3-15-942/23 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-942

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2015, Jõhvi

Kohtunik

Ülle Polluks

Kohtuasi

’i kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise 9000 euro nõudes

seoses ebapiisva elamispinna tagamisega Tallinna

Vanglas ajavahemikul 10.06.2013-09.02.2015

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Resolutsioon

1. Jätta ’i kaebus kahjunõude ajavahemiku

28.09.2013-31.10.2013 osa läbi vaatamata.

2. Jätta ’i kaebus läbi vaatamata osas, mis

puudutab suletud osakonnas 23h lukustatud

kambris hoidmisega; vangla vanemas osas WC-de

kambris puudumisega sh pikema kui ühe tunnise

ooteajaga; väikeste jalutusboksidega; kambri

valgustuse nõuetele mittevastavust; ühe 20-

minutilise dušši korra nädalas võimaldamist;

riiete kambris pesemist ja kuivatamist;

ventilatsiooni puudulikkust.

3. Jätta ’i kaebus ülejäänud osas

rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse ava-

likult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkae-

buse esitamise viimane päev on 11. november 2015.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. esitas 09.02.2015 Tallinna Vanglale kahjunõude reg 11.02.2015 nr 5-37/15/54-1

(4-5), mille kohaselt viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 10.06.2013-

09.02.2015 ning kinnipeetavale ei tagatud 4m² vaba isiklikku ruumi. on

seisukohal, et Tallinna Vangla rikkus EIÕK art 3 ning taotleb õiglast kahju 15 eurot päevas

(kokku 642 päeva eest) tema alandamise ja ebainimliku kohtlemise eest.

2. Tallinna Vangla 18.05.2015 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/15/54-2 (tl 34-

36p) jäeti i kahjunõue rahuldamata. Tallinna Vangla ei tuvastanud, et vangla

tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtunud, et taotlejale oleks vangla tegevuse

tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Vangla ei nõustunud, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleks põrandapinnast

maha arvata WC ja mööblialune pind. Vangla leidis, et taotluse esitajale oli tagatud

vähemalt 3,08m² põrandapinda.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

3. esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 10.06.2013-

09.02.2015. Kaebaja väitel on Tallinna Vangla viie- ja kuuekohalistes kambrites üldpinda

ühe inimese kohta 2,5m². Vaba pinda, millest on maha arvatud mööbli ja inventari alla

jääv ruum, on vähem kui 1,5m² inimese kohta. Tallinna Vangla kinnipeetavale mõeldud

vanas osas asuvates erineva suurusega kambrites jääb isiklik ruum alla 3m² inimese kohta.

Nimetatud osas asuvad tualetid koridoris ja on üldkasutatavad ning sel ajal kui uksed on

lukustatud võib olla ooteaeg tualetti pääsemiseks 1 tund või rohkemgi. Vahistatute ja

kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ja

teistele kinnipeetavatele on uksed reeglina avatud 4 tundi päevas. Jalutusboksi suurus jääb

alla 15m², mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas

kambris, mistõttu on pidevalt niiske ja seintel on kohati hallitust, millest võib järeldada, et

ventilatsioon on puudulik. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg 1

sätestatud nõuetele. Kambrites on ainult külm vesi ning võimaldatakse ühte 20 minutilist

dušširuumi külastust kord nädalas. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista mittevaraline

kahju summas 450 eurot iga Tallinna vanglas viibitud kuu eest (kokku 9000 eurot).

4. 21.05.2015 esitas kaebaja kohtule kaebuse täienduse, milles juhib tähelepanu, et Tallinna

Vangla vastuses ei arvesta kambrites asuva kolme magamiskohaga (100x200cm), laua ja

kahe pingi olemasoluga, samuti tualetikabiini, kraanikausi ja kapi olemasoluga. Mistõttu

kambris suurusega 15m² jääb pärast mööbli ja santehnika paigutamist vaba pinda 4m² viie

kinnipeetava kohta.

Vastustaja vastuväited

5. 28.07.2015 esitas Tallinna Vangla kohtule vastuse kaebusele (tl 61-61p), milles vastustaja

on seisukohal, et ’ile ei ole mittevaralist kahju tekkinud ja nõude rahuldamiseks

puudub alus. Tallinna Vangla on 18.05.2015 kahju hüvitamise taotluse vastuses nr 5-

37/15/54-2 ’i mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjalikult analüüsinud ja

oma seisukohti põhjendanud. Vastustaja ei pea siinkohal vajalikuks neid üle korrata ja

palub kohtul nende seisukohtadega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel. Vastustaja

on seisukohal, et ’il on kohtueelne menetlus suletud osakondades 23 h

lukustatud kambris hoidmisega; vanemas vanglaosas WC kambris puudumisega ja pikema

kui ühe tunnise ooteajaga; väikeste jalutusboksidega; kambris riiete pesemisega ja

kuivatamisega ning sellest tekkinud niiskusega; halva ventilatsiooniga; nõuetele

mittevastava valgustusega, puudulike pesemistingimustega seonduvalt läbimata, mistõttu

nende väidete osas tuleb kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbivaatamatult tagastada.

Kohtu seisukoht

6. Käesolevas haldusasjas on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna

Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 450 eurot Tallinna Vanglas iga

viibitud kuu eest ajavahemikul 10.06.2013-09.02.2015.

7. Kinnipeeturegistri andmetel viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 10.06.2013-

27.09.2013 ja 01.11.2013-10.03.2015. Tulenevalt eeltoodust kohus on seisukohal, kaebaja

kahjunõue, mis puudutab perioodi 28.09.2013-31.10.2013, mil kaebaja viibis Lääne

Prefektuuri Pärnu kambris, tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel. HKMS

§ 151 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast

kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud

asjaolud, mille kohaselt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on

tõendatud.

8. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja lisaks ruumipuudusele välja toonud ka muid

puuduseid seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas vaidlustatud ajavahemikul.

Kaebaja märgib kaebuses, et lisaks ruumipuudusele vangla vanas osas asuvad tualetid

koridoris ja on üldkasutatavad ning sel ajal kui uksed on lukustatud võib olla ooteaeg

tualetti pääsemiseks 1 tund või rohkemgi. Vahistatute ja kinnipeetavate ootekambrites on

inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ja teistele kinnipeetavatele on uksed

reeglina avatud 4 tundi päevas. Jalutusboksi suurus jääb alla 15m², mida jagatakse kõigi

kambrikaaslastega. Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu on pidevalt

niiske ja seintel on kohati hallitust, millest võib järeldada, et ventilatsioon on puudulik.

Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele. Kambrites

on ainult külm vesi ning võimaldatakse ühte 20 minutilist duširuumi külastust kord

nädalas. Kohus nõustub vastustajaga, et Tallinna Vanglas 09.02.2015 registreeritud

kahjunõudes ei ole kaebuse esitaja eelnimetatuid puudusi välja toonud, mistõttu kaebuse

esitajal ei ole nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ning nimetatud

muude kaebuste osas tuleb kahjunõue jätta läbi vaatamata.

9. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või

vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse

vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata

jätnud. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast

kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud

asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

10.Tulenevalt eeltoodust kohus jätab läbi vaatamata kaebuse esitaja nõude, milles kaebaja

taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, mis puudutab suletud osakonnas 23h

lukustatud kambris hoidmisega; vanema vangla osas WC kambris puudumisega sh

pikema kui ühe tunnise ooteajaga; väikeste jalutusboksidega; kambri valgustuse nõuetele

mittevastavust; ühe 20-minutilise dušši korra nädalas võimaldamist; riiete kambris

pesemist ja kuivatamist; ventilatsiooni puudulikkust.

11. Kohtule esitatud kaebuse kohaselt kaebaja Tallinna vanglas viibimise ajal vangla viie- ja

kuuekohalistes kambrites moodustas üldpinda ühe inimese kohta 2,5m². Vaba pinda,

millest on maha arvatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on vähem kui 1,5m² inimese

kohta. Tallinna Vangla kinnipeetavale mõeldud vanas osas asuvad erineva suurusega

kambrid, kus jääb isiklik ruum alla 3m² inimese kohta. Kaebuse täienduses juhib kaebaja

tähelepanu, et Tallinna Vangla vastuses ei arvestata kambrites asuva kolme

magamiskohaga (100x200cm), laua ja kahe pingi olemasoluga, samuti tualetikabiini,

kraanikausi ja kapi olemasoluga. Mistõttu kambris suurusega 15m² jääb pärast mööbli ja

santehnika paigutamist vaba pinda 4m² viie kinnipeetava kohta.

12.RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des

3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega, mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise

tegevusega kahjustanud kaebajat. RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. RVastS § 9 lg 2

kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise

nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga

põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani

õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja

õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lg-

s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus.

13.VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt

või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib

piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

14.EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18

kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada

kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et

karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega

kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel

on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel

juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole. Kvalifitseerimaks

teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine

ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb

niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse

alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud

taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse

võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka

ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates

minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis

tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast.

15.VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab

olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri

suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav

minister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt

kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014

jõustunud VSKE § 6 lg 6 sätestatu kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt

2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8

kohaselt toa või kambri sisustusse kuuluvad: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade

hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi;

võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC.

16.Vastustaja vastusele lisatud kambri täituvuse tabeli (tl 62-67) kohaselt viibis kaebaja:

-

10.06.2013-11.06.2013 kambris nr 119 (üldpindalaga 15,4m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 5,13m².

-

12.06.2013-28.06.2013 kambris nr 324 (üldpindalaga 15,8 m²), põrandapinda ühe

isiku kohta 3,16m²).

-

29.06.2013-28.07.2013 kambris nr 334 (üldpindalaga 16,3m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 3,26-4,08m².

-

29.07.2013-30.07.2013 kambris nr 82 (üldpindalaga 9,2m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 9,2m².

-

31.07.2013-08.09.2013 kambris nr 347 (üldpindalaga 15,9m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 3,18-3,98m².

-

09.09.2013-27.09.2013 kambris nr 433 (üldpindalaga 18,5m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 3,08-3,70m².

-

01.11.2013-27.01.2014 kambris nr 457 (üldpindalaga 13,1m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 4,37m².

-

28.01.2014-20.01.2015 kambris nr 428 ja 417 (üldpindalaga 17,4m²), põrandapinda

ühe isiku kohta 3,48-4,35m².

-

21.01.2015-26.01.2015 kambris nr 429 (üldpindalaga 17,9m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 3,58-4,48m².

-

27.01.2015-02.02.2015 kambris nr 456 (üldpindalaga 17,2m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 3,44-4,3m².

-

03.02.2015-10.03.2015 kambris nr 359 (üldpindalaga 21,6m²), põrandapinda ühe isiku

kohta 3,6-4,32m².

17.Vastustaja vastusele lisatud kambri täituvuse tabelist nähtub, et kaebaja viibides

ajavahemikul 10.06.2013-27.09.2013 ja 01.11.2013-10.03.2015 Tallinna Vanglas, oli

kinnipeetavale tagatud vähemalt 3,08m² põrandapinda ühe isiku kohta. Tabeli kohaselt ca

130 päeva moodustas kambripind ühe isiku kohta üle 4m².

18.Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6

ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi

kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda ja alates 01.01.2014 3m²

põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust

inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis

oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva

õigusega.

19.Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille

arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist

kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK.

20.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid,

st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna

Vanglas viibides ebapiisavad elamistingimused, siis oli kaebajal võimalik pöörduda

koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega. Kaebaja seda

teinud ei ole. 06.02.2015 on kaebaja esitanud vanglale pöördumise, milles soovis

informatsiooni, millistest kambrites kaebaja on Tallinna Vanglas ajavahemikul juuli 2013

kuni veebruarini 2015 viibinud. Alles 09.02.2015 on ta esitanud Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise taotluse. Halduskohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle

kohta, et kaebaja oleks pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris

valitsenud ruumipuudusega ja ebainimlike elamistingimustega. Kohus nõustub vastustaja

seisukohaga, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise

hüvitise väljamõistmist.

21.Halduskohus märgib kokkuvõtvalt, et RVastS § 7 lg 1 kohaselt õigustab nii varalise kui ka

mittevaralise kahju puhul kahjunõude esitamist see, et avaliku võimu kandja on kannatanu

suhtes käitunud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid

õigusvastased, sest kambri vaba pinda oli isiku kohta alla 3 m2.

22.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 20. juuni 2014. a otsuses

asjas nr 3-4-1-9-14 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31. detsembrini 2013

kehtinud redaktsiooni. See sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus leidis, et kuigi ühe kinnipeetava kohta vähem

kui 2,5 m2 suuruse põrandapinna osaga kambris viibimine pika aja kestel võib kujutada

endast inimväärikuse alandamist, pole tegemist inimväärikust riivava olukorraga, kui isik

sai vabal ajal oma osakonnas piisavalt liikuda või olla väljaspool kambrit muul põhjusel.

Seega jättis Riigikohus taotluse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata

ning see norm kehtis ja kuulus õiguspäraselt kohaldamisele perioodil, mille eest kaebaja

kahju nõuab. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või

toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust

alandavat kohtlemist.

23.Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Tunis vs. Eesti on tehtud konkreetsete asjaolude

pinnalt, mis ei ole ülekantavad kõigile kinnipeetavate kaebustele: T. Tunis sai kohtuotsuse

asjaoludest nähtuvalt kambrist lahkuda üksnes tunniajaseks jalutuskäiguks ning ta oli

paigutatud kambrisse, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda ühtedel andmetel alla

2,5 m2. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 12. märtsi 2015. a lahendis Muršić vs.

Horvaatia (avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum

kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada

artikli 3 rikkumise.

24.Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et

’i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 450

eurot Tallinna Vanglas iga viibitud kuu eest ajavahemikul 10.06.2013-27.09.2013 ja

01.11.2013-10.03.2015 osas tuleb jätta rahuldamata.

25.Menetluskulud

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 9. juuni 2015 määrusega

(tl 55-56). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks

kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille

tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/

Ülle Polluks

kohtunik