4-15-5594/13 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-5594 1

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.09.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-5594 (2510,15,001543) Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Liisi Kisler Väärteoasi

J.F-i 06.07.2015.a kaebus Politseija

Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Paide politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinik Riho

Raha kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2510,15,001543. Kaebuse esitaja J.F , isikukood: XXX; elukoht:

XXX; sidevahend: XXX; e-mail: XXX; töökoht: OÜ XXX. Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Riho Raha Kaebuse esitaja: J.F

RESOLUTSIOON Jätta J.F-i 06.07.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri

Paide politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinik Riho Raha kiirmenetluse

otsusele väärteoasjas nr 2510,15,001543 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

Jätta Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Paide politseijaoskonna

patrulltalituse patrullpolitseinik Riho Raha kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2510,15,001543 muutmata. Rahatrahv peab olema tasutud V™S § 204 lg 3 sätestatud korras.

Rahatrahv tuleb tasuda Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Paide

politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinik Riho Raha kiirmenetluse otsuses

väärteoasjas nr 2510,15,001543 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE

891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas,

4-15-5594 2

arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220142837684.

Kohtuotsuse ärakiri anda J.F-ile ja Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse

kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel

kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst

kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati J.F LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 eurot. Otsusega tehti kindlaks, et J.F juhtis mootorsõidukit kiirusega 139 km/h +/- 5 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Seega ületas J.F lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h.

Väärteootsusest nähtub, et väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja tõendatud: kiirusmõõturi kasutamise protokolli ning tunnistaja ülekuulamise protokolliga. Oma sellise tegevusega rikkus J.F LS § 15 lg 1 p 1 /Suurim lubatud sõidukiirus

asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks loeti kahetsus, raskendavad asjaolud puudusid. Võttes arvesse ülaltoodut ning juhindudes KarS § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja J.F-ile karistuseks LS § 227 lg 3 alusel rahatrahvi 80 trahviühiku ulatuses, s.o summas 320 eurot. KAEBUSE SISU

06.07.2015.a esitas J.F kaebuse Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale Politseija

Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Paide politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinik Riho Raha kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2510,15,001543 otsuse tühistamiseks.

4-15-5594 3

Kaebuse kohaselt sõitis kaebaja oma mootorsõidukiga Opel Vectra (reg.nr XXX) suunaga Tartu poole ning tema ees oli enam kui 10 autost koosnev kolonn, mille liikumiskiirus oli 75-80 km/h.

Kuivõrd tee oli sirge ning kaebaja veendus, et möödasõidu teostamine on ohutu, alustas ta möödasõitu kiirusega 90 km/h. Olles pooltest sõidukitest möödunud, keeras tema ette üks teine sõiduk, kes alustas ka möödasõitu.

Antud sõiduk lõpetades möödasõidu, naasis ohutult oma vööndisse, vähendas kiirust, mis

omakorda tingis kolonnis sõitvate mootorsõidukite kiiruse vähenemise ning ohutu pikivahe reeglite eiramise, muutes kaebaja naasmise oma vööndisse võimatuks.

Sellel hetkel märkas kaebaja, et tema sõidukile on lähenemas teine sõiduk ning selleks, et vältida liiklusohtliku olukorra teket, ta kiirendas intensiivselt, lõpetas ohutult möödasõidu ning vähendas kiiruse koheselt 90 km/h. Mõne hetke pärast anti talle politsei poolt peatumismärguanne ning näidati tablool kiirust 139

km/h. Samuti väideti kaebajale kaebuse kohaselt, et tema rikkumise osas on olemas videosalvestus, mida keelduti hiljem näitamast.

Kaebaja päris kaebuse kohaselt politseinikult, miks ei peatatud põhjendamatult aeglaselt liikuvat sõidukit, mis rikkus LS § 16 lg 1, § 50 lg 7 p 1, 2 ja § 53 lg 4 või temal pärisuunda naasmist takistanud sõidukeid, mis rikkusid LS § 53 lg 2 ja 3 vastati kaebuse kohaselt talle, et kiirmenetlusega mitte nõustudes viiakse ta Esmaspäeva hommikuni aresti. Kaebaja on seisukohal, et politseinikud rikkusid LS § 194 lg 1 ja § 195 lg 1, 2, 3, 4, 5 ja seoses sellega taotleb ta kiirmenetluse otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja osaleda kohtuistungil ning kuna ta elab Tallinnas taotleb ta asja arutamist Harju Maakohtus. 17.07.2015.a Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja määrusega oli taotlus rahuldatud ning kaebus saadetud menetlemiseks Harju Maakohtule. 09.09.2015.a toimunud kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde ning märkis, et sõites 20.06.2015.a Tallinnast suunaga Tartu poole jõudis ta autode rivile järgi ning järgneva 10-15 km jooksul tegi ta sellest rivist 2 möödasõitu. Enne teise möödasõidu alustamist oli pikivahe olemas, möödasõidu lõpetamisel seda pikivahet enam ei olnud. Kaebaja märkis, et koos temaga

alustasid möödasõitu veel paar autot ning tema auto oli selle rivi lõpus viimane. Teist möödasõitu ei õnnestunud tal lõpetada, kuna tema ette tuli üks auto, kes alustas möödasõitu ning pärast selle teise auto möödasõidu lõpetamist ei olnud autokolonnis enam ohutut pikivahet, kuhu tema oleks saanud möödasõitu lõpetades tagasi pöörduda. Kuna eespoolt tuli üks auto, otsustas ta kiirendada, et möödasõit lõpetada, samas ta kahtleb, et tema kiirus oli 139 km/h. Möödasõidu lõpetas ta sedasi, et teised autod ei peaks pidurdama. Mõne ajapärast anti talle peatumismärguanne, politseiautost tulid välja kaks politseiniku ning kutsusid ta oma autosse.

Lubasid näidata videot, kuid autos videot ei näidatud. Kaebaja märkis, et ta selgitas politseinikule, et nad oleksid pidanud selle põhjendamatult aeglase sõiduki peatama ning tema rikkumine oli selle rikkumiste jadas kõige viimane ja põhjustatud teiste rikkumistest. Kaebaja lisas, et kuivõrd ta järsult kiirendas võis tema kiirus olla 110-120 km/h kuid mitte 139 km/h. Ta kiirendas, kuivõrd tal ei olnud võimalik tagasi reastuda. Kiiruse ületamist ta ei vaidlusta, kuna

ta tegi seda liiklusohutuse tagamiseks. Kaebaja märkis, et teda ähvardati arestimajja viia, kuivõrd kiiruse ületamine on 40 km/h. Kaebaja märkis, et tegemist oli ähvardusega. Samas lisas

kaebaja, et ta ei esitanud politseinike peale mingisugust kaebust. Viimane rikkumine oli

4-15-5594 4

kaebajal 2013.a detsembris, mis oli samuti kiiruse ületamise eest. Kaebaja märkis, et politseinikud peaksid tagama liiklusohutust, mitte tegelema karistamise ja liiklusjärelevalvega. Kaebaja leidis, et politseinikud peaksid tegema märkusi aeglaselt sõitvatele sõidukitele, kes ilmselgelt oma tegevusega rikkuvad LS. Kaebaja lisas, et tema vastava sisulise kommentaari peale Riho Raha irvitas ja lisas, et järelikult see autojuht valis oma oskustele ja ilmastikule tuginevalt sellise kiiruse. Kaebaja märkis ka asjaolu, et enamus autodel valetavad spidomeetrid 15-20 km/h. Rivist möödasõitu alustades alustas samal ajal ka möödasõidu 2 autot. Rivis oli üle 20 auto, mitte 4 nagu väitsid politseinikud. Kaebaja märkis, et kuivõrd ta pidi möödasõidu lõpetamiseks mööduma veel 1-2 autost, siis see kiirendus mille ta teostas oli tunduvalt ohutum kui kolonni vahele reastumine. Kaebaja märkis, et tal oli valida, kas sooritada äkkpidurdus või rikkuda kiirendades LS, millega ta ei seadnud ohtu ei ennast ega kedagi teist. Politsei tegeleb ainult liiklusjärelevalvega, mitte liiklusohutuse tagamisega. Liiklusjärelevalvet ei ole vaja teha

siis, kui liiklusohutus on tagatud. Kaebaja märkis, et ta valis LS rikkumise mitte laupkokkupõrkesse sattumise. Kaebaja asus seisukohale, et tema arvates politseinikud tahtlikult tegelesid tõendite hävitamisega. Toimunud kohtuistungil märkis kohtuväline menetleja, et LS § 46 lg 4 on konkreetselt öeldud, et nõue ei kehti, kui juht ise valmistub möödasõiduks, kui liiklus on tihe või kui sellel teelõigul

ei tohi mööda sõita. Antud maantee on tiheda liiklusega, lisaks oli sellel ajal tipptund.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli tagaküljel on märgitud, et mõõtmise ajal videotehnikat ei kasutatud, mida on ka kaebajale selgitatud. Kuna antud ajal oli Tallinn-Tartu mnt’l tipptund, siis ei jõua politsei teha muud, kui tegeleda kiiruseületajatega, et ei tekkiks

olukordasid, kus teised isikud võivad saada kannatada. Kohtuväline menetleja märkis, et

kaebaja lisas kiirust, mitte ei katkestanud möödasõitu. Kohtuväline menetleja leidis, et süüdistada politseid, et nad ei täida LS § 195 lg 3 on väga vale tegevus. Karistus on õiglaselt

määratud, kuivõrd ette nähtud rahatrahv on kuni 200 trahviühikut, arest või kuni 12 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kiirmenetluse peale sundimist ei olnud. Alati on võimalik üldmenetlus, kaebaja ise oli kiirmenetlusega nõus. Kaebaja oli sellega nõus ning oma ütluste lõppu märkis, et kahetseb oma rikkumist, s.t kiiruse ületamist. Kohtuväline menetleja palus jätta otsust muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et J.F-i 06.07.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Paide politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinik Riho Raha kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2510,15,001543 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja

4-15-5594 5

kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et J.F ei vaidlusta väärteo toimepanemist kohtuvälise menetleja

otsuses näidatud ajal ja kohas. J.F rõhub asjaolule, et kohtuväline menetleja on eiranud erinevaid LS paragrahve, mille tulemusena peab otsuse tühistama. Antud seisukohaga kohus ei nõustu, seda järgnevatel põhjustel. Kohus leiab, et J.F-ile inkrimineeritud

väärtegu on tõendamist leidnud , et ta menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustega

kiirendas intensiivselt, et lõpetada möödasõit ohutult; kiirmenetluse otsusega 10220142837684, millest nähtub, et isik juhtis mootorsõidukit, mille kiiruseks mõõdeti 139 km/h +/- 5 km/h, suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Isik kahetseb kiiruseületamist; kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, mille kohaselt 20.06.2015.a

kell 12:19 Järvamaal, Imavere vallas, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 105.km suunaga Tartu poole on suurim lubatud kiirus 90 km/h sõiduk Opel Vectra, registrimärgiga XXX, mida juhtis J.F, sõitis aga kiirusega 139 km/h. Kiirust mõõdeti Stalker II MDR nr AS003015.

Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-14/00249, tõendab, et mõõteseade oli taadeldud.

Seadet on 20.06.2015.a kell 07:00 ajal testitud ja seade oli töökorras. Samuti nähtub

kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et kaebaja auto sooritas möödasõitu, kiirendas

intensiivselt ning eemaldus patrullautost. Sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõtmine paigal

seistes ning kiirusmõõtur oli mõõtmise hetkel politseiametniku käes. Mõõtmine toimus asulavälisel teel, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta, teeolud olid kuivad ning tunnistaja

Aimar Pernik’u ütlusega, mille kohaselt märkas ta 20.06.2015.a Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa 105. km tumehalli Opel Vectra’t, mis teostas möödasõitu ning mille kiirus kasvas intensiivselt. Kiiruseks mõõdeti 139 km/h. Ütluste kohaselt osutus juhiks J.F, kes soovis kiirmenetlust ning kahetses rikkumise toimepanemist. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et J.F-i poolt

juhitud mootorsõiduki Opel Vectra, registrimärgiga XXX kiiruse näit on õige ning J.F ületas sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h. Kohus on seisukohal, et J.F-i poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud

ning tema tegu vastab LS § 227 lg 3 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis

– karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/.

Kohus leiab, et J.F pani väärteo toime otsese tahtlusega, sest ta otsustas ületada

suurimat lubatud kiirust, enda sõnade kohaselt, intensiivselt kiirendades, kuivõrd soovis lõpetada möödasõitu. Kohus on seisukohal, et lubatud suurima kiiruse ületamine on alati tahtlik tegu. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü

suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku

4-15-5594 6

hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on märkinud, et tema arvates politseinikud tegelesid tõendite hävitamise ja/või rikkumisega, samas pole antud väite kohta esitatud ühtegi kaebaja poolset tõendit. Kohus märgib, et sellise väite esitamiseks peab eksisteerima kindlad tõendid, mitte lihtsalt põhistamata arvamine. Kaebaja ei saa esitada selliseid tõsiseid süüdistusi, mis on konkretiseerimata ja põhjendamata, lootuses sedasi kohut eksitada ning pääseda määratud karistusest. Lisaks on antud väide esitatud alles kohtuistungil ning varem pole kaebaja seda kuskil maininud. Seega kohus leiab, et sellise väite esitamine on ennastõigustav ning antud soovist vabaneda karistusest. Samas peab kohus märkima, et kui isik soovib esitada uusi väiteid, peab ta võimaldama teisele menetluspooltele antud väidete õigsuse kontrollimist. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtus, kui kohtualune otsustab ennast

aktiivselt kaitsta, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või

vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes

tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05, p 6.3). Kuna kaebuse

esitaja on sellise versiooni esitanud alles kohtuistungil, samas pole loonud kohtule ega kohtuvälisele menetlejale mingeid võimalusi enda väidete kontrollimiseks, ei ole kohtul olnud ka võimalik antud väite õigsust kontrollida. Seega kohus ei analüüsi pikemalt J.F-i kohtuistungil esitatud väidet Samuti on kaebaja väitnud, et teda ähvardati arestiga. Kohus märgib, et selline väide on samuti põhistamata. Politseil on kohustus selgitada, millised on LS § 227 lg 3 kohaselt võimalikud

karistuseliigid, kui isik soovib üldmenetluse kohaldamist, milleks on rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. V™S § 44 nähtuvad alused, mille olemasolul on võimalik isikut kinnipidada kuni 48 tundi: 1) ta püüab põgeneda;

2) ei ole tuvastatud tema isikut; 3) ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid; 4) ta võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoiduda. Kuivõrd antud asjas ei tuvastatud ühtegi

V™S § 44 lg 1 sätestatud alust, ei olnud politseil põhjust isegi mitte kaaluda isiku kinnipidamist. Kaebaja isik tuvastati, ta ei üritanud põgeneda, ei olnud alust kahtlustada et ta

jätkab väärtegude toimepanemist või takistab väärteomenetlust või hakkab sellest kõrvale hoiduma. Seega selline kaebaja väide, et teda ähvardati arestiga on sisustamata kaebaja poolt. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi sellist asjaolu, samuti see, et kaebaja tajus politseiametniku

selgitusi ähvardusena, ei tõesta kuidagi, et tegelikkuses antud asi ka aset leidis. Erinevad

inimesed tajuvad asju erinevalt, ühele inimesele mõjub selgitamine sellisena nagu see on mõeldud, samas teine inimene tajub sellest ähvardamist. Arvestades, kui politsei sisekontroll

on viimasel ajal väga suure tähelepanu alla võtnud igasugused kodanike poolsed kaebused

politseinike suhtes, kes ületavad oma pädevust, leiab kohus, et käesoleval juhul ei olnud

politseiametnikel põhjust hakata riskima sisekontrolli alustamisega ning võimaliku töökoha

kaotusega, et lõpetada üks väärteomenetlus kiirmenetlusega kiiremini. Käesoleval juhul ei

oleks kasutegur ületanud võimalikke seonduvaid riske. Oluline on viidata ka asjaolule, et kaebaja ei saanud pidada ähvardust eriti tõsiseks, kui ta ei pöördunud politseiametnike ülemuste poole vastavasisulise kaebusega, mida ta on kinnitanud ka kohtuistungil. Kohus selgitab lisaks, et V™S § 55 lg 3 kohaselt ei alustata kiirmenetlust, kui on vaja otsustada konfiskeerimine, põhikaristusena aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise või lisakaristuse kohaldamine. Seega ka antud väide kinnitab, et politseil ei olnud põhjust arestiga isikut ähvardada, sest kui on alust aresti määramiseks, ei hakata isegi kaaluma kiirmenetluse kohaldamise võimalust.

4-15-5594 7

Mis puudutab kiirmenetluse kohaldamist käesolevas asjas, märgib kohus järgmist: V™S § 55 sätestab kiirmenetluse kohaldamise alused ning alused, millal kiirmenetlust ei kohaldata. Vastavalt seadusele, kohaldatakse kiirmenetlust, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged, isikule on selgitatud tema õigusi ja kohustusi, asjaolu, et väärteoprotokolli ei koostata, isikule on võimaldatud anda ütlusi ning ta nõustub kiirmenetlusega. Käesoleval juhul nähtub, et isikule

on tema õigusi ja kohustusi V™S § 19 kohaselt tutvustatud, samuti on teda teavitatud väärteoprotokolli mitte koostamisest ning antud võimalus omakäeliselt kirjutades anda ütlusi. Kõike seda on kaebaja kinnitanud omapoolse allkirjaga. Seega kuivõrd asjaolud olid selged, kõik seaduses sätestatud nõuded olid täidetud, siis kiirmenetluse kohaldamiseks puudusid kohtu hinnangul takistused. Kui oleks esinenud põhjendatud kahtlus, et mõõdetud kiirus ei kuulunud

kaebajale ei oleks hakatud kohaldama kiirmenetlust. Kuivõrd kaebaja on oma allkirjaga

kinnitanud, et ta nõustub kiirmenetlusega ning politsei ei ole tuvastanud, et isikule tuleb

karistuseks määrata väärteo toimepanemise eest põhikaristusena arest või lisakaristusena juhtimiõiguse äravõtmine, ongi asi lahendatud kiirmenetluse korras. Oluline on viidata ka paarile kaebaja poolsele vasturääkivusele. Kaebuses on kaebaja väitnud, et tema ees oli enam kui 10 autost koosneb kolonn ning olles pooltest sõidukites möödunud tuli tema auto ette veel üks sõiduk, kes alustas ka möödasõitu. Kohtuistungil väitis kaebaja, et ta tegi 2 möödasõitu kolonnist ning temaga koos alustas möödasõitu paar autot ning tema oli nendest autodest kõige tagumine ehk viimane. Lisaks on kaebaja märkinud, et tema ette reastus veel üks auto. Kohtuvaidlustes on kaebaja lisanud, et temaga hakkas samal ajal möödasõitu tegema veel 2 autot, tahapoole jäi üle 10 auto ning mööda sõites oli autosid juba 20. Kohus ei saa kaebaja esitatud väidetest aru, kord alustab tema ees möödasõitu ainult 1 auto, siis on neid autosid kaks ja seejärel alustavad koos temaga möödasõitu mitu autot, kellest tema auto on viimane. Lisaks kaebaja olles alustanud möödasõitu koos paari autoga, millede rivis tema auto oli viimane, tuli sinna vahele veel üks auto. Sellised kaebaja poolsed väited, mis iga kord kui ta peab oma tegevust selgitama muutuvad näitab, et ta ei ole ise ka kindel, milline oli tegelik olukord antud päeval tema poolse rikkumise toimepanemise kohal. Muidugi on arusaadav, et

rikkumise toimepanemisest on möödunud juba natukene aega, kuid siiski, esimene kaebus Pärnu Maakohtule esitati 16 päeva pärast sündmust, ei ole mõistetav, kuidas kohtuistungi ajaks sai 10 autost üle 20 auto ja ühest tema ette tulevast ja ka möödasõitu alustavast sõidukist 2 ja

seejärel mitu autot. Mida pikem on aeg sündmuse toimumise ja ütluste andmise vahel, ei

suurenda üldiselt oluliselt fakte vaid pigem vähendab neid. Käesoleval on leidnud aset

vastupidine, kus aja möödudes tehiolud on suurenenud. Sellest tulenevalt ei saa kohus olla

kindel, et millised olud tegelikkuses väärteo toimepanemise hetkel eksisteerisid. On väga tõenäoline, et tegelikkuses oli sõidukeid 4 nagu on mainitud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis. Seega kaebaja sellised väited on arusaamatud ja kohtu hinnangul antud soovist kohut eksitada ning vabaneda seejuures määratud karistusest. Sama oluline on märkida, et kaebaja on tõsikindlalt väitnud, et aeglase sõiduki kiirus oli 75-80

km/h. Kohus leiab, et selline väide on põhistamata. Kui kaebaja oma sõnade kohaselt oli kolonni lõpus, siis ei saanud ta kohe kuidagi olla 100% veendunud, et kolonni ees oleva auto kiirus oli 75-80 km/h. Sellise väite esitamine on asjakohatu ning põhjendamata. Samuti on põhjendamata väide, et kõikide autode spidomeetrid valetavad 15-20 km/h. Kohus leiab, et võib-olla see vastaks tõele, kui tegemist oleks vanade NSVL autodega, kuid tänapäeva

tehnoloogiaga autodel spidomeetrid ei valeta kindlasti sellise vahemikus. Antud asjaolu kinnitab ka see, et politsei arvestab alati kiirusenäiduks kiirus +/- mingisugune kiirendus ning kohus oma praktika jooksul pole veel kohanud, et mõõdetud kiirusest arvestatakse maha 15-20 km/h.

4-15-5594 8

Kaebaja väide, et ka teised ootasid möödasõitu, on paljasõnaline. Kuidas saab kaebaja

tõsikindlalt väita, et teised ei oodanud möödasõitu. Eriti kui uskuda kaebaja väiteid, et

tagumised autod alustasid möödasõitu ja tema oli nendest tagumistest viimane. Üldiselt vaatavad mootorsõiduki juhid enne möödasõidu alustamist, kas tagapool olevad sõidukid on

alustanud juba möödasõitu või mitte ning kui nad märkavad, et keegi on juba möödasõitu

alustanud ei hakka nad isegi möödasõidu võimalust kaaluma. Lisaks peab iga möödasõitu alustav juht veenduma, et ta suudab alustatud manöövri lõpetada ohutult, ilma liiklusreegleid

rikkumata. Iga isiku ohu tunnetus on erinev, mõne jaoks on ohutu see, et kaugelt paistab mingisugune objekt ning nad hindavad, et möödasõitu on võimalik lõpetada ohutult. Teiste

jaoks tähendab ohutult see, et silmapiiril ei tohi olla lähenemas ühtegi teist sõidukit. Kolmandate jaoks tähendab ohutu seda, et keegi ei ole juba möödasõitu alustanud ning nemad on ainsad möödasõitu alustavad isikud. Seega ei saa kaebaja väita, et keegi teine ei soovinud möödasõitu alustada nagu kaebaja ise on väitnud ta ei ole hiromant, seega ei ole tal õigust sellist väidet esitada. Oluline on ka märkida, et asulavälisel teel lubab LS sõita kuni 90 km/h, kui ei ole sätestatud teisiti. Siiski ei ole see kohustus, et kõik peavad sõitma 90 km/h. Iga mootorsõiduki juht peab talle sobiva kiiruse valikul arvestama LS § 50 lg 3 p 1 toodud asjaolusid nt: oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning

teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Seega ei saa seda „oletatavalt aeglasemat“ juhti süüdistada, et tema juhindudes LS toodud sätetest otsustas sõita aeglasemalt.

Ükski LS sätte ei kohusta liiklejat sõitma suurima lubatud kiirusega, suurim lubatud kiirus näitab lihtsalt asjaolu, et sellest kiiremini ei tohi sõita, samas aeglasemalt tohib sõita. Samas kui tõesti kolonni ees sõitva auto kiirus oli 75-80 km/h, siis seda ei saa lugeda aeglaseks sõidukiks. Kohus mõistab, kui see auto oleks sõitnud kiirusel 40-50 km/h, siis saaks teda 90 km/h piiralas lugeda põhjendamatult aeglaseks sõidukiks, keda politsei peaks peatama ning hoiatama. Aga sellise kiirusvahemikuga liiklevad enamus mootorsõidukitest Eesti teedel ning arvestades kui vähe on Eesti politseiüksuseid, ei oleks võimalik kõikide nendega tegeleda ja neid peatada.

Kohus möönab, et LS § 50 lg 7 sätestab tõesti juhi kohustused. Samas võrreldes

kiiruseületamisega ning aeglase juhiga, prevaleerub suurema ohuna kohe kindlasti

kiiruseületaja. Arvestades, et viimasel ajal on hulgaliselt kannatanutega liiklusõnnetusi, kus

üheks põhjuseks on olnud liigne kiiruse ületamine, siis on arusaadav, miks politsei on otsustanud reageerida operatiivsemalt kiiruseületajate tabamisele kui aeglaste sõidukijuhtide hoiatamistele. Igal mootorsõiduki juhil on võimalus oma möödasõidu õigustamiseks tuua, et ta

sooritas selle manöövri, kuna teel liikles põhjendamatult aeglane sõiduk. Samas kui mootorsõiduki juht sõidab lubatud sõidukiirusest tuntavalt kiiremini, siis tunduvad kõik teised sõidukid tema jaoks aeglased. Samuti nagu kohus eelpool selgitas, ei saa kaebaja tõsikindlalt olla veendunud, et tõesti seal kolonni ees oli aeglane sõiduk, kes sõitis 75-80 km/h. Kohus märgib, et kaebaja poolne LS paragrahvide üles loetlemine näitab tema üleolevat ja ülbet

suhtumist. Isik arvab, et viidates paarile paragrahvile, millede rikkumise ta on arvatavalt tuvastanud, samas omamata kindlaid tõendeid, ilmestab ta sellega oma suhtumist kehtivasse korda. Alati on lihtsam näha vigu teistes isikutes, kui tunnistada, et tema enda liiklusreeglite

rikkumine tõi talle kaasa väärteomenetluse algatamise. Nagu kohus on eelpool korduvalt

viidanud, ilma konkreetsete tõenditeta ei ole alust rääkida, et keegi teine on sooritanud

mingisuguse rikkumise. Käesoleval juhul arutatakse kaebaja poolset rikkumist, mis seisnes suurima lubatud sõidukiiruse ületamist LS § 227 lg 3 piires, mida kaebaja on ka tunnistanud. Kohus ei hakka analüüsima, kas keegi teine seal teelõigul rikkus LS või mitte. Fakt on see, et kaebaja seda tegi ning selle eest määrati talle karistus.

4-15-5594 9

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kui kaebaja nägi, et talle läheneb

mootorsõiduk oleks ta pidanud pidurdama ja otsima võimalust oma möödasõidu

katkestamiseks. Kohus on kindel, et kaebaja, kui ta oleks andnud õigeaegselt suunatulega märku, oleks teda kindlasti vahele lastud, isegi kui pikivahet ei ole olnud, oleks see tekitatud. Inimeste esmane reaktsioon on alati enesehoiu instinkt, mis tähendab, et kui kolonni kõrval oleks toimunud avarii, oleks saanud kannatada ka need kolonnis sõitvad isikud. Seega ei ole

alust eeldada, et kolonnis sõitvad isikud ei oleks kaebajat lasknud vahele, kui ta oleks õigeaegselt andnud märku. Seega kõige ohutum tegevus ei olnud intensiivne kiiruse ületamine, nagu kaebaja väidab. Oluline on märkida, et kui uskuda kaebajat, et tema alustas möödasõitu ning enne teda olid

möödasõitu alustanud juba mitu sõitjat ja siinkohal ei mõtle kohus nende all kaebajale möödasõidu ajal oletatavalt ette keeranud autot, siis ei olnud kaebaja juba sellel hetkel alust eeldada, et ta suudab oma manöövri lõpetada ohutult. Üldteada olevaks faktiks on, et Tallinn- Tartu mnt on suure liiklustihedusega, seega kui mitu autot alustavad korraga möödasõitu, ei ole kohe kuidagi alust eeldada, et nad kõik suudavad oma möödasõidu lõpetada LS mitte rikkudes. Seega kaebaja alustades möödasõitu teiste autode järel, kus tema oli reas kõige tagumine, ei

saanud ta kõige parema tahtmise juures jõuda sellisele järeldusele, et tema rikkumine oli rikkumiste jadas kõige väiksem. Selline väide on paljasõnaline ja meelevaldne. Kaebaja on väitnud, et tema kiirus ei saanud olla 139 km/h, samas on ta nentinud, et ta kiirus

võis olla 110-120 km/h. Kohus leiab, et selline väide on asjakohatu. Kui kaebaja just ei vaadanud terve möödasõidu ajal oma spidomeetrit, siis ei saa ta kohe kuidagi kindlalt väita, et mõõdetud kiirus 139 km/h, ei olnud tema kiirus. Seega selline väide on paljasõnaline ning on ümberlükatud väärteoasjas kogutud materjalidega.

Kaebaja väide, et politseinikud rikkusid erinevaid paragrahve, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus on eelnevalt pikalt ja põhjalikult selgitanud, mida kaebaja väidetest saab pidada põhjendatuks ja mida mitte. Samuti nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga,

et tehes vastavat sisulist tööd igapäevaselt, peab ametnik tundma väga hästi LS sätestatud reegleid. Seega kaebaja väide, et politseiametnik ei ole täitnud talle LS § 194 ja 195 sätestatud nõudeid, on asjakohatu. Mis puudutab video olemasolu, siis on muidugi taunimisväärne, et videosalvestust politseil ei

olnud. Samas on arusaadav, et tehnikat kasutades võib esineda erinevaid tõrkeid aeg ajalt.

Kohus ei saa hakata arutama, miks ja kuidas selline tehnika altvedamine antud momendil

juhtus. Siiski ei muuda see asjaolu, et kaebaja poolne liiklusreeglite rikkumine on leidnud tõendamist, kohtul puudub kahtlus, et kaebaja on antud teo toime pannud, seega peab kaebaja teole järgnema ka karistus. Video osas on oluline märkida, et kiirusmõõteseadme kasutamise

protokollist nähtub, et videotehnikat ei kasutatud rikkumise salvestamiseks. Otsusele ja protokollile on kaebaja lisanud oma allkirja, seega ei ole käesoleval hetkel alust väita, et talle lubati videot näidata, samas kui politseinikud olid juba eelnevalt teadlikud, et videotehnikat ei kasutatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja on esitanud kohtuistungil järgnevaid väiteid: „tema rikkumine oli rikkumiste jadas kõige viimane ja põhjustatud teiste rikkumistest“, kiirendus oli tunduvalt ohutum, kui kolonni vahele reastumine“, kiirendades ei seadnud ta ohtu ei ennast ega kedagi teist“. Kohus märgib, et antud väited on ennastõigustavad ja näitavad isiku suhtumist

kehtivatesse reeglitesse. Kaebaja on kohtu hinnangul leidnud igasuguseid õigustusi enda tegevusele, samas mõistmata, miks ta tegevus on ühiskonnas taunitav ning miks sellisele teole

peab järgnema karistus. Kohus on seisukohal, et isik ei mõista oma teole järgneda võivate

4-15-5594 10

tagajärgede ulatust. Kohus selgitab, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgneks raske tagajärg liikluses või mitte. Samas peab isikuid, kes arvavad, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on normaalne karistama rangelt. Seega ei ole oluline, kas antud teo puhul esines tagajärg või mitte, isik rikkus seadust ja teda peab selle eest vastavalt karistama. Kohus selgitab, et ootamatu ohu puhul on inimese reageerimiskiirus hetkel, kui ta ohtu märkab, umbes 1 sekund. Mida suurem kiirus, seda pikema maa sõidab auto enne, kui juht üldse pidurile vajutab. Suurema kiirusega on pidurdusmaa pikem. Üldteada olevaks asja oluks on 50 km/h sõitva mootorsõiduki reageerimismaa on 15 meetrit, pidurdusmaa 25 m ja peatumisteekond 40 meetrit. Kui mootorsõiduk liigub 90 km/h, siis on reageerimismaa on 27 meetrit, pidurdusmaa

81 m ja peatumisteekond 108 meetrit. Kõik näitajad on suurenenud poole võrra. Liikudes 139

km/h on mootorsõiduki reageerimismaa 41,7 km/h, pidurdusmaa 193,21 km/h ning

peatumisteekond 234,9 km/h. Siinkohal on oluline märkida, et kaebaja, kes omab suurt juhistaaži peaks olema teadlik, et tema valitud sõidukiirusel ette sattunud ootamatu takistus teise liikleja näol (looma näol), ei oleks ta olnud võimeline piisavalt kiiresti reageerima, et vältida liiklusõnnetuse tekkimist.

Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et pidevalt teavitatakse avalikkust toimunud liiklusõnnetustest, kus üheks faktoriks on ka liialt suur kiirus. Alles hiljuti hukkusid neli noort inimest, just sellepärast, et mootorsõidukijuht arvas, et tema oma tegevusega ei pane kellegi elu ega tervist ohtu. Kohus märgib, et lubatud sõidukiiruse ületamine ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud

selliselt, et ohu saabumist oleks võimalik vältida või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Liiga kiire sõit on joobes juhtimise kõrval üks peamisi liiklusõnnetusi põhjustavaid faktoreid. Mida kiiremini auto liigub, seda vähem on juhil võimalusi ja aega üldse midagi enda või teiste kaitseks ette võtta. Kohus selgitab, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea järgima sõiduki sõidukiirust on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja

selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Kohus selgitab, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukite lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seega J.F pidi tegema kõik endast sõltuva ning järgima LS nõudeid, et mitte rikkuda seadust ja saada rahatrahvi. Kohus selgitab, et kohtuväline menetleja arvestas, isiku süü tunnistamist ja vastavalt sellele

määras ka karistuse. LS § 227 lg 3 alusel võidakse isikut karistada rahatrahviga kuni 200

trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

J.F karistati rahatrahviga 320 eurot. Seega on rahatrahvi näol tegemist alla keskmise jääva karistusega arvestades maksimaalset lubatud trahvi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et J.F ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h, on isiku süü keskmisest suurem.

4-15-5594 11

Kohus on seisukohal, et J.F-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse

lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 109, § 111, § 113, § 155.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/