4-15-3207/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05.oktoobril 2015. a, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-15-3207 Kohtukoosseis

Eesistuja Orvi Tali, liikmed

Meelika Aava ja Ivi Kesküla Väärteoasi

F.H väärteoasi § 15 NPALS 1

lg 1 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.augusti 2015. a otsus Kaebuse esitaja Menetlusaluse isiku .H (ik ) kaitsja F XXX vandeadvokaat Küllike Namm

RESOLUTSIOON

1. -15- Jätta Harju Maakohtu 27.augusti 2015 otsus .H väärteoasjas nr 4 F

3207 sisuliselt muutmata, kuid jätta selle põhiosast välja asjaolu, et 22.11.2014.a.

kell 16.40 ajal Sõpruse pst 179/181 peeti .H kinni selgete narkojoobe F tunnustega.

2.

F.H kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksu kirjalikult l alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.04.2015.a Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

poolt oli väärteoasjas nr koostatud väärteoprotokoll 2317,15,000409 AB1441405, mille

kohaselt .H oli eelnevalt tarvitanud ebaseaduslikult ilma arsti ettekirjutuseta F

narkootilisi aineid morfiin, kodeiin ja tetrahüdrokannabinool (THC). .H oli kinni F peetud 22.11.2014.a kell 16:40 ajal Sõpruse pst 179/181, Mustamäe linnaosas, Tallinna linnas,

2

Harju Maakonnas. Oma sellise tegevusega rikkus .H narkootiliste ja F

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 /Narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete käitlemine on keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul

eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav NPALS § 151 lg 1

2. Harju Maakohtu 27.augusti 2015. a 4-15-3207 tunnistati .H F otsusega väärteoasjas nr

di süü NPALS § 15 1

lg 1 ja teda karistati järgi arestiga 5 päeva. Arest tuleb ära kanda hiljemalt 30.10.2015.a.

Maakohus, kuulanud menetlusaluse isiku selgitused

ja kontrollinud väärteoasjas kogutud

k

irjalikke tõendeid, asus alljärgnevale seisukohale. Kohus leidis, et menetlusalusele isikule .H-le F inkrimineeritud väärtegu NPALS § 151

lg 1 järgi on kvalifitseeritud õigesti, kuna isik peeti kinni 22.11.2014.a kell 16:40 ajal

Sõpruse pst 179/181 ajal selgete narkojoobe tunnustega, milline asjaolu on hiljem leidnud

kinnitus joobeseisundi tuvastamise käigus (tl 11). Arvestades narkootilise aine tuvastamist

organismis luges .H poolt narkootikumide tarvitamise. Mingeid F kohus tõendatuks asjaolusid, mille alusel kohus võiks väita, et menetlusaluse isiku narkojoove oli tekkinud muul moel, kui narkootilisi aineid tarbides, käesoleval juhul väärteoasja materjalidest ei nähtu.

Kohus hindas et väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsis neid kogumis ja asus seisukohale,

isiku süü on väärteo toimepanemises tõendamist leidnud ja

vastavalt toimepandule tuleb

menetlusalust isikut karistada. V menetlusaluse äärteo toimepanemine on tõendamist leidnud isiku oma käeliselt kirjutatud tunnistusega, millistest nähtub, et

F.H kinnitab, et tema

tarbis THC’d. Samuti on väärteo toimepanemine leidnud tõendamist F.H

kohtuistungil antud ütlustega, kus isik kinnitas, et ta tunnistab oma süüd ning ta tarbis

narkootikume, kuna marihuaanat oli lihtsam saada, kui pääseda arsti vastuvõtule, et saada

retsept; nnistaja

, mille kohaselt esinesid .H kinnipidamisel tu JJ F ütlustega

narkojoobe tunnused; .H joobeseisundi

; F suhtes koostatud väärteoprotokolliga

tuvastamise saatekirjaga .H uriinis on F , kus ekspertiisi käigus tuvastati, et

muuhulgas morfiini, kodeiini ja tetrahüdrokannabinool’i (THC) jälgi; narkootilise või

psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise, protokollist nr. 491/38, millest nähtub, et F.H omasõnade järgi tarvitas

3 kuud tagasi marihuaanat ja kokaiini; hinnanguga isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta, mille kohaselt ei esine .H narkootiliste ainete tarvitamise F

tunnuseid, vaid esinevad jääknähud ning i väljavõttega karistusregistr , mille kohaselt on .H F karistatud korduvalt väärteokorras NPALS järgi. F.H karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on isikut varasemalt karistatud väärkorras

10 (kümnel) korral, viimati 27.03.2015.a Politsei lveamet Ida prefektuur Jõhvi - ja Piiriva politseijaoskonna Patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse poolt LS § 202 lg 1 alusel rahatrahviga

200,00 eurot. Muuhulgas on .H karistatud korduvalt Narkootiliste ja F psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 järgi (viimati 17.02.2015.a rahatrahviga 120 eurot ja 10.10.2014.a rahatrahviga 100 eurot). Sotsiaalministri 18. mai 2005.a määruse nr 73 järgi „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ § 3 lg 1 järgi on narkootilised ja psühhotroopsed ained määruse lisas 1 kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja

nende ainete isomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid. Tetrahüdrokannabinool (THC) kuulub I nimekirja, morfiin kuulub II nimekirja, kodeiin kuulub III nimekirja, seega kõigi nende ainete näol on tegemist Eestis keelatud narkootiliste ainetega.

3 Kohtu hinnangul on menetlusalune isik pannud NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult, kuna .H F on eelnevalt karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine eest väikeses koguses ilma arsti ettekirjutuseta. Sellest tulenevalt pidi .H F olema teadlik, et selline teguviis on väärteokorras karistatav, kuid vaatamata sellele otsustas

F.H tarvitada narkootilisi aineid. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et

menetlusalusel isikul oli olemas arsti ettekirjutus tema organismis tuvastatud ainete tarvitamiseks. Kohus leidis, et on tõendatud, et .H oli tarvitanud narkootilist ainet F

ilma arsti ettekirjutuseta. Kohtu hinnangul on süütegu toime pandud kavatsetusega, kuivõrd

F.H on tarvitanud narkootikume teadlikult, seega seadnud eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ning teab, et see saabub või vähemalt peab seda

võimalikuks Kohus märkis, et .H on varem samalaadse väärteo toimepanemise F .

eest korduvalt karistatud, viimati Politsei- ktuur Ida-Harju ja Piirivalveamet Põhja prefe politseijaoskonna Ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse poolt rahatrahviga 120 eurot.

Käesolevas väärteoasjas käitumises süüd välistavaid ei tuvastanud kohus .H F

asjaolusi kohus d. Karistuse mõistmisel arvestas KarS § 56 alusel isiku süüd, kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust raskendavad asjaolud menetlusaluse

isiku käitumises puuduvad, tema karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine,

kahetsus. Kohus asus seisukohale, et menetlusalune isik ei ole varasematest karistustest

järeldusi teinud ja jätkab väärtegude toimepanemist. Isik rikub süstemaatiliselt õiguskorda.

Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on F.H

varasemalt karistatud korduvalt

väärteokorras. Arvestades menetlusalust isikut

iseloomustavaid andmeid selle kohta, et .H on karistatud rahatrahvidega, mis on

F isikul tasutud, isik jätkab õiguskorra rikkumist, siis ei pea kohus enam võimalikuks karistada

menetlusalust isikut talle etteheidetud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, kuna rahatrahvi mõistmine temale karistuseks oleks ilmselgelt eesmärgitu. Seetõttu leiab kohus, et

ainuvõimalik kar kohaseks karistuse määraks 5 päeva aresti. istuse liik on arest. Kohus pidas

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku .H kaitsja F

vandeadvokaat Küllike Namm tühistada Harju Maakohtu 27.08.2015 kohtuotsus kes palub

väärteoasjas nr 4 3207 ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises -15- koosseisus. Alternatiivselt palub tühistada Harju Maakohtu 27.08.2015 kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-15-3207 .H-le kergem F mõistetud karistuse osas ning mõista .H le F -

karistus rahatrahv. – VTMS § 148 sätestab, et kohtuotsuse tühistamise alused apellatsioonimenetluses on menetluse ühekülgsus või puudulikkus (p 1); materiaalõiguse ebaõige kohaldamine vastavalt käesoleva

seadustiku § le 149 (p 2), väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine vastavalt käesoleva -

seadustiku § stuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus väärteo -le 150 (p 3) ning kari raskusele ja menetlusalusele isikule (p 4).

Kaitsja leiab, et kohus on kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust,

tegemist on ühekülgse ja puuduliku menetlusega ning apellandile määratud karistus on

mittevastavuses toime pandud väärteo raskusega ja menetlusaluse isikuga, mistõttu kuulub

kohtuotsus tühistamisele ja väärteoasi uueks arutamiseks saatmisele maakohtule teises

koosseisus. Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et kohtuotsus ei kuulu tühistamisele, palub apellant kohtuotsus tühistada mõistetud karistuse osas ja määrata apellandile kergem karistus – rahatrahv.

VTMS § 2 sätestab, et kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse

väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS §

3051

lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Inimõiguste kohtu

4 praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused, millel see

rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on põhjenduse puudumine kohtulahendis käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

VTMS § 148 p 1 sätestab üheks kohtuotsuse tühistamise aluseks apellatsioonimenetluses

menetluse ühekülgsuse ja puudulikkuse. Menetlus käesolevas väärteoasjas viitab üheselt

toimunud menetluse ühekülgsusele ja puudulikkusele, kuivõrd dokumentaalsete tõendite uurimine on seisnenud vaid nende loetlemises kohtu poolt nagu nähtub kohtuotsusest.

Kohtuo

tsusest nähtuvalt on kohus uurinud tunnistaja ütlusi (kohtuotsus lk. 2), samas aga JJ kohtuistingi protokollist nähtuvalt JJ`t kohtuistungil ei osalenud. Riigikohus on otsuses nr 3-1- 1-107- 09 asunud seisukohale - VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises

menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, mil tunnistaja oli

kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse -1-1-74-07 - RT III 2007, 43, 346 ja d väärteoasjas nr 3

3-1-1-74-08 - RT III 2008, 52, 362). Kuna kohus ei pidanud tunnistaja. kohalolekut üldse

vajalikuks, puudus ka õigustus tema varasemate ütluste avaldamiseks. Eeltoodust lähtuvalt on

kohus rikkunud olu JJ liselt väärteomenetlusõigust, kuna kohus avaldas toimiku lk. 8 asuvad

ütlused (kohtuistungi protokoll lk 2), kuid samas ei nähtu kohtuistungi protokollist, kas

nimetatud isikut üldse kohtusse tunnistajana kutsuti ning kas tema osavõttu takistasid mõjuvad

põhjused.

Lisas eeltoodule on kaitsja hinnangul tunnistaja kohtuistungile kutsumata jätmine käsitletav

asja ühekülgse ja puuduliku menetlemisena, milline on vastavalt VTMS § 148 p 1 kohaselt

aluseks kohtuotsuse tühistamisele apellatsioonimenetluses. Samuti rõhutatakse Riigikohtu

lahendis nr 3-1-1-74-07, et tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.

KrMS § 15 lg 1 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Käesoleval juhul

aga on kohus üksnes loetlenud dokumentaalsed tõendid, jättes need vahetult kohtuistungil uurimata. Seega on käesoleval juhul kohus rikkunud ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kohtuistungi protokollist nähtub, et istungil avaldati üksnes väärteoasja protokoll. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-12 on viidatud - Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt

rõhutanud, et osade tõendite hindamata jätmine, põhistuste puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150

lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3 Kooskõlas VTMS § -1-1-3-08, p 12). -ga 110 peab kohtuotsuse

põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud

tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema

põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p

7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8). ohtu Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul ei vasta Harju Maak 27.08.2015 kohtuotsus eeltoodud nõuetele. Kohtuotsus ei ole piisavalt põhistatud ja jälgitav ei ole kohtu poolsete järelduste tegemine seoses asjas tuvastatud asjaoludega, millistest lähtuvalt jõudis kohus tulemile, et apellandi suhtes tuleb kohaldada aresti. Kohus on otsuses väljendanud seisukohta, et apellandile inkrimineeritud väärtegu on NPALS §

15¹ lg 1 on kvalifitseeritud õigesti kuna isik peeti kinni 22.11.2014 kell 16.40 selgete narkojoobe tunnustega, milline asjaolu on hiljem leidnud kinnitust joobeseisundi tuvastamise käigus. Arvestades narkootilise aine tuvastamist organismis loeb kohus tõendatuks apellandi poolt narkootikumide tarvitamise. Samas nähtub hinnangust isiku joobeseisundi olemasolu või

puudumise kohta, et isikul ei esine narkootiliste ainete tarvitamise tunnuseid, vaid esinevad

jääknähud. Kuivõrd käesoleval juhul ei olnud tegemist kaebemenetlusega maakohtus, vaid maakohus arutas väärteoasja nö esimese instantsina, oli maakohtul kohustus arutada väärteoasja

5

täies ulatuses, kontrollides mh kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteo tunnustele vastav tegu, tuvastades väärteo kvalifikatsiooni, seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti, kas väärteo on toime pannud menetlusalune isik, teo õigusvastasuse ja süülisuse ning lahendab

otsuse tegemisel muud VTMS § s 108 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku § - -s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-

8-08 RT III 2008, 15, 98, p 8). Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse –

lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud

asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 108 p le 1 muu hulgas välja selgitada, kas - on toime pandud seadusega sätestatud väärteo tunnustele vastav tegu. Eelöeldu tähendab, et

otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja

vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13 p-d 7 ja 8).

KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või

süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Lahendis kohtuasjas nr 3-1-1-75-10 on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvast teokirjeldusest ei tulene ja väärteomenetluse raames pole tuvastatud isiku teo vastavus süüteokoosseisule, siis

tuleb KrMS § 7 lg s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt kõr - valdamata kahtlused

süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Väärteomenetluses lasub

tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal. Kaitsja on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus nendele nõuetele ja väärteomenetluse seadustiku sätetele käesoleval juhul ei vasta, sest maakohus on jätnud kogutud tõendid sisuliselt analüüsimata ja

tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata. Kohtuotsuse põhistamata jätmisega on maakohus

rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 7 mõttes ja see rikkumine on 150 lg 1 p kohtuotsuse tühistamise aluseks. Juhul, kui kohus leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks väärteomenetlusõiguse rikkumise tõttu, palub apellant teha kohtul uus otsus, millega kergendada apellandile määratud karistust. Kaitsja on seisukohal, et kohtu poolt apellandile määratud karistus on mittevastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga. Kohus on otsuses väljendanud hinnangut, et apellant on pannud NPALS § 15¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult kuna apellanti on

eelnevalt karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine eest väikeses koguses ilma arsti ettekirjutuseta. Sellest tulenevalt pidi apellant olema teadlik, et selline teguviis on väärteokorras karistatav, kuid vaatamata sellele otsustas apellant tarvitada narkootilisi aineid.

Kohtu hinnangul on süütegu toime pandud kavatsetusega, kuivõrd apellant on tarvitanud

narkootikume teadlikult, seega seadnud eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ning teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Kohus märkis ühtlasi ka, et apellanti on varem samalaadse väärteo toimepanemise eest korduvalt karistatud. Apellant on andnud kohtuistungil selgitusi, et pidi arsti juurde minema ja et marihuaana rahustab teda

kuna tal ei olnud ravimeid. Apellant on väljendanud nagu ka kohus on otsuses märkinud,

seisukohta, et marihuaanat on tal lihtsam saada, kui pääseda arsti juurde, et retsept saada. Ühtlasi selgitas apellant, et tal oli 2007 aastal insult ning tal on peas lõhkenud veresoon. Samuti on apellandil olnud jalal operatsioon. Peale operatsiooni kirjutati apellandile välja igapäevaseks kasutamiseks insuldijärgsed ravimid. Apellant on 70% töövõimetu. NPALS § 15¹ lg 1 sätestab,

et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses

ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Karistuse määramine on kohtu kaalutlusotsus, kus tuleb igakordselt lähtuda konkreetset isikut iseloomustavatest positiivsetest

6 ja negatiivsetest argumentidest. Kohus on küll otsuses märkinud, et arvestab KarS § 56 alusel

isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest, kuid ei ole apellandi hinnangul seda siiski teinud. Kohus on otsuses väljendanud, et apellandi karistust kergendavaks

asjaoluks on süü tunnistamine, kahetsus. KarS § 57 lg 3 sätestab, et karistust kergendavad asjaolud on süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele

aktiivne kaasaaitamine. Käesoleval juhul on apellant oma süüd tunnistanud, kahetsenud, tunnistanud, et tal olid varasemalt probleemid, kuid on kinnitanud kohtule, et nüüd enam neid ei ole. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-77-11 rõhutanud, et tuvastanud kergendavad asjaolud,

on kohus kohustatud nendega arvestama, kohtu sellesisuline hinnang peab olema otsuses

sõnaselgelt esitatud. Kergendav asjaolu annab kohtule aluse vähendada eriosa sanktsiooni

konkreetse karistusraami piiridesse jäävast lähtepunktist allapoole kuni sanktsiooni miinimumini. Kohus on otsuses märkinud, et apellanti on korduvalt karistatud NPALS § 15¹

lg 1 järgi (viimati 17.02.2015). Riigikohus on aga lahendis nr 3 07 väljendanud -1-1-33-

seisukohta, et süüteo samaliigiline korduvus iseenesest ei välista puhtsüdamlikku kahetsust konkreetses asjas. Käesoleval juhul on apellant juba väärteoprotokollis avaldanud kahetust ega

ole vaidlustanud süüteo toimepanemist. Seega on kohus kohustatud arvestama karistuse

määramisel apellandi süüd kergendavat asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Apellandi

puhtsüdamlik kahetsus on kontrollitav ja tuleneb konkreetselt asja materjalidest (apellant on

kahetsust väljendanud nii väärteoproto Käesoleval juhul on kohus kollis kui ka kohtuistungil). aga määranud apellandile karistuseks aresti. Kohus asus nimelt seisukohale, et apellant ei ole

varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab väärtegude toimepanemist. Isik rikub

süstemaatiliselt õiguskorda. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on apellant varasemalt karistatud korduvalt väärteokorras. Kohus leidis, et

arvestades apellanti iseloomustavaid andmeid selle kohta, et apellanti on karistatud rahatrahvidega, mis on isikul tasutud, isik jätkab õiguskorra rikkumist, siis ei pea kohus enam võimalikuks karistada apellanti talle etteheidetud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga kuna rahatrahvi mõistmine temale karistuseks oleks ilmselgelt eesmärgitu. Seetõttu leidis kohus, et ainuvõimalik karistuse liik on arest. KarS § 48 kohaselt kohus võib väärteo eest mõista aresti

kuni kolmkümmend päeva. Arest on kõige raskem füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav

karistus, sarnaselt kuriteo eest kohaldatava vangistusega seisneb ka arest süüdlaselt karistusena

vabaduse võtmises. Kaitsja on seisukohal, et aresti tuleks kohaldada karistusena väärt

eo eest juhul, kui see on vältimatult vajalik ja soovitud seaduslikku eesmärki ei ole võimalik saavutada muul viisil. Käesoleval juhul ei ole aresti määramine karistusena vältimatult vajalik ja soovitud eesmärki on võimalik saavutada ka muul viisil. Apellant on tunnistanud oma süüd ja avaldanud kahetsust, on andnud üksikasjalikke selgitusi, miks aine tarvitamine tema poolt sai võimalikuks ning selgitanud ausalt, et temal olid varasemalt probleemid, kuid enam ei ole. Seega on kaitsja seisukohal, et apellandi suhtes oleks tulnud kohaldada karistusena rahatrahvi. Kuivõrd aresti

määramise näol on tegemist raskeima karistusliigiga kuna see seisneb isikult vabaduse võtmisega isiku põhiõiguse olulises riives, tuleb konkreetse karistuse kohaldamist väärteoasjas

kaaluda äärmise põhjalikkusega. Kaitsja on seisukohal, et kohus peab kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vältimatult vajalikuks

apellandilt vabaduse võtmist – aresti määramist ja millistele faktilistele asjaoludel

e selline

järeldus rajaneb. Käesoleval juhul on kohus üksnes märkinud, et rahatrahvi määramine

apellandile karistuseks oleks ilmselgselt eesmärgitu. Kaitsja hinnangul on tegemist kohtu subjektiivse arvamusega ning asjaolu, kas rahatrahvi määramine on eesmärgipärane või mitte,

saab hinnata alles pärast karistuse kandmist apellandi poolt. Kuigi apellant ei kavatse enam väärtegusid toime panna ja on seisukohal, et karistusena rahatrahvi määramine käesoleval juhul

on temale piisavalt motiveeriva mõjuga käituda edaspidi seaduskuulekalt, seda enam, et apellant oli perioodil 08.04.2015 - 04.05.2015 vahistatud kriminaalasjas nr 1-15-2824. Kaitsja

7

selgitab, et apellant vahistati kriminaalasjas nr 1-15-2824 08.04.2015 Harju Maakohtu

kohtumäärusega ning vabastati 04.05.2015 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega. Seega oli

apellant vahistatud peale väärteo toimepanemist kriminaalasjas 27 päeva Lisaks on kohus jätnud karistuse määramisel arvestamata, et apellandil on töökoht (apellant on juhatuse liige

OÜ`s ja osanik ja juhatuse liige OÜ`s ), millised ettevõtted nõuavad apellandi igapäevast R P

töölkäimist. Apellant on ka kohtuistungil avaldanud, et temal on kuhjunud väga palju tööd. Samuti on apellandi ülalpidamisel alaealine laps, kellega apellant igapäevaselt tegeleb. Lisaks eeltoodule toob kaitsja välja asjaolu, et väärteo pani apellant toime 22.11.2014 s.o. ca 10 kuud tagasi ning peale seda ei ole teda narkootiliste ainete tarvitamise eest karistatud, seega puudub

ka nimetatud asjaolu arvestades põhjendus isiku karistamiseks arestiga. Seega ei oma aresti kohaldamine enam käesoleval ajal preventiivset mõju kuna apellant on suutnud narkootiliste ainete tarvitamisest hoiduda.

Apellant ei soovi asja arutamist istungil ning palub väärteoasi lahendada kirjalikus menetluses .

4. Kuivõrd apellant teatas ringkonnakohtule, et ta ei soovi asja arutamist istungil, saatis

ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale -

ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja palus väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta Harju Maakohtu 27.08.2015.a otsus väärteoasjas nr 4-15-3207 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastustaja ei nõustu apellatsioonis esitatuga

ja leiab, et selles esitatud väited on põhjendamatud. aakohus on vastavalt VTMS § 87 sättest M

tulenevalt arutanud väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis

sätestatud ulatuses. .H on toime pannud NPALS § 15 F

1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. VTMS § 108 p-st 1 tulenevalt on maakohtul kohustust otsustada, kas on toime pandud

seadusega sätestatud väärteotunnustele vastav tegu. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning

süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugemisel jälgitav ja selles

sisalduvad järeldused seostatavad kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Maakohus,

hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et .H süü on õigesti kvalifitseeritud, F täielikult tõendamist leidnud. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd väärteomenetluses lähtutakse

tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest,

arvestades väärteomenetluse erisustega ja KrMS § 60 lg st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust -

tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. Harju

Maakohtu otsuses on kohtu seisukoht .H süüdi t F unnistamise ning karistuse

mõistmise osas maakohtu poolt põhjendatud, maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Käesolevas asjas on maakohus

põhistanud jälgitavalt, miks .H tuleb süüdi mõista ja karistada just arestiga. Kõik F

apellatsioonis tõstatatud küsimused on olnud maakohtus ka kohtuliku uurimise esemeks. Seega ei saa rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest. Maakohus on omapoolse põhjaliku tõendite

hindamise ja arusaadava analüüsi tulemil tuvastanud tehiolude pinnalt andnud süüdistatava

tegevusele õige karistusõigusliku hinnangu. Karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja temale sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitajatele näidata, et narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku

mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

praktikas (RKL 3-1-1- -09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik 99

mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku

omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

(prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude

8

toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. .H karistusregistri õiendist nähtub, F

et teda on väärtegude toimepanemiste eest korduvalt karistatud, uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli tal juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue väärteo toimepanemisest hoiduma. Samuti ei ole varasemalt määratud rahatrahvid isikule soovitud mõju avaldanud kuigi varasemalt määratud

rahatrahvid on käesolevaks ajaks tasutud, ei ole need isikule soovitud mõju avaldanud. Eripreventiivselt aitab 5 (viie) päevase aresti täies ulatuses kohaldamine (ühes osas karistuse

kandmine) apellandil vahetult tunnetada oma vastutust ning kujundada ja süvendada endas õiguspärast käitumist, mõista, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamine on keelatud nii tema enda kui ka teiste elu ja tervise säästmiseks. Maakohtu poolt mõistetud karistus omab käesolevas olukorras piisavat preventiivset toimet hoidmaks ära apellandi poolse järjekordse süüteo toimepanemise, seda juba ainuüksi asjaolu tõttu, et apellandile oli teada, et kui ta jätkab

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamist ilma arsti ettekirjutuseta võidakse tema

suhtes suure tõenäosusega kohaldada aresti. Kohtumenetluses on tõendamist leidnud .H F poolt NPALS § 15 1 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemine ja tema karistamine NPALS § 151

-15-3207 on lg 1 järgi on põhjendatud. Harju Maakohtu 27.08.2015.a kohtuotsus 4 seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustel puuduvad.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. , Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule kas käesoleval juhul

on tegemist maakohtu poolt väärteomenetlusõiguse olulise VTMS § 150 rikkumisega lg 1 p 7 (KrMS § 339 lg 1 p 7) tähenduses. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused

piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamin väärteo e menetluse normide olulise rikkumise tõttu VTMS § 150 lg 1 p 7 (KrMS § 339 lg 1 p 7) mõttes. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-

14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine

käsitatav KrMS § 339 lg 1 p s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. -

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051

1) rikkumine - lg sh näiteks

kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või käsitatav kriminaalmenetlusõiguse -veenvuse korral -

olulise rikkumisena KrMS § 2 mõttes. KrMS § 7 järgi tuleb kvalifitseerida 339 lg 339 lg 1 p üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või

kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Apellandi apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse

põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne väärteo osas üldse koostamata. Apellandi

seisukohtadega nõus saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest tumise korral

või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad olulise väärteomenetlusõiguse

rikkumisena VTMS § 150 KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et lg 2 ( )

käesoleval juhul ei ole tegemist ka väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise VTMS § 150 lg 2

( ) , kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 mõttes lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on

järginud väärteomenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja

9

kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.

5.1 Apellatsioonis toodud viited VTMS § 150 lg 1 p 3, 4 rikkumiste kohta on asjakohatud, kuivõrd VTMS § 150 lg 1 p 3 rikkumisega on tegemist, siis kui lahend on tehtud isiku kohta, kellele ei ole teatatud asja arutamise aega ja kohta. Käesolevas asjas sellist rikkumist tuvastatud ei ole, kuivõrd menetlusalusele isikule oli teatatud asja arutamise aeg ja koht ning menetlusalune

isik viibis maakohutus ka oma asja aruta

mise juures. VTMS § 150 lg 1 p 4 sätestab, et oluliselt

on rikutud väärteomenetlusõigus, siis kui menetlusalust isikut käesoleva seadustiku § 22 kohaselt määratud korras esindav kaitsja ei ole menetluses osalenud. Selliseid asjaolusid antud väärteoasjas ei esine.

5.2 Kolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et väärteoasja arutamine maakohtus

on

olnud ühekülgne ja puudulik.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Maakohtu

otsuses on põhjalikult analüüsitud menetlusaluse isiku .H ning esitatud F ütlusi

dokumentaalseid tõendeid . Seejuures on väär väide, nagu tugineks (lk 53-54) apellandi

kohtuotsus üksnes dokumentaalsete tõendite loetlemises kohtu poolt. Maakohtu otsuses on

tõepoolest loetletud tõendid m 3), kuid nimetatud tõendeid on kohus ida kohus uuris (lk 52-5

analüüsinud ka kogumis ning näidanud ära milline tõend antud juhul väärteo toimepanemist

tõendab ja kinnitab menetlusaluse isiku poolt toimepandut (lk 53-54) Maakohtu otsuse . põhiosast nähtub nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja

millele on otsuse tegemisel tuginenud, seega on kohtuotsus põhistatud. mõttekäik Maakohtu on

kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega.

Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja apellatsioonis tooduga, et kohus on jätnud kohtuistungil

vahetult uurimata kohtuotsuses loetletud dokumentaalsed tõendid ning avaldatud on kohtuistungil vaid väärteoprotokoll. Kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, et avaldatud on nii

väärt kui ka dokumentaalsed tõendid (lk 42 pöördel) eoprotokoll (lk 42)

, mis asuvad

väärteotoimikus , mistõttu ei ole maakohus rikkunud tõendite (lk 8, 11, 12, 13, 17, 18, 19-22)

vahe

tu uurimise põhimõtet. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole

rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning aakohus hindas põhjalikult kõiki m väärteoasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et menetlusalune isik

on pannud toime temale inkrimineeritava . väärteo

5.3 Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, kuna kohus avaldas

toimiku lk. 8 asuvad

JJ ütlused (kohtuistungi protokoll lk 2), kuid samas ei nähtu kohtuistungi

protokollist, kas nimetatud isikut üldse g kas tema osavõttu kohtusse tunnistajana kutsuti nin

takistasid -1-1-107- 09 asunud seisukohale - mõjuvad põhjused. Riigikohus on otsuses nr 3

VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, mil tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei

saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjas nr 3-1-1-74-07 - RT III 2007, 43, 346 ja 3-1-1-74-08 - RT III 2008, 52, 362). Kuna kohus ei pidanud tunnistaja. kohalolekut üldse vajalikuks, puudus ka õigustus tema varasemate ütluste avaldamiseks.

Apellandiga tuleb nõustuda, et käesoleval juhul ei esinenud maakohtul aluseid tunnistaja

JJ

ütluste VTMS § 99 lg 8 ütluste avaldamiseks alusel. Kolleegium kaaludes tunnistaja

JJ

kohtukõlblikkust VTMS § 99 lg 8 neid ei saa tõendina kasutada alusel leiab, et , kuna pole

täidetud tunnistaja ütluste avaldamiseks. ütlusi tõendina, eeldused Seega ei saa kasutada

JJ mistõttu jätab kolleegium nimetatud tõendi tõendikogumist välja. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et

10

õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks. Samas ei ole kolleegiumil põhjust tunnistada tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS

§ 150 lg 2 mõttes, kuivõrd tunnistaja ütlused ei ole ainsaks tõendiks selle kohta, et JJ menetlusalune isik .H on pannud toime temale inkrimineeritava väärteo F . Tunnistaja

JJ ütluste avaldamine maakohtus ei toonud kaasa ebaseaduslik u või põhjendamatut k

kohtuotsust. Ka ei ole menetlusalune isik .H seadnud tunnistaja

JJ F ütlusi kahtluse

alla, ei kohtueelses menetluse ega ka maakohtus tema väärteoasja arutamisel. Lisaks ei ole

kohtumenetluse pooled ka taotlenud tunnistaja kohtusse kutsumist ning mingitele JJ vastuoludele menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse apellatsioonis esitatud ei ole.

Kuivõrd kolleegium jättis tunnist ütlused tõendikogumist välja ning väärteoasjas ei aja

JJ ole ringkonnakohtu hinnangul kogutud muid tõendeid millest nähtuks, et 22.11.2014.a. kell 16.40 ajal Sõpruse pst 179/181 peeti .H kinni selgete narkojoobe tunnustega F , siis tuleb nimetatud asjaolu maakohtu otsuse põhiosast välja jätta.

6. Apellant vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsust karistusliigi osas, paludes mõista .H le F - kergem karistus-rahatrahv.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta väärteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil

kohaldatud ebaõigesti seadust. akohtu poolt mõistetud karistusliigi Ringkonnakohus leiab, et ma

muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt

mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast.

Käesoleval valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud juhul ei ole maakohus karistusliigi

ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi määra ja- valiku aluseks olevaid asjaolusid (lk 54-55). Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate asjaoludega ja

raskendavate asjaolude puudumist - kui ka , süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld

eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule.

Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. NPALS § 151 lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate

katsete käigus end ammendanud. NPALS § 151

ka lg 1 sanktsioon näeb ette lisaks arestile kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasematele samalaadsete

väärtegude eest mõistetud karistus , mis eripreventiivset mõju ei tele avaldanud põhistanud, miks

F.H pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Kolleegium nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea neid vajalikuks korrata. Tuvastamist

leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud täielikult F.H-le karistuse, mis vastab

tema

süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid arest.

Lisaks on apellant jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest

kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma

õigusrikkumiste toimepanem Seega arvestades .H jätkuvalt lugupidamatut F isest.

suhtumist õiguskorda on talle karistuseks aresti mõistmine 5 päeva vaatamata sissetuleku olemasolule, põhjendatud.

Maakohus on .H

F karistanud 5 päevase arestiga, seega maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning on pigem sanktsiooni alammäära

11

lähedane. ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse Menetlusalune isik

mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev

isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud väärtegudega ehk siis õiguslikult

etteheidetava käitumisega. Kolleegium on seejuures seisukohal, et nii sissetuleku kui

ülalpidamisel olev alaealine laps ning kuhjunud töö või

d, ei saa olla karistust kergendavaks

karistusliiki muutvateks asjaoludeks. kohtu poolt tuvastatud kergendavad Kui isiku süü,

asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist arestiga, siis tuleb teda ka sellise

karistusega karistada, olenemata sellest, et menetlusalune isik peale viimast väärteo toimepanemist ei ole jätkanud väärtegude toimepanemist.

Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on e mõistmisel kõike olulisi karistus

asjaolusid, mis võiksid mõjutada karistuse mõistmist rvesse võtnud ning karistusliigi juba a

muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.

7. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS § 145 lg 1, §

147 lg 1 p-st 3 jätab ringkonnakohus

v

aidlustatud kohtuotsuse sisuliselt muutmata, kuid jätab selle põhiosast välja asjaolu, et 22.11.2014.a. kell 16.40 ajal Sõpruse pst 179/181 peeti .H kinni selgete narkojoobe F

tunnustega. Kaitsja taot

lus maakohtu otsus tühistada jääb sellega aga rahuldamata.

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla