4-15-6142/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.10.2015.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-15-6142 Kohtukoosseis Kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Tõlk Liis Landsmann Oksana Mametova Kohtuasi

M.I (ik: XXX) väärteokaebus nr 4- 15-6142; Vaidlustatud lahend

Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 01.07.2015.a otsus väärteoasjas nr 2317,15,006350; Asja läbivaatamise kuupäevad: 02.09.2015.a ja 30.09.2015.a;

Kohtuistungitel osalenud isikud:

kaebuse esitaja M.I , isikukood: XXX, elukoht: XXX;

kaebuse esitaja esindaja jurist Vladimir Kolga, töökoht:

Natus Vincere Õigusbüroo, jurist, e-post: natusvincere.law@gmail.com;

kohtuväline menetleja Politsei – ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu;

RESOLUTSIOON

Jätta M.I esindaja Vladmir Kolga Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale

28.07.2015.a esitatud kaebus Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 01.07.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2317,15,006350 rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult

kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud.

Asjaolud ja menetluse käik:

2

Väärteoasja nr 2317,15,006350 menetluse raames on 13.06.2015.a Politsei – ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri Lääne – Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik M. Soome koostanud väärteoprotokolli nr AB1389871 selle kohta, et 13.06.2015.a kella 03:56 ajal Harju maakonnas,

Tallinnas, Ehitajate tee 145 ja Paldiski mnt vahel M.I liikudes Ehitajate tee 145 suunas juhtis B-kategooria mootorsõidukit (Fiat Stilo reg nr XXX) omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l, tõenduslikualkomeetri näit 0,52+-0,05 mg/l.

Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110EST nr ARAD-0013, taatlustunnistus nr TTRC-15/00051. Selliselt M.I rikkus LS § 90 lg 1 p 1 ja LS § 69 lg 3 sätteid, pannes toime väärteod, millised on kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi. (tl 22)

Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 01.07.2015.a otsusega väärteoasjas nr 2317,15,006350 karistati kaebuse esitajat M.I (M.I) Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 201 lg 1 ja § 224 lg 2 järgi KarS § 63 lg 1 kohaldades LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühikut, s.o 900.- eurot.

Väärteoasja otsuse nr 2317,15,006350 kohaselt M.I 13.06.2015.a kella 03.56 ajal Ehitajate teel suunaga maja nr 145 poole, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l, samuti omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. (tl 5-7, 43-45)

Eelpool märgitud otsusele esitas M.I volitatud esindaja jurist Vladimir Kolga 28.07.2015.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kaebuse, millises taotletakse Politsei – ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 01.07.2015.a M.I suhtes koostatud väärteootsuse nr

2317,15,006350 tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel,

tunnistajana XXX ülekuulamist ning väärteoasjas olevate menetluskulude vastustaja kanda jätmist. (tl 1-4)

Kohtule esitatud kaebuses juhitakse tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ei pea usutavaks politseiametnike J. Jändra ja D. Petrovi, kes on üle kuulatud tunnistajatena antud ütlusi, sest need

ei vasta tegelikkusele. Väärteomaterjalide juurde ei ole lisatud sündmuskohal vaadeldud videosalvestist. Kohtu tähelepanu juhitakse faktile, et politseiametnikud kohapeal ei selgitanud välja meesterahva andmeid, kes viibis ka sündmuskohal. Kohtuväline menetleja ei ole arvesse võtnud M.I ütlusi, samuti ei ole kohtuväline menetleja üle kuulanud tunnistajana

sõiduautos viibinud XXXt s.t kohtuväline menetleja ei ole teinud kõik endast oleneva asja

igakülgseks menetlemiseks s.t, et välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud s.t, kas

M.I on toime pannud väärteo. Kohtu tähelepanu juhitakse sellele, et M.I viibis sõidukis kõrvalistuja esiistmel ning tema oli üksnes sõitja LS § 2 p 79 tähenduses. Märgitust tulenevalt M.I ei ole rikkunud LS § 90 lg 1 p 1 ja LS § 69 lg 3 nõudeid. Kaebuse esitaja on asunud seiskohale, et kohtuväline mentleja on hinnanud tõendeid valikuliselt ning tõendite vale hindamise tulemusena on jõutud valele järeldusele, et M.I on toime pannud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Seoses sellega, et M.I ei ole rikkunud LS § 90 lg 1 p 1 ja LS § 69 lg 3 nõudeid, siis ta ei nõustu ka määratud rahatrahviga

summas 900.- eurot. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et asudes tuvastama

väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljus kohtuväline menetleja

väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja

rikkus väärteomenetlusõigust ning märgitust tulenevalt tuleb M.I suhtes väärteomenetlus lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. (tl 2-4)

3

Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas 02.09.2015.a toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja M.I kinnitas, et tema jääb täielikult kohtule esitatud kaebuse juurde.

Kaebuse esitaja volitatud esindaja jurist Vladimir Kolga asus seisukohale, et kohtuväline

menetleja on rikkunud väärteomenetluse sätteid ja nimelt menetleja ei ole teinud endast kõik

oleneva asja igakülgseks menetlemiseks. Kohtuväline menetleja ei ole võtnud arvesse, et kaebajale inkrimineeritud väärteo juures osales ka tunnistaja XXX, kes on jäänud üle kuulamata

ning kuna M.I ei ole talle inkrimineeritud väärtegusid toime pannud, siis tuleb

kohtuvälise menetleja otsus tühistada. (tl 52) Samuti juhtis kaitsja Vladimir Kolga kohtu tähelepanu sellele, et käesolevas väärteoasjas peaks olema ka videosalvestis, mille peal peaks olema kajastatud politseiametnike käitumine patrullimise jooksul, kuid seda ei ole. Kaitsja heitis

ette seda, et tunnistajatena üle kuulatud politseiametnikel oli võimalus tutvuda ka asja materjalidega ning, sellest tulenevalt on viimased andnud eesmärgiga ütlusi, et kaebus esitaja süüdi tunnistada. Üle ei ole kuulatud teist isikut, kes viibis auto juures. (tl 79)

Kohtuvälise menetleja esindaja asus 30.09.2015.a toimunud kohtuistungil seisukohale, et käesolevas väärteoasjas kohtus üle kuulatud tunnistajaid mõjutatud ei ole. Kaebuse esitaja on temale inkrimineeritud väärteod toime pannud, antud fakt on tõendamist leidnud usaldusväärsete

tunnistajate XXXja XXXütlustega. Tuvastamist on leidnud teadmine, et videosalvestust, mida väärteoasja materjalide juurde lisatud ei ole, sealt ei olnud näha, kohtade vahetust. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. (tl 80)

Kohtuistungil avaldas ja uuris kohus järgmisi väärteoasjas kogutud tõendeid ja nimelt

(tl 79):

• M.I suhtes Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse vanemväärteomenetleja politseileitnant K. Palits 01.07.2015.a koostatud otsust väärteoasjas nr 2317,15,006350; (tl 5-7, 43-45)

• M.I suhtes Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne – Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik M. Soome 13.06.2015.a koostatud väärteoprotokolli nr AB1389871; (tl 8, 22-24)

• M.I suhtes 13.06.2015.a Põhja prefektuuri Lääne – Harju patrullpolitseinik XXX poolt koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokolli; (tl 31)

• M.I suhtes 13.06.2015.a Põhja prefektuuri Lääne – Harju patrullpolitseinik XXX poolt koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli; (tl 32)

• M.I suhtes 13.06.2015.a Põhja prefektuuri Lääne – Harju patrullpolitseinik Margus Soome poolt koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust s.h menetlusaluse isikule tema õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta antud allkirja; (tl 33-34,35)

• M.I suhtes väljastatud Maanteeameti Liiklusregistri väljavõtet; (tl 36)

• M.I suhtes 13.06.2015.a Põhja prefektuuri Lääne – Harju patrullpolitseinik

Margus Soome poolt koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll sh mõõtetulemuse väljavõtet; (tl 37-38)

• M.I 16.07.2015.a väljastatud volikirja, millisega volitatakse Vladmir Kolgat ja Svetlana Malkovat eraldi või koos esindama/nõustama M.I nii kohtutes

kui ka teistes õiguskaitseorganites v.a vara – ostu-müüki ja muud varalised tehingud volitaja nimelt. Volikiri kehtib 1 aasta alates 16.07.2015.a; (tl 40)

• M.I suhtes väljastatud karistusregistri väljavõtet; (tl 49)

Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid menetlusosalised lubatavaks. Kohus märgib, et Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas 30.09.2015.a toimunud kohtuistungil kuulati tunnistajatena üle ka XXXja XXX. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-22-10 ei ole vajalik taasesitada tunnistaja antud ütluste sisu kohtuotsuse tõendite loetelus.

4 Kohtu järeldused:

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud väärteoasjas kogutud materjalidega, samuti

kohtuistungil menetlusosaliste esitatud seisukohtadega, olles üle kuulanud

tunnistajad XXXja XXXi ning uurinud ja hinnanud kohtuistungil avaldatud kirjalikke ning dokumentaalseid tõendeid kogumis, asub seisukohale, et M.I esitatud kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele ning seda alljärgnevatel põhjustel:

M.I-le LS § 201 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt,

kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning, kes juhib mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületades inkrimineeritud väärtegude osas leiab kohus järgmist:

Antud väärteoasja menetluse raames ei ole tekkinud vaidlust selles, et M.I viibis 13.06.2015.a. kella 03.56 ajal sõiduautos Fiat Stilo reg nr XXX, milline liikus Harju maakonnas, Tallinnas Ehitajate tee 145 ja Paldiski mnt vahel, Ehitajate tee 145 suunas.

Käesoleval hetkel ei ole tekkinud vaidlust ka selles, et kaebuse esitajal puudub mootorsõiduki juhtimise õigus. Märgitud fakti, et kaebuse esitajal puudub mootorsõiduki juhtimise õigus kinnitab käesoleva väärteoasja menetluse raames kohtuvälise menetleja poolt kogutud sellekohane tõend ja nimelt 26.06.2015.a väljastatud Maanteeameti Liiklusregistri väljavõte, (tl 36) millisest nähtub, et M.I ning märgitud asjaolu on kinnitanud M.I kehtivaid juhilubasid ei leitud

02.09.2015.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas toimud kohtuistungil ise, selgitades,

et . (tl 56) Samuti on tunnistaja XXX juhilubasid tal ei ole ja autot ta kunagi juhtinud ei ole

30.09.2015.a toimunud kohtuistungil kinnitanud, et . (tl 77) naisterahval puudus juhtimisõigus

Märgitust tulenevalt saab kohus teha ühese järelduse selle kohta, et kaebuse esitaja M.I näol oli 13.06.2015.a tegemist isikuga, kellel puudus igasuguse mootorsõiduki juhtimise õigus.

Käesoleva väärteoasja menetluse raames ei ole tekkinud vaidlust ka selles, et kaebuse esitaja oli temale (tl 22-23) ja (tl 43- väärteoprotokollis nr AB1389871 väärteootsuses nr 2317,15,006350

45) etteheidetud ajal ja kohas alkoholijoobes. M.I ise 02.09.2015.a toimunud kohtuistungil kinnitas, et enne kodu poole sõitmist oli ta sõbrannaga ära joonud pudeli veini, mis kell ta alkoholi tarbimise lõpetas, seda ta öelda ei osanud. (tl 61) Tunnistajatena ülekuulatud XXX ja XXXkinnitasid 30.09.2015.a toimunud kohtuistungil, et naisterahvas, kes sõiduki juhikohalt väljus oli alkoholijoobes ja nimelt, selgitas tunnistaja XXX, et kui nad naisterahvast küsitlesid, siis tuli viimase suust alkoholilõhna naisterahva joove tuvastati nii indikaatorvahendiga kui ning

ka tõendusliku alkomeetrit kasutades. (tl 73) Tunnistaja XXX kinnitas kohtuistungil, et naisterahval tuvastasid nad alkoholi joobe ja viimane viidi Rahumäe teele tõendusliku alkomeetri juurde ning väärteomenetluse läbiviimiseks. (tl 77)

Kohus selgitab, et Korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 38 lg 1 kohaselt politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise

vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga.

Käesoleva väärteoasja menetluse käigus on kogutud tõendid selle kohta, et esmalt tuvastati Politsei

– ja Piirivalveameti Põhja prefketuuri patrullpolitseinik XXXpoolt 13.06.2015.a kella 04.01 ajal M.I alkoholi joove indikaatorvahendit kasutades ja nimelt 0,52 mg/l kohta ning

ajavahemikul kella 04.18.a kuni 04.21 ajal mõõdeti menetlusele allutatud isiku s.t Anželika

5

M.I alkoholijoovet kasutades selleks tõendusliku alkomeetrit Dräger Alcotest 7119 EST, lõplikuks mõõtetulemuseks saadi 0,52 mg/l, laiendmääramatus +-0,05 mg/l s.t lõplikutulemusega

0,47 mg/l kohta. Antud faktid loeb kohus tõendatuks käesoleva väärteoasja menetluse raames kogutud järgmiste dokumentaalsete tõenditega ja nimelt: 13.06.2015.a M.I suhtes koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga (tl 31) sh joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga (tl 32) ning M.I suhtes 13.06.2015.a koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga mõõtetulemuse väljatrükiga (tl 38) ja selle juurde lisatud . (tl

37). Kohus ei pea vähetähtsaks teadmist, et M.I , tutvudes tuvastatud

joobetulemustega ning teades oma õigusi ja kohustusi (tl 35) ei pidanud vajalikuks s.t ei nõudnud, et teda viidaks tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga, vaid nõustus mõõdetud tulemustega. Nii märgitust tulenevalt kui ka kui ka kõikides eelpool kirjeldatud tõendites sisalduva info alusel saab teha ühtse usaldusväärse järelduse selle kohta, et kaebuse esitaja M.I oli temale nii väärteoprotokollis kui ka väärteootsuses etteheidetud ajal ja kohas alkoholijoobes.

Käesolevas väärteoasjas on tekkinud vaidlus selles, kas kaebuse esitaja M.I oli talle etteheidetud väärteotoimepanemise ajal s.t 13.06.2015.a kella 03:56 ajal mootorsõiduki roolis ja, kas ta juhtis mootorsõidukit. Antud fakti menetlusalune isik eitab. Kaebuse esitaja on M.I on 02.09.2015.a kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta, et tema mootorsõidukit juhtinud ei ole vaid seda tegi XXX. (tl 59-60) Kohus märgitud tähelepanekut kontrollida ja tuvastada ei saanud, seoses 02.09.2015.a tunnistaja XXX poolt V™S § 99 lg 1 nõude rikkumisega. Kohtus leidis tuvastamist fakt, et tunnistaja XXX ei täitnud kohtu nõuet lahkuda kohtusaalist vaid kuulas pealt kaebus esitaja kohtus antud selgitusi. (tl 57) Antud rikkumist kinnitasid ka nii kohtuistungil viibinud kohtuvälise menetleja esindaja kui ka kaebuse esitaja kaitsja. (tl 64)

Käesoleval hetkel peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-131-13 p 14, millises märgitakse, et võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.

Kohus ei pea kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud ütlusi usaldusväärseks ning eluliselt usutavaks ja seda osas, mis puudutab viimase poolt antud selgitusi selle kohta, et nii sõidu ajal kuni politsei poolt kinnipidamiseni oli tema hoopis juhi kõrvalistmel. Kõrvalistmel olles aitas ta veel XXX , kuna viimane palus tal avada sõiduauto kapotti nupust, või kangist, mis jäi juhipoole vasakule äärde ja tema viimase juhendamisel, kummardus istmele kohale selliselt, et istmik jäi

kõrvalistuja istmele hetkel, mil XXX oli autost väljas (tl 55-57) kuivõrd M.I

sellekohased ütlused on vastuolus teiste kohtuistungil uuritud ja usaldusväärseks peetavate tõenditega ja nimelt tunnistajate XXX ja XXX kohtus antud ütlustega ning kohus jätab kaebuse

esitaja sellekohased ütlused s.t ütlused selle kohta, et tema mootorsõidukit ei juhtinud tõendikogumist välja. Kohtu hinnangul on kaebuse esitaja eelpool ebausaldusväärseks märgitud ütlused kohut eksitavad ning on vastuolus käesoleva väärteoasja menetluse raames kogutud ja kohus uuritud tõenditega.

Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-55-15 p 7 selgitatakse, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse

või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll V™S § 31 3 lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtuvõi kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta

on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis s.t vastavalt Riigikohtu poolt väljendatud seiskohale ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (RKKKo 3-1-1-29-05 p 5). Kohus seda ka tegi ning kuulas

6 tunnistajatena üle Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne – Harju patrullpolitseinikud XXX(tl 72-77) ning XXX (tl 77-80).

Kohus asub seisukohale, et nii tunnistaja XXX kui ka XXX kohtus antud ütlused on igati kooskõlas teiste käesolevas väärteoasjas kogutud tõendites sisalduva teabega ja nimelt kaebuse

esitaja suhtes 13.06.2015.a koostatud (tl 31), indikaatorvahendi kasutamise protokolliga

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga sõiduki juhtimiselt (tl 32),

kõrvaldamise otsusega Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega, tõendusliku (tl 33-34), alkomeetri kasutamise protokolliga sh mõõtetulemuse väljavõttega.

Kohtu hinnangul on mõlemad tunnistajad andnud üksikasjalikke ning omavahel riimuvaid ütlusi,

millised haakuvad eelpool märgitud, käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega, samuti ka

kaebuse esitaja M.I suhtes koostatud väärteoprotokollis ning väärteootsuses etteheidetud väärtegude asjaoludega. Nii tunnistajad XXX kui ka XXX on kohtus kinnitanud, et

mootorsõiduki roolis, mis seisma jäi oli naisterahvas ning meesterahvas väljus juhi

kõrvalistujapoolsest uksest tema nägi kuidas roolis olnud . Tunnistaja XXX kinnitas, et naisterahvas üritas ronida juhikohalt kõrvalistujapoolsele pingile, mõlemad tunnistajad s.t XXX ja XXX on kohtus kinnitanud, et naisterahvas väljus hiljem juhipoolsest uksest (tl 78). Arvestades

teadmist, et nii tunnistaja XXX, kui ka XXX kinnitasid kohtus enne ülekuulamist, et nemad kaebuse esitajat isiklikult ei tunne, mingit vihavaenu nendel kaebuse esitaja vastu ei ole ja kohtus saavad anda nad tõeseid ütlusi (tl 73, 77), samuti arvestades teadmist, et tunnistajatele on enne ülekuulamise algust selgitatud tõe rääkimise kohustusest ning viimaseid on hoiatatud vastutusest teadvalt vale tunnistuse andmise ja tunnistusest andmisest keeldumise eest KarS §-de 218 ja 320 järgi (tl 82) ei ole kohtul mingit alust arvata, et viimaste antud ütlused, millised viitavad üheselt sellele, et M.I on temale inkrimineeritud väärteod toime pannud usaldusvääruses.

Käesoleva väärteoasja kaebemenetluses kaitsja Vladimir Kolga esitatud väidet selle kohta, et tunnistajad on tutvunud asja materjalidega ja viimaseid on mõjutatud kohus asjakohaseks ei pea, sellekohaseid tõendeid kohtule esitatud ei ole.

Eeltoodust nähtub, et kaebuse esitaja M.I ütlused selle kohta, et tema oli sõidu ajal

juhi kõrvalistmel on vastuolus kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustega k.a väärteoasja

materjalide juurde lisatud 13.06.2015.a M.I suhtes koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses sisalduva infoga. Kohus juhib tähelepanu sellele, et ka viimasest tõendist nähtub, et just kaebuse esitaja oli selleks isikuks, kes juba eelpool märgitud ajal ja kohas eemaldati mootorsõiduki Fiat Stilo reg nr XXX roolist (tl 33).

Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja M.I ütlused selle kohta, et tema oli mootorsõiduki juhi kõrvalistuja pingis ei ole tõesed vaid antud eesmärgiga vabaneda võimalikust

ettenähtud vastutuses LS § 201 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest.

Kohtu hinnangul käesoleva väärteoasja menetluse käigus kogutud materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust rääkida menetluslikest rikkumistest. Kohus möönab, et käesoleva väärteoasja menetluse käigus on nii tunnistajatena ülekuulatud politseiametnikud kui ka kaebuse esitaja M.I andnud selgitusi selle kohta, et käesoleva väärteo menetluse käigus oli

olemas ka videosalvestus, kuid nii viimase kui ka tunnistajate ütlustes nähtub, et vaadeldud

videosalvestusest kaebuse esitajale etteheidetud tegu näha ei olnud, tunnistajad on kohtus selgitanud, et seda põhjusel, kuna videokaamera patrullautol salvestab kaamera ees toimuvat.

Märkimisväärseks tuleb pidada mõlema tunnistaja kohtus antud tunnistusi ka selles, et politseiauto

peatus sõiduauto, millises kaebuse esitaja viibis kõrvale ning sellest tulenevale ei olnud videosalvestusel näha ka viimase poolt toimepandud rikkumist. (tl 74, 77) Käesoleva väärteoasja

7

kaebemenetluses on tuvastatud ka asjaolu, et kaebuse esitajale tutvustati videosalvestust, kuid

märgitud salvestusel eelpool väljatoodud asjaolude esinemise tõttu menetlusaluse isiku poolt toimepandut näha ei olnud. Antud fakti kinnitasid kohtus nii kaebuse esitaja M.I kui ka tunnistajad XXX ja XXX. (57-58, 74, 78)

Käesoleval hetkel peab kohus oluliseks juhtida tähelepanu sellele, et märgitud väärteoasja materjalide juurde lisamata jäetud videosalvestust ei ole arvestatud tõendite hulka ning märgitud videosalvestist ei ole ei kohtuväline menetleja ega ka kohus hinnanud kaebuse esitaja süüd või süüd välistava tõendina.

Kohus asub seisukohale, et M.I poolt LS § 201 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus on õigesti kajastatud ning isiku süü on tuvastamist leidnud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Käesoleva väärteoasja kaebemenetluse käigus ei leidnud kohtus tuvastamist, et asjas esineks isiku õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohtus ei tuvastatud.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et M.I on temale inkrimineeritud

väärteod toime pannud otsese tahtlusega. Kohus märgib, et esmalt pidi kaebuse esitaja olema teadlik, et temale mootorsõiduki juhtimiseks luba väljastatud ei ole, kuid vaatamata sellele 13.06.2015.a ta mootorsõidukit juhtima asus ning samuti tema, teades, et on ära joonud pudeli veini ja teades, et tal ei ole õigust sõidukit juhtida, võttis teadlikult riski ning asus mootorsõidukit

juhtima. Kohus juhib tähelepanu sellele, et teatavasti on risk võimalik oht. Seoses sellega, et igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see

oht realiseerub. Kohtu hinnangul alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine ning seda veel isiku poolt, kellel igasugune mootorsõiduki juhtimise õigus puudub kujutab endas liikluses suure ohu loomist ning seega on objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Kohus asub seisukohale, et isik, kes hindab oma seisundit niivõrd vääralt, et asub joobeseisundis sõidukit juhtima, samal ajal olles ka teadlik, et mootorsõiduki juhtimisõigus tal ka puudub on liikluses eriti ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja märgitust tingituna peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist.

Kohus nõustub sarnaselt kohtuvälise menetlejaga selles, et sõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud ning veel isiku poolt, kellele mootorsõiduki juhtimise õigust

omistatud ei ole, on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Oma süülise käitumisega rikkus M.I LS § 90 lg 1 p 1 ja LS § 69 lg 3

tulenevaid nõudeid, pannes toime väärteod, millised kvalifitseeriti LS § 201 lg 1 järgi s.o juhtimisõiguseta juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületamine ja LS § 224 lg 2 järgi s.o . Kohus asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja antud hinnang kaebuse esitaja väärale käitumisele on õige.

Samuti asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsusega M.I-le määratud rahatrahv on asjakohane ja põhjendatud. Kohtuväline menetlja kaebuse esitajale karistust määrates

on lähtunud KarS § 56 sätetest. Vähetähtsaks ei saa pidada asjaolu, et karistuse määramisel

kohtuväline menetleja ei ole tähelepanuta jätnud teo toimepanija isikut. M.I on isikuks, kes on varasemalt väärtegude toimepanemise eest karistamata, märgitud teadmist kinnitab karistusregistri sellekohane väljavõte. (tl 49)

LS § 201 lg 1 kvalifitseeritava väärteo eest on seaduseandja karistusena ette näinud rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12-kuuks.

8 Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja M.I-le karistuse määramisel on arvesse võtnud viimase süü suurust ning õiguslikke piire arvestades, karistusmäära valides oma siseveendumusest lähtuvalt otsustanud menetlusalust isikut karistada rahatrahviga.

Kohus selgitab, et tulenevalt KarS § 63 lg-st 1, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab

mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohtuväline menetleja, pidades vajalikuks mõjutada isiku

väärtushinnanguid ning saavutamaks karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke, pidas põhjendatuks M.I karistamist tema poolt toimepandud väärtegude eest KarS § 63 lgst 1 lähtuvalt LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses s.o summas 900.- eurot.

Kohus asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsuses ettenähtud karistusmäär jääb samuti

keskmise määra lähedale ning on seega kooskõlas toimepandud väärtegude raskusega. Kohtu hinnangul olukorras, kus raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ühiskonnas on niivõrd

sage, tuleb karistuse määramisel lähtuda üldpreventiivsetest kaalutlustest s.t tuleb väljendada selget hoiakut, et raskemate rikkumistega kaasnevadki rangemad karistused. Kohus selgitab, et

karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamine peab tagama selle, et isik ei asuks toime panema uusi süütegusid.

Kohus asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt M.I-le karistusena määratud rahatrahv eelpool märgitud ulatuses on selline, milline peaks muutma viimase väärtushinnanguid

ning suhtumist õiguskorda ja õigusemõistmisse üldiselt ning samuti panema teda hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka karistuse osas.

Kohus juhindub V™S §-dest 109-111; § 132 p 1; § 133-135 ja § 155 - 156

Merle Parts Kohtunik