3-15-1549/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

09.10.2015, Tartu

Haldusasja number

3-15-1549

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla toimingu, millega

takistati tal apellatsioonkaebuse koostamist ja keelduti

selle vastuvõtmisest, ning Viru Vangla 12.05.2015. a

vastuse nr 6-16/24-4 õigusvastaseks tunnistamiseks

ning 5000 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.06.2015. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbi vaatamata A. Pokrase taotlus liita käesolev haldusasi haldusasjaga

nr 315-1442.

2. Jätta rahuldamata A. Pokrase taotlus võtta käesoleva asja materjalide juurde

tõendina haldusasja nr 3-15-1442 materjalid.

3. Jätta A. Pokrase määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.06.2015. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest (HKMS § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Pokras esitas 23.02.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 17 500 eurot seoses sellega, et Viru Vangla

ametnikud olid 22.02.2015 tema kambris ajanud dokumendid segamini, takistades tal

haldusasjas nr 3-14-51882 apellatsioonkaebuse tähtaegset esitamist ning keeldusid 23.02.2015

õigusvastaselt tema apellatsioonkaebuse vastuvõtmisest.

2. Viru Vangla jättis 12.05.2015. a otsustusega nr 6-16/24-4 A. Pokrase 23.02.2015 esitatud

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Viru Vangla möönis 12.05.2015. a vastuses, et Viru

Vangla ametnike tegevus 23.02.2015 apellatsioonkaebuse vastuvõtmisest keeldumisel ei

olnud kooskõlas Viru Vangla kodukorraga ning vangla vabandas kinnipeetava ees. Kuna Tartu

Ringkonnakohus ennistas 17.04.2015. a määrusega haldusasjas nr 3-14-51882

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ja võttis apellatsioonkaebuse menetlusse, on Viru

Vangla seisukohal, et vabandus on piisav hüvitis võimalike ebamugavuste eest, kuivõrd

kinnipeetavale ei ole kahju tekkinud. Viru Vangla märkis 12.05.2015. a vastuses, et A.

Pokrase 22.02.2015 esitatud kahju hüvitamise taotlus, millega kinnipeetav taotles

mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot seoses 22.02.2015 kambri läbiotsimise

käigus kohtudokumentide segamise ajamise ja rikkumisega, oli Viru Vangla 05.05.2015. a

vastusega nr 6-16/25-4 jäetud rahuldamata.

3. A. Pokras esitas 11.06.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla ametnike tegevus ja Viru Vangla 12.05.2015 vastus nr 6-16/24-4

ning hüvitada kaebajale tekitatud mittevaraline kahju summas 5000 eurot. Kaebuse kohaselt

seisneb mittevaraline kahju kaebaja õiguste rikkumises, tema inimväärikuse alandamises ja au

solvamises. Kaebaja leiab, et Viru Vangla ametnikud toimisid õigusvastaselt, kui keeldusid

23.02.2015 apellatsioonkaebust vastu võtmast, samuti olid vanglaametnikud takistanud

kaebajal apellatsioonkaebuse kirjutamist ning jätsid ta sellega ilma edasikaebeõigusest.

4. Tartu Halduskohus tagastas 30.06.2015. a määrusega A. Pokrase kaebuse HKMS § 121

lg 1 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kohus leidis, et 22.02.2015 kaebaja kambris

toimunud läbiotsimine ning 23.02.2015 kaebaja ametiasutusele saadetava kirja vastuvõtmisest

keeldumine võisid põhjustada kaebajale ebamugavust, pahameelt, üleelamisi ja muid

sarnaseid tundeid, kuid tegemist ei saanud olla olukorraga, mida oleks võimalik pidada

väärikuse süüliseks alandamiseks ning mis seetõttu saaks õigustada suure rahalise hüvitise

määramist. Vastustaja on kaebaja ees vabandanud. Seetõttu on võimalik lugeda talle

põhjustatud ebameeldivused hüvitatuks ning tema inimväärikuse alandamisega seotud

rahalisel nõudel ei ole ilmselgelt mingit edulootust. Samuti on kaebaja nõue tema au

solvamist puudutavas osas ilmselgelt perspektiivitu, kuna kohtule esitatud väidetest ja

dokumentidest ei nähtu, et kaebuse põhjustanud tegevuse käigus oleks vanglateenistuse

ametnikud soovinud kaebaja mainet kahjustada ja levitasid sel eesmärgil tema kohta

halvustava tähendusega hinnanguid sisalduvat informatsiooni. Halduskohus leidis, et ka

tuvastusnõude esitamine ei ole antud asjas lubatud, sest kaebaja on apellatsioonkaebuse

vastuvõtmisel toimunud rikkumise omaks võtnud ning kinnitanud, et juhtis sellele ametnike

tähelepanu. Sellises olukorras ei ole alust arvata, et järgmisel korral korratakse sama viga.

Seega ei annaks vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingisugust

eelist. Kuna ringkonnakohus on kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, ei ole

apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud raskused reaalselt mingeid kahjulikke tagajärgi

kaasa toonud ning kaebajal on kõik võimalused, et oma õigusi ringkonnakohtus kaitsta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 13.07.2015 Tartu Halduskohtu 30.06.2015. a määruse peale

määruskaebuse, milles palub halduskohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega võtta

kaebus menetlusse või liita see haldusasjaga nr 3-15-1442, mittevaralise kahju hüvitise

nõudeks kogusummana 13 000 eurot.

Kaebaja leiab määruskaebuses, et halduskohus on kaebuse tagastamisel rikkunud oluliselt

menetlusnorme, võttes kaebajalt õiguse teostada kohtus oma õiguste kaitset. Kaebaja märgib,

et tema sooviks on saada kompensatsiooni selle eest, et Viru Vangla ametnikud pidevalt

rikuvad tema õigusi ja alandavad tema inimväärikust. Kaebaja eesmärgiks on jõuda välja

Euroopa Inimõiguste Kohtuni. Kaebajat rahuldab ainult selline vangla poolt vabandamine, kui

need konkreetsed valvurid, kes kambri läbiotsimisel dokumendid segamini ajasid, tema ees

tunnistajate juuresolekul vabandavad. 10.02.2015 toimus kambri läbiotsimisel samasugune

intsident, millega seoses toimub kohtumenetlus haldusasjas nr 3-15-1442. Kaebaja taotleb

nende asjade liitmist ühte menetlusse, mittevaralise kahju hüvitise kogusummaga 13 000

eurot ja varalise kahju hüvitise summaga 25 eurot. Kui kohus keeldub asjade liitmisest,

taotleb kaebaja haldusasja nr 3-15-1442 materjalide antud asja juurde tõenditena võtmist.

6. Vastustaja palub vastuses määruskaebusele jätta see rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

30.06.2015. a määrus muutmata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on õigesti leidnud,

et kaebus on hüvitamisnõude osas ilmselgelt perspektiivitu ning tuvastamisnõude osas

lubamatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja taotluse, liita käesolev haldusasi haldusasjaga nr 3-15-1442, jätab

ringkonnakohus läbi vaatamata, sest antud olukorras puudub kohtul seadusest tulenev eeldus

ja alus sellise taotluse sisuliseks lahendamiseks. Nimelt peab HKMS § 48 lg 1 kohaselt

kaebuste liitmisel ühte menetlusse olema tegemist sama kohtu menetluses olevate asjadega.

Seega peab liidetavates kohtuasjades olema tegemist kaebustega, mis on menetlusse võetud

ning tegemist peab olema sama kohtuga, mis liidetavaid asju menetleb. Kohtute infosüsteemi

kohaselt on Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-15-1442 kaebuse 15.07.2015. a määrusega

menetlusse võtnud. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebust menetlusse võetud, vaid

halduskohus on selle 30.06.2015. a määrusega tagastanud. Tartu Ringkonnakohus lahendab

käesoleval juhul Tartu Halduskohtu 30.06.2015. a määruse peale esitatud määruskaebust.

Seega ei ole täidetud HKMS § 48 lg-s 1 sätestatud kaebuste liitmise eeldused.

8. Kaebaja taotluse võtta haldusasja nr 3-15-1442 materjalid antud asja juurde tõenditena,

jätab ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt rahuldamata ja märgib täiendavalt, et HKMS §

62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi või korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Ringkonnakohus leiab, et haldusasja nr 3-15-1442 materjalidel ei ole käesolevas asjas

määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja haldusasjas

nr 3-15-1442 vaidlustanud Viru Vangla 05.05.2015. a otsustust nr 6-16/17-4, nr 6-16/25-4,

millega jäeti rahuldamata tema poolt vanglale 10.02.2015 ja 22.02.2015 esitatud kahju

hüvitamise taotlused. Kaebaja 22.02.2015 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest

nähtub, et kaebaja on selles muuhulgas vaidlustanud vanglaametnike poolt 22.02.2015 kella

17.30 paiku teostatud kambri läbiotsimist. Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud

22.02.2015 kella 20.15 ajal vanglaametnike poolt tema kambris dokumentide segamini

ajamist ning 23.02.2015 apellatsioonkaebuse vastu võtmata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et

käesolevas asjas kaebuse tagastamise peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ei oma

haldusasja nr 3-15-1442 materjalid tähtsust. Kaebaja määruskaebuses esitatud väide, et

haldusasja nr 3-15-1442 materjalid tõendavad vanglaametnike õigusvastase tegevuse

regulaarset iseloomu kaebaja suhtes, ei anna samuti alust jõuda järeldusele, et nimetatud

dokumentidel on käesoleva määruskaebuse lahendamisel tähtsust. HKMS § 41 lg-te 1 ja 2

kohaselt saab kohus võtta seisukoha ainult konkreetses asjas esitatud asjaolude suhtes.

9. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust Tartu

Halduskohtu 30.06.2015. a määruse tühistamiseks.

10. Tartu Halduskohus tagastas vaidlustatud määrusega kaebuse põhjendusega, et 22.02.2015

vanglaametnike poolt kambri läbiotsimine ning 23.02.2015 temalt ametiasutusele mõeldud

kirja vastu võtmata jätmisel ei saa olla tegemist niisuguse olukorraga, mida oleks võimalik

pidada kaebaja väärikuse süüliseks alandamiseks ning mis saaks seetõttu õigustada suure

rahalise hüvitise määramist. Halduskohus asus seisukohale, et kuna kaebaja ees on

vabandatud, on võimalik lugeda talle põhjustatud ebameeldivused hüvitatuks ning tema

inimväärikuse alandamisega seotud rahalisel nõudel ei ole ilmselgelt mingit edulootust.

Samuti hindas halduskohus ka kaebaja nõude tema au solvamist puutuvas osas ilmselgelt

perspektiivituks. Tuvastamisnõude osas leidis halduskohus, et puudub alus arvata, et vangla

võiks tulevikus sama viga korrata ning seetõttu ei annaks vaidlustatud toimingu

õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingit eelist. Kuna ringkonnakohus on kaebaja

apellatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-14-51882 17.04.2015. a määrusega menetlusse

võtnud, ei ole vangla tegevusega kaebajale kahjulikke tagajärgi kaasnenud.

11. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel põhjendatult.

HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Kaebeõiguse puhul tuleb kontrollida isiku õiguste rikkumise võimalikkust (E. Vene. § 44.

Kaebeõigus. - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud

väljaanne. Juura 2013, lk 179).

Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja Viru Vangla ametnike tegevust

osas, mille peale ta esitas 23.02.2015 Viru Vanglale kahjunõude ning palub tunnistada Viru

Vangla ametnike tegevus ning Viru Vangla vastus tema kahjunõudele õigusvastaseks ning

mõista talle välja mittevaralise kahju hüvitis summas 5000 eurot.

Kaebaja on 23.02.2015 Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nõudnud, et

tunnistataks õigusvastaseks Viru Vangla ametnike tegevus seoses 22.02.2015 õhtul kella 20.15

ajal kambris tema kohtudokumentide segamini ajamisega ja 23.02.2015 temalt

apellatsioonkaebuse vastu võtmata jätmisega ning hüvitataks talle tekitatud mittevaraline

kahju summas 17 500 eurot.

Kaebuse kohaselt takistasid vanglaametnikud tal haldusasjas nr 3-14-51882

apellatsioonkaebuse koostamist ning 23.02.2015 apellatsioonkaebuse vastu võtmata jätmisega

jätsid ta ilma võimalusest kaitsta oma õigusi ringkonnakohtus. Kaebaja leiab, et talle tekitatud

mittevaraline kahju seisneb tema õiguste rikkumises, inimväärikuse alandamises ja au

solvamises.

12. Seega on kaebaja esitanud hüvitamiskaebuse HKMS § 37 lg 2 p 4 mõttes, nõudes

mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb mittevaralise kahju

hüvitamise nõude puhul kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk

vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed,

mida isik käsitab kahjuna, samuti see, milliseid õigushüvesid kaebaja hinnangul kahjustati

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 13).

Antud juhul väidab kaebaja kaebuses, et vanglaametnike poolt tema kambris

kohtudokumentide segamini ajamisega ning apellatsioonkaebuse vastu võtmata jätmisega jäi

ta haldusasjas nr 314-51882 ilma oma edasikaebeõigusest, sest 23.02.2015 oli nimetatud

haldusasjas apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev. Samas märgib ta kaebuses, et

ringkonnakohus võttis tema apellatsioonkaebuse menetlusse. Kohtute infosüsteemi kohaselt

on Tartu Ringkonnakohus 17.04.2015. a määrusega haldusasjas nr 3-14-51882 kaebaja

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldanud ning kaebaja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud. Seega on ebaõige käesolevas asjas kaebaja esitatud

väide, et Viru Vangla ametnike tegevuse tõttu jäi ta haldusasjas nr 3-14-51882 oma

edasikaebeõigusest ilma.

13. Kaebuse kohaselt seisneb kaebaja arvates talle Viru Vangla poolt tekitatud mittevaraline

kahju tema õiguste rikkumises, inimväärikuse alandamises ja au solvamises. RVastS § 7 lg 1

ja § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui avaliku

võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes süüliselt rikkunud tema

õigusi väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Seega RVastS § 9 lg 1 kohaselt ei saa ainuüksi isiku õiguste rikkumine olla mittevaralise

kahju hüvitise nõudmise aluseks. RVastS § 9 lg 1 kohaselt on võimalik mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist nõuda üksnes selles normis ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise

korral. Kaebaja on märkinud, et vangla tegevusega alandati tema inimväärikust ja teotati au.

Inimväärikuse alandamiseks ei kvalifitseeru mitte igasugused õiguste rikkumised. Riigikohtu

praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid

kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme

(vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja

19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25). Seega peavad õiguste rikkumised olema

teatud intensiivsusega, et kvalifitseeruda inimväärikuse alandamiseks..

14. Käesolevas asjas ei saa kaebuses ega vanglale esitatud kahjunõudes välja toodud

asjaolude alusel jõuda järeldusele, et vanglaametnike tegevuse tulemusena oleks kaebajale

saanud tekkida mittevaralist kahju inimväärikuse alandamise tõttu. Kaebuse kohaselt tuli

kaebajal vanglaametnike tegevuse tõttu 22.02.2015 õhtul peaaegu kaks tundi korrastada

dokumente ning 23.02.2015 vanglaametnike poolt apellatsioonkaebuse vastu võtmata jätmise

tõttu esitada hiljem ringkonnakohtule taotlus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saaks isegi juhul, kui vanglaametnike vaidlustatud

tegevus osutuks õigusvastaseks, pidada vangla tegevust selliseks, millega oleks kaebaja

inimväärikust alandatud. Samuti puudub kaebuses välja toodud asjaolude alusel võimalus

jõuda järeldusele, et vangla tegevusega on teotatud kaebaja au või head nime.

15. Hüvitamiskaebuse nõudeks on hüvitise väljamõistmine kaebuses näidatud kahju eest

(I. Pilving. § 41. Vaidluse ese. - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 173). Seega peab kohus kaebusele hinnangu

andmisel juhinduma kaebaja poolt kaebuses välja toodud kahjust. Kuna käesolevas asjas

kaebuses esitatud asjaolude alusel ei ole kaebajale saanud tekkida vangla poolt kaebaja

väärikuse alandamise või au ja hea nime teotamisega mittevaralist kahju, nõustub

ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus annab juba kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel

hinnangu, kas kaebaja esitatud väidete põhjal on kaebuses esitatud väidetav õiguste rikkumine

tõenäoline, ning kui ta leiab, et kaebaja õigusi ei ole ilmselgelt rikutud, tunnistab ta kaebuse

vastuvõetamatuks ning jätab läbi vaatamata (vt nt EIK 29.05.2012. a otsus asjas Julin vs Eesti

(kaebused nr 16563/08, 40841/08, 8192/10 ja 18656/10), p-d 185-193). Riigikohus on ka

haldusasjas nr 3-3-1-26-14 HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamise peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel andnud hinnangu vaidlustatud vangla toimingu õiguspärasusele.

16. Kaebuse aluseks olev haldusorgani tegevuse väidetav õigusvastasus ning kahju tekitamine

on mõlemad RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused.

Mittevaralise kahju puhul on lisaks veel ka RVastS § 9 lg-st 1 tulenevad lisatingimused.

Riigikohtu praktika kohaselt on kohtul kohustus kohtuasja menetleda juba siis, kui ta möönab

kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 15.05.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-9-08, p 15). Ringkonnakohus leiab, et

kui kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse, millega nõuab mittevaralise kahju hüvitamist, siis

võib kohus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel anda hinnangu kaebajale kaebuses

esitatud asjaolude alusel mittevaralise kahju tekkimise võimalikkuse kohta, kuna see on lisaks

õiguste rikkumisele samuti hüvitamiskaebuse rahuldamise eelduseks. Ringkonnakohus on

seisukohal, et käesolevas asjas on ilma kahtlusteta selge, et kaebuses kirjeldatud asjaolude

alusel ei saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju inimväärikuse alandamise ega au ja hea

nime teotamisega. Seega on halduskohus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti kaebaja

hüvitamiskaebuse tagastanud kui ilmselgelt perspektiivitu.

17. HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud alustel kaebuse tagastamisel on kohtul diskretsiooniruum.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb nimetatud sätte alusel kaebuse tagastamist hoolikalt

põhjendada (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.05.2014 määrus asjas nr 3-3-1-26-14, p 9).

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendamiskohustust

rikkunud.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal puudub HKMS § 45 lg 2 kohaselt

käesolevas asjas kaebeõigus ka tuvastamiskaebuse esitamiseks. Ringkonnakohus märgib, et

kuna kaebaja on samade vangla toimingute osas esitanud ka hüvitamiskaebuse, mis on kohtu

hinnangul ilmselgelt perspektiivitu, siis ei ole HKMS§ 45 lg 2 kohaselt lubatud ka

tuvastamiskaebuse esitamine.

19. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.06.2015. a

määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Agu Timmi

Maili Lokk