3-15-1256/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1256 Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2015, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi ’i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013 Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül Resolutsioon 1. Jätta ’i kaebus läbi vaatamata osas, mis puudutab huvialaringis ja spordiüritustel osalemise mittevõimaldamist, privaatsuse puudumist, kambri valgustuse nõuetele mittevastavust, ühe 20- minutilise dušši korra nädalas võimaldamist, riiete kambris

kuivatamist

ning

ventilatsiooni puudulikkust. 2. Jätta ’i kaebus ülejäänud osas rahuldamata. 3. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 9. november 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1

1. esitas 16.11.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude (reg 26.11.2014 nr 5- 18/14/32691-1) mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 12 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013 (tl 22-23). Kahjunõude kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 06.07.2013-31.07.2013 kambris 147 üldpindalaga 16,5 m², millest reaalselt vaba põrandapinda oli 7,3 m², mis viie inimese puhul teeb 1,46 m² ühe inimese kohta. Ajavahemikul 01.08.2013-27.11.2013 viibis kaebaja kambris 456 üldpindalaga samuti 16,5 m² ning reaalselt vaba pinda 7,3 m², mis teeb kuue inimese puhul 1,21 m² ühe inimese kohta. Kahjunõude esitaja hinnangul tuleb kambripinnast maha arvata mööbli alla jääv pindala. on seisukohal, et kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul rikkus Tallinna Vangla tema suhtes Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3. Kahjunõude esitaja märgib, et viibis kambris 23 tundi ning vaba ruumi vähesuse tõttu ei saanud ta end füüsiliselt koormata ja võimelda. Ka jalutusboks oli liiga tolmune ja kitsas, mistõttu on ta seisukohal, et sellega alandati tema inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Sellistes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, ärritust, tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust. 2. Tallinna Vangla 23.04.2015 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32691-5 (tl 25-27) jäeti ’i kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Tallinna Vangla ei tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et taotlejale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alusel ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused ja taotlus 3. 18.05.2015 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja ’i 13.05.2015 kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013. Kaebaja on seisukohal, et kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul, rikkus vangla Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3. Kaebaja paigutati kambrisse, kus tema isiklik ruum oli alla 3m², millega alandati tema inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum. Kaebaja leiab, et tema hoidmine sedavõrd pika aja jooksul kitsastes tingimustes ilma võimaluseta end füüsiliselt koormata, on käsitletav EIÕK art 3 mõistes ebainimliku kohtlemisena. Lisaks ruumipuudusele ta ei saanud osaleda huvialaringis ja spordiüritustel; puudus võimalus olla privaatselt; puudus võimalus tegeleda spordiga; kambri valgustus ei vastanud nõuetele, mistõttu kannatasid silmad; võimaldati vaid kord nädalas ca 20 min kasutada dušširuumi, sest kambris puudus soe vesi; riideid pidi kuivatama kambris, mille tõttu oli kambris kogu aeg niiske; ventilatsioon oli puudulik, mistõttu kohati oli isegi lämbumistunne. Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile. Antud olukord tekitas kaebajas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust. Kaebaja tundis end abituna, alandatuna ja täielikult ametnike meelevallas olevat. Kaebuses palub selle esitaja Tallinna Vanglalt välja mõista kaebajale tekitatud mittevaralise kahju 12 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013. Vastustaja vastuväited 4. 20.07.2015 esitas Tallinna Vangla kohtule vastuse kaebusele (tl 40-42p), mille kohaselt vastustaja peab kaebust põhjendamatuks. Kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites, kus 2

talle oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind vahemikus 2,87-4,05 m². Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4- 1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Vastustaja hinnangul Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Kogumina ei ületa Tallinna Vangla vangistustingimused nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. Kambrites, milles taotluse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vanglas viibivatele isikutele, s.h taotluse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kinnipeeturegistrist nähtuvalt on taotlejale vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi, mille kestel viibis ta samuti väljaspool oma elukambrit. Iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. 5. Vastustaja märgib, et Tallinna Vanglas 26.11.2014 registreeritud kahjunõudes ei ole kaebuse esitaja välja toonud puudusi seoses sellega, et kaebaja ei saanud osaleda huvialaringis ja spordiüritustel, puudus privaatsus, kambri valgustus ei vastanud nõuetele, võimaldatakse ainult üks 20-minutiline dušši kord nädalas, riideid pidi kuivatama kambris ning ventilatsioon oli puudulik. Seega ei ole kaebuse esitajal nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ning nimetatud muude kaebuste osas tuleb kahjunõue jätta läbi vaatamata. 6. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja üldsõnaliselt väitnud, et talle on ebapiisavast põrandapinnast tulenevalt tekkinud kahju, kuid pole seda väidet täpsustanud. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus 3

avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. 7. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud väidetava kahju tekkimist ära hoida. Isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kui kaebuse esitajal oleks tekkinud eelkirjeldatud tingimustes viibimise tõttu reaalne moraalne kahju, näiteks rasked hingelised kannatused, siis oleks ta ilmselt esitanud Tallinna Vanglale kirjaliku pöördumise või aktiivselt proovinud enda olukorda parandada. Kaebaja ei ole vangla poole pöördunud ega teada andnud, et kaebuses kirjeldatud kinnipidamistingimused on talle kannatusi tekitanud. 8. Vastustaja leiab kokkuvõtvalt, et kuna Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla palub tagastada ’i kaebus läbivaatamatult osas, mis puudutab huvialaringis ja spordiüritustel osalemise mittevõimaldamist, privaatsuse puudumist, kambri valgustuse nõuetele mittevastavust, ühe 20-minutilise duššikorra nädalas võimaldamist, riiete kambris kuivatamist ning ventilatsiooni puudulikkust ning jätta ’i kaebus muus osas rahuldamata ja menetluskulud jätta ’i enda kanda. Kohtu seisukoht 9. Käesolevas haldusasjas on ’i esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013. 10.Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja lisaks ruumipuudusele välja toonud ka muid puuduseid seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas vaidlustatud ajavahemikul. Kaebaja märgib kaebuses, et lisaks ruumipuudusele ta ei saanud osaleda huvialaringis ja spordiüritustel; puudus võimalus olla privaatselt; puudus võimalus tegeleda spordiga; kambri valgustus ei vastanud nõuetele, mistõttu kannatasid silmad; võimaldati vaid kord nädalas ca 20 min kasutada dušširuumi, sest kambris puudus soe vesi; riideid pidi kuivatama kambris, mille tõttu oli kambris kogu aeg niiske; ventilatsioon oli puudulik, mistõttu kohati oli isegi lämbumistunne. 11. Kohus nõustub vastustajaga, et Tallinna Vanglas 26.11.2014 registreeritud kahjunõudes ei ole kaebuse esitaja eelnimetatuid puudusi välja toonud, mistõttu kaebuse esitajal ei ole nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ning nimetatud muude kaebuste osas tuleb kahjunõue jätta läbi vaatamata. 12.VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle 4

esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. 13.Tulenevalt eeltoodust kohus jätab läbi vaatamata kaebuse esitaja nõude, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kaebaja ei saanud osaleda huvialaringis ja spordiüritustel; puudus võimalus olla privaatselt; puudus võimalus tegeleda spordiga; kambri valgustus ei vastanud nõuetele, mistõttu kannatasid silmad; võimaldati vaid kord nädalas ca 20 min kasutada dušširuumi, sest kambris puudus soe vesi; riideid pidi kuivatama kambris, mille tõttu oli kambris kogu aeg niiske; ventilatsioon oli puudulik, mistõttu kohati oli isegi lämbumistunne. 14.Kohtule esitatud kaebuse kohaselt kaebaja Tallinna vanglas viibimise ajal paigutati kaebaja kambrisse, kus tema isiklik ruum oli all 3m², millega alandati tema inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum. Kaebaja leiab, et tema hoidmine sedavõrd pika aja jooksul kitsastes tingimustes ilma võimaluseta end füüsiliselt koormata, on käsitletav EIÕK art 3 mõistes ebainimliku kohtlemisena. 15.RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega, mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebajat. RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lgs 1 nimetatud kahju hüvitamise alus. 16.VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 17.EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel 5

juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. 18.VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8 kohaselt toa või kambri sisustusse kuuluvad: ühevõi kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. 19.Vastustaja vastusele lisatud kambri täituvuse tabeli (tl 43-44) kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 05.07.2013 kuni 01.08.2013 kambris nr 147 üldpindalaga 16,2 m², kambris viibis viis kinnipeetavat, mis moodustab 3,24m² põrandapinda ühe isiku kohta. Perioodil 02.08.2013-19.08.2013 viibis kaebaja kambris nr 456 üldpindalaga 17,2 m², kambris viibis viis kinnipeetavat (3,44m² põrandapinda ühe isiku kohta). 20.08.2013-07.11.2013 viibis samas kambris kuus kinnipeetavat, mis moodustab 2,87m² põrandapinda ühe isiku kohta. 08.11.2013-13.11.2013 viibis kambris 456 viis kinnipeetavat (3,44m² põrandapinda ühe isiku kohta). 20.Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. 21.Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK. 22.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisavad elamistingimused, siis oli kaebajal võimalik pöörduda koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, kuid kaebaja seda teinud ei ole, vaid on 16.11.2014 esitanud vanglale koheselt kahju hüvitamise taotluse. 6

Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris valitsenud ruumipuudusega ebainimlike elamistingimustega. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. 23.Halduskohus märgib kokkuvõtvalt, et RVastS § 7 lg 1 kohaselt õigustab nii varalise kui ka mittevaralise kahju puhul kahjunõude esitamist see, et avaliku võimu kandja on kannatanu suhtes käitunud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased, sest kambripinda oli isiku kohta alla 3 m2. 24.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsiooni. See sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus leidis, et kuigi ühe kinnipeetava kohta vähem kui 2,5 m2 suuruse põrandapinna osaga kambris viibimine pika aja kestel võib kujutada endast inimväärikuse alandamist, pole tegemist inimväärikust riivava olukorraga, kui isik sai vabal ajal oma osakonnas piisavalt liikuda või olla väljaspool kambrit muul põhjusel. Seega jättis Riigikohus taotluse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata ning see norm kehtis ja kuulus õiguspäraselt kohaldamisele perioodil, mille eest kaebaja kahju nõuab. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. 25.Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Tunis vs. Eesti on tehtud konkreetsete asjaolude pinnalt, mis ei ole ülekantavad kõigile kinnipeetavate kaebustele: T. Tunis sai kohtuotsuse asjaoludest nähtuvalt kambrist lahkuda üksnes tunniajaseks jalutuskäiguks ning ta oli paigutatud kambrisse, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda ühtedel andmetel alla 2,5 m2. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 12. märtsi 2015. a lahendis Muršić vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. 26.Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et ’i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 06.07.2013-27.11.2013 osas tuleb jätta rahuldamata. 27.Menetluskulud Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 9.juuni 2015 määrusega (tl 34-55). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. 7

/digitaalselt allkirjastatud/ Ülle Polluks kohtunik 8