3-15-967/24 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-967 Otsuse kuupäev 2. oktoober 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla 18.03.2015 distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade nr 6-2/300 ja 6- 2/302 ning 10.04.2015 vaideotsuste nr 1-11/121-2 ja 1-11/122-2 tühistamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Roman Gorodivski Vastustaja – Tartu Vangla 1. Jätta rahuldamata Roman Gorodivski kaebuse muutmise taotlus. 2. Jätta kaebus rahuldamata. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. november 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla karistas 18.03.2015 käskkirjadega nr 6-2/300 ja 6-2/302 distsiplinaarkorras kinnipeetav Roman Gorodivskit kummalgi juhul kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks seoses vastavalt 20.02.2015 ja 21.02.2015 vanglateenistuse ametnikule korraldusele allumata jätmisega. R. Gorodivski esitas käskkirjade peale vaided, mis jäeti Tartu Vangla 10.04.2015 vaideotsustega nr 1-11/121-2 ja 1-11/122-2 rahuldamata.

2. 13.04.2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski kaebus, milles ta nõudis 18.03.2015 käskkirjade nr 6-2/300 ja 6-2/302 ning 10.04.2015 vaideotsuste nr 1-11/121-2 ja 1-11/122-2 tühistamist. Samuti nõudis ta Tartu Vangla kodukorra punktide 6.3 ja 6.4 muutmist. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

2

3. 23.04.2015 rahuldas Tartu Halduskohus kaebaja menetlusabi taotluse, tagastas kaebuse Tartu Vangla kodukorra p 6.3 ja 6.4 muutmist puudutava nõude osas, võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse ning andis vastustajale 21-päevase tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.

4. R. Gorodivski esitas Tartu Halduskohtu 23.04.2015 määruse peale määruskaebuse osas, millega kaebus osaliselt tagastati. 31.07.2015 jättis Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning määrus jõustus 22.08.2015.

5. Tartu Vangla esitas 13.05.2015 kirjaliku vastuse kaebusele, milles paluti see rahuldamata jätta.

6. Tartu Halduskohus määras 14.09.2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 22.09.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 02.10.2015.

7. 21.09.2015 saabusid Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski täiendavad seisukohad.

Kaebuse põhjendused

8. R. Gorodivski on seisukohal, et vangla seisukohad tema karistamise käskkirjades ei ole veenvad. Vangla leidis, et ta ei täitnud valvuri nõudmist öelda oma perekonnanimi. Vangla kodukorra p 6.3 järgi on loenduse ajal keelatud rääkida ilma vanglaametniku loata ning p 6.4 järgi peab kinnipeetav ütlema oma nime ja perekonnanime. Kaebaja selgitab, et talle anti kaks korda korraldus öelda nimi ning ta vastas kaks korda selgelt „Roman“. Seega on ta seisukohal, et ta täitis valvuri korralduse. Kui ta oleks hakanud midagi selgitama, oleks ta rikkunud kodukorra punkti 6.3. Samuti on kaebaja seisukohal, et korraldusega öelda nimi ei ole talle veel antud luba loenduse ajal rääkida, kuna sõnadel „luba“ ja „korraldus“ on erinevad tähendused.

9. Puutuvalt sellesse, et ta ei pannud pähe võrgust kotti, selgitab kaebaja, et need korraldused olid õigusvastased. Kinnipeetaval on õigus keelduda vanglaametniku ebaseaduslikust korraldusest, kui ta näeb, et need rikuvad tema õigusi. Vanglaametnikele oli antud suuline korraldus, et nad on kohustatud kasutama tema suhtes maski, kuid kuskil ei ole öeldud, et ta peab enda suhtes ise niisuguseid meetmeid kasutama. Koti pähe panemine peab olema põhjendatud kirjalikus vormis ja esitatud tutvumiseks kinnipeetavale. R. Gorodivski juhib tähelepanu ka asjaolule, et üksuse juht kohustas ametnikke kasutama maski, aga mitte võrkkotti.

Vastustaja vastuväited

10. Seoses 18.03.2015 käskkirjaga nr 6-2/300 märgib vastustaja, et R. Gorodivski distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et ta ei allunud õhtuse loenduse ajal 20.02.2015 vanglaametniku korraldustele panna pähe sülitamist takistav võrkkott ning öelda oma ees- ja perekonnanimi. Tartu Vangla kodukorra punkti 6.4 kohaselt on kinnipeetav loendust teostava ametniku korraldusel kohustatud ütlema selgelt oma ees- ja perekonnanime. 18.03.2015 käskkirja nr 6-2/302 alusel karistati R. Gorodivskit, sest 21.02.2015 hommikusel loendusel ei allunud ta vanglaametniku korraldusele panna pähe sülitamist takistav võrkkott.

11. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lõike 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutel ning kui seadus ei sätesta konkreetseid piiranguid, võib vangla kohaldada

3

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Käesoleval juhul andis vanglaametnik R. Gorodivskile korralduse panna pähe sülitamist takistav võrkkott. Selle puhul ei ole tegemist täiendava julgeolekuabinõuga, mille kohaldamiseks tuleb anda haldusakt, vaid konkreetsest intsidendist tuleneva meetmega, et ennetada võimalikku ametnikku suunas sülitamist. Tegemist ei ole kotiga, mis riivaks kinnipeetava inimväärikust, vaid polüestrist läbipaistva võrkriidega, mis ei võimalda tal teiste isikute suunas sülitada, kuid ei piira kuidagi tema liigutamist ega nägemist.

12. Asjas puudub vaidlus selle üle, et R. Gorodivski ei öelnud oma perekonnanime. R. Gorodivski on viibinud Tartu Vanglas 2008. aastast. Valvurid esitavad loenduste ajal samasuguseid küsimusi. Seetõttu pidi kaebaja sõltumata sellest, kas valvur küsib tema nime või eraldi ees- ja perekonnanime, teadma, et vaja on öelda nii ees- kui perekonnanimi. Tartu Vangla on ka seisukohal, et olukorras, kus kinnipeetav küsib vanglaametniku korralduse korrektseks täitmiseks lisaselgitusi, ei ole tegemist loenduse läbiviimise takistamisega.

Kohtu seisukoht

13. Oma 21.09.2015 kohtusse saabunud täiendavates seisukohtades on R. Gorodivski taotlenud vanglale järgmiste ettekirjutuste tegemist: võrkkoti kasutamine peab olema põhjendatud kirjalikus vormis ja kinnipeetavale tutvustatud, võrkkoti kasutamine peab kuuluma rahustusmeetmete hulka ning Tartu Vangla kodukorra punkti 6.4 tuleb muuta. Teisisõnu on R. Gorodivski esitanud kaebuse muutmise taotluse, kuna ta soovib lisada täiendavaid nõudeid.

14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS-i kohaselt lubatav. Käesoleval juhul ei pea kohus vajalikuks analüüsida seda, kas muudetud kujul kaebuse esitamine oleks lubatav kuigi kohus märgib, et kodukorra muutmise osas on kohus jõustunud määrusega kaebuse antud asjas juba tagastanud. Kaebuse eesmärgiks on kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste tühistamine. Sellele eesmärgile ei aitaks uued nõuded mingil viisil kaasa. Samuti on taotlus kaebuse muutmiseks esitatud alles menetluse lõppfaasis, kui oli juba määratud otsuse teatavakstegemise aeg. Kaebuse algsest eesmärgist võrdlemisi erinevate nõuete lisamine antud menetlusse praeguses faasis venitaks menetlust asjatult ega ole seega otstarbekas. Vajaduse korral saab kaebaja oma nõuded esitada eraldi kaebuses. Seega jätab kohus R. Gorodivski kaebuse muutmise taotluse rahuldamata.

15. 18.03.2015 käskkirjaga nr 6-2/300 karistati kaebajat VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 1.6.1 rikkumise eest ning määrati karistuseks kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks. Vanemvalvur Kait Koppeli 20.02.2015 ettekande nr 1031 kohaselt ei allunud kaebaja 20.02.2015 kella 20.15 paiku õhtusel loendusel korduvatele korraldustele panna pähe näomask, mis kaebajale on loendusel ette nähtud. Lisaks ei allunud kaebaja korduvatele korraldustele öelda loendusel oma ees- ja perekonnanimi (tl 25).

16. 18.03.2015 käskkirjaga nr 6-2/302 karistati kaebajat VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 1.6.1 rikkumise eest ning määrati karistuseks kartserisse paigutamine 5 (viieks) ööpäevaks. Valvur Ahto Tarkuse 21.02.2015 ettekande nr 1038 kohaselt ei allunud kaebaja 21.02.2015 kella 08.55 paiku hommikusel loendusel korraldustele panna loenduse ajal pähe sülitamist takistav mask. Maski paigaldas valvur ise (tl 34).

4

17. Asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja ei nimetanud oma perekonnanime. Kaebaja on tunnistanud, et 20.02.2015 õhtusel loendusel ta vastas valvurile kaks korda, et tema nimi on „Roman“, sest termin „nimi“ tema jaoks tähendab vaid eesnime. Kaebaja on märkinud kaebuses, et vastavalt Tartu Vangla kodukorra punktile 6.3 on tal keelatud ilma vanglaametniku loata rääkida, mistõttu ta ei saanud juhtida vanglaametniku tähelepanu, et temalt ei ole küsitud perekonnanime, vaid nime ja see oligi „Roman“.

18. Tartu Vangla kodukorra punkt 6.4 kohaselt on kinnipeetav loendust teostava ametniku korraldusel kohustatud selgelt ütlema oma ees- ja perekonnanime. Kodukorra seletuskirja kohaselt peab kinnipeetava nime küsimine ning võrdlemine loenduskaardiga tagama isikusamasuse tuvastamise ning veendumuse, et iga kinnipeetav paikneb talle määratud kohal vanglas ning nende arv vastab sisevalveplaanis näidatud arvule. Vastustaja teatas, et kaebaja asub Tartu Vanglas alates 2008. aastast. Valvurid esitavad loenduse ajal samasuguseid küsimusi. Kaebaja on läbinud vanglas arvukalt loendusi, mis toimuvad päevas kaks korda - hommikul ja õhtul ning valvurite nime küsimine ei tähenda muud midagi, kui kaebaja peab ütlema oma ees- ja perekonnanime. Seda kaebaja teadis oma kogemuste alusel, viibides vanglas alates 2008 aastast. Kaebaja ei viita, et varem oleks piisanud vanglas oleku ajal öelda ainult eesnime. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ta täitis korralikult vanglaametniku korraldust öelda oma nimi, kui ta nimetas ainult eesnime. Kohus on seisukohal, et kaebaja oli teadlik, et pidi ütlema oma ees- ja perekonnanime ja selle täpsustamine poleks olnud vajalik. Siiski märgib kohus, et kaebaja ei ole ka palunud korralduse sisu täpsustada. Kuigi kaebaja tugineb väitele, et kodukorra p 6.3 keelas tal loenduse ajal rääkida, on elus tavapärane, et suulises kõnes ei jõua öeldu esimesel korral adressaadini või jääb lausutu tähendus esmalt arusaamatuks, mistõttu ei saaks kohtu hinnangul heauskset palvet korralduse täpsustamiseks pidada kodukorra p 6.3 rikkumiseks. Kohtul ei ole kahtlust selles, et kaebajal oli absoluutselt selged loenduse ajal oma kohustused, kuid ta kasutas võimalust polemiseerida korralduse ja kodukorra p 6.4 sisu üle. Kohus leiab, et kaebajale antud korraldus oli selge, ta täitis seda varasemalt sadu kordi ja korraldus 20.02.2015 jäi tahtlikult täitmata. Seega on vaidlustatav käskkiri selles osas on õiguspärane.

19. Mõlemas vaidlustatud käskkirjas on kaebajat karistatud selle eest, et ta ei ole täitnud vanglaametnike korraldusi panna pähe sülitamist takistav võrkkott või näomask (sama eset on käskkirjades erinevalt nimetatud). Toimiku materjalidega on tõendatud, et 20.02.2015 kella 08.20 paiku loenduse ajal kaebaja ei allunud kaebaja korduvalt antud korraldusele tulla trellukse juurde käeraudade paigaldamiseks (tegemist oli VangS § 69 alusel kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega), solvas vanglaametnikku, sõimas ebatsensuurselt ja sülitas vanglaametniku suunas, tabades vanglaametniku ees olevat kilpi. Kaebajat oli teavitatud Ervin Tootsi ettekande nr 1002 koostamisest (tl 88). Käskkirjade nr 6-2/300 ja 6-2/302 kohaselt anti korraldus näomask või võrkkott pähe panna sama päeva õhtusel loendusel ning järgmise päeva hommikusel loendusel. Seega oli kaebajale arusaadav korralduse andmise põhjus. Vastustaja leidis, et üksuse juhi (Joel Ruubel) suulise korralduse alusel oli valvuritel õigus kaebajale anda suulised korraldused näomaski või võrkkotti panemiseks ja vastustaja ei pidanud eelnevalt sellest kaebajat teavitama. Üksuse juht Joel Ruubel pöördus 20.02.2015 kell 13.57 Tartu Vangla kolmanda üksuse ametnike ning Tartu Vangla korrapidajate poole R. Gorodivskiga seoses ja andis korralduse, et vang peab enne ametnike sisenemist kambrisse ette panema maski ja ette näitama käed, vältimaks kinnipeetava füüsilist rünnakut/sülitamist ametnike suunas. Kohus tuvastas, et see korraldus oli antud seoses kaebaja käitumisega sama päeva hommikul ja seega vastustaja võttis tarvitusele abinõud selleks, et vältida vanglaametnike pihta sülitamist. Kaebaja leiab, et selleks pidi olema kirjalik korraldus, mida vastustaja pidanuks talle tutvustama.

5

20. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva kaebuse lahendamiseks vajalik võtta seisukohta, kas sülitamist takistava vahendi kohaldamiseks oleks tulnud anda kirjalik haldusakt. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lõike 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutel ning kui seadus ei sätesta konkreetseid piiranguid, võib vangla kohaldada selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Käesoleval juhul andis vanglaametnik R. Gorodivskile korralduse panna pähe sülitamist takistav võrkkott. Seega on vanglal iseenesest õigus kasutada julgeoleku tagamiseks ka niisuguseid meetmeid, mida ei ole seadusandja täiendavate julgeolekuabinõude loetelus ette näinud. Vastustaja teatas, et tegemist oli polüestrist läbipaistva võrkriidega, mis ei võimalda teiste isikute suunas sülitada, kuid ei piira kuidagi liigutamist ega nägemist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et korraldus oli antud ennetada võimalikku reaalset sülitamist vanglaametnike suunas, kes täitsid oma ametialaseid kohustusi. Seega ei vasta korraldus haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele.

21. Riigikohus on oma 29.09.2015 otsuse asjas nr 3-3-2-1-15 punktis 17 korranud oma varasemat seisukohta, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Sama otsuse punktis 21 rõhutas Riigikohus, et isegi korralduse tühistamine ei tooks tagantjärele kaasa selle tühisust ega distsiplinaarsüüteo koosseisu äralangemist. Järelikult oli R. Gorodivski kohustatud vanglaametniku korraldusele alluma igal juhul ning tema karistamine korraldusele allumata jätmise eest oli lubatud. Käesolevas asjas ei oma tähtsust see asjaolu, mitme nädala vältel vastustaja kohaldas edaspidi kaebaja suhtes näomaski ja kas see oli õiguspärane.

22. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et R. Gorodivski karistamine korraldustele allumata jätmise eest oli lubatud, kuna R. Gorodivski pani toime distsiplinaarsüüteo tunnustega teod. Tartu Vangla on põhjendanud karistuse liigi ja määra valikut ning kohtu hinnangul ei saa pidada viie ööpäeva pikkuseid kartserikaristusi ebaproportsionaalseks, arvestades vanglaametnike korraldustele allumise olulisust vanglas korra ja julgeoleku tagamise seisukohast. Seetõttu puudub kohtu hinnangul alus vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks. Sellest tulenevalt puudub alus ka vaideotsuste tühistamiseks. Järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik