2-15-1317/21 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Meelis Eerik Otsuse tegemise aeg ja koht 02.10.2015.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-1317 Tsiviilasi Eesti Vabariigi (Maksuja Tolliameti kaudu, asukoht Lõõtsa 8a 15176 TALLINN) hagi XXX(isikukood XXX, elukoht XXX), vastu võla nõudes Tsiviilasja hind 28 024,57 eurot Kohtuistungi toimumise aeg 16. september 2015 Kohtuistungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja Karel Miisna Kostja XXX RESOLUTSIOON 1. Hagi rahuldada. 2. Välja mõista XXX Eesti Vabariigi (Maksuja Tolliameti kaudu) kasuks 28 024,57 eurot. Menetluskulude jaotus 3. Jätta menetluskulud XXX kanda. 4. Välja mõista riigituludesse XXX riigilõiv 1 000 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. 5. Menetluskulude tasumisega viivitamisel mõista XXX välja riigituludesse tasumata menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja põhjendused Hageja palub kostjalt välja mõista 28 024,57 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

2 24.05.2013 sõlmisid hageja ja kostja lepingu nr 13-16/3-3, mille alusel võttis kostja endale solidaarselt OÜ-ga XXX(edaspidi maksuvõlgnik) vastutuse maksuvõlgniku maksuvõla tasumise kohustuse täitmise eest kokku summas 37 752,52 eurot vastavalt maksegraafikule. 23.09.2013 esitas kostja lepingu täitmise maksegraafiku muutmise taotluse ja 16.10.2013 leppisid hageja ja kostja kokku lepingu lisas 1, mille kohaselt muudeti lepingut nii, et kostja võttis vastutuse maksuvõlgniku rahalise kohustuse summas 35 388,86 eurot tasumise eest vastavalt maksegraafikule.

Kuna kostja ei täitnud maksekohustust kohaselt, saatis hageja kostjale korduvalt maksemeeldetuletusi ning hageja on teinud kostjaga aktiivselt koostööd, pakkudes välja erinevaid variante, mis tingimustel kostja oma võla tasuda võiks.

Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja sõlmis lepingu hagejaga olukorras, kus maksuvõlgnik oli veel tegutsev ettevõte ning kostja hinnangul seega võimeline ise maksuvõla tasuma. Varsti pärast lepingu sõlmimist selgus, et maksuvõlgnik ei ole suuteline maksuvõlga hagejale tasuma ning maksekohustus läks üle kostjale. Kuna aga kostja enda sissetulek sõltus paljuski maksuvõlgniku käekäigust, oli kohustuste täitmine kostja jaoks koormav. Kostja on püüdnud täita hageja nõuet ulatuses, milles see on talle olnud jõukohane. Maksimaalne igakuine makse, mille kostja oleks võimeline hageja nõude täitmiseks tegema, on 100 eurot.

Leping, mille alusel hageja nõuab täitmist, on kvalifitseeritav tarbijakäenduslepinguna. Lepingus ei ole sätestatud kostja vastutuse maksimumsummat ning seetõttu on tegemist tühise lepinguga. Hagejal ei ole seega õigust nõuda lepingu täitmist, vaid hageja peaks hoopis ise tagastama kostjale summad, mille kostja on talle lepingu alusel tasunud.

Hageja seisukoht kostja vastuse osas Lepingu p-st 1.2 tuleneb, et kostja vastutuse rahaline maksimumsumma selle lepingu raames oli 37 752,52 eurot. 16.10.2013 kokku lepitud lepingu lisaga 1 lepingu p 1.2 ei muudetud.

Poolte vahel sõlmitud lepingu näol ei ole tegu tarbijakäenduslepinguga. Kostja oli 24.05.2013 lepingu sõlmimise hetkel ainuosanik ja ainus juhatuse liige äriühingus, mille kohustusi ta hageja ees käendas. Riigikohus on lahendi 3-2-1-8-06 p-s 15 leidnud, et ainuosanikust juhatuse liikme käendus osaühingu kohustuse täitmise suhtes ei ole tarbijakäendus, kuna see isik ei ole tarbija, sest ta sõlmib sellisel juhul käenduslepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu.

Kohtu põhjendused 16.09.2015 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude ja kostja oma vastuväidete juurde. Hageja asus seisukohale, et nõude aluseks olevat lepingut võib käsitleda võlatunnistusena, kostja hinnangul on tegu käenduslepinguga.

Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. 24.05.2013 sõlmisid pooled lepingu nr 13-16/3-3 (t lk 6- 9), mille alusel võttis kostja endale solidaarselt OÜ-ga XXX vastutuse OÜ XXX maksuvõla tasumise kohustuse täitmise eest. Nimetatud lepingut muudeti 16.10.2013 lisaga 1 (t lk 13-15) kostja 23.09.2013 taotluse (t lk 10-12) alusel. Hageja saatis kostjale maksemeeldetuletusi 27.02.2014 (t lk 16-29), 14.10.2014 (t lk 30-32) ja 10.11.2014 (t lk 33-41) ning ka pärast seda on pooled võlgnevust arutanud (t lk 42-52). Kohus loeb nimetatud asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

Esmalt tuleb hageja nõue kvalifitseerida ning selles osas on poolte vahel vaidlus – hageja hinnangul on poolte vahel sõlmitud lepingute näol tegu võlatunnistusega, kostja hinnangul on

3 tegu käendussuhtega. Maksukorralduse seaduse § 42 lg 1 ja 2 kohaselt võib kolmas isik endale lepinguga võtta vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest; nimetatud isik vastutab maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest solidaarselt maksukohustuslasega. Kohtu hinnangul on poolte vahel tegu käendussuhtega ning kohus põhjendab seda järgmiselt. Nii võlatunnistuse kui ka käenduslepingu puhul tekib solidaarvastutus, kuid käsitledes lepinguid võlatunnistusena oleks kostjal üldine solidaarvastutus. Üldise solidaarvastutuse puhul vastutavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes reeglina võrdsetes osades (võlaõigusseaduse § 69 lg 1), samas kui käendussuhet iseloomustab käendaja õigus kohustuse täitmisel esitada nõue põhivõlgniku vastu selles ulatuses, milles ta kohustuse täitis (võlaõigusseaduse § 152 lg 1). Käenduse puhul seega peaks kokkuvõttes tasuma võlgnevuse põhivõlgnik, üldise solidaarvastutuse puhul aga solidaarvõlgnikud võrdselt. Käendust iseloomustab lisaks see, et käendaja soovib tagada võlausaldaja nõuet, kuid tal puudub huvi tagatava kohustuse täitmise või tagatava kohustuse täitmise korral omandatava vastusoorituse suhtes (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Varul, P. jt. lk 496). Arvestades kohustuse olemust – äriühingu maksuvõlg – on kohus seisukohal, et kostja huvi piirdub selle kohustuse täitmise tagamisega. Lisaks ei oleks mõistlik lähtuda sellest, et kostja ja maksuvõlgnik vastutavad kohustuse täitmise eest võrdsetes osades. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja vastutab maksukohustuse täitmise eest käendajana.

Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping on tarbijakäendus ning leping on tühine, kuna lepingus ei ole märgitud vastutuse maksimummäära. Hageja hinnangul ei ole tegu tarbijakäendusega, kuna kostja oli maksuvõlgniku ainuosanik ja juhatuse liige, pealegi on maksimumäär lepingus märgitud.

Esmalt märgib kohus, et tegu on tarbijakäenduslepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. See norm kehtib sellises sõnastuses alates 05.04.2011, st kehtis ka nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise ajal. Kuivõrd kostja on füüsiline isik, on tegu tarbijakäenduslepinguga. Hageja viide Riigikohtu seisukohale, et „ainuosanikust juhatuse liikme käendus osaühingu kohustuse täitmise suhtes ei ole tarbijakäendus“ oleks ajakohane siis, kui lepingud oleks sõlmitud enne 05.04.2011. Nimelt sätestas VÕS § 143 lg 1 varem (enne 05.04.2011 muudatust), et „tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija“. Tarbija definitsioon oli VÕS § 34: „Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevuse läbiviimisega.“ Nimetatud normid andsid ruumi tõlgendusele, et äriühingu juhtorgani liikme käendus ei pruugi olla tarbijakäendus. 05.04.2011 seadusemuudatusega seda tõlgendust enam rakendada ei saa – muudatuse põhjuseks olidki praktikas tekkinud piiritlemisprobleemid nt juriidilise isiku juhatuse liikmete antud käendustega (Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu nr 743 SE seletuskiri). Seega on antud juhul tegu tarbijakäendusega.

Teiseks – lepingud ei ole tühised. VÕS § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kohtu hinnangul väljendavad lepingud selgelt, millises summas kohustuse täitmise eest kostja vastutab (lepingu punktid 1.2, 2.1.1, 2.1.3 – summa 37 752,52 eurot; lepingu lisa 1 punkt 2 – summa 35 388,86 eurot). Lepingust ega lisast ei nähtu, et märgitud summadele lisanduksid veel mingid täiendavad summad või kulud. See, et lepingutes ei ole kasutatud konkreetselt sõna „maksimumsumma“, ei ole aluseks lepingu tühisusele, kui vastutuse maksimumsumma on lepingust siiski selgelt arusaadav. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Kohustusliku vastutuse maksimumsumma regulatsiooni eesmärk on see, et käendajale ei tuleks kohustuste suurus üllatuslikuna ning et vastutus ei oleks piiramatu ning käesolevates lepingutes kokkulepitu tagab nimetatud eesmärgi täitmise.

4

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping ja selle lisa 1 on tarbijakäenduslepingud ning need ei ole tühised.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohustuse täitmise nõude esitamise eeldused on kohustuse rikkumine ning rikkumise mittevabandatavus. Need eeldused on täidetud, sest kostja ei ole oma kohustusi täitnud (st on kohustust rikkunud) ning rahalise kohustuse rikkumine ei ole reeglina üldse vabandatav. Halb majanduslik olukord ei vabasta rahalise kohustuse täitmisest. Hageja nõude suurus on 28 024,57 eurot ning kostja ei ole nõude suuruse osas vastuväiteid esitanud.

Kohus rahuldab eeltoodud põhjendustel hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 28 024,57 eurot.

Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu lähtub kohus menetluskulude kindlaksmääramisel toimikumaterjalidest. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on käesolevas asjas 28 024,57 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 1 000 eurot.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

Lähtuvalt eeltoodust kuulub riigilõiv, mille tasumisest hageja oli hagi esitamisel TsMS § 145 alusel vabastatud, kostjalt väljamõistmisele Eesti Vabariigi kasuks. TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda seaduses sätestatud määras viivist.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik