud kambrisse kehtiva haldusakti alusel. Lisaks on vastustaja kohtu hinnangul üksikasjalikult ning piisava põhjalikkusega selgitanud, miks tuli kaebaja paigutada kambrisse nr 125 (ennekõike oli eesmärgiks välistada vangla vara täiendavat lõhkumist). Kohtule nähtuvalt oli kambrisse nr 125 paigutamine otseselt tingitud kaebaja enese käitumisest ning vastustajal olid selliseks lahenduseks mõjuvad põhjused. Arvestades, et kambrisse nr 125 paigutamise hetkel oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri kehtiv, ei ole põhjust pidada tema vanglasisest paigutamisest iseenesest õigusvastaseks.

35. Tulenevalt käesoleva kaebuse asjaoludest peab kohus analüüsima kambri nr 125 tingimusi ning kontrollima, kas need vastasid õigusaktidest tulenevatele nõuetele.

Kambri 125 sisustus

36. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr

72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 sätestab, et toa või kambri sisustusse kuuluvad:

(1) ühevõi kahekordsed voodid; (2) isiklike asjade hoiukoht; (3) laud; (4) istekoht igale kinnipeetavale; (5) võimaluse korral valjuhääldi; (6) riidenagi; (7) võimaluse korral pesemiskoht; (8) võimaluse korral WC.

37. Kaebaja väidab, et kambris nr 125 puudusid riidekapp ja riidenagid. Seda, et kambris nr 125 ei ole riidekappi, on ka vastustaja ise möönnud ning selgitanud, et kambri eripärast tingituna on isikutel kambris isiklikke asju üldjuhul minimaalselt. VSkE § 7 lg 1 ei sätesta, et kambris peaks olema riidekapp, vaid viitab isiklike asjade hoiukohale. Kuigi kambris nr 125 riidekappi ei olnud, leiab kohus, et käesoleva kaebuse asjaoludest lähtudes ei saa seda puudust raskeks rikkumiseks pidada. Arvestades, et kaebaja viibis kambris üksi, oli tal võimalik isiklike asjade hoidmiseks kasutada ka lauda ja tooli või ajal, mil ta näiteks laua taga sõi, asetada oma asjad voodile. Riidekapi puudumine iseenesest ei tähenda, et kaebajal poleks olnud võimalust muul moel oma asju hoida. Lisaks tuleb seejuures arvestada, et Tallinna Vangla 19.08.2015 käskkirjaga nr 1395 (tl 68-69) oli kaebajal isiklike asjade keeld. Etteheide nagi puudumise osas on põhjendamatu, kuna vangla esitatud fotolt (haldusasja nr 3-14- 52256 toimiku leht 39) on näha, et valamu kohal on nagid. Ka olid kambris olemas kõik muud VSkE § 7 lg-s 1 nimetatud kohustuslikud elemendid. Aken ja ventilatsioon

38. Kaebaja on välja toonud, et kambris puudus piisava suurusega aken ning päevasel ajal ei olnud piisavalt loomulikku valgust. Asja juurde võetud haldusasja nr 3-14-52256 toimikust (tl 40) nähtub, et kambris nr 125 paikneb trellide taga lae all väike kitsas aken, mida kinnipeetav ise avada ei saa. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 lisa „Eluruumile esitatavad nõuded“ punkti 5 kohaselt peab eluruumi igal elu-, tööja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8. Määruse lisa punkti 6 kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 kinnitatud Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti (a) kohaselt peavad aknad kõigis hoonetes, kus elavad, töötavad ja kogunevad kinnipeetavad, olema piisavalt suured, et võimaldada kinnipeetavatel lugeda või töötada tavatingimustel loomuliku valgusega, ja tagama värske õhu sissevoolu, välja arvatud juhul kui puudub piisav ventilatsioon. Vanglareeglistiku sätted ei ole Eestile õiguslikult siduvad, kuid nendest saab siiski lähtuda kui juhistest. Hinnates vangla poolt esitatud fotolt kambri nr 125 akna suurust, on ilmne, et akna suurus ei vasta eluruumidele esitatavatele üldistele nõuetele ning sealt ei saanud tulla piisavalt loomulikku valgust, et kogu kambrit valgustada. Seda, et kambri nr 125 akna suurus ei vasta eluruumidele esitatavatele üldistele nõuetele, on vastustaja ise tunnistanud (tl 60, vastuse p 21). Kohus nõustub iseenesest vastustajaga, et kaebaja pole välja toonud, et kambris oleks olnud ebapiisav kunstlik valgustus. Samas ei õigusta see kohtu hinnangul loomuliku valguse vähesust. Õigusaktidest tuleneb selge nõue, et kambris peab olema selline aken, millest valgel ajal jõuab kambrisse ka loomulik valgus. Kohtu hinnangul ei saa eeldada, et kunstlik valgus kompenseeriks täielikult piisava loomuliku valguse puudumise.

Kohtule on arusaadav, et vangla vara lõhkumise vältimiseks paigutatakse kinnipeetav kambrisse, kus vangla vara (s.h akna) lõhkumine on raskendatav. Samas ei ole kahtlust, et seda saaks vältida ka muul viisil kui vaid väga väikeste mõõtudega aknaga ruumi kasutades. Erandlikel juhtudel võiks õiguspäraseks pidada kambrisse nr 125 (või mõnda teise sedavõrd väikese aknaga kambrisse) paigutamist, kuid see saab olla põhjendatud üksnes lühiajaliselt (mõneks päevaks). Samuti on kohtu hinnangul usutav, et suvisel ajal võib võrreldes talvise ajaga tõepoolest rohkem valgust kambrisse pääseda, kuid see ei õigusta kuidagi isiku sellises kambris pikemaajalist hoidmist.

39. Kaebaja märgib, et kambri nr 125 ventilatsioon oli ebapiisav. Kaudselt on seda möönnud ka vastustaja (tl 59 pöördel: „Ka ei oleks akna avamisest erilist kasu, sest kambri 125 uksepoolsed trellid on kaetud läbipaistva pleksiklaasiga, mistõttu ka akna avamisel kambris erilist õhuliikumist toimuda ei saa.“) Kui õhu juurdepääs on tagatud muul moel (mehaanilise ehk sundventilatsiooniga), ei saa akna avamise võimaluse puudumist ruumi seestpoolt lugeda rikkumiseks. Iseenesest vastab tõele, et värsket õhku saab kinnipeetav hingata jalutuskäikude ajal. Kaebaja ei ole väitnud, et talle igapäevaseid vähemalt tunniajalisi jalutuskäike ei võimaldatud ning seega on kohtul alust eeldada, et need toimusid. Kuid kaebaja probleemiks on, et tal endal ei olnud võimalik kambris akent avada, et kambrit värske õhuga tuulutada ning et seda ei teinud ka vangla, siis võis tekkida kambris probleem, et kamber jäi täiendava värske õhuta. Tavaolukorras on kinnipeetaval lisaks sundventilatsioonile võimalik akna kaudu lasta ruumi värsket õhku, antud juhul oli kaebaja sattunud ebasoodsamasse olukorda, kuna ta ise akent avada ei saanud ja vangla ei saa kinnitada, et see oli avatud vangla töötajate poolt. Isegi kui kambri õhutamine toimub ajal, mil kinnipeetav viiakse jalutama ning avatakse kambri uks, siis ikkagi juhul, kui aken on avamata, ei saabu kambrisse värsket õhku. Toiduluugi kaudu õhutamine ei pruukinud olla piisav. Tegemist oli suvise ajaga, mil kambrite õhutamine on eriti oluline. Kambrid on õhutatavad nii ventilatsiooni kui ka akna avamise teel ja sealt tuleva õhuga. Selle puudujäägi oleks pidanud kompenseerima vähemalt sundventilatsioon, kuid asjas kogutud tõendite kohaselt ei olnud kambri nr 125 „sisemises kambris“ ventilatsiooniavasid, need olid üksnes kambri n-ö eesruumis, mis asus pleksiklaasist seina taga. On usutav, et mingil määral oli õhuvahetus tagatud ajal, mil toiduluuk oli avatud, kuid kohtu hinnangul ei saa seda pidada piisavaks, kuna ka toiduluuk ei olnud kogu aeg avatud.

40. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kamber nr 125 ei vastanud ettenähtud tingimustele, kuna akna suurus ning ventilatsioonilahenduse osa ei ole kooskõlas VangS § 45 lg 1 nõuetega. Häirenupp Kohus nõustub vastustajaga, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kambris nn häirenupu olemasolu. Samuti peab kohus usutavaks vastustaja selgitusi (tl 95), et kaebajal oli võimalik koputada vastu kambris nr 125 asetsevat sisemist kambriust, millel koputamine oli samuti hästi kuulda koridori. Vastustaja on usutavalt välja toonud, et koridoris liigub regulaarselt vanglateenistuse ametnikke, kes peavad jälgima ka kambris nr 125 toimuvat. Arvestades vangla päevakava, oli kaebaja päeva kestel pidevas kontaktis ametnikega. Kohtu hinnangul on usutav, et vajadusel ning nn hädaolukorras saab kaebaja piisavalt lärmi teha ning endast märku anda. Kaebaja ei ole ise ühelegi nn hädaolukorrale, mil tema märguandmisele ei reageeritud, tähelepanu juhtinud. Kaebaja on nimetanud üldsõnaliselt, et teda ei kuuldud, kuid samas märkinud, et „neil pole aega“. Seega ei saa järeldada, et kaebaja ei olnud kuuldav. Nimetatut silmas pidades ning eespool märgitut arvestades ei ole vangla tegevus selles osas õigusvastane. Raadio ja ajalehed

41. Arvestades vastustaja selgitusi ning ka kaebaja enda märgitut („ajalehte andsid 2 korda nädalas“), on kohus seisukohal, et selles osas on vangla tegevus olnud õiguspärane.

Kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine

42. Olukorras, kus kaebaja on kehtiva haldusakti alusel paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse ning tema suhtes on kohaldatud kehakultuuriga tegelemise keeldu nii, et spordisaali kasutamine oli keelatud, ei saa spordisaali mittevõimaldamine iseenesest tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Vajaliku füüsilise koormuse võib kinnipeetav endale soovi korral tagada ka siis, kui ta kasutab jalutusboksi või kambrit nt venitus-, painutusharjutuste jms harjutuste tegemiseks. Kaebaja poolt nimetatud nn spordiseadmetega ei ole kamber varustatud, see ei olegi õigusnormidega ka ette nähtud. Kuna kaebaja probleemiks on kahju tekitamine seotult kambri tingimustega ning vähene võimalus tegeleda kehakultuuriga, siis nähtub, et kehakultuuriga tegelemine on võimalik ka siis, kui spetsiaalseid vahendeid ruumides ei ole ja kui spordisaal jääb külastamata. Kohus selgitab, et Tallinna Vangla 22.07.2014 käskkirja nr 1128 on kaebaja saanud vaidlustada haldusasjas nr 3-14-52460 ja kuigi ta vaidlustas omal valikul käskkirja resolutsiooni p 1 alapunkti 2 (kehakultuuriga tegelemise keelamine) ning palus kohtul hinnata selle õigusvastasust, siis antakse hinnang käskkirja õiguspärasusele ja kehakultuuri tegelemise keelule teise kohtuasja raames. Kella puudumine

43. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kinnipeetaval puudub kell, ei pea vangla talle seda andma. Ükski õigusakt vanglat selleks ei kohusta ning seetõttu ei saa kella puudumine või selle mittevõimaldamine olla ka õigusvastane. Kaebajal oli vanglaametnikega kokku puutudes (loendused, toidujagamine, jalutuskäigud) võimalik neilt alati kellaaega küsida. Lisaks toimuvad päevakavajärgsed tegevused igal päeval ligilähedasel ajal, mistõttu ei ole kella olemasolu tõenäoliselt ka vajalik.

II

44. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lg

2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st

1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.

45. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

46. Riigikohus on rõhutanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (RKHK 10.09.2009 otsus asjas nr 3-3-1-24-09, p 9). Inimväärikust alandavaks saab Riigikohtu hinnangul pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 20.09.2010 otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 9). Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK 15.03.2010 otsus asjas nr 3- 3-1-93-09, p 11). Riigikohus on veel nimetanud haldusasjas nr 3-4-1-9-14, et: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest“.

47. Kohus asus eelnevalt seisukohal, et kamber nr 125 tingimused ei vastanud nõuetele eelkõige akna suuruse ning ventilatsiooni osas. Kambris, mis ei vasta eluruumile esitatavatele üldistele nõuetele, tuleb isiku kinnipidamine kõne alla vaid lühikese aja vältel.

48. Kohtuasjas kogutud tõenditest nähtub, et kaebaja pidi viibima kambris, kus oli liialt väike aken, millest tulenevast loomulikust valgusest päevasel ajal kambri valgustamiseks ei piisanud ning kasutada tuli kunstlikku valgust. Kambris oli seejuures ka ebapiisav (pleksiklaasi olemasolu tõttu väga suurel määral takistatud) sundventilatsioon ning pole teada, kas suvisel ajal kambri akent lahti hoiti, mis taganuks vajaliku kambri õhutamise akna kaudu. Vangla ei väida, et seda kambrit oleks regulaarselt akna kaudu õhutatud. Arvestades toiduluugi väikest suurust ja asjaolu, et ka see ei olnud kogu aeg avatud, pidi loomuliku õhu liikumine olema takistatud. Samas ei ole vangla vastusest nähtuvalt teada, miks luuki ei saanud kogu aega avatuna hoida. Kohtule ei esitatud andmeid, et kaebaja oleks selles kambris toiduluuki lõhkunud või seda vastavalt mõeldud funktsioonile muud moodi kurutarvitanud, et oleks olnud põhjust seda pidevalt mitte avatuna hoida. Kaebaja antud tingimusi ise muuta ei saanud, va et ta oleks saanud paluda akna avamist ametnike abiga. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebaja hoidmisel kambris, kus aken ei vastanud nõuetele ning kambri õhutamine akna kaudu on ebaselge (ehkki kambri regulaarne õhutamine akna kaudu suvisel ajal oli võimalik) ning õhutamine sundventilatsiooni kaudu usutavasti puudulik, esineb vangla tegevuses õigusvastasus. Kohus leiab, et vastustaja tegevus selles osas oli süüline ning ei ole usutav, et märgitud puudustest selles kambris polnud vangla teadlik. Kuigi tegemist on kaasajastamata hoonega ja vanglahoonet on vanglal endal võimatu ümber ehitada, on kohtu arvates vangla vähemalt hooletusest jätnud kasutamata suhteliselt lihtsad võimalused, kuidas kambrit regulaarselt suvisel ajal õhutada, kui sundventilatsioon kambri eripärast ei olnud täiel määral toimiv. Ka oli ilmselt võimalusi vähendada nt pleksiklaasi pinda, seda enam, et teadaolevalt on selle kambri puudlikke olusid arutatud mitmeid kordi, millest tulenevalt probleem on pikemal perioodil olnud vanglale teada. Asjaolu, et kaebaja enda õigusvastasest tegevusest tulenevalt oli ta mõneks ajaks oma senisest viibimiskohast paigutatud erinevalt, ei vii järelduseni, et kamber, kuhu kinnipeetavat oli vaja mõneks ajaks oma tavakeskkonnast ümber paigutada, ei peaks vastama nõuetele, mille tagamine ei ole pealegi antud juhtumil olnud ebamõistlikult kulukas ega keeruline.

Kambri tingimuste olemasolu ja nõuetele vastavuse tagamine ei sõltunud kaebaja eelnevast õigusvastasest tegevusest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja hoidmine ajavahemikul 18.08 – 09.09.2014 kambris, kus oli nõuetele mittevastava suurusega aken ning puudulik ventilatsioon, oli vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ja õigusvastane.

49. VÕS § 127 lg-st 6 tulenevalt otsustab mittevaralise kahju eest määratava hüvitise suuruse kohus diskretsiooni kohaselt. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg 5 sätestab, et kui varalise või mittevaralise nõude, sealhulgas kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

50. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt RKHK 12.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka RKHK 30.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Riigikohus on arestimaja kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusest tingitud mittevaralise kahju hüvitamise asjas asunud seisukohale, et kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päevamäärast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (RKHK 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 23). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka EIK (vt nt Ananyev jt vs Venemaa, nr 42525/07 ja 60800/08 (10.01.2012), p 172).

51. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

52. Ehkki kaebaja on märkinud, et talle tekitati „hingepiinu, kaotusvalu ja nördimustunnet“, ei ole kaebaja täpsemalt selgitanud, milles seisneb nt kaotusevalu või hingepiin. Kaebaja kinnipidamist ja paigutamist ajutiselt kambrisse, kus ta pidi viibima üksi, ei saaks pidada kuidagi piinavaks (kui kaebaja võiks seda silmas pidada) arvestades, et kaebajale oli tagatud privaatsus ning võimalus saada tagasi hingerahu, sest mingil põhjusel oli ta selle kaotanud, vastupidiselt ei ole äratuntav, miks ta asus süstemaatiliselt lõhkuma kambrite vara ja ei austanud ametnike rasket tööd ning tegi selle märgatava põhjuseta keerukaks.

Kaebaja ebamõistlikud teod, so lõhkumised ja kambri uputamine, pärinesid ajast, mil kaebaja ei asunud kambris nr 125. Kaebajal oli pigem võimalus mõelda rahulikumas keskkonnas oma tegude üle järele ning puhata nt sellest keskkonnast, millest tulenevalt võisid tal tekkida pinged, mille tagajärjel ta käitus nii nagu ei olnud vanglas lubatav. Kuna kaebaja kinnipidamistingimused olid kogumis rahuldavad ning juba kaebaja päevakavast tulenevalt oli ta piisavalt kontaktis ametnikega, ei saa kohus eeldada, et kaebajal oleks puudunud kontaktid, kui tekkinuks vajadus abi järgi.

Põhimõtteliselt oli kaebajal õigus ja võimalus paluda valvuril/ametnikel avada aken väljastpoolt kambrit, kui kambris oleks tekkinud liigne kuumus. Märgitud perioodil ei olnud netist kättesaadavatel andmetel ilm kuum ja ka kaebaja ei märgi, et kambris valitses kuumus. Kambri väikese akna tõttu ei saanudki langeda kambrisse päikesevalgust nii, et see oleks kambri sel perioodil liigselt üle kuumendanud. Kaebaja võis olla lühiajaliselt küll nördinud, kui esinesid ebameeldivad hetked, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleksid puuduliku ventilatsiooni või liiga väikese akna tõttu tekkinud mingisugused püsivad negatiivsed tagajärjed ning kohtul ei ole alust arvata, et lühikesel perioodil antud kambriga seotult nimetatud negatiivsed nähtused tõid kaebajale kaasa märkimisväärseid hingelisi või füüsilisi kannatusi.

Kaebaja terviseprobleemide tekkimist seotult kambri tingimustega ei saa eeldada ega esitatud andmetel ka järeldada. Juhul, kui oleks tekkinud tõsine õhupuudus, oleks kaebaja pöördunud ametnike poole akna avamise palvega, kuid kaebaja ei ole märkinud, et ta just niimoodi tegi ja et keegi konkreetne ametnik sellest keeldus. Kahju hüvitamisel RVastS § 13 lg 1 kohaselt tuleb arvestada muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5).

Kohus leiab, et kaebaja kinnipidamise tingimused kogumis olid muus osas vastavuses normidega ja tagatud oli eluks hädavajalik. Kaebaja oli toidetud, tal olid olemas voodi, puhas pesu, kambris olid WC ja pesemistingimused, tagatud oli vajalik uneaeg ja öörahu; talle tagati võimalus olla informeeritud tähtsamate sündmustest, ta sai lugeda ajalehti ning viibida ettenähtud korras värskes õhus, soovi korral kuulata raadiost päevakavalisi sündmusi; suhelda ametnikega. Kamber, milles viibis kaebaja, oli tavaoludest suurema kambripinnaga isiku kohta ka siis, kui see täies ulatuses ei olnud trellide tõttu kasutatav.

Kohtule ei nähtu, et tingimused kogumis, mis kaebajale tegelikke märkimisväärseid kahjustusi kaasa ei toonud ja tema ebamõistlike tegude põhjuseks ei olnud, oleks põhjustanud kahju, mida tuleks hüvitada rahas.

53. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ja nende pinnalt saab kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust, et otsustada selle põhjal, kas või missuguses suuruses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist ning rahas hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest, sh kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

54. Seega peab kohus eelnevalt välja selgitatud asjaolusid arvestades praegusel juhul piisavaks hüvitiseks kambri nr 125 kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist.

55. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

56. Kohus on tuvastanud, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, samas rikkumise vähest intensiivsust arvestades jätab kohus mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata.

57. Küll aga peab kohus hüvitise väljamõistmise asemel kaebaja rikutud õiguste heastamise kohaseks alternatiiviks kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada, et kaebaja hoidmine ajavahemikul 18.08 – 09.09.2014 kambris, kus oli nõuetele mittevastava suurusega aken ning puudulik ventilatsioon oli õiogusvastane ning vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga.

58. Sellega tuleb lugeda kaebus osaliselt rahuldatuks (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 46).

III

59. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

60. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu ja selle asemel tuvastab kohus otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse, on põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 49). Seega tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 15 eurot.

61. 17.09.2015 saabus Tallinna Halduskohtule taotlus, milles soovib muuta nõutava mittevaralise kahju hüvitise suurust ning täpsustab, et nõuab õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kohus leiab, et kaebaja esitatud avaldust ei ole võimalik menetleda ning see tuleb jätta läbi vaatamata. Tallinna Halduskohus määras oma 13.07.2015 määrusega kindlaks asja läbivaatamise vormi ja tegi teatavaks otsuse kuulutamise aja. Lisaks andis kohus menetlusosalistele kuni 07.09.2015 võimaluse esitada soovi korral täiendavaid menetlusdokumente. Kaebaja sai määruse kätte 16.07.2015, seega oli tal soovi korral piisavalt aega, et täiendavaid menetlusdokumente esitada. HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Käesoleval juhul on ilmselge, et dokument on esitatud hilinemisega. Hüvitise suuruse muutmisega tulnuks kaebajal tasuda ka rohkem riigilõivu. Seega pidanuks kohus jätma kaebuse uuesti käiguta, nõudma riigilõivu ning tegema teisigi menetlustoiminguid. Olukorras, kus kohus oli juba otsuse kuulutamise aja teatavaks teinud, oleks see kindlasti kaasa toonud ka menetluse viibimise. Kaebajal ei ole esitada mingit põhjust, miks ta ei saanud varem oma taotlust esitada. Neil põhjustel ning HKMS § 51 lg-le 4 tuginedes ei menetle kohus kaebaja 17.09.2015 taotlust ning jätab selle läbi vaatamata.

Karin Kalmiste Kohtunik