1-15-5881/26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-5881

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

07. oktoobril 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5881 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed

Pavel Gontšarov Orvi Tali ja Ivi Kesküla Kriminaalasi E.P

199 lg 2 p 9

süüdistus KarS § järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4. augusti 2015. a otsus menetluses lühi Apellatsiooni esitajad Süüdistatav E.P ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe Prokurör Katrin Tron Süüdistatav E.P, isikukood XXX, elukoht XXXXXXX XX-XX XXXXXXX, viibib Tallinna Vanglas, emakeel vene keel, VF kodanik, keskharidusega, , varem ei tööta kohtulikult karistatud kolmel korral, viimati:

- 11.12.2013 Harju Maakohtu poolt Ka

rS § 199 lg 2 p 9

järgi vangistusega 9 kuud , KrMS § 238 alusel 6 kuud, vabanes 19.05.2014.a.pärast karistuse kandmist. Kahtlustatavana kinni peetud: 19.01.-21.01.2015.a.; 02.02.-

03.02. 2015.a. Vahistatud: 04.02.2015.a. Kaitsja Merike Allikmäe Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 4. augusti 2015. a kohtuotsus

E.P suhtes jätta muutmata ja ning tema kaitsja apellatsioon rahuldamata. süüdistatava id

Edasikaebe kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse

2(6)

kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule ringkonnakohtu kaudu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus otsustas 4. augusti 2015.a. otsusega tunnistada süüdi E.P KarS §

199 lg 2 p 9 järgi ning mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS §

238 lg 2 alusel vähendada E.P karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõista 1

(üks) aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata E.P karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg: 19.01.-21.01.2015.a. s.o kokku 3 (kolm) päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust alates kinnipidamise päevast 02.02.2015.a.

Sama otsusega maakohus otsustas

TP tsiviilhagi rahuldada ning välja mõista E.P-lt

TP tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning kasuks 196 (sada üheksakümmend kuus) eurot; OM välja mõista E.P-lt kasuks 240 (kakssada nelikümmend) eurot. OM

Maakohtu otsusega E.P-lt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud järgmiselt: II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 585 (viissada kaheksakümmend viis) eurot; Riigi poolt määratud kaitsja töötasu summas 216 (kakssada kuusteist) eurot.

Otsusega määrati, et KrMS § 180 lg 3 alusel kuuluvad väljamõistetud menetluskulud tasumisele ositi 12 kuu jooksul.

2. E.P mõisteti süüdi selles, et selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi ning keda on Harju Maakohtu 11.12.2013 otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p

9 järgi (vabanes 19.05.2014 pärast karistuse kandmist), taas ajavahemikul 14.01.2015 kell

23:00 kuni 15.01.2015 kell 00:33, viibides Tallinnas, XXXXX XX XX- korteris, XX TP

võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil korterist lahkudes kaasa kannatanule kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy S5 Mini, milles oli Elisa Eesti AS-i lepinguline SIM-kaart numbriga XXXXXXXXX, maksumusega kokku 279 eurot ning laia kaelapaela, mille küljes olid väärtust mitteomavad korteri välisukse võti ning trepikoja magnetvõti, tekitades vargusega ´le varalist kahju summas 279 eurot. TP

Samuti tema isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas viibides

23.01.2015 kella 18.00 paiku Tallinnas, XXXXX XX XX- korteris, ebaseadusliku XX TP omastamise eesmärgil võttis köögist riiulil olnud TP rahakoti vahelt sularaha kokku 65 eurot, tekitades vargusega

TP´le varalist kahju summas 65 eurot.

Samuti tema isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas 29.01.2015 ajavahemikul 03.00 kuni 14.00 võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis

Tallinnas XXXXXXX XX- korterist oma isale, - XX OM le, kuuluva sülearvuti Ordi,

väärtusega 260 eurot ning köögist seljakotis olnud rahakoti vahelt sularaha 240 eurot, tekitades vargusega -le varalist kahju summas 500 eurot. OM

Samuti tema isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas viibides

31.01.2015 õhtul kella 18.00 paiku Tallinnas, XXXXXXX XX XX-XX korteris, kust TP viimane palus tal lahkuda, jäi E.P sama maja trepikotta ning kui TP ca 10 minutit hiljem väljus oma korterist, järgnes E.P temale trepikojas ning ajal, mil kannatanu kahe kepi toel kõndides avas trepikoja välisukse, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis kannatanu jope taskust sularaha 32 eurot, tekitades vargusega TP´le varalist kahju summas 32 eurot.

3(6) Seega E.P isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, so KarS § 199 lg 2 p

9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ESITATUD APELLATSIOON

ID

3. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsust kahe süüdistatavale kuriteoepisoodi, E.P-le mõistetud karistuse ning inkrimineeritud

menetluskulude väljamõistmise osas. Kaitsja leiab, et otsuse tegemisel maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme.

Kaitsja mär , et E.P tunnistas eel oma süüd osaliselt ning väljendas gib uurimisel puhtsüdamlikku kahetsust (tl 60, 116). Ta ei tunnistanud oma süüd kannatanute TP-lt sularaha

97.- ja -lt sularaha 240.- ustunud nende poolt esitatud

OM varastamises ning ei nõ

tsiviilhagidega. E.P nõustus kriminaalasja arutamisega lühimenetluse korras. Ta võttis omaks TP- ukseluku taastamisega seotud kulud summas 99.- le eurot, võttis teistes kuriteoepisoodides esitatud tsiviilhagid omaks, k ohtuistungil ütlusi anda ei soovinud. Süüdistatava kaitsja arvates käesolevas kriminaalasjas ei ole ühtegi veenvat tõendit, et -l OM

240.- eurot ja -l 97.- eurot TP sularaha üldse olemas oli. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

KarS § 56 lg 1 teise lause kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. E.P vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ning leiab, et karistus võiks olla leebem. E.P on seisukohal, et mõistetud karistuse liik reaalse vangistuse näol võib olla õigustatud, kuid on veendunud, et tema puhul täidaks karistuse eesmärke ka lühemaajalisem vangistus. Ta soovib edaspidi elada seadusekuulekalt.

Kuna antud kriminaalasja lahendas kohus lühimenetluses, siis KrMS § 233 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja lahendamine kriminaaltoimiku materjalide põhjal. E.P leiab, et mõistetud karistus ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele, kuna kohus ei ole arvestanud piisaval määral tema karistust kergendavate asjaoludega E.P on varem kohtu poolt .

karistatud korduvalt, kuid vastupidi kohtu järeldusele selles, et E.P tegutses kindla eesmärgiga saada varalist kasu teiste isikute arvelt, ütles ta istungil, et pärast vanglast vabanemist püüab ta elada seadusekuulekat elu ja enam kuritegusid toime ei pane.

Kohus pidas põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7 sätteid, s.t määrata E.P´lt väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi

12 kuu jooksul. E.P puhul on tegemist isikuga, kes seni on püüdnud täita nõudeid ni

ng püüdnud leida endale tööd, kuid kellel vara ja võimalused puuduvad. E.P palub, et väljamõistetud menetluskulud jäetaks tema suhtes täielikult riigi kanda.

Süüdistatava kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 04.08.2015.a otsus kriminaalasjas nr 1-

15-588

leebem

1 E.P suhtes osaliselt ning mõista talle KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistus ehk vangistust, mi

10 kuud ja 15 päeva da vähendada 1/3 võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista süüdistatavale 7 kuud vangistust.

4. Süüdistatav J. Masina esitas oma kaitsjaga sisult analoogse apellatsiooni, milles ta vaidlustab maakohtu otsust kannatanutelt -lt ja -l TP OM t sularaha varguse tõendatuse

4(6) episoodides. Süüdistatav märgib, et eeluurimisel andis ta menetlejale vastuolulisi ütlusi, kuna uurija oli tema isikuandmetes vigade tõttu sunnitud tegema kolm protokolli ning teda kolmel korral üle kuulama. Samas viibis süüdistatav peale kinnipidamist narkootilises joobes, mis möödus alles peale tema vahistamist. Just peale vahistamist sai E.P kaineks ning oli võimeline anda tõele vastavaid ütlusi.

Esitatud apellatsioonis E.P seletab, et 23.01.2015 episoodis andis TP temale 45 eurot ise. 31.01.2015 episoodis süüdistatav tuli küll juurde külla, kuid TP

palus tal koheselt lahkuda TP põhjusel, et politsei soovitas talle E.P koju mitte lasta. 29.01.2015 episoodi osas süüdistatav märgib, et eluliselt võis on mitteusutav, et tema isa

OM

hoida annatanu on teadlik elustiilist ja sularaha summas 240 eurot köögis, seljakotis. K OM käitumisest ning on korduvalt lubanud süüdistatava kohta teadvalt valeütlusi anda eesmärgiga E.P elustiili eest kätte maksta ning et E.P-le oleks mõistetud karmim karistus.

Süüdistatav märgib, et kriminaalasjas puuduvad muud tõendid peale kannatanute ütlusi, et viimastel sularaha üldse olemas oli.

Süüdistatav samuti palub täielikult või osaliselt jätta temalt väljamõistetud menetluskulud riigi kanda, kuna tal ei ole vanglas tööd ning peale vanglast vabanemist on tal ilmselt raskusi töö leidmisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ning tema kaitsja ja süüdistatava

apellatsioonides toodud de väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Kohtukolleegium osundab, et on seaduslik ja põhjendatud.

kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.

6. Mõlemad apellandid on seisukohal, et peale kannatanute ütlusi kriminaalasjas OM ja

TP

puuduvad teised tõendid, et kannatanutel sularaha üldse olemas oli. Süüdistatav aga ei tunnista end kannatanutelt sularaha varguses. süüdi

Kohtukolleegium esmalt osundab, et istatava käesolev kriminaalasi oli lahendatud süüd taotlusel lühimenetluse korras ning prokuratuurile esitatud taotluses märkis E.P, et talle on selgitatud lühimenetluse olemust ja tema õigusi selles menetluses. Ta saab aru, et loobub kohtumõistmisest täies mahus, muuhulgas õigusest isiklikult küsitleda kannatanuid ja tunnistajaid. (lk 142).

Nähtuvalt kohtuistungi protokollist ka maakohtu istungil jäi süüdistatav kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamise juurde ning ei soovinud enda ülekuulamist taotluse

süüdistatavana. Süüdistatav siiski seletas, et ei tunnista end süüdi kannatanutelt sularaha varguses. (T lk 154)

Vastuseks apellantide argumendile

sularaha varguse tõendite puudumise kohta, kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele. Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s

61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja

5(6) kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. (vt nt RKKKo 3-1-1-109-10 3-1-1-87-11) ;

Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav teadlikult jättis kasutamata oma õigusi küsitleda kannatanuid, viibida nend ise Sellest e ristküsitlemise juures, olla kohtuistungil ülekuulatud. tulenevalt pidi maakohus hindama kannatanute ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust nende eeluurimisel protokollitud ütluste põhjal, mis olid maakohtu istungil avaldatud. Maakohus on ülaltoodut järgides toiminud ning süüdistatava ja kannatanute ütluste avaldamise, uurimise ja kõrvutamise tulemusena veenvalt põhjendanud, miks ta usaldab kannatanute ütlusi ning peab süüdistatava kaitseversiooni nimetatud tõenditega ümberlükatuks. märkis Maakohus ainuõigesti, et erinvalt süüdistatavast, kes on oma ütlusi eeluurimisel mitmel korral muutnud, kannatanud on kogu kriminaalasja vältel andnud ühesuguseid, muutumatuid ütlusi ning neid on ka hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest. gium märgib, et kannatanu Kohtukollee

TP

3 korral (T lk 40-43; 74-75, 106). Kannatanu oli oli eeluurimisel ülekuulatud OM ülekuulatud ühel korral, kuid maakohus on asjakohaselt märkinud, et on süüdistatava isa,

OM

kelle suhtes ei ole alust arvata, et ta hakkab oma tütart alusetult laimama. Paljasõnaline on süüdistatava avaldus, et tema isa soovis talle rangema ja pikema karistuse mõistmist ja seetõttu andis E.P laimavaid ütlusi sularaha varguse kohta.

Maakohus on ainuõigesti välja toonud, et sularaha vargusest andsid tunnistusi mõlemad kannatanud. Kohtukolleegium lisab, et nähtuvalt kriminaalasja materjalidest kannatanu TP on süüdistatav E.P juhuslik lühiajaline tuttav ning puuduvad mistahes alused arvata, et kannatanud ja oleks omavahel tuttavad. Asjaolu, et lisaks teiste esemete vargusest OM TP mõlemad kannatanud teatasid ka erinevates summades sularaha vargusest E.P poolt on tunnistuseks sellele, et mõlemad kannatanud andsid tõele vastavaid ütlusi. menetlejale

Süüdistatava apellatsioonis toodud enda väide, et eeluurimisel andis ta menetlejale vastuolulisi ütlusi, kuna uurija oli tema isikuandmetes vigade tõttu sunnitud tegema kolm protokolli ning teda kolmel korral üle kuulama on kohtukolleegiumi veendumusel ilmekaks tunnistuseks, et süüdistatav ei andnudki menetlejale tõele vastavaid ütlusi, vaid tunnistas end süüdi vaid nende asjaolude osas, mis olid tema arusaamise kohaselt ümberlükkamatult tõendatud.

7. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas kohtukolleegium märgib järgmist. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 3- 1-1-52-13, p 19).

Keskmine karistusmäär süüdistatava poolt toimepandud kuriteo eest on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Samal ajal, arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist,

süüdlase iseloomustavaid andmeid, nimelt seda, et E.P on sisuliselt valinud varguste toimepanemist enda elustiiliks,

- kui samuti üld ka eripreventiivseid eesmärke, asus

maakohus seisukohale, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest oluliselt kergema karistusega ning karistuseks oli maakohtu poolt E.P-le mõistetud 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis oli omakorda lühendatud vastavalt KrMS § 238 nõuetele. Kohtukolleegium leiab, et seega puuduvad alused süüdistatavale lg 2 maakohtu poolt mõistetud karistuse veelgi leebemaks muutmiseks.

8. E.P süüdistatavalt väljamõistetud ja tema kaitsja taotlevad esitatud apellatsioonides menetluskulude

tervikuna või osaliselt riigi kanda jätmist.

Kohtukolleegium märgib, et menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmise võimalust kehtiv

Kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse

6(6) vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab aga tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Niisuguse alusena ei ole käsitletav süüdistatava väide, et temal puudub töökoht. Kohtukolleegium möönab,

vangistuses

et ehkki vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on tegelikkuses kinnipidamisasutuses töötamise võimalus vähene ning kinnipeetavale ei ole töö garanteeritud. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. E.P ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt.

Väärib märkimist, et maakohus võttis samuti arvesse asjaolu, et vanglatingimustes on täitedokumendi vabatahtlik täitmine raskendatud, kuna süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud ning pidas käesolevas asjas otstarbekaks määrata E.P-le kohtuotsusega menetluskulude ositi

12 kuu isest. hüvitamise tähtajaks d alates kohtuotsuse jõustum

9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellantide poolt nimetatud ja KrMS §

-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § st 1, §

337 lg 1 p- 344-

345 lg-st 1 ja 2, Harju Maakohtu 4. augusti 2015 otsuse

jätab kohtukolleegium E.P suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Orvi Tali

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla