3-15-2448/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

05.10.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2448

Haldusasi

Kullamaa

valla

kaebus

Lääne

maavanema

26.08.2015

korraldusele nr 1-1/15/128

Menetlusosalised

Kaebaja — Kullamaa vald, volitatud esindaja vandeadvokaat

Tiia Nurm

Eeldatud vastustaja — Lääne maavanem

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine ja kaebuse

tagastamine

Resolutsioon

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

3. Määruse ärakiri toimetada kätte kaebajale ja Lääne

maavanemale.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule

Tallinna

Halduskohtu

kaudu

viieteistkümne päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

Määruse

resolutsiooni

punkti

peale

võib

esitada

määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule viieteistkümne

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

1. Lääne maavanema 26.08.2015 korraldusega nr 1-1/15/128 „Lääne maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu „Harku-Lihula-Sindi 330/110 kV elektriliini trassi asukoha määramine“ vastuvõtmine“

võeti vastu Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneering „Harku-Lihula-Sindi 330/110 kV elektriliini

trassi asukoha määramine“ korraldusele lisatud kujul (p 3.1).

Korralduses kohustati Lääne Maavalitsuse arengu- ja planeerimisosakonda korraldama

teemaplaneeringu ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande avaliku väljapaneku

läbiviimine Lääne Maavalitsuses ja Lääne-Nigula, Kullamaa, Martna ning Lihula valdades 16.09.2015

kuni 15.10.2015 (p 3.2.1) ning teavitama avalikkust teemaplaneeringu ja selle keskkonnamõju

strateegilise hindamise aruande väljapanekust ja avalikust arutelust (p 3.2.2). Teemaplaneeringu ja selle

keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande avalikud arutelud otsustati korraldada Lääne-Nigula,

Kullamaa, Martna ning Lihula valdades ajaperioodil 09.-12.november 2015.

2. Kullamaa vald esitas Tallinna Halduskohtule 28.09.2015 kaebuse Lääne maavanema 26.08.2015

korralduse nr 1-1/15/128 “Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu “Harku-Lihula-Sindi

330/110kV elektriliini trassi asukoha määramine” vastuvõtmine” õigusvastasuse tuvastamiseks osas,

milles planeeringulahendusega on määratud elektriliini trassi kulgemine Kullamaa vallas. Kaebuses

märgitakse, et kui kohus peab kaevatavat korraldust haldusaktiks, soovib kaebaja selle tühistamist.

2.1 Kaebuse kohaselt algatas Lääne maavanem 28.10.2011 korraldusega nr 184 Lääne

maakonnaplaneeringut täpsustava teemaplaneeringu „Harku-Lihula-Sindi 330/110kV elektriliini trassi

asukoha

määramine„

koostamise

ja

selle

keskkonnamõju

strateegilise

hindamise

(KSH).

Teemaplaneeringu eesmärk on olemasoleva Harku-Lihula-Sindi 110kV õhuliini trassikoridori viimine

vastavusse 330kV pingeklassiga õhuliini nõuetele. 2013. aasta märtsis tutvustati teemaplaneeringu

esimest eskiisi ja KSH programmi. Trassikoridoridena pakuti välja kaks alternatiivi K 1-1 ja K 1-2.

2013. aasta septembris-oktoobris tutvustati planeeringu teist eskiisi. Trassikoridoridena pakuti välja

täiendatud alternatiivid K 1-1 ja K 1-2. Lõplikuks variandiks jäi alternatiivide K 1-1 ja K 1-2

kombinatsioonina trassikoridor K 1-3. Planeeritava elektriliini eelistatuim trassikoridor (K 1-3) kulgeb

Lääne-Nigula vallast Kullamaa valda, Leila külas uues trassikoridoris Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare

maantee läänepoolses servas.

Maavanem esitas 09.05.2014 kirjaga nr 12-3/2014/663-1 teemaplaneeringu (trassikoridor K 1-3)

Kullamaa Vallavolikogule kooskõlastamiseks. Kullamaa Vallavolikogu jättis 09.06.2014 otsusega nr 19

teemaplaneeringu kooskõlastamata, pakkudes samas välja kaks alternatiivset trassikoridori. Lääne

maavanem küsis Kullamaa valla poolt esitatud alternatiivsete trassikoridoride osas seisukohta

keskkonnaekspert Mati Koselt ja Keskkonnaametilt, kes leidsid, et Kullamaa valla poolt pakutud

mõlemad alternatiivid on teostamatud olulise negatiivse mõju tõttu Marimetsa-Õmma Natura ala ja

looduskaitseala kaitseväärtustele. Lääne maavanem esitas 08.10.2014 kirjaga nr 12-3/2014/663-5

teemaplaneeringu (trassikoridor K 1-3) uuesti Kullamaa Vallavolikogule kooskõlastamiseks. Kullamaa

Vallavolikogu jättis 30.10.2014 otsusega nr 33 planeeringu kooskõlastamata ning pakkus välja

alternatiivse trassikoridori K VV. Lääne maavanem esitas 23.01.2015 kirjaga nr 12-3/15/149-1 Kullamaa

valla poolt väljapakutud trassikoridori Keskkonnaametile seisukoha saamiseks. Keskkonnaamet vastas

maavanema pöördumisele 10.02.2015 kirjaga nr HLS 14-4/15/1637-2, leides, et trassikoridori

korrigeerimisel vastavalt vastuses toodud seisukohtadele ei ole selle kasutamine looduskaitselisest

seisukohast välistatud.

Maavanem teavitas 2015. aasta märtsis Kullamaa valla elanikke ja kinnistute omanikke, kelle huve

trassialternatiiv K VV võiks puudutada, uuest trassialternatiivist. Kirjas on esitatud trassialternatiivide

K 1-3 ja K VV võrdlus ühes selgitusega ja trasside kulgemise joonisega. Eesti Ornitoloogiaühing esitas

14.04.2015 (täiendatud kiri 17.06.2015) maavanemale trassialternatiiv K VV kohta vastuväite, kuna sellel

on negatiivne mõju Marimetsa looduskaitseala ja sellega piirneva ala linnustikule.

Lääne Maavalitsus luges 14.08.2015 kirjaga nr 12-3/15/1055-1 teemaplaneeringu Kullamaa valla poolt

kooskõlastatuks.

Lääne

maavanema

26.08.2015

korraldusega

nr

1-1/15/128

„Lääne

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu „Harku-Lihula-Sindi 330/110kV elektriliini trassi asukoha määramine„ vastuvõtmine“

otsustati teemaplaneering, trassikoridori alternatiivi K 1-3 planeerides, vastu võtta. Lääne Maavalitsuse

arengu- ja planeeringuosakonnal paluti korraldada planeeringu ja KSH avaliku väljapaneku läbiviimine

ja avalikud arutelud.

2.2 Kaebeõiguse osas leiab kaebaja järgmist. Kohtupraktikas on tunnustatud kohaliku omavalitsusüksuse

võimalust vaidlustada halduskohtus selliseid haldusakte ja toiminguid, mis võivad oluliselt mõjutada

omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu

muuhulgas kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (Riigikohtu

lahendid asjades nr 3-3-1-86-06, 3-3-1-78-05, 3-3-1-81-10 jne).

Kohaliku omavalitsuse kohtukaebeõigus tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest.

Ruumilise planeerimise korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Ruumilise planeerimise

kaudu täidab kohalik omavalitsus talle pandud valla arenguga seotud ülesandeid: korraldab maakasutust

ja asustust, realiseerib ehituspoliitikat, soodustab kogukonna huvidele vastava ettevõtluse arengut jne.

Teemaplaneeringuga määratakse Harku-Lihula-Sindi 330/110Kv elektriliini trassikoridori asukoht ning

trassikoridori jäävate maa-alade ja vooluveekogude üldised kasutamise tingimused. Uute üld- ja

detailplaneeringute koostamisel tuleb arvestada teemaplaneeringuga planeeritud elektriliini asukohaga.

Teemaplaneering täpsustab ning teeb ühtlasi ettepaneku muuta Kullamaa valla kehtestatud

üldplaneeringut Harku-Lihula-Sindi trassikoridori osas ning trassikoridori asukoht ja kindlaks määratud

maa- ja veealade üldised kasutustingimused kantakse pärast teemaplaneeringu kehtestamist Kullamaa

valla üldplaneeringusse. Teemaplaneeringuga määratud trassi asukoht läbib Kullamaa vallas kompaktse

asustusega alasid, mis on üldplaneeringu järgselt perspektiivsed elamu- ja tootmisalad. Seega piirab

teemaplaneering ala kehtiva üldplaneeringu järgset arendamist ja detailplaneeringute kehtestamist

vastavalt kehtivale üldplaneeringule. Trassikoridori reaalne mõju elamuarendusele on faktiliselt

ulatuslikum, kui üksnes reaalselt trassikoridori alla jääv maa. Seega piirab teemaplaneering oluliselt

kohalikule omavalitsusele pandud valla arenguga seonduvate sisuliste ülesannete täitmist. Eeltoodust

tulenevalt on kaebajal kaebeõigus HKMS § 44 lõike 5 alusel.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-41-13 rõhutanud, et teise haldusorgani keelduva otsuse tegelikku

mõju kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmisele saab ammendavalt hinnata asja sisulisel

arutamisel; kaebeõiguse tuvastamisel asja menetlusse võtmise staadiumis on eelkõige võimalik

kontrollida seda, kas kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmise takistamine on asjaoludest lähtuvalt

piisavalt tõenäoline või mitte.

Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on planeerimismenetluses tehtud oluline menetlusviga, mille puhul on

juba planeerimismenetluse praeguses etapis alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatud

haldusakt ei saa olla õiguspärane (viitega Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-101-09, 3-3-1-53-03 ja

3-3-1-8-02). Olulise keskkonnamõjuga küsimuse õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval

haldusmenetlusel iseenesest. Vastuvõetud otsuse õiguspärasust on võimalik eeldada üksnes siis, kui

otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav

haldusmenetlus (viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-86-06). Planeeringu edasises menetluses on

Kullamaa Vallavolikogu poolt pakutud trassialternatiiv K VV võimaliku lahendusena välistatud.

Planeeringust nähtub, et vastuvõtmisele järgnevas menetluses kaalutakse üksnes trassialternatiive K 1-1,

K 1-2 ja K 1-3. Samuti ei ole avalikustatud trassikoridori K VV puudutavat informatsiooni, sh eelnevas

menetluses kogutud poolt- ja vastuargumente. Seetõttu on juba teemaplaneeringu vastuvõtmise etapis

välistatud võimalus, et teemaplaneeringu edasises menetluses kaalutakse võimaliku lahendusvariandina

trassikoridori K VV. Maavalitsus on välistanud avalikul väljapanekul nimetatud trassikoridori suhtes

poolt- ja vastuargumentide esitamise, mis tähendab, et nimetatud võimalusega enam ei arvestada ja isikute

arvamust selle kohta ei küsita. Diskretsiooni teostatakse üksnes teemaplaneeringus välja pakutud

alternatiivide K 1-1, K 1-2 ja K 1-3 suhtes. See kujutab endast olulist eksimust kaalutlusõiguse teostamisel

ja olulist menetlusviga, mis võimaldab juba käesolevas menetlusetapis järeldada, et lõplik haldusakt ei

ole sisuliselt õiguspärane.

2.3 Kaebaja leiab, et trassialternatiiv K VV on edasisest menetluses ebaõigesti kõrvale jäetud. Avalikule

väljapanekule suunatud trassialternatiivid K 1-1, K 1-2 ja K 1-3 läbivad Kullamaa vallas kompaktse

asustusega alasid. Eiratud on ettevaatusprintsiipi. Maavanem luges teemaplaneeringu Kullamaa valla

poolt kooskõlastatuks ebaõigesti.

3. Ühes kaebusega taotletakse ka esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist. Esialgse õiguskaitse korras

palub kaebaja kohtul peatada Lääne maavanema 26.08.2015 korralduse nr 1-1/15/128 Lääne

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Harku-Lihula-Sindi 330/110kV elektriliini trassi asukoha

määramine“ menetlus, sh peatada teemaplaneeringu ja KSH aruande avalik väljapanek ja avalikud

arutelud.

Taotluse kohaselt toimub teemaplaneeringu ja selle KSH avalik väljapanek ajavahemikul

16.09.2015–15.10.2015

ning

avalikud

arutelud

toimuvad

09.11.2015–12.11.2015.

Avalikule

väljapanekule ei ole esitatud trassialternatiivi K VV ega sellega seotud materjale. Teemaplaneeringu

edasises menetluses trassialternatiivi K VV enam ei kaaluta. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik,

kuna avalikul väljapanekul on isikutel õigus esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta ja

muuhulgas õigus viidata menetlusnõuete rikkumisele. Selleks peab olema tagatud võimalus tutvuda

maakonnaplaneeringu lahendusega, esitatud lahenduse kaalutletud põhjendustega. Avaliku väljapaneku

jooksul on igal isikul õigus avaldada oma arvamust. Seega peab olema tagatud, et avalikul väljapanekul

oleks isikutel võimalik avaldada oma arvamust ka trassialternatiivi K VV suhtes. Selleks peab olema

tagatud isikutele vastava teabe kättesaamise võimalus. Kaebaja eesmärgiks on, et teemaplaneeringut

vastavas osas täiendatakse. Kui teemaplaneeringu menetlus jätkub, minetab kaebaja jäädavalt võimaluse,

et teemaplaneeringu menetluses kaalutaks võrdväärselt teiste alternatiividega ka trassialternatiivi K VV.

On ebatõenäoline, et kohus teeb käesolevas vaidluses otsuse enne lõpliku haldusakti andmist.

4. 29.09.2015 kohtunõudega (tl 54) küsis kohus esialgse õiguskaitse taotlusele Lääne maavanema

seisukohta.

5. Lääne maavanem leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldamata jätta (tl 59–60).

5.1 Kaebuse asjaoludel ei takista kaevatav korraldus kaebaja ülesannete täitmist ega raskenda seda

oluliselt. Kaebaja tugineb kaebeõiguse alusena HKMS § 44 lõikele 5, mille kohaselt võib kohaliku

omavalitsuse üksus esitada kaebuse juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab

või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. Maakonnaplaneeringu

vastuvõtmisel ei ole sellist tähendust, nagu leiab kaebaja. Võrdluseks, kohaliku omavalitsuse üksuse poolt

vastu võetavate planeeringute puhul sätestas käesoleva maakonnaplaneeringu algatamisel 28.10.2011

kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) § 18 lõike 1 teine lause, et planeeringu vastuvõtmisega kinnitab

kohalik omavalitsus, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja et ta on

kontrollinud, et planeering vastab seadustele ja muudele õigusaktidele. Käesoleva maakonnaplaneeringu

algatamisel 28.10.2011 kehtinud PlanS-st tulenevalt on maakonnaplaneeringu vastuvõtmisel tähendus

edasises planeerimismenetluses avaliku väljapaneku ja arutelu jaoks. Planeeringu vastuvõtmine ei

tähenda, et vastu võetud planeering kehtestatakse. Maavanem võib vastu võetud maakonnaplaneeringut

mitte kehtestada. Maakonnaplaneeringu vastuvõtmine ei piira kaebaja ülesannete täitmise ulatust.

Maakonnaplaneeringu vastuvõtmisel puudub kaebaja jaoks regulatiivne mõju. Maakonnaplaneeringu

vastuvõtmine ei saa kuidagi takistada ega raskendada kaebaja ülesannete täitmist.

Kaevatav korraldus maakonnaplaneeringu vastuvõtmise kohta on planeerimismenetluse menetlustoiming.

HKMS § 45 lõike 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu

vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist

või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi

rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kaebusest nähtuvalt ei riku vaidlustatud

korraldus kaebaja mittemenetluslikke õigusi haldusaktist sõltumata. Kaebuse väidetel rikub vaidlustatud

korraldus kaebaja õigusi tulenevalt asjaolust, et planeerimismenetluse tulemusel kehtestatakse

õigusvastane planeering. Vaidlustatud menetlustoimingu väidetav õigusvastasus ei tingiks antud juhul

vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmist. Planeeringu vastuvõtmine ei tingi vältimatult vastu

võetud planeeringu kehtestamist.

Kaebajal puudub antud juhul tuvastamiskaebuse esitamise õigus. HKMS § 45 lõike 2 esimese lause

kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Tuvastamiskaebus ei ole antud juhul tõhus õiguskaitsevahend. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei

tähendaks, et maakonnaplaneeringu uuel vastuvõtmisel tuleks vastu võtta teistsuguste trassivariantidega

planeering. Kohaliku omavalitsuse üksus ega kohus ei saa otsustada, milline trassivariant

maakonnaplaneeringus on sobivaim ja tuleb valida. Kaebaja väidetavate õiguste kaitseks oleks kohane

õiguskaitsevahend maakonnaplaneeringu kehtestamise vaidlustamine, kui maakonnaplaneering

kehtestatakse. Kaebajal puudub tühistamiskaebuse esitamise õigus, sest Lääne maavanema korraldus

maakonnaplaneeringu vastuvõtmise kohta ei ole haldusakt.

Kaebus on põhjendamatu. Kaebuse aluseks olev väide, et maavanem on teinud menetlusvea, jättes

kaalumata trassivariant K VV sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, on väär. Maakonnaplaneeringu

vastuvõtmise korralduses on seda pikalt põhjendatud. Korralduses toodu kinnitab, et trassivariant K VV

ei oleks eelistatud isegi juhul, et K VV oleks olnud looduskaitselistest seisukohtadest lubatav.

5.2 Kaebaja taotletava esialgse õiguskaitse abinõu rakendamine ei ole käesoleva kaebuse puhul seaduse

kohaselt võimalik. HKMS § 251 lõike 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega 1) peatada

vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise; 2) keelata vaidlustatava haldusakti andmise või toimingu

tegemise; 3) kohustada haldusorganit taotletavat haldusakti välja andma, toimingut tegema või jätkuvat

toimingut lõpetama; 4) vara arestida, sealhulgas teha registris vara käsutamise keelumärke või seada

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud kohtulik hüpoteek, samuti teha kohtuvaidluse kohta registris

märke; 5) keelata haldusakti adressaadil haldusaktis reguleeritud tegevuse või kohustada teda selleks,

samuti seada sellele tegevusele tingimusi, sealhulgas nõuda tagatist kaebaja kasuks. Seadus ei näe ette

planeerimismenetluse peatamist. Samuti ei näe seadus ette menetlustoimingute tegemise keelamist. Isegi

juhul, kui toimingu kohta käivat regulatsiooni oleks võimalik kohaldada menetlustoimingule, oleks

võimalik keelata üksnes selle menetlustoimingu tegemist, mida vaidlustatakse (p 2) või mis jätkub (p 3)

või mis on reguleeritud haldusaktis (p 5). Antud juhul ei ole tegemist ühegi sellise olukorraga.

Planeerimismenetluse edasiste menetlustoimingute tegemise keelamiseks käesoleva kaebuse puhul

puudub seaduslik alus.

Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei osutu kaebaja väidetavate õiguste kaitse

kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kaebuse rahuldamise korral oleks kaebaja nii

esialgse õiguskaitse rakendamise kui ka rakendamata jätmise korral samasuguses olukorras: maavanemal

tuleks igal juhul teha uus korraldus maakonnaplaneeringu vastuvõtmise kohta, sõltumata sellest, kas

vahepeal on planeerimismenetluses tehtud muid menetlustoiminguid.

Käesoleva maakonnaplaneeringu algatamisel 28.10.2011 kehtinud PlanS-st tulenevalt teostab

maakonnaplaneeringute üle järelevalvet Siseministeerium (praegune Rahandusministeerium). Järelevalve

viiakse läbi enne planeeringu kehtestamist. Järelevalve teostaja pädevuses on muuhulgas planeeringu

õigusaktidele

vastavuse,

sh

menetlustoimingute,

korrektsuse

kontrollimine.

Seega,

oluliste

menetlusvigade olemasolul võib Rahandusministeerium nõuda menetlusprotsessi osalist kordamist

(näiteks planeeringu vastuvõtmise etappi).

Planeerimismenetluse peatamine oleks ebaproportsionaalne. Arvestades, et kaebus on perspektiivitu ja

selle menetlusse võtmisest tuleb keelduda, on esialgse õiguskaitse rakendamine põhjendamatu.

Planeerimismenetluse jätkumise vastu on maakonnaplaneeringu sisu ja ruumilist ulatust arvestades suur

avalik huvi. Harku-Sindi 330kV õhuliin on osa Eesti-Läti vahelisest kolmandast õhuliini ühendusest, mille

kogumaksumus on ca 170 000 000 eurot. Projekti finantseeritakse 65% ulatuses Euroopa Liidu poolt.

Antud projekti realiseerimine on üheks eeltingimuseks Eesti elektrisüsteemi lahti ühendamiseks Venemaa

elektrisüsteemist ning ühendamiseks Kesk-Euroopa elektrisüsteemiga. Lisaks likvideerib projekti edukas

realiseerimine pudelikaela Eesti-Läti piiril, võimaldades täiendavalt 600MW ülekande võimsusi, tagades

elektrituru toimimise ning tõstab ka varustuskindlust Eestis. Isegi kaebaja seisukohtade õigsust eeldades

ei saaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine tekitada kaebajale pöördumatuid tagajärgi.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. HKMS § 249 lõikest 1 tulenevalt võib halduskohus igas menetlusstaadiumis kaebaja põhjendatud

taotluse alusel või oma algatusel teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul

võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse

õiguskaitse funktsiooniks on seega põhivaidluse tulemuse efektiivsuse tagamine. Teisisõnu peaks esialgse

õiguskaitse kohaldamine ära hoidma olukorra, kus põhivaidluse lahendamine ei ole kaebaja jaoks

tulemuslik. Sellega on esialgse õiguskaitse esmaseks ülesandeks kindlustada vaieldavad õiguspositsioonid

põhivaidluse ajaks, tagades kohtuvaidluse ajaks õigusrahu.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendab kohus põhjendatud määrusega viivitamata, või kui ta peab

vajalikuks kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi, võib kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendada ka

hiljem (HKMS § 252 lg 1). Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja

puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata

(HKMS § 249 lg 3).

7. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, kuna kaebajal puudub õigus

antud kaebusega halduskohtu poole pöördumiseks. Kaebaja on vaidlustanud käimasolevas (menetlus

algatati

28.10.2011)

planeerimismenetluses

maavanema

maakonnaplaneeringut

täpsustava

teemaplaneeringu vastuvõtmise korraldust. Kõnealuse teemaplaneeringu algatamise ajal kehtinud

PlanS § 18 lõikes 3 sätestatud planeeringu vastuvõtmise korralduse õiguslik tähendus on mõneti ebaselge

ja kohtupraktikas on nimetatud otsustusele vahel teatud ulatuses omistatud tuvastava eelhaldusakti

(HMS § 52 lg 1 p 2) iseloomu (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-8-02, p 9; 3-3-1-56-08, p 25).

HMS § 52 lg 1 punktiga 2 määratletakse eelhaldusaktina sellist otsustust, millega tehakse õiguslikult

siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Kuni 30.06.2015 kehtinud

PlanS §-st 24 ei tulenenud, et planeeringu kehtestaja oleks õiguslikult seotud planeeringu vastuvõtmise

otsuses kinnitatud hinnangutega. Planeerimismenetluse loogikat arvestades (avalikkuse kaasamine pärast

planeeringu vastuvõtmist) ei oleks see ka mõeldav. Samuti ei ole läbiviidud planeerimismenetluse ja

koostatud planeeringu vastavus õigusaktidest tulenevatele nõuetele asjaolu, mida maavanem saaks

eelhaldusaktiga lõppotsuse jaoks siduvalt tuvastada, vaid tegemist on õigusliku hinnanguga menetluse ja

koostatud planeerimisdokumendi õiguspärasuse suhtes, mida saab ja tuleb planeeringu kehtestamise

otsuse tegemisel ning ka selle halduskohtus vaidlustamise korral hilisemas kohtumenetluses tervikuna

kontrollida.

Seega ei takista ega kitsenda planeeringu vastuvõtmise otsuse olemasolu või selle eraldiseisvalt

vaidlustamise mittevõimaldamine (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-8-02, p 10) iseenesest kehtestatud

planeeringu õiguspärasuse täielikku kontrollimist planeeringu kehtestamise otsuse peale esitatud kaebuse

alusel. Väljakujunenud kohtupraktika järgi on planeeringu kehtestamise otsuse halduskohtus

vaidlustamise korral antud õiguslik hinnang kogu planeerimismenetlusele tervikuna, mitte ainuüksi

planeeringu vastuvõtmisele järgnevale menetlusetapile. Vastasel korral ei oleks sisuliselt tagatud igaühe

kaebeõigus, vaid see jääks suuresti pelgalt näilikuks, kuna ei võimaldaks hinnata planeerimismenetluse

olulise osa õiguspärasust.

Planeeringu vastuvõtmise korraldus ei ole kohtu hinnangul seetõttu käsitatav haldusaktina ega

toiminguna, vaid on menetlustoiming, mida kõnealuse teemaplaneeringu menetluse alguses (kuni

30.06.2015) kehtinud PlanS § 26 lõikest 1 tulenevalt saab üldjuhul kohtulikult vaidlustada vaid koos

lõpliku haldusaktiga. Sarnaselt on planeeringu menetluses tehtud lõpliku haldusakti vaidlustamise õigus

ette nähtud ka 01.07.2015 jõustunud planeerimisseaduse (PlanS) §-des 54 (ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 13 lõike 2 kohaselt käsitletakse mitut kohalikku

omavalitsust

läbiva

joonehitise

trassi

asukohavaliku

planeeringut

riigi

eriplaneeringuna

planeerimisseaduse tähenduses), 94, 123 ja 141. Seega ei oma haldusmenetluse kestel

planeerimismenetlust reguleerivate õigusnormide muutumine praegusel juhul kaebeõiguse olemasolu

hindamise seisukohalt tähtsust ning endiselt saab kaebeõiguse seisukohalt asjakohaseks pidada ka enne

01.07.2015 kujunenud kohtupraktikat.

Riigikohtu halduskolleegium on ka asjas nr 3-3-1-101-09 tehtud lahendis rõhutanud, et planeeringu

menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik kahe eelduse üheaegsel olemasolul:

esiteks, kui isikul on põhjendatud huvi menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning teiseks, kui

tegemist on menetlustoiminguga, mille kõrvaldamata õigusvastasus võib kaasa tuua asjas tehtava

otsustuse õigusvastasuse. Kohus peab märgitud Riigikohtu seisukohta asjakohaseks ka antud

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu

vastuvõtmise

korralduse

vaidlustamisel.

Seega

on

menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine põhjendatud huvi olemasolul ka käesoleval juhul üksnes

erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib

antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise

õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks.

Kohus leiab, et esitatud kaebuse puhul on teine eelmärgitud eeldustest täitmata, kuivõrd arvestades

käsitletava maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu haldusmenetluse seisu, ei ole teise eelduse täitmine

võimalik. Ilma teise eelduse täitmiseta puudub kaebajal aga kaebeõigus.

7.1 Planeerimismenetlus koosneb erinevatest etappidest: planeeringu algatamine, planeeringu

koostamine, planeeringu vastuvõtmine, planeeringu avalik väljapanek, selle avalik arutelu ja planeeringu

kehtestamine. Mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu

koostamise puhul maakonnaplaneeringuga korraldatakse koostöös kohaliku omavalitsusega avalikke

arutelusid ka planeeringu lähtekohtade, eskiislahenduste, võimalike asukohavariantide ja planeeringu

elluviimisega kaasneda võivate mõjude tutvustamiseks (kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 29¹ lg 3,

arvestades 01.07.2015 jõustunud EhSRS § 1 ja HMS § 5 lõiget 5). Kaebaja selgitab, et Kullamaa valla

osas kulgeb joonehitis selle trassivalikute K 1-1, K 1-2 ja K 1-3 järgi üle perspektiivse elamu- ja

tootmismaa, mis võib tähendada nende maade välja arendamata jäämist, ning planeeringumenetluses on

ebaõiglaselt üle mindud kaebaja poolt planeeringu kooskõlastamata jätmisest.

Planeeringu algatamise ajal kehtinud PlanS § 17 lg 2 punkti 1 kohaselt tuleb maakonnaplaneering (sh ka

maakonnaplaneeringu teemaplaneering) kooskõlastada muuhulgas planeeritava maa-ala kohalike

omavalitsustega, kuid PlanS-st ei tulenenud, et maakonnaplaneeringu menetluses edasiste toimingute

tegemine sõltuks tingimata kohaliku omavalitsuse positiivse kooskõlastuse olemasolust. Planeeringu

vastuvõtmine ei saanud praegusel juhul olla takistatud seeläbi, et kaebaja keeldus kooskõlastuse

andmisest. Nii kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 17 lõike 4 järgi kui 01.07.2015 jõustunud EhSRS § 1

lõike 3 järgi saab planeeringu vastuväidetele vaatamata teatud juhtudel kooskõlastatuks lugeda. Kuni

30.06.2015 kehtinud PlanS § 17 lõikega 4 sätestati, et kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse

või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, loetakse planeering

kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. Kaebaja

on maakonnaplaneeringu kooskõlastamata jätnud 30.10.2014 otsusega nr 33, milles esitatakse küll trassi

asukohavalikule vastuväiteid, ent ei viidata vastuolule õigusaktidega ega teiste planeeringutega (tl 13).

Seega sai maavanem maakonnaplaneeringu kaebaja poolt kooskõlastatuks lugeda, kuivõrd kuni

30.06.2015 kehtinud PlanS § 17 lõikes 4 sätetatud vastuoludele viitamata jätmine saigi olla planeeringu

kooskõlastatuks lugemise aluseks. Kaebaja väide, et planeeringu kooskõlastamata jätmise otsuses sisaldus

sisuline viide planeerimismenetluse põhimõtete eiramisele, ei ole PlanS § 17 lõike 4 kohaldamise

seisukohalt piisav. Kaebajal tulnuks planeeringu kooskõlastamata jätmise otsuses vastavatele

vastuoludele konkreetselt viidata. Et kaebaja seda ei teinud, ei täitnud ta planeeringu kooskõlastamata

jätmisel ühte imperatiivset tingimust — ei viidanud konkreetselt, millega on planeering vastuolus. Liiatigi on

kaebaja kooskõlastamata jätmisega planeeringumenetluses arvestamine pigem vaadeldav kaebaja

menetlusliku õigusena kui mittemenetlusliku õigusena. Menetlustoimingu vaidlustamine menetluslike

õiguste kaitseks ei ole HKMS § 45 lõiget 3 arvestades aga lubatav.

7.2 Toimiku materjalidest nähtub, et vastu võetud teemaplaneeringu avalik väljapanek ja avalik arutelu

on alles ees (tl 27). Kohus juhib kaebaja tähelepanu Riigikohtu seisukohale (vt lahend nr 3-3-1-16-08), et

avaliku väljapaneku käigus ei toimu mitte üksnes avalikkuse informeerimine planeeringust, vaid ka

avalikkuse kaasamine planeeringu väljatöötamisse. Avalikku väljapanekut ei saa käsitada juba valminud

planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele, vaid avalikul väljapanekul esitletakse üksnes esialgset

planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib alles koostöös avalikkusega. Seega avaneb kaebajal

edaspidi võimalus maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu menetluse raames korraldatava avaliku

väljapaneku ja avaliku arutelu käigus planeeringumenetluses aktiivselt osaleda ning kasutada oma õigust

esitada planeeringule asjakohaseid ettepanekuid ja vastuväiteid.

Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb maavanem planeeringus vajalikud

parandused ja täiendused (kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 21 lg 4). Maakonnaplaneeringute üle

järelevalve teostaja pädevusse kuulub vastuväiteid esitanud isikute ning maavalitsuse ärakuulamine ja

seisukoha esitamine planeeringu koostamisel arvestamata jäänud vastuväidetele (kuni 30.06.2015

kehtinud PlanS § 23 lg 3 p 5). Planeeringu kehtestamise eelse otsustuse kohtulikul vaidlustamisel peab

kaebusest

nähtuma,

et

kaebaja

on

kasutanud

ära

kõik

PlanS-st

tulenevad

võimalused

planeeringumenetluses aktiivseks osalemiseks. Planeeringu vastuvõtmine on planeerimismenetluses

üksnes vaheetapp ning menetlus ei pea tingimata lõppema vastuvõetud planeeringu kehtestamisega, sest

ka planeeringu avaliku väljapaneku või järelevalvemenetluse käigus võib ilmneda olulisi asjaolusid või

muid takistusi, mis ei võimalda planeeringut vastuvõetud kujul kehtestada. Alles pärast teemaplaneeringu

kehtestamist saab hinnata seda, kas ja mil määral mõjutab planeeringulahendus Kullamaa valla kohaliku

elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist. Antud etapis ei ole kaebajale tekkinud selliseid

õiguslikke tagajärgi, mille põhjal saaks väita, et kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise

võimalusi oleks kahjustatud. Vastustaja ei ole menetlusnorme rikkunud ning menetlus ei välista

õiguspärase otsuse tegemist.

Kuivõrd tekkinud olukorras ei ole saabunud kaebajale õiguslikke tagajärgi, mis võimaldaksid väita, et

kaebaja HKMS § 44 lõigetes 4 ja 5 käsitatud õigusi juba rikutakse, ning kuivõrd kaebusest nähtub, et

menetluse kulgemine ei välista õiguspärase otsuse tegemist, siis ei ole kohtu arvates tegemist olukorraga,

mil erandkorras oleks vajalik kohtu sekkumine menetlusse.

8. Kui kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, võib

kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada.

9. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et antud juhul on kaebeõigus välistatud, kuivõrd kohtulikult saab isikut

kaitsta subjektiivsete õiguste rikkumise ning olulise puutumuse korral. Vaidlustatav menetlustoiming ei

saa kaebajale aga iseseisvalt õiguslikke tagajärgi tekitada. Kohtulikult kaitstavate subjektiivsete õiguste

rikkumise võimatuse tõttu tuleb kaebus tagastada. Kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 121

lg 2 punkti 1 alusel.

10. Kuivõrd kaebus tagastatakse kaebeõiguse ilmselge puudumise põhjendusel, jätab kohus esialgse

õiguskaitse taotluse HKMS § 249 lg 3 alusel läbi vaatamata. Tasutud riigilõiv vastavalt HKMS § 104

lg 5 punktile 2 tagastamisele ei kuulu.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik