3-14-5/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

7. oktoober 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-5

Haldusasi

Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla

toimingutega tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise summas 10 000 eurot

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Indrek Jatsõšõn

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada apellatsioonkaebuse lisad.

2. Jätta Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

28. aprilli 2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 6. novembril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Indrek Jatsõšõn esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, soovides

hüvitist 10 000 eurot, kuna Tartu Vangla on viimase kolme aasta jooksul tema täielike

läbiotsimistega, pidevate ümberpaigutamistega, diskrimineerimisega ning kambri igakuiste

läbiotsimistega alandanud tema inimväärikust ja teotanud kodu puutumatust.

2. Tartu Vangla 17.12.2013. a otsusega nr 1-13/179-2 jäeti I. Jatsõšõni kahju hüvitamise taotlus

rahuldamata.

3. I. Jatsõšõn esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingutega tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas 10 000 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt rikkus Tartu Vangla kaebaja suhtes perioodil 2010-2013 Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-d 3, 8 ja 14 ning Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) §-e 12 ja 18. Vangla toimingud seisnevad selles, et kaebaja suhtes teostatakse

pidevalt kehalisi läbiotsimisi, ühe kuu jooksul isegi 17 korda. Lisaks on olnud kordi, kus

läbiotsimist teostatakse ühe päeva jooksul kaks korda.

Kaebajat paigutatakse pidevalt ümber ja diskrimineeritakse, kuna osadele kinnipeetavatele

antakse võimalus valida kambrikaaslast, kuid kaebajale seda ei võimaldata. Vangla üritab

kaebajat ühest eluosakonnast teise paigutades murda tema moraalset ja füüsilist

vastupanuvõimet. 2013. a toimus eluosakonna ja kambrite vahetus 12-l korral.

Samuti teostatakse seadusliku aluseta igakuiselt kambri läbiotsimisi. Vanglas asuv kamber on

eluruum, mis on võrreldav vabaduses isikule kasutamiseks antava sotsiaalpinnaga. Kaebaja

kamber on tema eluruum ja selle läbiotsimiseks on vaja kohtu luba. Kaebaja kambrit otsiti läbi

süstemaatiliselt, 2013. aastal 11-l korral. Läbiotsimised fikseeritakse vaid juhul, kui kambrist

midagi leitakse. Seega on pooled kambri läbiotsimised fikseerimata. Kaebaja kambris toimub

läbiotsimisi umbes kahel korral kuus.

Selliste tegevustega alandab vangla kaebajat ja tekitab ebameeldivusi, mis ei tulene otseselt

kinnipidamisest vanglas. Tekitatud kannatusi oleks võimalik vältida.

Vastustaja väide, et kaebajat võidakse kaaskinnipeetavate poolt sundida tubakatooteid

eluosakonda viima ei ole asjakohane, kuna vangla on teadlik kaebaja staatusest kinnipeetavate

seas. Ametnikel on võimalik teda läbi otsida ka muul viisil, mitte keha paljaksvõtmise läbi.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 28. aprilli 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Halduskohtu otsuse kohaselt ei reguleeri kehtiv õigus, millisel juhul ja mitu korda kuus on

lubatud kinnipeetava suhtes läbi viia täielik läbiotsimine lahtiriietumisega. Seega võib otsuse

täieliku läbiotsimise kohta langetada vanglateenistus lähtuvalt esinevatest

julgeolekukaalutlustest. Tõendatud on, et kaebaja läbiotsimised leiavad aset pärast

jalutuskäiku, kus ta suhtleb 40-50 kinnipeetavaga. Massiliselt praktiseeritakse jalutuskäigult

salajast sigarettide eluosakonda kaasatoomist. Julgeoleku tagamiseks on õigustatud

vanglateenistuse kaalutlustel teostada kinnipeetava täielik läbiotsimine. Vastustaja ei oska

öelda, mitu korda on kaebajat lahti riietumisega läbi otsitud, kuid 2. üksuse peaspetsialist-

üksuse juhi P. Peemoti hinnangul on ebatõenäoline, et ühes kuus tehakse seda 17 korda või

ühel päeval mitu korda (tl 30 pöördel), samas ei saa välistada, et see toimub tihedamini kui 2

korda kuus. Kinnipeetavate teatava regulaarsusega täielik läbiotsimine jalutuskäigult

eluosakonda sisenedes on hädavajalik vangla julgeoleku seisukohalt ja kinnipeetavad peavad

tajuma selle toimumise võimalust reaalsena. Nimetatud põhjusel ei riku vastustaja EIÕK art-t

3 ega alanda kaebaja väärikust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes ning kaebaja

täielik läbiotsimine vanglateenistuse poolt ei ole õigusvastane.

Seaduseandja on eristanud kinnipeetava kambrit ning vabaduses viibiva isiku eluruumi,

mistõttu ei ole kaebaja sellekohane väide asjakohane. Aastal 2013 otsiti kaebaja kamber läbi 7

korda ja ainult 1 kord ei leitud tema kambrist keelatud esemeid. Kambri läbiotsimist peaaegu

ühe aasta jooksul 7-l korral ei saa pidada kinnipeetava õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks,

eriti kui võtta arvesse, et seitsmest korrast kuuel leiti kambrist keelatud esemeid. Kambri

läbiotsimine on seaduslik ja vajalik meede vangla julgeoleku tagamiseks.

Kambrite läbiotsimine ei pea olema kaebajaga seotud, vaid võib olla tingitud üldisest

julgeoleku kaalutlusest või teisest kambrikaaslasest. Kaebajale ei põhjustatud rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

Tuvastamist ei leidnud, et kaebaja suhtes oleks väärikust alandatud või kodu puutumatust

rikutud.

Tartu Vangla kodukorra kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava

vanglasisese paigutuse ning kinnipeetaval ei ole õigust valida endale kambrikaaslast. 2013.

aastal paigutati kaebaja Tartu Vanglas ümber 12-l korral, millest 8-l korral oli ümberpaigutus

hädavajalik seoses distsiplinaarkaristuse täideviimise või täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega. Kaebaja ümberpaigutamist 4-l korral aastas ei saa lugeda

ebaproportsionaalseks. Kaebaja ei ole avaldanud, milles seisneb tema ümberpaigutamisega

kaasnenud väärikust alandav kohtlemine. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid oma väidete

kinnitamiseks ja seega on kaebus paljasõnaline ja tõendamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. I. Jatsõšõn esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud halduskohus erapooletu, otsus on ühekülgne ja

kallutatud. Halduskohus pidi hindama, kas sellisel hulgal ja viisil isiku täielikud läbiotsimised

on õigustatud ja proportsioonis karistuse eesmärkidega. Kaebaja ja 11 kaaskinnipeetava

ütlustega on tõendatud, et kaebaja suhtes tehti läbiotsimisi väga palju, enamasti teostati

täielikku läbiotsimist. Lisaks sunniti alasti olles tegema kükke, tõstma genitaale, ajama laiali

tuharaid ning seisma ühel jalal samal ajal teist jalga tõstes. Sellisel viisil pidevalt läbiotsimine

ei saa olla aktsepteeritav. Enamik eluosakonna kinnipeetavatest otsitakse läbi kompamise teel,

kuid kaebaja puhul rakendatakse kehalisi läbiotsimisi. Halduskohus ei selgitanud, miks ta ei

arvestanud kaebaja väidete ja seisukohtade ning kaebaja esitatud tunnistajate ütlustega.

Kaebaja on ära märkinud kõik 2013. a toimunud 26 kambri läbiotsimist, kuid halduskohus

võttis aluseks vaid 2013. a mais esitatud selgitustaotluse Tartu Vanglale, mille kohaselt oli

26. juunini kambri läbiotsimisi toimunud 7-l korral.

2013. a paigutati kaebaja vanglasiseselt ümber 12-l korral, millest 4 olid tingitud kaebaja

käitumisest ja 4 olid tingitud Tartu Vangla hoolimatutest ümberpaigutamistest, sest vangla

paigutas kaebaja ühte kambrisse isikuga, kellega ta ei sobinud. Ebasobiva isikuga kambri

jagamine lõppes probleemiga ning kaebaja paigutamisega lukustatud kambrisse. Nelja Tartu

Vangla hoolimatut ümberpaigutust oleks saanud vältida. Tartu Vangla ei lähtu ümberpaigutusi

tehes Euroopa vanglareeglistiku p-st 18.6.

Halduskohtu istungil tõi kaebaja välja asjaolu, et tema kambrikaaslasi vahetatakse ka tihemini

kui teiste kinnipeetavate puhul. 2013. a tehti seda 15-l korral ja apellatsioonkaebuse

koostamise ajaks oli kaebajal olnud 2014. a juba 5 kambrikaaslast. Halduskohus sellele

asjaolule tähelepanu ei pööranud.

Halduskohus rikkus EIÕK art 6 lg-t 1 ja art-t 13, kuna kohtunik kiirustas kohtuistungil

kaebajat tagant kui kaebajale anti õigus küsitleda vastustaja esindajat, mistõttu ei saanud

kaebaja keskenduda oma õiguste tõhusale kaitsele ning osad soovitud küsimused jäid

vastuseta.

6. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuse kohaselt on põhjendamata kaebaja etteheited asja ühekülgselt, kallutatult ja kaebaja

argumente arvestamata läbivaatamise kohta. Paljasõnaline on väide, et halduskohus ei ole

kaebaja väidetega arvestanud või on olnud nende suhtes ükskõike. Kaebaja ei ole ära

näidanud, milline tema esitatud oluline ja asjas tähtust omav argument on jäänud halduskohtu

poolt arvestamata või milles väljendub väitesse ükskõikne suhtumine.

Kinnipeetavad peavad taluma vangla julgeoleku huvides nii enda, oma asjade ja elukambri

eesmärgipäraseid läbiotsimisi, kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Samuti teise kambrisse

paigutamist või kambrikaaslase vahetust. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et nimetatud

tegevused ei ole vastuolus kehtiva õigusega ning kuuluvad vanglas kinnipidamise juurde.

Kaebaja ei ole suutnud veenvalt selgitada, milles seisneb temale faktiliselt saabunud

negatiivne tagajärg, mida oleks võimalik hinnata, et kas ebameeldivused, mida ta on pidanud

taluma on sellised, mis ületavad tavapärasena kaasnevate kannatuste miinimumtaseme ja

oleks alust rääkida väärikust alandavast kohtlemisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et I. Jatsõšõni apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 28.04.2014. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud

seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea

vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse

apellatsioonkaebuse lisade võtmiseks asja materjalide juurde, kuna ringkonnakohtu arvates ei

ole need vajalikud asja lahendamisel, pealegi on osa lisasid juba olemas asja materjalide

hulgas. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema läbiotsimised ei olnud õigustatud ja

proportsioonis karistuse eesmärkidega. VangS § 68 lg 1 annab vanglale õiguse teostada

kinnipeetava läbiotsimist keelatud esemete ja ainete tuvastamiseks. Justiitsministri

05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 kohustab

vanglateenistust kinnipeetavat läbi otsima muuhulgas vanglasisesel saatmisel.

Ringkonnakohtu arvates on tõendatud, et kaebaja läbiotsimised toimuvad peale jalutuskäigult

tulekut. Kuna kohtupraktika kohaselt ei ole harvad juhtumid, kui kinnipeetavad püüavad

jalutuskäigult naastes endaga kaasa tuua sigarette ja vangla ruumides on suitsetamine

keelatud, siis on selline läbiotsimine vanglas vajalik julgeoleku tagamiseks ja tegemist on

igati proportsionaalse meetmega. Samuti ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide, et teda on

ühel kuul läbi otsitud 17 korda ja vahel ka ühel päeval kaks korda. Tegemist on kaebaja

paljasõnalise väitega, kuna kindlasti ei ole vanglal võimalik teha seda ühe kinnipeetava suhtes

nii tihti. Ringkonnakohtu arvates on vastustajal õigus otsustada, kuidas toimub kinnipeetava

läbiotsimine peale jalutuskäigult tulekut. Seega ei saa vastustajale ette heita, et seda tehakse

kaebaja suhtes tema lahtiriietamise teel. Korraldus teha kükke ei saa olla õigusvastane ja

pealegi on see isikut kõige vähem riivav tuvastamaks asjaolu, kas kinnipeetav ei ole peitnud

keelatud esemeid oma kehaõõnsustesse ja tuharate vahele. Seega puudub kaebajal õigus

nõuda, et teda otsitaks läbi ainult kompamise teel.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja kambri läbiotsimine ei ole samuti

toimunud õigusvastaselt. Juba varasemalt viidatud justiitsministri määruse nr 44 § 33 lg 1

kohustab vanglat korraldama vähemalt korra kvartalis kõikide nende ruumide ja

territooriumite läbiotsmist, kus tavapäraselt viibivad või mida läbivad kinnipeetavad. See ei

välista kambrite läbiotsmist ka tihedamini, kui seda nõuavad julgeolekukaalutlused, eelkõige

siis, kui kambrist on juba varem leitud keelatud esemeid. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et kaebaja kambri tihedam läbiotsimine võib olla tingitud sellest, et kuuel

läbiotsimisel seitsmest on kambris, kus viibib ka kaebaja, leitud keelatud esemeid. Seega

puudub alus kaebaja kahjunõude rahuldamiseks ka sellel alusel, kuna ei ole tõendamist

leidnud vastustaja toimingute õigusvastasus.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ümberpaigutamine ühe aasta jooksul

12-l korral ei saanud rikkuda tema õigusi. 6-l korral oli ümberpaigutamine tingitud

kartserikambrisse paigutamisest ja sealt vabastamisest, 2-l korral oli see tingitud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisest. Kinnipeetaval ei ole õigus nõuda enda paigutamist

kindlasse kambrisse ja samuti puudub tal õigus valida endale kambrikaaslast. Samuti ei ole

kaebaja välja toonud, kuidas sai tema ümberpaigutamine alandada tema inimväärikust.

Kuidagi ei ole võimalik väita, et 4-l korral kaebaja ümberpaigutamisel teise kambrisse on

vastustaja temaga käitunud hoolimatult.

11. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et tema õigusi

rikuti ka sellega, et kohtunik kiirustas teda kohtuistungil tagant ja seetõttu ei saanud kaebaja

keskenduda enda tõhusale kaitsele ning osad soovitud küsimused jäid vastuseta. Kohtuistungi

protokollist (tl 71-73) nähtuvalt oli kaebajal võimalus esitada vastustaja esindajale küsimusi.

Protokollist ei nähtu, et kohtunik oleks keelanud kaebajal rohkem küsimusi esitada kui

kaebaja tahtis. Seega ei saa rääkida ka kohtu poolt menetlusnormide rikkumisest.

12. Kuna kaebaja oli apellatsioonimenetluses jätkuvalt vabastatud riigilõivu tasumisest, siis

menetluskulud antud asjas puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi