3-15-2432/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2432

Haldusasi

A. T., K. R. ja K. L. kaebus Vabariigi Valitsuse 27.08.2015

korralduse nr 352 „Kaitseväe keskpolügooni ümbritsevas

riigimetsas

alaliseks

riigikaitseliseks

väljaõppeks

loa

andmine“ tühistamiseks.

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus A. T.le, K. R.le ja K. L.le.

2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks

kaebuse esitajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

KOHTU SEISUKOHT

1. 25.09.2015 saabus kohtule A. T., K. R. ja K. L. kaebus Vabariigi Valitsuse 27.08.2015

korralduse nr 352 „Kaitseväe keskpolügooni ümbritsevas riigimetsas alaliseks riigikaitseliseks

väljaõppeks loa andmine“ tühistamiseks.

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab

halduskohus kaebuse saamisel välja selgitama selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks

sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks. Sama

seadustiku § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub

asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud ning kaebusega ei

ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmine antud juhul ei ole põhjendatud ning kaebus tuleb

tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajatel puudub kaebeõigus. Kohus põhjendab

oma seisukohta alljärgnevalt.

3. Käesoleval juhul on kaebuse esitajad vaidlustanud Vabariigi Valitsuse 27.08.2015 korralduse

nr 352 „Kaitseväe keskpolügooni ümbritsevas riigimetsas alaliseks riigikaitseliseks

väljaõppeks loa andmine“ tühistamisnõudega.

Nimetatud korraldusega otsustati metsaseaduse (MS) § 36 lõike 2 alusel lubada alalise

riigikaitselise väljaõppe korraldamiseks kasutada Keskkonnaministeeriumi valitsemisel

olevaid, Harju ja Lääne-Viru maakonnas asuvaid metsaalasid, mille asukoha kaart on esitatud

korralduse lisas.

Kaebuse esitajad selgitavad esmalt, et vaidlusaluse haldusakti sisu seisneb selles, et praegusest

Kaitseväe keskpolügoonist läände ja idasse jäävatele aladele kehtestatakse ohualad. Haldusakti

eelnõule lisatud seletuskirja erinevate versioonide kohaselt tähendab ohuala kehtestamine

olulisi liikumispiiranguid. Seletuskirja kohaselt on ohuala piirkond, kuhu laskmiste ajal peab

kõrvaliste isikute juurdepääs olema tõkestatud ja rangelt keelatud, kuna seal viibine võib olla

eluohtlik.

Vaidlusealuse haldusakti lisast on näha, et kavandatavasse ohualasse keskpolügoonist ida pool

jääb ka suures osas Tapa-Pikasaare oosistu (Rutka oos), mida Tapal nimetatakse Rutka

mägedeks ja mis asuvad ca 1,5 km kaugusel Tapa linna piirist. Sinna viib Tapalt Võidu pst

lõpust algav rada. Rutka mäed on Tapa linna elanike poolt aktiivselt kasutatav ala puhkamiseks,

matkamiseks, sportimiseks. Rutka mäegedes käiakse aastaringselt ja mitte ainult

puhkepäevadel vaid ka tööpäevadel. Kaebajad on Tapa linna elanikud, kes samuti kasutatavad

aktiivselt Rutka mäegesid. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud haldusaktiga piiratakse oluliselt

nende õigust viibida ja liikuda looduses (PS § 34 rikkumine). Kaebajad kasutavad Rutka

mägesid aastaringselt. Kaebajad on osalenud sh Rutka mägedesse kulgeva raja korrastamisel.

Kaebajad leiavad, et kuivõrd kohalikke elanikke ei ole kaastatud menetlusse sh kaebajaid, siis

on rikutud haldusmenetluses ärakuulamisõigust.

Kaebuse esitaja A. T. on esitanud Kaitseministeeriumile märgukirja vormis oma seisukohad,

kuid need jäeti arvestamata.

Samuti võidakse hävitada seni kaebajatele harjumuspärane looduskeskkond.

Kaebajad leiavad, et vaidlusalune haldusakt on vastu võetud metsaseaduses sätestatud volitust

ületades ja seetõttu ka õigusvastane, kuna vaidlusaluse haldusakti lisas märgitud kaardile jäävad

ka eraisikude kinnistud (tegemist ei ole kogu ulatuses riigimetsaga).

Kaebajad leiavad, et läbi oleks tulnud viia vastav planeeringumenetlus – riigi eriplaneering

(PlanS § 27).

4. Kohus leiab arvestades eeltoodud kaebuse esitajate seisukohti ning analüüsides vaidlusaluse

Vabariigi Valitsuse korralduse nr 352 sisu, et kaebuse esitajad on esitanud kohtule sisuliselt

puutumuskaebuse.

Puutumuskaebuse esitamise õigus keskkonnaasjades on reguleeritud keskkonnaseadustiku

üldosa seaduses (KeÜS), mille § 30 sätestab, et isik, kelle õigust on rikutud, sealhulgas õigust

tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, võib esitada vaide haldusorganile

haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud korras.

Eeltoodut täpsustab KeÜS § 23, mille lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise- ja

heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. KeÜS § 23 lg

2 kohaselt on oluline puutumus isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli

mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga.

Riigikohus on oma 13.05.2015 kohtuotsuses nr 3-3-1-8-15 selgitanud seoses KeÜS § 23 lg 1

kehtima hakkamisega, et selles sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et

hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma.

Eelöelduga seoses märgib kolleegium, et keskkonnaseadustiku üldosa seadus on ülalviidatud

sätete kaudu oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi

keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll

puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna

seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam

iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele

vastavale keskkonnale ulatuse. Kolleegium leiab, et kehtiva õiguse alusel tuleb selle üle, kas

isikul on keskkonnavaldkonnas õigus kohtulikule kaitsele, otsustada halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldreeglit järgides, kui eriseadustest ei tulene teisiti. Seega tuleb

sarnastes asjades isiku kaebeõiguse olemasolu selgitamiseks hinnata, kas kaebajal on

kaitstav subjektiivne õigus (sh õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale).

Pelgalt puutumus, ka olulisel kujul, kaebeõiguse iseseisvaks ja piisavaks aluseks aga ei

ole.

HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse

kaitseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või

avaliku huvi kaitseks, isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Arvestades eeltoodud Riigikohtu seisukohti leiab kohus, et kaebuse esitajatel puudub

kaebeõigus Vabariigi Valitsuse 27.08.2015 korralduse nr 352 vaidlustamiseks, kuna kaebuse

esitajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kaebajatel võib olla küll oluline puutumus antud

keskkonnaga, kuid see ei ole vastavalt eeltoodud Riigikohtu lahendile kaebeõiguse aluseks.

Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega ei ole kuidagi rikutud kaebuse esitajate

subjektiivset õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Ka kaebajad ise ei ole

välja toonud, et vaidlustatud korraldusega oleks mõnda sellist õigust rikutud.

5. Kaebuse esitajad on viidanud kaebuse alusena Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 34, mis

sätestab, et igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida.

Õigust vabalt liikuda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste

ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse

leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse

ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks.

Nimetatud PS § 34 lubab kehtestada piiranguid isiku vabadusele liikuda. See piirang võib

varieeruda keelust viibida teatud kohas (teatud ajal või üldse) nagu praegusel juhul kuni

kohustuseni viibida teatud kohas.

Seejuures on juba PS § 34 endas toodud välja, et liikumisvabadust võib piirata riigikaitse

huvides, mida käesoleval juhul ongi tehtud ja seda PS-st tuleneva volitusnormi alusel. Seega,

kuigi isikutel on üldjuhul õigus avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas viibida (vt MS §

35), ei tähenda see seda, et vastavat õigust ei võiks piirata. Samuti ei tekita MS § 35 isikutele

kaebeõiguse alust sisuliselt nõudmaks avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas viibimise

õigust igal ajal.

6. Kohus märgib, et vaidlustatud korraldus on antud metsaseaduse (MS) § 36 lg 2 sätestatud

alusel.

Metsaseaduse § 36 sätestab järgmist: metsa kasutatakse riigikaitseks: 1) kaitseväe ja Kaitseliidu

harjutusväljadel vastavalt kehtivale planeeringule; 2) riigimetsas alalise väljaõppe

korraldamiseks; 3) riigimetsas väljaõppe korraldamiseks, kui sellega kaasnevad

metsakahjustused; 4) käesoleva lõike punktides 1–3 nimetamata juhtudel metsaomaniku või

riigimetsa majandaja loal (lg 1).

Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud juhtudel on väljaõppe korraldamiseks

vajalik Vabariigi Valitsuse luba (lg 2).

Metsa kasutamisel käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud juhtudel lähtutakse

kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale esitatavatest nõuetest (lg 3).

Korraldusest ja selle oluliseks osaks olevast korralduse seletuskirjast nähtub, et korraldus on

antud selleks, et parendada Kaitseväe Keskpolügooni sõjalise väljaõppe võimalusi ja täidab

sellest tulenevalt riigikaitselisi eesmärke. Korraldusega määratakse kindlaks Kaitseväe

Keskpolügooni ohualade piirid riigimetsa osas.

Seletuskirja kohaselt on ohualas jalaväe lahingmasinate ja tankide laskmise ajal kõrvaliste

isikute juurdepääs alale tõkestatud ja rangelt keelatud, kuna seal viibimine võib olla eluohtlik.

Samal ajal Kaitseväe vahetut väljaõpet nendel metsaladel ei toimu. Seega ei kahjustata

keskpolügooni ümbritsevas riigimetsas suure tõenäosusega elupaikasid ega elustikke.

Seletuskirjas märgitakse ka, et kuna looduskaitsealadega kattuvatel ohualadel ei toimu sõjalist

väljaõpet ja looduskaitsealale ulatuvad üksnes relvade ohualad, siis ei takista ohualade

kattumine kaitsealaga ka nimetatud looduskaitseliste eesmärkide saavutamist. Kuna laskmiste

ajal tuleb inimestel keelata ohualaga kattuva looduskaitseala osa külastamine, siis

liikumispiirangute seadmine 90 päeval aastal mingil määral toetab looduskaitsealade kaitse-

eeskirjadega sätestatud kaitse-eesmärkide saavutamist. Seega saab loodus ohualade sulgemise

ajal taastuda, mis aitab täita püstitatud kaitse-eesmärke.

Eeltoodust nähtub, et vaidlustatud korraldus kaitseb muuhulgas ka kaebuse esitajate elu ja

tervist, kuna ohuala kehtestamata jätmisel võiks kaebajate elu- ja tervis ohtu sattuda. Teiseks

selgitatakse korralduses, et looduskeskkonda ja sealhulgas looduskaitseala ohuala

moodustamisega ei kahjustata. Seega ei muudeta ega hävitata kaebajate poolt märgitud

harjumuspärast looduskeskkonda ega rikuta õigust heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.

Lisaks selgitab kohus, et kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda riigimetsa suhtes selle

säilitamist täpselt sellisel kujul nagu see on. Sellist õigust ei tulene ühestki õigusaktist. Kui

sellist õigust eeldada, siis ei oleks võimalik enam riigimetsi riigi poolt normaalselt kasutada,

käsutada ja vallata.

Kaebuse esitajad saavad oma harjumuspärast looduskeskkonda jätkuvalt kasutada, kuid

piiratud ajal, järgides selleks ettenähtud korda ja arvestades laskmiste ajakavaga, mis

avalikustatakse. Selleks, et tagada inimeste sh kaebajate teadlikkus ohualast tähistatakse

ohualadena suletava ala piir looduses, ala sulgemisest teavitatakse ohuala piiriületuskohtades

ja ohualale suunduvate teede ristumiskohtadesse paigutatud infotahvlitel. Ohuala piirile

suunduvad teed suletakse laskmiste ajal alalise tõkestuspostiga, lipumastidesse heisatakse

punane lipp ja vajadusel korraldatakse mehitatud valve. Õppustest teavitatakse läbi erinevate

meediakanalite ja ka lähedal asuvatesse küladesse paigaldatakse infotahvlid (tl 26 ja selle

pöördel).

7. Seoses kaebajate poolt tõstatatud väidetavate menetluslike rikkumiste ja teiste isikute õiguste

rikkumistega märgib kohus, et Riigikohus on varasemalt selgitanud, et puutumuskaebus ei ole

samastav populaarkaebusega ehk vastavat kaebust ei saa esitada põhjendusel, et rikutud on

mõnda õigusakti, kui vastaval rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga. Samuti ei saa puutumuse

motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute õigusi ega huve (Riigikohtu lahend nr 3-

3-1-84-08).

Seega tuleb kohtul kõik väited, mis puudutavad väidetavaid rikkumisi metsaseadusest tuleneva

volituste ületamisega (Rabasaare külas asuvate eraisikutele kuuluvate kinnistute osas) jätta

tähelepanuta.

Samuti tuleb jätta tähelepanuta kaebuse esitajate väited seoses teiste isikute haldusmenetlusest

teavitamata jätmise, menetlusse kaasamata jätmise ja ära kuulamata jätmise osas.

Vahemärkusena peab kohus vajalikuks siiski kaebajatele selgitada, et kuivõrd vaidlusaluse

korraldusega määratud ala, millele anti luba alaliseks riigikaitseliseks väljaõppeks, ei asu Tapa

linna territooriumil, siis ei tulnud Tapa linna ka vastavasse menetlusse kaasata. Tapa vald on

kaebajate endi poolt kohtule esitatud dokumentide kohaselt menetlusse kaasatud olnud.

8. Kaebuse esitajad viitasid veel haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p 2 rikkumisele ja

HMS § 40 lg 1 rikkumisele nende endi suhtes.

HMS § 35 lg 1 p 2 sätestab, et haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu

sooritamiseks algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise

teavitamisega menetlusest.

HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited.

Kohus juhib kaebajate tähelepanu sellele, et viidatud sätted räägivad menetlusosaliste

teavitamisest ja ära kuulamisest. Kohus leiab, et kaebuse esitajaid ei pidanudki teavitama, kuna

nad ei olnud vaidlusaluse haldusakti suhtes menetlusosalised, kelle ringi määrab kindlaks HMS

§ 11 lg 1. Kaebuse esitajaid võiks käsitleda HMS § 11 lg 2 märgitud isikutena, kuid vastavate

isikute menetlusse kaasamise kohustus puudub.

Lisaks toob kohus välja, et kaebuse esitaja A. T. on saanud oma seisukohti avaldada (vt tl 31-

32) ning tema seisukohtadele on vastatud (tl 33-34). Seejuures ärakuulamiskohustuse

rikkumiseks ei saa pidada seda, kui isiku ettepanekuid ja arvamusi põhjendatult ei arvestata.

Kuivõrd kaebuse kohaselt olid vaidlusaluse haldusakti eelnõust teadlikud ka teised kaks

kaebuse esitajat, siis oleks ka neil olnud soovi korral võimalik oma seisukohti avaldada, kuid

seda nad ei teinud. Kohus leiab, et vastustaja ei ole siinkohal teinud menetlusviga.

9. Veel leidsid kaebuse esitajad, et suure tõenäosusega oleks pidanud Kaitseväe keskpolügooni

ümber ohualade, millega kaasnevad kahes maakonnas olulised liikumispiirangud,

kehtestamiseks algatama riigi eriplaneeringu, mida näeb ette alates 01.07.2015 jõustunud

planeerimisseadus PlanS (§ 27 jj) ning läbi viima vastavad menetlustoimingud.

Kuigi kohus juba märkis, et puutumuskaebust ei saa esitada motiivil, et rikutud on seaduse

nõudeid (populaarkaebusena), selgitab kohus kaebajatele seoses nende väitega alljärgnevat.

PlanS § 27 lg 1 sätestab, et riigi eriplaneeringu eesmärk on sellise olulise ruumilise mõjuga

ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline

huvi. Käesoleval juhul ei ole tegemist olulise ruumilise mõjuga ehitise ehitamisega vaid üksnes

ohutsooni määramisega riigi metsamaa kasutamiseks riigikaitseliseks väljaõppeks. Ühtegi

olulise ruumilise mõjuga ehitist ohualale ei ehitata. Seega on kaebuse esitajate vastavad väited

PlanS § 27 sätestatud menetluse läbiviimise kohustuse osas põhjendamatud ja asjakohatud.

10. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse

selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 alusel.

Kuivõrd kohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 alusel, siis kaebuselt tasutud riigilõiv

tagastamisele ei kuulu.

11. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik